Language of document :

Hamasi 14. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda laiendatud koosseisus) 14. detsembri 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-400/10 RENV: Hamas versus nõukogu

(kohtuasi C-122/19 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Hamas (esindaja: advokaat L. Glock)

Teised menetlusosalised: Euroopa Liidu Nõukogu, Prantsuse Vabariik ja Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada 14. detsembri 2018. aasta otsus T-400/10 RENV: Hamas vs. nõukogu osas, milles sellega jäetakse rahuldamata nõue tühistada järgmised aktid:

nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsus 2011/430/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2011, L 188, lk 47); nõukogu 22. detsembri 2011. aasta otsus 2011/872/ÜVJP (ELT 2011, L 343, lk 54), nõukogu 25. juuni 2012. aasta otsus 2012/333/ÜVJP (ELT 2012, L 165, lk 72), nõukogu 10. detsembri 2012. aasta otsus 2012/765/ÜVJP (ELT 2012, L 337, lk 50), nõukogu 25. juuli 2013. aasta otsus 2013/395/ÜVJP (ELT 2013, L 201, lk 57), nõukogu 10. veebruari 2014. aasta otsus 2014/72/ÜVJP (ELT 2014, L 40, lk 56) ja nõukogu 22. juuli 2014. aasta otsus 2014/483/ÜVJP (ELT 2014, L 217, lk 35), millega ajakohastatakse ja mõnikord muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks vastavalt otsused 2011/430, 2011/872, 2012/333, 2012/765, 2013/395 ja 2014/72,

ning

nõukogu 18. juuli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 687/2011 (ELT 2011, L 188, lk 2), nõukogu 22. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus nr 1375/2011 (ELT 2011, L 343, lk 10), nõukogu 25. juuni 2012. aasta rakendusmäärus nr 542/2012 (ELT 2012, L 165, lk 12), nõukogu 10. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus nr 1169/2012 (ELT 2012, L 337, lk 2), nõukogu 25. juuli 2013. aasta rakendusmäärus nr 714/2013 (ELT 2013, L 201, lk 10), nõukogu 10. veebruari 2014. aasta rakendusmäärus nr 125/2014 (ELT 2014, L 40, lk 9) ja nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmäärus nr 790/2014 (ELT 2014, L 217, lk 1), millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks vastavalt rakendusmäärused (EL) nr 83/2011, 687/2011, 1375/2011, 542/2012, 1169/2012, 714/2013 ja 125/2014,

osas, milles need aktid puudutavad Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi;

teha lõplik otsus käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevates küsimustes;

mõista kõik kohtukulud kohtuasjades T-400/10, T-400/10 RENV, C-79/15 P ja käesolevas kohtuasjas välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Esimene väide, et on rikutud faktiliste asjaolude tõesuse tõendamist reguleerivaid põhimõtteid:

Üldkohus rikkus kohtuotsuses C-79/15 P: nõukogu vs. Hamas määratletud tõendamist reguleerivaid põhimõtteid ning asetas Hamasi õlule äärmiselt keerulise või suisa võimatu tõendamiskoormise;

teise võimalusena rikkus Üldkohus tõendamist reguleerivaid põhimõtteid, sest ta leidis, et Hamas ei ole konkreetselt ja üksikasjalikult vaidlustanud nõukogu tõendatud faktilisi asjaolusid;

Üldkohus jättis täitmata tal lasuva kohustuse vastata õiguslikult piisavalt kõigile argumentidele, mis hageja esitas seoses võimalusega lugeda ta vastutavaks terroriaktide eest.

Teine väide, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kontrollile:

Üldkohus jättis hageja ilma õigusest tõhusale kohtulikule kontrollile, sest ta ei tuvastanud, et nõukogu ei olnud tõendanud oma põhjendustes nimetatud faktiliste asjaolude tõesust;

Üldkohus jätkas õiguse tõhusale kohtulikule kontrollile rikkumist vaatamata sellele, et menetlust korraldava meetmega oli kinnitatud, et vaidlusalused aktid ei põhine piisavalt arvestataval faktilisel alusel;

Üldkohus lükkas tagasi väite, mille kohaselt nõukogu oli eksinud seoses faktiliste asjaolude tõesusega, tasakaalustamatu menetluse tulemusel ja hageja kahjuks.

Kolmas väide, et Üldkohus rikkus ühise seisukoha artikli 1 lõiget 4, sest ta leidis, et Ühendkuningriigi otsus, millele nõukogu tugines, oli süüdimõistev otsus:

Üldkohtu poolne süüdimõistva otsusena kvalifitseerimine ei vasta ühises seisukohas 2001/931 kehtestatud kriteeriumidele ning muudab aktide põhjendamise kohustuse sisutühjaks;

sellest ekslikust kvalifikatsioonist tulenevalt muutis Üldkohus samuti võimatuks riiklikest otsustest võetud faktiliste asjaolude kvalifikatsiooni kohtuliku kontrolli.

Neljas väide: Üldkohus sai tagasi lükata väite, et nõukogu ei olnud piisavalt arvesse võtnud olukorra muutumist aja möödumise tõttu, vaid seeläbi, et rikkus Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 lõiget 2, asendas õigusvastaselt põhjendused ja lähtus ekslikust eeldusest.

Viies väide: Üldkohus rikkus õigusnorme ELTL artikli 296 tõlgendamisel, sest ta leidis, et faktilised asjaolud, mille nõukogu tuvastas iseseisvalt, ja nende kvalifikatsioon on põhjendustes esitatud piisavalt täpselt ja konkreetselt, et hageja saaks need vaidlustada ja kohus nende üle kontrolli teostada.

____________