AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)

1. detsember 2010

Kohtuasi F‑82/09

Michel Nolin

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – Teenetepunktide ja eelispunktide kustutamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega M. Nolin palub tühistada komisjoni personali ja halduse peadirektoraadi direktori 19. detsembri 2008. aasta otsus, millega kustutati 87,5 teenete‑ ja eelispunkti, mis olid hagejale edutamiseks kogunenud.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud hageja kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Menetlus – Teenete‑ ja eelispunktid

(Personalieeskirjad, artiklid 29 ja 45)

2.      Ametnikud – Põhimõtted – Seaduslikkuse põhimõte

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Edutamine – Menetlus – Teenete‑ ja eelispunktid

4.      Ametnikud – Administratsiooni aktid – Vaikimisi tehtud otsus – Mõiste

5.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused

6.      Ametnikud – Edutamine – Menetlus – Teenete‑ ja eelispunktid

(Personalieeskirjad, artiklid 29 ja 45)

7.      Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Õigus võistlevale menetlusele

(ELL artikli 6 lõige 2)

1.      Kui tõlgendada ametnike edutamisele kohaldatavaid sätteid võrdse kohtlemise põhimõtet järgides, siis nende sätete üldisest ülesehitusest tuleneb, et edutamiskünnisele vastav arv teenete‑ ja eelispunkte tuleb maha arvata nende punktide kogusummast, mille on kogunud kas personalieeskirjade artikli 29 või artikli 45 alusel edutatud ametnik.

Kuigi need artiklid näevad ette kaks eraldiseisvat edutamismenetlust, siis vastupidi artiklile 45 viidatakse artiklis 29 üksnes võimalusele edutamiseks juhuslikult ehk tegemist on ühe võimalusega vaba ametikoha täitmiseks, ilma et määrataks kindlaks sellise edutamise tagajärgi. Kuigi personalieeskirjade artiklis 29 ei ole selle kohta midagi märgitud, ei saa asuda seisukohale, et sel sättel põhinev edutamine ei tekita samu õiguslikke tagajärgi personalieeskirjade artiklile 45 tugineva edutamisega; vastupidi, tuleb jõuda järeldusele, et kuigi seadusandja kehtestas kaks eraldiseisvat edutamismenetlust, ei olnud tema eesmärk kehtestada personalieeskirjade artiklil 29 põhinevale edutamisele erinevaid õiguslikke tagajärgi personalieeskirjade artiklile 45 tugineva edutamisega.

(vt punktid 46 ja 48)

2.      Kõikides administratsiooni aktides tuleb selgelt ja täpselt viidata otsuse vastuvõtmise aluseks olnud õiguslikule alusele, kusjuures administratsiooni pädevus asjaomases valdkonnas peab nõuetekohaselt tuginema viidatud õiguslikule alusele.

(vt punkt 51)

3.      Ametniku teenete‑ ja eelispunktide kustutamise otsus on sellise otsuse tagajärg, millega asjaomast ametnikku edutati. Seega on edutamiseks pädeval asutusel kõrvalpädevus sellise otsuse vastuvõtmiseks, mille sisu piirdub ametniku edutamise otsuse tulemusega.

(vt punkt 57)

4.      Vaikimisi tehtud otsus eeldab, et administratsioonile esitati taotlus, millele ta ei vastanud, või et juhtumi asjaoludest on võimalik järeldada, et administratsioon võttis vastu otsuse, mille ta jättis vormistamata. Seevastu otsuse olemasolu ei saa täheldada siis, kui asjaomase isiku õiguslik seisund on pelgalt samaks jäänud.

(vt punktid 68 ja 70)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. mai 2010, kohtuasi F‑55/09: Maxwell vs. komisjon (punkt 66).

5.      Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele eeldab, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peab administratsioon huvitatud isikule andma kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on adresseeritud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas personalieeskirjade sätete ja üldiselt kohaldatavate õigusnormidega või vähemalt nende võimalik nõuetevastasus ei tohi olla ilmne mõistlikule ja hoolikale ametnikule arvestades temale teadaolevaid asjaolusid ning tema võimet teostada vajalikku kontrolli.

Kui puudub kirjalik või suuline tagatis, siis ametniku teenete‑ ja eelispunktide kustutamise ja tema edutamise vahele jääva ajavahemiku puhul ei ole iseenesest tegemist administratsiooni poolt huvitatud isikule antud kindla tagatisega, kuna edutamisele kohaldatavad sätted, mille õiguspärasust asjaomane ametnik ei ole vaidlustanud, panevad administratsioonile kohustuse ametniku kogutud punktide kogusummast maha arvata edutamiskünnisele vastav arv teenete‑ ja eelispunkte.

(vt punktid 74 ja 75)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. juuli 1999, kohtuasi T‑203/97: Forvass vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑129 ja II‑705, punkt 70); 11. juuli 2002, kohtuasi T‑381/00: Wasmeier vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑125 ja II‑677, punkt 106); 5. november 2002, kohtuasi T‑205/01: Ronsse vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑211 ja II‑1065, punktid 54 ja 55); 15. november 2005, kohtuasi T‑145/04: Righini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑349 ja II‑1547, punkt 130).

6.      Pelgalt asjaolu, et ametnikku on edutatud kas personalieeskirjade artikli 29 või artikli 45 alusel, on piisav selle põhjendamiseks, et asjaomase ametniku kogutud punktide kogusummast arvatakse maha edutamiskünnisele vastav arv teenete‑ ja eelispunkte. Seetõttu on edutatud ametnikud samas olukorras kogutud punktide teatud arvu mahaarvestamise osas ning seda vaatamata sellele, milline oli õiguslik alus, mille põhjal neid otsustati edutada. Seega ei ole tegemist diskrimineerimisega, kui samamoodi koheldakse personalieeskirjade artikli 29 alusel edutatud ametnikku ja personalieeskirjade artikli 45 alusel edutatud ametnikku.

(vt punkt 88)

7.      Õiguse võistlevale menetluse alusel on vaidluse pooltel võimalus esitada faktilised või õiguslikud argumendid, sealhulgas võimalikud vastuvõetamatuse vastuväited, millele nad peavad vajalikuks oma nõuete põhjenduseks viidata. Selleks et väita, et õiguse kasutamine on alusetu, peab tõendama, et nimetatud õiguse kasutamise eesmärk ei ühti selle õigusega taotletud eesmärgiga, kuna selle õiguse kasutamisega kavatsetakse seda kahjustada.

(vt punkt 96)