ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
25. september 2018(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Euroopa Parlament – Parlamendiliikmete kuluhüvitised – Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine – Dokumentide puudumine – Isikuandmed – Määrus (EÜ) nr 45/2001 – Andmete edastamise vajalikkus – Konkreetne ja individuaalne hindamine – Osaline tutvumine – Ülemäärane halduskoormus – Põhjendamiskohustus
Kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16,
Maria Psara, elukoht Ateena (Kreeka), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑639/15,
Tina Kristan, elukoht Ljubljana (Sloveenia), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑640/15,
Tanja Malle, elukoht Viin (Austria), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑641/15,
Wojciech Cieśla, elukoht Varssavi (Poola), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑642/15,
Staffan Dahllof, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑643/15,
Delphine Reuter, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑644/15,
České centrum pro investigativní žurnalistiku o.p.s., asukoht Praha, (Tšehhi Vabariik), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjades T‑645/15 ja T‑654/15,
Harry Karanikas, elukoht Chalándri (Kreeka), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑646/15,
Crina Boros, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjades T‑647/15 ja T‑657/15,
Baltijas pētnieciskās žurnālistikas centrs Re:Baltica, asukoht Riia (Läti), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjades T‑648/15, T‑663/15 ja T‑665/15,
Balazs Toth, elukoht Budapest (Ungari), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑649/15,
Minna Knus-Galán, elukoht Helsingi (Soome), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑650/15,
Atanas Tchobanov, elukoht Plessis-Robinson (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑651/15,
Dirk Liedtke, elukoht Hamburg (Saksamaa), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑652/15,
Nils Mulvad, elukoht Risskov (Taani), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑653/15,
Hugo van der Parre, elukoht Huizen (Madalmaad), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑655/15,
Guia Baggi, elukoht Firenze (Itaalia), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑656/15,
Marcos García Rey, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑658/15,
Mark Lee Hunter, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑659/15,
Kristof Clerix, elukoht Brüssel, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑660/15,
Rui Araujo, elukoht Lissabon (Portugal), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑661/15,
Anuška Delić, elukoht Ljubljana, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑662/15,
Jacob Borg, elukoht San Ġiljan (Malta), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑664/15,
Matilda Bačelić, elukoht Zagreb (Horvaatia), esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑666/15,
Gavin Sheridan, esindajad: advokaadid N. Pirc Musar ja R. Lemut Strle,
hageja kohtuasjas T‑94/16,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: N. Görlitz, C. Burgos ja M. Windisch,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõuded tühistada parlamendi 14. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8324 C, A(2015) 8463 C, A(2015) 8627 C, A(2015) 8682 C, A(2015) 8594 C, A(2015) 8551 C, A(2015) 8732 C, A(2015) 8681 C, A(2015) 8334 C, A(2015) 8327 C, A(2015) 8344 C, 15. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8656 C, A(2015) 8678 C, A(2015) 8361 C, A(2015) 8663 C, A(2015) 8360 C, A(2015) 8486 C, A(2015) 8305 C, 16. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8602 C, A(2015) 8554 C, A(2015) 8490 C, A(2015) 8659 C, A(2015) 8547 C, A(2015) 8552 C, A(2015) 8553 C, A(2015) 8661 C, A(2015) 8684 C, A(2015) 8672 C ja 14. jaanuari 2016. aasta otsus A(2015) 13844 C, millega parlament jättis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel rahuldamata hagejate kordustaotlused tutvumiseks parlamendi dokumentidega, mis sisaldavad teavet parlamendiliikmete hüvitiste kohta.
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president D. Gratsias, kohtunikud I. Labucka (ettekandja), A. Dittrich, I. Ulloa Rubio ja P. G. Xuereb,
kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,
arvestades kirjalikku menetlust ja 19. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Käesolevas asjas on esitatud hagid nõudega tühistada Euroopa Parlamendi 14. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8324 C, A(2015) 8463 C, A(2015) 8627 C, A(2015) 8682 C, A(2015) 8594 C, A(2015) 8551 C, A(2015) 8732 C, A(2015) 8681 C, A(2015) 8334 C, A(2015) 8327 C, A(2015) 8344 C, 15. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8656 C, A(2015) 8678 C, A(2015) 8361 C, A(2015) 8663 C, A(2015) 8360 C, A(2015) 8486 C, A(2015) 8305 C, 16. septembri 2015. aasta otsused A(2015) 8602 C, A(2015) 8554 C, A(2015) 8490 C, A(2015) 8659 C, A(2015) 8547 C, A(2015) 8552 C, A(2015) 8553 C, A(2015) 8661 C, A(2015) 8684 C, A(2015) 8672 C ja 14. jaanuari 2016. aasta otsus A(2015) 13844 C, millega parlament jättis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel rahuldamata hagejate Maria Psara, Tina Kristani, Tanja Malle, Wojciech Cieśla, Staffan Dahllofi, Delphine Reuteri, České centrum pro investigativní žurnalistiku o.p.s‑i, Harry Karanikase, Crina Borose, Baltijas pētnieciskās žurnālistikas centrs Re:Baltica, Balazs Tothi, Minna Knus-Galáni, Atanas Tchobanovi, Dirk Liedtke, Nils Mulvadi, Hugo van der Parre, Guia Baggi, Marcos García Rey, Mark Lee Hunteri, Kristof Clerix’, Rui Araujo, Anuška Delići, Jacob Borgi, MatildaBačelići ja Gavin Sheridani kordustaotlused tutvumiseks parlamendi dokumentidega, mis sisaldavad teavet parlamendiliikmete hüvitiste kohta (edaspidi „vaidlustatud otsused“).
Vaidluse taust
2 Hagejad olid kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 2015. aasta juulis ja kohtuasjas T‑94/16 2015. aasta novembris esitanud parlamendile dokumentidega tutvumise taotlused määruse nr 1049/2001 alusel.
3 Taotlustes oli viidatud „koopiatele toimikutest, ettekannetest ja muudest asjakohastest dokumentidest, kus on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas ja millal eurosaadikud“ igast liikmesriigist „[olid] kulutanud“ mitmesugustel ajavahemikel alates 2011. aasta juunist kuni 2015. aasta juulini „oma hüvitisi (reisikulud, päevarahad ja üldkulude hüvitised)“, ning dokumentidele, millest nähtuvad „summad, mis [olid] neile välja makstud parlamendiliikmete assisteerimise kulude hüvitamiseks,“ ja „eurosaadikute nende pangakontode väljavõtted, mida [oli] konkreetselt kasutatud üldkulude hüvitiste maksmiseks“ (edaspidi „taotletavad dokumendid“).
