KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 26. novembril 2019(1)
Liidetud kohtuasjad C‑566/19 PPU ja C‑626/19 PPU
Parquet général du Grand-Duché de Luxembourg
versus
JR
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel (Chambre du conseil) (apellatsioonikohus (eeluurimiskolleegium), Luksemburg))
ja
Openbaar Ministerie
versus
YC
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus 2002/584/JSK – Euroopa vahistamismäärus – Vahistamismääruse teinud õigusasutus – Prokuratuuri sõltumatus – Prantsuse prokuröri tehtud Euroopa vahistamismäärus – Prokuratuur, mis vastutab ühelt poolt kriminaalasjade algatamise eest ja teiselt poolt Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste ja proportsionaalsuse kontrolli eest – Tingimus, et esineb tõhus õiguskaitsevahend prokuratuuri otsuse vastu teha Euroopa vahistamismäärus
1. Euroopa Kohtul on taas tegemist eelotsusetaotlustega, milles tuleb lahendada küsimus, kas prokuratuuri (käesoleval juhul Prantsuse Vabariigi prokuratuur) saab kvalifitseerida Euroopa „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse 2002/584/JSK(2) artikli 6 lõike 1 tähenduses.
2. Küsimused, mille on esitanud üks Luksemburgi kohus (kohtuasi C‑566/19 PPU) ja üks Madalmaade kohus (kohtuasi C‑626/19 PPU), puudutavad eelkõige seda, kuidas tuleb tõlgendada Euroopa Kohtu otsust OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid).(3)
3. Samad kahtlused on tekkinud Rootsi (kohtuasi C‑625/19 PPU) ja Belgia (kohtuasi C‑627/19 PPU) prokuratuuride kohta, mille kohta ma esitan sama kuupäevaga ettepaneku.
4. Kuigi minu põhimõtteline seisukoht on endiselt see, mida ma kaitsesin kohtuasjades OG (Lübecki prokuratuur) ja PI (Zwickau prokuratuur)(4) ning kohtuasjas PF (Leedu peaprokuratuur),(5) tõlgendan ma nüüd seda kohtuotsust, nagu ka 9. oktoobri 2019. aasta kohtuotsust samalaadses kohtuasjas(6).
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Viitan raamotsuse põhjendustele 5, 6, 8, 10 ja 12 ning artiklitele 1 ja 9, mis on ära toodud ettepanekus OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid).
B. Liikmesriigi õigus. Prantsuse kriminaalmenetluse seadustik(7)
6. CPP I raamatu I jaotise („Karistuspoliitika teostamise, riikliku süüdistuse esitamise ja kohtuliku eeluurimise läbiviimise eest vastutavad ametivõimud“) I bis peatükis („Justiitsministeeriumi volitused“) on artiklis 30 sätestatud:
„Justiitsminister juhib valitsuse poolt kindlaks määratud karistuspoliitikat, tagades selle ühtse kohaldamise kogu vabariigi territooriumil.
Selleks annab ta prokuratuuri prokuröridele üldised kohtuliku eeluurimise juhised.
Ta ei või anda neile juhiseid konkreetsetes kohtuasjades.
Ta avaldab igal aastal valitsuse poolt kindlaks määratud karistuspoliitika rakendamise aruande, täpsustades selle poliitika teostamise tingimused ja teise lõigu kohaselt antud üldised juhised. See aruanne edastatakse parlamendile ja selle üle võib pidada arutelu rahvuskogus ja senatis.“
7. Nimetatud I raamatu I jaotise II peatüki 2. jaos („Peaprokuröri volitused apellatsioonikohtutes“) on artiklis 36 sätestatud:
„Peaprokurör võib [apellatsioonikohtutes] kohustada vabariigi prokuröre kirjalike juhiste teel, mis lisatakse menetlustoimikusse, alustama menetlust või nõudma menetluse alustamist või esitama kohtule, kelle alluvusse asi kuulub, kirjalikke taotlusi, mida peaprokurör tarvilikuks peab.“
II. Kohtuvaidlused ja eelotsuse küsimused
A. Kohtuasi C‑566/19 PPU
8. Tribunal de grande instance de Lyoni (Lyoni esimese astme kohus, Prantsusmaa) prokuratuuri aseprokurör tegi 24. aprillil 2019 Euroopa vahistamismääruse JRi vastu kriminaalmenetluse algatamiseks.
9. Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus) eeluurimiskolleegium andis 19. juuni 2019. aasta otsusega korralduse JR Prantsusmaa ametivõimudele üle anda.
10. JR kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, nõudes – mis praegu asjasse puutub – Euroopa vahistamismääruse tühistamist, kuna selle teinud ametiasutus ei ole „õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses. Ta väitis, et Prantsuse prokuratuurile võidakse anda täitevvõimu kaudseid juhiseid, mis ei ole vastavuses selles valdkonnas Euroopa Kohtu kehtestatud kriteeriumidega.
