EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
7. november 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Artikli 3 lõige 1 – Artikli 6 lõige 1 – Artikli 7 lõige 1 – Direktiiv 2008/48/EÜ – Artikli 10 lõige 2 – Tarbijakrediidi lepingud – Sellisest lepingust tulenevate nõuete blankoveksliga tagamise lubatavus – Vekslivõla tasumise nõue – Kohtu pädevuse ulatus
Liidetud kohtuasjades C‑419/18 ja C‑483/18,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy dla Warszawy Pragi‑Południa w Warszawie (Varssavi Praga‑Południe linnaosa rajoonikohus Varssavis, Poola) 13. veebruari 2018. aasta otsusega ja Sąd Okręgowy w Opolu, II Wydział Cywilny Odwoławczy (Opole piirkonnakohus, II tsiviilkolleegium, Poola) 3. juuli 2018. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse vastavalt 26. juunil ja 24. juulil 2018, menetlustes
Profi Credit Polska S. A.
versus
Bogumiła Włostowska,
Mariusz Kurpiewski,
Kamil Wójcik,
Michał Konarzewski,
Elżbieta Kondracka‑Kłębecka,
Monika Karwowska,
Stanisław Kowalski,
Anna Trusik,
Adam Lizoń,
Włodzimierz Lisowski (C‑419/18),
ja
Profi Credit Polska S. A.,
versus
OH (C‑483/18),
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtu asepresident R. Silva de Lapuerta, kohtunikud M. Safjan, L. Bay Larsen ja C. Toader (ettekandja),
kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja S. Šindelková,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja K. Herbout‑Borczak ning N. Ruiz García,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 85/02, lk 288) artikli 3 lõiget 1, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66; parandused ELT 2009, L 207, lk 14, ELT 2010, L 199, lk 40 ja ELT 2011, L 234, lk 46).
2 Need taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, mille üks pool on Profi Credit Polska S. A. ja teised pooled esimesel juhul Bogumiła Włostowska, Mariusz Kurpiewski, Kamil Wójcik, Michał Konarzewski, Elżbieta Kondracka‑Kłębecka, Monika Karwowska, Stanisław Kowalski, Anna Trusik, Adam Lizoń ja Włodzimierz Lisowski ning teisel juhul OH ja mis käsitlevad laenulepingust tuleneval nõudel põhineva vekslivõla tasumise nõudeid, mis põhinevad viimati nimetatute välja antud blankovekslitel.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 93/13
3 Direktiivi 93/13 kahekümnes ja kahekümne neljas põhjendus on sõnastatud nii:
„lepingud peaksid olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning tarbijale tuleks anda tegelik võimalus kõigi tingimustega põhjalikult tutvuda, kusjuures kahtluse korral tuleks kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust;
[…]
liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.
4 Selle direktiivi artikli 1 lõige 1 näeb ette:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.“
5 Nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat“.
6 Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:
„Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste, hinna ja tasu piisavuse ega vastutehinguna pakutavate teenuste või kaubaga, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“
7 Selle direktiivi artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:
„Lepingutes, mille kõik või teatavad tarbijale pakutavad tingimused esitatakse kirjalikult, peavad kõnealused tingimused olema koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles Kui tingimuse tähenduse suhtes on kahtlusi, tuleb kohaldada tarbijale kõige soodsamat tõlgendust. […]“.
8 Nimetatud direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]
9 Direktiivi 93/13 artikli 7 lõige 1 sätestab:
„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“
Direktiiv 2008/48
10 Nagu on täpsustatud direktiivi 2008/48 artiklis 1, on direktiivi eesmärk ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.
11 Selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 on loetletud teave, mis tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada.
12 Sama direktiivi artikkel 14 kehtestab krediidilepingu raames tarbija kasuks taganemisõiguse, ilma et viimane peaks esitama põhjendusi.
13 Direktiivi 2008/48 artikli 17 „Õiguste kaitse“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Kui krediidiandja krediidilepingust tulenevad õigused või leping ise loovutatakse kolmandale isikule, on tarbijal õigus taotleda õiguste omandaja suhtes samasugust kaitset, nagu võimaldati talle esialgse krediidiandja suhtes, sealhulgas nõuete tasaarveldused juhul, kui need on asjaomases liikmesriigis lubatud.“
14 Selle direktiivi artiklis 19 on täpsustatud krediidi kulukuse aastamäära arvutamise kord.
15 Direktiivi artiklis 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ on sätestatud:
„1. Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.
2. Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on keelatud loobuda neile käesolevat direktiivi rakendavate või sellele vastavate siseriikliku õiguse sätetega antud õigustest.
3. Liikmesriigid tagavad samuti, et nende poolt käesoleva direktiivi rakendamisel vastu võetud õigusnormidest ei saa mööda hiilida, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades krediidi kasutusse võtmise või krediidilepingud, mis kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab direktiivi kohaldamist vältida.
4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et tarbijad ei kaota käesoleva direktiiviga pakutavat kaitset, valides krediidilepingu suhtes kohaldatavaks õiguseks kolmanda riigi õiguse, kui krediidilepingul on märkimisväärne seos ühe või mitme liikmesriigiga.“
16 Sama direktiivi artikkel 23 „Karistused“ on sõnastatud järgmiselt:
„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“
Poola õigus
17 28. aprilli 1936. aasta veksliseaduse (ustawa prawo wekslowe), mida on muudetud (Dz. U. 2016, jrk nr 160), (edaspidi „veksliseadus“) artiklis 10 on sätestatud, et kui väljaandmisel täitmata lihtvekslit täiendatakse vastuolus sõlmitud kokkuleppega, siis ei saa veksliomaniku vastu kokkuleppe täitmata jätmisele tugineda, välja arvatud juhul, kui ta on veksli omandanud pahauskselt või on selle omandamisel toime pannud raske eksimuse.
18 Eelmainitud säte kohaldub nimetatud seaduse artikli 103 lõike 2 alusel lihtveksli suhtes.
19 Selle seaduse artikkel 17 näeb ette, et isikud, kelle vastu on esitatud hagi lihtveksli alusel, ei saa veksliomaniku vastu tugineda isiklikele suhetele veksli väljaandjaga või veksli varasemate omanikega, välja arvatud juhul, kui veksliomanik tegutses veksli omandamisel teadlikult vastuolus võlgniku huviga.
20 Veksliseaduse artikli 101 näeb ette:
„Lihtvekslis peavad olema märgitud järgmised andmed:
1) dokumendi enda tekstis nimetus „lihtveksel“ dokumendi koostamise keeles;
2) tingimusteta käsund kindlaks määratud rahasumma maksmiseks;
3) maksetähtpäev;
4) maksekoht;
5) isiku nimi, kellele või kelle käsundi alusel peab maksmine toimuma;
6) veksli väljaandmise koht ja kuupäev;
7) veksli väljaandja allkiri.“
21 17. novembri 1964. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (kodeks postępowania cywilnego) muudetud ja konsolideeritud redaktsiooni (Dz. U. 2018, jrk nr 155) artikli 233 lõigete 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõigi esitatud tõendite põhjaliku analüüsi põhjal nende tõendite usaldusväärsust ja väärtust. Samal alusel otsustab kohus, kuidas tuleb tõlgendada tõendite esitamisest keeldumist või menetlusosalise mis tahes toimingut, mis takistab kohtu menetluses oleva kohtuasja menetlust.
22 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 248 lõike 1 alusel on igaüks kohustatud kohtuniku nõudmisel esitama ettenähtud tähtaja jooksul ja määratud kohas enda valduses oleva mis tahes dokumendi, mis on kohtuasjas otsuse tegemise seisukohalt asjakohane, välja arvatud siis, kui see dokument sisaldab konfidentsiaalset teavet.
23 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 321 lõike 1 kohaselt ei või kohus „teha otsust nõude kohta, mis ei ole hagi ese, ega teha otsust ultra petita“.
24 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 339 lõigete 1 ja 2 kohaselt teeb kohus tagaseljaotsuse, kui kostja jätab asja arutamiseks määratud kohtuistungile ilmumata ega esita suulisi ega kirjalikke seisukohti. Sellisel juhul loetakse tõeseks hageja väited hagiavalduses või kostjale enne kohtulikku arutamist kättetoimetatud menetlusdokumentides esitatud faktiliste asjaolude kohta, välja arvatud juhul, kui need tekitavad põhjendatud kahtlusi või need on esitatud seadusest kõrvalehoidmiseks.
25 Direktiivi 2008/48 sätted võeti Poola õigusesse üle 12. mai 2011. aasta tarbijakrediidiseadusega (ustawa o kredycie konsumencki, Dz. U. 2016, jrk nr 1528, muudetud ja konsolideeritud redaktsioon, edaspidi „tarbijakrediidiseadus“). Selle seaduse artikkel 41 sätestab:
„1. [T]arbija veksel […], mis väljastatakse laenuandjale tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks või täitmise tagamiseks, peab sisaldama tingimust „mitte käsundi alusel“ või mõnda muud samatähenduslikku tingimust.