4 Taotlused puudutasid parlamendiliikmeid järgmistest riikidest: kohtuasjas T‑639/15 Küpros, kohtuasjades T‑640/15 ja T‑662/15 Sloveenia, kohtuasjas T‑641/15 Austria, kohtuasjas T‑642/15 Poola, kohtuasjas T‑643/15 Rootsi, kohtuasjas T‑644/15 Luksemburg, kohtuasjas T‑645/15 Slovakkia, kohtuasjas T‑646/15 Kreeka, kohtuasjas T‑647/15 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, kohtuasjas T‑648/15 Leedu, kohtuasjas T‑649/15 Ungari, kohtuasjas T‑650/15 Soome, kohtuasjas T‑651/15 Bulgaaria, kohtuasjas T‑652/15 Saksamaa, kohtuasjas T‑653/15 Taani, kohtuasjas T‑654/15 Tšehhi Vabariik, kohtuasjas T‑655/15 Madalmaad, kohtuasjas T‑656/15 Itaalia, kohtuasjas T‑657/15 Rumeenia, kohtuasjas T‑658/15 Hispaania, kohtuasjas T‑659/15 Prantsusmaa, kohtuasjas T‑660/15 Belgia, kohtuasjas T‑661/15 Portugal, kohtuasjas T‑663/15 Eesti, kohtuasjas T‑664/15 Malta, kohtuasjas T‑665/15 Läti, kohtuasjas T‑666/15 Horvaatia ja kohtuasjas T‑94/16 Iirimaa.
5 Parlamendi peasekretär jättis hagejate dokumenditaotlused rahuldamata kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 20. juuli 2015. aasta kirjadega ja kohtuasjas T‑94/16 25. novembri 2015. aasta kirjadega, tuginedes esiteks isikuandmete kaitsele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandi alusel ja teiseks märkides, et tal ei ole parlamendiliikmete pangakontode väljavõtteid.
6 Hagejad esitasid kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 2015. aasta augustis ja kohtuasjas T‑94/16 2015. aasta detsembris saadetud kirjadega parlamendile taotletavate dokumentidega tutvumiseks kordustaotlused.
7 Vaidlustatud otsustega jättis parlament taotlused rahuldamata, märkides esiteks, et tema valduses ei ole teatavaid taotletavaid dokumente, ning teiseks ülejäänud osas tugines ta kahele erandlikule alusele, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102) artikli 8 punktiga b, samuti sellele, et taotluste menetlemine toob kaasa ülemäärase halduskoormuse.
Menetlus ja poolte nõuded
8 Hagejad esitasid Üldkohtu Kantseleisse hagiavaldused kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 13. novembril 2015 ja kohtuasjas T‑94/16 1. märtsil 2016.
9 Samal ajal kostja vastuse esitamisega kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16 palus parlament Üldkohtul liita kohtuasjad T‑639/15–T‑666/15, seejärel liita kohtuasjad T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16.
10 Kohtuasjades T‑639/15–T‑666/15 teatasid hagejad Üldkohtule, et neil ei ole vastuväiteid kohtuasjade T‑639/15–T‑666/15 liitmisele, tingimusel et kohtuasi T‑662/15 loetakse peamiseks kohtuasjaks.
11 Kohtuasjades T‑643/15, T‑644/15, T‑647/15, T‑657/15–T‑659/15 ja T‑94/16 esitasid hagejad 17. märtsil 2016 teatavate hagiavaldustes esitatud andmete konfidentsiaalsena käsitamise taotluse, mis puudutab üldsust ja kohtuasjade võimaliku liitmise korral hagejaid teistes kohtuasjades.
12 Tulenevalt oma taotlustest esitasid hagejad kohtuasjades T‑643/15, T‑644/15, T‑647/15, T‑657/15–T‑659/15 ja T‑94/16 samal päeval oma hagiavalduste mittekonfidentsiaalse versiooni.
13 Kohtuasjas T‑94/16 teatas hageja 20. juunil 2016 Üldkohtule, et tal ei ole vastuväiteid kohtuasjade T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16 liitmisele.
14 Üldkohtu neljanda koja president liitis 24. mai ja 20. juuli 2016. aasta kohtumäärustega kohtuasjad T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16 menetluse kirjaliku osa huvides ning rahuldas teabe konfidentsiaalsena käsitamise taotlused, mille hagejad olid esitanud kohtuasjades T‑643/15, T‑644/15, T‑647/15, T‑657/15–T‑659/15 ja T‑94/16.
15 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd viienda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.
16 Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (viies koda laiendatud koosseisus) avada menetluse suulise osa käesolevates kohtuasjades ja liita need suulise osa huvides.
17 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 19. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil.
18 Hagejad paluvad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused,
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
19 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
20 Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel liideti käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse tegemise huvides.
21 Hagejad põhjendavad oma hagi viie väitega.
22 Kahe esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b koostoimes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b, kuna taotletavad dokumendid ei sisalda isikuandmeid ja kui peaksid sisaldama, siis nende edastamise vajadus nagu ka asjaomaste isikute õigustatud huvide kahjustamise ohu puudumine on igal juhul tõendatud.
23 Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklite 2, 4 ja artikli 6 lõike 3 koostoimest tulenevat üldist kohustust iga taotletavat dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hinnata ning ülemäärasel halduskoormusel põhinev dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine on õigusvastane.
24 Neljas väide osutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 rikkumisele sellega, et keelduti isegi taotletavate dokumentidega osalise tutvumise võimaldamisest.
25 Viienda ja viimase väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud põhjendamiskohustust.
26 Sellega seoses olgu märgitud, et nagu nähtub määruse nr 1049/2001 artiklist 1, arvestades sama määruse põhjendust 4, on määruse eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega (1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 61) ja et määruse nr 1049/2001 põhjenduse 11 kohaselt „peaksid kõik institutsioonide dokumendid [põhimõtteliselt] olema üldsusele kättesaadavad“.