11. Nendel asjaoludel otsustas Cour d’appel (chambre du conseil) (apellatsioonikohus (eeluurimiskolleegium), Luksemburg) esitada järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas Prantsuse prokuratuuri, kes tegutseb eeluurimiskohtu või asjas otsust tegeva kohtu juures ja kelle pädevuses on Prantsusmaal vastavalt selle riigi õigusnormidele Euroopa vahistamismääruse tegemine, võib pidada vahistamismääruse teinud õigusasutuseks […] raamotsuse […] artikli 6 lõikes 1 ette nähtud autonoomses tähenduses, juhul kui see prokuratuur, kes peab kontrollima Euroopa vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste täitmist ning hindama selle proportsionaalsust kriminaaltoimiku asjaolusid arvestades, on samal ajal asutus, kes juhib samas asjas kriminaalmenetlust?“
B. Kohtuasi C‑626/19 PPU
12. Tribunal de grande instance de Tours’i (Toursi esimese astme kohus, Prantsusmaa) prokurör tegi 27. märtsil 2019 Euroopa vahistamismääruse, et algatada kriminaalmenetlus YC vastu, kes vahistati 5. aprillil 2019 Madalmaades.
13. Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), kes peab otsustama Euroopa vahistamismääruse täitmise üle, esitab järgmise eelotsuse küsimuse:
„1. Kas prokuröri, kes osaleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis õigusemõistmises, tegutseb Euroopa vahistamismääruse tegemisega vahetult seotud ülesannete täitmisel sõltumatult ja on teinud Euroopa vahistamismääruse, tuleb pidada vahistamismääruse teinud õigusasutuseks raamotsuse […] artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunik on vahistamismääruse tegemise tingimusi ja eelkõige selle proportsionaalsust kontrollinud enne seda, kui kõnealune prokurör on vastu võtnud tegeliku otsuse Euroopa vahistamismääruse tegemise kohta?
2. Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas Euroopa Kohtu otsuse [OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid)] punktis 75 ette nähtud tingimus, et vahistamismääruse otsuse peale, mille on teinud prokurör, ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks peab saama esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, on täidetud, kui tagaotsitav saab pärast oma tegelikku üleandmist kasutada menetlust, mille raames on vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtunikule võimalik esitada Euroopa vahistamismääruse tühistamise taotlus ja see kohtunik kontrollib muu hulgas Euroopa vahistamismääruse tegemise otsuse proportsionaalsust?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte seisukohad
14. Kohtuasi C‑566/19 registreeriti Euroopa Kohtus 25. juulil 2019, ilma et eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks palunud kiirmenetlust.
15. Kohtuasi C‑626/19 PPU registreeriti Euroopa Kohtus 22. augustil 2019. Kuna põhikohtuasjas otsustati YC vabadusekaotus, palus eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldada eelotsuse kiirmenetlust.
16. Euroopa Kohus määras mõlema kohtuasja käsitlemiseks kiirmenetluse ning liitis kohtuasjad koos menetlemiseks ja kohtuotsus tegemiseks.
17. Kirjalikud seisukohad on esitanud JR, Prantsuse ja Madalmaade valitsus, Luksemburgi peaprokurör, Madalmaade prokuratuur ja komisjon.
18. Avalik kohtuistung toimus 24. oktoobril 2019 ning see peeti koos kohtuistungiga kohtuasjades C‑625/19 PPU ja C‑627/19 PPU. Sellel osalesid Luksemburgi peaprokurör, Madalmaade prokuratuur, JR, YC, XD, ZB, Madalmaade, Prantsuse, Rootsi, Belgia, Iirimaa, Hispaania, Itaalia ja Soome valitsus ning komisjon.
IV. Kohtujuristi analüüs
A. Sissejuhatavad kaalutlused
19. Mõlema eelotsusetaotluse ese on teha kindlaks, kas Prantsuse prokuratuur on „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses. Kummaski neist on see küsimus sõnastatud erinevast seisukohast:
– Luksemburgi kohus küsib, kas Prantsuse prokuratuur vastab sõltumatuse nõudele, mis peab olema Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul täidetud.
– Madalmaade kohus eeldab Prantsuse prokuratuuri sõltumatust, kuid kahtleb, kas Euroopa vahistamismäärustele, mida see prokuratuur võib teha, kohaldatakse kohtulikku läbivaatamist.
20. Nagu ma juba märkisin, tekivad need küsimused seoses küsimustega, mida tekitab eelotsusetaotluse esitanud kohtutes kohtuotsus OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid), konkreetselt, kui selles on tuvastatud, et artikli 6 lõike 1 mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ „ei hõlma […] prokuratuure […] mille puhul esineb oht, et [nad saavad] otseselt või kaudselt […] individuaalseid korraldusi või juhiseid [täitevvõimult]“.(8)
21. Seega tuleb välja selgitada:
– kas Prantsuse prokuratuur on sõltumatu institutsioon, nagu peab seda olema iga Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutus (kohtuasi C‑566/19).
– Kui vastus on jaatav, siis kas Euroopa vahistamismääruse nõuete kohtulikku kontrolli võib teha enne selle vahistamismääruse teinud prokuratuuri „tegelikku otsust“ (kohtuasja C‑626/19 PPU esimene küsimus).
– Kas juhul, kui niisugune läbivaatamine peab olema vormistatud kaebusega prokuratuuri otsuse peale, piisab sellest, et selle kaebuse saab esitada pärast üleandmise täideviimist (kohtuasja C‑626/19 PPU teine küsimus).
22. Luksemburgi kohtule vastamiseks (kohtuasi C‑566/19) tuleb peatuda kohtuotsuste OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) ja NJ (Viini prokuratuur) argumentidel; kohtuasja C‑626/19 PPU lahendamine nõuab tõlgendamistööd, mis viib nendest esimese kohtuotsuse punktid 68 ja 75 kooskõlla.
