EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

7. mai 2013(*)

Avalik teenistus – Ametnikud – Invaliidsuspension – Personalieeskirjade artikli 78 viies lõik – Keeldumine tunnistamast, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu

Kohtuasjas F‑86/11,

mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses

Robert McCoy, Euroopa Liidu Regioonide Komitee endine ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat L. Levi,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Regioonide Komitee, esindaja: J. C. Cañoto Argüelles, keda abistas advokaat B. Wägenbaur,

kostja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees H. Kreppel, kohtunikud E. Perillo (ettekandja) ja R. Barents,

kohtusekretär: ametnik J. Tomac,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. oktoobri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        R. McCoy esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 8. septembril 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles ta palub tühistada Euroopa Liidu Regioonide Komitee juhatuse 10. septembri 2010. aasta otsus osas, milles Regioonide Komitee juhatus keeldus tunnistamast haigust, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, kutsehaiguseks Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 78 viienda lõigu tähenduses, ning mõista Regioonide Komiteelt välja 10 000 euro suurune summa hüvitisena mittevaralise kahju eest, mida hageja arvab end olevat kandnud, ja hüvitada kõik töövõimetuse tuvastamise menetlusega seotud kulud.

 Õiguslik raamistik

2        Personalieeskirjade artikkel 53 näeb ette:

„Ametnik, kelle suhtes tuleb töövõimetuskomitee arvates kohaldada artikli 78 sätteid, läheb pensionile automaatselt selle kuu viimasel päeval, mil ametisse nimetav asutus või ametiisik tunnistab, et töötaja on püsivalt võimetu oma kohuseid täitma.”

3        Personalieeskirjade artikli 59 lõikes 4 on sätestatud:

„Ametisse nimetav asutus või ametiisik võib töövõimetuskomiteele suunata iga ametniku asja, kes on kolme aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud.”

4        Personalieeskirjade artikkel 73 näeb ette:

„1.      Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse- ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille [Euroopa Liidu] institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. [...]

2.      Makstavad hüvitised on järgmised:

[...]

b)      püsiva täieliku töövõimetuse korral:

ametnikule makstakse ühekordne summa, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal;

c)      püsiva osalise töövõimetuse korral:

ametnikule makstakse punktis b sätestatud hüvitisest summa, mis arvutatakse lõikes 1 nimetatud eeskirjades sätestatud skaala kohaselt.

Nagu nimetatud eeskirjades on sätestatud, võib eespool ettenähtud maksed asendada annuiteediga.

Eespool loetletud hüvitisi võib maksta lisaks 3. peatükis ettenähtud hüvitistele.

3.      Lõikes 1 nimetatud eeskirjades sätestatud viisil kaetakse ka järgmised kulud: arsti-, ravimi-, haigla-, operatsiooni-, proteesi-, röntgenograafia-, massaaži-, ortopeedilised, kliinilised ja transpordikulud ning kõik muud samalaadsed õnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel tekkivad kulud.

Kulud hüvitatakse ainult juhul, kui artikli 72 alusel ametnikule makstav summa ei kata täielikult tekkinud kulusid.”

5        Personalieeskirjade artiklis 78 on sätestatud:

„Ametnikul on VIII lisa artiklites 13–16 ettenähtud korras õigus invaliidsustoetusele püsiva täieliku invaliidsuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi.

[...]

Invaliidsustoetus võrdub 70%‑ga ametniku viimasest põhipalgast. See ei või siiski olla väiksem kui elatusmiinimum.

Invaliidsustoetusest tehakse pensioniskeemi sissemakseid, mis arvutatakse kõnealuse toetuse põhjal.

Kui invaliidsus on tekkinud kohustuste täitmise ajal või seoses kohustustega juhtunud õnnetuse tagajärjel, kutsehaiguse, ühiskasuliku teo või oma eluga riskides teise inimese päästmise tõttu, ei või invaliidsustoetus olla väiksem kui 120% elatusmiinimumist. Sellistel juhtudel tehakse sissemakseid pensioniskeemi täies mahus artiklis 1b nimetatud institutsiooni või asutuse eelarvest.”

[Mõiste „invaliidsus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „töövõimetus”.]

6        Personalieeskirjade II lisa artikkel 7 näeb ette:

„Töövõimetuskomitee koosneb kolmest arstist:

–        ühe nimetab institutsioon, millesse asjaomane ametnik kuulub;

–        ühe nimetab asjaomane ametnik ja

–        ühe nimetavad vastastikusel kokkuleppel kaks esimest arsti.

Kui asjaomane ametnik ei nimeta arsti, nimetab selle Euroopa [Liidu] Kohtu president.

Kui kolmanda arsti nimetamises ei suudeta kokku leppida kahe kuu jooksul pärast teise arsti nimetamist, määrab kolmanda arsti Euroopa [Liidu] Kohtu president ühe asjaomase osapoole taotluse põhjal.”

7        Personalieeskirjade II lisa artiklis 8 on sätestatud:

„Töövõimetuskomitee tegevusest tulenevad kulud kannab institutsioon, mille juurde ametnik kuulub.

Kui ametniku nimetatud arst elab mujal kui ametniku teenistuskohas, kannab ametnik selle tõttu tekkivad lisakulud, välja arvatud esimese klassi sõidukulud, mille hüvitab institutsioon.”

8        Personalieeskirjade II lisa artikkel 9 näeb ette:

„Ametnik võib esitada töövõimetuskomiteele kõik arvamused või tõendid, mille ta on saanud oma arstilt või muult samasuguselt arstilt, kelle poole ta on pöördunud.

Töövõimetuskomitee otsused tehakse teatavaks ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ja asjaomasele ametnikule.

Komitee menetlus on konfidentsiaalne.”

9        Personalieeskirjade artikli 73 lõikes 1 osundatud ühiseeskirjade Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse kohta (edaspidi „kindlustuseeskirjad”) artiklis 3 „Kutsehaigused” on sätestatud:

„1.      [Euroopa] Komisjoni 19. septembri 2003.a soovitusele [2003/670/EÜ] [ELT L 238, lk 28] lisatud Euroopa kutsehaiguste nimekirjas ja selle täiendustes sisalduvaid haigusi loetakse kutsehaigusteks niivõrd, kuivõrd kindlustatud isikutel on risk neisse haigestuda oma ülesannete täitmisel Euroopa [Liidu] juures.

2.      Lõikes 1 märgitud nimekirjas loetlemata haigust või varem põetud haiguse ägenemist loetakse samuti kutsehaiguseks, kui on piisaval määral tõendatud, et kindlustatud isik haigestus või haigus ägenes ülesannete täitmise käigus [Euroopa Liidus] või sellega seoses.”

10      Kindlustuseeskirjade artiklis 16 „Kutsehaigusest teatamine” on nähtud ette:

„1.      Kindlustatud isik, kes taotleb kutsehaiguse alusel [kindlustuseeskirjade] kohaldamist, peab mõistliku aja jooksul pärast haiguse algust või pärast haiguse esmakordse diagnoosimise kuupäeva esitama teate selle institutsiooni administratsioon[ile], mille juurde ta kuulub. [...]

[Teates peab täpsustama haiguse iseloomu ja sellele tuleb lisada arstitõendid või muud dokumendid.] [täpsustatud tõlge]

Kui kutsehaiguse olemasolu on tõendatud, arvutatakse personalieeskirjade artikli 73 lõikes 2 sätestatud hüvitised kuupalga alusel, mida maksti 12 kuu jooksul enne haiguse esmadiagnoosimist või, selle puudumisel, enne kuupäeva, mil kindlustatud isik muutus esimest korda haiguse tõttu töövõimetuks või, selle puudumisel, enne teatamise kuupäeva.

Kindlustatud isikutele, kes on institutsioonide aktiivsest teenistusest lahkunud, arvestatakse kindlustushüvitis nende aktiivse teenistuse viimase aasta palga põhjal. See palk aktualiseeritakse eelmises punktis kirjeldatud kuupäeva palgana.

2.      Administratsioon peab korraldama uurimise, et tuvastada kõik üksikasjad, mis on vajalikud, et teha kindlaks haiguse iseloom, kas haiguse on põhjustanud kindlustatud isiku amet ja samuti haiguse tekkimise asjaolud.

[...]

Pärast uurimisejärgselt koostatud ettekande nägemist peab (peavad) institutsioonide määratud arst(id) teatama uuringutulemused vastavalt artiklis 18 sätestatule.”

11      Kindlustuseeskirjade artikkel 18 sätestab:

„Otsused juhtumi õnnetusjuhtumiks tunnistamise kohta, olenemata sellest, kas juhtum tuleneb kutsealasest või mõnest muust riskist, samuti otsused haiguse kutsealaseks tunnistamise ja püsiva invaliidsuse astme määramise kohta teeb ametisse nimetav asutus artiklis 20 kehtestatud menetluse korras:

–        institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel

ja

–        pärast konsulteerimist artiklis 22 ettenähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab.”

12      Kindlustuseeskirjade artikli 22, mis käsitleb arstlikku komisjoni, lõikes 3 on ette nähtud:

„Arstlik komisjon peab üheskoos uurima kõiki olemasolevaid dokumente, mis võivad teda hinnangu andmisel abistada, ja võtab kõik otsused vastu häälteenamusega. [...] Kolmas arst vastutab sekretariaadi teenuste ja aruande koostamise eest. Arstlik komisjon võib nõuda täiendavat uurimist ja konsulteerida ekspertidega, et lõpetada juhtum või saada tema ülesande täitmiseks vajalikud arvamused.

Arstlik komisjon võib meditsiinilisi arvamusi esitada üksnes asjaolude kohta, mis on talle uurimiseks esitatud või millele on ta tähelepanu suunatud.

Kui arstlik komisjon, kelle ülesanne on piiratud eranditult juhtumi meditsiiniliste aspektidega, on seisukohal, et juhtumiga võib kaasneda juriidiline vaidlus, võib ta avaldada, et ei ole selle asjaga tegelemiseks pädev.

Menetluse lõpetamiseks peab arstlik komisjon esitama oma arvamuse ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule edastatavas aruandes.

Selle aruande alusel teatab ametisse nimetatud asutus või ametiisik oma otsusest kindlustatud isikule või temaga võrdsustatud isikule ja lisab arstliku komisjoni uuringutulemused. Kindlustatud isik või temaga võrdsustatud isik võib nõuda, et komisjoni täielik aruanne edastataks tema valitud arstile või temale endale.”

13      Kindlustuseeskirjade artikkel 25 „Artikli 73 sõltumatus” sätestab:

„Täieliku või osalise püsiva invaliidsuse tunnustamine vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 ja käesolevatele eeskirjadele ei piira mingilgi viisil personalieeskirjade artikli 78 kohaldamist ja vastupidi.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

14      Hageja töötas Regioonide Komitees kõigepealt ajavahemikul 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2002 finantskontrolörina ja siis alates 2003. aasta 1. jaanuarist siseaudiitorina.

15      Oma ametikohustuste täitmisel täheldas hageja rikkumisi Regioonide Komitee eelarvehalduses. Esialgu teatas ta sellest administratsioonile ja Regioonide Komitee peasekretärile ning hiljem Euroopa Parlamendi eelarvekontrolli komisjonile (edaspidi „eelarvekontrolli komisjon”), millele ta tegi 19. märtsil 2003 ettekande.

