EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
3. september 2009(*)
Apellatsioonkaebus – Dumping – Indiast pärit salvestatavate laserketaste import – Määrus (EÜ) nr 960/2003 – Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamine – Kahju tuvastamine – Määruse (EÜ) nr 2026/97 artikli 8 lõige 7
Kohtuasjas C‑535/06 P,
mille ese on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 22. detsembril 2006 esitatud apellatsioonkaebus,
Moser Baer India Ltd, asukoht New Delhi (India), esindajad: dikigoros K. Adamantopoulos ja solicitor R. MacLean,
hageja,
teised menetlusosalised:
Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,
kostja Esimese Astme Kohtus,
keda toetavad:
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja T. Scharf, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
Committee of European CD-R and DVD+/-R Manufacturers (CECMA), varem Committee of European CD‑R Manufacturers (CECMA), asukoht Köln (Saksamaa),
menetlusse astujad Esimese Astme Kohtus,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud T. von Danwitz, R. Silva de Lapuerta, E. Juhász ja G. Arestis (ettekandja),
kohtujurist: V. Trstenjak,
kohtusekretär: ametnik K. Sztranc-Sławiczek,
arvestades kirjalikus menetluses ja 10. juuli 2008. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 2. oktoobri 2008. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Moser Baer India Ltd palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 4. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑300/03: Moser Baer India vs. nõukogu (EKL 2006, lk II‑3911; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tühistada nõukogu 2. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 960/2003, millega kehtestatakse Indiast pärit salvestatavate laserketaste impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks (EÜT L 138, lk 1; ELT eriväljaanne 11/46, lk 250; edaspidi „vaidlusalune määrus”), hagejat puudutavas osas.
Õiguslik raamistik
2 Nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2026/97 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 288, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 78; edaspidi „algmäärus”), reguleerib tasakaalustusmenetlusi.
3 Algmääruse artikkel 5 sätestab:
„Tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamine
Käesoleva määruse kohaldamisel arvutatakse tasakaalustatavate subsiidiumide summa lähtudes saaja saadud kasust, mis selgub subsideerimise uurimise perioodil. […]”
4 Algmääruse artikli 7 lõige 3, mis sisaldab nimetatud arvutamist käsitlevaid üldsätteid, näeb ette:
„Kui subsiidiumi võib seostada põhivara soetamise või tulevase soetamisega, arvutatakse tasakaalustatava subsiidiumi summa, jagades subsiidiumi ajavahemikule, mis kajastab selliste varade tavalist amortisatsiooni asjaomases tootmisharus. […]”
5 Algmääruse artikkel 8 sätestab:
„Kahjude tuvastamine
[…]
2. Kahju tuvastamine peab põhinema otsesel tõendusmaterjalil ning selle käigus tuleb objektiivselt uurida nii:
a) subsideeritud impordi mahtu ja subsideeritud impordi mõju samasuguste toodete turuhindadele ühenduses; kui ka
b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.
3. Subsideeritud impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas subsideeritud import on absoluutnäitajate poolest või ühenduse tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Subsideeritud impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas subsideeritud impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.
[…]
5. Uurides subsideeritud impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse ka kõiki asjakohaseid majandustegureid ja -näitajaid, mis puudutavad selle tootmisharu olukorda, sealhulgas: asjaolu, et tootmisharu ei ole veel täielikult toibunud varasema subsideerimise või dumpingu mõjust, tasakaalustatavate subsiidiumide summa suurust, tegelikku ja võimalikku müügi, kasumi, tootmismahu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse vähenemist; ühenduse hindu mõjutavaid tegureid; tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahavoogudele, laovarudele, tööhõivele, palkadele, majanduskasvule, kapitali ja investeeringute kaasamise võimele ning põllumajanduse puhul sellele, kas on suurenenud valitsuse abiprogrammide kasutamine. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.
6. Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõestada, et subsideeritud impordiga põhjustatakse kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõestada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.
7. Lisaks subsideeritud impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada subsideeritud impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad subsideerimata impordi mahtu ja hinda, nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi, kaubanduspiiranguid ning konkurentsi kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel, tehnoloogia arengut ning ühenduse tootmisharu eksporditegevust ja tootlikkust.
[...]”
6 Algmääruse artikli 15 lõike 1 kolmanda lause kohaselt ei või tasakaalustava tollimaksu summa ületada kindlaks tehtud tasakaalustatavate subsiidiumide summat ja see peab olema kogusummast väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tehtava kahju kõrvaldamiseks.
7 Algmääruse artikkel 28 sätestab:
„Koostöösoovimatus
1. Kui mõni huvitatud pool ei võimalda juurdepääsu vajalikule infole või ei esita vajalikku infot käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui positiivsed eel- või lõppotsused teha kasutada olevate faktide põhjal.
Kui selgub, et huvitatud pool on esitanud ebaõiget või eksitavat infot, siis jäetakse selline info arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele.
Huvitatud pooltele tuleks koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks teha.
[…]
3. Huvitatud poole esitatud info tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete otsuste tegemisel, kui info esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui osapool on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.
4. Tõendite või info vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata esitavale poolele ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või info tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud otsustes.
5. Kui asjaolude kindlakstegemine, sealhulgas tasakaalustatavate subsiidiumide summa kindlakstegemine tugineb lõike 1 sätetele, sealhulgas kaebuses sisalduvale infole, siis tuleb seda asjakohaselt ning uurimise tähtaegu arvesse võttes kontrollida muude, võimaluse korral sõltumatute kättesaadavate allikate alusel, nagu näiteks avaldatud hinnakirjad, impordi ja tollitulu ametlik statistika, või muudelt huvitatud pooltelt uurimise ajal saadud teabe alusel.
6. Kui huvitatud pool ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast infot seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele osapoolele vähem soodne kui koostöö puhul.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
8 Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 8–14 alljärgnevalt:
„8 Hageja on Indias asuv ettevõtja, kes toodab mitmesuguses vormis salvestusseadmeid, eelkõige salvestatavaid laserkettaid (edaspidi „CD‑R‑kettad”).
9 17. mail 2002 algatas [Euroopa Ühenduste K]omisjon Euroopa CD‑R‑ketaste tootjate komitee (Committee of European CD‑R Manufactures, CECMA) kaebuse alusel subsiidiumidevastase uurimise India päritolu CD‑R‑ketaste impordi suhtes (EÜT C 116, lk 4).
10 4. märtsi 2003. aasta kirjaga esitas komisjon hagejale peamised asjaolud ja kaalutlused, mille alusel ta kavatses teha ettepaneku lõpliku tasakaalustava tollimaksu kehtestamiseks. Komisjoni tuvastatud subsiidium seisnes hageja poolt imporditud kapitalikaupade tollimaksust vabastamises. Subsiidiumi summa arvutati vastavalt algmääruse artikli 7 lõikele 3, jagades selle kolmeaastasele perioodile. Teade nägi ette tasakaalustava tollimaksu 10%.
11 Hageja vastas sellele teatele kahe kirjaga 19. märtsist 2003, vaidlustades esiteks subsiidiumi summa arvutamiseks kasutatud meetodi ning teiseks kahju olemasolu ja selle põhjused.
12 Komisjon lükkas kahe 9. aprilli 2003. aasta kirjaga esiteks ümber hageja argumendid kahju olemasolu ja põhjusliku seose kohta ja teiseks saatis hagejale täiendava avalduse, mis sisaldas uut subsiidiumi summa arvutust, mida laiendati perioodile 4,2 aastat. Täiendav ettepanek nägi ette tasakaalustava tollimaksu 7,3%.