B. Prokuratuuri sõltumatus Prantsusmaal
23. Minu arvates ei saa prokuratuuri kvalifitseerida „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses põhjustel, mille ma tookord esitasin ja mis puudutavad kokkuvõttes kodanike vabaduste kaitset, millele võib seada piiranguid ainult siis, kui kohus need otsustab.(9) Seepärast ei tohiks Saksa prokurörid ega Leedu peaprokurör ega nüüd Prantsuse prokuratuur teha Euroopa vahistamismäärust.
24. Kuigi ka Euroopa Kohus lähtub sellest, et Euroopa vahistamismääruse teinud asutus peab olema sõltumatu, on ta lähtunud teistsugusest käsitlusviisist, mis minu arvates varieerub olenevalt sellest, kas juhinduda 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused)(10) või 27. mai 2019. aasta kohtuotsustest kohtuasjades OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) ja PF (Leedu peaprokurör)(11).
25. Seega on kohane kajastada tingimusi, milles see kohtupraktika on sedastatud.
1. Euroopa Kohtu praktika selles küsimuses
26. Euroopa Kohus on seisukohal, et piisab sellest, kui vahistamismääruse teinud õigusasutus saab seda „ülesannet täita objektiivselt, võttes arvesse kõiki süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid, ning ilma et esineks oht, et tema otsustuspädevust piiraks väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevad korraldused või juhised, mistõttu ei ole mingit kahtlust, et otsus teha Euroopa vahistamismäärus on selle asutuse, mitte aga lõppkokkuvõttes täitevvõimu pädevuses“(12).
27. Selles arutluskäigus:
– peab vahistamismääruse teinud õigusasutusel olema võimalik „anda vahistamismäärust täitvale õigusasutusele tagatis, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras ette nähtud tagatisi arvestades tegutseb ta Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult“.
– Vaja on, et „on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid“(13).
– Näib, et täitevvõimult võimalike juhiste saamise võimalikkus on võtmeelemendiks prokuratuuri kui vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatuse hindamisel.
28. Kohtuotsuses OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) oli määrav see, et Saksamaa Liitvabariigi justiitsminister või tema ametikaaslased liidumaades võisid anda prokuratuuridele juhiseid.(14) Sellel asjaolul oli rohkem kaalu kui järeldusel, et „Saksamaa prokuratuuridel on objektiivsuskohustus ning nad ei pea uurimise käigus välja selgitama mitte ainult süüstavaid, vaid ka õigustavaid asjaolusid“.(15)
29. Kohtuotsuses NJ (Viini prokuratuur) otsustati analoogsetel põhjustel, et Austria prokurörid ei vasta Euroopa vahistamismääruse tegemiseks nõutavatele sõltumatuse nõuetele.(16)
30. Seevastu võis Euroopa Kohtu hinnangul Leedu peaprokurör olla „vahistamismääruse teinud õigusasutus“, sest kuna tema vastutusalas on Euroopa vahistamismääruse tegemine, on tal riigi põhiseadusega tagatud sõltumatus täitevvõimust.(17)
31. Rõhutan, et seni ei ole kohtupraktikas selgelt otsustatud kõikide prokuröride sõltuvuse või sõltumatuse üle, kellele võivad ülemused juhiseid anda.(18)
2. Prokuratuur Prantsusmaal
32. Kohtutoimikusse lisatud teabe kohaselt võis Prantsusmaal kuni 2013. aastani justiitsminister anda prokuröridele konkreetsetes kohtuasjades juhiseid. Kohtuotsuste OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) ja NJ (Viini prokuratuur) doktriin kinnitab seega, et enne nimetatud kuupäeva ei saanud selle liikmesriigi prokuratuuri pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“.
33. Prantsuse prokuratuuri alluvus võimalikele täitevvõimu individuaalsetele juhistele kaotati CPP muutmisega alates 2014. aastast. Säilib siiski justiitsministri võimalus anda üldisi juhiseid (CPP artikkel 30). Prokuratuuri iseloomulik hierarhiline struktuur jääb seega alles, mistõttu prokuratuuri liikmed on vastavates kohtutes organisatsiooniliselt ja funktsionaalselt peaprokuröri alluvuses. Iga prokurör tegutseb seega „oma ülemuste juhtimisel ja kontrolli all“(19).
34. Seega tekib kaks probleemi:
– Esiteks, kas võimalus, et täitevvõim annab prokuröridele üldisi juhiseid, võib mõjutada tema sõltumatust.
– Teiseks, kas prokuratuuridele iseloomulik hierarhiline struktuur on selle liikmete sõltumatuse seisukohalt kahjutu.
a) Individuaalsed juhised ja üldised juhised
35. Kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) resolutsioonis nimetas Euroopa Kohus sõnaselgelt ainult individuaalseid juhiseid. Selle kohtuotsuse punktis 73 aga välistati võimalus, et prokuröri otsustuspädevust võiks piirata „väljastpoolt […] tulevad korraldused või juhised“, lähemalt täpsustamata.
36. Kuna sel juhul oli ilmne, et justiitsministeeriumil on võimalik anda Saksamaa prokuröridele individuaalseid juhiseid, ei olnud vaja otsustada üldiste juhiste mõju üle nende tegevusele.
