ERUOOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
5. detsember 2012
Liidetud kohtuasjad F‑88/09 ja F‑48/10
Z
versus
Euroopa Liidu Kohus
Avalik teenistus – Ametnikud – Teisele ametikohale määramine – Teenistuse huvid – Palgaastme ja ametikoha vastavuse reegel – Kaitseõigused – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12 – Hoolitsemiskohustus – Hea halduse põhimõte – Distsiplinaarmenetlus – Distsiplinaarkaristus – Kirjalik hoiatus – Kaitseõigused ja võistlevuse põhimõte
Ese: Esiteks EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel ning teiseks ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega Z palub esimese võimalusena tühistada 18. detsembri 2008. aasta otsus, millega ta määrati teisele ametikohale, ja 10. juuli 2009. aasta otsus, millega talle määrati karistusena kirjalik hoiatus.
Otsus: Jätta hagid liidetud kohtuasjades F‑88/09 ja F‑48/10 rahuldamata. Jätta kohtuasjas F‑88/09 kolm neljandikku Z kohtukuludest tema enda kanda ning kohtuasjas F‑48/10 jätta Z kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Kohtu kohtukulud. Jätta kohtuasjas F‑88/09 Euroopa Kohtu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja üks neljandik Z kohtukuludest.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Kohtulik kontroll – Piirid – Ametniku õigus täita konkreetseid ametikohustusi – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikkel 7)
2. Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Suhtlemisraskuste tõttu ametniku määramine teisele ametikohale teenistuse huvides – Võimu kuritarvitamine – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)
3. Ametnikud – Teenistusüksuste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine – Teisele ametikohale määramine – Ametikohtade võrdväärsuse põhimõte – Ulatus – Asjaomase isiku poolt läbitud konkursiga ette nähtud ametikohustuste arvessevõtmine – Piirid
(Personalieeskirjad, artikkel 7 ja I lisa)
4. Ametnikud – Põhimõtted – Kaitseõigused – Asjaomase isiku ärakuulamise kohustus enne huve kahjustava akti vastuvõtmist – Ulatus – Kohaldamine teisele ametikohale määramise meetmetele
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2)
5. Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
6. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõnavabadus – Selliste asjaolude avalikustamine, mille alusel võib eeldada ebaseaduslikku tegevust või rasket rikkumist – Kaitse distsiplinaarvastutuse eest – Tingimused
(Personalieeskirjad, artiklid 22a ja 22b)
7. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõltumatuse ja aususe kohustus – Huvide konflikti oht, juhul kui asjas seisukoha võtma pidava ametniku ja selle asjaga seotud kolmanda isiku vahel on ametialased suhted – Puudumine
(Personalieeskirjad, artikkel 11a)
8. Ametnikud – Teisele ametikohale määramine – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Hea halduse põhimõte – Sobitamine teenistuse huvidega
(Personalieeskirjad, artikkel 24)
9. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Sõnavabadus – Teostamine – Piirid – Ametiväärikus – Ametiväärikust kahjustavad aktid – Mõiste – Väidetavalt õigusvastastest asjaoludest teatamine – Ametniku kohustused
(Personalieeskirjad, artikkel 12)
10. Ametnikud – Õigused ja kohustused – Ametiväärikuse austamine – Ulatus – Väideta psühholoogilise ahistamisega seotud asjaoludest teatamine – Avalik levitamine väidetavat rikkujat diskrediteerides – Lubamatus
(Personalieeskirjad, artiklid 12 ja 22a)
11. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnev juurdlus – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 86; IX lisa artikkel 1, artikli 2 lõige 1 ja artikkel 3)
12. Ametnikud – Distsiplinaarmeetmed – Distsiplinaarmenetlus – Asjaomase isiku ärakuulamine ametisse nimetava asutuse poolt – Kohustus koostada protokoll – Ulatus
1. Võttes arvesse, et institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusõigus oma üksuste töö korraldamisel, et täita neile usaldatud ülesandeid ning vastavalt sellele määrata oma töötajaid ametisse, jälgides siiski, et seda tehakse teenistuse huvides ja kooskõlas palgaastme ja ametikohtade vastavuse reegliga, peab liidu kohtu kontroll teenistuse huvidega seotud tingimuse täitmise üle piirduma küsimusega, kas ametisse nimetav asutus on jäänud lubatud mõistlikesse piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.