2. Kui laenuandja võtab vastu veksli […], mis ei sisalda tingimust „mitte käsundi alusel“, ja kui see veksel […] antakse üle teisele isikule, on laenuandja kohustatud hüvitama veksli […] lunastamise tagajärjel tarbijale tekkinud kahju.
3. Lõiget 2 kohaldatakse ka siis, kui veksel või tšekk on sattunud teise isiku valdusse laenuandja tahte vastaselt.
[…]“.
Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused
Kohtuasi C‑419/18
26 Profi Credit Polska on Poolas asutatud äriühing, mille peamine tegevusala on laenu andmine. See äriühing sõlmis iga võlgnikuga tarbijakrediidilepingu, millest tulenevate nõuete täitmine on tagatud mittetäieliku veksliga, mida nimetatakse „blankoveksliks“ ja millele ei ole esialgu märgitud mingit summat. Kuna laenusaaja jättis oma lepingulised kohustused täitmata, täiendas Profi Credit Polska, kes on ühtlasi nende vekslite alusel õigustatud isik, neid veksleid, märkides neile teatava summa.
27 Alates 2016. aastast on Profi Credit Polska eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitanud nimetatud vekslites märgitud summade maksmise nõudeid.
28 Nimetatud kohus märgib, et kõigi tema menetluses olevates kohtuasjade puhul nõudis hageja oma nõuete täitmist ainult vekslite alusel (edaspidi „vekslil põhinev õigussuhe“). Kuna hageja ei esitanud laenulepinguid, siis sai nimetatud kohus alles esimese põhikohtuasja raames kostja kaudu enda käsutusse lepingu, millest tuleneb vekslikohustuse aluseks olev õigussuhe (edaspidi „põhiõigussuhe“). Teistes kohtuasjades kostjad oma seisukohta ei väljendanud. Seega otsustas nimetatud kohus jätta rahuldamata hageja nõude lahendada kohtuasi maksekäsumenetluses ja otsustas menetleda seda tavamenetluses.
29 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on esiteks tekkinud küsimus, kas vastavalt direktiividele 93/13 ja 2008/48 võib ettevõtja, kes tegutseb laenuandjana, tarbijast laenusaaja suhtes tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude täitmise õiguspäraselt tagada viimase poolt antud blankoveksliga.
30 See kohus täpsustab, et veksli väljaandmisega luuakse abstraktne kohustus. Riigisisese õiguse normidest tuleneb, et vekslil põhineva maksenõude korral piirdub kohtuliku kontrolli ulatus vekslist tuleneva õigussuhtega ning see ei või laieneda vekslist tuleneva õigussuhte aluseks olevale õigussuhtele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei tulene see, et ta ei saa omal algatusel kontrollida, kas vekslist tuleneva õigussuhte aluseks oleva õigussuhte loova lepingu tingimused saab tunnistada ebaõiglaseks, mitte menetluse ulatusest, vaid üksnes veksli kui võlgniku kohustust hõlmava väärtpaberi eriomasest tõendusjõust.
31 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selleks, et veksliseaduse artiklitest 10 ja 103 tulenevad nõuded oleks täidetud, eeldab blankoveksel alati seda, et veksli väljaandja ja veksliomaniku vahel on sõlmitud kokkulepe, milles on täpsustatud veksli täiendamine (edaspidi „vekslikokkulepe“). Asjaomase liikmesriigi kohtupraktika kohaselt tuleneb sellest kokkuleppest „võlgniku õigus esitada vastuväide“ esimesele võlausaldajale, „et ta ei ole vekslit täiendanud vastavalt kokkuleppele, mis tähendab eeskätt veksli abstraktse olemuse nõrgenemist“.
32 Seega ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul mingit kahtlust, et niisuguste kohtuvaidluste puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saab kohus ainult võlgniku esitatud vastuväite korral kontrollida, kas vekslit on täiendatud vastavalt sõlmitud kokkuleppele. Vekslimenetluses on liikmesriigi kohtul seega õiguslik alus kontrollida omal algatusel põhiõigussuhet üksnes juhul, kui kostja esitab vastuväite, mille tulemusel laieneb vaidlus hõlmama ka põhiõigussuhet.