37. Mulle tundub siiski, et ka seda tüüpi juhised võivad olla olulised. Tuletasin oma ettepanekus OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) meelde seisukohta, mida Euroopa Kohus väljendas kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) täiesti õiges sõnastuses Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse sõltumatuse kohta. See sõltumatus eeldab, et „asjasse puutuv organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid“.(20)
38. On mõeldamatu, et (sõltumatu) kohtunik peaks täitma täitevvõimu antud juhiseid, olgu need kui tahes üldised, kui tal tuleb teha otsus millegi nii väärtusliku üle, nagu seda on kaaskodanike vabadus. Kohus allub ainult seadusele, mitte karistuspoliitika suunistele, mida annab üks valitsus (justiitsministri kaudu).
39. Need suunised võivad olla prokuröridele õiguspäraselt siduvad liikmesriikides, kes otsustavad seda tüüpi üldised juhised ette näha. Just sel põhjusel – s.o iseseisva tegutsemise võime piiramine ilma muude piirideta kui need, mis seadusest tulenevad – ei saa tunnistada Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuse staatust prokuratuuri liikmetele, kes peavad täitma valitsuse üldisi juhiseid, et otsustada, kas nad võivad anda Euroopa vahistamismääruse.
40. Ei saa välistada, et need üldised juhised rakendavad konkreetselt ühe teatud valitsuse karistuspoliitikat,(21) kohustades prokuratuuri liikmeid väljastama Euroopa vahistamismäärusi näiteks kindlate süütegude puhul või igal juhul teatavate kurjategijate kategooriate puhul Euroopa vahistamismääruse tegemise kohustust. Kuidas saab rääkida sõltumatusest otsuse puhul, mille on teinud keegi, kes on Euroopa vahistamismääruse tegemisel sunnitud, sealhulgas ka oma seisukoha vastaselt täitma neid valitsuse (üldisi) juhiseid?
41. Võiks vastu väita, et see võimalus ei ole tavaline, aga ma rõhutan, et kui tegemist on vabaduse võtmisega, siis kaitse täitevvõimu siduvate (nii üldiste kui ka a fortiori individuaalsete) juhiste eest Euroopa vahistamismääruse valdkonnas nõuab, et see, kes otsustab isiku vabaduse üle, teeb seda täiesti sõltumatult, alludes ainult seadusele, mitte täitevvõimu konkreetsetele või üldistele juhistele või suunistele.
42. Arvan seega, et Euroopa Kohus peaks tulema tagasi seisukoha juurde, mille ta sedastas kohtuotsuse Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) punktis 63, et kinnitada, et organ, kellel tuleb teha Euroopa vahistamismäärus, ei või olla hierarhilises või alluvussuhtes kolmandate isikutega ega saada „kelleltki [mingit tüüpi] korraldusi või juhiseid“.
b) Prokuratuuri hierarhiline alluvus Prantsusmaal
43. Nagu ma ettepanekus OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) väitsin, viidates taas kohtuotsusele Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused), on „[s]õltumatus […] vastuolus „kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes“ olemisega“. Kohtunike ja kohtute puhul eeldab see, et „[k]ohtuvõimu kandjad on sõltumatud ka kõrgematest kohtuinstantsidest, kes võivad küll a posteriori nende otsused läbi vaadata ja need tühistada, kuid ei saa siiski teha neile ettekirjutusi, kuidas nad peaksid otsustama“.(22)
44. Minu arvates tuleb seda sõltumatuse iseloomu eeldada ka prokuratuuri kui „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ puhul raamotsuse tähenduses. Seega, kui – nagu näib, et on tõendatud – Prantsuse prokurörid peavad selle kõrval, et nad peavad tegutsema vastavalt justiitsministri antud üldistele juhistele, täitma ka prokuratuuri struktuuris(23) oma ülemuste korraldusi, ei saa neid sugugi kvalifitseerida sõltumatuks sellest, et nad võiksid tegutseda Euroopa „vahistamismääruse teinud õigusasutusena“.
45. See on muide ka käsitlusviis, millega Euroopa Kohus 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsuses Margarit Panicello (punktid 41 ja 42) nõustus, kui ta välistas, et teine ametnikest (kohtusekretär), kes tegutseb õigusemõistmisel abiülesannetes, võiks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi. Tema ei olnud sõltumatu just nimelt seetõttu, et ta sai „oma ülesannete täitmisel juhtnööre oma ülemuselt“.(24)
46. Kuigi ELTL artikli 267 tõlgendamise kriteeriumid(25) ei kattu täielikult raamotsuse artikli 6 lõike 1 tõlgendamise kriteeriumidega, usun, et sisuliselt väljendavad need sama muret.
47. Tuletan veel kord meelde kohtuotsuse Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) punkti 63, kus on märgitud, et sõltumatuse põhiline ja lahutamatu komponent on see, et ei olda mitte „kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes“.
48. Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus PF (Leedu peaprokurör), järeldas Euroopa Kohus, et Leedu peaprokuröri võib pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“, kuna tal on põhiseaduslik staatus, mis annab talle Euroopa vahistamismääruse tegemise osas täidesaatvast võimust sõltumatuse tagatise. Prantsuse Vabariigis seevastu samaväärset põhiseaduslikku tagatist ei ole.
c) Prokuratuuri erapooletus
49. Eelotsusetaotluse esitanud Luksemburgi kohus väljendab kahtlusi seoses Prantsuse prokuratuuri käsitamisega Euroopa „vahistamismääruse teinud õigusasutusena“ mitte üksnes selle institutsiooni staatuse tõttu, vaid ka seetõttu, et prokurörid, kes peavad „[…] kontrollima Euroopa vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste täitmist ning hindama selle proportsionaalsust kriminaaltoimiku asjaolusid arvestades, on samal ajal asutus, kes juhib samas asjas kriminaalmenetlust“.
