ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
5. aprill 2017(*)
Dokumentidega tutvumine – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Dokumendid, mis edastati direktiivis 98/34/EÜ ette nähtud menetluses – Liikmesriigist pärinevad dokumendid – Dokumentidega tutvumise võimaldamine – Kohtumenetlust kaitsev erand – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki kaitsev erand – Liikmesriigi eelnev nõusolek
Kohtuasjas T‑344/15,
Prantsuse Vabariik, esindajad: F. Alabrune, G. de Bergues, D. Colas ja F. Fize, hiljem D. Colas ja B. Fodda ning lõpuks D. Colas, B. Fodda ja E. de Moustier,
hageja,
keda toetab
Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, T. Müller ja J. Vláčil,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja F. Clotuche‑Duvieusart,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 21. aprilli 2015. aasta otsus Ares(2015) 1681819, millega kodanikul võimaldati tutvuda dokumentidega, mille Prantsuse Vabariik edastas menetluses, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337),
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president S. Papasavvas, kohtunikud I. Labucka, E. Bieliūnas (ettekandja), I. S. Forrester ja C. Iliopoulos,
kohtusekretär: ametnik G. Predonzani,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 14. detsembri 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), artikli 8 lõike 1 kohaselt teatasid Prantsuse ametiasutused 21. jaanuaril 2014 komisjonile ettepanekust võtta vastu seadus, mille eesmärk on piiritleda raamatute kaugmüügi tingimused ja anda Prantsuse valitsusele õigus määrusega muuta intellektuaalomandi seadustiku sätteid kirjastamislepingu osas.
2 Komisjon sai 15. detsembril 2014 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel taotluse tutvuda kõikide dokumentidega, mida komisjon on selle teatamise raames väljastanud või saanud.
3 Komisjon tuvastas viis dokumenti, mis olid dokumentide tutvumise taotlusega hõlmatud:
– komisjoni 27. veebruari 2014. aasta täiendava teabe nõue;
– Prantsuse Vabariigi 11. märtsi 2014. aasta vastus sellele nõudele;
– Austria valitsuse 9. aprilli 2014. aasta üksikasjalik arvamus;
– komisjoni 15. aprilli 2014. aasta üksikasjalik arvamus;
– Prantsuse valitsuse 17. juuni 2014. aasta vastus nendele kahele üksikasjalikule arvamusele.
4 Kuna komisjoni ja liikmesriigi vahel ei toimunud edaspidist suhtlust, võttis Prantsuse Vabariik 8. juulil 2014 vastu seaduse nr 2014-779 raamatute kaugmüügi tingimuste piiritlemiseks ja Prantsuse valitsusele õiguse andmiseks määrusega muuta intellektuaalomandi seadustiku sätteid kirjastamislepingu osas (loi n° 2014‑779 encadrant les conditions de la vente à distance des livres et habilitant le gouvernement français à modifier par ordonnance les dispositions du code de la propriété intellectuelle relatives au contrat d’édition; JORF, 9.7.2014, lk 11363).
5 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 4 ja 5 ette nähtud konsulteerimismenetluses teatas Prantsuse Vabariik 19. detsembri 2014. aasta ning 13. ja 14. jaanuari 2015. aasta e‑kirjadega komisjonile, et ta on vastu, et esiteks võimaldataks tutvuda Prantsuse valitsuse 11. märtsi 2014. aasta vastusega komisjoni täiendava teabe nõudele ning teiseks Prantsuse valitsuse 17. juuni 2014. aasta vastusega Austria valitsuse ja komisjoni üksikasjalikele arvamustele, millele on viidatud eespool punkti 3 teises ja viiendas taandes (edaspidi „vaidlusalused dokumendid“), tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud kohtumenetlust kaitsvale erandile. Prantsuse ametiasutuste arvates oleks avalikustamine kahjustanud tulevaste kohtumenetluste kaitset seoses võimaliku ELTL artikliga 258 hõlmatud liikmesriikide kohustuste rikkumise menetlusega, mida oleks võidud algatada Prantsuse Vabariigi suhtes hoolimata asjaolust, et ta järgis direktiiviga 98/34 ette nähtud menetlust. Prantsuse ametiasutused olid nimelt arvamusel, et on olemas oht liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluseks, kuna komisjon andis üksikasjaliku arvamuse, milles ta tõi esile võimaliku ohu, et Prantsuse seaduse ettepanek ei ole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Selleks et tagada tema ja komisjoni võrdsed võimalused võimaliku kohtuvaidluse korral, palus Prantsuse Vabariik seega käsitleda tema ja komisjoni vahelist teabevahetust konfidentsiaalsena.
6 Komisjon võimaldas 29. jaanuari 2015. aasta kirjaga tutvuda tema 27. veebruari 2014. aasta täiendava teabe nõudega, Austria valitsuse 9. aprilli 2014. aasta üksikasjaliku arvamusega ning tema 15. aprilli 2014. aasta üksikasjaliku arvamusega, millele on viidatud eespool punkti 3 esimeses, kolmandas ja neljandas taandes, kuid keeldus võimaldamast tutvuda vaidlusaluste dokumentidega, andes dokumentidega tutvumise taotluse esitajale teada Prantsuse Vabariigi vastuseisust ja selle põhjendustest.
