AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (teine koda)

10. juuli 2008

Kohtuasi F‑141/07

Daniele Maniscalco

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Palgaastme määramine – Lepingulise töötaja leping – Vastuvõetavus – Isikut kahjustav meede – Personalieeskirjades sätestatud tähtaegadest kinnipidamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega D. Maniscalco palub sisuliselt tühistada lepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus otsuse peale määrata ta tegevusüksuse IV palgaastme 13 järku 1, nagu see tuleneb tema lepingulise töötaja lepingust.

Otsus: Jätta hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Õiguskord – Tähtaja algus

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2 ja artikkel 91; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 117)

2.      Menetlus – Kohtukulud – Nõue teha otsus vastavalt õigusnormidele

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 87 lõige 1)

1.      Teenistuja ja institutsiooni vahel sõlmitud leping jõustub allakirjutamisest ja sellest hetkest võib see tekitada kahju teenistujale eeldusel, et fikseeritud on kõik lepingu tingimused, k.a teenistuja palgaastme ja ‑järgu määramine. Seega tuleb lepingulise töötaja lepingust nähtuva palgaastme ja ‑järgu määramise otsuse peale õigel ajal kaebuse esitamise tähtaega hakata arvutama allakirjutamise kuupäevast kooskõlas personalieeskirjade artikli 90 lõikega 2, mida muude teenistujate teenistustingimuste artikli 117 alusel kohaldatakse analoogia alusel lepingulistele töötajatele. Seda järeldust ei sea kahtluse alla argument, et kaebuse esitamine enne katseaja lõppemist võib pärast nimetatud ajavahemiku lõppemist kaasa tuua lepingu lõpetamise. Sellise asjaolu arvessevõtmine eiraks personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 kehtestatud kaebuse ja hagi esitamise tähtaegade eesmärki, milleks on õiguslike olukordade õigusselguse ja -kindluse tagamine, ning nende õiguskorrast tulenemist, mis tähendab, et need tähtajad ei ole poolte ega kohtuniku muuta.

(vt punktid 20, 23, 25 ja 27)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 11. juuli 2002, liidetud kohtuasjad T‑137/99 ja T‑18/00: Martínez Páramo jt vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑119 ja II‑639, punktid 54 ja 56); 14. veebruar 2005, kohtuasi T‑406/03: Ravailhe vs. Regioonide Komitee (EKL AT 2005, lk I‑A‑19 ja II‑79, punkt 57); 5. märts 2007, kohtuasi T‑455/04: Beyatli ja Candan vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 37).

Avaliku Teenistuse Kohus: 6. märts 2008, kohtuasi F‑105/07: R bis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 43).

2.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nõuetes esitatud taotlust hüvitada kohtukulud vastavalt õigusnormidele, ei saa lugeda nõudeks, et kohtuvaidluse kaotanud pool peaks hüvitama kohtukulud.

(vt punktid 31 ja 33)

Viited:

Euroopa Kohus: 9. juuni 1992, kohtuasi C‑30/91 P: Lestelle vs. komisjon (EKL 1992, lk I‑3755, punkt 38); 29. aprill 2004, kohtuasi C‑470/00 P: parlament vs. Ripa di Meana jt (EKL 2004, lk I‑4167, punkt 86).