50. Minu arvates puudutavad need eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastuväited pigem prokuratuuri erapooletust kui sõltumatust.
51. Prokuratuur on põhimõtteliselt „kohtuasja pool, kes algatab kriminaalasja“(26). Kohtuasja poolena, kes on kriminaalmenetluses teise poole (kahtlustatava või süüdistatava) vastu, ei peaks olema mitte tema, vaid kohtuasja lahendava kohtu ülesanne määrata vastaspoole isiklikku olukorda sel määral, et vastaspoolelt võetakse vabadus.
52. Seda eeldust võiks siiski nüansseerida, kui seadus kohustab prokuratuuri toimima täiesti objektiivselt, hinnates ja esitades kohtule nii süüstavad kui ka süüst vabastavad elemendid kahtlustatava või süüdistava vastu või tema poolt.
53. Täpsemalt, kui prokuratuur peab kriminaalmenetluse kohtulikul eeluurimisel täitma seda objektiivsuskohustust, on ta analoogsel positsioonil eeluurimiskohtunikuga (riikides, kus see institutsioon on olemas), kelle tavapäraste volituste hulgas on Euroopa vahistamismääruste tegemine, kui nende riigisiseses õiguses on nii ette nähtud.
54. Mulle näib seega, et asjaolu, et prokuratuur on vormiliselt kriminaalasjas kohtumenetluse pool, ei ole vastuolus sellega, et tunnustada tema erapooletuse staatust menetluses käitumise (mitte üksnes kutse-eetika, vaid õigusliku) üldreeglina. Selles mõttes võib riigi seaduses täpsustada, ja Prantsusmaal see nii ongi, et prokuratuur esitab avaliku süüdistuse ja nõuab karistusõiguse kohaldamist „erapooletuse põhimõtte raames, mida ta on kohustatud järgima“.(27)
55. Igal juhul, kuna esitatud kirjelduse kohaselt Prantsuse prokuratuuri institutsionaalne skeem minu arvates ei taga, et ta on oma tegevuses Euroopa vahistamismääruse tegemisel vaba igasugusest täidesaatva võimu mõjutustest, leian, et kohtuasjas C‑566/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele tuleb vastata eitavalt.
56. Sel juhul ei oleks sama vastust arvestades Madalmaade kohtu küsimustele kohtuasjas C‑626/19 PPU vaja vastata, kuna nende eeldus on, et Prantsusmaal on prokuratuur sõltumatu, mille ma välistan. Analüüsin neid küsimusi siiski teise võimalusena.
C. Prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismääruse kohtulik läbivaatamine
1. Sissejuhatavad märkused
57. Rechtbank (esimese astme kohus) kahtleb, kas on täidetud kolmas nõue, mis on kehtestatud kohtuotsuses OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) selleks, et asutus, mis ei ole kohus ja osaleb õigusemõistmises ning tegutseb sõltumatult, võiks teha Euroopa vahistamismääruse, s.o et tema otsuse peale peab saama kohtusse kaevata.
58. Kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 on sedastatud, et „kui vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigus annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis küll osaleb selle liikmesriigi õigusemõistmises, kuid ei ole ise kohus, peab vahistamismääruse tegemise otsuse peale ning eelkõige sellise otsuse proportsionaalsuse kontrollimiseks saama selles liikmesriigis esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“.
59. Madalmaade prokuratuur on seisukohal, et kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 nimetatud kaebuse esitamise nõue ei kehti, kui esimesel kahest raamotsuse süsteemis ette nähtud kaitsetasemest on juba tehtud otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.(28)
60. Selle käsitlusviisi kohaselt on kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktides 68 ja 75 ette nähtud nõuded seega üksteist välistavad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kehtivad siiski mõlemad nõuded koos ja on seega korraga kohaldatavad. Ma jagan seda seisukohta.
61. Kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktides 68 ja 75 sedastatud kinnitused on kindlasti mõneti küsimust tekitavad.
62. Punktis 68 on märgitud, et Euroopa vahistamismääruse süsteemi kahetasandiline kaitse „eeldab […], et otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele, võetakse vastu vähemalt ühel nendest kaitse kahest tasandist“.(29) Need tasandid on:
– see, mis kehtib siis, „kui tehakse selline riigisisene otsus nagu riiklik vahistamismäärus“.(30)
– See, mis kehtib otseses mõttes Euroopa vahistamismääruse tegemisel.(31)
63. Kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 68 kasutatud väljendi „vähemalt ühel nendest kaitse kahest tasandist“ tegelik tähendus on arusaadav ainult sellele järgnevate punktide lugemisel.
64. Vastavalt punktile 69 „järeldub“ punktist 68, et kui liikmesriigi õigus annab Euroopa vahistamismääruse tegemise pädevuse asutusele, mis – nagu prokuratuur – küll osaleb õigusemõistmises, kuid ei ole kohtunik või kohus, peab Euroopa vahistamismääruse aluseks olema niisugune „riigisisene otsus nagu riiklik vahistamismäärus“. Viimane (riiklik vahistamismäärus) peab vastama punktis 68 nimetatud nõuetele, milleks on „tõhusa kohtuliku kaitse nõuded“.