13 14. aprilli 2003. aasta kirjaga vaidles hageja vastu subsiidiumi summa uuele arvutusele. Komisjon saatis 5. mai 2003. aasta kirjaga hagejale täiendavad selgitused arvutuse kohta. Hageja vastas sellele kirjale 9. mail 2003, esitades täiendavad märkused.
14 Komisjoni 20. mai 2003. aasta ettepanekul võttis [Euroopa Liidu N]õukogu 2. juunil 2003 vastu [vaidlusaluse] määruse […]. See määrus kehtestab Indiast pärit CD‑R‑ketaste impordile lõpliku tasakaalustava tollimaksu 7,3%.”
Hagi Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
9 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. augustil 2003 esitatud hagiavalduses palus apellatsioonkaebuse esitaja tühistada vaidlusalune määrus, põhjendades seda viie väitega, mis puudutasid ühelt poolt imporditud varade tavalise amortisatsiooni määramist subsiidiumide arvutamise raames ning teiselt poolt kahju hindamist ja põhjuslikku seost.
10 Esimese Astme Kohtu 23. jaanuari 2004. aasta määrusega anti komisjonile luba menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.
11 Esimese Astme Kohtu 18. aprilli 2005. aasta määrusega anti Euroopa CD‑R‑ketaste tootjate komiteele (CECMA), nüüd Euroopa CD-R- ja DVD+/‑R‑ketaste tootjate komitee (CECMA), luba menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.
12 Nõukogu, keda toetasid komisjon ja CECMA, palus jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.
13 Esimese Astme Kohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 27–116 tagasi esimese väite, mis puudutas algmääruse artikli 5, artikli 7 lõike 3 ja artikli 11 lõike 1 rikkumist ja ilmset kaalutlusviga varade tavalise amortisatsiooni hindamisel. See väide oli jagatud kaheks osaks, millest esimene puudutas ühelt poolt varade amortisatsiooni pikkust puudutavate tõendite hindamist ja teiselt poolt varade tavalist amortisatsiooni puudutavate tõendite hindamist, teine osa oli jagatud viieks argumendiks, mis puudutasid varade liigitamist valuvormide kategooriasse, hageja raamatupidamisandmetes sisalduva teabe arvesse võtmata jätmist, hageja kasumlikkuse ja investeeringute arvestamist, degressiivse amortisatsiooniarvestuse meetodi kasutamist ning arvutuste väidetavat meelevaldsust.
14 Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73–79 eelkõige hageja raamatupidamisandmetes sisalduva teabe arvesse võtmata jätmise osas, mis on esimese väite teise osa teine argument, et:
„73 Lõpuks osundab hageja asjaolule, et varade liigitamine valuvormide kategooriasse ei puuduta kõiki kõnealuseid varasid, millest ta oma 14. aprilli 2003. aasta kirjaga komisjoni ka teavitas.
74 Nõukogu lükkab ümber selle väite, et selle toetuseks esitatud informatsioon ei ole koherentne teiste uurimise käigus esitatud tõenditega ja et seetõttu ei saanud ülalmainitud väidet arvesse võtta.
75 Vastusest poolte poolt Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele nähtub, et hageja viitab selle argumendi toetuseks informatsioonile, mis tulenes uurimise perioodi tuludeklaratsioonist. On kindel, et selles deklaratsioonis kirjeldatud varade väärtus ei vasta nende väärtusele, mida kasutati subsiidiumi arvutamiseks. Nõukogu märgib, et institutsioonid ei olnud võimelised ainult selle informatsiooni põhjal võrdlema kõnealust väidet muu uurimise käigus kontrollitud informatsiooniga.
76 Kõigest hoolimata väidab hageja, et ilmnenud väärtuste erinevus, mis on seletatav lisakulutustega transpordile ja sisseseadele, ei takista ühenduse institutsioone märkamast, et ümberklassifitseerimine ei käsitle imporditud varasid tervikuna.
77 Nõukogu märgib, et ühenduse institutsioonid ei saanud hinnata valuvormide kategooriasse liigitatud varade täpset väärtust, sest esiteks ei selgitanud hageja nende varade klassifitseerimise kriteeriume tuludeklaratsioonis ja teiseks ei esitanud ta oma varade täielikku ja kontrollitavat nimekirja. Selle informatsiooni puudumisel ei saanud ühenduse institutsioonid kontrollida hageja poolt oma väite toetuseks esitatud arvandmeid.
78 Silmas pidades seda viimast informatsiooni, mida hageja Esimese Astme Kohtus ei vaidlustanud, on põhjust sedastada, et hageja ei esitanud ühenduse institutsioonidele fakte, mis oleksid võimaldanud neil kontrollida väidete täpsust ja vajaduse korral võtta arvesse seda osa varadest, mis ei olnud liigitatud valuvormide kategooriasse. Selle üksiku väitega ei saa vastu vaielda [vaidlusaluses] määruses toodud hinnangule.
79 Järelikult võis nõukogu asuda seisukohale, ilma algmääruse artikli 7 lõike 3 nõudeid rikkumata, et kõnealuseid varasid, mis on maksustamise eesmärgil klassifitseeritud valuvormideks, oleks pidanud sellisena arvestama ka amortisatsiooniaja määramiseks raamatupidamises ja et seega ei saanud selles hinnangus tugineda hageja raamatupidamises leiduvale informatsioonile. Pealegi, hageja ei tõendanud selles suhtes põhjendamisvea olemasolu.”
15 Esimese Astme Kohus lükkas tagasi ka kolmanda väite, mis käsitles ilmset kaalutlusviga ja algmääruse artikli 8 lõigete 2 ja 6 rikkumist seoses kahju tuvastamist puudutavate tõendite hindamisega ja põhjuslikku seost.
16 Esimese Astme Kohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193–196 seoses varude taseme hindamisega, et:
„193 Käesolevas argumendis väidab hageja, et varude arengu hindamine ühenduse tootmisharus on ilmselgelt ekslik. Ta ei vaidle vastu vastavatele arvandmetele, mis esinevad [vaidlusaluse] määruse põhjenduses 80. Ometi ta rõhutab, et nõukogu ei saanud [vaidlusaluse] määruse põhjenduses 103 nende andmete baasil järeldada, et varude seis oli käsitletava perioodi jooksul tugevasti halvenenud.
194 Tuleb märkida, et kõnealune periood laienes antud juhul 1998. aastast kuni uurimisaja lõpuni. Hageja poolt vaidlustamata andmetest tuleneb, et kogu selle aja jooksul halvenesid ühenduse tootmisharu varud tähelepanuväärselt.
195 Selles suhtes ei tõendanud hageja, et varudesse puutuvate näitajate areng, mida väljendab toodangu protsendimäär alates 2000. aastast, oleks suutnud muuta negatiivset suundumust vaatlusalusel ajal. Tõepoolest, [vaidlusaluse] määruse põhjendusest 80 tuleneb, et varud jäid kõrgele tasemele kogu vaadeldava perioodi ajaks, suurenedes absoluutarvudes 2001. aasta lõpupoole, mis järelikult langeb kokku impordimahtude suurenemisega ja väljendab suhtarvudes suurenenud tootmismäära – 15% – uurimisaja jooksul.
196 Käesolev argument on järelikult põhjendamata.”
17 Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 201–207 impordihindade hindamise osas, et:
„201 Impordihindade taseme hindamine moodustab antud juhul peamise elemendi, mis on aluseks järeldusele ühenduse hindade allalöömise ja ka kahju olemasolu kohta. Ühenduse institutsioonid on seda näitajat analüüsinud [vaidlusaluse] määruse põhjendustes 58–64, tuginedes Eurostati andmetele ja hageja esitatud arvandmetele.