7 Dokumentidega tutvumise taotluse esitaja esitas 11. veebruaril 2015 komisjonile kordustaotluse määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 kohaselt.
8 Komisjon palus 3. märtsi 2015. aasta kirjas Prantsuse Vabariigil kaaluda oma seisukoha muutmist, tuginedes eelkõige 21. septembri 2010. aasta kohtuotsusele Rootsi jt vs. API ja komisjon (C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541) ja 6. juuli 2006. aasta kohtuotsusele Franchet ja Byk vs. komisjon (T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190), mis puudutavad kohtumenetlust kaitsvat erandit.
9 Prantsuse ametiasutused kordasid 13. märtsi 2015. aasta e‑kirjas seisukohta, et vaidlusaluste dokumentidega tutvumist ei tohi võimaldada. Peale selle, et nad kordasid oma vastuseisu vaidlusaluste dokumentide avalikustamisele määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises taandes ette nähtud erandile tuginedes, olid nad sellega seoses ka seisukohal, et asjaomaste dokumentidega tutvumise võimaldamisest tuleb keelduda, tuginedes samuti määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile, mis puudutab kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärgi kaitset. Prantsuse ametiasutuste sõnul on kõik dokumentidega tutvumise taotluses viidatud dokumendid hõlmatud uurimismenetlusega, mis puudutab Prantsuse ametiasutusi ning on seotud sellega, et Prantsuse seadus, mis oli siis Prantsuse parlamendis arutusel, võib rikkuda liidu õigust. Lisaks märgivad Prantsuse ametiasutused, et nad analüüsisid võimalust võimaldada tutvuda vaidlusaluste dokumentidega osaliselt, kuid nad jõudsid järeldusele, et dokumentidega osaliselt tutvumist ei võimaldata, kuna erandid puudutavad dokumente tervikuna.
10 Komisjon otsustas 21. aprilli 2015. aasta otsusega Ares(2015) 1681819 (edaspidi „vaidlustatud otsus“) võimaldada dokumentidega tutvumise taotluse esitajal tutvuda vaidlusaluste dokumentidega. Komisjon hindas Prantsuse ametiasutuste esitatud keeldumise põhjuseid ning otsustas seoses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tugineva erandiga, et „dokumendid, millega sooviti tutvuda, ei ole otseselt seotud poolelioleva või selles staadiumis mõistlikult prognoositava kohtuvaidlusega“, „järelikult on selge, et kõnealused dokumendid ei kuulu Prantsuse ametivõimude viidatud erandi alla“, ning et „erand ei takista nende avaldamist“. Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tuginevat erandit, siis märkis komisjon, et „kuna ühtegi uurimist ei ole pooleli, näib selles staadiumis eespool nimetatud erandi kohaldamine puhtalt hüpoteetiline ning sellele tuginemine on seetõttu esmapilgul neil asjaoludel põhjendamatu“.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Prantsuse Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. juulil 2015.
12 Hagiavalduses palus Prantsuse Vabariik Üldkohtu kodukorra artikli 28 lõike 5 kohaselt, et kohtuasja lahendab vähemalt viieliikmelises koosseisus koda.
13 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse.
14 Üldkohtu president rahuldas selle taotluse 1. septembri 2015. aasta kohtumäärusega ja jättis kohtukulude kandmise edaspidi otsustamiseks.
15 Komisjon esitas 16. septembril 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga Üldkohtu kodukorra artikli 152 alusel taotluse lahendada asi kiirendatud menetluses.
16 6. oktoobri 2015. aasta otsusega jättis Üldkohus (kolmas koda) kiirendatud menetluse taotluse rahuldamata.
17 Tšehhi Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 5. oktoobril 2015 saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse Prantsuse Vabariigi nõuete toetuseks.
18 Üldkohtu kolmanda koja president andis 6. novembri 2015. aasta määrusega menetlusse astumiseks loa. Tšehhi Vabariik esitas oma seisukohad ja kohtuasja pooled esitasid ettenähtud tähtaja jooksul nende kohta oma seisukohad.
19 Üldkohtu kohtusekretär informeeris 21. juulil 2016 pooli sellest, et käesolev kohtuasi suunatakse kolmandale kojale laiendatud koosseisus.
20 Üldkohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) otsustas ettekandja‑kohtuniku ettepanekul avada menetluse suulise osa ning esitas kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames kohtuasja pooltele kirjalikud küsimused. Pooled täitsid selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul.
21 Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 14. detsembri 2016. aasta kohtuistungil. Tšehhi Vabariik loobus kohtuistungil osalemisest.
22 Prantsuse Vabariik, keda toetab Tšehhi Vabariik, palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.
Õiguslik käsitlus
24 Hagi põhjenduseks esitas Prantsuse Vabariik esialgu kolm väidet. Esiteks väitis ta esimese võimalusena, et rikutud on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5; teiseks väitis ta teise võimalusena, et rikutud on põhjendamiskohustust selles osas, milles on jäetud kohaldamata määruse artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand, ning kolmandaks väitis ta kolmanda võimalusena, et rikutud on sama määruse artikli 4 lõike 2 teist ja kolmandat taanet.
25 Prantsuse Vabariik loobus oma teisest väitest oma 19. oktoobri 2016. aasta vastuses menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu esitatud küsimustele.
