EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
13. juuni 2019(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2012/13/EL – Õigus saada kriminaalmenetluses teavet – Artikli 6 lõige 4 – Õigus saada teavet süüdistuse kohta – Teavitamine muudatustest antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks – Süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muudatus – Võimatus süüdistatava poolt kohtuliku arutamise käigus taotleda riigisiseses õiguses ette nähtud kokkuleppelise karistuse kohaldamist – Erinevus, kui muutunud on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud
Kohtuasjas C‑646/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale di Brindisi (Brindisi kohus, Itaalia) 20. oktoobri 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. novembril 2017, kriminaalasjas järgmise isiku suhtes:
Gianluca Moro,
menetluses osales:
Procura della Repubblica presso il Tribunale di Brindisi,
Francesco Legrottaglie,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud C. Toader, A. Rosas, L. Bay Larsen ja M. Safjan (ettekandja),
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikku menetlust ja 14. novembri 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– F. Legrottaglie, esindaja: avvocato D. Vitale,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Palatiello,
– Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja G. Tornyai,
– Madalmaade valitsus, esindajad: M. K Bulterman ja A. M. de Ree,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga, R. Troosters ja C. Zadra,
olles 5. veebruar 2019. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1), artikli 2 lõiget 1, artikli 3 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõikeid 1–3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 48.
2 Taotlus on esitatud kriminaalasjas Gianluca Moro (edaspidi „süüdistatav“) suhtes, keda süüdistatakse süüteo toimepanemise tulemusel saadud ehete omandamises ja turustamises Itaalia õiguse tähenduses, kusjuures see süüdistus kvalifitseeriti kohtuliku arutamise käigus ümber nende ehete varguseks.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Harta
3 Harta artiklis 48 „Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus“ on sätestatud:
„1. Iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud.
2. Iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.“
Direktiiv 2012/13
4 Direktiivi 2012/13 põhjendustes 3, 4, 9, 10, 14, 27–29, 40 ja 41 on märgitud:
„(3) Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteise kriminaalõigussüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub suuresti mitmest näitajast, mille hulka kuuluvad kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnõuded, mis on vajalikud vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise hõlbustamiseks.
(4) Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine saab toimida tõhusalt üksnes usalduse õhkkonnas, milles mitte üksnes õigusasutused, vaid kõik kriminaalmenetluses osalejad peavad teiste liikmesriikide õigusasutuste otsuseid samaväärseks enda omadega viisil, mis ei väljenda mitte üksnes usaldust teiste liikmesriikide eeskirjade adekvaatsuse suhtes, vaid ka veendumust, et neid eeskirju kohaldatakse õigesti.
[…]
(9) [ELTL] artikli 82 lõikes 2 nähakse ette liikmesriikides kohaldatavate miinimumeeskirjade kehtestamine, et hõlbustada kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning politsei- ja õiguskoostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Kõnealuses artiklis osutatakse isikute õigustele kriminaalmenetluses kui ühele valdkonnale, kus võib kehtestada miinimumeeskirjad.
(10) Ühised miinimumeeskirjad peaksid suurendama usaldust kõikide liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama õiguskoostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Sellised ühised miinimumeeskirjad tuleks kehtestada kriminaalmenetluses antava teabe valdkonnas.
[…]
(14) Selleks et suurendada liikmesriikide vastastikust usaldust, kehtestatakse [käesoleva] direktiiviga ühised miinimumnõuded teabe kohta, mida antakse kuriteo toimepanemises kahtlustatavale või süüdistatavale nende süüdistuse kohta. Käesoleva direktiivi aluseks on hartas ja eelkõige selle artiklites 6, 47 ja 48 sätestatud õigused [Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse] konventsiooni [(edaspidi „konventsioon“)] artiklite 5 ja 6 alusel, nagu neid tõlgendab Euroopa Inimõiguste Kohus. Käesoleva direktiivi eestikeelses versioonis kasutatud termin „süüdistus“ ja konventsiooni artikli 6 lõikes 1 kasutatud termin „kriminaalsüüdistus“ tähistavad sama mõistet.
[…]
(27) Kuriteo toimepanemises süüdistatavale isikule tuleks anda kogu teave süüdistuse kohta, et ta saaks ette valmistada enda kaitse ja et oleks tagatud õiglane menetlus.