Seega kuna teisele ametikohale määramise meede on teenistuse huvides ning see vastab palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglile, siis liidu kohtu ülesanne ei ole kindlaks teha, kas teised meetmed oleksid olnud sobivamad. Kuigi ei saa eitada, et administratsioon on igati huvitatud sellest, et ametnikke määratakse ametikohtadele vastavalt nende konkreetsetele võimetele ja isiklikele eelistustele, ei saa siiski nõustuda, et ametnikul on õigus täita konkreetseid ametikohustusi.
(vt punktid 121, 122 ja 202)
Viited:
Euroopa Kohus: 21. juuni 1984, kohtuasi 69/83: Lux vs. kontrollikoda (punkt 17); 7. märts 1990, liidetud kohtuasjad C‑116/88 ja C‑149/88: Hecq vs. komisjon (punkt 11).
Esimese Astme Kohus: 18. juuni 1992, kohtuasi T‑49/91: Turner vs. komisjon (punkt 34); 16. detsember 1993, kohtuasi T‑80/92: Turner vs. komisjon (punkt 53); 28. mai 1998, liidetud kohtuasjad T‑78/96 ja T‑170/96: W vs. komisjon (punkt 105); 12. detsember 2000, kohtuasi T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 53); 21. september 2004, kohtuasi T‑325/02: Soubies vs. komisjon (punkt 50).
2. Kui suhtlemisraskused tekitavad teenistuse nõuetekohast toimimist kahjustavaid pingeid, võivad need õigustada ametniku teisele ametikohale määramist teenistuse huvides, ilma et oleks oluline välja selgitada, kes on asjaomastes juhtumites süüdi, ega seda, millises ulatuses vastavad tõele ühe või teise poole esitatud etteheited.
Sellega seoses asjaolu, et ametnik on võimekas või et teenistusüksuses on suur tööjõu voolavus, ei tähenda, et teda ei või teisele ametikohale määrata, sest kuigi on tõsi, et administratsiooni huvi on määrata ametnik tema pädevusele ja ootustele vastavale ametikohale, võivad muud kaalutlused, nimelt vajadus tagada üksuse rahumeelne töökorraldus, viia selleni, et ametnik määratakse palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglist kinni pidades teisele ametikohale. Nii on see eriti siis, kui asjaomane isik täitis ühel ametikohal oma kohustusi, kuna siis võib administratsioon oodata, et ametnik teeb sama teisel ametikohal, mis võidakse talle usaldada.
Pealegi, kui teisele ametikohale määramise meedet ei peeta teenistuse huvidega vastuolus olevaks, ei saa tegemist olla võimu kuritarvitamisega. Nimelt on võimu kuritarvitamise mõistel täiesti kindel tähendus, mis viitab haldusorgani poolt võimu kasutamisele mõnel muul eesmärgil kui sellel, milleks see talle anti. Otsuse puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja ühtelangevate tõendite põhjal selgub, et otsus on vastu võetud teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele viidati, või kohaldatavates õigusnormides konkreetse juhtumi lahendamiseks spetsiaalselt ette nähtud menetluse vältimiseks.
(vt punktid 123, 127, 155, 156, 201, 311 ja 312)
Viited:
Euroopa Kohus: 14. juuli 1983, kohtuasi 176/82: Nebe vs. komisjon (punkt 25); 5. juuni 2003, kohtuasi C‑121/01 P: O’Hannrachain vs. parlament (punkt 46).
Esimese Astme Kohus: 10. juuli 1992, liidetud kohtuasjad T‑59/91 ja T‑79/91: Eppe vs. komisjon (punkt 57); 11. juuni 1996, kohtuasi T‑118/95: Anacoreta Correia vs. komisjon (punkt 25); eespool viidatud kohtuasi W vs. komisjon (punkt 91); 17. november 1998, kohtuasi T‑131/97: Gómez de Enterría y Sanchez vs. parlament (punkt 62); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (punkt 139); 6. märts 2001, kohtuasi T‑100/00: Campoli vs. komisjon (punktid 62 ja 63); 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑389/02: Sandini vs. Euroopa Kohus (punkt 123); 7. veebruar 2007, kohtuasi T‑339/03: Clotuche vs. komisjon (punkt 71); 7. veebruar 2007, liidetud kohtuasjad T‑118/04 ja T‑134/04: Caló vs. komisjon (punktid 99, 115 ja 116).