16      Euroopa Pettusevastane Amet (edaspidi „OLAF”), keda üks parlamendi liige ja üks eelarvekontrolli komisjoni liige sellest informeeris, uuris rikkumisi, millest hageja oli teatanud, ja esitas 8. oktoobril 2003 juurdlusaruande (edaspidi „OLAF‑i aruanne”). OLAF kuulas oma uurimise raames hageja ära.

17      OLAF‑i aruandes oli tuvastatud, et Regioonide Komitee eelarvehalduses oli toime pandud palju rikkumisi, ja soovitatud eelkõige kaaluda distsiplinaarjuurdluse algatamist mõne töötaja suhtes, eelkõige X‑i ja Y‑i suhtes. OLAF märkis ka, et X oli hagejat hoiatanud, et kui viimane käitub edasi nii, nagu oleks ta veel Regioonide Komitee finantskontrolör, taotleb ta haldusjuurdluse algatamist viimase suhtes, ning et hageja oli saanud tunda oma ülemuste kasvavat vaenulikkust.

18      OLAF‑i aruandes toodud uurimistulemustes on rõhutatud, et üldiselt oli Regioonide Komitee püüdnud hagejat tema finantskontrolöri ja seejärel siseaudiitori ametikohustuste täitmisel „heidutada või rööpast välja lüüa” ning et Regioonide Komitee näis eiravat Regioonide Komitee juhatuse 17. novembri 1999. aasta otsuse nr 294/99 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta artikli 2 lõiget 3, mille kohaselt „ei tohi peasekretariaadi ametnikke või teenistujaid mingil juhul kohelda ebaõiglaselt või diskrimineerivalt esimeses ja teises lõigus nimetatud teabe edastamise tõttu”. [mitteametlik tõlge]

19      Hageja saatis 6. novembril 2005 Regioonide Komitee juhatusele kui ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 24 alusel abitaotluse, täpsustades eelkõige, et talle said tema kontrolliülesannete tõttu tema ülemuste poolt osaks psühholoogiline ahistamine, surve, heidutamiskatsed ja distsiplinaarmenetluste algatamise ähvardamised. Ta palus selles taotluses võtta „sobivad meetmed, [mis teeksid kiiresti] lõpu rünnakutele”, mille ohvriks ta ennast pidas, ning algatada haldusjuurdlus ja hüvitada kahju, mida ta arvas end olevat kandnud.

20      Eelarvekontrolli komisjon esitas 22. detsembril 2003 oma raporti Euroopa Liidu 2001. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, mille VII jagu puudutab just Regioonide Komiteed (edaspidi „eelarvekontrolli komisjoni raport”). Eelarvekontrolli komisjon, kes tugines eelkõige OLAF‑i aruandele, mitte üksnes ei „mõistnud hukka ametlikke takistusi, [mis] [...] said osaks finantskontrolörile/siseaudiitorile ja tema töötajatele [Regioonide] Komitee administratsiooni poolt”, vaid täpsustas ka, et ta „loodab, et reformimeetmed, [mida Regioonide Komitee plaanib], võimaldavad pettusi ja rikkumisi päevavalgele tuua nii, et ei riskeerita konkreetsete isikute või institutsiooni pihta suunatud ahistamisega, nagu see oli minevikus” [mitteametlik tõlge].

21      Võttes arvesse OLAF‑i aruannet ja eelarvekontrolli komisjoni raportit, võttis parlament talle EÜ artiklitega 275 ja 276 antud volitustega anda heakskiit liidu üldeelarve täitmisele 29. jaanuaril 2004 vastu resolutsiooni, „mis sisaldab tähelepanekuid, mis on lisatud otsusele Euroopa Liidu 2001. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta − VII jagu – Regioonide Komitee” (edaspidi „parlamendi heakskiitmisresolutsioon”). Eelkõige selle resolutsiooni punktides 14, 22 ja 24 „mõistis [parlament] hukka − võtmata juba ette seisukohta selle menetluse tulemuse kohta, mille algatamise siseaudiitor personalieeskirjade artiklile 24 tuginedes põhjustas – ametlikud takistused, mille ohver [tema] ja tema töötajad olid”, samuti „konkreetsete isikute või institutsiooni pihta suunatud ahistamise”, mis hagejale osaks sai, ning „[palus], et Regioonide Komitee vabandaks ametlikult siseaudiitori ees”. [mitteametlik tõlge]

22      Regioonide Komitee juhatus jättis 17. veebruari ja 9. märtsi 2004. aasta kirjadega hageja abitaotluse rahuldamata põhjendusel, et viimase esitatud dokumendid ei tõenda, et väidetav ahistamine või heidutamine oleks tõesti aset leidnud. Hageja ei esitanud abitaotluse rahuldamata jätmise peale kaebust.

23      Regioonide Komitee peasekretär teatas 26. aprilli 2004. aasta kirjaga hagejale, et Regioonide Komitee juhatus on otsustanud „tema suhtes distsiplinaarmenetlust mitte algatada”.

24      Hageja, kes kannatas ärevuse ja depressiooni all ning kellel olid traumajärgse stressi sümptomid, saadeti alates 28. aprillist 2004 haiguspuhkusele. Hageja haiguspuhkust pikendati kuni 31. detsembrini 2006, seejärel 22. veebruarist 2007 kuni 30. juunini 2007, mil hageja saadeti töövõimetuse tõttu automaatselt pensionile.

25      Hageja väidab, et oma haiguspuhkuse ajal, 31. augustil 2005 läks ta Regioonide Komiteesse, et tuua sealt isiklikke asju, et ta minestas selle peale, kui halvasti teda vastu võeti, ja et ta viidi arstipunkti.

26      Tuvastanud, et hageja on kolme viimase aasta jooksul haiguspuhkusel viibinud kokku rohkem kui 12 kuud, otsustas Regioonide Komitee peasekretär 22. veebruaril 2006 algatada personalieeskirjade artikli 59 lõike 4 alusel hageja töövõimetuks tunnistamise menetluse ja palus viimasel nimetada arst töövõimetuskomitee moodustamiseks.

27      Töövõimetuskomitee koosnes esialgu doktor T‑st, kelle nimetas Regioonide Komitee, doktor Ra‑st, kelle nimetas hageja, ja doktor Gr‑st, kelle nimetasid vastastikusel kokkuleppel kaks esimest arsti. 2007. aasta jaanuaris võttis hageja väidetavalt doktor Ra‑le antud volituse tagasi. Et hageja ei nimetanud uut arsti, nimetas Euroopa Liidu Kohtu president omal algatusel hagejat esindama doktor Go. Seejärel astus doktor Gr. töövõimetuskomitee liikme ametist tagasi ja ta asendati doktor O‑ga, kelle nimetasid vastastikusel kokkuleppel doktor T. ja doktor Go.

28      Hageja asus 1. jaanuaril 2007 uuesti tööle. Ta kinnitab, et talle anti uued ametikohustused, st temast sai Regioonide Komitee peasekretäri nõunik. Tema uus kabinet oli väidetavalt isoleeritud, tema ametikohustused kindlaks määramata ja talle edastati perioodi osas, mil ta oli haiguspuhkusel, negatiivseid hindeid sisaldav hindamisaruanne. Hageja töötas kuni 21. veebruarini 2007, s.o umbes kuus nädalat ja seejärel saadeti ta uuesti haiguspuhkusele.

29      Hageja saatis 27. veebruaril 2007 Regioonide Komitee peasekretärile personalieeskirjade artikli 73 ja kindlustuseeskirjade artikli 16 alusel taotluse tunnistada tema haigus kutsehaiguseks. Hageja märkis Regioonide Komitee peasekretärile ka, et kuna töövõimetuskomitee on juba nimetatud, et teha otsus tema töövõimetuse kohta personalieeskirjade artikli 78 tähenduses, oli ta palunud sellel töövõimetuskomiteel arutada mitte üksnes seda töövõimetust, vaid ka võimalikku seost selle ja tema kutsetöö vahel.

30      Regioonide Komitee peasekretär teatas 10. aprilli 2007. aasta kirjaga hagejale, et tema personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotlus edastati Euroopa Komisjonile kui ad hoc ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 73 kohaldamiseks ja et tema taotlus, et juba moodustatud töövõimetuskomitee teeks otsuse ka selle kohta, kas tema võimalik töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, edastati nõuetekohaselt viimasele.

31      Töövõimetuskomitee leidis oma 23. mai 2007. aasta koosoleku tulemusena pärast hageja kahekordset läbivaatamist, et viimasel on tekkinud püsiv täielik töövõimetus, mille tõttu ta ei suuda oma ametikohustusi täita (edaspidi „23. mai 2007. aasta järeldused töövõimetuse olemasolu küsimuses”). Seevastu töövõimetuse päritolu küsimuses teatas töövõimatuskomitee, et tal ei ole piisavalt teavet, et teha otsus selle kohta, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, ja et ta ootab, et administratsioon edastaks „usaldusväärsed tõendid”, mis võimaldavad tal selle kohta otsuse teha.

32      Töövõimetuskomitee 23. mai 2007. aasta koosoleku protokollist (edaspidi „23. mai 2007. aasta protokoll”) ilmneb, et kui 23. mai 2007. aasta järeldused töövõimetuse olemasolu küsimuses tehti ühehäälselt, siis diagnoosi osas olid arstid seevastu eriarvamusel: Regioonide Komitee nimetatud arst doktor T. ja kolmas arst doktor O. leidsid, et hagejal on paranoilised häired, samas kui omal algatusel hagejat esindama nimetatud arst doktor Go., kes tugines haiglaarsti doktor V.A. ja doktor Ra. koostatud aruannetele ja psühholoogilisele testile, mille tegi professor D.M., ei olnud selle diagnoosiga nõus.

33      Lisaks on 23. mai 2007. aasta protokollis täpsustatud, et töövõimetuskomitee kavatseb teha otsuse töövõimetuse päritolu kohta „pärast seda, kui on saanud vastused küsimustele, mille iga [selle liige] administratsioonile saatis”, ning et komiteel „on vaja ka, et talle edastataks Euroopa Komisjoni talituse juurdlus, mida palus [Regioonide Komitee] peasekretär [hageja] taotlusel”. Teiste sõnadega tuleb asuda seisukohale – nagu kinnitati kohtuistungil –, et töövõimetuskomitee ootas personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse lõppu ja tulemusi enne personalieeskirjade artikli 78 raames otsuse tegemist selle kohta, kas hageja töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu.

34      Regioonide Komitee juhatus saatis hageja 11. juuni 2007. aasta otsusega töövõimetuse tõttu personalieeskirjade artikli 53 alusel automaatselt pensionile alates 30. juunist 2007.

35      Jaanuaris 2008 leidis komisjoni individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet (PMO) personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse raames, et haldusjuurdlust ei ole vaja, „sest toimiku dokumentides on piisavalt haldusteavet, et [PMO] arst saaks oma analüüsi läbi viia”.