(28) Kahtlustatavale või süüdistatavale isikule tuleks kiiresti anda teavet kuriteo kohta, mille toimepanekus teda kahtlustatakse või süüdistatakse, ilma et see kahjustaks käimasolevat uurimist, ja hiljemalt enne seda, kui politsei või muu pädev asutus teda esimest korda ametlikult küsitleb. Selle kuriteoga seonduvate tegude kirjeldus, mille toimepanekus isikut kahtlustatakse või süüdistatakse, sealhulgas kuriteo väidetava toimumise aeg ja koht, kui need on teada, ning väidetava süüteo võimalik õiguslik liigitus tuleks esitada piisavalt üksikasjalikult, arvestades kriminaalmenetluse etappi, milles tegude kirjeldus esitatakse, et kaitsta menetluse õiglust ja võimaldada kaitseõiguse tõhusat kasutamist.
(29) Kui kriminaalmenetluse käigus süüdistuse üksikasjad muutuvad sel määral, et see mõjutab oluliselt kahtlustatava või süüdistatava isiku positsiooni, tuleks see talle teatavaks teha, kui on vaja kaitsta menetluse õiglust, ning teha seda piisavalt aegsasti, et võimaldada kaitseõiguse tõhusat kasutamist.
[…]
(40) Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad. Liikmesriigid võivad laiendada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitstuse tase ka nendel juhtudel, mida käesolevas direktiivis ei ole otseselt reguleeritud. Kaitstuse tase ei tohiks mingil juhul langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud konventsioonis, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtupraktikas.
(41) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse hartas tunnustatud põhimõtteid. Käesoleva direktiiviga soovitakse edendada eelkõige õigust vabadusele, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigust. Direktiivi rakendamisel tuleks sellest lähtuda.“
5 Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses. Selles sätestatakse ka eeskirjad, mis käsitlevad nende isikute, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa vahistamismäärust, õigust saada teavet oma õiguste kohta.“
6 Direktiivi artikli 2 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.“
7 Sama direktiivi artikli 3 „Õigus saada teavet õiguste kohta“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:
a) õigus kasutada kaitsjat;
b) õigus saada tasuta õigusnõustamist ja selle saamise tingimused;
c) õigus saada artikli 6 kohaselt teavet süüdistuse kohta;
d) õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele;
e) õigus vaikida.“
8 Direktiivi 2012/13 artikkel 6 „Õigus saada teavet süüdistuse kohta“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.
2. Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes vahistatakse või peetakse kinni, teatatakse tema vahistamise või kinnipidamise põhjused, sealhulgas kuritegu, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.
3. Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.
4. Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata muudatustest käesoleva artikli kohaselt antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks.“
Itaalia õigus
9 Karistusseadustiku (codice penale) artikli 61 „Üldised karistust raskendavad asjaolud“ punktis 7 on ette nähtud:
„Kui järgnevad asjaolud ei kujuta endast süüteokoosseisu ega karistust raskendavaid eriasjaolusid, raskendavad need karistust:
[…]
7) kui tegemist on varavastase süüteoga või vara kahjustava süüteoga ning kasu saamise eesmärgil toime pandud süüteoga, mille tõttu tekitati kannatanule suur varaline kahju.“
10 Karistusseadustiku artiklis 624 „Vargus“ on ette nähtud:
„Võõra vallasasja äravõtmise eest selle omastamise ja endale või teisele isikule kasu saamise eesmärgil, karistatakse kuuekuulise kuni kolmeaastase vangistusega ja rahalise karistusega 154–516 eurot. […]“
11 Karistusseadustiku artiklis 648 „Süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine“ on ette nähtud:
„Süüteo toimepanemise tulemusena saadud raha või asjade omandamise, saamise või varjamise eest endale või teisele isikule kasu saamise eesmärgil, välja arvatud osavõtu puhul, karistatakse kahe- kuni kaheksaaastase vangistusega ja rahalise karistusega 516–10 329 eurot. […]“
