Küprose Vabariigi 5. detsembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 25. septembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-384/17: Küpros versus EUIPO

(kohtuasi C-767/18 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Küprose Vabariik (esindajad: S. Malynicz, QC, barrister S. Baran, solicitor V. Marsland)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet, M. J. Dairies EOOD

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

rahuldada apellatsioonkaebus Üldkohtu otsuse peale kohtuasjas T-384/17, Küprose Vabariik vs. EUIPO, EU:T:2018:593, ja rahuldada tühistamishagi;

jätta EUIPO ja menetlusse astuja kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja apellandi kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Üldkohus eksis, kui leidis, et apellatsioonikoja toimis õigesti, kui ta kandis Üldkohtu varasemates otsustes HELLIM ja XAΛΛOYMI ja HALLOUMI tehtud järeldused üle käesolevale juhtumile. Need kohtuasjad ei puudutanud sertifitseerimismärke, vaid erinevat liiki kaubamärke, nimelt kollektiivset ja tavapärast ELi kaubamärki. Selliste kaubamärkide põhifunktsioon on tähistada kaupade kaubanduslikku päritolu (kollektiivse kaubamärgi puhul on mitu kaupmeest omavahel seotud teatud ühendusse kuulumise kaudu). Seevastu sertifitseerimismärkide põhifunktsioon ei ole päritolu tähistamine, vaid kaubaklassi eristamine, nimelt selliste kaupade eristamine, mille puhul on kinnitatud, et need tõepoolest vastavad HALLOUMI sertifitseerimismärgile ja neid on lubatud selle märgi lubatud kasutamist reguleerivate normide kohaselt valmistada. Pealegi oli asjaomane avalikkus varasemates Üldkohtu otsustes teistsugune kui käesolevas asjas.

Üldkohus leidis ekslikult, et varasemal riigisisesel kaubamärgil – käesoleval juhul riigisisesel sertifitseerimismärgil – täielikult puudub eristusvõime sertifitseeritud kaupade eristamiseks sertifitseerimata kaupadest; pidas ekslikult märki kirjeldavaks; ebaõigesti vähendas riigisisese märgi riigisisest kaitset ja ebaõigesti seadis kahtluse alla kõnealuse märgi kehtivuse EUIPO vastulausemenetluses.

Üldkohus eksis kaubamärkide võrdlemisel ja segiajamise tõenäosuse hindamisel. Ta käsitles neid küsimusi ebaõigesti, nagu varasem kaubamärk oleks päritolu tähistav kaubamärk, mitte sertifitseerimismärk. Üldkohus ei omistanud varasemale kaubamärgile sertifitseerimismärgina mingit eristusvõimet, st võimet eristada kaupu, mis tõepoolest vastavad sertifitseerimismärgi standarditele ja mille on valmistanud tootjad, kes on saanud loa sertifitseerimismärgi omanikult. Üldkohus ei võtnud ka arvesse, kuidas sertifitseerimismärke tavapäraselt kasutatakse (st eranditult koos eristusvõimelise nime, kaubamärgi või logoga). Üldkohus ei võtnud arvesse vaidlustatud ELi kaubamärgi tähendust ja olulisust, eriti kuna ta ei kaalunud, kas elemendil „HALLOUMI“ on hilisemas kaubamärgis iseseisev eristusvõime, viidates tõsiasjade vastaselt sellele, et vaidlustatud ELi kaubamärgiga hõlmatud kaubad on sertifitseeritud.

Üldkohus ei võtnud seoses riigisiseste sertifitseerimismärkide ulatuse ja mõjuga arvesse riigisiseseid õigusnorme ja kohtupraktikat. Tingimusi ja eeskirju liikmesriikide seadustes, mis reguleerivad sertifitseerimismärke, ei ole kaubamärgidirektiividega 89/104¹ ja 2008/95² ühtlustatud, kuid määruses ELi kaubamärgi kohta on siiski sätestatud, et niisugused riigisisesed kaubamärgid võivad olla aluseks varasematele õigustele, mis välistavad ELi kaubamärgi registreerimise. Selliseid õigusi tuleks analüüsida lähtuvalt riigisisesest kohtupraktikast ja riigisisestest õigusnormidest analoogselt mitmesuguste riigisiseste õigustega, mis on ette nähtud määruse ELi kaubamärgi kohta artikli 8 lõikes 4 (ning mida ei ole samuti ühtlustatud ja mis oma laadi, ulatuse ja mõju poolest liikmesriigiti suuresti erinevad).

____________

¹ Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimene direktiiv kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 92).

² Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT 2008, L 299, lk 25).