36      PMO tunnistas 9. jaanuari 2009. aasta otsusega personalieeskirjade artikli 73 alusel, et hageja haigus tekkis kutsetöö tõttu, ning seda meditsiiniaruannete põhjal, mille oli koostanud või mida oli palunud PMO arst doktor J. ning milleks olid viimase 8. mai 2008. aasta aruanne ja 20. novembri 2008. aasta järeldused ja üks doktor Ra. 18. septembri 2008. aasta aruanne. Lisaks oli PMO arsti 8. mai 2008. aasta aruandes nimetatud kuut teist meditsiiniaruannet, mille olid koostanud doktor V.A. ja teised haiglaarstid ja mille esitas hageja, samuti mitut mittemeditsiinilist dokumenti, sh parlamendi heakskiitmisresolutsiooni. Doktor Ra. 18. septembri 2008. aasta aruandes oli lisaks nimetatud psühholoogilist ülevaadet, mille oli 3. septembril 2008 koostanud professor D.M.

37      PMO arst leiab oma 8. mai 2008. aasta aruandes toimiku materjalide põhjal, et OLAF tuvastas esiteks vahendite kõrveletoimetamisi Regioonide Komitees ja katseid hagejat kõrvale tõrjuda, mis takistasid tal teha nõuetekohaselt finantskontrolöri tööd, ning teiseks tõsised konfliktid hageja ja tema ülemuste vahel. Seetõttu on PMO arsti sõnul – kuigi see sõltus tema arvates ka doktor RA‑lt palutud psühhiaatrilisest arvamusest – vaja asuda eelkõige seisukohale, et „järk-järgult tekkis sündroom [...], mis on seotud teatavate Regioonide Komitee ametnike laiduväärse käitumisega tööl”.

38      PMO arst leiab oma 20. novembri 2008. aasta järeldustes, et hageja „ei ole enam üldse suuteline Euroopa Ühendustes töötama, seda enam, et tema kliiniline psüühiline seisund on seotud tööl üleelatud psühholoogilise ahistamise ja sellest tingitud [„]läbipõlemisega[”]” ning „[tema] psüühilis-emotsionaalsed probleemid on otseselt ja kindlalt tingitud [tema] kutsetööst”.

39      Juba 8. detsembril 2008 tegi PMO töövõimetuskomiteele teatavaks oma otsuse tunnistada hageja haigus personalieeskirjade artikli 73 alusel kutsehaiguseks. Kohtutoimikust ilmneb, et PMO arsti aruanne ja järeldused, mis kannavad vastavalt 8. mai ja 20. novembri 2008. aasta kuupäeva, ja doktor Ra. 18. septembri 2008. aasta aruanne edastati töövõimetuskomiteele.

40      Töövõimetuskomitee liige doktor Go., kes nimetati omal algatusel hagejat esindama, palus 13. veebruari 2009. aasta kirjaga doktor T‑lt, kelle nimetas Regioonide Komitee, et töövõimetuskomitee alustaks taas tööd.

41      Kolmas arst, doktor O., kelle nimetasid vastastikusel kokkuleppel doktor T. ja doktor Go., edastas 20. aprillil 2009 doktor T‑le teatava hulga küsimusi, et need esitataks Regioonide Komiteele – küsimused, mis puudutasid eelkõige OLAF-i aruande sisu ja Euroopa Parlamendi niisuguse resolutsiooni olemasolu, milles on nõutud, et Regioonide Komitee vabandaks hageja ees. Doktor T. edastas need küsimused Regioonide Komitee peasekretärile.

42      Regioonide Komitee vastas töövõimetuskomitee esitatud küsimustele, viidates OLAF‑i aruandele ja Regioonide Komitee poolt OLAF‑i aruande tulemusena läbi viidud haldusjuurdluse aruandele (edaspidi „haldusjuurdluse aruanne”). Ta kinnitas ka, et parlament oli tõesti oma heakskiitmisresolutsioonis nõudnud, et Regioonide Komitee vabandaks ametlikult hageja ees.

43      PMO otsustas 2. märtsil 2010 personalieeskirjade artikli 73 alusel määrata hageja kutsehaiguseks tunnistatud haigusest tingitud töövõimetuse määraks 10%. See otsus tehti mitme täiendava meditsiinilise aruande põhjal, mida PMO oli taotlenud ning mis olid järgmised: psühholoogilise ekspertiisi aruanne, mille koostas 12. augustil 2009 doktor D., neuropsühholoogilise läbivaatuse aruanne, mille koostas 17. oktoobril 2009 doktor Me., „psühhiaatrilise uuringu aruanne”, mille koostas 3. novembril 2009 doktor Re., ja PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldused, milles on samuti mainitud tööalasest konfliktist põhjustatud häireid. Doktor Re. 3. novembri 2009. aasta aruande tulemusena kirjeldas PMO arst hageja kutsehaigust kui „ärevus‑ ja depressioonihooge, mis tekkisid tõsise halduskonflikti raames, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega”, ja hindas sellest tingitud töövõimetuse 10 protsendile. Kõik need järeldused ja meditsiinilised aruanded edastati töövõimetuskomiteele.

44      Regioonide Komitee nimetatud arst doktor T. märkis 1. juunil 2010 Regioonide Komitee peasekretärile saadetud kirjas, et töövõimetuskomitee tuli kokku samal päeval ja palus edastada OLAF‑i aruanne ja haldusjuurdluse aruanne, täpsustades, et komitee alustab taas tööd siis, kui ta on nende dokumentidega tutvunud.

45      Töövõimetuskomitee kolm liiget tulid uuesti kokku 2. juulil 2010. Töövõimetuskomitee leidis häälteenamusega – järeldustele kirjutasid alla ainult doktor T. ja doktor O. –, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsehaiguse tõttu (edaspidi „2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta”). Omal algatusel hagejat esindama nimetatud doktor Go. allkirjastas eraldi järeldused, mis samuti kannavad 2. juuli 2010. aasta kuupäeva ja milles leiti, et hageja töövõimetus tekkis kutsehaiguse tõttu.

46      Regioonide Komitee juhatus „kinnitas” 10. septembri 2010. aasta koosolekul ametisse nimetava asutusena „[2. juuli 2010. aasta järeldusi töövõimetuse päritolu kohta], mille kohaselt ei tekkinud hageja töövõimetus kutsehaiguse tõttu personalieeskirjade artikli 78 [viienda lõigu] tähenduses”. See otsus (edaspidi „10. septembri 2010. aasta otsus” või „vaidlustatud otsus”) edastati hagejale 12. oktoobri 2010. aasta kirjaga, mille viimane sai kätte 22. oktoobril 2010.

47      Selle haiguse päritolu kohta, mille tõttu tekkis hagejal töövõimetus, koostatud kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes, mille doktor T. 16. septembri 2010. aasta kirjaga doktor Go‑le edastas (edaspidi „töövõimetuskomitee aruanne”), täpsustasid doktorid T. ja O., et töövõimetuskomitee tutvus 1. juuni 2010. aasta koosolekul vastustega Regioonide Komiteele esitatud küsimustele ja järeldustega, mille esitas PMO arst 20. novembril 2008 ja 11. veebruaril 2010, ning et „[nende] dokumentidega tutvumine [näitas], et [PMO] tunnistas haiguse kutsehaiguseks ainult patsiendi jutu põhjal”. Lisaks on töövõimetuskomitee aruandes märgitud, et „mis puudutab psühholoogilist testimist testi [abil], mis kirjeldab objektiivselt sümptomeid, siis kliinilised skaalad olid kõik tunduvalt normaalsest kõrgemad; siin on tegemist liiga suure ebasiirusega”, täpsustades, et „[h]ageja psühhopatoloogilised häired tekkisid ammu enne siseaudiitori ametikohale asumist”. Töövõimetuskomitee aruandes oli märgitud ka, et 2. juuli 2010. aasta koosolekul arutas töövõimetuskomitee OLAF‑i aruannet ja leidis, et selles ei ole „kuidagi kirjeldatud ähvardusi, heidutamist või ahistamist [hageja] suhtes”. Lõpuks on töövõimetuskomitee aruandes märgitud, et „sisehaldusjuurdluse raames, mille [Regioonide Komitee] läbi viis, ei esitanud [hageja] ühtegi näidet tegudest, mille ohver ta väidetavalt oli”.

48      Töövõimetuskomitee aruande viimases lõigus on lõpuks täpsustatud, et „[k]ui [doktor Go.] väidab end olevat veendunud, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, ei leia [doktorid T. ja O.] hoolimata oma jõupingutustest tõde välja selgitada, tõendeid, et võtta samasugune seisukoht, kui just hilisemas arutelus ei ilmne midagi muud”.

49      Doktor Go., keda volitati omal algatusel hagejat töövõimetuskomitees esindama, oli omalt poolt juba leidnud ühes 13. septembri 2010. aasta aruandes (edaspidi „doktor Go. aruanne”), mis edastati doktor T‑le ja doktor O‑le sama aasta oktoobrikuu jooksul, et hageja töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Eelkõige meenutas doktor Go. selles aruandes, et „[personalieeskirjade] artikkel 78 kujutab endast niisuguse ametniku nn sotsiaalkindlustust, [kes] ei pea tõendama oma tööandja vastutust, et sellest kasu saada”, ning tsiteeris eeskätt OLAF‑i aruande lõike ja parlamendi heakskiitmisresolutsiooni, samuti mitut toimikus olevat meditsiiniaruannet, leides, et kuigi need meditsiiniaruanded „ei ole siduvad”, on need „vaieldamatult näitlikud”. Kõikides nendes meditsiinilistes arvamustes, mida tuli järgida, oli aga doktor Go. sõnul täpsustatud, et hageja terviseprobleemid on põhjustatud töö juures üle elatud psühholoogilisest ahistamisest ja survest.

50      Hageja esitas 21. jaanuari 2011. aasta kirjaga personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 10. septembri 2010. aasta otsuse peale kaebuse. Selles kaebuses palus hageja ka personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel määrata 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kõikide töövõimetuse tuvastamise menetlusega seotud kulude hüvitamiseks.

51      Ametisse nimetav asutus jättis 20. mai 2011. aasta otsusega, mille hageja sai kätte 1. juunil 2011, kaebuse rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus”).

 Menetlus ja poolte nõuded

52      Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei märkis 26. juuli 2012. aasta kirjas hagejale, et Avaliku Teenistuse Kohus kavatseb tagada talle omal algatusel anonüümsuse. Hageja vastas 16. augustil 2012, et ta ei soovi anonüümsust.

53      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada 10. septembri 2010. aasta otsus osas, milles ametisse nimetav asutus keeldus tunnistamast personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu alusel, et haigus, mille tõttu tekkis tema töövõimetus, on kutsehaigus;

–        tühistada vajalikul määral kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

–        mõista Regioonide Komiteelt välja 10 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest;

–        mõista Regioonide Komiteelt välja kõik hageja kulud, mis on seotud töövõimetuse tuvastamise menetlusega alates selle algatamisest, sh kaebusega seotud kulud;

–        mõista kohtukulud välja Regioonide Komiteelt.

54      Regioonide Komitee palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

1.     Hagi ese

55      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toovad kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud vormilised nõuded kaasa Avaliku Teenistuse Kohtu poole pöördumise otsuse osas, mille peale kaebus esitati, kui kaebuse rahuldamata jätmise otsusel kui niisugusel ei ole iseseisvat sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8).