Avaliku Teenistuse Kohus: 25. jaanuar 2007, kohtuasi F‑55/06: de Albuquerque vs. komisjon (punktid 60 ja 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
3. Palgaastme ja ametikoha vastavuse reegel eeldab ametnikule määratud ametikohustuste muutmisel üksnes seda, et võrreldakse tema praegusi ametikohustusi ja tema palgaastet ametialases hierarhias. Seetõttu rikutakse reeglit, mille kohaselt peab ametikoht vastama palgaastmele, ametniku volituste vähendamisega üksnes siis, kui need uued ametikohustused on tervikuna laadilt, tähtsuselt ja ulatuselt selgelt väiksemad ametikohustusest, mis vastavad tema palgaastmele ja ametikohale, ning seda sõltumata viisist, kuidas asjaomane isik uusi ametikohustusi tajub.
Seda järeldust ei sea kahtluse alla see, et hageja uued ametikohustused ei ole seotud endiste ametikohustustega, samuti mitte läbitud konkursi teade, personalieeskirjade I lisa ega see, et temaga sarnaseid ametiülesandeid täitvatel ametnikel on madalamad palgaastmed. Nimelt tuleb ametniku ametikohustuste muutmisel palgaastme ametikohale vastavuse reegli kohaselt võrrelda mitte asjaomase isiku praeguseid ja varasemaid ametikohustusi, vaid üksnes tema praeguseid ametikohustusi ja palgaastet ametialases hierarhias. Sellega seoses võib institutsioonide ulatuslikust kaalutlusõigusest tuletada, et konkursiteates viidatud ametikohustused on tingimata välja toodud teavitamise eesmärgil, eeldusel, et palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglit on järgitud.
Samuti võivad identseid või sarnaseid ametikohustusi täita erinevate palgaastmetega isikud, nagu ilmneb personalieeskirjade I lisast, mis näeb selles loetletud enamiku ametikohustuste suhtes ette, et neid võivad täita erinevate palgaastmete ametnikud. Seega rikutakse palgaastme ja ametikoha vastavuse reeglit ainult siis, kui täidetavad ametikohustused on kogumis selgelt väiksemad asjaomase ametniku palgaastmele ja ametikohale vastavatest ametikohustusest.
(vt punktid 131, 135, 136 ja 138)
Viited:
Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Eppe vs. komisjon (punkt 49); 16. aprill 2002, kohtuasi T‑51/01: Fronia vs. komisjon (punkt 53); eespool viidatud kohtuasi Clotuche vs. komisjon (punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).
4. Kuna teisele ametikohale määramise meede, mille suhtes ei ole tuvastatud, et seda ei võetud vastu teenistuse huvides, ei ole hõlmatud asjaomase ametniku vastu algatatud menetlusega, siis sellest, et akt puudutab ametniku personalieeskirjade kohast seisundit, ei saa automaatselt järeldada, et kohaldada tuleb kaitseõigusi, ilma asjaomase isiku vastu algatatud menetluse laadi arvesse võtmata.
Siiski hõlmavad kaitseõigused, olles laiemad, kahtlemata iga isiku menetlusõigust olla ära kuulatud enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, nagu sätestab Euroopa Liidu põhiõiguse harta artikli 41 lõike 2 punkt a.
Siiski juhul, kui tegemist on õiguse olla ära kuulatud ja laiemas plaanis kaitseõiguste rikkumisega, siis selleks, et väide tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise, on vaja, et menetlus oleks võinud taolise rikkumise puudumisel päädida teistsuguse tulemusega. Sellega seoses tuleb märkida, et kui asjaomane ametnik tunnistab ise, et tal oli avalik konflikt oma ülemusega, siis võib administratsioon õiguspäraselt leida, et teda ei ole vaja ära kuulata selle konflikti enda olemasolu kohta enne seda, kui võetakse teisele ametikohale määramise meetmed, milleks tal on selle konflikti tõttu õigus teenistuse huvides. Võimalikud selgitused, mida see ametnik oleks võinud enne teisele ametikohale määramise otsuse vastuvõtmist konkreetse juhtumi kohta anda, ei oleks saanud administratsiooni otsust muuta.
(vt punktid 144, 146, 149 ja 299)
Viited:
Euroopa Kohus: 24. oktoober 1996, kohtuasi C‑32/95 P: komisjon vs. Lisrestal jt (punkt 21); 9. november 2006, kohtuasi C‑344/05 P: komisjon vs. De Bry (punkt 37).