33 Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kui ulatuslik on tema pädevus sellise maksenõude hagi korral, mille ettevõtja on veksli alusel esitanud tarbija vastu. Nimelt soovib see kohus teada, kas arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluvat liikmesriigi kohtu pädevust ja kohustusi ja eelkõige kohustust kontrollida omal algatusel, kas talle hindamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, on selline kohtupraktika kohaldatav ka sellise lepingu tingimuste suhtes, mille on sõlminud tarbija, kohtuvaidluses, milles laenuandja nõuab oma võla tasumist blankoveksli alusel, millega on tagatud selle võla tasumine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad ka niisuguse kontrollimise mõju seoses dispositiivsuse põhimõttega, nagu see näiteks tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 321 lõikest 1, mille kohaselt kohus ei saa teha otsust nõude kohta, mis ei ole seotud hagi nõuetega, ega teha otsust ultra petita.
34 Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla Warszawy Pragi‑Południe w Warszawie (Varssavi Praga‑Południe linnaosa rajoonikohus Varssavis, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõikega 1, artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 ning direktiiviga 2008/48, sh eelkõige selle artiklitega 10 ja 14, artikli 17 lõikega 1 ja artikliga 19 on vastuolus selline riigisisese õiguse norm, mis võimaldab ettevõtjana tegutseva laenuandja nõudeid tarbijast võlgniku vastu tagada blankoveksli abil?
2. Kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega pannakse esimeses küsimuses viidatud kohtuasja arutavale kohtule kohustus omal algatusel kontrollida, kas vekslikohustuse aluseks oleva põhiõigussuhte loova lepingu sätted ei sisalda ebaõiglasi lepingutingimusi, ja seda ka juhul, kui hagi esitanud ettevõtja on esitanud oma nõude vaid vekslisuhte alusel?“
Kohtuasi C‑483/18
35 Põhikohtuasjas kõne all olev vaidlus, mille pooled on Profi Credit Polska ja OH, puudutab asjaolusid, mis on võrreldavad kohtuasja C‑419/18 asjaoludega.
36 Sąd Rejonowy w Opolu (Opole rajoonikohus, Poola) jättis 15. mai 2017. aasta otsusega rahuldamata Profi Credit Polska hagi OH vastu 9 494,21 Poola zloti (PLN) (ligikaudu 2211,69 eurot) tasumise nõudes.
37 Kuigi tagaseljaotsuse tegemiseks vajalikud tingimused olid täidetud, jättis esimese astme kohus Profi Credit Polska nõude rahuldamata, kuna tal tekkis kahtlus selles, milline on poolte vahelise lepingulise suhte tegelik sisu, sest tal ei olnud võimalik analüüsida laenulepingu tingimusi. Kuigi nimetatud kohus nõudis, et Profi Credit Polska esitaks vekslikokkuleppe ja laenulepingu, jäi see nõue vastuseta. Lisaks nähtub selle äriühingu sõlmitud muudest tüüplepingutest, et laenatud summa ja summa, mille tagasimaksmist nõuti, olid märkimisväärselt erinevad.
38 Kuna Profi Credit Polska arvates pidi ta veksli alusel summa sissenõudmiseks esitama üksnes nõuetekohaselt täiendatud ja allkirjastatud veksli, esitas ta apellatsioonkaebuse esimeses kohtuastmes tehtud otsuse peale.
39 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas kohus, kellele ettevõtja (edaspidi „soodustatud isik“) on esitatud vekslil põhineva hagi tarbija vastu, võib omal algatusel uurida põhiõigussuhet puudutavaid väiteid, kui selle kohtu käsutuses on teave selle õigussuhte potentsiaalselt õigusvastase olemuse kohta, ilma et tal oleks siiski tarbijakrediidilepingut. Nimetatud kohus märgib, et liikmesriigi kohtute praktikas on vekslikokkuleppele omistatud eriline tähtsus juhul, kui tegemist on blankoveksliga, ja rõhutab, et vekslikohustus tekib selle lepingu alusel, isegi kui kohustus ja sellele vastav õigus tekib alles pärast seda, kui soodustatud isik on vekslit täiendanud.