202 Mis puutub Eurostati andmetesse, järeldasid institutsioonid esiteks, et 2000. aasta ja uurimisaja lõpu vahel leidis aset oluline, 59%‑line hinnalangus. Hageja vaidleb vastu 2000. aasta andmete arvessevõtmisele, väites, et import oli siis veel tühine. See argument on juba uuritud ja tagasi lükatud eespool punktides 170–175.
203 Mis puutub hageja esitatud arvandmete analüüsi, tuleb märkida, et see viis väga võrreldavate tulemusteni nendega, mis rajanesid Eurostati andmetel, saavutades hinnalanguse 54%. Ometi väidab hageja, et nende arvandmete esitamine oli ebatäpne.
204 [Vaidlusaluse] määruse põhjenduses 62 esinevast tabelist nähtub, et 54%‑line protsendimäär vastab hindade arengule hageja kahe majandusaasta vahel. Isegi kui eeldada, et põhjendus 63 ei ole piisavalt täpne, kui sätestab, et see protsendimäär puudutab arengut 2000. aasta ja uurimisaja vahel, ei moodusta see ebatäpsus viga. Tabelist, mis täpsustab kõnealust põhjendust, tuleneb selgesti, et see käsitleb arengut majandusaasta 2000 ja uurimisaja vahel. Hageja ei tõendanud järelikult, et tema esitatud arvud kanti ette ebatäpselt.
205 Peale selle, isegi kui hageja esitatud andmed vastavad perioodile, mis algas 1. aprillil 1999, sellal kui Eurostati andmed puudutavad perioodi, mis algas 1. jaanuaril 2000, ei muuda see asjaolu iseenesest ebatäpseks nõukogu konstateeringut, mille kohaselt Eurostati ja hageja esitatud arvandmed tõendavad vastavaid suundumusi. Hageja ei märgi, et erinevast kuupäevast algava perioodi andmete arvessevõtmine oleks andnud impordi hindade kohta teistsuguse tulemuse.
206 Järelikult ei tõendanud hageja faktieksimuse või ilmse kaalutlusvea olemasolu impordihindade analüüsil.
207 Käesolev argument tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.”
18 Lõpuks lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 260–279 tagasi viienda väite, mis puudutas algmääruse artikli 8 lõigete 6 ja 7 rikkumist seoses patentide omaniku konkurentsivastase käitumise mõju uurimisega, märkides, et:
„260 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kahju kindlaksmääramise kohta on ühenduse institutsioonid kohustatud uurima, kas kahju, mida käsitletakse, tuleneb tegelikult dumpinguhinnaga impordist, ja välistama kogu teistest teguritest põhjustatud kahju, eriti selle, mille põhjus on seotud ühenduse tootjate konkurentsivastase käitumisega ([Euroopa Kohtu 11. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑358/89:] Extramet Industrie vs. nõukogu, [EKL 1992, lk I‑3813], punkt 16, ja [Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑58/99:] Mukand jt vs. nõukogu, [EKL 2001, lk II‑2521], punktid 39 ja 40).
261 Antud juhul nähtub toimikust, et kaebuse esitanud ühenduse tootmisharu teatas oma 7. jaanuari 2003. aasta kirjas, et üks CD‑R‑ketaste patenti omav äriühing kuritarvitab oma valitsevat seisundit, nõudes ülemäärast kasutustasu, ja et üks Euroopa tootja lahkus turult selle äriühinguga toimunud kohtuvaidluse tagajärjel. Tootmisharu tegi selle järelduse, et vaielda vastu hageja väitele, mille kohaselt kaebuse suhtes väljendatud toetuse ulatus algmääruse artikli 10 lõike 8 mõttes vähenes menetluse käigus alla nõutava künnise. Hageja esitas sama märkuse uurimise käigus, teatades, et väidetava konkurentsivastase käitumise mõju, seisnedes ülemääraste kasutustasude nõudmises, moodustas ühe uuritava teguri kahju kindlaksmääramisel.
262 Käesolevas väites kinnitab hageja, et nõukogu jättis selle teguri uurimata, piirdudes konstateeringuga [vaidlusaluse] määruse põhjenduses 135, et väide ei ole kinnitatud ühegi konkurentsiametniku uurimise järgse ametliku otsusega.
263 Selles suhtes tuleb märkida, et [vaidlusaluse] määruse põhjendusest 135 ei tulene, et ühenduse institutsioonid uurisid tõhusalt küsimust, kas põhjustatud kahju oli väidetava konkurentsivastase käitumise tagajärg.
264 Ehkki see põhjendus ei ole piisav, et välistada hageja poolt viidatud teguri mõju, peab märkima, et küsimus, kas nõukogu jättis need mõjud arvesse võtmata, tuleb lahendada viitega [vaidlusaluses] määruses toodud põhjenduste kogumile ([Esimese Astme Kohtu 14. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑166/94:] Koyo Seiko vs. nõukogu, [EKL 1994, lk II‑2129], punkt 79).
265 Nõukogu teatab, et ta arvestas seda tegurit [vaidlusaluse] määruse põhjenduses 134. Sellest põhjendusest tuleneb, et nõukogu uuris üldiselt patentidest tulenevate kasutustasude maksmise mõju, tuvastades, et see tegur ei katkestanud antud juhul põhjuslikku seost. Nõukogu kinnitab, et selle tõdemusega vastas ta ühtlasi väitele, mille kohaselt need kasutustasud olid ülemäärased ja kujutasid endast konkurentsivastast käitumist.
266 Kuigi põhjendused 134 ja 135 esinevad erinevate alapealkirjade all, nimelt „Kasutustasu” ja „Muud tegurid”, tuleneb poolte argumentidest, et nad peavad ometi silmas sedasama kasutustasude tasumisse puutuvat toimiku osa. Peale selle järgnevad need kaks põhjendust teineteisele, nii et [vaidlusaluse] määruse ülesehitus nõuab nende seotud tõlgendamist.
267 Järelikult tuleb arvestada põhjenduse 134 järeldusi, et uurida, kas nõukogu lükkas kõrvale võimaliku kahju, mis tulenes hageja poolt viidatud konkurentsivastasest käitumisest.
268 Hageja vaidlustab esmajärjekorras nende tõdemuste olulisuse, teatades, et ühenduse institutsioonid oleksid pidanud täpselt hindama kasutustasude mõju, järeldamaks, et isegi ülemääraste kasutustasude puudumisel oleks ühenduse tootmisharu kannatanud kahju.
269 Selles suhtes tuleb märkida, et hindamaks välistest teguritest tulenevat mõju, peavad ühenduse institutsioonid uurima, kas need mõjud katkestasid antud juhul põhjusliku seose impordi ja ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju vahel […]. See uurimine ei tähenda ilmtingimata tegurite täpse mõju määratlust. Aitab, kui ühenduse institutsioonid konstateerivad, et vaatamata nendele välistele teguritele, oli impordi põhjustatud kahju antud juhul oluline.
270 Antud juhul tõstis nõukogu esile, et Indiast pärit import põhjustas olulise kahju ühenduse tootmisharule, mis tulenes just ühenduse hindade allalöömisest. Ta selgitas, et isegi kui kasutustasudel oleks olnud negatiivne mõju ühenduse tootmisharu tuludele, esines see tegur, mis mõjutas kõiki tootjaid turul, juba 1999. aastal, enne kui import muutus oluliseks. Ühenduse tootjate olukorra negatiivne areng alates 1999. aastast ei ole järelikult sellest tegurist põhjustatud. Pidades silmas neid tõendeid, võis nõukogu mõistlikult järeldada, et kasutustasude maksmine ei saanud avaldada mõju subsideeritud impordi poolt põhjustatud kahjule.