65. Prokuröri tehtud Euroopa vahistamismääruse aluseks peab seega olema kohtuniku või kohtu ehk teisisõnu kitsas tähenduses õigusasutuse väljastatud riiklik vahistamismäärus. Seega tuleb mõista, et „otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“ kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punkti 68 tähenduses, on kohtuniku või kohtu tehtud otsus.
66. Kaitse teine tasand tähendab vastavalt kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktile 71, et õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismäärust, „kontrollib […] vahistamismääruse tegemiseks vajalike tingimuste järgimist ning hindab, kas iga juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades on vahistamismääruse tegemine proportsionaalne“.
67. Seega võib liikmesriikides, kus prokuratuur osaleb õigusemõistmises ja teeb seda täiesti sõltumatult, Euroopa vahistamismääruse, mille aluseks on kohtuniku või kohtu otsustatud riiklik vahistamismäärus, teha prokuratuur.
68. Sellisel juhul on „tõhusa kohtuliku kaitse nõuded“ (s.t kitsas tähenduses kohtu sekkumise nõue) tagatud juba kaitse esimesel tasandil, kui tehakse riiklik vahistamismäärus, millel Euroopa vahistamismäärus põhineb.
69. Vastavalt kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktile 75 peab prokuratuuri otsuse peale teha Euroopa vahistamismäärus „saama […] esitada kohtule kaebuse, mis vastab täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“.
70. Selle kaebuse esitamise vajalikkus ei ole tingimus selleks, et prokuratuur saaks teha Euroopa vahistamismääruse, s.t selleks, et prokuratuuri saaks liigitada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses. See on pigem tingimus, mis puudutab prokuratuuri poolt Euroopa vahistamismääruse väljastamise õiguspärasust ja seega vahistamismääruse kehtivust.(32)
71. Nii nähtub kohtuotsusest PF (Leedu peaprokurör), milles Euroopa Kohus tuvastas esmalt, et Leedu peaprokuröri võib kvalifitseerida „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“, kuna see osaleb õigusemõistmises ja tema sõltumatus täidesaatvast võimust on tagatud, ja märkis seejärel, et ei ole võimalik kindlaks määrata, kas Leedu peaprokuröri otsuste peale teha Euroopa vahistamismäärus saab kohtusse kaevata.(33) Viimati nimetatud asjaolu ei takistanud Euroopa Kohtul otsustada, et see peaprokurör kuulub raamotsuse artikli 6 lõike 1 mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ alla.
72. Teisisõnu tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et prokuratuuri võib kvalifitseerida „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui prokuratuuril on kaks tunnust: a) ta osaleb õigusemõistmises ja b) tal on organisatsiooniline ja funktsionaalne staatus, mis tagab tema sõltumatuse.
73. Kui prokuratuuril on need kaks tunnust, võib ta teha Euroopa vahistamismääruse. Sel viisil tehtud Euroopa vahistamismääruse peale peab aga saama kohtule kaebust esitada. Sellise õiguskaitsevahendi puudumine ei mõjutaks prokuratuuri kui „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ staatust, vaid tema tehtud Euroopa vahistamismääruse kehtivust.
2. Kohtuasja C‑626/19 PPU esimene eelotsuse küsimus
74. Kui see tõlgendus on õige, tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus ümber sõnastada.
75. Rechtbank (esimese astme kohus) soovib teada, kas prokuratuuri, mis osaleb õigusemõistmises ja tegutseb sõltumatult, võib pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, kui tema otsusele teha Euroopa vahistamismäärus eelneb (mitte ei järgne) kohtulik läbivaatamine.
76. Eespool toodud põhjustel leian, et oluline ei ole enam see, kas prokuratuur on nimetatud tingimustel „vahistamismääruse teinud õigusasutus“, vaid kas Euroopa vahistamismäärus, mille ta on teinud, saab seda täitvas liikmesriigis mõju omada. Analüüsis tuleb keskenduda seega Euroopa vahistamismääruse vastuvõtmise menetluse õiguspärasusele, mitte selle teinud asutuse seisundile.
77. Küsimus tuleks seega ümber sõnastada nii: „Kas niisuguse Euroopa vahistamismääruse, mille on teinud prokuratuur, mida peetakse „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses, tegemise nõuetele vastavust võib kontrollida enne seda, kui Euroopa vahistamismäärus tehakse?“
78. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabe kohaselt on käesolevas kohtuasjas Euroopa vahistamismääruse teinud Prantsuse prokurör, kellelt taotles seda kohus, kes oli just teinud riikliku vahistamismääruse. Selle riikliku vahistamismääruse vastuvõtmisel oli see kohus seega Euroopa vahistamismääruse tegemise nõudeid ja konkreetselt selle proportsionaalsust analüüsinud.
79. Asjaolu, et riikliku vahistamismääruse teinud kohus hindab juba siis, kas on täidetud nõutavad tingimused selleks, et prokurör teeks omakorda Euroopa vahistamismääruse (eelkõige, kas selle tegemine on proportsionaalne), on muidugi oluline tagatis raamotsuse mehhanismi õigesti rakendamiseks.