56      Käesoleval juhul jäeti vaidlustatud otsus kaebuse rahuldamata jätmise otsusega muutmata, täpsustades selle esimese põhjendusi. Niisugusel juhul tuleb tõesti analüüsida esialgse huve kahjustava otsuse õiguspärasust, võttes arvesse põhjendusi kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, kusjuures need põhjendused peaksid selle aktiga kokku langema (Avaliku Teenistuse Kohtu 18. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑50/11: Buxton vs. parlament, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

57      Järelikult ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsuse vastu suunatud tühistamisnõudel iseseisvat sisu ja hagi tuleb käsitada nii, et see on esitatud vaidlustatud otsuse peale, mille põhjendusi on kaebuse rahuldamata jätmise otsusega täpsustatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑258/01: Eveillard vs. komisjon, punktid 31 ja 32).

2.     Tühistamisnõue

58      Hageja põhjendab oma tühistamisnõuet kolme väitega:

–        esimese kohaselt rikuti menetlusnorme ja kollegiaalsuse põhimõtet;

–        teise kohaselt rikuti põhjendamiskohustust, tehti ilmne hindamisviga, rikuti personalieeskirjade artikli 78 viiendat lõiku ja töövõimetuskomitee volitusi ning mõistet „kutsehaigus”;

–        kolmanda kohaselt rikuti hoolitsemiskohustust, kuritarvitati võimu ja rikuti menetlusnorme.

 Esimene väide, et on rikutud menetlusnorme ja kollegiaalsuse põhimõtet

 Poolte argumendid

59      Hageja väidab, et ametisse nimetav asutus tegi 10. septembril 2010 otsuse, võttes aluseks 2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta, mis ei olnud lõplikud ja olid õigusvastased, sest need olid koostatud enne esiteks töövõimetuskomitee aruannet ja teiseks doktor Go. aruannet. Kõnesolevad aruanded koostati, allkirjastati ja edastati seejärel vastavalt 16. septembril 2010 ja 2010. aasta oktoobrikuu jooksul, s.o pärast vaidlustatud otsuse tegemist 10. septembril 2010. See tõi kaasa kollegiaalsuse põhimõtte rikkumise töövõimetuskomitee töö puhul.

60      Regioonide Komitee arvab, et töövõimetuskomitee tegi oma tööd üheskoos, sest igal liikmel oli võimalus oma seisukoht tulemuslikult välja öelda. Pealegi ei vaidlusta hageja seda, et kolm arsti suhtlesid tõesti töövõimetuskomitee 1. juuni ja 2. juuli 2010. aasta koosolekutel. Lisaks ei keela ükski õigusnorm arstidel koostada oma aruannet vajadusel pärast seda, kui nad on esitanud oma järeldused ametisse nimetavale asutusele.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

61      Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et töövõimetuskomitee peab tegema oma tööd üheskoos, igal selle liikmel peab olema võimalik oma seisukoht tulemuslikult välja öelda (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 22. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas T‑54/89: V. vs. parlament, punkt 34, ja 27. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑20/00: Camacho-Fernandes vs. komisjon, punkt 45 jj).

62      Käesoleval juhul ilmneb kohtutoimiku dokumentidest, et töövõimetuskomitee kolm liiget, st doktorid T., Go. ja O. tulid kokku 1. juunil ja 2. juulil 2010 ning arutasid hageja töövõimetuse päritolu ja vahetasid sel teemal mõtteid. Hagejat esindav doktor Go. kinnitas muide oma aruandes, et ta sai töövõimetuskomitee koosolekutel oma arvamuse välja öelda, täpsustades, et ta „jääb kindlalt oma positiivse arvamuse juurde”.

63      Seega said töövõimetuskomitee liikmed pärast seda, kui olid tutvunud kõigi hageja toimikus olevate meditsiiniliste ja mittemeditsiiniliste dokumentidega ning eelkõige OLAF‑i aruande ja parlamendi heakskiitmisresolutsiooniga, esitada tulemuslikult oma seisukoha hageja töövõimetuse päritolu kohta ja niisiis tegi töövõimetuskomitee oma tööd üheskoos.

64      Lisaks ei sea seda seisukohta kahtluse alla ainuüksi see, et töövõimetuskomitee aruanne ja doktor Go. aruanne koostati ja edastati pärast seda, kui töövõimetuskomitee tegi oma 2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta. Töövõimetuskomitee arstid võivad teha järeldusi oma suuliste kollegiaalsete arutelude tulemusena ja koostada seejärel vajadusel oma aruande, kusjuures see aruanne ei ole niisuguse komitee arutelude kehtivuse eeltingimus (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 10. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 277/84: Jänsch vs. komisjon, ja 19. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑18/91 P: V. vs. parlament, punkt 20).

65      Lisaks ilmneb personalieeskirjade II lisa artiklist 9, et töövõimetuskomitee otsused tehakse teatavaks ametisse nimetavale asutusele ja asjaomasele ametnikule. Seevastu töövõimetuskomitee menetlus on oma laadi, sisu ja meditsiiniliste andmete tõttu konfidentsiaalne ning seda ei saa edastada ametisse nimetavale asutusele ega asjaomasele ametnikule (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 3. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑196/95: H vs. komisjon, punkt 95, ja Avaliku Teenistuse Kohtu 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑41/06 RENV: Marcuccio vs. komisjon, punkt 151, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑20/13 P). Kokkuvõtlik meditsiiniaruanne, mille töövõimetuskomitee oma järelduste põhjendamiseks koostab, kuulub aga selle „menetluse” hulka ning seda ei edastata seega ei ametisse nimetavale asutusele ega otse asjaomasele ametnikule. See meditsiiniaruanne on asjaomase ametniku meditsiinilises toimikus, millele tal on vastavalt personalieeskirjade artiklile 26a juurdepääs.

66      Seega tuleb eristada töövõimetuskomitee järeldusi, mis tuleb tingimata edastada ametisse nimetavale asutusele enne, kui viimane teeb otsuse, ning meditsiinilisi analüüse ja kaalutlusi, mis on vajadusel toodud töövõimetuskomitee või mõne selle liikme kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes/kokkuvõtlikes meditsiiniaruannetes ja mis on asjaomase ametniku meditsiinilises toimikus, kuid mida ametisse nimetavale asutusele ei edastata.

67      Eelnevast tuleneb, et töövõimetuskomitee, kes on tulnud kokku menetluse raames, milles palutakse tunnistada personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu alusel, et asjaomase isiku töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, ei ole kohustatud koostama ametisse nimetavale asutusele ja enne viimase haldusotsuse tegemist kokkuvõtlikku meditsiiniaruannet, mis kirjeldab tema menetlust, sest ametisse nimetaval asutusel ei saa nii või teisiti olla juurdepääsu sellele aruandele, mis on töövõimetuskomitee menetluse raames konfidentsiaalne.

68      Käesoleval juhul allkirjastasid teise koosoleku lõpul, mis toimus Brüsselis (Belgia) 2. juulil 2010 nii, et kohal oli kolm töövõimetuskomitee liiget, ainult doktor T. ja doktor O. samal päeval järeldused töövõimetuse päritolu kohta, milles on täpsustatud, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsehaiguse tõttu. Hagejat esindav doktor Go., kes ei nõustunud nende järeldustega, allkirjastas seega samal päeval, 2. juulil 2010 eraldi järeldused (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 45). On teada, et 2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta edastati ametisse nimetavale asutusele, kes kinnitas neid 10. septembri 2010. aasta otsuses. Asjaolu, et pärast 10. septembri 2010. aasta otsuse tegemist koostati seejärel esiteks töövõimetuskomitee aruanne ja teiseks doktor Go. aruanne ning edastati esimene vastavalt doktor Go‑le ja teine vastavalt töövõimetuskomitee teisele kahele liikmele, ei muuda seda otsust õigusvastaseks kollegiaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu. Nagu on järeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, oli töövõimetuskomitee liikmetel võimalus öelda välja oma seisukoht kogu menetluse jooksul töövõimetuskomitees ja igal juhul selle viimasel koosolekul 2. juulil 2010, mille lõpul tegid doktor T. ja doktor O. kahe poolthäälega kolmest 2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta, mis tuli ainsana ametisse nimetavale asutusele edastada.

69      Seega tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud põhjendamiskohustust, tehtud ilmne hindamisviga ning rikutud personalieeskirjade artikli 78 viiendat lõiku, töövõimetuskomitee volitusi ja mõistet „kutsehaigus”

70      Teine väide sisaldab sisuliselt nelja eraldi osa. Selle väite esimese osa raames tugineb hageja põhjendamiskohustuse rikkumisele. Teises osas heidab ta arstlikule komisjonile ette seda, et viimane eiras ilmselgelt haldus‑ ja meditsiinilises toimikus toodud teavet. Kolmandas väidab ta, et eirati töövõimetuskomitee volitusi. Neljandas heidab ta töövõimetuskomiteele ette seda, et viimane rikkus mõistet „kutsehaigus”.

 Teise väite esimene osa, et on rikutud põhjendamiskohustust

–       Poolte argumendid

71      Hageja väidab, et töövõimetuskomitee peab talle meditsiinivaldkonnas kuuluvat kaalutlusõigust kasutades oma arvamust põhjendama nii, et saaks kontrollida, kas selle, mida ta meditsiiniliselt tuvastas, ja tema järelduste vahel on mõistetav seos. See põhjendamiskohustus on eriti oluline siis, kui töövõimetuskomitee arvamuse ja mõne varasema meditsiiniaruande vahel esineb lahknevusi.

72      Käesoleval juhul oleks töövõimetuskomitee pidanud selgitama, miks otsustas ta kõrvale kalduda nende meditsiiniekspertide meditsiinilistest kaalutlustest, kellega PMO taotlusel konsulteeriti menetluse raames, mille viimane algatas personalieeskirjade artikli 73 alusel, ning seda eriti seepärast, et ta ootas selle menetluse lõppu, et teha otsus just hageja töövõimetuse päritolu kohta.

73      Hageja sõnul ei ole töövõimetuskomitee aruandes üldse põhjendatud või selgitatud, miks otsustas see komitee kõrvale kalduda – ja lausa viimata läbi tema juhtumi tõelist kliinilist uuringut – PMO 9. jaanuari 2009. aasta otsusest, millega haigus tunnistati personalieeskirjade artikli 73 kohaselt kutsehaiguseks, ja kõikidest teistest meditsiiniaruannetest, mis näitavad, et meditsiiniliselt oldi ühel meelel selles osas, et hageja töövõimetus tekkis kutsehaiguse tõttu.

74      Töövõimetuskomitee aruandes esinevast märkest, et „haigus tunnistati kutsehaiguseks [personalieeskirjade artikli 73 alusel kutsehaiguseks tunnistamise raames] ainult patsiendi jutu põhjal”, ei piisa, et põhjendada 2. juuli 2010. aasta järeldusi töövõimetuse päritolu kohta, milles on välistatud, et hageja töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Kokkuvõttes on töövõimetuskomitee arvamus, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsehaiguse tõttu, mõistetamatu.