Esimene väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5
26 Prantsuse Vabariik väidab, et komisjon hindas ebaõigesti Prantsuse ametiasutuste argumente vaidlusaluste dokumentidega tutvumise kohta ning seega võimaldas nendega tutvuda hoolimata tema vastuseisust, mis oli nõuetekohaselt põhjendatud viitega kahele dokumentidega tutvumise võimaldamise erandile, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises ja kolmandas taandes.
27 Prantsuse Vabariik väidab sisuliselt esimese väitega, et komisjon ületas oma kontrollipädevuse piire ning rikkus seetõttu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 5.
28 Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu.
29 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et määruse nr 1049/2001 eesmärk on – nagu märgitud selle põhjenduses 4 ja artiklis 1 – anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (kohtuotsused, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EU:C:2008:374, punkt 33, ja 3.10.2012, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EU:T:2012:516, punkt 28). Selle määruse artikli 2 lõike 3 kohaselt hõlmab see õigus mitte ainult institutsiooni koostatud dokumente, vaid ka kolmandatelt isikutelt, kelle hulka kuuluvad liikmesriigid, saadud dokumente, nagu seda sõnaselgelt täpsustab sama määruse artikli 3 punkt b.
30 Kuid sellise dokumentidega tutvumise õiguse suhtes kehtivad sellegipoolest teatavad avalikel või erahuvidel põhinevad piirid (kohtuotsused, 1.2.2007, Sison vs. nõukogu, C‑266/05 P, EU:C:2007:75, punkt 62, ja 3.10.2012, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EU:T:2012:516, punkt 29). Eeskätt sätestab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5, et liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avalikustaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta (kohtuotsused, 21.6.2012, IFAW Internationaler Tierschutz‑Fonds vs. komisjon, C‑135/11 P, edaspidi „kohtuotsus IFAW vs. komisjon“, EU:C:2012:376, punkt 50, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 41).
31 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud juhust täpsustada 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses Rootsi vs. komisjon (C‑64/05 P, EU:C:2007:802) ja 21. juuni 2012. aasta kohtuotsuses IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) liikmesriigi poolt selle sätte alusel väljendatud vastuseisu ulatust (kohtuotsus, 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 43).
32 Selle kohta toonitas Euroopa Kohus, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 on menetlusnorm, kuna see piirdub asjaomase liikmesriigi eelneva nõusoleku nõude kehtestamisega juhul, kui liikmesriik on vastava taotluse esitanud, ja et see käsitleb liidu otsuse vastuvõtmise protsessi (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punktid 78 ja 81; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 53, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 44).
33 Erinevalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 4, mis annab kolmandatele isikutele neilt saadud dokumentide puhul üksnes õiguse sellele, et asjaomane institutsioon nendega konsulteerib mõne artikli 4 lõigetes 1 või 2 ette nähtud erandi kohaldamise küsimuses, kehtestab selle artikli lõige 5 liikmesriigi eelneva nõusoleku temalt pärineva dokumendi avalikustamiseks vajaliku tingimusena, kui see riik seda taotleb (kohtuotsused, 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 54, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 45).
34 Euroopa Kohus on nii sedastanud, et kui liikmesriik on kasutanud talle määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 antud võimalust taotleda, et sellest riigist pärinevat konkreetset dokumenti ei avalikustataks ilma tema eelneva nõusolekuta, on institutsioonil selle dokumendi võimalikuks avalikustamiseks vaja hankida asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 50; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 55, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 46).
35 Sellest järeldub vastupidi, et kui institutsioonil puudub asjaomase liikmesriigi nõusolek, ei ole tal õigust asjaomast dokumenti avalikustada (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 44; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 56, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 47).
36 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 ei anna asjaomasele liikmesriigile siiski üldist ja tingimusteta vetoõigust, mis võimaldaks tal puht meelevaldselt ja vajaduseta oma otsust põhistada seista vastu institutsiooni valduses oleva mis tahes dokumendi avalikustamisele ainuüksi põhjusel, et dokument pärineb sellelt liikmesriigilt (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 58; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 57, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 48).
37 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 asjaomasele liikmesriigile antud õiguse teostamine on nimelt piiratud sama artikli lõigetes 1–3 loetletud sisuliste eranditega, kusjuures selles suhtes tunnustatakse lihtsalt liikmesriigi õigust osaleda institutsiooni otsuse tegemisel. Asjaomase liikmesriigi eelnev nõusolek, mida on mainitud selles artiklis, ei ole seega mitte meelevaldne vetoõigus, vaid viis nõustuda, et ei ole põhjust kohaldada sama artikli lõigetes 1–3 ette nähtud erandeid. Nimetatud artikliga selliselt ette nähtud otsustamisprotsessis on seega nõutav, et institutsioon ja asjaomane liikmesriik jääksid lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste erandite juurde (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punktid 76 ja 83; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 58, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 49).
38 Sellest järeldub, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 5 lubab asjaomasel liikmesriigil temalt pärinevate dokumentide avalikustamisele vastu seista üksnes selle artikli lõigetes 1–3 ette nähtud sisuliste erandite alusel ja oma sellekohast seisukohta nõuetekohaselt põhistades (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 99; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 59, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 50).