80. Kui riiklik vahistamismäärus ja Euroopa vahistamismäärus võetakse vastu samal ajal või peaaegu vahetult, välistatakse oht, et Euroopa vahistamismääruse proportsionaalsuse üle otsustamine hilineb. See risk tekib seevastu siis, kui Euroopa vahistamismäärus tehakse palju hiljem kui riiklik vahistamismäärus: on võimalik, et sellisel juhul on proportsionaalsuse hinnang, mille andis kohus omal ajal, aegunud ja esineb hilisemaid asjaolusid, mis on piisavad selleks, et seda hinnangut muuta.
81. Sellele võimalusele viitab Euroopa Kohus kohtuotsuses NJ (Viini prokuratuur), rõhutades, et proportsionaalsuse kontrollimisel, mida tuleb kohtul teha,(34) tuleb arvesse võtta ka asjaomase isiku õiguste kahjustamist, mis läheb kaugemale riivest tema õigusele vabadusele, milleks tuleb hinnata Euroopa vahistamismääruse tagajärgi sotsiaalsetele ja perekondlikele suhetele, mille on loonud isik, kes asub juba vahistamismääruse teinud riigist erinevas liikmesriigis.
82. Vaatamata sellele omaalgatuslikule kontrollile Euroopa vahistamismääruse tegemise tingimuste kohta on kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 sõnaselgelt nimetatud „kohtule kaebuse“ esitamist, see tähendab läbivaatamist selle isiku algatusel, kelle vastu on Euroopa vahistamismäärus tehtud.
83. Riikliku vahistamismääruse vastuvõtmise ajal hindab kohus (omal algatusel) asjaolusid, mille tõttu tehakse riiklik vahistamismäärus, millele võib hiljem järgneda Euroopa vahistamismäärus. Nagu Luksemburgi peaprokuratuur välja tõi, siis tagaotsitav isik selles protsessis iseenesest mõistetavatel põhjustel ei osalenud.(35)
84. See kohtutegevus ei vasta siiski juba olemuselt „tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“, millele on viidatud kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75. Viimati nimetatu on alati kaitse, mida taotleb asjaomane isik, ja väljendub kohtumenetluses, milles ta on saanud sõna võtta ja osaleda, kasutades oma kaitseõigusi.
85. Seepärast ei asenda kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 nimetatud kaebust niisugune kohtulik kontroll, nagu on tehtud riikliku vahistamismääruse otsustamisel. „Kaebust“ võib esitada ainult Euroopa vahistamismääruse peale, kui see on tehtud, mistõttu tuleb analüüsida, millal peab olema võimalik kaebust esitada. Seda aspekti käsitleb kohtuasja C‑626/19 PPU teine küsimus.
3. Kohtuasja C‑626/19 PPU teine eelotsuse küsimus
86. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub eeldusest, et prokuratuuri otsuse peale teha Euroopa vahistamismäärus peab saama kohtule kaebust esitada. Sellest eeldusest lähtudes soovib ta teada, kas seda kaebust peab olema võimalik esitada enne Euroopa vahistamismääruse täitmist või piisab sellest, kui seda saab esitada pärast tagaotsitava isiku tegelikku üleandmist.
87. Kohtuotsuses OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) ei ole selle küsimuse üle sõnaselgelt otsustatud. Nõustun siiski komisjoniga selles, et arvestades Euroopa vahistamismääruse tegemisele omast riski, et võidakse kahjustada isiku õigust vabadusele, peaks võimalust selle peale kohtule kaebust esitada saama kasutada kohe, kui on otsustatud see vahistamismäärus teha.(36) Välja tuleks jätta siiski need juhud, kus uurimissaladuse kaalutlustel või asjaomase isiku põgenemise vältimiseks ei ole asjakohane Euroopa vahistamismäärust kohe teatavaks teha, enne kui isik on vahistatud.
88. Pärast tagaotsitava isiku üleandmist esitatud kaebus võimaldab muidugi saada kohtulikku kaitset, kuigi väiksema ulatusega kui see, mille oleks võinud saada, kui tal oleks olnud võimalik meedet vaidlustada, et vältida Euroopa vahistamismääruse täitmisele omast kahju (eelkõige vabadusekaotust).
89. Igal juhul, nagu märkis ka Luksemburgi peaprokurör,(37) on direktiivi 2013/48/EL(38) artikli 10 lõikes 5 sätestatud, et Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriik on kohustatud aitama tagaotsitaval isikul määrata kaitsjat vahistamismäärust täitvast liikmesriigist, ilmselt eesmärgiga aidata tal kasutada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele vahistamismääruse teinud liikmesriigis, ilma et oleks vaja oodata tema üleandmist.
90. Asjaolu, et kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 ei ole märgitud, millal peab saama Euroopa vahistamismääruse peale kaebust esitada vahistamismääruse teinud liikmesriigis, ei tule seega tõlgendada nii, et liidu õigusega kooskõla tarvis piisab sellest, kui kaebust saab esitada pärast asjaomase isiku üleandmist pärast Euroopa vahistamismääruse täitmist.
91. Riigi süsteem, mis näeb ette kaebuse esitamise tagantjärele ega võimalda Euroopa vahistamismäärust vaidlustada selle tegemise ajal,(39) ei vasta minu arvates „täielikult tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele“ vahistamismääruse teinud liikmesriigis, millele Euroopa Kohus viitab. Asjaomasel isikul peab olema õiguskaitsevahend, mis tagab täieliku kohtuliku kaitse, arvestades tõsist ohtu tema õigusele isikuvabadusele.