75      Regioonide Komitee väidab, et ei ole nõutud, et töövõimetuskomitee aruanne oleks vormilises mõttes laitmatult koostatud. Piisab, kui selles on näidatud ära mõistetav seos meditsiiniliselt tuvastatu ja järelduste vahel, millele töövõimetuskomitee jõudis.

76      Püsivalt ja isegi täielikult töövõimetuseks tunnistamine personalieeskirjade artikli 73 alusel ei tähenda mingil juhul seda, et tehakse juba ette otsus, et kohaldada tuleb personalieeskirjade artiklit 78, ja seega ei saa olla tegemist mingi vastuoluga personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud menetluse raames tehtud järelduste ja personalieeskirjade artikli 78 raames tehtud järelduste vahel.

77      Lõpuks arvab Regioonide Komitee, et töövõimetuskomitee selgitas igal juhul, miks ta kaldus kõrvale PMO 2. jaanuari 2009. aasta otsusest, millega haigus tunnistati personalieeskirjade artikli 73 alusel kutsehaiguseks, märkides, et töövõimetuse põhjused peituvad mujal kui hageja töötingimustes. Regioonide Komitee viitab mitme meditsiiniaruande lõikudele ja töövõimetuskomitee aruandele, milles on viidatud hageja isiksuse eripärale, täpsustades, et „mis puudutab psühholoogilist testimist testi [abil], mis kirjeldab objektiivselt sümptomeid, siis kliinilised skaalad olid kõik tunduvalt normaalsest kõrgemad; siin on tegemist liiga suure ebasiirusega”. Nendes erinevates lõikudes toodud hinnangud näitavad mõistetavat seost meditsiiniliselt tuvastatu ja töövõimetuskomitee järelduste vahel.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

78      Kõigepealt tuleb meenutada, et personalieeskirjade töövõimetuskomiteed käsitlevate sätete eesmärk on usaldada lõpliku hinnangu andmine kõikides meditsiinilist laadi küsimustes − mida ei saa anda ükski ametisse nimetav asutus, sest see koosneb haldustöötajatest − meditsiiniekspertidele. Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtulik kontroll ei hõlma meditsiinilisi arvamusi kitsamas tähenduses, mida tuleb käsitada lõplikuna, kui need on antud õiguspäraselt. Kohtulik kontroll võib aga hõlmata selle töövõimetuskomitee moodustamise ja tegevuse õiguspärasust ning tema antud arvamuste õiguspärasust. Selles mõttes on Avaliku Teenistuse Kohus pädev analüüsima, kas arvamus sisaldab põhjendusi, mis võimaldavad hinnata kaalutlusi, millel põhinevad selles toodud järeldused, ja kas on olemas mõistetav seos selles meditsiiniliselt tuvastatu ja järelduste vahel, millele asjaomane töövõimetuskomitee jõudis (Esimese Astme Kohtu 27. veebruari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑165/89: Plug vs. komisjon, punkt 75, ja 23. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑376/02: O vs. komisjon, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Selle väljakujunenud kohtupraktika põhjal tuleb kõigepealt seoses käesoleva juhtumiga tõdeda, et 2. juuli 2010. aasta järeldustes töövõimetuse päritolu kohta, mida ametisse nimetav asutus 10. septembri 2010. aasta otsuses kinnitas, on ainult leitud, et hageja töövõimetus „ei tekkinud kutsehaiguse tõttu”, ilma et oleks esitatud ühtki selgitust, mis seda väidet põhjendaks.

80      Kohtupraktikas on siiski sedastatud, et kui administratsioon esitas oma vastuses kaebusele üksikjuhtumi kohta sõnaselged põhjendused, mis tema otsust põhjendavad, peavad niisugused põhjendused langema kokku keeldumisotsusega ja neid tuleb pidada asjakohaseks teabeks selle otsuse õiguspärasuse hindamisel (Esimese Astme Kohtu 9. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑377/08 P: komisjon vs. Birkhoff, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

81      Käesoleval juhul täpsustab ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses aga kõigepealt, et ta „on kohustatud järgima meditsiinilisi järeldusi, [...] v.a juhul, kui ta [suudab] tuvastada vorminõuete rikkumisi või mõistetamatu seose komitee järelduste ja meditsiiniliste andmete vahel, mille põhjal need järeldused tehti”. Teiseks leiab ametisse nimetav asutus, et „põhjenduste piisavust tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, st võttes arvesse mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka faktiliste ja õiguslike asjaolude raamistikku, milles akt anti, selle sisu ja esitatud põhjenduste laadi”. Kolmandaks arvab ametisse nimetav asutus, et „küsimus, kas selle haiguse päritoluks, [mille tõttu töövõimetus tekkis,] on pigem üks faktiline asjaolu kui teine, on teaduslik, mitte halduslik või õiguslik küsimus”.

82      Need eeldused ära toodud, märgib ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et ta palus doktor T‑l „kinnitada, et töövõimetuskomitee järeldusi kinnitavad [tõesti] meditsiinilised ja halduslikud andmed meditsiinilises toimikus”. Seepärast tunneb ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuse kohaselt, et „ta on veendunud [...], et töövõimetuskomitee hoolitses tõesti selle eest, et selgitada oma aruandes, miks ta leiab meditsiinilisest vaatevinklist, et [hageja] töövõimetuse puhul ei ole võimalik personalieeskirjade artikli 78 [lõike] 5 kohaselt nõustuda, et see tekkis kas või osaliselt kutsetöö tõttu”. Kaebuse rahuldamata jätmise otsuses on ka täpsustatud, et doktor T. vastas ametisse nimetavale asutusele kuupäeval, mida ei ole märgitud, et „töövõimetuskomitee seisukohta, [mille kohaselt töövõimetus] ei tekkinud kutsehaiguse tõttu, kinnitavad meditsiinilised ja halduslikud andmed asjaomase isiku meditsiinilises toimikus: üks [hageja] juhtumi ja haigusloo kliiniline uuring, arstide isiklikud meditsiinilised järeldused, meditsiiniaruannete, ekspertiisitulemuste ja erialatestide uuring ja ametlike haldusdokumentide analüüs”.

83      Sellegipoolest tuleb vaatamata vastusele, mille doktor T. ametisse nimetavale asutusele andis ja mida on mainitud – nagu meenutatud – kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, tõdeda, et kõik meditsiinilised andmed ja doktor T. mainitud haldusdokumendid kinnitavad – ühe erandiga – oma sisu poolest vastupidist järeldust, mille kohaselt on haigus, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, kutsehaigus.

84      Tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis niisugust järeldust põhjendavad, on kokku kolm.

85      Ennekõike tuleb meenutada, et kui töövõimetuskomitee poole pöördutakse keerukate meditsiiniliste küsimustega, mis puudutavad põhjuslikku seost asjaomase isiku haiguse ja tema kutsetöö vahel institutsioonis, tuleb tal eelkõige ära näidata asjaolud toimikus, millele ta tugineb, ja märkimisväärse lahknevuse korral täpsustada, miks ta mõningatest varasematest asjakohasest meditsiiniaruannetest, mis on asjaomasele isikule soodsamad, kõrvale kaldub (Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑300/97: Latino vs. komisjon, punktid 77 ja 78, ning Avaliku Teenistuse Kohtu 11. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑53/09: J vs. komisjon, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

86      Lisaks tuleb märkida, et kuigi töövõimetuskomitee, mille poole on personalieeskirjade artikli 78 alusel pöördutud, võib teha teistsugused järeldused kui arstlik komisjon, mille poole pöörduti personalieeskirjade artikli 73 alusel (eespool viidatud kohtuotsus J vs. komisjon, punktid 56−61), on sellegipoolest nii, et kui töövõimetuskomitee, mille poole on asjaomase isiku juhtumi osas pöördutud, soovib nagu käesoleval juhul oodata ära personalieeskirjade artikli 73 alusel läbi viidava menetluse tulemust, peab ta esitama põhjused, miks ta kaldus kõrvale meditsiiniaruannetes toodud hinnangutest, mis võimaldasid tunnistada personalieeskirjade artikli 73 alusel haiguse kutsehaiguseks, ja need põhjused ära näitama selgelt ja arusaadavalt (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 14. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas F‑79/09: AE vs. komisjon, punktid 66, 67 ja 72), kas ametisse nimetavale asutusele edastatud järeldustes või oma kokkuvõtlikus meditsiiniaruandes, mis seejärel võidakse koostada.

87      Käesoleval juhul – ja see on esimene kolmest tuvastatud faktilisest asjaolust, mis võimaldab väita, et meditsiinilised andmed ja doktor T. mainitud haldusdokumendid kinnitavad järeldust, et haigus, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, on kutsehaigus – tuleneb Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud toimikust, et personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetluse raames analüüsitud meditsiiniaruannet − mis oli töövõimetuskomitee käsutuses, kui ta tegi oma 2. juuli 2010. aasta järeldused töövõimetuse päritolu kohta −, s.o vähemalt 10 meditsiiniaruandes (st haigla 16. jaanuari 2006. aasta aruanded, professor D.M‑i 16. oktoobri 2006. aasta aruanne, doktor Ra. 26. oktoobri 2006. aasta aruanne, PMO arsti 8. mai 2008. aasta aruanne, doktor Ra. 18. septembri 2008. aasta aruanne, PMO arsti 20. novembri 2008. aasta järeldused, doktor D. 12. augusti 2009. aasta aruanne, doktor Me. 17. oktoobri 2009. aasta aruanne, doktor Re. 3. novembri 2009. aasta aruanne ja PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldused) oli märgitud – kui mainida näitena ainult mõningaid lõike –, et hagejat tõrjuti tahtlikult ja organiseeritult kõrvale, koheldi halvasti, tal oli tööalane konflikt, mis oli põhjustanud „läbipõlemise”, ja psühholoogiliselt rõhuvad töötingimused, ta oli muserdatud ja tal oli tõsine halduskonflikt, mis on võrdväärne psühholoogilise ahistamisega.

88      Seoses eelmises punktis nimetatud meditsiiniaruannetes tuvastatuga tuleb aga märkida, et invaliidsuskomitee kinnitas oma aruandes esiteks, et PMO arsti 20. novembri 2008. aasta ja 11. veebruari 2010. aasta järeldustes „[tunnistati] seda, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu ”, personalieeskirjade artikli 73 alusel ainult „patsiendi jutu põhjal”, ja teiseks, „mis puudutab psühholoogilist testimist testi [abil], mis kirjeldab objektiivselt sümptomeid, siis kliinilised skaalad olid kõik tunduvalt normaalsest kõrgemad; siin on tegemist liiga suure ebasiirusega”.

89      Sellegipoolest ei võimalda väide, et PMO tunnistas hageja haiguse kutsehaiguseks „patsiendi jutu põhjal”, − isegi eeldusel, et see on põhjendatud − mõista, miks kaldus töövõimetuskomitee kõrvale 10 varasemast meditsiiniaruandest, ega eelkõige seda, millistele asjaoludele ta tugines, kui kinnitas erinevalt tema käsutuses olevatest meditsiini‑ ja haldusaruannetest, et hageja töövõimetus ei tekkinud kutsetöö tõttu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus T‑27/98: Nardone vs. komisjon, punktid 95−98, ja 27. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑47/97: Plug vs. komisjon, punktid 117 ja 118).