39 Mis puudutab antud juhul määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 ulatust institutsiooni seisukohast, kellele esitati dokumendiga tutvumise taotlus, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et asjaomase liikmesriigi sekkumine ei mõjuta seda, et otsus, mille institutsioon taotlejale hiljem saadab vastuseks institutsioonile esitatud taotlusele tutvuda tema valduses oleva dokumendiga, on taotleja suhtes oma olemuselt liidu akt (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 94; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 60, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 51).
40 Institutsioon, kellele esitati dokumendiga tutvumise taotlus, on seega dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduva otsuse tegijana vastutav otsuse õiguspärasuse eest. Nii on Euroopa Kohus leidnud, et see institutsioon ei saa arvestada liikmesriigi väljendatud vastuseisu temalt pärineva dokumendi avalikustamisele, kui vastuseis on täiesti põhistamata või kui põhjendused, millele liikmesriik tugineb asjaomase dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumiseks, ei seondu määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 loetletud eranditega (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 88; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 61, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 52).
41 Sellest järeldub, et enne seda, kui asjaomane institutsioon keeldub võimaldamast tutvuda liikmesriigist pärineva dokumendiga, on ta kohustatud kontrollima, kas liikmesriigi vastuseis tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisulistele eranditele ja kas liikmesriik on oma sellekohast seisukohta nõuetekohaselt põhistanud. Seega peab nimetatud institutsioon dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduva otsuse vastuvõtmise protsessi raames jõudma veendumusele, et sellised põhjendused on olemas, ja esitama need otsuses, mille ta menetluse tulemusena vastu võtab (kohtuotsused, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 99; 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 62, ja 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 53).
42 Lõpuks, nagu tuleneb eelkõige määruse nr 1049/2001 artiklitest 7 ja 8, on institutsioon ka ise kohustatud dokumentidega tutvumise taotluse esitajale põhjendama otsust keelduda dokumentidega tutvumise võimaldamisest. See kohustus tähendab seda, et institutsioon peab oma otsuses ära näitama mitte ainult asjaomase liikmesriigi esitatud vastuseisu taotletava dokumendi avalikustamisele, vaid ka põhjused, millele liikmesriik tugineb jõudmaks järeldusele, et tuleb kohaldada mõnda dokumentidega tutvumise õigus erandit, mis on sätestatud sama määruse artikli 4 lõigetes 1–3. Need andmed võimaldavad taotluse esitajal tegelikult aru saada, kust keeldumine alguse sai ja millised on selle põhjused, ning pädeval kohtul vajaduse korral oma kontrolli teostada (kohtuotsus, 18.12.2007, Rootsi vs. komisjon, C‑64/05 P, EU:C:2007:802, punkt 89, ja kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 42).
43 Seevastu ei ole kohtupraktika kohaselt dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsiooni ülesanne anda ammendav hinnang asjaomase liikmesriigi vastuseisu väljendavale otsusele, teostades kontrolli, mis läheb kaugemale lihtsalt selle kontrollimisest, kas on esitatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud eranditega seonduvad põhjendused (kohtuotsus, 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 63; kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 44, ja kohtuotsus, 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 54).
44 Ammendava hinnangu nõudmine võib nimelt päädida sellega, et kui hinnang on kord antud, võib dokumendiga tutvumise taotluse saanud institutsioon ekslikult edastada taotlejale asjasse puutuva dokumendi hoolimata vastuseisust, mis on eespool punktide 40 ja 41 tähenduses nõuetekohaselt põhistatud ja mida on avaldanud liikmesriik, kust dokument pärineb (kohtuotsus, 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 64; kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 45, ja kohtuotsus, 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punkt 55).
45 Samuti ei ole komisjon kohustatud andma seoses dokumendiga, mille avalikustamisest keeldutakse, ammendavat hinnangut vastuseisu põhjendustele, mis liikmesriik on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite alusel esitanud (kohtuotsus, 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 65, ja kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 47).
46 Lõpuks otsustas Üldkohus 14. veebruari 2012. aasta otsuses Saksamaa vs. komisjon (T‑59/09, EU:T:2012:75), et institutsiooni kontroll ei seisne selles, et tehakse kindlaks, kas asjaomase liikmesriigi esitatud põhistus on niivõrd ekslik, et selles ei ole võimalik kahelda, vaid selles, kas konkreetse juhtumi asjaolusid ja kohaldatavaid õigusnorme arvestades on liikmesriigi vastuseisu põhistamiseks esitatud põhjendused esmapilgul sellised, et nendega saab keeldumist põhjendada, ja kas need põhjendused võimaldavad seega institutsioonil kanda vastutust, mis on talle pandud määruse nr 1049/2001 artikliga 8 (vt selle kohta kohtuotsus, 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EU:T:2012:75, punktid 52 ja 53, ning kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 46).