Esimese Astme Kohus: 27. november 1997, kohtuasi T‑290/94: Kaysersberg vs. komisjon (punkt 108); 3. juuli 2001, liidetud kohtuasjad T‑24/98 ja T‑241/99: E vs. komisjon (punkt 93); 16. märts 2004, kohtuasi T‑11/03: Afari vs. EKP (punkt 90); 17. oktoober 2006, kohtuasi T‑406/04: Bonnet vs. Euroopa Kohus (punkt 76).
Avaliku Teenistuse Kohus: 11. september 2008, kohtuasi F‑51/07: Bui Van vs. komisjon (punkt 81); 30. november 2009, kohtuasi F‑80/08: Wenig vs. komisjon (punkt 48).
Euroopa Liidu Üldkohus: 12. mai 2010, kohtuasi T‑491/08 P: Bui Van vs. komisjon (punkt 24).
5. Vastavuse nõuet saab kohaldada ainult juhul, kui kohtule esitatud hagis esitatud nõuetel ei ole kaebusega sama ese või kui kohtule esitatud hagi nõuded ei tugine kaebusega samadele alustele, eelkõige siis, kui kohtumenetluses esitatud etteheide põhineb väidetel ja faktilistel kaalutlustel, mis ei tulene kohtuasja toimikust.
(vt punkt 170)
Viide:
Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punkt 119).
6. Kuigi personalieeskirjade artikkel 22a annab nendele ametnikele või teenistujatele kaitse, kes teatavad oma institutsioonile teise ametniku või teenistuja käitumisest, mis võib endast kujutada nende kohustuste olulist täitmata jätmist, siis see kaitse eeldab, et ametnikud või teenistujad, kes „häirekella lõid”, täidaksid ise personalieeskirjade artiklites 22a ja 22b ette nähtud menetlust, mille eesmärk on säilitada institutsioonile edastatud teabest puudutatud ametniku või teenistuja ametialane väärikus seni, kuni distsiplinaarasutus ei ole oma otsust teinud. Nimelt ei paku personalieeskirjade artiklid 22a ja 22b neid sätteid kasutanud ametnikele kaitset kõikide kahjustavate otsuste vastu, vaid üksnes kahju tegeva käitumise ja otsuste vastu, mis võeti vastu nendes sätetes ette nähtud menetlusega hõlmatud avalikustamise tõttu.
Seega ei laiene personalieeskirjade artiklis 22a ette nähtud kaitse ametnikule, kes selle asemel, et kasutada personalieeskirjade artiklis 22b ette nähtud menetlust, valis oma süüdistuste levitamise oma üksuse kõigile töötajatele.
(vt punktid 184 ja 253)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 24. veebruar 2010, kohtuasi F‑2/09: Menghi vs. ENISA (punkt 139); 13. jaanuar 2011, kohtuasi F‑77/09: Nijs vs. kontrollikoda (punkt 62).
7. Kui puuduvad asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et on olemas huvide konflikt, ei ole Euroopa Kohtu kohtusekretäri ja kolmanda isiku abikaasa või isegi kohtusekretäri ja selle kolmanda isiku vahelised ametialased suhted piisav selle näitamiseks, et tema sõltumatust on rikutud üksnes seetõttu, et tal paluti võtta seisukoht asjas, mis kaudselt nimetatud kolmandat isikut puudutas. Samamoodi ei võimaldada asjaolu, et kohtusekretär otsustas ametisse nimetava asutusena nimetatud kolmanda isikuga töölepingu sõlmimise ja pikendamise üle ja distsiplinaarkaristuse üle, mis määrati ametnikule, kes saatis seda väidetavat huvide konflikti puudutava e‑kirja institutsiooni töötajatele, järeldada, et ametialased suhted, mis olid kolmanda isiku ja kohtusekretäri vahel, väljusid tavapäraste suhete raamidest või et ta võttis nimetatud ametniku teisele ametikohale määramise otsuse vastu kavatsusega karistada teda kolmanda isiku väidetava sooduskohtlemise avalikustamise eest.
(vt punktid 190 ja 281)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 11. september 2002, kohtuasi T‑89/01: Willeme vs. komisjon (punkt 58); 12. märts 2008, kohtuasi T‑100/04: Giannini vs. komisjon (punkt 224).
