Kohtuasi C‑320/16

Kriminaalasi järgmise isiku suhtes:

Uber France SAS

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud tribunal de grande instance de Lille)

Eelotsusetaotlus – Transpordi valdkonna teenused – Direktiiv 2006/123/EÜ – Teenused siseturul – Direktiiv 98/34/EÜ – Infoühiskonna teenused – Infoühiskonna teenuseid puudutav eeskiri – Mõiste – Vahendusteenus, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia isiklikku sõidukit kasutavad mittekutselised autojuhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita – Kriminaalkaristused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 10. aprilli 2018. aasta otsus

Õigusaktide ühtlustamine – Tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord – Direktiiv 98/34 – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Kohaldamisala – Vahendusteenus nagu Uber Pop, mis võimaldab nutitelefoni rakenduse abil tasu eest kokku viia isiklikku sõidukit kasutavad mittekutselised autojuhid ja isikud, kes soovivad linnas ühest kohast teise sõita – Väljaarvamine – Transpordi valdkonna teenused – Mõiste – Vahendusteenus nagu Uber Pop – Hõlmamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/34, artikkel 1, ja direktiiv 2006/123, artikli 2 lõike 2 punkt d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ), artiklit 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 2 lõike 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette kriminaalkaristuse sellise süsteemi korraldamise eest, mis viib kokku kliendid ja isikud, kes teostavad tasulist reisijate maanteevedu väiksemate kui 10kohaliste sõidukitega, omamata selleks luba, puudutab „transpordi valdkonna teenust“ niivõrd, kuivõrd seda kohaldatakse vahendusteenuse suhtes, mida osutatakse nutitelefoni rakenduse abil ja mis moodustab lahutamatu osa üldisest teenusest, mille põhikomponent on veoteenus. Selline teenus ei kuulu kõnealuste direktiivide kohaldamisalasse.

(vt punkt 27 ja resolutsioon)