Kohtuasi C‑486/14

Kriminaalmenetlus,

milles süüdistatav on

Piotr Kossowski

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hanseatisches Oberlandesgericht Hamburg)

Eelotsusetaotlus – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Artikkel 54 ja artikli 55 lõike 1 punkt a – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 50 – Ne bis in idem põhimõte – Süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lubatavus pärast seda, kui tema suhtes teises liikmesriigis alustatud kriminaalmenetluse on prokurör ilma põhjaliku uurimiseta lõpetanud – Asjas sisulise hinnangu andmata jätmine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 29. juuni 2016

1.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa Kohtu pädevus – Eelotsuse küsimused – EL lepingu VI jaotise alusel vastu võetud konventsiooni tõlgendamise küsimus – Tõlgendamise taotlus, milles ei mainita EL artiklit 35, vaid viidatakse üksnes ELTL artiklile 267 – Selle tõlgenduse andmise pädevus

(EÜ artikkel 35; ELTL artikkel 267; Schengeni lepingu rakendamise konventsioon)

2.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Protokoll Schengeni acquis’ integreerimise kohta – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Ne bis in idem põhimõte – Kohaldamise tingimus – Kriminaalmenetluse lõpetamine – Ulatus – Prokuratuuri otsus menetlus lõpetada – Hõlmamine – Karistuse täitmisele pööramata jätmine – Mõju puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50; Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, artikkel 54)

3.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Protokoll Schengeni acquis’ integreerimise kohta – Schengeni lepingu rakendamise konventsioon – Ne bis in idem põhimõte – Kohaldamisala – Prokuratuuri otsus kriminaalmenetlus lõpetada, mis on tehtud ilma põhjalikku uurimist läbi viimata – Välistamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 50; Schengeni lepingu rakendamise konventsioon, artikkel 54)

1.        Pelk asjaolu, et eelotsusetaotluses, mis puudutab enne Lissaboni lepingu jõustumist kohaldatavas versioonis EL lepingu VI jaotise alla kuuluvat Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, ei mainita EL artiklit 35, vaid viidatakse ELTL artiklile 267, ei saa võtta Euroopa Kohtult pädevust vastata esitatud küsimustele.

(vt punkt 27)

2.        Selleks et isiku suhtes oleks talle etteheidetava teo osas tehtud lõplik kohtuotsus Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses, peab kriminaalmenetlus olema lõpetatud lõplikult. Selle tingimuse täidetust hinnates tuleb lähtuda selle konventsiooni osalisriigi õigusest, kes kriminaalmenetluses selle otsuse tegi. Nimelt ei saa niisugune otsus, mis teatud isiku suhtes kriminaalmenetlust alustanud esimese konventsiooni osalisriigi õiguse kohaselt ei lõpeta kriminaalasja siseriiklikul tasemel lõplikult, olla põhimõtteliselt menetluslikuks takistuseks sellele, et sama teo eest ning sama isiku suhtes alustataks teises konventsiooni osalisriigis kriminaalmenetlust või jätkataks seda.

Asjaolud, et ühelt poolt on kriminaalmenetlust lõpetava otsuse teinud prokuratuur ja et teiselt poolt ei ole ühtegi karistust täide viidud, siis need asjaolud ei ole määravad hindamisel, kas see otsus lõpetab kriminaalasja lõplikult. Ühelt poolt on Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 kohaldatav ka selliste asjaomases õiguskorras kriminaalkohtumenetluses osalevate asutuste nagu prokuratuur otsuste suhtes, millega ühes liikmesriigis kriminaalmenetlus lõplikult lõpetatakse, isegi kui need otsused tehti ilma kohtu sekkumiseta ja need ei ole vormistatud kohtuotsusena. Mis teiselt poolt puutub karistuse puudumisse, siis Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikkel 54 ei näe ette tingimust, et karistus oleks kantud või oleks kandmisel või et seda ei saaks otsuse langetanud konventsiooni osalisriigi õiguse alusel enam täitmisele pöörata. Seega ei saa karistuse mainimist tõlgendada nii, et see seab Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamisele peale süüdimõistmise veel ühe lisatingimuse.

(vt punktid 34, 35, 38–41)

3.        Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54, tõlgendatuna koosmõjus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 50, sätestatud ne bis in idem põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et prokuratuuri otsust, mis tehti ilma põhjaliku uurimiseta ja millega kriminaalmenetlus lõpetati lõplikult – välja arvatud juhud, kui menetlus uutel asjaoludel uuendatakse või kui see otsus tühistatakse –, ilma et isikule oleks määratud karistust, ei või pidada nende artiklite tähenduses „lõplikuks kohtuotsuseks“, kui otsuse põhjendusest selgub, et menetlus lõpetati ilma põhjalikku uurimist läbi viimata; sealjuures annavad kannatanu ja võimaliku tunnistaja üle kuulamata jätmine tunnistust põhjaliku uurimise puudumisest. See on nii juhul, kui otsus on tehtud vaid põhjusel, et süüdistatav on keeldunud ütlusi andmast ning kannatanu ja väidetav tunnistaja elavad teises liikmesriigis, mistõttu ei saadud neid uurimise käigus üle kuulata ja kannatanu ütlusi sellega kontrollida, ning sealjuures ei viidud tõendite kogumiseks ja hindamiseks läbi ka põhjalikumat uurimist.

Kuigi Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 eesmärk on tagada isikule, kes on oma karistuse ära kandnud või on ühes konventsiooni osalisriigis lõplikult õigeks mõistetud, et ta võib liikuda Schengeni alal ilma, et peaks kartma sama teo eest vastutusele võtmist teises konventsiooni osalisriigis, ei ole selle eesmärk kaitsta kahtlustatavat võimaluse eest, et tema suhtes viiakse mitmes konventsiooni osalisriigis sama teoga seonduvalt läbi mitu üksteisele järgnevat uurimist. Seega tuleb liikmesriigi kriminaalmenetluses tehtud otsuse lõplikkust Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 tähenduses tõlgendada lähtudes mitte ainult vajadusest tagada isikute vaba liikumine, vaid ka vajadusest ennetada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal kuritegevust ja selle fenomeni vastu võidelda.

Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamine sellisele otsusele teeks veelgi raskemaks või lausa takistaks asjaomastes liikmesriikides kahtlustatavale ette heidetava õigusvastase käitumise eest karistamist.

Lõpuks seaks Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 54 kohaldamine sellisele otsusele kahtluse alla liikmesriikide vastastikuse usalduse. Vastastikune usaldus saab aga tekkida vaid siis, kui teine konventsiooni osalisriik suudab esimese konventsiooni osalisriigi esitatud dokumentide põhjal kindlaks teha, et selle esimese konventsiooni osalisriigi pädevate asutuste otsus on tõesti lõplik, sisaldades asja põhiküsimusele antud sisulist hinnangut.

(vt punktid 45, 47–49, 52–54 ja resolutsioon)