90      Lisaks näib hinnang, et „mis puudutab psühholoogilist testimist testi [abil], mis kirjeldab objektiivselt sümptomeid, siis kliinilised skaalad olid kõik tunduvalt normaalsest kõrgemad; siin on tegemist liiga suure ebasiirusega”, mitmetähenduslik ja raskesti mõistetav.

91      Kui sellest tuleks järeldada, et töövõimetuskomitee aruande koostajate arvates valetas või liialdas hageja oma sümptomeid ning suutis nii ära petta mitme eksperdi valvsuse ja võltsida mitme psühholoogilise testi tulemusi, tuleb tuvastada, et niisugune väide ei selgita ikkagi, miks tegi töövõimetuskomitee järelduse, et töövõimetus ei saanud tekkida kutsetöö tõttu, isegi mitte osaliselt (vt selle kohta eespool viidatud 27. veebruari 1992. aasta otsus Plug vs. komisjon, punkt 81; eespool viidatud kohtuotsus O vs. komisjon, punktid 70 ja 73, ning eespool viidatud kohtuotsus J vs. komisjon, punkt 93). Igal juhul, kui selle lause tähendus oleks niisugune, oleks see vastuolus 23. mai 2007. aasta protokolliga, mille kohaselt „ilmnevad [hageja isiksuse] üksikasjalikud aspektid [psühholoogilisel testimisel testi abil, mis kirjeldab objektiivselt sümptomeid; õ]igsusskaalad näitavad tema siirast kaastööd[; s]ümptomaatilised skaalad, mis kõik on kõrged, tõendavad eriti psühhoosi”.

92      Kui sellest väitest tuleb aga järeldada, et töövõimetuskomitee arvates ei ole hagejale tehtud psühholoogilise testi tulemused usaldusväärsed, peab märkima, et kui oli 10 varasemat meditsiiniaruannet ja mitu ametlikku dokumenti, mis langesid kokku ja mille töövõimetuskomitee oli muide spetsiaalselt tellinud, et teha otsus selle kohta, kas hageja töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, pidi töövõimetuskomitee veenduma, et tal on kõik andmed, mis on tema ülesande täitmiseks vajalikud, ja eelkõige paluma, et tehtaks uus psühholoogiline test (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Latino vs. komisjon, punkt 70). Töövõimetuskomitee ei tellinud aga mingit täiendavat psühholoogilist testi.

93      Töövõimetuskomitee väide, et siin on „tegemist liiga suure ebasiirusega”, jääb seega mitmetähenduslikuks, raskesti mõistetavaks ja vastuoluliseks ega võimalda niisiis Avaliku Teenistuse Kohtul kontrollida, kas selle vahel, mida töövõimetuskomitee meditsiiniliselt tuvastas, ja tema järelduste vahel on mõistetav seos, ega hinnata kaalutlusi, millel need järeldused põhinevad.

94      Mis puudutab lisaks töövõimetuskomitee aruandes toodud kaalutlust, et „[h]ageja psühhopatoloogilised häired tekkisid ammu enne siseaudiitori ametikohale asumist”, siis tuleb tõdeda – ja see on teine kolmest tuvastatud asjaolust, mis võimaldab kinnitada, et meditsiinilised andmed ja doktor T. vastuses ametisse nimetatud asutusele mainitud haldusdokumendid kinnitavad järeldust, et haigus, mille tõttu tekkis hageja töövõimetus, on kutsehaigus –, et niisugune kaalutlus esitati, ilma et sellele oleks järgnenud mingit analüüsi või järeldust, ning igal juhul ei piisanud sellest, et selgitada, miks ei kinnita need arvukad meditsiinianalüüsid ja faktilised asjaolud, mis on toodud meditsiini‑ ja haldusaruannetes, et hageja töövõimetus tekkis – tervikuna või osaliselt – kutsetöö tõttu.

95      Seejärel tuleb märkida, et kui seda lauset peaks mõistma nii, et see tähendab, et hageja oli haige juba enne seda, kui hakkas täitma siseaudiitori ametikohustusi, ei piisa ainuüksi selle tuvastamisest, et otsustada hageja töövõimetuse päritolu analüüsimisel mitte arvesse võtta seda, et see haigus on kutsehaigus personalieeskirjade artikli 78 tähenduses, sest kutsehaigus võib seisneda olemasoleva, muul põhjusel tekkinud haiguse süvenemises (eespool viidatud kohtuotsus O vs. komisjon, punktid 67 ja 68).

96      Mis puudutab lõpuks kolmandat tuvastatud faktilist asjaolu, siis töövõimetuskomitee tsiteerib ühte lõiku parlamendi heakskiitmisresolutsioonis, milles on konkreetselt juhitud tähelepanu „konkreetsete isikute või institutsiooni pihta suunatud ahistamisele”, mille ohver hageja oli, kuid seda ei ole üldse analüüsitud ega sellest tehtud mingit järeldust. Niisugusel juhul nagu käesolev, mil tööalasele konfliktile hageja ja tema ülemuste vahel ning hageja suhtes vaenulikule töökeskkonnale on viidatud mitte üksnes 10 meditsiiniaruandes, vaid ka niisuguses kolmes ametlikus dokumendis, mis pärinevad institutsioonidelt või välistelt kontrolliorganitelt, nagu parlamendi heakskiitmisresolutsioon, eelarvekontrolli komisjoni raport ja OLAF‑i aruanne – kuigi tavaliselt on raske esitada kirjalikke tõendeid, mis näitaksid halba kohtlemist ülemuste poolt –, pidi töövõimetuskomitee põhjendama selgelt ja täpselt oma otsust eespool viidatud tõendeid mitte arvesse võtta, mida käesoleval juhul ei tehtud.

97      Kokkuvõttes tuleneb eelnevast, et esiteks ei esitanud töövõimetuskomitee õiguslikult piisavalt selgitusi, miks ta kaldus kõrvale varasematest meditsiiniaruannetest, mis näitavad selgelt, et hageja haigus tekkis kutsetöö tõttu, ning teiseks ei selgitanud ta piisavalt ka seda, miks ei saanud hageja töövõimetus – kas või osaliselt − tekkida kutsetöö tõttu. Selles osas ei esitanud töövõimetuskomitee eelkõige mingit selgitust, miks ta ei võtnud arvesse parlamendi heakskiitmisresolutsiooni, milles on ometigi selgelt mainitud tõsist tööalast konflikti ja „ahistamist” hageja suhtes.

98      Et ei ole tõendatud mõistetavat seost selle vahel, mida töövõimetuskomitee meditsiiniliselt tuvastas, ja 2. juuli 2010. aasta järelduste vahel töövõimetuse päritolu kohta, ei ole töövõimetuskomitee aruandes seega selles osas piisavaid põhjendusi, mis mõjutab eespool nimetatud ametisse nimetavale asutusele teatavaks tehtud järeldusi ja vaidlustatud otsust. Teise väite esimese osaga tuleb seega nõustuda.

 Teise väite teine osa, et on tehtud ilmne hindamisviga

–       Poolte argumendid

99      Hageja leiab, et töövõimetuskomitee aruandes toodud hinnang, mille kohaselt „[tunnistati] haigus kutsehaiguseks [personalieeskirjade artikli 73 alusel kutsehaiguse tunnistamise raames] ainult patsiendi jutu põhjal”, on ilmselgelt ekslik. PMO arsti järeldused põhinevad vastupidi meditsiiniaruannetel ja ametlikel dokumentidel.

100    Lisaks on ilmselgelt ekslikud töövõimetuskomitee väited, et hageja ei „olnud võimeline OLAF‑ile selgelt seletama, millist laadi survet oli tema tunnetuse kohaselt talle avaldatud”. Ka eiratakse töövõimetuskomitee väidete puhul, et „olles lugenud OLAF‑i aruannete [...], [tuvastasid] töövõimetuskomitee liikmed, et selles aruandes ei ole üldse kirjeldatud [hageja] ähvardamist, heidutamist või ahistamist”, ning et „sisehaldusjuurdluse raames [...] ei esitanud [hageja] ühtegi näidet tegudest, mille ohver ta väidetavalt oli, hoolimata sellest, et juurdlust toimetavad isikud käisid spetsiaalselt peale”, on ilmselgelt eiratud andmeid haldus‑ ja meditsiinilises toimikus. OLAF‑i aruandes ei ole piirdutud hageja avalduste äratoomisega, vaid on tuvastatud tema ahistamine ja heidutamine. Euroopa Parlamendi heakskiitmisresolutsioonis – mis on siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitav akt – on Regioonide Komiteelt nõutud, et ta vabandaks hageja ees ja kaitseks teda ahistamise eest. Parlament viis nimelt tänu eelarvekontrolli komisjoni tegevusele läbi omaenda juurdluse ja uuris asja. Hageja rõhutab, et niisugune resolutsioon on vähemalt üks dokument, mis näitab, et tema töötingimused ei vastanud nõuetele ja olid väga konfliktsed.

101    Regioonide Komitee väidab, et OLAF‑i aruandes ei ole tuvastatud hageja psühholoogilist ahistamist, vaid on uuritud võimalikke finantsrikkumisi, mis kahjustavad liidu eelarvet. OLAF‑i aruandest võetud tsitaadid, millele hageja tugineb, ei tõenda tema heidutamist ja ahistamist. Tegemist on Regioonide Komitee suhtumise üldise kritiseerimisega osas, mis puudutab finantskontrolöri ülesande täitmist ja asjaolu, et Regioonide Komitee ei toetanud hagejat.

102    Regioonide Komitee väidab, et Euroopa Parlamendi heakskiitmisresolutsioon ei ole siduv ega saa anda konkreetseid, täpseid ja kokkulangevaid selgitusi kutsehaiguse ja töövõimetuse vahel valitseva seose kohta. Regioonide Komitee nõustub siiski, et parlamendi heakskiitmisresolutsioon sisaldab sõnaselget kriitikat, mille kohaselt ei järgitud finantskontrolöri institutsionaalset rolli.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

103    Kõigepealt tuleb meenutada, et võttes arvesse piiratud kohtulikku kontrolli, mida Avaliku Teenistuse Kohus teostab, kui tegemist on meditsiiniliste hinnangutega kitsamas tähenduses, ei saa kriitika, et töövõimetuskomitee arvamuse puhul on tehtud ilmne hindamisviga, anda tulemusi (Avaliku Teenistuse Kohtu 14. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑47/10: Hecq vs. komisjon, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

104    See reegel meenutatud, tuleb märkida, et töövõimetuskomitee aruandest ilmneb, et olles „tutvunud PMO [arsti doktor J.] 20. [novembri] 2008. aasta ja 11. [veebruari] 2010. aasta [...] järeldustega, milles on leitud [personalieeskirjade artikli 73 alusel], et tegemist on kutsehaigusega ja püsiva 10‑protsendilise töövõimetusega”, leidis töövõimetuskomitee, et „[n]ende dokumentidega tutvumine [näitas], et haigus tunnistati kutsehaiguseks ainult patsiendi jutu põhjal”, milles „faktilisi asjaolusid kirjeldatakse subjektiivselt ja temale soodsas valguses”.