271 Nõukogu kinnitab õigesti, et küsimuse uurimine, kas kasutustasud olid patendi omaniku konkurentsivastase käitumise juhul ülemäärased, ei saa mingil juhul kahtluse alla seada ülalmainitud punktis toodud järeldust.
272 Samuti tuleb märkida, et erinevalt eespool viidatud kohtuotsustes Extramet [Industrie vs. nõukogu] ja Mukand jt vs. nõukogu käsitletud olukordadest ei ole siin viidatud konkurentsivastane praktika ühenduse tootjate käitumise tagajärg. Hindamaks antud juhul selle teguri mõju, ei pidanud ühenduse institutsioonid järelikult uurima, kas ühenduse tootmisharu iseenesest aitas kaasa kahju tekkimisele.
273 Teises järjekorras väidab hageja, viidates eespool viidatud kohtuotsusele Mukand jt vs. nõukogu, et hindade allalöömisega tekitatud kahju ei ole korrektselt hinnatud, kui ühenduse hinnad olid ülemääraste kasutustasude tõttu kunstlikult kõrged.
274 Asjaolud, mida käsitletakse eespool viidatud kohtuotsuses Mukand jt vs. nõukogu, puudutavad käitumist, mis mõjutas ühenduse, mitte aga impordi hinnakujundust. Antud juhul märkis nõukogu, et kasutustasusid pidid maksma kõik tootjad, kaasaarvatud hageja. Hageja ei vaielnud sellele asjaolule vastu.
275 Niisiis võis nõukogu [vaidlusaluse] määruse põhjenduses 134 hinnata, et väline tegur ei saanud selgitada erinevusi ühenduse ja India hinnakujunduse vahel, ja et seega ei olnud sellel mõju teguritele, mida arvestati allalöömise taseme arvutamisel. Isegi kui kasutustasud olid konkurentsivastase käitumise tõttu ülemäärased, ei mõjuta see tegur nimetatud hinnangut.
276 Silmas pidades neid asjaolusid, tuleb tõdeda, et hageja ei tõestanud, et nõukogu jättis kahju hindamisel väidetavast konkurentsivastasest käitumisest tuleneva mõju uurimata.
277 Nendel asjaoludel ei ole vaja välja selgitada, kas on vastuvõetav hageja poolt repliigis esitatud tõend, nimelt komisjoni 3. augusti 2003. aasta pressiteade, mis esitati EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumise uurimise käigus teatud tüüpi CD‑ketaste patendi standardse lepingu kohta. Tegelikult tuleneb hageja argumentidest, et see tõend esitati toetamaks väidet, mille kohaselt antud tegur oli ühenduse institutsioonidele teadaolev. Seevastu ei selgitanud hageja, kuidas see teade toetab argumenti, mille kohaselt see tegur katkestas põhjusliku seose.
278 Seega ei ole viies väide vastuvõetav.
279 Eeltoodu alusel tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta. Järelikult puudub vajadus võtta seisukoht nõukogu poolt teise võimalusena esitatud nõuete kohta.”
19 Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagi rahuldamata.
Poolte nõuded
20 Moser Baer India Ltd palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada apellatsioonkaebuse esitaja poolt esimeses astmes esitatud nõuded, see tähendab tühistada vaidlusalune määrus apellatsioonkaebuse esitajat puudutavas osas, ja
– mõista nõukogult välja apellatsioonkaebuse esitaja kohtukulud käesolevas kohtuasjas, samuti esimese astme kohtuasjas.
21 Nõukogu ja komisjon paluvad Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
– mõista mõlema astme kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
22 Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet; esimese väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 73–79 esitatud põhjendustega rikutud sidususe ja hoolsa uurimise põhimõtteid, teise väite kohaselt tegi Esimese Astme Kohus ilmse hindamisvea seoses kahju uurimise aspektidega, mida on nimetatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 193–196 ja 201–206, ja kolmanda väite kohaselt jättis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 260–278 esitatud kahju olemasolu kohta tehtud järeldustes arvesse võtmata muud kahju tuvastamise tegurid algmääruse artikli 8 lõike 7 tähenduses.
Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
23 Nõukogu teatas 6. juuni 2008. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et ta võttis 30. oktoobril 2007 vastu määruse (EÜ) nr 1293/2007, millega tunnistatakse kehtetuks määrusega (EÜ) nr 1050/2002 (Taiwanist pärinevate salvestatavate laserketaste impordi kohta) kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud ja tehakse võimalikuks nende tagasimaksmine või vähendamine ning tunnistatakse kehtetuks määrusega (EÜ) nr 960/2003 (Indiast pärit salvestatavate laserketaste impordi kohta) kehtestatud tasakaalustavad tollimaksud, tehakse võimalikuks nende tagasimaksmine või vähendamine ja lõpetatakse nendega seotud menetlus (ELT L 288, lk 17). Nõukogu leiab, et silmas pidades määruse nr 1293/2007 vastuvõtmist, ei ole käesolevas kohtuasjas enam vaja teha otsust.
24 Tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus võib omal algatusel hinnata, et poolel ei ole pärast Esimese Astme Kohtu otsust ilmnenud asjaolu tõttu, mille tulemusel on kadunud otsuse apellatsioonkaebuse esitajat kahjustav toime, apellatsioonkaebuse esitamise või selle menetluse jätkamise huvi, ning et ta võib tunnistada apellatsioonkaebuse seetõttu vastuvõetamatuks või alusetuks. Apellandi põhjendatud huvi eelduseks on, et apellatsioonkaebus peab selle esitajale tooma selle lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑19/93 P: Rendo jt vs. komisjon, EKL 1995, lk I‑3319, punkt 13, ja 8. aprilli 2008. aasta määrus kohtuasjas C‑503/07 P: Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑2217, punkt 48).
25 Käesoleval juhul tuleb siiski märkida, et ei saa eitada apellandi huvi vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise vastu ja kaudselt vaidlusaluse määruse tühistamise vastu põhjusel, et viimati nimetatul ei ole enam edasiulatuvat mõju. Tegelikult võib selline tühistamine ka iseenesest kaasa tuua õiguslikke tagajärgi, eelkõige vältides ebaseadusliku tegevuse kordamist ühenduse institutsioonide poolt (vt selle kohta 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie UK vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21).
26 Nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, ei tühistatud vaidlusalust määrust siiski tervikuna, vaid seda kohaldati jätkuvalt selliste tasakaalustavate tollimaksude suhtes, mida koguti 4. novembrini 2006.
27 Neil põhjustel ei ole Euroopa Kohtul võimalik nentida, et apellatsioonkaebuse ese on ära langenud.
Põhiküsimus
Esimene väide
28 Esimeses väites märgib apellant, et Esimese Astme Kohus ei järginud nõuetekohaselt sidususe ja hoolsa uurimise põhimõtteid, kui ta asus seisukohale, et ühenduse institutsioonid tegutsesid õiguspäraselt, käsitledes kõiki apellandi varasid valuvormideks ümber liigitatud varadena, millele makstakse kõnesolevat subsiidiumi 4,2-aastase amortisatsiooniperioodi jooksul.
29 Nõukogu väidab, et see väide on vastuvõetamatu, kuna apellant üritab vaidlustada Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ja esitada Euroopa Kohtule uue väite, mida ta ei esitanud esimeses astmes, nimelt et asjaomaste varade valuvormide kategooriasse liigitamisel on rikutud sidususe ja hea halduse põhimõtteid.
30 Komisjon leiab, et väide on vastuvõetamatu, kuna sellega taotletakse, et Euroopa Kohus hindaks uuesti Esimese Astme Kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, ilma et oleks alust arvata, et Esimese Astme Kohus on tõendeid moonutanud.
