AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)

29. september 2011

Kohtuasi F‑74/10

Eugène Émile Kimman

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Personalieeskirjade artikkel 43 – Personalieeskirjade artikkel 45 – 2009. aasta hindamine – Tulemustasemele määramine – Edutamispunktide andmise otsus – Hindamisaruanne – Ad hoc hindamisrühma arvamus – Põhjendamiskohustuse rikkumine – Kohtu omal algatusel tõstatatud väide – Tõendamiskoormis

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega E. É. Kimman palub esimese võimalusena tühistada tema ajavahemiku 1. jaanuar 2008 kuni 31. detsember 2008 hindamisaruanne.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja üks neljandik hageja kohtukuludest. Jätta kolm neljandikku hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Personali esindavad ametnikud – Komisjoni kehtestatud süsteem

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

2.      Ametnikud – Hagi – Väited – Põhjendamise ebapiisavus – Tuvastamine omal algatusel – Piirid

3.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on viimasega vahetult seotud – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

4.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hinde alandamine võrreldes varasema hindamisega – Põhjendamiskohustus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

5.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine – Personali esindavad ametnikud – Komisjoni kehtestatud süsteem

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

6.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Hindajate kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Ilmne hindamisviga – Mõiste

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

7.      Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 43)

8.      Ametnikud – Edutamine – Edutamispunktide andmine administratsiooni poolt – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikli 25 teine lõik ja artikkel 45)

1.      Komisjoni poolt vastu võetud personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete I lisa artikli 6 lõige 8 paneb hindajale kohustuse võtta personali esindamise ülesannet täitva ametniku hindamisaruande koostamisel arvesse ad hoc hindamisrühma arvamust asjaomase isiku tulemuslikkuse, pädevuse ja käitumise teenistustes kohta selle tegevuse raames. Lihtsalt ad hoc hindamisrühma arvamuse tsiteerimine ei ole aga piisav, et seda võiks vaadelda hindajate kohustuse võtta nimetatud arvamust arvesse täitmisena.

(vt punkt 37)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 25. aprill 2007, kohtuasi F‑71/06: Lebedef-Caponi vs. komisjon (punkt 47).

2.      Põhjenduse puudumine või ebapiisavus on avalikul huvil põhinev väide, mida liidu kohus peab igal juhul omal algatusel analüüsima. Seega peab kohus omal algatusel tõstatama põhjenduse puudumise või ebapiisavuse mitte ainult siis, kui hageja, kes sellele oma kaebuses viitas, jättis selle oma hagis tõstatamata, vaid kohtul on see kohustus sõltumata kohtueelses menetluses esitatud argumentidest. Avalikul huvil põhineva väite tõstatamise eesmärk ei ole kõrvaldada hagiavalduse puudusi, vaid järgida nõuet, mis selle olulisuse tõttu ei sõltu üheski menetluse staadiumis poolte tahtest. Sellest tuleneb, et institutsioon ei saa sellisel avalikul huvil põhineva väite vastuvõetamatuse küsimust tõstatada ainult sel põhjusel, et hageja ei ole seda oma kaebuses välja toonud.

Seda tõdemust ei sea kahtluse alla argument, mille kohaselt põhjendamiskohustuse rikkumise omal algatusel tõstatamine ei tohiks olla lubatud, kui hageja võttis administratsioonilt võimaluse kõrvaldada vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumine või ebapiisavus kohtueelses menetluses, kuna hageja ei esitanud sellekohast väidet oma kaebuses, sest institutsioon on igal juhul kohustatud täitma temal lasuvaid kohustusi, mille hulka kuulub põhjendamiskohustus.

See omal algatusel väite tõstatamine puudutab siiski ainult ilmselget põhjenduse puudumist või ebapiisavust, mitte erilise põhjendamiskohustuse rikkumist. Seega kuna hindamisaruanne sisaldab ebapiisavat põhjendust üldise põhjendamiskohustuse osas, ei ole liidu kohtu ülesanne omal algatusel väite tõstatamise raames uurida, kas selles hindamisaruandes sisalduvad hindeid on võrreldes varasemas hindamisaruandes sisalduvate hinnetega alandatud ning kui see on nii, teha kindlaks, et administratsioon on täitnud oma erilist põhjendamiskohustust.