47 Üldkohus täpsustas lisaks, et tegemist ei ole mitte institutsiooni seisukoha pealesurumise või asjaomase liikmesriigi hinnangu asendamisega institutsiooni hinnanguga, vaid sellega, et välditakse sellise otsuse vastuvõtmist, mida institutsiooni hinnangul ei saa kaitsta. Just institutsioon kui dokumentidega tutvumise võimaldamise või sellest keeldumise otsuse tegija on otsuse õiguspärasuse eest vastutav. Enne, kui keelduda liikmesriigist pärineva dokumendiga tutvumise võimaldamisest, peab ta seega kontrollima, kas liikmesriigi vastuseis tugines määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud sisulistele eranditele ja kas ta oma seisukohta neist eranditest lähtudes nõuetekohaselt põhistas (kohtuotsus, 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EU:T:2012:75, punkt 54; vt samuti selle kohta kohtumäärus, 27.3.2014, Ecologistas en Acción vs. komisjon, T‑603/11, ei avaldata, EU:T:2014:182, punkt 43).
48 On oluline rõhutada, et kontrolli tuleb teostada lojaalse dialoogi raames, mis iseloomustab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 5 kehtestatud otsustamisprotsessi, milles institutsioon peab võimaldama liikmesriigil paremini väljendada oma põhjendusi või hinnata need ümber nii, et neid võiks prima facie pidada kaitstavateks (kohtuotsus, 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EU:T:2012:75, punkt 55).
49 Samuti peab kontrolli teostamisel nõuetekohaselt arvestama põhimõtet, mille kohaselt tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud erandeid üldsuse õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega tõlgendada ja kohaldada täht‑tähelt, pidades silmas selle määrusega taotletavaid eesmärke, eelkõige põhjenduses 2 meenutatud asjaolu, mille kohaselt õigus tutvuda dokumentidega on seotud liidu institutsioonide demokraatliku olemusega, ja asjaolu, et määrus peab, nagu näitavad selle põhjendus 4 ja artikkel 1, andma üldsusele võimalikult laiaulatusliku õiguse tutvuda dokumentidega (kohtuotsus, 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EU:T:2012:75, punkt 56).
50 Käesolevas asjas väidab Prantsuse Vabariik, et 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (T‑59/09, EU:T:2012:75) sisalduv põhjenduskäik seati 21. juuni 2012. aasta kohtuotsusega IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) ja 25. septembri 2014. aasta kohtuotsusega Spirlea vs. komisjon (T‑669/11, EU:T:2014:814) kahtluse alla. Ta väidab, et 21. juuni 2012. aasta kohtuotsusest IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) ilmneb selgelt, et põhjenduste olemasolu kontrollimine kujutab endast maksimaalselt kontrolli, mida saab teostada institutsioon, kellele dokumentidega tutvumise taotlus esitati. Kuna Euroopa Kohus kasutas nimetatud kohtuotsuse punktis 63 määrsõna „lihtsalt“ enne lauseosa „kas põhjendused on esitatud“, annab see pealegi selgelt tunnistust kontrolli piiratud ulatusest.
51 Sellega seoses tuleneb eelkõige 21. juuni 2012. aasta kohtuotsuse IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) punktidest 59, 62 ja 63, mida on meenutatud eespool punktides 38, 41 ja 43, et kuigi Euroopa Kohus märkis, et institutsiooni kontroll ei saa minna kaugemale kui selle kontrollimine, kas põhjendused viitega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud eranditele on esitatud, on institutsioon sellegipoolest kohustatud seda tehes kontrollima, kas liikmesriigi vastuseis on nõuetekohaselt põhjendatud.
52 Tuleb aga märkida, et 21. juuni 2012. aasta otsuses IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376) analüüsis Euroopa Kohus äriühingu IFAW Internationaler Tierschutz‑Fondsi apellatsioonkaebust 13. jaanuari 2011. aasta otsuse IFAW Internationaler Tierschutz‑Fonds vs. komisjon (T‑362/08, EU:T:2011:6) peale, milles Üldkohus ei lahendanud küsimust, kas komisjon on pädev teostama selle liikmesriigi esitatud vastuseisu põhjenduste prima facie või täielikku kontrolli (kohtuotsus, 13.1.2011, IFAW Internationaler Tierschutz‑Fonds vs. komisjon, T‑362/08, EU:T:2011:6, punkt 86). Kõnealuse kohtuasja apellant heitis selles küsimuses Üldkohtule esimese väitega üksnes ette, et ta ei tunnustanud komisjoni kohustust anda seoses dokumendiga, mille avalikustamisest keeldutakse, ammendav hinnang vastuseisu põhjendustele, mis liikmesriik on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite alusel esitanud. Euroopa Kohus asus omakorda seisukohale, et Üldkohus ei rikkunud selles suhtes õigusnormi (kohtuotsus, 21.6.2012, IFAW vs. komisjon, C‑135/11 P, EU:C:2012:376, punkt 65).
53 Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus piirdus üksnes selle võimaluse tagasilükkamisega, et institutsioon annab ammendava hinnangu, kuid samas ei seadnud ta kahtluse alla prima facie kontrolli liikmesriigi vastuseisu põhjendustele.
54 Lisaks selgub 25. septembri 2014. aasta kohtuotsuse Spirlea vs. komisjon (T‑669/11, EU:T:2014:814) punktidest 69, 81 ja 83–85 koostoimes, et kuigi institutsioonil ei ole kohustust konkreetselt ja individuaalselt uurida dokumente, millega tutvumist taotletakse, võttes aluseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõigetes 1–3 ette nähtud erandid, kusjuures sellist uurimist nõuab selles valdkonnas väljakujunenud kohtupraktika (kohtuotsused, 29.6.2010, komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 53; 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 72, ja 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 44), ning ta ei ole kohustatud andma ammendavat hinnangut liikmesriigi esitatud põhjendustele, et põhjendada vastuseisu taotletud dokumentide avalikustamisele, peab ta oma hoolsa uurimise kohustuse tõttu siiski kontrollima, kas liikmesriigi esitatud selgitused näivad talle prima facie põhjendatud.