27 Seega puudutab määruses nr 1049/2001 sätestatud üldsuse õigus dokumentidega tutvuda üksnes selliseid institutsioonide dokumente, mis on tõepoolest nende valduses, ja see õigus ei saa laieneda dokumentidele, mis ei ole institutsioonide valduses või mida ei ole olemas (vt selle kohta 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punktid 38 ja 46).
28 Käesoleval juhul kuuluvad hagejate taotletavate dokumentide hulka mitte ainult parlamendiliikmete päevaraha, reisikulude hüvitisi ja parlamendiliikmete assisteerimise kulude hüvitisi käsitlevad dokumendid, vaid ka dokumendid, millest nähtub üksikasjalikult, kuidas ja millal igast liikmesriigist valitud parlamendiliikmed kulutasid mitmesugustel ajavahemikel oma üldkulude hüvitisi, samuti koopiad parlamendiliikmete pangakontode väljavõtetest, mis on konkreetselt seotud üldkulude hüvitiste kasutamisega.
29 Mis puutub dokumentidesse, millest nähtub üksikasjalikult, kuidas ja millal igast liikmesriigist valitud parlamendiliikmed kulutasid mitmesugustel ajavahemikel oma üldkulude hüvitisi, siis on selge, et vastavalt Euroopa Parlamendi büroo 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (ELT 2009, C 159, lk 1) artiklitele 25 ja 26 saavad parlamendiliikmed igakuise hüvitise kindlas summas, mis pealegi on üldsusele teada, üheainsa taotluse alusel, mis on esitatud mandaadi alguses.
30 Sellest tuleneb, et kuna üldkulude hüvitisi makstakse kindlas summas, siis ei ole parlamendil ühtegi dokumenti, mis näitaks üksikasjalikult, kuidas liikmed neid hüvitisi sisuliselt või ajaliselt on kasutanud.
31 Järelikult on parlament vaidlustatud otsustes, lähtudes eespool punktis 28 viidatud parlamendi büroo otsuse artiklist 25, põhjendatult märkinud, et tal ei ole andmeid tegelike kulude kohta, mida parlamendiliikmed on kandnud üldkulude hüvitiste raames, ja et ta ei saa seega avalikustada dokumente, mida selle kohta taotletakse.
32 Mis puutub parlamendiliikmete pangakontode väljavõtetesse, mis on konkreetselt seotud üldkulude hüvitiste kasutamisega, siis selgitas parlament vaidlustatud otsustes, et tal ei ole selliseid dokumente.
33 Euroopa Liidu aktide õiguspärasuse presumptsioonist lähtuvalt tuleb eeldada, et taotletavat dokumenti ei ole olemas, kui asjaomane institutsioon on seda kinnitanud. Tegemist on siiski vaid lihtsa eeldusega, mille taotleja võib asjakohastel ja omavahel kooskõlas olevatel tõenditel põhinevate kõikvõimalike väidetega kummutada (vt analoogia alusel 25. juuni 2002. aasta kohtuotsus British American Tobacco (Investments) vs. komisjon, T‑311/00, EU:T:2002:167, punkt 35).
34 Käesolevas asjas ei ole hagejad siiski esitanud asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla, et vaidlusaluseid dokumente ei ole olemas. Hagejad on nimelt piirdunud väitega, et neil on raske uskuda, et parlamendil ei ole neid dokumente, arvestades, et viimane on teatanud, et tema kontrollimehhanismid oma liikmete hüvitiste kasutamise suhtes on piisavad. Ent see teatamine ei tõenda mingil moel, et parlamendi valduses on parlamendiliikmete pangakontode väljavõtted, mis on konkreetselt seotud üldkulude hüvitiste kasutamisega.
35 Järelikult on parlament vaidlustatud otsustes põhjendatult tagasi lükanud hagejate taotlused, milles viidati üldkulude hüvitisi käsitlevatele dokumentidele ja parlamendiliikmete pangakontode väljavõtetele, mis on konkreetselt seotud üldkulude hüvitiste kasutamisega.
36 Hagejate argumendid ei võimalda seda hinnangut ümber lükata.
37 Tuleb nimelt tõdeda, et hagejad on oma menetlusdokumentides piirdunud rõhutamisega, et ei saa eitada, et parlamendiliikmed saavad üldkulude hüvitist, et katta valimisringkonna ruumide üürikulusid ning maksta telefoni‑, arvuti riistvara ja jooksvate kulude arveid, see ei ole vaidlustatav.
38 Samas on ikkagi selge, et need kuluartiklid hüvitatakse kindlas summas, mitte kantud kulude kohta esitatud tõendite põhjal, kusjuures seda ei saa vaidlustada viitega hagejate kahtlustele selles, et parlamendil ei ole taotletavaid dokumente, mis seda käsitlevad, arvestades, et hagejad ei ole isegi püüdnud tugineda mõnele sättele, mis näeks ette vastupidist.
39 Tuleb nentida, et hagejate argumendid ei ole niivõrd suunatud vaidlustatud otsuste seaduslikkuse vaidlustamisele, kuivõrd nad sisuliselt kaebavad hoopis olemasolevate kontrollimehhanismide ebapiisavuse ja ebatõhususe üle, mille hindamine käesolevas asjas esitatud hagide raames ei kuulu Üldkohtu pädevusse.
40 Seega tuleb alustuseks tagasi lükata kõik hagides sisalduvad väited selles osas, milles need jäävad edutuks, kuna neis on viidatud üldkulude hüvitisi käsitlevatele dokumentidele ja parlamendiliikmete pangakontode väljavõtetele, mis on konkreetselt seotud üldkulude hüvitiste kasutamisega, ning Üldkohtu kontroll piirdub vaid hagejate nende väidetega, mis puudutavad taotlusi tutvuda andmetega päevarahade, reisikulude hüvitiste ja parlamendiliikmete assisteerimise kulude hüvitiste kohta.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b koostoimes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b, kuna viimati nimetatud säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav
41 Esimese väitega osutavad hagejad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b rikkumisele koostoimes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b, kusjuures nad vaidlustavad ühtlasi mõlema sätte õiguspärasuse. See väide koosneb seega kahest osast.
42 Väite esimese osa raames leiavad hagejad, et vaidlustatud otsused on õigusvastased seetõttu, et sisuliselt ei ole määrus nr 45/2001 käesolevas asjas kohaldatav, kuna vaidlusalused andmed ei kuulu mitte parlamendiliikmete erasfääri, vaid nende avalikku sfääri, kuna taotletavad dokumendid on seotud nende ülesannete täitmisega valitavas ametis.