105    Järeldus, mille kohaselt PMO tunnistas haiguse kutsehaiguseks „ainult patsiendi jutu põhjal”, ei ole kohtupraktika kohaselt meditsiiniline hinnang kitsamas tähenduses ja seda võib seega kohtulikult kontrollida osas, mis puudutab selle ulatust halduslikus plaanis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hecq vs. komisjon, punktid 96, 99 ja 112).

106    Selles küsimuses tuleb märkida, et kahtlemata ei tunnistatud PMO arsti 20. novembri 2008. aasta ja 11. veebruari 2010. aasta järeldustes haigust personalieeskirjade artikli 73 kohaselt kutsehaiguseks ainult patsiendi jutu põhjal. Nendes järeldustes tunnistati haigus kutsehaiguseks hoopis esiteks terve rea meditsiiniaruannete ja teiseks hageja toimikus olevate ametlike dokumentide põhjal.

107    Seega, kõigepealt tegi PMO arst oma 20. novembri 2008. aasta järeldused, milles on tunnistatud, et tegemist on kutsehaigusega, omaenda 8. mai 2008. aasta aruande ja ühe psühhiaatrilise arvamuse põhjal, mille koostas tema palvel 18. septembril 2008 doktor Ra. ja mille eesmärk oli just „luua objektiivne pilt [...] [hageja] psühholoogilisest olukorrast” ja „kinnitada, kas praegune olukord on tõesti seotud kutsetegevusega”. Lisaks nimetab PMO arst oma 8. mai 2008. aasta aruandes kuut teist meditsiiniaruannet hageja toimikus. Mis puudutab PMO arsti 11. veebruari 2010. aasta järeldusi, siis need põhinevad psühholoogilisel ekspertiisiaruandel, mille koostas 12. augustil 2009 doktor D., neuropsühholoogilisel kokkuvõttel, mille tegi 17. oktoobril 2009 doktor Me., ja psühhiaatrilisel aruandel, mille koostas 3. novembril 2009 doktor Re. – dokumendid, milles on kõigis tuvastatud häired, mis kujutavad endast reaktsiooni tööalasele konfliktile.

108    Selles küsimuses viitab PMO arst oma 8. mai 2008. aasta aruandes ka parlamendi heakskiitmisresolutsioonile, millest ta tsiteerib paljusid lõike, mis puudutavad just tõsist tööalast konflikti ja Regioonide Komitee käitumist hageja suhtes. Ka 12. augusti 2009. aasta psühholoogilise ekspertiisi aruandes täpsustab doktor D. eelkõige, et tutvus oma aruande koostamisel eelkõige mõne osaga parlamendi heakskiitmisresolutsioonist ja OLAF‑i aruandest.

109    Kuigi personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas hageja haigus on kutsehaigus, on õiguslikult eraldi menetlus, mis erineb personalieeskirjade artikli 78 alusel algatatud menetlusest, mille eesmärk on teha kindlaks, kas tema töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, on mõlema menetluse aluseks siiski samad faktilised asjaolud või igal juhul kuuluvad haiguse päritolu puudutavad asjaolud tingimata faktiliste asjaolude hulka, mis on seotud võimaliku töövõimetuse päritoluga.

110    Seega on väite puhul, et haigus tunnistati kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 73 alusel faktiliselt „ainult patsiendi jutu põhjal” – väide, millel põhineb töövõimetuskomitee aruanne –, tehtud ilmne hindamisviga.

111    Lisaks tuleb märkida, et mis puudutab hageja toimikus olevaid mittemeditsiinilisi dokumente, s.o OLAF‑i aruannet, parlamendi heakskiitmisresolutsiooni ja eelarvekontrolli komisjoni raportit, siis ainult haldusjuurdluse aruandes ei ole mainitud hageja ja tema ülemuste konfliktseid suhteid ega faktilisi asjaolusid, mis võimaldavad tõendada, et hagejat koheldi halvasti, isegi ahistati psühholoogiliselt. Haldusjuurdluses, mille aruannet töövõimetuskomitee omaenda aruandes tsiteerib, sooviti aga kontrollida vastavalt OLAF‑i sellesisulisele soovitusele, kas on täidetud tingimused, et algatada distsiplinaarmenetlus Regioonide Komitee mitme töötaja, eeskätt endise peasekretäri suhtes. Niisuguse juurdluse eesmärk ei olnud seega kontrollida, kas hagejat ahistati psühholoogiliselt personalieeskirjade tähenduses.

112    Samuti tuleb märkida, et OLAF‑i aruandest kõrvalekaldumiseks kinnitab töövõimetuskomitee, et „[s]elle lugemisel selgub, et [hageja] ei olnud võimeline OLAF‑ile selgelt seletama, millist laadi survet oli tema tunnetuse kohaselt talle avaldatud”. See väide esineb – kui üks lisandus välja arvata – haldusjuurdluse aruandes, milles on märgitud, et „[hageja] ei olnud võimeline OLAF‑ile selgelt seletama, millist laadi survet oli talle avaldatud”, mitte OLAF‑i aruandes. Selle väitega viidatakse vestlusele, mis Regioonide Komitee uuel peasekretäril oli hagejaga 28. jaanuaril 2004 haldusjuurdluse raames olnud. Hageja keeldus muide selle vestluse protokolli allkirjastamast, leides, et see on tühine, ja märkis, et selles küsimuses ei ole haldusjuurdluse aruande järeldused faktiliste asjaolude osas OLAF‑i aruande järeldustega kooskõlas.

113    Seega ei saanud töövõimetuskomitee ilma oma aruandes ilmset hindamisviga tegemata kinnitada, et „[hageja] ei olnud võimeline OLAF‑ile selgelt seletama, millist laadi survet oli talle avaldatud”, ning et „sisehaldusjuurdluse raames [...] ei esitanud [hageja] ühtegi näidet tegudest, mille ohver ta väidetavalt oli, hoolimata sellest, et juurdlust toimetavad isikud käisid spetsiaalselt peale”, kuigi on selge, et OLAF tuvastas oma ettekandes, et Regioonide Komitee oli püüdnud hagejat heidutada või rööpast välja lüüa ning et parlament läks oma heakskiitmisresolutsioonis lausa nii kaugele, et nõudis Regioonide Komiteelt, et ta vabandaks hageja ees just oma käitumise pärast viimase suhtes.

114    Seega on töövõimetuskomitee aruandes osas, mis puudutab parlamendi heakskiitmisresolutsiooni ja OLAF‑i aruande – dokumendi, mida ta ise oli ametisse nimetavalt asutuselt taotlenud, et võtta lõplik seisukoht hageja töövõimetuse päritolu suhtes – arvessevõtmist, tehtud ilmne hindamisviga.

115    Eelneva põhjal tuleb teise väite teise osaga seega samuti nõustuda.

 Teise väite kolmas osa, et on eiratud töövõimetuskomitee volitusi

–       Poolte argumendid

116    Hageja väidab, et töövõimetuskomitee oleks pidanud analüüsima kõiki töötingimusi, sh neid, mis võisid tekitada psühholoogilist ahistamist selle termini meditsiinilises tähenduses, ilma et ta oleks tingimata pidanud tuvastama õiguslikult ja personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 sätestatud tingimustel psühholoogilise ahistamise asetleidmise.

117    Hageja täpsustab ka, et kuna töövõimetuskomitee töö on meditsiinilist laadi töö, peab see komitee tegema otsuse selle kohta, kas ametniku ametikohustuste täitmise ja tema tervisliku seisundi vahel on otsene seos. Meditsiiniekspertidel on ainukaalutlusõigus, mida ei saa piirata personalieeskirjade artikli 24 kohaldamisalasse kuuluva haldusjuurdluse tulemused. Haldusjuurdluse aruanne kujutab endast ühte elementi, mida arstid võivad oma kaalutlusõiguse kasutamisel arvesse võtta, ilma et see piiraks nende pädevust.

118    Regioonide Komitee meenutab, et kuna personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse rahuldamata jätmise otsust ei vaidlustatud, muutus see rahuldamata jätmise otsus lõplikuks. Regioonide Komitee väidab seega, et hageja ei saa tugineda ahistamiseks klassifitseerimisele menetluses, milles püütakse personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu kohaselt välja selgitada, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu, kui õiguslikus plaanis ei tunnistatud ühelgi hetkel ahistamise asetleidmist.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

119    Kui teise väite kolmandat osa võib mõista nii, et väidetakse, et töövõimetuskomitee ei järginud hageja töövõimetuse päritolu arutamisel oma volitusi, siis esiteks tuleb meenutada, et töövõimetuskomitee ülesanne oli oma volituste raames anda meditsiinilisi, mitte õiguslikke hinnanguid sellele, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Töövõimetuskomitee pidi seega välja selgitama, kas meditsiinilisest seisukohast tekkis hageja töövõimetus kutsehaiguse tõttu, mis omakorda tekkis hageja töötingimuste tõttu (Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1987. aasta otsus kohtuasjas 76/84: Rienzi vs. komisjon, punktid 9 ja 12). Selles mõttes tuleb tõdeda, et töövõimetuskomitee täitis talle antud ülesande selle termini kitsas tähenduses, sest 2. juuli 2010. aasta järeldustes töövõimetuse päritolu kohta kinnitas ta – kuigi ilma muude täpsustusteta –, et hageja töövõimetus „ei tekkinud kutsehaiguse tõttu” (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 45).

120    Lisaks ei näita miski toimikus, et töövõimetuskomitee oleks andnud õiguslikku laadi hinnanguid hageja töövõimetuse päritoluga seotud faktilistele või muudele asjaoludele.

121    Seega tuleb teise väite kolmas osa tagasi lükata.

 Teise väite neljas osa, et on eiratud mõistet „kutsehaigus” ja rikutud personalieeskirjade artikli 78 viiendat lõiku

–       Poolte argumendid

122    Hageja väidab, et kuigi personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 ette nähtud menetlused ja nende eesmärgid on erinevad ning et meditsiinieksperdid võivad teha erinevad järeldused, sest tegemist on sõltumatute menetlustega, eelkõige küsimuses, kas haigus on kutsehaigus, on „kutsehaigust” sellegipoolest määratletud mõlemas õigusnormis ühtemoodi. Sellest järeldub, et see määratlus oli töövõimetuskomiteele siduv.

123    Regioonide Komitee täpsustab, et ta ei vaidlusta, et kohtupraktika kohaselt on mõistet „kutsehaigus” nii personalieeskirjade artiklis 73 kui ka artiklis 78 ette nähtud menetluse puhul määratletud samamoodi. Hageja ei tõenda tema sõnul siiski, et kostja eiras seda, et määratlus on sama. Lisaks on need kaks menetlust Regioonide Komitee arvates erinevad menetlused, mistõttu nendes võidakse teha eraldi otsused, mis on teineteisest sõltumatud.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

124    Esiteks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 kasutatud mõiste „kutsehaigus” on sama mõiste, mida on kasutatud kindlustuseeskirjade artiklis 3, ning teiseks, et sellel mõistel ei saa olla erinevat sisu sõltuvalt sellest, kas kohaldatakse personalieeskirjade artiklit 73 või artiklit 78, kuigi need õigusnormid puudutavad kumbki korda, millel on oma eripära. See ei tähenda siiski, et kindlustuseeskirjades ette nähtud arstlikule komisjonile oleksid siduvad vastavalt personalieeskirjade artiklile 78 moodustatud töövõimetuskomitee hinnangud ja vastupidi. Need kaks menetlust võivad õiguspäraselt anda lahknevad meditsiinilised tulemused samas faktilises olukorras, eelkõige küsimuses, kas ühe ja sama ametniku haigus on kutsehaigus (eespool viidatud kohtuotsus J vs. komisjon, punktid 54−56).