40 Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Opolu, II Wydział Cywilny Odwoławczy (Opole piirkondlik kohus, II tsiviilkolleegium, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas direktiivi 93/13 sätteid, eelkõige artikli 3 lõikeid 1 ja 2, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1, ning direktiivi 2008/48 sätteid, eelkõige artikli 22 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus veksliseaduse artikli 10 – koostoimes selle seaduse artikliga 17 – tõlgendus, mis ei võimalda kohtul tegutseda omal algatusel, kui tal on mujalt kui kohtuasja pooltelt pärinevate tõendite alusel kujunenud tugev ja põhjendatud veendumus, et põhisuhte aluseks olev leping on vähemalt osaliselt tühine, hageja aga nõuab oma nõude täitmist blankoveksli alusel ning kostja ei esita vastuväiteid ja käitub passiivselt?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Sissejuhatavad märkused
41 Kõigepealt tuleb märkida, et direktiiviga 2008/48 ei ole ühtlustatud veksli kui tarbijakrediidist tuleneva nõude tagatise kasutamine, mistõttu selle direktiivi artikkel 22 ei ole kohaldatav niisuguste asjaolude suhtes, millega on tegemist põhikohtuasjas (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punktid 34–37).
42 Teiseks ei ole taganemisõigus või krediidi kulukuse aastamäära arvutamine põhikohtuasjades kõne all olevate vaidluste ese, mistõttu ei ole nende kohtuasjade asjaoludel samuti kohaldatavad selle direktiivi artiklid 14 ja 19.
43 Lõpuks ei ole asjakohane ka nimetatud direktiivi artikkel 17, kuna eelotsuse küsimused ei puuduta laenuandja õiguste loovutamist selles artiklis nimetatud kolmandale isikule.
44 Kuna direktiivi 2008/48 artiklid 14, 17, 19 ja 22 ei ole põhikohtuasjade puhul asjakohased, tuleb esitatud küsimustele vastata, lähtudes üksnes direktiivi 93/13 artikli 3 lõikest 1, artikli 6 lõikest 1 ja artikli 7 lõikest 1 ning direktiivi 2008/48 artiklist 10.
Kohtuasjas C‑419/18 esitatud esimene küsimus
45 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 1, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning direktiivi 2008/48 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisese õiguse normid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis võimaldavad ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidi lepingust tuleneva nõude täitmise tagada blankoveksli abil.
46 Kõigepealt tuleb märkida, et liidu poliitikas on sellise tarbija kaitse, kes on ettevõtjaga võrreldes ebasoodsamas olukorras, olles tavaliselt teisest lepingupartnerist majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes vähem kogenud, tagatud ELTL artikli 169 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 38 (27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus slewo, C‑681/17, EU:C:2019:255, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Selles kontekstis on paslik märkida, et ühelt poolt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 jätma ebaõiglased tingimused kohaldamata, et neil ei oleks tarbijale siduvat mõju, välja arvatud juhul, kui tarbija sellele vastu on (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiselt poolt peavad liikmesriigid vastavalt direktiivi artikli 7 lõikele 1 – koostoimes selle direktiivi kahekümne neljanda põhjendusega – tagama, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et takistada ebaõiglaste tingimuste seadmist lepingutes, mida ettevõtjad tarbijatega sõlmivad (3. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Aqua Med, C‑266/18, EU:C:2019:282, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Esiteks tuleb märkida, et kuigi põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisese õiguse normid lubavad välja anda veksli, et tagada tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumine, ei tulene sellise veksli väljaandmise kohustus mitte neist õigusnormidest, vaid poolte vahel sõlmitud laenulepingutest.
49 Samuti tuleb rõhutada, et põhikohtuasjas käsitletavatel vekslitel on erilised tunnused. Nimelt ei saa jätta märkimata, et need vekslid olid esialgu mittetäielikud, sest need anti välja blankovekslina, see tähendab ilma, et neis oleks märgitud summat. Sellisele vekslile märgib ettevõtja summa hiljem ühepoolselt.
50 Selles küsimuses tuleneb veksliseaduse artiklitest 10 ja 101, et kuigi tasumisele kuuluva summa märkimine on tavaliselt lihtveksli kehtivuse tingimus, võib blankoveksli välja anda tingimusel, et vekslikokkulepe määrab kindlaks korra, mille kohaselt laenuandja saab hiljem nimetatud vekslit õiguspäraselt täiendada.
51 Vastavalt direktiivi 93/13 artikli 1 lõikele 1 ja artikli 3 lõikele 1 kohaldatakse seda direktiivi aga ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute tingimustele, milles ei ole eraldi kokku lepitud (9. septembri 2004. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑70/03, EU:C:2004:505, punkt 31; 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 50, ning 14. septembri 2016. aasta kohtumäärus Dumitraș, C‑534/15, EU:C:2016:700, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Kuna ühelt poolt on tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumine tagatud lepingutingimusega, mis nõuab blankoveksli väljaandmist, ja teiselt poolt tuleb liikmesriigi õigusnormide kohaselt vekslikokkulepe sõlmida, siis on selline lepingutingimus ja see kokkulepe direktiivi 93/13 kohaldamisalas.