43 Teisisõnu kinnitavad hagejad, et taotletavate dokumentide avalikustamine ei kahjusta eraelu puutumatust ja isikupuutumatust määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b tähenduses, sest isegi kui eeldada, et dokumendid sisaldavad isikuandmeid, ei puuduta need andmed parlamendiliikmete eraelu.
44 Sellega seoses tuleb osundada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b sõnastust, mille kohaselt institutsioonid ei võimalda tutvuda dokumendiga, mille avalikustamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, ning mis nõuab selle sätte rakendamist kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega.
45 Neist õigusaktidest, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355) artikli 2 punktist a ning määruse nr 45/2001 artikli 2 punktist a nähtub, et „isikuandmed“ on „igasugune teave üheselt identifitseeritud või identifitseeritava füüsilise isiku kohta“.
46 Käesoleval juhul peab tõdema, et kõik taotletavad dokumendid sisaldavad teavet üheselt identifitseeritud füüsiliste isikute kohta.
47 See kehtib parlamendi valduses olevate dokumentide kohta, mis käsitlevad reisikulude hüvitisi ja päevarahasid, identifitseerides paratamatult iga asjasse puutuva parlamendiliikme kas või hüvitiste maksmise tarbeks.
48 Sama lugu on parlamendi valduses olevate dokumentidega, mis käsitlevad parlamendiliikmete assisteerimise kulusid, identifitseerides paratamatult iga asjasse puutuva parlamendiliikme ja vastavate hüvitiste saajad kas või ainult hüvitiste maksmise tarbeks.
49 Hagejate argumentidega ei saa seda hinnangut ümber lükata.
50 Kõigepealt, vaidlusaluste andmete eristamine vastavalt sellele, kas need kuuluvad erasfääri või avalikku sfääri, nagu pakuvad välja hagejad, tuleneb ilmselt sellest, et omavahel aetakse segi isikuandmete ja eraelu hulka kuuluv, samas kui mõiste „isikuandmed“ määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses ei lange kokku mõistega „eraelu puudutavad andmed“ (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 32).
51 Seejärel küsimus, kas esineb parlamendiliikmete õigustatud huvide kahjustamise oht, ei saa samuti mõjutada vaidlusaluste andmete liigitamist isikuandmete hulka; see küsimus kuulub hagiavaldustes esitatud teise väite teise osa analüüsi juurde, mida käsitleb allpool punkt 96.
52 Lõpuks see, et asjaomaseid isikuid puudutavad andmed on tihedalt seotud avaliku teabega nende isikute kohta, eriti kuna need on välja pandud parlamendi veebisaidil, mis puudutab eelkõige parlamendiliikmete nimesid, ei tähenda sugugi, et need andmed oleks lakanud olemast isikuandmed määruse nr 45/2001 artikli 2 punkti a tähenduses (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 31).
53 Teisisõnu ei saa vaidlusaluste andmete liigitamist isikuandmete hulka välistada lihtsalt asjaolu, et andmed on seotud muude andmetega, mis on avalikud, ja seda olenemata küsimusest, kas nende andmete avalikustamine kahjustaks asjasse puutuvate isikute õigustatud huve.
54 Esimese väite teise osa raames kinnitavad hagejad sisuliselt, et määruse nr 45/2001 artikli 8 punkt b on direktiivi 95/46 artikli 7 punkti f seisukohast õigusvastane.
55 Hagejate sõnul nõue taotletavate andmete edastamise vajalikkust eelnevalt tõendada vastavalt määruse nr 45/2001 artikli 8 punktile b, milles ka ei seisneks andmesubjekti õigustatud huvi, tugevdaks isikuandmete kaitset vastuolus direktiivi 95/46 artikli 7 punktiga f.
56 Hagejate argumendid saab üksnes tagasi lükata, ilma et oleks vaja hinnata nende vastuvõetavust, mille parlament on vaidlustanud.
57 Nimelt ei saa määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b õiguspärasust hinnata direktiivi 95/46 artikli 7 punktist f lähtuvalt, kuna neil kahel õigusnormil, mis pealegi on mõlemad teise õigusakti sätted, on erinev kohaldamisala ja seega ei ole kumbki neist teise suhtes ülimuslik.
58 Määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b õiguspärasust saaks seega vaidlustada üksnes esmase õiguse sättest lähtudes.
59 Peab aga tõdema, et hagejad ei ole oma menetlusdokumentides sellisele sättele üldse viidanud.
60 Igal juhul on määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b tagatud isikuandmete kaitsel ja direktiivi 95/46 artikli 7 punktiga f tagatud isikuandmete kaitsel oma vastavas kohaldamisalas analoogne ulatus.
61 Järelikult tuleb hagiavaldustes esitatud esimene väide tagasi lükata.
Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b koostoimes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b selles osas, mis puudutab isikuandmete edastamise vajalikkust
62 Teise väitega osutavad hagejad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b rikkumisele koostoimes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b, kuna parlament lükkas taotletavate dokumentidega tutvumise taotlused tagasi, samas kui nende avalikustamise tingimused olid täidetud.
63 Sellega seoses on oluline sissejuhatuseks viidata, et ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse vastavalt ELTL artiklis 294 kirjeldatud menetlusele (vt 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 1, peegeldab see määrus Amsterdami lepinguga ELL artikli 1 teise lõiku talletatud tahet tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on korratud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, on üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatliku iseloomuga (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Ühtlasi tuleb märkida, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b on jagamatu tervik, mis nõuab, et eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse võimalikku kahjustamist kontrollitaks ja hinnataks alati kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega, eelkõige määrusega nr 45/2001. See säte kehtestab niisiis erinormid ja tugevdab niisuguse isiku kaitset, kelle isikuandmeid võidakse vajaduse korral üldsusele edastada (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punktid 59 ja 60).
66 Sellest järeldub, et kui määruse nr 1049/2001 alusel esitatud taotlusega soovitakse saada isikuandmeid sisaldavaid dokumente, kohaldatakse kõiki määruse nr 45/2001 sätteid (29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 63).