(vt punktid 44, 45 ja 49)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 27. oktoober 1994, kohtuasi T‑508/93: Mancini vs. komisjon (punkt 36); 3. oktoober 2006, kohtuasi T‑171/05: Nijs vs. kontrollikoda (punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 6. märts 2008, kohtuasi F‑46/06: Skareby vs. komisjon (punkt 96).

3.      Eelneva halduskaebuse ja hagi vastavuse nõuet on rikutud üksnes siis, kui hagiavalduses muudetakse kaebuse alust, kusjuures aluse mõistet tuleb tõlgendada laialt. Tühistamisnõuete puhul tuleb „vaidluse aluse” all mõista vaidlustatud akti sisemise õiguspärasuse vaidlustamist hageja poolt, või teise võimalusena selle välise õiguspärasuse vaidlustamist.

(vt punkt 46)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punkt 119); 23. november 2010, kohtuasi F‑50/08: Bartha vs. komisjon (punkt 34); 15. detsember 2010, kohtuasi F‑14/09: Almeida Campos jt vs. nõukogu (punkt 28); 13. jaanuar 2011, kohtuasi F‑77/09: Nijs vs. kontrollikoda (punkt 129).

4.      Administratsioonil on kohustus hindamisaruannet piisavalt ja üksikasjalikult põhjendada ning teha asjaomasele isikule võimalikuks esitada nende põhjenduste kohta oma märkused, kusjuures nende nõuete täitmine on seda olulisem juhul, kui aruandes on eelneva aruandega võrreldes hindeid alandatud.

(vt punkt 48)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (punkt 27); 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑50/04: Micha vs. komisjon (punkt 36).

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. november 2009, kohtuasi F‑93/08: N vs. parlament (punkt 86).

5.      Komisjoni kehtestatud hindamissüsteemi raames on menetlusnormi rikkumisega tegemist siis, kui ad hoc hindamisrühma personalieeskirjade artikli 43 raames hindamisaruannete koostamise menetluses antud arvamus, mis on olemuselt ainult ettevalmistav akt, on põhjendamata või ebapiisavalt põhjendatud. Selleks aga, et menetlusnormi rikkumine tooks kaasa otsuse tühistamise, on vaja, et menetlus oleks võinud taolise rikkumise puudumisel päädida teistsuguse tulemusega.

Sellise arvamuse põhjendamata jätmine või ebapiisav põhjendamine mõjutab lõpparuande sisu ainult niivõrd, kuivõrd see kaldub kõrvale hindaja antud hinnangust. Seevastu kui edasikaebuse menetluse raames kinnitab arvamus hindamisaruannet, siis tuleb asuda seisukohale, et selle arvamuse koostajad kaudselt nõustusid aruandest sisalduvate hinnangutega, mistõttu ei ole alust arvata, et kui seda arvamust oleks põhjendatud, siis oleks hindaja aruannet muutnud.

(vt punktid 76 ja 77)

Viited:

Euroopa Kohus: 21. märts 1990, kohtuasi C‑142/87: Belgia vs. komisjon (punkt 48); 18. oktoober 2001, kohtuasi C‑241/00 P: Kish Glass vs. komisjon (punkt 36).

Esimese Astme Kohus: 23. aprill 2002, kohtuasi T‑372/00: Campolargo vs. komisjon (punkt 39).

6.      Hindajatel on nende hinnata olevate isikute töö üle otsustamisel väga ulatuslik kaalutlusõigus. Seega on liidu kohtu kontroll hindamisaruannete sisu osas piiratud menetluse nõuetekohasuse ja faktivigade kontrolli ning ilmsete hindamisvigade või võimu kuritarvitamise puudumise kontrolliga. Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei ole kontrollida ametniku kutseoskustele administratsiooni antud hinnangu põhjendatust, kui see sisaldab kompleksseid hinnanguid, mida nende olemuse tõttu ei saa objektiivselt kontrollida.

Sellega seoses tuleb märkida, et hindamisviga on ilmne ainult juhul, kui selle saab hõlpsalt tuvastada, võttes arvesse seadusandja poolt administratsiooni otsustuspädevusele kehtestatud kriteeriume.