53 Teiseks seab direktiiv 93/13 liikmesriikidele kohustuse näha ette mehhanism, mis tagaks, et kõiki lepingutingimusi, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, saaks kontrollida, et hinnata nende võimalikku ebaõiglust. Selles kontekstis on liikmesriigi kohtu ülesanne teha direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 ja artiklis 5 sätestatud kriteeriume arvesse võttes kindlaks, kas konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vastavad sellised tingimused direktiivis esitatud heausksuse, tasakaalustatuse ja läbipaistvuse nõuetele (vt selle kohta 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see vastuolus heausksuse tingimusega tingib lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.
55 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriigi kohus selleks, et teada saada, kas tingimuse saab lugeda „ebaõiglaseks“, kontrollima, kas ettevõtja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult eeldada, et tarbija nõustub sellise tingimusega läbirääkimiste tulemusena (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 69; ning 22. veebruari 2018. aasta kohtumäärus Lupean, C‑119/17, ei avaldata, EU:C:2018:103, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Veel tuleb märkida, et lepingutingimust, mis kohustab laenuvõtjat välja andma blankoveksli, et tagada laenuandjale sellest lepingust tuleneva võla tasumine, ega vekslikokkulepet ei saa käsitada nii, et need on seotud lepingu põhiobjekti mõistega või sellega, kas hind ja tasu on piisavad vastutehinguna pakutavate teenuste või kauba eest direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses.
57 Lisaks tuleb hinnates, kas selline lepingutingimus ja vekslikokkulepe võib olla ebaõiglane, võtta arvesse nii märkimisväärse tasakaalustamatusega seotud nõuet kui ka läbipaistvuse nõuet, mis tuleneb direktiivi 93/13 artiklist 5. Nimelt, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on enne lepingu sõlmimist saadud teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbija jaoks ülimalt oluline. Selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda ettevõtja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Sellest järeldub, et liikmesriigi kohus, kes lahendab sellist vaidlust, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab kindlaks tegema, kas tarbija on saanud kogu teabe, mis võib mõjutada tema kohustuste ulatust ning võimaldab tal hinnata seda, millised menetluslikud tagajärjed on tarbijakrediidilepingust tuleneva võla blankoveksliga tagamisel, ja võimalusel nõuda hiljem võla tasumist ainult selle veksli alusel. Selle hindamise raames on vastavalt direktiivi 93/13 kahekümnendale põhjendusele määrava tähtsusega see, kas kõnealune lepingutingimus on sõnastatud selgelt ja arusaadavalt ning kas tarbijal on tegelikult olnud võimalus selle tingimuse sisuga tutvuda.
59 Veel on oluline märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 kohaselt peab liikmesriigi kohus, kes lahendab selle direktiivi tähenduses krediidilepingust tulenevaid nõudeid käsitlevat vaidlust, omal algatusel kontrollima, kas kõnealuses sättes ette nähtud teabe esitamise kohustus on täidetud, ning otsustama, millised liikmesriigi õigusnormidest tulenevad tagajärjed on selle kohustuse rikkumisel, tingimusel et karistused vastavad nimetatud direktiivi artiklis 23 esitatud nõuetele (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 74).
60 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑419/18 esitatud esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõiget 1, artikli 3 lõiget 1, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised riigisisese õiguse normid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis võimaldavad ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumise tagamiseks selles lepingus ette näha, et laenusaaja on kohustatud välja andma blankoveksli, ning mille kohaselt on sellise veksli väljaandmine õiguspärane siis, kui eelnevalt on sõlmitud vekslikokkuleppe, mis määrab kindlaks veksli täiendamise korra, tingimusel et see kokkulepe on nimetatud direktiivi artiklitega 3 ja 5 ning direktiivi 2008/48 artikliga 10 kooskõlas, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
Kohtuasjas C‑419/18 esitatud teine küsimus ja kohtuasjas C‑483/18 esitatud küsimus
61 Kohtuasjas C‑419/18 esitatud teise küsimusega ja kohtuasjas C‑483/18 esitatud küsimusega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt teada saada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning direktiivi 2008/48 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tõsine kahtlus, kas tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tagamiseks mõeldud vekslil põhinev nõue on põhjendatud, juhul kui laenusaaja andis selle veksli algul välja blankovekslina ja soodustatud isik täiendas seda hiljem, siis peab see kohus omal algatusel kontrollima, kas lepingutingimused, milles pooled on kokku leppinud, on ebaõiglased, ning võib ettevõtjalt nõuda, et see esitaks neid tingimusi sisaldava kirjaliku dokumendi, mistõttu nimetatud kohtul oleks võimalik tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimine.