12 Kriminaalmenetluse seadustiku (codice di procedura penale) artiklis 444 „Kokkuleppeline karistus“ põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:
„1. Süüdistatav ja prokuratuur võivad taotleda kohtult, et kohus kohaldaks konkreetsel juhul ja nõutavas ulatuses asenduskaristust või kuni kolmandiku võrra vähendatud rahalist karistust või vangistust, mis ei ületa asjaolusid arvestades ja kuni kolmandiku võrra vähendades viit aastat, üksi või koos rahalise karistusega. […]
2. Kui ka see pool, kes taotlust ei esitanud, on nõus, ja tingimusel, et asjas ei ole tehtud õigeksmõistvat kohtuotsust artikli 129 alusel, annab kohus kohtutoimiku põhjal juhul, kui ta leiab, et teo või tegevusetuse õiguslik kvalifikatsioon ning poolte esitatud asjaolude suhtes kohaldatud õigusnormid ja nende võrdlus on õiged ning näidatud karistus proportsionaalne, kohtuotsusega korralduse kohaldada taotletud karistust ning märgib resolutsioonis ära, et seda taotlesid pooled. Kui menetluses osaleb tsiviilhageja, ei tee kohus taotluse kohta otsust; tsiviilhageja kohtukulud mõistetakse välja siiski süüdistatavalt, välja arvatud juhul, kui esinevad mõjuvad põhjused täielikuks või osaliseks hüvitamiseks. Artikli 75 lõiget 3 ei kohaldata.
3. Pool võib taotluses selle tulemuslikkuse siduda tingimisi karistuse määramisega. Kui kohus leiab sellisel juhul, et tingimisi karistust ei saa määrata, jätab ta taotluse rahuldamata.“
13 Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 516 „Süüdistuse muutmine“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui kohtuliku uurimise [istruzione dibattimentale] käigus ilmneb, et asjaolud ei vasta nendele, mis on kirjeldatud süüdistusaktiga kohtu alla andmise määruses, kuid asi ei allu siiski kõrgemale kohtule, muudab prokuratuur süüdistust ja esitab vastava süüdistuse.“
14 Kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 521 „Süüdistuse ja kohtuotsuse vastavus“ on ette nähtud:
„1. Kohus võib kohtuotsuses anda asjaoludele teistsuguse õigusliku kvalifikatsiooni kui süüdistuses, tingimusel et süüteo hindamine kuulub endiselt tema pädevusse ega kuulu kolleegiumi asemel ainukohtuniku pädevusse.
2. Kui asjaolud ei vasta nendele, mis on kirjeldatud süüdistusaktiga kohtu alla andmise määruses või artiklite 516 ja 517 ja artikli 518 lõike 2 kohaselt koostatud süüdistuses, peab kohus määrama, et kohtudokumendid saadetakse tagasi prokuratuuri.
3. Kohus toimib samal viisil, kui prokuratuur esitab uue süüdistuse muudel kui artiklites 516 ja 517 ning artikli 518 lõikes 2 ette nähtud juhtudel.“
15 Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 552 „Süüdistusaktiga kohtu alla andmise määrus“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Süüdistusaktiga kohtu alla andmise määrus sisaldab:
[…]
c) asjaolude selget ja täpset kirjeldust ning raskendavate ja niisuguste asjaolude kirjeldust, mis võivad tuua kaasa tõkendite kohaldamise, koos viidetega vastavatele seadussätetele;
[…]“.
16 Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 555 „Kohtuistung otsese kohtusse kutsumise korral“ lõikes 2 on ette nähtud:
„Süüdistatav või prokuratuur võib esitada enne kohtuliku arutamise algust artikli 444 lõikes 1 kirjeldatud taotluse; süüdistatav võib samuti taotleda kiirendatud menetlust või rahalise karistuse määramist.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
17 Francesco Legrottaglie tegi 11. märtsil 2015 süüdistatava suhtes Ostuni (Itaalia) politseijaoskonda avalduse, kuna süüdistatav sai ühelt isikult, kes ei ole tuvastatud, Legrottaglie perekonnalt varastatud kuldehteid ning viis need ehted kasu saamise eesmärgil Ostunis asuvasse kauplusesse.
18 Prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse seadustiku artikli 552 alusel antud aktiga kutsuti süüdistatav 1. aprillil 2016 Tribunale di Brindisisse (Brindisi kohus, Itaalia), süüdistatuna „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamises, hoidmises ja turustamises“, nagu see on ette nähtud karistusseadustiku artiklis 648.
