AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

30. september 2010

Kohtuasi F‑29/09

Giorgio Lebedef ja Trevor Jones

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Töötasu – Personalieeskirjade artikkel 64 – Personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik ja artikkel 9 – Paranduskoefitsient – Võrdne kohtlemine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles G. Lebedef ja T. Jones paluvad tühistada komisjoni väidetav otsus, millega keelduti viia Luxembourgis (Luksemburg) töötavate ametnike ostujõud Brüsselis (Belgia) töötavate ametnike ostujõuga samale tasemele, ja teise võimalusena tühistada nende palgatõendid alates 2008. aasta juunist.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud, välja arvatud Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud, välja hagejatelt. Nõukogu kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Õigusvastasuse väide – Aktid, mille õigusvastasusele saab viidata

(EÜ artikli 230 teine lõik, EÜ artiklid 236 ja 241; ELTL artikli 236 teine lõik, ELTL artiklid 270 ja 277)

2.      Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Palgatõend

(ELTL artikkel 265; personalieeskirjad, artikkel 90 ja artikli 91 lõige 1; XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik)

3.      Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Kindlaksmääramine – Nõukogu volitused – Kaalutlusruum – Piirid – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artiklid 64 ja 65)

4.      Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Paranduskoefitsiendi puudumine Belgias ja Luksemburgis – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Tõendamiskoormis

(Personalieeskirjad, XI lisa artikli 3 lõike 5 esimene lõik)

5.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused

1.      EÜ artikkel 241 (muudetuna ELTL artikkel 277) näeb ette, et iga menetlusosaline võib kohtuvaidluses, kus tuleb arutamisele kõnealuses sättes osutatud määruse õiguspärasus, tugineda eelkõige rakendusmeetme vastu suunatud hagi esitades EÜ artikli 230 teises lõigus (muudetuna ELTL artikli 263 teine lõik) ette nähtud alustele, isegi kui asjassepuutuva määruse peale hagi esitamise tähtaeg on möödunud. Niisugune täiendav õiguskaitsevahend väljendab üldist põhimõtet, mille eesmärk on tagada, et igal isikul on võimalus vaidlustada tema kahjuks tehtud otsuse aluseks olnud liidu õigusakt. EÜ artiklis 241 kehtestatud reegel on EÜ artikli 236 (muudetuna ELTL artikkel 270) alusel liidu kohtus algatatud kohtuasja raames kahtlemata kohaldatav.

EÜ artiklis 241 ette nähtud võimalus tugineda määruse kohaldamatusele ei anna siiski iseseisvat kaebeõigust ning seda võib kasutada üksnes täiendavalt, mistõttu juhul, kui põhinõude esitamise õigus puudub või kui põhinõue on vastuvõetamatu, toob see kaasa õigusvastasuse väite vastuvõetamatuse.

(vt punktid 29 ja 30)

Viited:

Euroopa Kohus: 6. märts 1979, kohtuasi 92/78: Simmenthal vs. komisjon (EKL 1979, lk 777); 16. juuli 1981, kohtuasi 33/80: Albini vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1981, lk 2141, punkt 17); 19. jaanuar 1984, kohtuasi 262/80: Andersen jt vs. parlament (EKL 1984, lk 195); 10. juuli 2003, kohtuasi C‑11/00: komisjon vs. EKP (EKL 2003, lk 7147, punktid 74–78); 7. juuli 1987, liidetud kohtuasjad 89/86 ja 91/86: Étoile commerciale ja CNTA vs. komisjon (EKL 1987, lk 3005, punkt 22).

2.      Palgatõendil ei ole selle laadist ja eesmärgist tulenevalt personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ja artikli 91 lõikes 1 sätestatud isikut kahjustava meetme tunnuseid, kuna sellega vaid väljendatakse rahas ametniku isiklikku ja õiguslikku olukorda käsitlevate varasemate haldusotsuste ulatust. Kuna palgatõend näitab selgelt sellise halduse üksikotsuse olemasolu ja sisu, mis seni ei olnud ilmne, kuna seda ei olnud asjaomasele isikule ametlikult teatavaks tehtud, võib palgalehte, mis sisaldab ülevaadet rahalistest õigustest, pidada siiski isikut kahjustavaks meetmeks, mille peale võib esitada kaebuse ja vajaduse korral hagi ning millest hakkab kulgema kaebuse või hagi esitamise tähtaeg.

Sellega seoses, kui esitatakse hagi, milles heidetakse institutsioonile ette sisuliselt seda, et viimane ei ole teinud vajalikke poliitilisi algatusi, et tulevikus kehtestataks Luxembourgi jaoks eraldi paranduskoefitsient, mis eeldab personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kehtetuks tunnistamist, ning selleks, et ametnikud säilitaksid hagi esitamise õiguse, tunnistatakse ametnike õigust oma palgatõend vaidlustada, esitades nende rahalisi õigusi kindlaks määrava personalieeskirjade sätte kohta õigusvastasuse väite, mis käsitleb eelkõige võrdse kohtemise põhimõtte rikkumist.

On tõsi, et personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 lubab ainult ametnikel nõuda ametisse nimetava asutuse staatuses olevalt administratsioonilt neid käsitleva otsuse tegemist, kuid sellesisuline taotlus ei mahu nimetatud sätte alla, kuna poliitilist algatust ei saa kvalifitseerida „ametnikku käsitleva otsusena”.