67 Käesoleval juhul nähtub hagiavaldustes esitatud esimese väite analüüsist, et kõik taotletavad dokumendid sisaldavad isikuandmeid, mistõttu kõik määruse nr 45/2001 sätted on käesolevas asjas kohaldatavad.
68 Samas on kohus juba selgitanud, et isikuandmete kaitse erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 77).
69 Ka olukorras, kus on tegemist otsustega, millega institutsioon lükkab isikuandmeid sisaldava teabe saamise taotluse tagasi põhjendusel, et see on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandiga, mis kaitseb eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, tohib neid andmeid edastada vaid siis, kui vastuvõtja tõendab edastamise vajalikkust ja kui ei ole vähimatki alust arvata, et edastamine võiks kahjustada andmesubjekti õigustatud huve, lähtudes määruse nr 45/2001 artikli 8 punktist b, mida institutsioonid on kohustatud järgima, kui nad lahendavad isikuandmeid sisaldavate dokumentidega tutvumise taotlust (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bavarian Lager, C‑28/08 P, EU:C:2010:378, punkt 63).
70 Nii nähtub määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b sõnastusest endast, et isikuandmete edastamiseks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 46).
71 Selles kontekstis on kõigepealt selliste andmete edastamist taotlev isik kohustatud tõendama edastamise vajalikkust. Pärast tõendite esitamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, ega ei ole vähimatki alust karta, et andmete edastamine võiks kahjustada andmesubjekti õigustatud huve (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Määruse nr 45/2001 artikli 8 punkt b nõuab seega, et taotluse saanud institutsioon hindaks kõigepealt, kas isikuandmete edastamine on taotleja soovitavat eesmärki arvestades vajalik ja seega proportsionaalne, kas on täidetud määruse nr 45/2001 artikli 8 punktis b sätestatud vajalikkuse tingimus, mida tuleb tõlgendada kitsalt ja mis tähendab taotleja kohustust tõendada, et isikuandmete edastamine on kõigist mõeldavatest meetmetest kõige sobivam taotleja soovitava eesmärgi saavutamiseks ja selle eesmärgiga proportsionaalne, mistõttu taotlejal on kohustus esitada sellekohased sõnaselged ja õiguspärased põhjendused (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punktid 54 ja 59).
73 Käesolevas asjas on hagejad vaidlusaluste andmete edastamise vajalikkuse tõendamiseks mõistagi viidanud mitmesugustele eesmärkidele, mida nad dokumentidega tutvumise taotlustes silmas pidasid: sisuliselt esiteks võimaldada üldsusel kontrollida, kas parlamendiliikmete ametikohustuste täitmisel kantud kulud on otstarbekad, ning teiseks tagada üldsuse õigus saada teavet ja õigus läbipaistvusele.
74 Sellega seoses tuleb kõigepealt asuda seisukohale, et kuna eesmärgid on sõnastatud liiga laialt ja üldiselt, ei saa need iseenesest tõendada vaidlusaluste isikuandmete edastamise vajalikkust.
75 Nimelt ei saa parlamendile ette heita, et ta ei teinud nii laialt ja üldiselt väljendatud kaalutluste põhjal järeldust, et isikuandmete edastamise vajalikkus on kaudselt tõendatud (vt selle kohta 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑82/09, ei avaldata, EU:T:2011:688, punkt 34, ja 21. septembri 2016. aasta kohtuotsus Secolux vs. parlament, T‑363/14, EU:T:2016:521, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).
76 Vastupidise hinnanguga põhimõtteliselt kohustataks institutsiooni üldiste kaalutluste põhjal, mis käsitlevad üldsuse huvi isikuandmete avalikustamise vastu, tegema järeldust, et andmete edastamise vajalikkus on kaudselt tõendatud (vt selle kohta 23. novembri 2011. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑82/09, ei avaldata, EU:T:2011:688, punkt 35).
77 Esiteks ei ole hagejad seoses esimese eesmärgiga, millele nad tuginevad, tõendanud, kuidas vaidlusaluste isikuandmete edastamine on vajalik piisava kontrolli tagamiseks kulude üle, mida kannavad parlamendiliikmed oma ametiülesannete täitmisel, eelkõige selleks, et korvata neid kulusid puudutavate olemasolevate kontrollimehhanismide väidetavat ebapiisavust.
78 Seega asjaolud, millega hagejad edastamise vajalikkust põhjendavad, ei ole veenvad.
79 Kõigepealt ei ole viited ajakirjanduslikele uurimistele Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi parlamendiliikmete kulude suhtes asjakohased, arvestades hagejate eesmärki tagada üldsuse kontroll parlamendiliikmete kulude üle.
80 Lisaks viide sellele, et Üldkohus tühistas kohtuasjas, milles tehti 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament (T‑471/08, EU:T:2011:252), parlamendi otsuse lükata tagasi ajakirjaniku taotlus tutvuda parlamendi siseauditi teenistuse 9. jaanuari 2008. aasta aruandega nr 6/02, mis käsitleb parlamendiliikmete assistentide hüvitisi, ei ole ülekantav käesolevale kohtuasjale.
81 Nimelt, esiteks dokumenditaotlus kohtuasjas, milles tehti 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament (T‑471/08, EU:T:2011:252), puudutas parlamendi siseauditi aruannet, mitte kõiki dokumente, millest nähtub üksikasjalikult, kuidas parlamendiliikmed kasutasid mitmesuguseid neile makstavaid hüvitisi.
82 Teiseks, nagu nähtub 7. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Toland vs. parlament (T‑471/08, EU:T:2011:252) punktidest 42–85, ei tuginenud vaidlusaluse dokumenditaotluse tagasilükkamise põhjendused määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandile, mis kaitseb isikuandmeid, vaid hoopis selle määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ja artikli 4 lõikes 3 sätestatud eranditele, mis kaitsevad vastavalt kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki ja institutsiooni otsustamisprotsessi. Seetõttu ei olnud hagejal sellist kohustust nagu käesolevas kohtuasjas, st kohustust tõendada taotletavate dokumentide edastamise vajalikkust, arvestades eesmärke, mida ta taotleb.