19 Kohtuistungil, mis toimus 15. septembril 2016 ja millel süüdistatav ei osalenud, esitas F. Legrottaglie tsiviilhagi.
20 Süüdistatava osavõtul toimunud 13. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil tegi ta ootamatu avalduse, tunnistades, et asjaomased ehted varastas tema.
21 Selles kohtuasja staadiumis teatas kohtunik süüdistatavale, et teod, milles teda süüdistatakse, võidakse ümber kvalifitseerida karistusseadustiku artiklis 624 ja artikli 61 punktis 7 ette nähtud „varguseks“, mille raskendav asjaolu on ohvrile suure varalise kahju põhjustamine.
22 Süüdistatav oli andnud oma advokaadile volituse taotleda kokkuleppelise karistuse (nn patteggiamento) kohaldamist seoses selle õiguslikult ümberkvalifitseeritud süüteoga vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklile 444. Taotlus tunnistati vastuvõetamatuks, kuna kriminaalmenetluse seadustiku artikli 555 lõikes 2 ette nähtud tähtaeg oli möödunud.
23 Kohus palus prokuratuuril muuta süüdistust kriminaalmenetluse seadustiku artikli 516 alusel selleks, et süüdistatavale saaks kohaldada seadustiku artikli 444 kohaselt kokkuleppelist karistust. Prokuratuur otsustas seda muudatust mitte teha, jättes asjaomaste faktiliste asjaolude täpse õigusliku kvalifitseerimise kohtu, antud juhul Tribunale di Brindisi (Brindisi kohus) otsustada.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) on tunnistanud kriminaalmenetluse seadustiku artikli 516 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles süüdistataval ei ole õigust taotleda seadustiku artikli 444 kohaselt kokkuleppelise karistuse kohaldamist seoses kohtuliku uurimise käigus ilmnenud erineva faktilise asjaoluga, mille kohta esitati uus süüdistus.
25 Niisiis ilmneb kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 516 puudutavast Corte costituzionale (konstitutsioonikohtu) praktikast, et kohtuliku uurimise käigus on süüdistataval õigus taotleda seadustiku artikli 444 kohaselt kokkuleppelise karistuse kohaldamist nii, et hakkavad uuesti kulgema taotluse esitamise tähtajad, juhul kui süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud muutuvad vea tõttu või menetluse tavapärase kulgemise raames, kusjuures selline võimalus taotleda kokkuleppelist karistust on välistatud, kui muudatus puudutab üksnes süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui süüdistatavale on tagatud erinevad kaitseõigused olenevalt sellest, kas muudatus puudutab süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid või süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
27 Nimelt kui süüdistuse muudatus puudutab faktilisi aspekte, on süüdistataval täielikud kaitseõigused, mis hõlmavad võimalust taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklile 444, samas kui faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muudatuse puhul on süüdistatavale tagatud üksnes õigus esitada kaitseargumente.
28 Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Brindisi (Brindisi kohus, Itaalia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2012/13] artikli 2 lõiget 1, artikli 3 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõikeid 1–3 ning [harta] artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi karistusõiguse valdkonnas kohaldatavad menetlusnormid, mille kohaselt on süüdistuse muudatusega seotud kaitseõigused tagatud kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinevalt olenevalt sellest, kas muudeti süüdistuse faktilisi aspekte või selle õiguslikku kvalifikatsiooni, eelkõige selles mõttes, et süüdistatav saab alternatiivset menetlust, mis näeb ette kergema karistuse (nn patteggiamento), taotleda ainult esimesel juhul?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
Vastuvõetavus
29 Itaalia valitsus väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna direktiiv 2012/13 on vastu võetud ELTL artikli 82 lõike 2 alusel, milles on viidatud üksnes piiriülese mõõtmega kriminaalasjadele. Järelikult peaks direktiivi 2012/13 kohaldamisala piirduma üksnes nende süütegudega, milles on selline mõõde.
30 Käesolevas asjas puudutab põhikohtuasi aga süütegu, mille on Itaalia territooriumil toime pannud Itaalia kodanik ja millega tekitati kahju teisele Itaalia kodanikule. Sellel süüteol ei ole seega mingit piiriülest mõõdet ja direktiiv 2012/13 ei ole sellisele kohtuasjale nagu põhikohtuasi kohaldatav.