Kui võttes arvesse menetluslikke takistusi, millega võib kokku puutuda isik, kes kavatseb ELTL artikli 265 alusel esitada institutsiooni vastu liidu seadusandja poolt vastu võetud määruse sätte kehtetuks tunnistamiseks tegevusetuse hagi, välistada siiski ametnikul võimalus vaidlustada oma palgatõend seetõttu, et faktilised asjaolud, näiteks majanduslikud tingimused, on muutunud, esitades sellisel juhul õigusvastasuse väite personalieeskirjade sätte kohta, mis oli küll selle vastuvõtmise ajal õiguspärane, kuid on nüüd asjaomase ametniku arvates asjaolude muutumise tõttu õigusvastane, muudaks see praktiliselt võimatuks esitada hagi liidu õiguses tunnustatud võrdse kohtlemise põhimõtte täitmise tagamiseks ning riivaks seega ebaproportsionaalselt õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

(vt punktid 33 ja 40–42)

Viited:

Euroopa Kohus: 16. veebruar 1993, kohtuasi C‑107/91: ENU vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑599, punktid 16 ja 17).

Esimese Astme Kohus: 24. märts 1998, kohtuasi T‑181/97: Meyer jt vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑151 ja II‑481); 16. veebruar 2005, kohtuasi T‑354/03: Reggimenti vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑33 ja II‑147, punktid 38 ja 39).

Avaliku Teenistuse Kohus: 23. aprill 2008, kohtuasi F‑103/05: Pickering vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑101 ja II‑A‑1‑527, punktid 72 ja 75); 23. aprill 2008, kohtuasi F‑112/05: Bain jt vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑111 ja II‑A‑1‑579, punktid 73 ja 76).

3.      Personalieeskirjade artiklites 64 ja 65 sätestatud ametnike töötasu puudutavate paranduskoefitsientide eesmärk vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele on tagada kõigi ametnike samaväärne ostujõud nende teenistuskohast sõltumata.

Personalieeskirjade artikli 65 lõike 2 kohaselt tuleb nõukogul kindlaks teha, kas elukallidus on erinevate teenistuskohtade vahel märkimisväärselt erinev ja vajaduse korral otsustada, kuidas paranduskoefitsiente kohandada. Võrdse kohtlemise põhimõte, mille eesmärk on paranduskoefitsientide kehtestamine, on kohustuslik ka liidu seadusandjale.

Võrdse kohtlemise põhimõte ei saa siiski kaasa tuua nõuet, et ametnike ostujõud oleks täielikult identne nende teenistuskohast sõltumata, vaid selle, et elukallidus asjaomaste teenistuskohtade vahel on sisuliselt vastavuses. Antud teema keerulisust arvestades on liidu seadusandjal siinjuures ulatuslik kaalutlusruum ning kohus võib sekkuda vaid selle väljaselgitamiseks, kas institutsioonid on jäänud oma tegevuses mõistlikkuse piiridesse ega ole oma võimu ilmselgelt kuritarvitanud.

(vt punktid 62, 63 ja 67)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. november 1981, kohtuasi 194/80: Benassi vs. komisjon (EKL 1981, lk 2815, punkt 5); 23. jaanuar 1992, kohtuasi C‑301/90: komisjon vs. nõukogu (EKL 1992, lk I‑221, punktid 19, 24 ja 25); 29. aprill 2004, kohtuasi C‑187/03 P: Drouvis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esimese Astme Kohus: 7. detsember 1995, liidetud kohtuasjad T‑544/93 ja T‑566/93: Abello jt vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑271 ja II‑815, punkt 76).

4.      Seoses hagiga, mille on esitanud Luxembourgis töötavad ametnikud, kes väidavad, et neid on väidetavalt diskrimineeritud, kuna selles liikmesriigis personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimese lõigu kohaselt eraldi paranduskoefitsient puudub, ei saa hagejatelt nõuda, et nad liidu kohtus õiguslikult piisavalt tõendaksid, et Luxembourgi elukallidus on Brüsseliga võrreldes märkimisväärselt ja püsivalt tõusnud, selleks et tuvastada ametnike ebavõrdne kohtlemine nende teenistuskohast sõltuvalt. Hagejad peavad esitama üksnes piisavalt mõjuvaid tõendeid, millest ilmneb võimalik ostujõu erinevus, nii et tõendamiskoormus langeb kostjaks olevale institutsioonile ja vajaduse korral on põhjendatud haldusjuurdluse algatamine Eurostati poolt.

Lisaks olukorras, kus kostjaks olevale institutsioonile heidetakse ette, et ta on kohaldanud personalieeskirjade XI lisa artikli 3 lõike 5 esimest lõiku, ilma et oleks teostatud uuringut ostujõu võimaliku erinevuse kohta Brüsselis ja Luxembourgis, ei piirdu kohtupoolne kontroll üksnes ilmse kaalutlusvea kindlakstegemisega, vaid selle käigus selgitatakse välja, kas asjaomased isikud on esitanud pädevast allikast pärinevaid piisavaid tõendeid, näiteks statistikat või muid analüüse, mis on piisavalt põhjendatud ja õigustavad uuringu läbiviimist.

(vt punktid 64, 66 ja 68)

5.      Kui puuduvad administratsiooni antud konkreetsed tagatised, ei saa ametnik tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, et vaidlustada personalieeskirjade sätte õiguspärasus, ning mitte nõustuda selle sätte kohaldamisega. Administratsiooni lubadused, mis ei võta arvesse personalieeskirjade sätteid, ei saa tekitada nende adressaadiks oleval isikul õiguspärast ootust.

(vt punkt 72)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. märts 1990, kohtuasi T‑123/89: Chomel vs. komisjon (EKL 1990, lk II‑131, punktid 26–30); 7. juuli 2004, kohtuasi T‑175/03: Schmitt vs. AER (EKL AT 2004, lk I‑A‑211 ja II‑939, punktid 46 ja 47).