EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

18. aprill 2012

Kohtuasi F‑50/11

Dawn Cheryl Buxton

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Teenetepunktide andmine – Hindamisaruanne – Osalise tööajaga töötamine – Võrdne kohtlemine

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega D. C. Buxton palub sisuliselt tühistada parlamendi 11. mai 2010. aasta otsus, millega talle anti hindamismenetlusele järgnenud teenetepunktide andmise menetluses üks teenetepunkt.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja parlamendi kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Teenete arvutamine punktide andmise teel – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikli 45 lõige 1)

2.      Ametnikud – Võrdne kohtlemine – Mõiste – Piirid

(Personalieeskirjad, artikli 1d lõige 5)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenetepunktide andmise otsus – Kaebus – Rahuldamata jätmise otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45 ja artikli 90 lõige 2)

4.      Ametnikud – Hindamine – Teenetepunktid – Lubadused – Personalieeskirjade sätete eiramine – Õiguspärane ootus – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

1.      Hindamaks teeneid, mida tuleb arvestada personalieeskirjade artikli 45 alusel tehtava edutamisotsuse raames ja sellest tulenevalt ka eelispunktide andmise otsuse raames edutamissüsteemis, kus antakse arvulisi hinnanguid, on administratsioonil ulatuslik kaalutlusõigus. Peale selle peab liidu kohtu kontroll piirduma küsimusega, kas administratsioon on tema hinnangu aluseks olevaid meetmeid ja väiteid arvestades jäänud lubatud piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.

Seega selleks, et teha kindlaks, et administratsioon on faktiliste asjaolude hindamisel teinud ilmse hindamisvea, mis õigustab vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta asutuse otsuses antud hinnang ebaveenvaks. Teisisõnu, kui hageja esitatud asjaoludest hoolimata võib vaidlustatud hinnangut pidada tõenäoliseks, tuleb ilmsel hindamisveal põhinev väide tagasi lükata.

(vt punktid 37 ja 38)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, kohtuasi T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (punkt 59); 3. mai 2007, kohtuasi T‑261/04: Crespinet vs. komisjon (punkt 58); 12. veebruar 2008, kohtuasi T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon (punkt 221); 1. aprill 2009, kohtuasi T‑385/04: Valero Jordana vs. komisjon (punkt 131).

2.      Siis, kui ametnik kasutab temale personalieeskirjadega antud õigust puhkusele või eritöökorraldusele, ei saa administratsioon ilma, et ta seaks kahtluse alla selle õiguse tõhususe, asuda seisukohale, et selle ametniku olukord on erinev ametniku olukorrast, kes seda õigust ei kasutanud, ning seetõttu teda erinevalt kohelda, välja arvatud juhul kui see erinev kohtlemine on esiteks objektiivselt põhjendatud nimelt seetõttu, et see piirdub kõnealusel ajavahemikul järelduste tegemisega sellest, et asjaomane teenistuja ei ole töötanud, ning teiseks on rangelt proportsionaalne esitatud põhjendusega. Nii võib asjaolu, et ametnik on kasutanud talle personalieeskirjadega antud õigust töötada osalise ajaga lapsehoolduspuhkusel olles, kujutada endast objektiivset asjaolu, mida ei saa tema teenete ja eriti tema tulemuslikkuse hindamisel tähelepanuta jätta.

Võrdsuse põhimõtte rikkumine võib seega tuleneda ametnike teenete võrdlemisest, mis ei võta arvesse vähendatud töövõimet, mis paneb ühe nendest teistest objektiivselt erinevasse olukorda.

Sellega seoses nähtub personalieeskirjade artikli 1d lõikest 5, et kui ametnik, kes väidab, et teda on diskrimineeritud, tuvastab fakte, millest võib järeldada, et on toimunud diskrimineerimine, on administratsiooni kohustuseks tõendada, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.

(vt punktid 50, 65 ja 66)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 15. veebruar 2011, kohtuasi F‑68/09: Barbin vs. parlament (punkt 100), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑228/11 P).

3.      Personalieeskirjade artikli 45 alusel tehtud edutamisotsuses ei ole pädev asutus kohustatud oma otsust põhjendama ei selle adressaadile ega temaga konkureerivatele ametnikele. Seetõttu kehtib sama teenetepunktide andmise otsuse tegemisel. Ametisse nimetaval asutusel on seevastu kohustus põhjendada oma otsust, millega jäetakse rahuldamata kaebus, mille on personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitanud ametnik, kes leiab, et teda on punktide ebasoodsa andmisega kahjustatud, kuna selle rahuldamata jätmise otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati.

(vt punkt 74)

Viited:

Euroopa Kohus: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin vs. komisjon (punkt 13).

Esimese Astme Kohus: 14. juuni 2001, kohtuasi T‑230/99: McAuley vs. nõukogu (punkt 50); 27. september 2006, kohtuasi T‑156/05: Lantzoni vs. Euroopa Kohus (punkt 77).

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. detsember 2008, kohtuasi F‑83/06: Schell vs. komisjon (punkt 89).

4.      Kindlad, tingimusteta ja ühtelangevad tagatised, mille administratsioon on andnud ametnikule selle kohta, mitu teenetepunkti ta hindamismenetluses konkreetselt saab, ilma et oleks toimunud asjaomase peadirektoraadi, direktoraadi või talituse ametnike teenete täielikku võrdlevalt hindamist, võttes arvesse, et andmisele kuulub piiratud arv punkte, on ilmselgelt vastuolus objektiivsuse ja erapooletuse põhimõttega, millest peab lähtuma ametnike pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise hindamisel personalieeskirjade artikli 43 alusel. Selleks, et põhjendada personalieeskirjade sätte vastast praktikat, ei saa aga välja tuua õiguspärase ootuse põhimõtet.

(vt punkt 80)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 14. juuni 2011, kohtuasi F‑81/10: Praskevicius vs. parlament (punkt 67).