55 Nii leidis komisjon kohtuasjas Spirlea vs. komisjon, et Saksamaa Liitvabariigi vastuseis, mis põhines uurimise eesmärki kaitsval erandil, näis esmapilgul põhjendatud, kuna kestis veel EU Piloti menetlus 2070/11/SNCO, mis eelneb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse võimalikule ametlikule algatamisele ja mille raames koostati dokument, see tähendab Saksamaa ametiasutuste vastus komisjoni teabenõudele. Nimelt jätkas komisjon Saksamaa Liitvabariigi vastuse ja selle analüüsimist, millised meetmed võtta (kohtuotsus, 25.9.2014, Spirlea vs. komisjon, T‑669/11, EU:T:2014:814, punktid 70, 84 ja 103).
56 Komisjon tuvastas seega, et esmapilgul võib Saksamaa Liitvabariik õiguspäraselt tugineda kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki kaitsvale erandile, kuna menetlus kestis, kusjuures sellisele järeldusele jõudmiseks tuli tal kontrollida, kas Saksamaa Liitvabariigi esitatud faktilised asjaolud ei olnud ilmselgelt ebaõiged.
57 Järelikult vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse Vabariik, ei ole vaja asuda seisukohale, et Üldkohus loobus 25. septembri 2014. aasta otsuses Spirlea vs. komisjon (T‑669/11, EU:T:2014:814) lähenemisest, mis tal oli 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsuses Saksamaa vs. komisjon (T‑59/09, EU:T:2012:75), ega pealegi vastandada omavahel viimati nimetatud kohtuotsust ja 21. juuni 2012. aasta kohtuotsust IFAW vs. komisjon (C‑135/11 P, EU:C:2012:376).
58 Eeltoodust tuleneb, et institutsioon peab seoses avalikustamisega, millele asjaomane liikmesriik vastu on, kontrollima keeldumise põhjenduste prima facie põhjendatust.
59 Lõpetuseks ei saa nõustuda Prantsuse Vabariigi argumendiga, et komisjon hindas ekslikult tema vastuseisu põhjendusi ammendavalt, mis on vastuolus komisjoni kontrolli ulatusega. Nimelt hindas komisjon käesolevas asjas, nagu tuletati meelde eespool punktis 10, Prantsuse ametiasutuste esitatud keeldumise põhjuseid ning otsustas seoses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tugineva erandiga, et „dokumendid, millega sooviti tutvuda, ei ole otseselt seotud poolelioleva või selles staadiumis mõistlikult prognoositava kohtuvaidlusega“, et „järelikult on selge, et kõnealused dokumendid ei kuulu Prantsuse ametivõimude viidatud erandi alla“, ning et „erand ei takista nende avaldamist“. Mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tuginevat erandit, märkis komisjon, et „kuna ühtegi uurimist ei ole pooleli, näib selles staadiumis eespool nimetatud erandi kohaldamine puhtalt hüpoteetiline ning sellele tuginemine on seetõttu esmapilgul neil asjaoludel põhjendamatu“.
60 Esiteks võimaldab selle analüüsi lühidus ning selliste võtmesõnade nagu „selge“ või „esmapilgul“ kasutamine jõuda järeldusele, et siinkohal ei ole tegemist Prantsuse Vabariigi esitatud põhjenduste ammendava, vaid just prima facie kontrolliga.
61 Teiseks tuleneb komisjoni hoolsuskohustusest kohustus prima facie kontrollida sellise kohtuvaidluse või uurimise olemasolu, mille raames vaidlusalused dokumendid koostati, kuna just sellise kohtuvaidluse või uurimise olemasolu oleks põhjendanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teises ja kolmandas taandes ette nähtud erandite kohaldamist.
62 Järelikult ei ületanud komisjon oma kontrolli piire, nagu need on määratletud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 5. Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.
Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teist ja kolmandat taanet
63 Prantsuse Vabariik väidab esimese väites, et komisjon asus ekslikult seisukohale, et ta ei saa tugineda kohtumenetlust kaitsvale erandile ja uurimise eesmärki kaitsvale erandile, et seista vastu vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisele.
64 Seega tuleb kindlaks teha, kas komisjon võis järeldada, et põhjendused, millega Prantsuse Vabariik põhistas oma vastuseisu taotletavate dokumentide avalikustamisele, ei olnud prima facie põhjendatud.
65 Kolmas väide on selles küsimuses jagatud kahte ossa, millest esimene väiteosa käsitleb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande ning teine väiteosa määruse artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumist.
Esimene väiteosa, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teist taanet
66 Prantsuse Vabariik, keda toetab Tšehhi Vabariik, väidab sisuliselt, et võttes arvesse direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse eesmärki ja käiku, on see paljuski sarnane liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapiga, ning ta meenutab, et juhul kui komisjon ja asjaomane liikmesriik ei saa jätkuvalt omavahel kokkuleppele, võib direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus viia kohustuste rikkumise menetluse rakendamiseni.
