Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte suprema di cassazione (Itaalia) 19. veebruaril 2019 – Presidenza del Consiglio dei Ministri versus BV

(kohtuasi C-129/19)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Corte suprema di cassazione

Põhikohtuasja pooled

Kassaator: Presidenza del Consiglio dei Ministri

Vastustaja: BV

Eelotsuse küsimused

Euroopa Liidu Kohtul palutakse öelda (põhikohtuasja asjaoludel, milleks on kahju hüvitamise nõue, mille esitas püsivalt Itaalias elav Itaalia kodanik riigi kui seadusandja vastu sellepärast, et viimane jättis üle võtmata ja/või ei võtnud nõuetekohaselt üle ja/või ei võtnud täielikult üle liikmesriikidele nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/80/EÜ1 , mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist, ette nähtud kohustusi ja konkreetselt selle artikli 12 lõikes 2 sätestatud kohustust kehtestada 1. juuliks 2005 (nagu on ette nähtud järgneva artikli 18 lõikes 1) üldine hüvitisskeem, mis tagab õiglase ja asjakohase hüvitise kõikide tahtlike vägivallakuritegude ohvritele (sh seksuaalkuritegu, mille ohver oli kassaator) juhul, kui neil ei ole võimalik saavutada seda, et otseselt vastutavad isikud kantud kahju täielikult hüvitavad):

1)    kas juhul, kui nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist, – mis ei ole vahetult kohaldatav – ei ole riigisisesesse õiguskorda üle võetud õigeaegselt (ja/või täielikult) osas, mis puudutab sellega ette nähtud vägivallakuritegude ohvritele kahju hüvitamise süsteemi kehtestamist, mis tekitab liikmesriigile kohustuse hüvitada kahju piiriülestele isikutele, kellele see direktiiv on ainult adresseeritud, vastavalt Euroopa Kohtu praktikast (nende hulgas kohtuotsused Francovich ning Brasserie du Pecheur ja Factortame III) tulenevatele põhimõtetele, kohustab [Euroopa Liidu] õigus ette nägema liikmesriigi samalaadse vastutuse mittepiiriüleste isikute (st selles riigis elavate isikute) suhtes, kes ei ole direktiivi rakendamisest saadava kasu otsesed adressaadid, kuid kes selleks, et vältida võrdse kohtlemise/diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist [Euroopa Liidu] õiguses, oleksid – kui direktiiv oleks üle võetud õigeaegselt ja täielikult – pidanud ja võinud kasu saada selle direktiivi (st eespool nimetatud hüvitisskeemi) kasuliku mõju laiendamisest;

olenevalt vastusest eespool toodud küsimusele:

2)    kas siseministri 31. augusti 2017. aasta dekreediga (antud 7. juuli 2016. aasta seaduse nr 122 (Õigusnormid, millega võetakse kohustused, mis tulenevad Itaalia kuulumisest Euroopa Liitu; Euroopa seadus nr 2015-2016) ning selle hilisemate muudatuste (mis tehti 20. novembri 2017. aasta seaduse nr 167 artikliga 6 ja 30. detsembri 2018. aasta seaduse nr 145 artikli 1 lõigetega 593–596) artikli 11 lõike 3 alusel) tahtlike vägivallakuritegude (ja konkreetselt karistusseadustiku artiklis 609-bis seksuaalkuriteo ohvritele) kindlas summa 4800 eurot ette nähtud hüvitist võib pidada „ohvritele õiglaseks ja asjakohaseks hüvitiseks“, mis on nähtud ette direktiivi 2004/80 artikli 12 lõikes 2?

____________

1     Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist (ELT 2004, L 261, lk 15; ELT eriväljaanne 19/07, lk 65).