31 Harta artikkel 48 ei ole Itaalia valitsuse sõnul samuti kohaldatav, kuna harta artikli 51 lõike 1 kohaselt ei ole õiguslik olukord siis, kui see ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, Euroopa Kohtu pädevuses, ning harta sätted, millele võidakse viidata, ei saa üksi olla selle pädevuse aluseks.
32 Sellega seoses olgu märgitud, et ELTL artikli 82 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et „[m]ääral, mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad. Sellised eeskirjad võtavad arvesse liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi“.
33 Mis puudutab direktiivi 2012/13 sõnastust, siis ei selle artiklis 1, milles on määratletud direktiivi reguleerimisese, ega artiklis 2, mis puudutab direktiivi reguleerimisala, ei ole sama direktiivi kohaldamine piiratud olukordadega, millel on piiriülene mõõde.
34 Seoses direktiivi 2012/13 eesmärkidega ilmneb direktiivi põhjendustest 10 ja 14, et selle direktiivi eesmärk on – ühiste miinimumeeskirjade kehtestamisega õiguse kohta saada kriminaalmenetluses teavet – tugevdada liikmesriikide vastastikust usaldust üksteise kriminaalõigussüsteemide suhtes. Nagu direktiivi selles samas põhjenduses 14 ja põhjenduses 41 on sisuliselt märgitud, tugineb see direktiiv nimetatud eesmärgil õigustele, mis on sätestatud eelkõige harta artiklites 47 ja 48, ning püüab neid õigusi edendada (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punkt 88).
35 Direktiivi 2012/13 põhjendused 3 ja 4 tuginevad samamoodi ideele, et vastastikune tunnustamine tähendab, et õigusasutuse otsused põhinevad isegi puhtalt riigisiseses olukorras ühistel miinimumnõuetel. Selles kontekstis tuleb nõustuda kohtujuristiga, kes märkis oma ettepaneku punktis 41 sisuliselt, et kui konkreetses olukorras tekib vajadus piiriülese koostöö järele, saavad liikmesriigi politsei- ja õigusasutused teise liikmesriigi õigusasutuste otsuseid pidada seega samaväärseteks enda omadega.
36 Järelikult on direktiiv 2012/13 üks osa kriminaalmenetluste minimaalsest ühtlustamisest Euroopa Liidus ning selles direktiivis ette nähtud reeglite kohaldamine ei sõltu sellest, kas selles liikmesriigis asetleidvas kohtuvaidluses on tegemist piiriülese olukorraga.
37 Eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav.
Sisulised küsimused
Sissejuhatavad märkused
38 F. Legrottaglie ning Itaalia, Ungari, Madalmaade ja Poola valitsus väidavad esimese võimalusena, et käesolevas asjas Euroopa Kohtule esitatud küsimuse ese ei kuulu direktiivi 2012/13 kohaldamisalasse ja järelikult ei saa Euroopa Kohus seda küsimust analüüsida.
39 Sellega seoses olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajadusel ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida liikmesriigi kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud (19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus AREX CZ, C‑414/17, EU:C:2018:1027, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Sellest järeldub, et hoolimata sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimustes formaalselt piirdunud ainult liidu õiguse teatud sätete tõlgendamise küsimisega, ei takista see asjaolu Euroopa Kohut esitamast liikmesriigi kohtule kõiki liidu õiguse tõlgendamise aspekte, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus neile oma küsimustes viitas või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigusnormid, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus AREX CZ, C‑414/17, EU:C:2018:1027, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses direktiivi 2012/13 artikli 2 lõikele 1, artikli 3 lõike 1 punktile c ja artikli 6 lõigetele 1–3 ning harta artiklile 48.
42 Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2012/13 artiklis 1 on ette nähtud kahtlustatavate või süüdistatavate õigus saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses.