31 Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et ainult Esimese Astme Kohus on pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja neid fakte hindama. Kui Esimese Astme Kohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑3173, punkt 51; 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 72, ja 18. detsembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑101/07 P ja C‑110/07 P: Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon, punkt 58).
32 Niisiis puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Esimese Astme Kohus on nende faktide tõendamisel tuginenud. Kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang, välja arvatud juhul, kui tegemist on nende tõendite moonutamisega, ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused General Motors vs. komisjon, punkt 52; Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 73, ja Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon, punkt 59).
33 Samuti on oluline meenutada, et väidetav faktiliste asjaolude moonutamine peab toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused General Motors vs. komisjon, punkt 54; eespool viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, punkt 74, ja Coop de France bétail et viande jt vs. komisjon, punkt 60).
34 Seevastu küsimus, kas Esimese Astme Kohus sai neist asjaoludest õigesti järeldada, et ühenduse institutsioonid ei rikkunud ei hoolsus- ega põhjendamiskohustust, on õigusküsimus, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollib (vt 20. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑188/96 P: komisjon vs. V, EKL 1997, lk I‑6561, punkt 24; 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 453, ja 6. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑405/07 P: Madalmaad vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 44).
35 Käesoleval juhul heidab apellant kõigepealt ette seda, et Esimese Astme Kohus rikkus sidususe ja hoolsa uurimise põhimõtteid, kui ta ei nimetanud ühtegi õigus- või menetlusnormi, kinnitades, et nõukogul oli õigus 4,2-aastast amortisatsiooniperioodi kohaldades võtta arvesse kõik valuvormide kategooriasse liigitatud varad. Apellant soovib seda kahtluse alla viisi, kuidas Esimese Astme Kohus hindas tema väidet, mis on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 ja mille kohaselt varade liigitamine valuvormide kategooriasse ei puuduta kõiki kõnealuseid varasid.
36 Selles osas ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, eelkõige selle punktidest 75 ja 78, et Esimese Astme Kohus arvestas apellandi väidet ja ka poolte vastuses kirjalikule küsimusele esitatud tõendeid varade valuvormide kategooriasse liigitamise kohta ning järeldas, et apellant ei esitanud ühenduse institutsioonidele tõendeid, mis oleks neil võimaldanud kontrollida tema väite täpsust ja seega ei olnud sellega võimalik vastu vaielda vaidlusaluses määruses toodud hinnangule.
37 Seetõttu tuleb argument, et Esimese Astme Kohus rikkus sidususe ja hoolsa uurimise põhimõtteid, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
38 Vastuvõetamatuks tuleb tunnistada argument, millega apellant soovib vaidlustada ka Esimese Astme Kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu, vaidlustades sisuliselt selle, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75, 77 ja 78 mainitud andmetest piisab, et tõendada seda, et ühenduse institutsioonid ei saanud hinnata valuvormide kategooriasse liigitatud varade täpset väärtust, kuna selle argumendiga üritatakse saavutada faktiliste asjaolude uuesti hindamist, milleks Euroopa Kohtul ei ole apellatsioonkaebuse läbivaatamise raames pädevust.
39 Lisaks märgib apellant esiteks, et tasakaalustatava subsiidiumi summa arvutamiseks vajalike tegurite puudumisel oleksid ühenduse institutsioonid pidanud sõnaselgelt viitama algmääruse artiklile 28. Teiseks kinnitab apellant, et ühele Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele antud vastuses on ta ühenduse institutsioonide esitatud teabele ja tuludeklaratsioonis esitatud andmetele viitamisega ning amortisatsiooni arvutamise kohta ettepaneku tegemisega tõendanud, et ühenduse institutsioonid teadsid või oleksid hõlpsalt võinud teada saada, et valuvormideks liigitamata või ümberliigitamata varad moodustasid vähemalt 23% kogu imporditud varast.
40 Selles osas on oluline meenutada, et kodukorra artikli 113 lõikest 2 ja artikli 116 lõikest 1 tuleneb, et apellatsioonkaebuses ei saa esitada uusi väiteid, mida ei esitatud hagiavalduses (vt 19. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑18/91 P: V vs. parlament, EKL 1992, lk I‑3997, punkt 21, ja 23. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑1/98 P: British Steel vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑10349, punkt 47).
41 Niisiis viitab apellant käesoleval juhul alles Euroopa Kohtus esimest korda algmääruse artikli 28 rikkumisele seoses asjaoluga, et tema tuludeklaratsioonist tulenevate andmetega ei arvestatud piisavalt, kui tuvastati, et kõik subsideeritud varad ei olnud ümberliigitatud valuvormide kategooriasse. Seetõttu tuleb sedastada, et asjaomane argument on uus ja seega käsitletava apellatsioonkaebuse raames vastuvõetamatu.
42 Selle argumendi osas, mille apellant esitas tõendamaks seda, et ühenduse institutsioonid väidetavalt teadsid valuvormide kategooriasse ümberliigitamata subsideeritud varade proportsiooni, tuleb sedastada, et sellega taotleb apellant uut faktiliste asjaolude hindamist, milleks Euroopa Kohtul ei ole pädevust juhul, kui ei ole viidatud nende moonutamisele.
43 Niisiis tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide
44 Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus tegi kahju tuvastamisel arvesse võetud asjaolude hindamisel ilmse hindamisvea. Teine väide koosneb kahest osast; esimene osa puudutab ebaõiget hinnangut India päritolu CD‑R‑ketaste impordimahule ja teine ühenduse vastava tootmisharu laoseisudele kahju näitajana.
– Esimene osa
45 India päritolu CD‑R‑ketaste impordimahu hindamisel tehtud vea kohta esitab apellant kolm argumenti. Esiteks vaidlustab ta Esimese Astme Kohtu järelduse, mille kohaselt ühenduse institutsioonid lükkasid õiguspäraselt tagasi tema väite, mille kohaselt Eurostati kohaldatud statistiline valem andmete esitamiseks ei ole kohaldatav väikeste koguste puhul. Need andmed koosnesid CD‑R‑ketaste ja teiste sarnast tüüpi toodete „CN-koodist” ja põhinesid ühenduse CD‑R‑ketaste tootmisharu väljatöötatud valemil. Lisaks oli apellant ainus CD‑R‑ketaste Indiast Euroopa Liitu eksportija, mistõttu tema enda andmed olid impordimahu ja ‑väärtuse kindlaksmääramisel ainsaks usaldusväärseks allikaks.
46 Teiseks leiab apellant, et väär on ühenduse institutsioonide järeldus, mida Esimese Astme Kohus kinnitas, et nii Eurostati andmetest kui ka apellandi enda finantsandmetest lähtumine annab väga sarnased tulemused. Tegelikult tõusis apellandi andmete kohaselt 2000. aastal tema ekspordi hind kuni uurimisperioodi lõpuni. Seega ei vasta see järeldus Eurostati andmetele, mille kohaselt hind langes 59%.
47 Kolmandaks väidab apellant, et ta pole kunagi nõustunud järeldusega, et nõukogu võrdlused impordihindade taseme osas olid asjakohased, ning kinnitab, et kui uurimisperioodi alguskuupäevana oleks arvestatud mõnda muud kuupäeva, oleks ühenduse institutsioonid jõudnud ilmselgelt teistsugusele järeldusele. Seega ei ole apellandi arvates õige Esimese Astme Kohtu järeldus, et ta ei kinnitanud seda, et erinevast kuupäevast algava perioodi andmete arvessevõtmine oleks andnud India päritolu CD‑R‑ketaste impordihindade kohta teistsuguse tulemuse.