92. Siiski on oluline rõhutada kooskõlas komisjoni seisukohaga,(40) et kaebuse esitamine vahistamismääruse teinud liikmesriigile ei saa kahjustada Euroopa vahistamismääruse menetlemist vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, mille õigusasutus peab täitma raamotsuse tingimusi ja selles seatud tähtaegadest kinni pidama. Kõik see on lõppastmes ka tagaotsitava isiku kasuks, kellelt on üleandmismenetluse käigus vabadus võetud.
93. Kokkuvõtteks tuleb Madalmaade kohtu kahele eelotsuse küsimusele anda üks vastus, rõhutades, et asjaomasele isikule tuleb igal juhul tagada võimalus esitada prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismääruse peale kaebus kohtunikule või kohtule kitsas tähenduses, isegi kui enne seda on kohtunik teinud riikliku vahistamismääruse.
4. Lõpetavad märkused
94. Sellele järeldusele jõuab minu arvates vältimatult kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75 kehtestatud nõude lõpptulemusena.
95. See nõue ei ole vajalik tingimus selleks, et prokuratuuri saaks pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ raamotsuse tähenduses, nagu ma juba märkisin. Siiski on kindel, et isegi kui prokuratuuril on see staatus, oleks tema tehtud Euroopa vahistamismäärusel suur puudus, kui selle peale ei saaks esitada kohtule kaebust.
96. Lõpuks ei oleks erilist mõtet tunnustada prokuratuurile „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ staatust, kui tema tehtud Euroopa vahistamismäärust ei saaks täita, kuna see pärineb riigisisesest süsteemist, milles ei ole lubatud selle peale kaebust esitada.
97. Selle ebasoovitava mõju vältimiseks võiks Euroopa Kohus tuvastada, et kuni asjakohaseid seadusandlikke reforme ei ole tehtud,(41) peavad nende vahistamismääruse teinud liikmesriikide kohtud, mille õigusnormidega on lubatud Euroopa vahistamismäärust teha prokuratuuridel, tõlgendama oma menetlusõigusnorme nii, et oleks võimalik niisugune õiguskaitsevahend, nagu on ette nähtud kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuurid) punktis 75.
98. Kui selline liidu õigusega kooskõlaline tõlgendamine ei ole teostatav (kuna see oleks riigisiseses õiguskorras contra legem), siis oleks minu arvates veel üks parandusmeede, et raamotsuse rakendamist mitte takistada.
99. Liikmesriikidevahelise usalduse põhimõte ja sellega kaasnev vastastikuse tunnustamise põhimõte räägivad raamotsuse menetluse korra lihtsustamise kasuks. Seda silmas pidades arvan ma, et Euroopa vahistamismääruse „täitmisest keeldumise“ põhjustele ei või lihtsalt lisada veel ühte põhjust, mida ei ole raamotsuses sõnaselgelt ette nähtud ja mis seisneb selles, et prokuratuuri tehtud Euroopa vahistamismääruste puhul tuleb tõendada, et vahistamismääruse teinud riigi õigusnormid võimaldavad esitada kaebust selle riigi õigusasutusele.
100. Kui see nõue kehtestataks vahistamismäärust täitvale õigusasutusele, muudaks see Euroopa vahistamismääruse menetlemise veelgi keerukamaks, sest see asutus peas olema kursis (ja üsna üksikasjalikult) teiste liikmesriikide menetlussüsteemide iseärasustega või taotlema neilt lisateavet.(42)
101. Selles kontekstis peaksid vahistamismääruse teinud riigi kohtud ise pärast Euroopa vahistamismääruse täitmist järeldama, millised tagajärjed on tema riigisiseses õiguses ja liidu õiguse nõudeid silmas pidades (nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus) sellel, kui Euroopa vahistamismäärust ei saa nende enda riigisisese õiguse kohaselt vaidlustada.
102. Kokkuvõttes tuleb märkida, et kui sõltumatu prokurör, kellele täidesaatev võim ei saa anda selles valdkonnas juhiseid, teeb Euroopa vahistamismääruse, peab vahistamismäärust täitev õiguskaitseasutus seda vahistamismäärust menetlema kui raamotsuse tähenduses „vahistamismääruse teinud õigusasutuse“ tehtud vahistamismäärust, isegi kui talle ei ole teada, et selle tegemise otsuse peale oleks vahistamismääruse teinud liikmesriigis võimalik esitada kohtule kaebust.
V. Ettepanek
103. Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour d’appelile (chambre du conseil) (apellatsioonikohus (eeluurimiskolleegium), Luksemburg) ja Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) järgmiselt:
Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK muudetud redaktsioonis, artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et:
Prokuratuuri ei saa kvalifitseerida „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“, kui tema liikmed peavad Euroopa vahistamismääruse üle otsustamisel täitma justiitsministri antud üldisi karistuspoliitika juhiseid, mis on seda liiki määrustega seoses siduvad, ja oma ülemuste antud juhiseid.
Teise võimalusena:
Euroopa vahistamismääruse alusel, mille on teinud liikmesriigi prokuratuur, mis osaleb õigusemõistmises ja millele on tagatud sõltumatus, peab tagaotsitav isik saama selle vahistamismääruse vaidlustada kohe, kui see tehakse või on talle teatavaks tehtud, selle riigi kohtuniku ees või kohtus, ilma et oleks vaja oodata kuni tema üleandmiseni (välja arvatud juhul, kui see ohustab kriminaalmenetlust).