43 Direktiivi 2012/13 artiklite 3 ja 6 koosmõjust nähtub, et direktiivi artiklis 1 nimetatud õigus puudutab vähemalt kahte erinevat õigust. Esiteks tuleb kahtlustatavat või süüdistatavat direktiivi artikli 3 kohaselt teavitada vähemalt teatavatest menetlusõigustest, mille loetelu on selles sättes esitatud ja mille hulka kuuluvad õigus kasutada kaitsjat, õigus saada tasuta õigusnõustamist ja selle saamise tingimused, õigus saada teavet süüdistuse kohta, õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele ning õigus vaikida. Teiseks on direktiivi artiklis 6 kindlaks määratud reeglid, mis käsitlevad õigust saada teavet süüdistuse kohta (15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Covaci, C‑216/14, EU:C:2015:686, punktid 54–56).
44 Antud juhul puudutab põhikohtuasi võimalust taotleda juhul, kui süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni on muudetud, kohtuliku uurimise käigus kriminaalmenetluse seadustiku artikli 444 alusel kokkuleppelise karistuse kohaldamist nii, et hakkavad uuesti kulgema taotluse esitamise tähtajad.
45 Seega, mis puudutab õigust saada teavet süüdistuse kohta, siis tuleb sellist õiguslikku probleemi analüüsida direktiivi 2012/13 artiklit 6 arvestades.
46 Siinkohal olgu märgitud, et seda õiguslikku probleemi ei pea analüüsima direktiivi artikli 6 lõigetest 1–3 lähtudes. Nimelt kui võtta arvesse nende sätete sõnastust, siis ei ole vaidlust esiteks selles, et süüdistatavale on antud teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda süüdistatakse; teiseks selles, et teda ei vahistatud ega peeta kinni ning kolmandaks selles, et teave, mille süüdistatav sai muu hulgas süüdistuse õigusliku kvalifikatsiooni kohta, edastati talle enne, kui kohtul paluti teha otsus selle süüdistuse põhjendatuse kohta.
47 Tuleb märkida, et direktiivi 2012/13 artikli 6 lõige 4 näib seevastu olevat asjakohane säte seoses sellise kohtuasjaga nagu põhikohtuasi.
48 Selles sättes on ette nähtud, et liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat teavitatakse viivitamata muudatustest artikli 6 kohaselt antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks.
49 Põhikohtuasja raames tuleb seega kindlaks teha, milline ulatus on sellest samast sättest lähtudes süüdistatava õigusel saada teavet, kui on muudetud süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
50 Neil asjaoludel tuleb küsimust mõista nii, et sellega tahetakse sisuliselt teada, kas direktiivi 2012/13 artikli 6 lõiget 4 ja harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt saab süüdistatav kohtuliku uurimise käigus taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist, kui muutunud on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud, kuid mitte siis, kui muudetud on süüdistuse faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
Direktiiv 2012/13
51 Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole direktiivis 2012/13 sätestatud neid üksikasjalikke eeskirju, mille kohaselt artiklis 6 ette nähtud süüdistust puudutav teave tuleb süüdistatavale edastada. Need eeskirjad ei saa aga kahjustada eelkõige selles sättes silmas peetud eesmärki, mis, nagu nähtub ka direktiivi põhjendusest 27, seisneb selles, et süüteo toimepanemises kahtlustatavale või süüdistatavale antakse võimalus ette valmistada enda kaitse, ja õiglase menetluse tagamises (15. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Covaci, C‑216/14, EU:C:2015:686, punktid 62 ja 63).
52 Sellega seoses olgu märgitud, et nõue, et süüdistatav või tema kaitsja saab arutelul osaleda sisuliselt, vastavalt võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõttele, tehes tõhusalt teatavaks oma seisukoha, ei välista, et süüdistuse kohta kaitsjale antud teavet võidakse hiljem muuta, eelkõige mis puutub etteheidetavate tegude kvalifikatsiooni, ega seda, et arutelu käigus võidakse lisada toimikusse uusi tõendeid. Sellised muudatused ja tõendid tuleb siiski süüdistatavale või tema kaitsjale teatavaks teha ajal, mil neil on veel võimalus enne nõupidamise etappi tõhusalt reageerida. See võimalus on pealegi sätestatud ka direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 4, mis näeb ette, et kahtlustatavat või süüdistatavat teavitatakse viivitamata kriminaalmenetluse käigus tehtud muudatustest selle artikli kohaselt antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks (vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punkt 95).