8. Kuigi administratsiooni kohustus hoolitseda oma teenistujate eest peegeldab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes, siis selle kohustusega seotud nõuded ei takista ametisse nimetavat asutust võtmast teisele ametikohale määramise meetmeid, mida ta peab teenistuse huvides vajalikuks. Seega ei saa ametnik administratsioonile hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustuse alusel ette heita, et ta võttis teisele ametikohale määramise otsuse selleks, et vältida suhteid puudutava olukorra veelgi halvemaks muutumist asjaomase isiku üksuses.
(vt punkt 200)
Viited:
Euroopa Kohus: 25. november 1976, kohtuasi 123/75: Küster vs. parlament (punkt 10).
Esimese Astme Kohus: 13. detsember 1990, kohtuasi T‑20/89: Moritz vs. komisjon (punkt 39); eespool viidatud kohtuasi W vs. komisjon (punkt 95); 26. november 2002, kohtuasi T‑103/01: Cwik vs. komisjon (punkt 52).
9. Ametnik, kes avalikult esitab ränki solvanguid, mis teotavad nende isikute au, kellele need on suunatud, rikub kohustust hoiduda mis tahes tegevusest või käitumisest, mis võib kahjustada ametniku seisundit, nagu see on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 12, mitte ainult seetõttu, et need solvangud võivad alandada nende isikute väärikust isikutena, vaid ka seetõttu, et need süüdistused võivad kahjustada nende isikute ametiväärikust. Tähtsust ei ole sellel, millises vormis need on esitatud, kuna nende hulka loetakse nii otsesed süüdistused kui ka kahtluse vormis esitatud, kaudsed, varjatud, vihjelised väited, milles ei ole silmas peetud isikut küll otsesõnu nimetatud, kuid keda on võimalik ära tunda.
Nimelt kuigi sõnavabandus on põhiõigus, mille kaitse tagab liidu kohus ja mille hulka kuulub Euroopa Liidu ametnike ja teenistujate õigus esitada suuliselt või kirjalikult konstruktiivset kriitikat, on selle õiguse kasutamine piiratud eelkõige personalieeskirjade artikliga 12.
Selleks, et teha seejärel kindlaks, kas ametniku esitatud süüdistused jäid sõnavabaduse piiridesse, tuleb kaaluda esiteks väärikuse kahjustamist iseloomustavaid asjaolusid nagu esitatud süüdistuste raskus, millises vormis need esitati, levitamiseks kasutatud viisi ning teiseks nende süüdistuste esitamise konteksti, võimatust kasutada muid väljendusviise, mis oleksid puudutatud isiku väärikust vähem kahjustavad, ja kriitika konstruktiivsust, mis eeldab, et kriitikat võib mõistlikult pidada põhjendatuks, et see on esitatud teenistuse huvides ja see ei lähe kaugemale sellest, mis on kriitika mõistmiseks vajalik.
Mis puudutab ametniku poolt väidetavalt õigusvastasest tegevusest teatamist, siis peab ametnik jääma reserveerituks ja mõõdutundlikuks, mida nõuavad temalt objektiivsuse ja erapooletuse kohustused, ning ta peab austama ametiväärikust, ei tohi isikute au teotada ja peab järgima süütuse presumptsiooni. See ei ole nii, kui ametnik, selle asemel, et kasutada talle personalieeskirjade artiklitega 22a ja 22b antud õigusi, saatis oma üksuse kõigile töötajatele e‑kirju, mis sisaldasid tõsiseid süüdistusi, mille puhul oli tegemist mitmete ametnike au teotamise ja ametiväärikuse kahjustamisega.
(vt punktid 242, 246, 247, 251 ja 252)
Viited:
Euroopa Kohus: 13. detsember 1989, kohtuasi C‑100/88: Oyowe ja Traore vs. komisjon (punkt 16); 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (punktid 43–49).
Esimese Astme Kohus: 7. märts 1996, kohtuasi T‑146/94: Williams vs. kontrollikoda (punktid 66 ja 67); 12. september 2000, kohtuasi T‑259/97: Teixeira Neves vs. Euroopa Kohus (punktid 29, 30 ja 47); 28. oktoober 2004, kohtuasi T‑76/03: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punktid 157 ja 159).
Avaliku Teenistuse Kohus: 8. november 2007, kohtuasi F‑40/05: Andreasen vs. komisjon (punkt 234); eespool viidatud kohtuasi Nijs vs. kontrollikoda (punktid 67, 70 ja 73).