48 Nõukogu on seisukohal – mida jagab ka komisjon –, et apellant vaidlustab oma teise väite esimese osaga järeldused, milles Esimese Astme Kohus kinnitas vaidlusaluses määruses esitatud asjaolude täpsust. Seetõttu tuleb nende arvates teise väite esimene osa tunnistada vastuvõetamatuks.
49 Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vastavalt EÜ artiklile 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktile c apellatsioonkaebuses selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad (vt eelkõige 3. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑499/03 P: Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑1751, punkt 37; 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑68/05 P: Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑10367, punkt 54, ja 15. mai 2007. aasta määrus kohtuasjas C‑420/05 P: Ricosmos vs. komisjon, punkt 64).
50 Niisiis ei vasta eelnevas punktis nimetatud sätetest tulenevatele põhjendamisnõuetele apellatsioonkaebus, milles on piirdutud Esimese Astme Kohtus juba esitatud, sh nimetatud kohtu poolt sõnaselgelt kõrvalejäetud asjaoludele tuginevate väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood vs. komisjon, punkt 38, ja Koninklijke Coöperatie Cosun vs. komisjon, punkt 54, ning eespool viidatud kohtumäärus Ricosmos vs. komisjon, punkt 71). Niisugune apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust Esimese Astme Kohtu otsus pelgalt uuesti läbi vaadata, mis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses (4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 35, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑76/01 P: Eurocoton jt vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10091, punkt 47).
51 Esimese Astme Kohus esitas kolmanda väite esimest osa hinnates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 142–190 oma arvamuse apellandi argumendi kohta, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 145 ja mille kohaselt ei olnud Eurostati andmed aastate 1998–2000 kohta usaldusväärsed, kuna „CN-kood” hõlmab mitmeid CD‑R‑ketastest erinevaid tooteid. Nende muude toodete kogus oli näidatud tonnides, nii et apellandi arvates oli CD‑R‑ketaste impordimahu hindamiseks vaja Eurostati andmetele kohaldada matemaatilist valemit. Apellant märgib, et igal juhul olid kogused väga väikesed, mistõttu ei ole niisugune valem statistiliselt usaldusväärne. Esimese Astme Kohus märkis selles osas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171, et apellant ei esitanud ühtegi tõendit, mis toetaks tema väidet, mille kohaselt statistiline valem, mida andmete esitamiseks Eurostati andmetele kohaldati, ei ole kohaldatav väikeste koguste puhul.
52 Esimese Astme Kohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 201–206 talle esitatud kolmanda väite kolmanda osa hindamise raames impordihindade taseme hindamisega. Apellant väitis esimeses kohtuastmes oma kolmandas väites esiteks seda, et järelduses hindade languse kohta tuginesid ühenduse institutsioonid aastate 1998–2000 kohta käivatele andmetele, mis ei olnud ei asjassepuutuvad ega usaldusväärsed. Teiseks märkis apellant, et asjaolu, et impordihindu analüüsiti ka tema enda esitatud arvandmete baasil, ei lisa antud juhul midagi, kuna ühenduse institutsioonid esitasid kõnealused andmed ebaadekvaatsel moel.
53 Esimese Astme Kohus nentis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203, et apellandi esitatud arvandmete analüüs viis tulemusteni, mis olid väga sarnased nendega, mis põhinesid Eurostati andmetel, st et tegemist on 54% hinnalangusega. Et toetada seda järeldust, millega lükati tagasi apellandi väide, et arvandmete esitamine oli ebatäpne, viitab Esimese Astme Kohus vaidlusaluse määruse põhjendustele 61 ja 62, millest tuleneb, et ühenduse institutsioonid võrdlesid Eurostati andmeid apellandi esitatud arvandmetega ja jõudsid vaatlusaluse perioodi osas sarnastele järeldustele.
54 Neil põhjustel saab järeldada, et teise väite esimese osa esimene ja teine argument tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna nendega taotletakse tegelikult faktiliste asjaolude uut hindamist, ilma et oleks täpsustatud, millist õigusnormi vaidlustatud kohtuotsusega rikuti.
55 Teise väite esimese osa kolmanda argumendi kohta märgib apellant, et ta on jätkuvalt veendunud, et kui uurimisperioodi alguskuupäevana oleks arvestatud mõnda muud kuupäeva, oleks ühenduse institutsioonid jõudnud ilmselgelt teistsugusele järeldusele. Esimeses astmes esitatud hagiavalduse punktis 101 viitas apellant samuti sellele, et asjaolust, et nõukogu on vaidlusaluses määruses võrrelnud selliste impordihindade taset, mis ei ole asjassepuutuvad, ilmneb, et ühenduse institutsioonid ei tegutsenud objektiivselt või teise võimalusena, et tegemist on ilmselge hindamisveaga India impordihindade suundumuste osas.
56 Nõukogu leiab, et esimeses astmes esitatud hagiavalduse nimetatud punkt ei viita mitte apellandi arvandmetele, vaid ühenduse institutsioonide kogutud andmetele. Isegi kui oletada, et see apellandi viide tema esimeses astmes esitatud hagiavalduses sisaldab argumenti, mis toetab oletust, et kui apellandi esitatud andmete arvestamisel oleks kasutatud mõnda muud alguskuupäeva, oleks see viinud teistsugustele järeldustele, ei tõenda see apellandi väidet, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 esinev mõiste „andmed” ei viita apellandi esitatud andmetele.
57 Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205, et isegi kui apellandi esitatud andmed vastavad perioodile, mis algas 1. aprillil 1999, samal ajal kui Eurostati andmed puudutavad perioodi, mis algas 1. jaanuaril 2000, ei muuda see asjaolu iseenesest ebatäpseks nõukogu konstateeringut, mille kohaselt Eurostati ja apellandi esitatud arvandmed tõendavad vastavaid suundumusi. Esimese Astme Kohus otsustas, et apellant ei märkinud, et mõne muu kuupäevaga algavale perioodile vastavate andmete arvessevõtmine oleks andnud impordihindade kohta teistsuguse tulemuse. Esimese Astme Kohus järeldas sellest, et apellant ei ole tõendanud impordihindade analüüsimisel tehtud faktilist eksimust või ilmselget kaalutlusviga.
58 Selle analüüsi osas vaidlustas apellant esimeses astmes uurimisperioodi alguskuupäeva ja impordihindade taseme osas läbiviidud võrdlemise. Esimese Astme Kohtu järeldused selles osas on esitatud vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 170–178 ja 201–207. Seevastu ei esitanud apellant esimeses astmes argumenti, mis oleks puudutanud andmete käsitlemise alguskuupäeva, mille ta ise ühenduse institutsioonidele esitas. Nagu ka kohtujurist on ettepaneku punktis 110 märkinud, on see argument niisiis uus ega ole seetõttu apellatsioonkaebuse raames vastuvõetav, ja Esimese Astme Kohtule ei saa ette heita seda, et ta ei teinud vaidlustatud kohtuotsuses selle kohta otsust.
59 Niisiis tuleb teise väite esimese osa kolmas argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
– Teine osa
60 Apellant leiab teise väite teises osas, et Esimese Astme Kohus tegi vea, kui kinnitas nõukogu poolt vaidlusaluse määruse põhjenduses 130 esitatud järeldust, mille kohaselt ühenduse tootmisharu varud olid märgatavalt halvenenud. Apellant tuletab meelde, et ta ei ole vaidlustanud selles määruses arvesse võetud varudega seotud andmeid, kuna need lähtuvad ühenduse tootjate esitatud konfidentsiaalsetest andmetest. Apellant rõhutab seevastu, et ta on kogu aeg vastu vaielnud selles määruses tehtud järeldusele, et varude areng näitab ühenduse tootmisharule tekitatud kahju.