53 Süüdistatavale ja tema kaitsjale tuleb igal juhul mis tahes hetkel, mil süüdistuse kohta esitatakse üksikasjalikku teavet ja võimaldatakse toimikuga tutvuda, eelkõige järgides võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtet, anda piisav tähtaeg selle teabe ja nende materjalidega tutvumiseks ning neil peab olema võimalik kaitse tõhusalt ette valmistada, esitada oma võimalikud seisukohad ja vajaduse korral mis tahes taotlused, eelkõige taotlused menetlustoimingute tegemiseks, mida nad võivad riigisisese õiguse alusel esitada. See nõue eeldab, et menetlus vajaduse korral peatatakse ning selle jätkamine määratakse hilisemale kuupäevale (vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punkt 96).
54 Peale selle on direktiivi 2012/13 põhjenduses 40 ette nähtud, et direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad ning liikmesriigid võivad laiendada selles direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitstuse tase ka nendel juhtudel, mida käesolevas direktiivis ei ole otseselt reguleeritud, kusjuures kaitstuse tase ei tohiks mingil juhul langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud konventsioonis, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtupraktikas.
55 Sellega seoses selgub nimetatud kohtu praktikast karistusõiguse valdkonnas, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase menetluse hädavajalik eeldus. Õigust saada teavet süüdistuse iseloomu ja aluse kohta tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse kontekstis (EIK 25. märtsi 1999. aasta kohtuotsus Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1999:0325JUD002544494, punktid 52 ja 54). Kuigi kohtutel on siis, kui selline õigus on neile riigisiseses õiguses antud, võimalus kvalifitseerida ümber faktilised asjaolud, mille suhtes on nende poole nõuetekohaselt pöördutud, peavad nad tagama, et süüdistatavatel on selles suhtes olnud võimalus kasutada konkreetselt ja tõhusalt oma kaitseõigusi, nii et neid on õigel ajal teavitatud süüdistuse alusest ehk faktidest, mida neile ette heidetakse ja millel süüdistus põhineb, kuid üksikasjalikult ka nendele asjaoludele antud õiguslikust kvalifikatsioonist (EIK 11. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Drassich vs. Itaalia, CE:ECHR:2007:1211JUD002557504, punkt 34, ja EIK 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Drassich vs. Itaalia, CE:ECHR:2018:0222JUD006517309, punkt 65).
56 Nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53 ja 55 viidatud kohtupraktikast, peab teave süüdistuse muudatuste kohta, nagu see on ette nähtud direktiivi 2012/13 artikli 6 lõikes 4, muu hulgas hõlmama süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muudatust, selleks et süüdistatav saaks konkreetselt ja tõhusalt kasutada oma kaitseõigusi.
57 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas vaidlusaluste riigisiseste õigusnormidega tehakse vahet olenevalt sellest, kas muudatus puudutab süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid või süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni. Üksnes faktiliste asjaolude muutumise korral on süüdistataval lubatud kohtuliku arutamise käigus taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist nii, et hakkavad uuesti kulgema taotluse esitamise tähtajad.
58 Käesolevas asjas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asjaolu, et süüdistatav tunnistas, et ta pani toime ehete varguse, mille tõttu muudeti süüteo kvalifikatsiooni „süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisest, hoidmisest ja turustamisest“ „varguseks“ riigisisese õiguse tähenduses, kujutab endast süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muudatust.
59 Nagu selgub eelotsusetaotlusest, teatati kohtuliku uurimise käigus süüdistatavale sellest faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muudatusest, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 21.
60 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas direktiiviga 2012/13 on õiglase kriminaalmenetluse tagamiseks nõutud, et süüdistatav saab taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist, kui faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni on muudetud.
61 Siinkohal tuleb nõustuda kohtujuristiga, kes oma ettepaneku punktis 71 märkis, et direktiivis 2012/13 kindlaks määratud kohustused väljendavad seda, kuidas tuleb tagada õiglane kriminaalmenetlus seoses teabe andmisega kuriteos süüdistatavatele ja kahtlustatavatele.
62 Nagu aga on ette nähtud selle direktiivi põhjenduses 14 ja artiklis 1, on direktiivi eesmärk kehtestada miinimumeeskirjad kahtlustatava või süüdistatava teavitamise kohta (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt, C‑612/15, EU:C:2018:392, punkt 82).