67 Kui aga liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus algatatakse tehnilise standardi suhtes, mis oli hõlmatud direktiivis 98/34 ette nähtud menetlusega, siis märgukiri ja põhjendatud arvamus on menetlusdokumendid, mida ei saa edastada just kohtutegevuse kaitse tõttu.
68 Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu.
69 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande kohaselt keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kohtumenetlust ja õigusnõustamist, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
70 Tuleb meenutada, et Üldkohus on juba leidnud, et mõistet „kohtumenetlus“ tuleb tõlgendada nii, et üldise huvi kaitse takistab ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumentide sisu avalikustamist (vt kohtuotsus, 3.10.2012, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EU:T:2012:516, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Samuti on ühes komisjoni puudutavas kohtuasjas leitud, et mõistest „ainuüksi teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil koostatud dokumendid“ tuleb aru saada nii, et sellega peetakse silmas esitatud menetlusdokumente, käimasoleva kohtuasja menetlemisega seotud sisedokumente ja kohtuasja käsitlevat kirjavahetust asjaomase peadirektoraadi ja õigustalituse või advokaadibüroo vahel ning erandi kohaldamisala kõnealuses kohtuasjas piiramise eesmärk on ühelt poolt komisjonisisese töö kaitse ning teiselt poolt konfidentsiaalsuse ja advokaatide ametisaladuse põhimõtte kaitse tagamine (vt kohtuotsus, 3.10.2012, Jurašinović vs. nõukogu, T‑63/10, EU:T:2012:516, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Käesolevas asjas ei ole vaidlusalused dokumendid siiski kohtumenetluses esitatud menetlusdokumendid ning üldiselt võttes ei saa neid pidada koostatuks teatud kindla kohtumenetluse eesmärgil.
73 Mis puudutab argumenti, mille esitas Prantsuse Vabariik, keda toetab Tšehhi Vabariik, ja mille kohaselt peab liikmesriik teatud aja jooksul olema seisukohal, et on olemas oht, et direktiivi 98/34 menetluse tulemusel vastu võetud õigusakti kohta algatatakse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus, seda enam, kuna komisjon ei võtnud vastu menetluse lõpetamise ametlikku otsust, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kaitstud huvi kahjustamise ohtu saama mõistlikult ette näha ja see ei tohi olla ainult oletuslik (vt kohtuotsus, 3.7.2014, nõukogu vs. in ’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 52 seal viidatud kohtupraktika).
74 Kuigi sellega seoses on tõsi, et kui komisjon leiab, et liikmesriik on oma kohustusi rikkunud, on ta vaba hindama selle liikmesriigi suhtes menetluse algatamise otstarbekust ja valima hetke, mil alustada tema vastu rikkumismenetlust (vt selle kohta 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 61), tuleb siiski märkida, et vaidlusalused dokumendid ja eriti Prantsuse Vabariigi 17. juuni 2014. aasta vastus Austria Vabariigi ja komisjoni üksikasjalikele arvamustele, millele on viidatud eespool punkti 3 viiendas taandes, ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ehk üheksa kuud pärast seaduse nr 2014-779 vastuvõtmist viinud selleni, et komisjon oleks ELTL artikli 258 esimese taande alusel saatnud märgukirja.
75 Seetõttu isegi siis, nagu väidab Prantsuse Vabariik, kui komisjonil oleks olnud kavatsus algatada Prantsuse Vabariigi vastu kohustuste rikkumise menetlus ja selleks oleks ta oma märgukirja või isegi võimalikku Euroopa Kohtule esitatud menetlusdokumenti võtnud üle teatud elemente oma üksikasjalikust arvamusest, mille avalikustamine võib kahjustada kohtumenetluse kaitset (vt selle kohta kohtuotsus, 11.12.2001, Petrie jt vs. komisjon, T‑191/99, EU:T:2001:284, punktid 68 ja 69), ei olnud oht, et Prantsuse Vabariigi suhtes algatatakse rikkumismenetluse kohtueelne etapp, käesoleval juhul mõistlikult ette näha ja oli seega ainult oletuslik.
76 Selles suhtes on käesoleval juhul oluline, et Prantsuse ametiasutused mainisid üksnes „tulevasi“ kohtumenetlusi „võimaliku“ liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames. Sellest nähtub, et isegi Prantsuse ametiasutuste jaoks ei olnud sellise menetluse algatamine mõistlikult ette näha ning et ta kavatses ennast kaitsta juhul, kui komisjon kavatses sellise rikkumismenetluse algatada.
77 Lõpuks tuleb märkida, et kuna vaidlusalused dokumendid ei olnud tegelikult koostatud kohtumenetluse, vaid direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames ning et lisaks ei olnud rikkumismenetluse kohtueelse etapi algatamine Prantsuse Vabariigi suhtes mõistlikult ette näha ja jäi puhtalt oletuslikuks, leidis komisjon õiguspäraselt, et keeldumine sellest, et võimaldada tutvuda vaidlusaluste dokumentidega, millele Prantsuse ametiasutused määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teisele taandele tuginedes vastu seisid, ei näi prima facie olevat põhjendatud.