83 Igal juhul, isegi kui eeldada, et viitega kohtuasjale, milles tehti 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament (T‑471/08, EU:T:2011:252), soovivad hagejad kirjeldada vajadust tutvuda taotletavate dokumentidega, et tagada piisav kontroll parlamendiliikmete kulude üle, kuna parlamendi otsuse tühistamine selles kohtuasjas tõi nende sõnul kaasa parlamendiliikmete assisteerimise kulude hüvitisi käsitlevate eeskirjade tõhustamise, tuleb see argument ikkagi tagasi lükata. Arvestades nimelt viidatud kohtuasjas arutusel olnud siseauditi aruande ja käesolevas hagimenetluses vaidlusaluste dokumentide erinevusi, ei saa ainuüksi asjaolu, et aruande avaldamine tõi kaasa hagejate osutatud tagajärje, isegi kui eeldada, et see on tõendatud, tõendada taotletavates dokumentides sisalduvate isikuandmete edastamise vajalikkust.
84 Kuigi hagejad on oma kordustaotlustes viidanud „arvukatele kinnitust leidnud või väidetavatele pettusejuhtudele, mille on toime pannud parlamendi liikmed eelnevatel aastatel“, ei saa selle viitega, mis on eriti abstraktne ja üldine, põhjendada hagejate taotlustes osutatud parlamendiliikmete isikuandmete edastamise vajalikkust, veel vähem edastamise proportsionaalsust.
85 Igal juhul tuleb täheldada, et hagejad piirduvad vaid ühe Bulgaariast valitud parlamendiliikme näite toomisega.
86 See näide üksi ei saa aga olla piisav põhjendus kõigi parlamendiliikmete isikuandmete edastamiseks.
87 Lõpetuseks, kuigi hagejad viitavad oma hagiavaldustes kahtlustele, et parlamendiliikmete juures on fiktiivseid ametikohti, tuleb märkida, et hagejate kordustaotlustes ei olnud neid asjaolusid parlamendile esitatud.
88 Tuleb aga nentida, et isik, kes taotleb isikuandmete edastamist, on kohustatud tõendama, et see on vajalik. Pärast selliste tõendite esitamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, ega ei ole vähimatki alust karta, et edastamine võib kahjustada andmesubjekti õigustatud huve. Sellega seoses tuleb sedastada, et hagejad ei ole enne vaidlustatud otsuste vastuvõtmist esitanud ühtegi argumenti, mis käsitleks kahtlusi, et parlamendiliikmete juures on fiktiivseid ametikohti (vt selle kohta 21. septembri 2016. aasta kohtuotsus Secolux vs. komisjon, T‑363/14, EU:T:2016:521, punktid 36 ja 37).
89 Järelikult ei saa asjaolusid seoses kahtlustega, et parlamendiliikmete juures on fiktiivseid ametikohti, liikmete isikuandmete edastamise põhjendamisel arvesse võtta.
90 Teiseks, mis puudutab hagejate teist eesmärki, siis avaliku arutelu tekitamise soov ei saa olla piisav, et tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust, kuna selline argument on seotud ainult dokumentidega tutvumise taotluse eesmärgiga (vt selle kohta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 84).
91 Ühtki läbipaistvuse eesmärki ei saa automaatselt eelistada isikuandmete kaitse õigusele (vt analoogia alusel 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Volker und Markus Schecke ja Eifert, C‑92/09 ja C‑93/09, EU:C:2010:662, punkt 85).
92 Kolmandaks ja viimaseks tuleb märkida, et kuigi – nagu väitsid hagejad – 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusest Dennekamp vs. parlament (T‑115/13, EU:T:2015:497) tuleneb, et isikuandmete edastamise vajadus võib põhineda sellisel üldisel eesmärgil, nagu üldsuse õigus saada teavet parlamendiliikmete käitumise kohta ametiülesannete täitmisel, ilmneb nimetatud kohtuotsuse punktist 81, et ainult siis, kui hagejad tõendavad, et edastamine on isikuandmete avalikustamise taotlusega teenitavate eesmärkide suhtes sobiv ja proportsionaalne, saab Üldkohus kontrollida selle vajalikkust määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b tähenduses.
93 Ent hagejad ei ole oma algsetes dokumenditaotlustes ega kordustaotlustes esitanud sõnaselgeid ja õiguspäraseid põhjendusi tõendamaks, et vaidlusaluste isikuandmete edastamine oli kõigist mõeldavatest meetmetest, kaasa arvatud üldsusele kättesaadavate andmete ja dokumentide kasutamine, nende soovitava eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam ja selle eesmärgiga proportsionaalne.
94 Edukaks ei saa osutuda ka kordustaotlustes sisalduv viide 16. juuli 2015. aasta kohtuotsusele ClientEarth ja Pan Europe vs. EFSA (C‑615/13 P, EU:C:2015:489), kuna erinevalt käesolevast kohtuasjast tõi Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 65 esile, et isikuandmete avalikustamise vajalikkus on leidnud tõendamist konkreetsete asjaoludega, näiteks eelkõige suurema osa Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) töögrupis osalenud ekspertide seotus survegruppidega.
95 Igal juhul tuleb veel kord nentida, et hagejate argumendid ei ole jälle niivõrd suunatud vaidlustatud otsuste seaduslikkuse vaidlustamisele, kuivõrd nad sisuliselt kaebavad hoopis olemasolevate kontrollimehhanismide ebapiisavuse ja ebatõhususe üle, mille hindamine käesolevas asjas esitatud hagide raames ei kuulu Üldkohtu pädevusse.
96 Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejad ei ole taotletavate dokumentide edastamise vajalikkust tõendanud.
97 Kuna määruse nr 45/2001 artikli 8 punktiga b seatud tingimused on kumulatiivsed (16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 46), siis ei ole vaja kontrollida, kas on alust arvata, et taotletavate dokumentide edastamine võiks kahjustada andmesubjektide õigustatud huve.
98 Järelikult tuleb hagiavaldustes esitatud teine väide tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklite 2, 4 ja artikli 6 lõike 3 koostoimest tulenevat üldist kohustust iga taotletavat dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hinnata ning et ülemäärasel halduskoormusel põhinev dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine on õigusvastane
99 Hagejate kolmas väide koosneb kahest osast, mida tuleb hinnata eraldi võetuna.
Kolmanda väite esimene osa
100 Kolmanda väite esimeses osas leiavad hagejad, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artiklite 2, 4 ja artikli 6 lõike 3 koostoimest tulenevat üldist kohustust iga taotletavat dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hinnata.