62 Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtute küsimused kahte eraldiseisvat asjaolude kogumit, kuna esimese põhikohtuasja raames kohtuasjas C‑419/18 on liikmesriigi kohtul olemas tarbijakrediidileping, samas kui teises põhikohtuasjas see nii ei ole.
63 Esimese asjaolude kogumi puhul nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi kohus peab juhul, kui tema käsutuses on kogu vajalik õiguslik ja faktiline teave, omal algatusel kontrollima, kas lepingutingimus on ebaõiglane (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Teise asjaolude kogumi puhul ja arvestades kohtuasjas C‑483/14 eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustusi, et tal ei ole põhikohtuasja vaidluse poolte vahel sõlmitud lepingut, ent ta teab, millise sisuga on muud selle ettevõtja tavaliselt kasutatud lepingud, tuleb märkida, et kuigi direktiiv 93/13 kohaldub artikli 3 lõikest 1 tulenevalt sellistele tingimustele, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, mistõttu on hõlmatud just tüüplepingud, ei saa asuda seisukohale, et kohtu „käsutuses on kogu vajalik õiguslik ja faktiline teave“ eelnimetatud kohtupraktika tähenduses üksnes selle tõttu, et sellele kohtule on teada asjaomase ettevõtja kasutatavad teatavad tüüplepingud, ilma et selle kohtu käsutuses oleks dokumenti, milles sedastatakse tema lahendada oleva vaidluse poolte vahel lepingu sõlmimine (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 47).
65 Sellega seoses täpsustab Poola valitsus Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et ei ole sugugi harv, et vekslikokkulepe – kuigi laenulepingust eraldiseisev – on sõlmitud selles lepingus.
66 Igal juhul tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel võtma menetlust korraldavaid meetmeid, et teha kindlaks, kas tema lahendatava vaidluse esemeks oleva, ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu mõni tingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, ja kui kuulub, siis otsustama, kas see tingimus võib olla ebaõiglane (9. novembri 2010. aasta kohtuotsus VB Pénzügyi Lízing, C‑137/08, EU:C:2010:659, punkt 56; 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 44, ja 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 24). Kui nimelt puudub võimalus tõhusalt kontrollida, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, ei ole tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑176/17, EU:C:2018:711, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Sellest järeldub, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud nõue, mis põhineb vekslil, mis algul on välja antud blankovekslina ja mida on hiljem täiendatud ning mille eesmärk on tagada tarbijakrediidilepingust tulenev nõue, siis peab sellel kohtul direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 ja artikli 7 lõikes 1 sätestatu kohaselt siis, kui ta kahtleb selle nõude põhjendatuses, olema võimalik nõuda, et esitataks selle taotluse aluseks olevad dokumendid, sealhulgas vekslikokkulepe, kui liikmesriigi õigusnormide kohaselt on selline kokkulepe seda laadi veksli väljaandmise eeltingimus.
68 Tuleb veel rõhutada, et eespool toodud kaalutlused ei ole vastuolus dispositiivsuse põhimõttega, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt kuulub see, kui liikmesriigi kohus nõuab hagejalt, et viimane esitaks oma nõude aluseks olevad dokumendid või nende dokumentide sisu, lihtsalt menetluses tõendamise raamesse, kuna sellise nõudega üksnes soovitakse tagada, et hagil on alus.
69 Mis puutub direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikesse 2, siis peab liikmesriigi kohus juhul, kui ta on tuvastanud selle sätte rikkumise, ilma tarbija vastavat taotlust ootamata välja selgitama kõik riigisisese õiguse normidest tulenevad sellise rikkumise tagajärjed, võttes arvesse võistlevuse põhimõtet (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Kui pärast seda, kui liikmesriigi kohus on nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis on tema käsutuses või mis talle on edastatud kohtu omal algatusel selleks võetud menetlust korraldavate meetmete raames, kindlaks teinud, et lepingutingimus kuulub direktiivi kohaldamisalasse, tuvastab see kohus, et nimetatud tingimus on ebaõiglane, siis peab ta üldjuhul sellest teavitama kohtuasja pooli ja tegema neile ettepaneku vaielda selle üle võistlevalt riigisisestes menetluseeskirjades ette nähtud vormis (21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 31).
