Kohtuasi C‑621/18

Andy Wightman jt

versus

Secretary of State for Exiting the European Union

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Court of Session, Inner House, First Division (Scotland))

Eelotsusetaotlus – ELL artikkel 50 – Liikmesriigi teade oma kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda – Teate tagajärjed – Õigus teade ühepoolselt tagasi võtta – Tingimused

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (täiskogu) 10. detsembri 2018. aasta otsus

1.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Liikmesriigi kohtu pädevus – Põhikohtuasjas esitatud hagi või kaebuse vastuvõetavuse ja eelotsusetaotluse riigisisesele õigusele vastavuse hindamine – Kontrollimine Euroopa Kohtu poolt – Välistamine – Põhikohtuasjas esitatud avalduse tuvastuslik laad – Euroopa Kohtu pädevuse välistamiseks ebapiisav asjaolu

(ELTL artikkel 267)

2.        Liikmesriigid – Euroopa Liidust väljaastumine – Liikmesriigi otsus algatada väljaastumismenetlus – Euroopa Ülemkogule teatamine – Ühepoolse tagasivõtmise võimalus – Tingimused – Tagajärjed

(ELL artiklid 49 ja 50)

1.      Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 25, ning 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 32). Euroopa Kohtu ülesanne ei ole aga seada kahtluse alla põhikohtuasja avalduse vastuvõetavusele eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt antud hinnangut, mis eelotsusemenetluses kuulub liikmesriigi kohtu pädevusse, ega ka kontrollida, kas otsus eelotsusetaotlus esitada on vastu võetud kooskõlas kohtukorraldust ja ‑menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 26, ning 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus American Express, C‑304/16, EU:C:2018:66, punkt 34). Käesolevas asjas lükkas eelotsusetaotluse esitanud kohus tagasi vastuvõetavuse vastuväited, mis Ühendkuningriigi valitsus tema menetluses esitas seoses põhikohtuasja avalduse hüpoteetilise või akadeemilise laadiga. Sellest järeldub, et niivõrd, kuivõrd Ühendkuningriigi valitsuse ja komisjoni argumentide eesmärk on seada kahtluse alla kõnealuse avalduse vastuvõetavus, ei mõjuta need eelotsusetaotluse vastuvõetavusele antavat hinnangut (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 33).

Pealegi asjaolu, et põhikohtuasja avaldus on tuvastuslikku laadi, ei takista Euroopa Kohtul teha otsust eelotsuse küsimuse kohta, kui selline avaldus on riigisisese õiguse kohaselt lubatud ja küsimus on objektiivselt vajalik selle vaidluse lahendamiseks, millega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole õiguspäraselt pöördutud (vt selle kohta 15. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punkt 65, ning 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 28). Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtus tõepoolest vaidlus pooleli ning seda olenemata sellest, et põhikohtuasja vastustaja on otsustanud jätta põhikohtuasja avaldajate esitatud küsimuse sisu suhtes seisukoha võtmata ja väidab üksnes, et nende avaldus on vastuvõetamatu (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus Afton Chemical, C‑343/09, EU:C:2010:419, punktid 11 ja 15).

(vt punktid 27 ja 30–32)

2.      ELL artiklit 50 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui liikmesriik on Euroopa Ülemkogule selle artikli kohaselt teatanud oma kavatsusest Euroopa Liidust välja astuda, võimaldab kõnealune artikkel sellel liikmesriigil senikaua, kui liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud väljaastumisleping ei ole jõustunud, või lepingu puudumise korral seni, kuni ei ole möödunud sama artikli lõikes 3 ette nähtud kaheaastane tähtaeg, mida võib selle lõike alusel olla pikendatud, võtta teate ühepoolselt ning üheti mõistetavalt ja tingimusteta tagasi Euroopa Ülemkogule saadetud kirjaliku dokumendiga, pärast seda kui asjaomane liikmesriik on kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega teinud otsuse teade tagasi võtta. Tagasivõtmine kinnitab liikmesriigi kuulumist Euroopa Liitu tema kui liikmesriigi suhtes muutumatutel tingimustel, kuna tagasivõtmine lõpetab väljaastumismenetluse.

Mis puudutab ELL artikli 50 konteksti, siis tuleb viidata EL lepingu preambuli kolmeteistkümnendale põhjendusele, EL toimimise lepingu preambuli esimesele põhjendusele ja ELL artiklile 1, millest nähtub, et aluslepingute eesmärk on luua Euroopa rahvaste üha tihedam liit, ning EL toimimise lepingu preambuli teisele põhjendusele, millest ilmneb, et liit püüab lammutada Euroopat jagavaid barjääre. Samuti tuleb rõhutada EL lepingu preambuli teises ja neljandas põhjenduses väärtustena tunnustatud vabaduse ja demokraatia olulisust, mis kuuluvad ühiste väärtuste hulka, mida on silmas peetud selle aluslepingu artiklis 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambulis, ning mis selles tähenduses kuuluvad liidu õiguskorra alustalade hulka (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 303 ja 304). Nagu nähtub ELL artiklist 49, milles on ette nähtud iga Euroopa riigi võimalus esitada liidu liikmeks astumise avaldus ja millele väljaastumisõigust käsitlev ELL artikkel 50 on vastukaaluks, koondab liit endasse riike, kes vabalt ja vabatahtlikult jagavad neid väärtusi, ning liidu õigus tugineb seega põhieeldusele, et iga liikmesriik jagab kõikide teiste liikmesriikidega – ja ühtlasi tunnistab, et teised liikmesriigid jagavad ka temaga – neid samu väärtusi (vt selle kohta 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (Kohtusüsteemi puudused), C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586, punkt 35).

Neil asjaoludel tuleb märkida, et kui riiki ei saa sundida tema tahte vastaselt liitu astuma, ei saa teda ka sundida tema tahte vastaselt liidust välja astuma. Kui aga väljaastumiskavatsusest teatamine peaks vältimatult kaasa tooma asjaomase liikmesriigi väljaastumise ELL artikli 50 lõikes 3 ette nähtud perioodi lõppedes, võiks see liikmesriik olla sunnitud liidust lahkuma vastupidi oma põhiseadusest tulenevate nõuetega kooskõlas oleva demokraatliku protsessi tulemusel väljendatud tahtele loobuda liidust väljaastumise otsusest ja seega liidu liikmeks jääda. Tuleb tõdeda, et niisugune tulemus oleks vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 61 ja 62 meelde tuletatud eesmärkide ja väärtustega. Täpsemalt oleks aluslepingute eesmärgiga luua Euroopa rahvaste üha tihedam liit vastuolus see, kui sunnitaks välja astuma liikmesriiki, kes on küll kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega demokraatliku protsessi tulemusel teatanud kavatsusest liidust välja astuda, kuid kes otsustab sellise protsessi raames selle kavatsuse kohta esitatud teate siiski tagasi võtta.

Seda järeldust kinnitavad Euroopa põhiseaduse lepingu ettevalmistamisel arvesse võetud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni sätted. Nimelt juhuks, kui lepingu sätete kohaselt on väljaastumine lubatud, on selle konventsiooni artiklis 68 selges ja tingimusteta sõnastuses täpsustatud, et konventsiooni artiklites 65 ja 67 ette nähtud väljaastumisteate võib tagasi võtta millal tahes enne selle rakendumist.

(vt punktid 61–63, 65–67, 70, 71, 75 ja resolutsioon)