125    Seega ei piisa mõiste „kutsehaigus” rikkumise tõendamiseks lihtsalt sellest, et tuuakse välja lahknevus personalieeskirjade artikli 73 kohaselt tehtud järelduste ja töövõimetuskomitee järelduste vahel (eespool viidatud kohtuotsus J vs. komisjon, punkt 61).

126    Et hageja põhjendas etteheidet, et on eiratud mõistet „kutsehaigus”, ainult lahknevusega personalieeskirjade artikli 73 kohaselt tehtud järelduste ja töövõimetuskomitee järelduste vahel, tuleb teise väite neljas osa tagasi lükata.

 Kolmas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust, kuritarvitatud võimu ja rikutud menetlusnorme

 Poolte argumendid

127    Hageja väidab, et menetlus, mille tulemusena tehti vaidlustatud otsus, on õigusvastane esiteks seetõttu, et ei peetud kinni mõistlikust ajast töövõimetuskomitee 23. mai 2007. aasta järelduste tegemise ja ametisse nimetava asutuse 10. septembri 2010. aasta vaidlustatud otsuse langetamise vahel. Töövõimetuskomiteel ei olnud mingit põhjust oodata personalieeskirjade artikli 73 kohaselt tehtud otsust töövõimetuse määra kohta, mille PMO tegi 2. märtsil 2010, kui otsuse selle kohta, kas haigus on kutsehaigus, tegi PMO personalieeskirjade artikli 73 kohaselt 9. jaanuaril 2009.

128    Teiseks on töövõimetuskomitee menetlus õigusvastane doktor T. sekkumiste tõttu menetlusesse, milles arutati, kas haiguse saab tunnistada personalieeskirjade artikli 73 kohaselt kutsehaiguseks – sekkumised, millega ta püüdis saavutada, et hageja haigust ei tunnistataks kutsehaiguseks. Niisugune käitumine näitab doktor T. kallutatud suhtumist ja erapoolikust töövõimetuskomitee töö raames.

129    Kolmandaks saatis kolmas arst doktor O. doktor T‑le Regioonide Komiteele mõeldud küsimusi, mis puudutasid juhtumi neid aspekte, mida hageja oli soovinud kohe nende esimesest kohtumisest peale põhjendada dokumentidega, millega doktor O. oli keeldunud tutvumast. Lisaks olid esitatud küsimused suunatud.

130    Hageja väidab lõpuks, et ametisse nimetav asutus ei hoolitsenud tema eest üldse. Kuigi ametisse nimetava asutuse tähelepanu juhiti rikkumistele töövõimetuskomitee menetluses, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 127−129, ei sekkunud ametisse nimetav asutus ja isegi aitas nendele rikkumistele kaasa.

131    Samadel põhjustel kuritarvitas ametisse nimetav asutus võimu.

132    Regioonide Komitee arvab omalt poolt, et hageja aitas oluliselt kaasa menetluse kestuse pikenemisele, kuid see kestus ei ole igatahes ebamõistlik. Töövõimetuskomiteel oli õigus oodata personalieeskirjade artikli 73 alusel töövõimetuse määra kindlakstegemiseks algatatud menetluse lõppu, milleks määrati 2010. aasta märts. Lisaks ei saa võimalik liiga pikk kestus mõjutada töövõimetuskomitee arvamuse sisu.

133    Regioonide Komitee leiab ka, et personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus, milles arutatakse, kas haigus on kutsehaigus, ei kuulu käesoleva vaidluse hulka ning miski ei tõenda, et doktor T. pani töövõimetuskomitee töö raames toime rikkumisi.

134    Lõpuks märgib ta, et doktor O. kasutas ainult töövõimetuskomitee iga liikme õigust küsida täiendavat teavet.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

135    Kõigepealt tuleb meenutada, et mõistliku aja järgimise kohustus haldusmenetluste läbiviimisel kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on õiguse heale haldusele komponendina korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1 (Esimese Astme Kohtu 11. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑394/03: Angeletti vs. komisjon, punkt 162, ja Euroopa Liidu Üldkohtu 6. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑390/10 P: Tomlinson vs. parlament, punkt 115).

136    Mõistliku aja järgimise põhimõtte rikkumine ei saa siiski – isegi eeldusel, et see on tõendatud – õigustada vaidlustatud otsuse tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu. Hageja personalieeskirjade artikli 78 alusel esitatud haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse menetlemine liiga pikka aega ei saa põhimõtteliselt mõjutada töövõimetuskomitee arvamuse ega ametisse nimetava asutuse lõppotsuse sisu ennast. Niisugune kestus ei saa – v.a erandolukorras – muuta hinnangut, mille töövõimetuskomitee annab personalieeskirjade artikli 78 kohaselt küsimuses, kas töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu (eespool viidatud kohtuotsus J vs. komisjon, punktid 113−116 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi meditsiinilise menetluse pikkus võib mõjutada hinnangut sellele, kui tõsine on patoloogia ja millised on selle tagajärjed, ja muuta selle patoloogia põhjuste uurimise raskemaks (eespool viidatud kohtuotsus AE vs. komisjon, punkt 102), ei ole käesoleval juhul tõendatud, et menetluse liiga pikk kestus mõjutas sisulisi küsimusi, milles töövõimetuskomitee oma järeldused tegi. See, kui möödub liiga palju aega – eeldusel, et see tuvastatakse –, ei saa mõjutada töövõimetuskomitee järelduste ega seega vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

137    Etteheide, et ei järgitud mõistlikku menetlusaega, millega põhjendati ainult tühistamisnõuet, tuleb niisiis tagasi lükata.

138    Teiseks ei tõenda miski toimikus, et doktor T. püüdis oma sekkumistega saavutada seda, et hageja haigust ei tunnistata personalieeskirjade artikli 73 kohaselt kutsehaiguseks.

139    Kolmandaks tuleb märkida, et kuigi toimiku dokumentidest ilmneb, et oma esimesel kohtumisel hagejaga ei soovinud doktor O. tutvuda teatavate ametlike dokumentidega, mille hageja kavatses töövõimetuskomiteele esitada, eelkõige OLAF‑i aruande ja parlamendi heakskiitmisresolutsiooniga, ei ole see asjaolu üksi niisugune, mis muudaks menetluse õigusvastaseks. Piisab, kui märkida, et töövõimetuskomitee aruandest ilmneb, et viimane tutvus lõpuks OLAF‑i aruande ja parlamendi heakskiitmisresolutsiooniga. Mis puudutab küsimusi, mille doktor O. Regioonide Komiteele esitas, siis miski ei tõenda, et need olid suunatud.

140    Lõpuks tuleb tõdeda, et etteheited, et esiteks on rikutud hoolitsemiskohustust ja teiseks on kuritarvitatud võimu, põhinevad samadel argumentidel, mis lükati tagasi käesoleva väite esimese etteheite analüüsimise ja esimese väite analüüsimise raames, ning tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

141    Seega tuleb kolmas väide, et on rikutud hoolitsemiskohustust, kuritarvitatud võimu ja rikutud menetlusnorme, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

142    Eelnevast nähtub, et teise väite esimese ja teise osaga nõustuti. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

3.     Nõue hüvitada mittevaraline kahju

 Poolte argumendid

143    Hageja kinnitab, et väidetavad rikkumised kujutavad endast Regioonide Komitee vigu ning et võttes arvesse käesoleva juhtumi erakorralisi asjaolusid, ei hüvita nendest põhjustatud kahju vaidlustatud otsuse tühistamine. Hageja karjäär katkes nimelt järsult töötingimuste tõttu, mille Regioonide Komitee talle peale sundis, ning viimane keeldus siiski tunnistamast, et töövõimetus tekkis kutsetöö tõttu. Töövõimetuskomitee aruanne ei ole erapooletu ja doktor T. − liige, kelle nimetas töövõimetuskomiteesse Regioonide Komitee − käitus halvasti.

144    Regioonide Komitee meenutab, et personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse rahuldamata jätmist ei vaidlustatud ettenähtud tähtaja jooksul ja see muutus seega lõplikuks. Lisaks ei näidanud töövõimetuskomitee üles erapoolikust ja tegi oma tööd nõuetekohaselt.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

145    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase otsuse tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et kandis mittevaralist kahju, mis ei ole tühistamist õigustava õigusvastasusega seotud ja mida see tühistamine täies ulatuses ei hüvita (Avaliku Teenistuse Kohtu 14. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas F‑98/07: Petrilli vs. komisjon, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

146    Et hageja ei tõenda käesoleval juhul, et kandis mittevaralist kahju, mis ei ole tühistamist põhjendava õigusvastasusega seotud ja mida see hüvitamine täies ulatuses ei hüvita, tuleb tema kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

4.     Nõue hüvitada töövõimetuse tuvastamise menetluse ja kaebusega seotud kulud

 Poolte argumendid

147    Hageja palub hüvitada töövõimetuse tuvastamise menetlusega, sh kaebusega seotud kulud, mida ei kantud personalieeskirjade alusel. Tegemist on kulutustega kontoritarvetele, koopiatele, telefonikõnedele, postisaadetistele ja faksidele ning sõidukuludega, mis on seotud Inglismaal haiglas viibimisega. Hageja hindab need kulud 5000 eurole.

148    Regioonide Komitee arvab, et niisugused kulud ei kuulu hüvitamisele.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

149    Tuleb märkida, et ei ole tõendatud, et need kulud tõesti tekkisid, ning ei ole väidetud ega ammugi tõendatud, et sellised kulutused kaasnesid vaidlustatud otsuse õigusvastasusega.

150    Eeldades arutluskäigu huvides, et selle nõudega soovib hageja vaidlustada kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduva ametisse nimetava asutuse otsuse mitte hüvitada töövõimetuse tuvastamise menetluse ja kaebusega seotud kulusid, tuleb märkida, et niisuguse keeldumisotsuse peale personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebust ei esitatud.

151    Sellest järeldub, et käesolev nõue tuleb jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

152    Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.

153    Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et Regioonide Komitee on sisuliselt kohtuasja kaotanud. Lisaks palus hageja oma nõuetes sõnaselgelt, et kohtukulud mõistetaks välja Regioonide Komiteelt. Kuna käesoleva kohtuasja asjaolude puhul ei ole õigustatud kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamine, tuleb Regioonide Komitee kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Regioonide Komitee juhatuse 10. septembri 2010. aasta otsus, millega haigust, mille tõttu tekkis R. McCoyl töövõimetus, keelduti tunnistamast kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 78 viienda lõigu tähenduses.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Liidu Regioonide Komitee kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja R. McCoy kohtukulud.

Kreppel Perillo Barents

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. mail 2013 Luxembourgis.

Kohtusekretär        Koja esimees

W. Hakenberg        H. Kreppel

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.