63 Pealegi ei nähtu käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53 ja 55 viidatud kohtupraktikast, et kahtlustatava või süüdistatava õigus saada teavet süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muutmisest hõlmab kohustust anda süüdistatavale õigus kohtuliku uurimise käigus taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist.
64 Lisaks tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus antud juhul, et faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muutmisel on riigisiseste õigusnormidega tagatud süüdistatavale õigus esitada kaitseargumente.
65 Järelikult ei pane süüdistatava õigus saada viivitamata teavet muudatustest antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks direktiivi 2012/13 artikli 6 lõike 4 kohaselt, sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi asjaomasele liikmesriigile kohustust anda sellele isikule õigus taotleda pärast kohtuliku arutamise algust kokkuleppelise karistuse kohaldamist juhul, kui süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni on muudetud.
Harta
66 Sissejuhatuseks olgu märgitud, et harta kohaldamisala liikmesriikide tegevuse suhtes on määratletud selle artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 17).
67 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb nimelt sisuliselt, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi. Sellega arvestades on Euroopa Kohus juba tõdenud, et ta ei saa riigisiseseid õigusnorme hartat arvestades hinnata, kui asjaomased õigusnormid ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse. Seevastu juhul, kui need normid kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, peab Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud eelotsuse saamiseks, andma kõik tõlgendamiseks vajalikud juhised, et liikmesriigi kohus saaks hinnata kõnealuste õigusnormide vastavust põhiõigustele, mille kaitse ta tagab (26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson, C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 19, ja 23. novembri 2017. aasta kohtumäärus Cunha Martins, C‑131/17, ei avaldata, EU:C:2017:902, punkt 10).
68 Kuna põhikohtuasi puudutab seda, milline ulatus on direktiivi 2012/13 artikli 6 lõike 4 tähenduses süüdistatava õigusel saada teavet tema vastu esitatud süüdistusest ja eelkõige muudatustest, mis on seotud kuriteoga, mille toimepanekus teda süüdistatakse, siis tuleb tõdeda, et selline õiguslik olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse.
69 Harta artikli 48 lõikes 2 on sätestatud, et iga süüdistatava õigus kaitsele on tagatud.
70 Sellega seoses olgu märgitud, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 51–53 ja 55 viidatud kohtupraktikast, nõuab kaitseõiguste tagamine harta selle artikli tähenduses, et süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muutmisel tuleb need süüdistatavale teatavaks teha ajal, mil tal on veel võimalus enne nõupidamise etappi tõhusalt reageerida, et tal oleks võimalik oma kaitse tõhusalt ette valmistada.
71 Antud juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et süüdistatavat teavitati pärast seda, kui ta tegi kohtuliku arutamise käigus ootamatu avalduse, temale etteheidetavate faktiliste asjaolude õigusliku kvalifikatsiooni muutmisest ja sellest, et tal on õigus esitada kaitseargumente, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 21 ja 27.
72 Seevastu ei nõuta harta artikli 48 lõikes 2 ette nähtud kaitseõigustega, et süüdistatava teabe saamise õiguse raames saab viimane taotleda pärast kohtuliku arutamise algust kokkuleppelise karistuse kohaldamist juhul, kui muutunud on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud või muudetud on süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
73 Sellega seoses olgu märgitud, et pelk asjaolu, et riigisiseses õiguses ei ole süüdistatavale antud samu õigusi seoses võimalusega taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist olenevalt sellest, kas muudatus puudutab süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid või süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni, ei saa iseenesest kujutada endast harta artikli 48 lõike 2 rikkumist, kui lähtuda kahtlustatava või süüdistatava õigusest saada teavet süüdistuse kohta.
74 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb küsimusele vastata, et direktiivi 2012/13 artikli 6 lõiget 4 ja harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt süüdistatav võib kohtuliku arutamise käigus taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist, kui süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on muutunud, kuid mitte siis, kui muudetud on süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, artikli 6 lõiget 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt süüdistatav võib kohtuliku arutamise käigus taotleda kokkuleppelise karistuse kohaldamist, kui süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud on muutunud, kuid mitte siis, kui muudetud on süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni.
Allkirjad