61 Apellant märgib, et kuigi 1998. aasta ja uurimisperioodi vahel suurenes ühenduse vastava tootmisharu toodang 432%, siis varude tase 2000. aasta ja uurimisperioodi vahelisel ajal vähenes. Apellandi arvates tegi Esimese Astme Kohus ilmse hindamisvea järeldades, et varud suurenesid absoluutarvudes 2001. aasta lõpus, kuna Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse ühenduse tootmisharus märgatavalt suurenenud tootmist ja asjaolu, et varude taseme ajutine paranemine langes kokku Indiast imporditud toodangu turuletulekuga.
62 Selles osas leiab nõukogu, keda toetab komisjon, et apellant kritiseeris üksnes Esimese Astme Kohtu hinnangut faktilistele asjaoludele, mis puudutasid vaidlusaluses määruses esitatud andmeid. Nõukogu lisab, et Esimese Astme Kohtu järeldus varude suurenemise kohta absoluutarvudes on faktiliselt õige. Nõukogu arvates suurenesid varud absoluutarvudes niivõrd palju, et sõltumata ühenduse tootmisharu tootmise erandlikust suurenemisest, suurenesid varud suhtarvudes 1998. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni peaaegu 60% (9,2%‑lt 14,6%‑ni).
63 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 193–195 ilmneb, et Esimese Astme Kohus järeldas esiteks, et apellant ei vaidle vastu arvandmetele, mis on ära toodud vaidlusaluse määruse põhjenduses 80. Teiseks kinnitas Esimese Astme Kohus, et vastavalt andmetele, mida apellant ei ole vaidlustanud, suurenes varude tase märgatavalt kogu perioodil 1998. aastast kuni uurimisperioodi lõpuni. Kolmandaks järeldas Esimese Astme Kohus, et hageja ei suutnud tõendada, et see, kuidas alates aastast 2000 on toodangust lähtuva protsendimäärana väljendatud varusid iseloomustavad näitajad suurenenud, oleks suutnud muuta negatiivset suundumust vaatlusalusel ajal.
64 Selles osas, milles apellant püüab seada kahtluse alla Esimese Astme Kohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, tuleb meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale peab faktiliste asjaolude moonutamine toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. Käesoleval juhul väidab apellant, et see, kuidas Esimese Astme Kohus on tõlgendanud erinevaid andmeid, millele ta viitab, on sisuliselt ebatäpne, ning Esimese Astme Kohus on moonutanud tõendeid seeläbi, et viitas varudele absoluutarvudes.
65 Nagu kohtujurist on ettepaneku punktis 127 märkinud, ei saa seda, et Esimese Astme Kohus on maininud varude suurenemist absoluutarvudes, pidada tõendite moonutamiseks. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 195, võttis Esimese Astme Kohus arvesse ka asjaolu, et vaidlusaluse määruse sõnastuse kohaselt põhines nõukogu hinnang ka varude kohta suhtarvudes väljendatud hinnangul. Apellandi argument, mille kohaselt langes varude taseme ajutine paranemine kokku Indiast imporditud toodangu turuletulekuga, on uus faktiline asjaolu, mis on apellatsioonkaebuse raames vastuvõetamatu.
66 Samuti tuleb tagasi lükata apellandi argument, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldus varude taseme kohta on uuenduslik tõlgendus, mida vaidlusalune määrus ei toeta. Tegelikult tuleneb vaidlusaluse määruse põhjendusest 80, et toodetud CD‑R‑ketaste varu ulatus uurimisperioodil 15%‑ni tootmismahust.
67 Eeltoodut arvestades on teise väite teine osa vastuvõetamatu.
68 Esitatud põhjustel tuleb teine väide tervikuna vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide
69 Apellant märgib, et kahju hindamine, mis ei ole seotud põhjusliku seose küsimusega, puudutab ühenduse tootmisharu tulemusi, ja et algmääruse artikli 8 lõige 7 sätestab, et kahju hindamisel ei tohi arvesse võtta muude tegurite mõju. Selles osas leiab apellant, et Esimese Astme Kohus tegi hindamisvea, kui asus seisukohale, et kahju hindamine puudutab vaid ühenduse ja impordihindade erinevust. Niisiis puudutab see küsimus põhjusliku seose tuvastamist puudutavat analüüsi.
70 Apellandi arvates ei võtnud Esimese Astme Kohus ühenduse tootmisharu kahju tuvastamisel arvesse ülemääraste kasutustasude mõju. Apellant märgib, et ülemäärased autoritasud, mis kujutavad endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, avaldavad tulemustele negatiivset mõju. Ühenduse institutsioonid ei ole suutnud tõendada, et ilma nende ülemääraste maksudeta oleks kahju ikkagi tekkinud ja et kahju arvutamise piirmäärad oleks jäänud samale tasemele.
71 Apellant leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 272 kinnitas Esimese Astme Kohus vääralt, et eespool viidatud kohtuotsused Extramet Industrie vs. nõukogu ja Mukand jt vs. nõukogu puudutasid ühenduse tootjate enda konkurentsivastast tegevust, samas kui käsitletaval juhul ei ole konkurentsi rikkuv praktika ühenduse tootjate käitumise tagajärg.
72 Apellandi arvates ei tulene sellise konkurentsi rikkuva praktika asjakohasus, millega oli tegemist eespool viidatud kohtuotsuses Mukand jt vs. nõukogu, asjaolust, et ühenduse CD‑R‑ketaste tootmisharu ise osales konkurentsivastases tegevuses, vaid tuleneb asjaolust, et see mõjutas selle tootmisharu tegevuse tagajärgi ja et sellise konkurentsivastase tegevuse mõju tuleb seega algmääruse artikli 8 lõikes 7 sätestatud tingimuste täitmiseks kõrvaldada.
73 Nõukogu märgib, et kolmas väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamata. Nõukogu toob esile, et apellant ei täpsusta, millist vaidlustatud kohtuotsuse järeldust ta vaidlustab ning millise ühenduse õigusnormi rikkumist ta Esimese Astme Kohtule ette heidab.
74 Nõukogu on seisukohal, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võib põhjuslik seos subsideeritud impordi ja ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju vahel esineda isegi siis, kui impordi tõttu tekkinud kahju on teiste hulgas vaid üks kahju põhjustanud teguritest. Ühenduse institutsioonid peavad põhjusliku seose hindamisel kontrollima, kas teised teadaolevad kahju puudutavad tegurid ei ole katkestanud seost subsideeritud impordi ja tuvastatud kahju vahel. Niisiis peab subsideeritud impordi mõju kahjule olema nii väike, et käsitletava impordiga tekitatud kahju ei saa enam pidada oluliseks.
75 Pealegi on eksitav apellandi kriitika Esimese Astme Kohtu poolt eespool viidatud kohtuasjale Mukand jt vs. nõukogu antud tõlgenduse kohta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 272. Apellant moonutab selles punktis esitatud mõtet, andes mõista, et Esimese Astme Kohus ei hinnanud ülemääraseid kasutustasusid puudutavat argumenti. Esimese Astme Kohus siiski hindas seda argumenti, nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 270.
76 Lisaks ei ole apellant tõendanud, milles Esimese Astme Kohus eksis, hinnates kasutustasude mõju ühenduse tootmisharule. Nõukogu märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 260–279 lükkas Esimese Astme Kohus tagasi argumendi, milles apellant väitis, et nõukogu ei uurinud nende mõju ega pidanud vajalikuks nende täpse mõju määratlemist.