Seega selleks, et teha kindlaks, et administratsioon on faktiliste asjaolude hindamisel teinud ilmse hindamisvea, mis õigustab vaidlustatud otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta administratsiooni otsuses antud hinnang ebaveenvaks. Teisisõnu, kui hageja esitatud asjaoludest hoolimata võib administratsiooni poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut pidada tõenäoliseks, tuleb ilmsel hindamisveal põhinev väide tagasi lükata.

Eriti on see nii, kui asjaomases otsuses on tehtud hindamisvigu, mis kogumis on ebaolulise tähtsusega ega ole administratsiooni tõenäoliselt mõjutanud.

Mis puudutab konkreetselt hindamisaruannetes sisalduvate hinnangute kohtulikku kontrolli, siis kohtu kontrolli piiramine ilmse veaga on seda enam õigustatud, kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei tunne hinnatavate ametnike olukorda otseselt, ning halduslikus plaanis sisaldab hindamismenetlus hinnatavat ametnikku, tema ülemusi ja ühisorganit hõlmavaid tagatisi.

(vt punktid 89–94)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1996, kohtuasi T‑380/94: AIUFFASS ja AKT vs. komisjon (punkt 59); 6. juuli 2000, kohtuasi T‑139/99: AICS vs. parlament (punkt 39); 12. veebruar 2008, kohtuasi T‑289/03: BUPA jt vs. komisjon (punkt 221); 21. mai 2008, kohtuasi T‑495/04: Belfass vs. nõukogu (punkt 63).

Avaliku Teenistuse Kohus: 29. september 2009, kohtuasi F‑114/07: Wenning vs. Europol (punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika); 23. veebruar 2010, kohtuasi F‑7/09: Faria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika); 24. märts 2011, kohtuasi F‑104/09: Canga Fano vs. nõukogu (punkt 35), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑281/11 P).

7.      Hindamisaruande koostamise raames – arvestades põhjendamiskohustust ning osas, milles hinnang on selgelt individuaalne, mitte impersonaalne –, eeldab hindajate lai kaalutlusõigus seda, et nad ei ole aruannete põhjendamiseks kohustatud märkima kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid või esitama nende kohta konkreetseid näiteid ega analüüsima ja vastama asjaomase ametnike poolt vaidlustatud kõikidele punktidele. Nimelt on hindamisaruande eesmärk olla kirjalikuks ametlikuks tõendiks ametniku tehtud töö kvaliteedi kohta nii, et see ei kirjelda pelgalt täidetud ülesandeid asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlike omaduste hinnangut. Hindamisaruande eesmärk ei ole iga ametniku nendest sooritustest ammendava loetelu koostamine, mida ta oma ametikohta puudutavate kohustuste täitmise raames teeb, vaid otsustavatest asjaoludest lähtudes tuua esile tema pädevust, tulemuslikkust ja käitumist teenistuses. Selleks et hindamisaruanne oleks nõuetekohane, on põhimõtteliselt seega piisav, et see aruanne toob tulemuslikkuse, pädevuse ja käitumise teenistuse osas esile ametniku soorituste silmapaistvad aspektid.

(vt punkt 95)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. detsember 2008, kohtuasi C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon (punkt 44).

Esimese Astme Kohus: 12. september 2007, kohtuasi T‑249/04: Combescot vs. komisjon (punkt 86).

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑139/07: Van Arum vs. parlament (punktid 88 ja 101); eespool viidatud kohtuasi N vs. parlament (punkt 46).

8.      Edutamispunktide andmise otsuses ei pea administratsioon asjaomasele ametnikule välja tooma, kuidas ta otsuse vastuvõtmise aluseks olnud iga kriteeriumi hindas, kui nimetatud otsus on tervikuna piisavalt põhjendatud ning kuna lisaks eeldatakse, et haldusakt on õiguspärane. Seega ei saa hageja hindamisvea või õigusnormi rikkumise tuvastamise eesmärgil piirduda ainult selle tõdemisega, et administratsioon ei maininud, kuidas ta edutamispunktide andmise kriteeriumi arvesse võttis.

(vt punkt 115)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. september 2009, kohtuasi F‑47/07: Behmer vs. parlament (punkt 97).