Inuit Tapiriit Kanatami jt 12. juulil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 25. aprilli 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-526/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt versus Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament
(kohtuasi C-398/13 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Inuit Tapiriit Kanatami, Nattivak Hunters and Trappers Association, Pangnirtung Hunters’ and Trappers’ Association, Jaypootie Moesesie, Allen Kooneeliusie, Toomasie Newkingnak, David Kuptana, Karliin Aariak, Canadian Seal Marketing Group, Ta Ma Su Seal Products, Inc., Fur Institute of Canada, NuTan Furs, Inc., GC Rieber Skinn AS, Inuit Circumpolar Council, Johannes Egede, Kalaallit Nunaanni Aalisartut Piniartullu Kattuffiat (KNAPK), William E. Scott & Son, Association des chasseurs de phoques des Îles-de-la-Madeleine, Hatem Yavuz Deri Sanayi iç Ve Diş Ticaret Ltd Şirketi, Northeast Coast Sealers’ Co-Operative Society, Ltd (esindajad: avocat H. Viaene, advocaat J. Bouckaert)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlament
Apellantide nõuded
tühistada Üldkohtu vaidlustatud kohtuotsus, ETLT artikli 277 alusel tunnistada määrus 1007/20091 õigusvastaseks ja kohaldamatuks ja ELTL artikli 263 alusel tühistada määrus 737/20102 , kui Euroopa Kohus peaks leidma, et kõik vaidlusaluse määruse tühistamishagi põhjendatuse tuvastamiseks vajalikud tõendid on olemas;
teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja saata asi uuesti läbivaatamiseks tagasi Üldkohtusse;
mõista apellantide kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse aluseks on peamiselt kaks väidet, nimelt väide, et: 1) kohaldades EÜ asutamislepingu artiklit 95, rikkus Üldkohus õigusnormi, ja 2) põhiõiguslikke põhimõtteid kohaldades ja tõlgendades rikkus Üldkohus õigusnormi.
Apellatsioonkaebuse esimeses väites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis hindamata, kas õigusliku alusena EÜ artiklile 95 viitamise tingimused olid asjaomasel hetkel täidetud. Apellandid osutavad sellele, et õigusliku alusena EÜ artiklile 95 viitamise tingimused peavad olema täidetud ajal, mil komisjoni teeb oma ettepaneku. Apellandid on lisaks seisukohal, et õigusliku lausena EÜ artiklile 95 viitamise tingimuste täitmata jätmist ei saa kohtuliku kontrolli käigus kõrvaldada. Apellandid on ka arvamusel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas väära kriteeriumi, hinnates seda, kas hülgetoodetega kauplemist puudutavates siseriiklikes eeskirjades esinevad erinevused võisid õigustada liidu õigusnormide sekkumist EÜ artikli 95 alusel. Vaidlustatud kohtuotsuses kohaldas Üldkohus piirmäära, mis tugines kriteeriumil, et liikmesriikidevaheline asjaomaste toodetega kauplemine on märkimisväärne. Siiski, asjaomaste toodete märkimisväärne kaubaturg on üsna erinev „suhteliselt suuremahulisest” kaubaturust jne, mida Euroopa Kohus on oma vastavas kohtupraktikas kriteeriumina kasutanud.
Apellatsioonkaebuse teises väites väidavad apellandid, et viidates üksnes harta sätetele, rikkus Üldkohus õigusnormi. Apellandid leiavad, et pelgalt asjaolu, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites sätestatud kaitse, millele apellandid tuginevad, on liidu õiguses rakendatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 17, 7, 10 ja 11, ei muuda Üldkohtu kohustust võtta arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätteid kui õiguse üldpõhimõtteid. Apellandid väidavad veel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes kaubanduslikud huvid välja õigusest omandile, sedastades, et „õigust omandile ei saa pelgalt kaubanduslike huvide kaitseks laiendada” ja jättes apellandid ilma Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklis 1 sätestatud tagatistest. Apellandid väiodavad veel, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kontrollimata algmäärust võrreldes ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artikliga 19. Võttes arvesse, et liit peab oma pädevuse teostamisel järgima rahvusvahelist õigust ning et algmäärust tuleb seega tõlgendada vastavalt ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artiklile 19, oli Üldkohus kohustatud kontrollima, kas EL institutsioonid olid enne algmääruse vastuvõtmist saanud selleks apellantide vabatahtliku, eelneva ja teadliku nõusoleku.
____________1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta; ELT L 286, lk 36.
2 Komisjoni 10. augusti 2010. aasta määrus (EL) nr 737/2010, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta; ELT L 216, lk 1.