77 Komisjon viitab samuti selle väite vastuvõetamatusele. Komisjoni arvates soovib apellant tegelikult, et Euroopa Kohtu hindaks uuesti faktilisi asjaolusid ega vaidlusta Esimese Astme Kohtu peamist järeldust, et konkurentsivastane praktika ei ole ühenduse tootjate käitumise tagajärg.
78 Ühenduse institutsioonide esitatud vastuvõetamatuse vastuväite osas tuleb meenutada, et eespool viidatud sätetest ja käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb selgelt märkida selle kohtuotsuse, mille tühistamist taotletakse, vaidlustatud osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt seda nõuet toetavad.
79 Käesoleval juhul vaidlustab apellant täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 272, mille kohaselt väidetav konkurentsivastane praktika ei ole ühenduse tootjate käitumise tagajärg. Selle väitega näitab apellant selgelt ära vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud osad ja esitab õiguslikud argumendid, millega ta soovib tõendada, et Esimese Astme Kohus tegi ilmse hindamisvea, hinnates ühenduse institutsioonide poolt algmääruse artikli 8 lõike 7 kohaldamist.
80 Seega tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud osade äranäitamata jätmist.
81 Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 260 õigesti sedastanud, et kahju kindlaksmääramisel on ühenduse institutsioonid kohustatud uurima, kas kahju tuleneb tegelikult subsideeritud impordist, ja välistama kogu teistest teguritest põhjustatud kahju, eriti selle, mille põhjus on seotud ühenduse tootjate konkurentsivastase käitumisega. Lisaks möönab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263, et vaidlusaluse määruse põhjendusest 135 ei tulene, et ühenduse institutsioonid oleksid tegelikult uurinud küsimust, kas põhjustatud kahju oli väidetava konkurentsivastase käitumise tagajärg.
82 Niisiis hindas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 264–272 seda, kas nõukogu jättis arvestamata võimaliku kahju, mis tulenes apellandi viidatud konkurentsivastasest käitumisest.
83 Mis puudutab kasutustasude mõju põhjuslikule seosele, siis Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 õigesti märkinud, et ühenduse institutsioonid peavad uurima, kas välistest teguritest tulenev mõju katkestas antud juhul põhjusliku seose impordi ja ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju vahel, ning Esimese Astme Kohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktile 232, kus on viidatud sellist mõju kinnitavale kohtupraktikale. Seega leidis Esimese Astme Kohus, et niisugune uurimine ei tähenda ilmtingimata kõnealuse faktori täpse mõju määratlust.
84 Esimese Astme Kohus kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 270 nõukogu järeldust, et kasutustasude maksmine ei saanud mõjutada kahju, mis subsideeritud impordi tõttu tekkis, kuna kasutustasud olid olemas juba enne seda, kui käsitletav import muutus oluliseks.
85 Tuleb meenutada, et ühenduse institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I‑7723, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑398/05: AGST Draht- und Biegetechnik, EKL 2008, lk I‑1057, punkt 33).
86 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ühenduse tööstusharule tekitatud kahju kindlaksmääramine eeldab keerulise majandusliku olukorra hindamist ning et kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist. Nii peab eelkõige toimima siis, kui subsiidiumivastase menetluse raames tuvastatakse selliseid tegureid, mis tekitavad kahju ühenduse tööstusharule (vt eespool viidatud kohtuotsus AGST Draht- und Biegetechnik, punkt 34).
87 Nõukogu ja komisjon on kohustatud kahju kindlaksmääramisel uurima, kas kahju, millele nad kavatsevad oma järeldused rajada, tuleneb tegelikult subsideeritud impordist, ja välistama kogu teistest teguritest põhjustatud kahju, eelkõige selle kahju, mille põhjuseks on ühenduse tootjate enda käitumine (vt eespool viidatud kohtuotsused Extramet Industrie vs. nõukogu, punkt 16, ja AGST Draht- und Biegetechnik, punkt 35).
88 Selles osas on ühenduse institutsioonide kohustus kontrollida, kas teiste tegurite mõju ei katkesta põhjuslikku seost ühelt poolt käsitletava impordi ja teiselt poolt ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju vahel. Nad peavad ka kontrollima, et teiste tegurite põhjustatud kahju ei võetaks arvesse kahju tuvastamisel algmääruse artikli 8 lõike 7 tähenduses ja et seetõttu ei ületaks tasakaalustav tollimaks subsideeritava impordi põhjustatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku.
89 On selge, et käitumine, mis mõjutab otseselt ühenduses valmistatud toodete hinda, käesoleval juhul kasutustasude maksmist, võib seada kahtluse alla esiteks põhjusliku seose subsideeritava impordi ja kahju vahel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus AGST Draht- und Biegetechnik, punktid 45–54) ja teiseks ühenduse tootmisharule nende impordihindade allalöömisest põhjustatud kahju hindamise.
90 Algmääruse artikli 8 lõike 7 kohaselt uuritakse lisaks subsideeritud impordile ka muid teadaolevaid tegureid, et muude teguritega tekitatud kahju ei saaks pidada asjassepuutuva impordiga tekitatuks. Seega on selle eeskirja eesmärk tagada, et ühenduse tootmisharu kaitsmine ei läheks vajalikust kaugemale.
91 Kui ühenduse institutsioonid siiski tuvastavad, et sõltumata sellistest teguritest on subsideeritud impordi põhjustatud kahju oluline algmääruse artikli 8 lõike 1 tähenduses, võib seetõttu olla tekkinud põhjuslik seos ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju ja subsideeritud impordi vahel. Nagu Esimese Astme Kohus on käsitletava juhu kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 269 sedastanud, piisab impordi ja ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju vahelise põhjusliku seose jätkuva olemasolu väljaselgitamiseks sellest, kui ühenduse institutsioonid konstateerivad, et välisele tegurile vaatamata oli ühenduse tootmisharule põhjustatud kahju oluline.
92 Selles osas on Esimese Astme Kohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 270 märkinud, et kasutustasude maksmine ei mõjutanud subsideeritud impordi tõttu tekkinud kahju, kuna see tegur esines enne, kui see import muutus oluliseks.
93 Teiseks võttis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 arvesse asjaolu, et kõik CD‑R‑ketaste tootjad, sh apellant, pidid maksma väidetavalt konkurentsivastaseid kasutustasusid. Niisugune väidetavalt konkurentsivastane praktika ei saanud seega seada kahtluse alla järeldust, et kasutustasude maksmine ei mõjutanud kahju, mis tekkis ühenduse tootmisharule subsideeritud impordi tõttu, kuna see praktika mõjutas nii ühenduse hindu kui ka impordihindu. Selle väline tegur ei saanud ka mõjutada kõnealuste ühenduse hindade ja impordihindade erinevust. Seega leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275 õigesti, et nõukogu võis asuda seisukohale, et isegi kui kasutustasud olid konkurentsivastase käitumise tõttu väidetavalt ülemäära suured, ei olnud sellel mõju allalöömise taseme arvutamisele, ja et vaidlusaluse määruse põhjenduses 134 antud järeldus oli seega mõistlik.
94 Sellest tulenevalt on Esimese Astme Kohus piisavalt tõendanud, et kahju tuvastamisel ei olnud välised tegurid olulised ning need ei tulenenud subsideeritud impordi põhjustatud kahjulikust mõjust.
95 Seega tuleb ka kolmas väide põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.
96 Kuna kõik Moser Baer India Ltd väited on tagasi lükatud, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Kohtukulud
97 Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Moser Baer India Ltd on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva menetluse kohtukulud temalt välja mõista. Kodukorra artikli 69 lõike 4 alusel, mida sama kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste suhtes, kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Moser Baer India Ltd‑lt.
3. Euroopa Ühenduste Komisjon kannab ise oma kohtukulud.
Allkirjad