101 Sellega seoses märgivad hagejad, et kuigi ei saa välistada võimalust hoiduda iga dokumendi individuaalsest hindamisest, ei ole see võimalus käesoleval juhul mõeldav, kuna taotletavad dokumendid ilmselgelt ei kuulu samasse dokumendikategooriasse, sest on selge, et need on oma sisult erinevad.
102 Siinkohal tuleb viidata selgelt väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ei piisa sellise dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendamiseks, mille avalikustamist taotleti, põhimõtteliselt sellest, et dokument seondub mõne määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud tegevusega (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 49, ja 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 76).
103 Nimelt peab vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale dokumentidega tutvumise taotluse menetlemiseks vajalik hindamine olema konkreetne. Ühest küljest ei piisa erandi kohaldamise põhjendamiseks ainuüksi asjaolust, et dokument käsitleb erandiga kaitstud huve. Teisest küljest peab kaitstud huvi kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik. Järelikult tuleb hindamine, mis on institutsioonile erandi kohaldamisel kohustuslik, läbi viia konkreetselt ja see peab nähtuma otsuse põhjendustest (vt 13. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
104 See konkreetne hindamine tuleb pealegi läbi viia iga taotluses nimetatud dokumendi suhtes. Määrusest nr 1049/2001 nähtub nimelt, et kõik artiklis 4 sätestatud erandid on määratletud dokumendile kohaldatavana (13. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation vs. komisjon, T‑2/03, EU:T:2005:125, punkt 70).
105 Samas on ikkagi selge, et Euroopa Kohus on tunnustanud, et institutsioonidel on lubatud selleks, et selgitada, kuidas taotletud dokumentidega tutvumine võib kahjustada mõnda määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga kaitstud huvi, tugineda teatud dokumendikategooriatele kohaldatavatele üldistele eeldustele, kuna sarnaseid üldist laadi kaalutlusi saab kohaldada sama laadi dokumentide avalikustamise taotluste suhtes (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 50; 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 54, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 65).
106 Käesoleval juhul on parlament vaidlustatud otsustes leidnud, et sellised taotletavad dokumendid nagu hotelliarved, sõidupiletid, töölepingud või palgatõendid kuuluvad kõik samadesse kategooriatesse. Hagejad väidavad, et dokumentide mitmekesisuse tõttu on välistatud, et need võiksid kuuluda samasse kategooriasse.
107 Selle argumendi tagasilükkamiseks ühelt poolt piisab märkusest, et see põhineb valel eeldusel, kuna parlament ei ole vaidlustatud otsustes leidnud, et kõik dokumendid kuuluvad ühte ja samasse kategooriasse, vaid et need kuuluvad erinevatesse kategooriatesse.
108 Nii on parlament näiteks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b ette nähtud erandi kohaldamisega seonduvalt leidnud, et kõik sõidupiletid kuuluvad sõidupiletite kategooriasse, kõik hotelliarved hotelliarvete kategooriasse, kõik töölepingud töölepingute kategooriasse või et ka kõik palgatõendid kuuluvad palgatõendite kategooriasse.
109 Järelikult ei ole parlament jätnud iga taotletava dokumendi konkreetset ja individuaalset hindamist tegemata seoses üheainsa kategooriaga, vaid seoses erinevate dokumendikategooriatega, mida ta eristas.
110 Teiselt poolt olgu märgitud, et neisse erinevatesse dokumendikategooriatesse kuuluvad dokumendid sisaldavad isikuandmeid, kas või iga vaidlusaluse dokumendi puhul ainult mõne parlamendiliikme nime, keda see puudutab.
111 Kuna hagejate taotlustes on viidatud kõigile dokumentidele, mis võimaldavad kindlaks teha, kuidas ja millal taotlustes osutatud parlamendiliikmed kulutasid mitmesuguseid taotlustes loetletud hüvitisi, siis nõuavad need taotlused paratamatult seda, et taotletavad dokumendid sisaldaksid andmeid, mis võimaldavad iga liikme nime järgi identifitseerida.
112 See kehtib päevarahade, reisikulude hüvitiste ja parlamendiliikmete assisteerimise kulude hüvitiste puhul, kas või ainult nende väljamaksmiseks asjaomastele isikutele.
113 Seega ei saa parlamendile ette heita, et ta ei hinnanud iga taotletavat dokumenti konkreetselt ja individuaalselt, lähtudes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandist.
114 Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
Kolmanda väite teine osa
115 Kolmanda väite teises osas leiavad hagejad, et ülemäärasel halduskoormusel põhinev taotletavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumine on õigusvastane.
116 Selles osas sobib alustuseks esile tuua, et parlament jättis vaidlustatud otsustega rahuldamata dokumentidega tutvumise kordustaotlused, ühelt poolt täiesti põhjendatult, kuna – nagu nähtub hagiavaldustes esitatud esimese ja teise väite analüüsist – kõik need dokumendid sisaldasid isikuandmeid, mille edastamise vajalikkust hagejad ei ole tõendanud, ja teiselt poolt, kuna kõigi taotletavate dokumentide avalikustamine tooks kaasa ülemäärase halduskoormuse.
117 Niisiis tuleb tõdeda, et nende taotletavate dokumentide osas, mis olid parlamendi valduses, põhjendati väljastamisest keeldumist kahe iseseisva ja alternatiivse alusega, mistõttu üks põhjendus on teise kõrval paratamatult täiendav.
118 Järelikult, kuna Üldkohus lükkas tagasi esimese ja teise väite, millega vaidlustati parlamendi otsuse esimese põhjenduse õiguspärasus, siis hagiavalduste kolmanda väite teine osa, mis puudutab otsuse teist põhjendust, mis on esimese kõrval paratamatult täiendav, tuleb tagasi lükata, kuna see jääb edutuks.
119 Samadel põhjustel ei ole mõtet parlamendile ette heita, et ta ei pidanud taotlejatega mitteametlikult nõu, et leida õiglane lahendus vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikele 3. Neile sätetele ei saa nimelt tugineda, kuna käesoleval juhul on parlament põhjendatult järeldanud, et taotletavad dokumendid kuuluvad nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandi kohaldamisalasse, nagu nähtub esimese ja teise väite analüüsist.