10. Võib juhtuda, et ametnik on sunnitud eriti siis, kui tema ülemused tema kaebustele ei reageeri, avalikult teatama sellise psühholoogilise ahistamise asjaoludest, mille ohvriks ta oli, ilma et selline käitumine oleks karistatav personalieeskirjade artiklit 12 kohaselt, ja seda isegi siis, kui sellistest asjaoludest avalikult teatamine kui selline võib diskrediteerida väidetavat ahistajat või isegi administratsiooni.
Siiski ei ole see nii, kui seda kirjeldust või kriitikat esitades läheb asjaomane ametnik oma tooni või oma väljaütlemiste sisu poolest kaugemale, kui raamistiku, milles väidetavad ahistamist puudutavad asjaolud aset leidsid, nende isikute ringi, kes olid ahistamisega seotud, ja konteksti, mis muutis selle võimalikuks, kirjeldamine.
Seda kehtib seda enam, kui personalieeskirjade artikli 22a menetlus ei ole eriti sobiv psühholoogilise ahistamise olukordadele kui sellistele, mis nõuavad administratsiooni poolt erimeetmeid.
(vt punktid 257 ja 258)
11. Vastavalt personalieeskirjade artiklile 86 on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus selle otsustamisel, kas temale teadaolevaid andmeid arvestades tuleb algatada haldusjuurdlus, et kontrollida, kas ametnik on oma personalieeskirjade kohased kohustused täitmata jätnud. Seega teine ametnik, kes esitas personalieeskirjade kohaste kohustuste täitmata jätmise süüdistused, ei saa üksnes asjaolust, et nimetatud asutus ei pidanud vajalikuks algatada haldusjuurdlust nende süüdistuste kohta, tuletada argumenti selle tõendamiseks, et asutus ei näidanud üles objektiivsust ametnikule distsiplinaarkaristust määrates, sest vastasel korral seataks see kaalutlusõigus kahtluse alla.
Seevastu haldusjuurdluse algatamise puhul tuleb märkida, et kuigi personalieeskirjade IX lisa artiklist 3 ilmneb, et ametisse nimetav asutus peab distsiplinaarmenetluse algatamiseks tuginema juurdlusaruandele, mis eeldab, et ta viib läbi erapooletu ja võistleva juurdluse selleks, et tuvastada, kas väidetavad faktid vastavad tegelikkusele ja millised on nende faktidega seotud asjaolud, ei näe ükski kohaldatav säte ette, et see juurdlus tuleb läbi viia uurimisaluse isiku kasuks või kahjuks.
On selge, et hea halduse põhimõte paneb ametisse nimetavale asutusele kohustuse hoolikalt ja erapooletult analüüsida tema menetluses oleva juhtumi kõiki asjakohaseid aspekte, kuid administratsioonil ei ole kohustust asuda süüdistatava ametniku asemele, et otsida tema asemel tõendeid, mis võiksid teda süüst vabastada või lõpuks talle määratavat karistust kergendada.
Siiski nähtub personalieeskirjade IX lisa artiklist 1 koostoimes selle artikli 2 lõikega 1, et asjaomasel ametnikul peab olema võimalik esitada oma märkused teda puudutavate asjaolude kohta pärast juurdlust, kuid enne seda, kui ametisse nimetav asutus teda puudutavad järeldused teeb.
(vt punktid 266, 267, 270 ja 285)
Viited:
Euroopa Kohus: 11. juuli 1968, kohtuasi 35/67: Van Eick vs. komisjon; 14. veebruar 1989, kohtuasi 247/87: Star Fruit vs. komisjon (punkt 11).
Esimese Astme Kohus: 18. detsember 1997, kohtuasi T‑12/94: Daffix vs. komisjon (punkt 104); 20. märts 2002, kohtuasi T‑31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (punkt 99).
12. Juhul, kui administratsioon peab koostama ärakuulamise protokolli, mis toimub siis, kui õigusnorm paneb talle selle kohustuse, kui administratsioon kavatseb ärakuulamise käigus toimunud teabevahetusele tugineda või ka siis, kui asjaomane isik on seda hiljemalt ärakuulamise alguses taotlenud, on administratsioonil üksnes kohustus kirjalikult uuesti esitada mitte kõik ärakuulamise jooksul öeldu, vaid ainult selle olulised osad.
(vt punkt 305)