71 Käesoleval juhul leiab Poola valitsus, et veksliseaduse artikkel 10 ei takista liikmesriigi kohtul tuvastamast, et vekslil põhinevat nõuet ei ole olemas summa osas, mis ületab vekslikokkuleppest tulenevat summat. Seda võib ta tuvastada mitte ainult tarbija nõude põhjal, vaid ka omal algatusel, kohaldades selle valdkonna Euroopa Kohtu praktikat. Samuti on blankoveksli väljaandmise ja selle hilisema täiendamise tingimuseks oleva vekslikokkuleppe olemasolu mõte just selles, et sellega luuakse võimalus kontrollida seda liiki veksli kasutamist ja summat, millega seda on hiljem täiendatud.
72 Eelotsusetaotluse esitanud kohtute sõnul saavad nad siiski kontrollida, kas vekslit on täiendatud vastavalt sõlmitud kokkuleppele, üksnes siis, kui tegemist on vastuväitega, mille on esitanud võlgnik.
73 Siinkohal tuleb meenutada, et liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamiseks on ELTL artikli 288 kolmanda lõigu ja direktiivi endaga kehtestatud siduv kohustus. See kohustus võtta kõik üld- ja üksikmeetmed on siduv liikmesriigi kõigi asutustele, sh kohtutele nende pädevuse piires (21. aprill 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
74 Käesoleval juhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kohustus kontrollida omal algatusel, kas teatavad tingimused on ebaõiglased ja kas krediidilepingus sisaldub kohustuslik teave, on menetlusnorm, mis seab kohustusi kohtutele (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Niisiis peavad liikmesriigi kohtud riigisisese õiguse normide kohaldamisel tõlgendama neid võimalikult suures ulatuses asjaomase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga taotletav tulemus (21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Selles kontekstis tuleneb Euroopa kohtu praktikast, et kui liikmesriigi kohtul puudub võimalus tõlgendada ja kohaldada riigisisese õiguse norme kooskõlas direktiivi 93/13 nõuetega, siis peab see kohus omal algatusel kontrollima, kas lepingutingimused, milles pooled on kokku leppinud, on ebaõiglased, jättes vajadusel kohaldamata mis tahes riigisisese õiguse normid või kohtupraktika, millega selline kontroll on välistatud (vt selle kohta 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pannon GSM, C‑243/08, EU:C:2009:350, punktid 32, 34 ja 35; 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 46).
77 Järelikult tuleb kohtuasjas C‑419/18 esitatud teisele küsimusele ja kohtuasjas C‑483/18 esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning direktiivi 2008/48 artiklit 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tõsine kahtlus, kas tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tagamiseks mõeldud vekslil põhinev nõue on põhjendatud, juhul kui laenusaaja andis selle veksli algul välja blankovekslina ja soodustatud isik täiendas seda hiljem, siis peab see kohus omal algatusel kontrollima, kas lepingutingimused, milles pooled on kokku leppinud, on ebaõiglased, ning võib ettevõtjalt nõuda, et see esitaks neid tingimusi sisaldava kirjaliku dokumendi, mistõttu nimetatud kohtul oleks võimalik tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimine.
Kohtukulud
78 Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 1 lõiget 1, artikli 3 lõiget 1, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised riigisisese õiguse normid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mis võimaldavad ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tasumise tagamiseks selles lepingus ette näha, et laenusaaja on kohustatud välja andma blankoveksli, ning mille kohaselt on sellise veksli väljaandmine õiguspärane siis, kui eelnevalt on sõlmitud vekslikokkuleppe, mis määrab kindlaks veksli täiendamise korra, tingimusel et see kokkulepe on nimetatud direktiivi artiklitega 3 ja 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artikliga 10 kooskõlas, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
2. Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning direktiivi 2008/48 artiklit 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtul on sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tõsine kahtlus, kas tarbijakrediidilepingust tuleneva võla tagamiseks mõeldud vekslil põhinev nõue on põhjendatud, juhul kui laenusaaja andis selle veksli algul välja blankovekslina ja soodustatud isik täiendas seda hiljem, siis peab see kohus omal algatusel kontrollima, kas lepingutingimused, milles pooled on kokku leppinud, on ebaõiglased, ning võib ettevõtjalt nõuda, et see esitaks neid tingimusi sisaldava kirjaliku dokumendi, mistõttu nimetatud kohtul oleks võimalik tagada neist direktiividest tarbijale tulenevate õiguste järgimine.
Allkirjad