78 Järelikult tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.
Teine väiteosa, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet
79 Prantsuse Vabariik väidab, et komisjon oleks pidanud tuvastama, et dokumendid, mida Prantsuse valitsus väljastas direktiivis 98/34 ette nähtud menetluses, on hõlmatud üldise eeldusega, et kahjustatakse uurimise eesmärki, ning et seega võib ta seista vastu dokumentidega tutvumise võimaldamisele. Nimelt põhjused, mille alusel Euroopa Kohus leidis, et on olemas uurimise eesmärgi kahjustamise üldine eeldus seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapiga (14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 65), kehtivad samuti direktiivis 98/34 ette nähtud menetlusele.
80 Komisjon vaidleb Prantsuse Vabariigi argumentidele vastu.
81 Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande kohaselt keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
82 Esiteks tuleb märkida, nagu Prantsuse Vabariik möönis vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et komisjon ei ole vaidlustanud seda, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetlust saab lugeda uurimiseks. Nimelt leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandit ei saa kohaldada siis, kui menetlus on igal juhul juba lõpetatud enne nimetatud otsuse vastuvõtmist või kui sellele menetlusele ei ole järgnenud mingeid meetmeid.
83 Teiseks ei ole selles sättes ette nähtud erandi eesmärk mitte kaitsta uurimist kui sellist, vaid uurimise eesmärki (vt selle kohta kohtuotsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punktid 105 ja 109, ning 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EU:T:2012:75, punktid 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Käesolevas asjas tuleb märkida, et kuna direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus oli lõpetatud, kui komisjon vaidlustatud otsuse vastu võttis, siis selle raames koostatud dokumentide avalikustamine ei saa kahjustada selle menetlusega taotletavat eesmärki.
85 Sellega seoses tuleb tagasi lükata Prantsuse Vabariigi, keda selles küsimuses toetab Tšehhi Vabariik, argument, mille kohaselt vaidlusaluseid dokumente ei tohi avalikustada teatud aja jooksul pärast uurimise lõpetamist ehk seni, kuni on olemas mõistlikult ette nähtav oht, et liikmesriigil ja komisjonil on vaja vabadust segamatuks aruteluks, et lahendada erimeelsus, mis puudutab liikmesriigi õigusnormi kooskõla liidu õigusega.
86 Nimelt tuleb kohtupraktika kohaselt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet tõlgendada nii, et see säte, mille eesmärk on kaitsta „kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki“, on kohaldatav vaid siis, kui kõnealuste dokumentide avalikustamine võib kahjustada kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli läbiviimist (kohtuotsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 109).
87 Kahtlemata võib erinevatele uurimise või kontrollimise käigus koostatud aktidele kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kaitsest tulenevat erandit kohaldada seni, kuni uurimine või kontrollimine kestab, ja seda isegi siis, kui konkreetne uurimine või kontroll, mille tulemusena koostatud aruandega tutvumist taotletakse, on lõpetatud (kohtuotsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Sellegipoolest tähendaks möönmine, et kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolliga seotud erinevatele dokumentidele laieneb määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud erand seni, kuni ei ole tehtud otsust nende menetluste alusel võetavate meetmete kohta, seda, et nimetatud dokumentide tutvuda võimaldamine sõltuks juhuslikust, tulevasest ja võib‑olla ajaliselt kaugest sündmusest, mis sõltub erinevate ametiasutuste kiirusest ja hoolsusest (kohtuotsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 111).
89 Selline lahendus oleks vastuolus eesmärgiga, mis seisneb üldsusele dokumentidega tutvumise võimaldamise tagamises, et anda kodanikele võimalus kontrollida tõhusamalt avaliku võimu teostamise õiguspärasust (kohtuotsus, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 112).
90 Käesolevas asjas ei olnud direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus mitte üksnes lõpetatud, vaid nagu meenutati eespool punktis 78, ei olnud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamine mõistlikult ette nähtav ja jäi puhtalt oletuslikuks. Seetõttu ei saa tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele, et keelduda vaidlusaluste dokumentidega tutvumise võimaldamisest.
91 Seega leidis komisjon õiguspäraselt, et esmapilgul ei ole uurimise eesmärki kaitsev erand põhjendatud.
92 Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata kolmanda väite teine osa ning järelikult kolmas väide tervikuna, ilma et oleks vaja otsustada selle vastuvõetavuse üle, mille tõstatas komisjon ja mille kohaselt Prantsuse Vabariik pidas sisuliselt selle väitega silmas dokumentidega tutvumise taotluse esitaja suhtes tehtud vaidlustatud otsuse õiguspärasust, mitte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 5 rikkumist, milles määratletakse käesoleva vaidluse ainus õiguspärane ese (vt selle kohta kohtuotsus, 26.2.2002, nõukogu vs. Boehringer, C‑23/00 P, EU:C:2002:118, punkt 52).
93 Seetõttu tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
94 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Prantsuse Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetme kohaldamisega seotud kulud, vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Prantsuse Vabariigilt.
95 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Tšehhi Vabariigi kohtukulud jäetakse seega tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kohtukulud, välja Prantsuse Vabariigilt.
3. Jätta Tšehhi Vabariigi kohtukulud tema enda kanda.
Papasavvas | Labucka | Bieliūnas |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 5. aprillil 2017 Luxembourgis.
Allkirjad