120 Järelikult tuleb tagasi lükata ka hagiavalduste kolmanda väite teine osa, kuna see jääb edutuks, ja seega kolmas väide tervikuna.
Neljas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 punkti b
121 Hagiavalduste neljanda väitega osutavad hagejad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 punkti b rikkumisele, kuna keelduti isegi taotletavate dokumentidega osalise tutvumise võimaldamisest.
122 Hagejad väidavad, et parlament ei ole taotletavate dokumentide sisu konkreetselt ja individuaalselt hinnanud, samas kui ta oleks pidanud avalikustama vähemalt need taotletavad dokumendid, mis ühegi erandi alla ei kuulu, ja et dokumentide kas või osaline avalikustamine oleks olnud vastavuses dokumenditaotluste eesmärgiga.
123 Sellega seoses tuleb täheldada, et parlament on vaidlustatud otsustes leidnud, et kõigi isikuandmete kustutamine taotletavates dokumentides ei võimaldaks saavutada eesmärki, mida dokumenditaotlustega sooviti saavutada, ja see tooks kaasa ülemäärase halduskoormuse.
124 Hagejate argumendid ei võimalda vaidlustatud otsuste õiguspärasust selles osas kahtluse alla seada.
125 Nagu nähtub nimelt hagejate hagiavaldustes ja kordustaotlustes esitatud väidetest, soovivad nad tutvuda dokumentidega, mis käsitlevad igas taotluses nimetatud parlamendiliikmete individuaalseid kulusid, et neist igaühe puhul saaks kontrollida, kas kulud on otstarbekad.
126 On aga ilmselge, et taotletavate dokumentide sellise versiooni avalikustamine, millest on eemaldatud kõik isikuandmed, kaasa arvatud eelkõige asjaomaste parlamendiliikmete nimed, oleks muutnud dokumentidega tutvumise neid eesmärke silmas pidades tarbetuks, arvestades, et selline tutvumine ei oleks hagejatel võimaldanud parlamendiliikmete kulusid individuaalselt jälgida, kuna taotletavaid dokumente olnuks võimatu asjaomaste isikutega seostada.
127 Igal juhul ei saa taotletavate dokumentide hulka arvestades tõsimeeli vaidlustada seika, et kõigi isikuandmete kustutamine taotletavates dokumentides tooks kaasa ülemäärase halduskoormuse (vt 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punktid 36 ja 37).
128 Tõepoolest tuleb esile tuua, et parlament hindas vaidlustatud otsustes, et nende raamatupidamis‑ ja finantsdokumentide arv, mis käsitlevad parlamendi liikmete reisikulude hüvitisi ja päevarahasid, on aastas üle 220 000, parlament säilitab neid dokumente ainult haldus‑ ja finantseesmärkidel, mõned neist on ainult paberkandjal, kusjuures hagejad ei ole seda oma menetlusdokumentides vaidlustanud.
129 Kohtuistungil teatas parlament, ilma et hagejad oleksid sellele vastu vaielnud, et asjasse puutuvatel ajavahemikel oli parlamendiliikme kohta dokumente keskmiselt 5500 lehekülge, st 33 000 lehekülge kuue Küproselt valitud liikme ja üle 500 000 lehekülje 96 Saksamaalt valitud liikme kohta, ning kõigi taotlustega on hõlmatud üle 4 miljoni dokumendi.
130 Seega osutus taotletavate dokumentide koguhulk ilmselgelt väga mahukaks, mis on samuti asjaolu, millest tulenevalt nende dokumentidega osalise tutvumise võimaldamisest keeldumine on põhjendatud.
131 Järelikult tuleb hagiavaldustes esitatud neljas väide tagasi lükata.
Viies väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud põhjendamiskohustust
132 Hagiavalduste viienda väitega osutavad hagejad, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõikes 1 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud põhjendamiskohustust, kuna parlament jättis kõik nende argumendid läbi vaatamata.
133 Selles osas peab nentima, et hagejad heidavad parlamendile viienda väite raames ette üksnes seda, et ta ei vastanud vaidlustatud otsustes kõigile argumentidele, mille nad olid esitanud oma kordustaotlustes dokumentidega tutvumiseks.
134 Kohtupraktikast nähtub aga, et põhjendamiskohustus ei pane asjaomasele institutsioonile kohustust vastata igale argumendile, mis on esitatud lõpliku otsuse vastuvõtmisele eelnenud menetluses (vt selle kohta 14. juuli 1972. aasta kohtuotsus Cassella vs. komisjon, 55/69, EU:C:1972:76, punkt 22, ja 24. jaanuari 1992. aasta kohtuotsus La Cinq vs. komisjon, T‑44/90, EU:T:1992:5, punkt 41).
135 Järelikult jäävad hagejate argumendid edutuks.
136 Igal juhul nähtub väljakujunenud kohtupraktikast veel, et nõutud põhjendus peab olema kohandatud asjaomase õigusakti laadiga ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema õigusakti andnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja et pädev kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli (2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 63, ja 1. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 80).
137 Käesolevas asjas võimaldasid vaidlustatud otsuste põhjendused hagejatel teada saada põhjused, miks vaidlustatud otsused vastu võeti, ja Üldkohus sai nende üle kontrolli teostada, nagu nähtub esimese kuni neljanda väite analüüsist.
138 Järelikult tuleb hagiavaldustes esitatud viies väide ja seega hagi tervikuna tagasi lükata.
Kohtukulud
139 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
140 Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt parlamendi nõudele välja hagejatelt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Liita kohtuasjad T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16 kohtuotsuse tegemiseks.
2. Jätta hagid rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Maria Psaralt, Tina Kristanilt, Tanja Mallelt, Wojciech Cieślalt, Staffan Dahllofilt, Delphine Reuterilt, České centrum pro investigativní žurnalistiku o.p.s‑ilt, Harry Karanikaselt, Crina Borosilt, Baltijas pētnieciskās žurnālistikas centrs Re:Balticalt, Balazs Tothilt, Minna Knus-Galánilt, Atanas Tchobanovilt, Dirk Liedtkelt, Nils Mulvadilt, Hugo van der Parrelt, Guia Baggilt, Marcos García Reylt, Mark Lee Hunterilt, Kristof Clerixilt, Rui Araujolt, Anuška Delićilt, Jacob Borgilt, Matilda Bačelićilt ja Gavin Sheridanilt.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. septembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad