Language of document : ECLI:EU:C:2013:312

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ELEANOR SHARPSTON

esitatud 16. mail 2013(1)

Kohtuasi C‑120/12 P

Kohtuasi C‑121/12 P

Kohtuasi C‑122/12 P

Bernhard Rintisch

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellatsioonkaebus – Ühenduse kaubamärk – Vastulause – Varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivuse tõendid – Pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppu esitatud tõendid ja tõlked – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus





1.        Käesolevad kolm apellatsioonkaebust on esitatud Üldkohtu kolme otsuse peale, mis on tehtud samal päeval, sõnastatud sarnaselt ning mis põhinevad samadel sätetel – määruse nr 40/94(2) artikli 74 lõikel 2 ja määruse nr 2868/95 (edaspidi „rakendusmäärus”) eeskirja 20 lõikel 1 ja eeskirja 50 lõikel 1.(3) Apellatsioonkaebused põhinevad samal kahel väitel.

2.        Käesolevates asjades esitas sama kaubamärgiomanik B. Rintisch kolme erineva ühenduse kaubamärgi registreerimisele vastulaused selle alusel, et eksisteeris segiajamise tõenäosus teatavate kaubamärkidega, mille omanikuks ta ennast väitis. Ta tugines oma vastulausetes muu hulgas varasematele Saksamaal registreeritud kaubamärkidele. Registreerimise vastustamiseks pidi ta samuti tõendama nende varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust. Ent B. Rintisch ei esitanud Siseturu Ühtlustamise Ameti (edaspidi „ühtlustamisamet” või „amet”) poolt määratud tähtaja jooksul selle kohta kõiki vajalikke tõendeid koos vastavate dokumentide tõlgetega menetluskeelde, milleks oli kõikidel juhtudel inglise keel. Vastulausete osakond lükkas seetõttu vastulaused tagasi. Seejärel esitas B. Rintisch koos edasikaebusega täiendavad dokumendid ja dokumentaalsete tõendite tõlked. Ühtlustamisameti apellatsioonikoda keeldus kõigil kolmel juhul neid arvesse võtmast sel põhjusel, et tal ei olnud kaalutlusõigust seda teha. Üldkohus jättis apellatsioonikoja otsuste peale esitatud hagid rahuldamata.

3.        Käesolevates apellatsioonkaebustes palutakse Euroopa Kohtul kaaluda, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes seisukohale, et apellatsioonikojal ei ole kaalutlusõigust võtta arvesse varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse kohta esitatud tõendeid ning samuti dokumentaalsete tõendite tõlkeid, mis esitatakse pärast apellatsioonikoja määratud tähtaja lõppu.

 Liidu kaubamärgiõigus

4.        Määruse nr 40/94 artikkel 42 „Vastulause” sätestab:

„1. Kolme kuu jooksul pärast ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist võivad esitada vastulause kaubamärgi registreerimisele põhjendusega, et kaubamärki ei tohiks registreerida artikli 8 kohaselt:[(4)]

[…]

3. Vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. [...] Ameti määratud aja jooksul võib vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.”

5.        Artikkel 74 „Faktide kontrollimine ameti omal algatusel” sätestab:

„1. Asju menetledes kontrollib amet fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub amet siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2. Amet võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”

6.        Rakendusmääruse sätestab määruse rakendamiseks vajalikud eeskirjad.(5) Selle eeskirjad „peaksid tagama kaubamärgimenetluste sujuva ja tõhusa toimimise ametis”.(6)

7.        Eeskiri 18 kirjeldab vastuvõetava vastulause menetluse alustamist:(7)

„1. Kui vastulause on eeskirja 17 kohaselt tunnistatud vastuvõetavaks, saadab amet osalistele teatise, juhtides nende tähelepanu sellele, et vastulausemenetlus loetakse alanuks kaks kuud pärast teatise kättesaamist. [...]

[…]”

8.        Eeskirja 19 kohaselt:

„1. Amet võimaldab vastulause esitajal esitada vastulauset toetavaid fakte, tõendeid ja argumente või täiendada juba eeskirja 15 lõike 3 kohaselt esitatud fakte, tõendeid ja argumente ameti määratud tähtaja jooksul [...]

2. Lõikes 1 sätestatud perioodil esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, samuti tõendeid oma vastulause esitamise õiguse kohta. Eelkõige esitab vastulause esitaja järgmised tõendid:

a)      kui vastulause aluseks on kaubamärk, mis pole ühenduse kaubamärk, siis tõendid selle taotlemise või registreerimise kohta, esitades selleks:

[…]

ii)      kui kaubamärk on registreeritud, siis olenevalt asjaoludest kas asjakohase registreerimistõendi koopia või tõendi selle viimase pikendamise kohta, mis tõendab, et kaubamärgi kaitseperiood ulatub lõikes 1 sätestatud tähtajast ja selle tähtaja kõikidest pikendamistest kaugemale, või samaväärsed dokumendid, mis kaubamärgi registreerinud asutus on väljastanud;

[…]

3. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud teave ja tõendid esitatakse menetluse keeles või neile lisatakse tõlge. Tõlge esitatakse algdokumendi esitamiseks määratud tähtajaks.

4. Amet ei arvesta kirjalikult esitatud materjale või dokumente või nende osi, mis pole esitatud või tõlgitud menetluse keelde ameti poolt määratud tähtajaks.”

9.        Eeskiri 20 „Vastulause läbivaatamine” sätestab:

„1. Kui vastulause esitaja ei ole enne eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppu[(8)] tõendanud oma varasema märgi või õiguse olemasolu, kehtivust ja ulatust ega oma õigusi vastulause esitamiseks, lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi.

2. Kui vastulauset lõike 1 kohaselt tagasi ei lükata, teatab amet vastulause esitamisest taotlejale ja palub taotlejal esitada ameti määratud tähtaja jooksul selle kohta omapoolse seisukoha.

3. Kui taotleja oma seisukohta ei esita, menetleb amet vastulauset talle varem esitatud tõendite alusel.

4. Taotleja seisukoht edastatakse vastulause esitajale ja amet palub vastulause esitajal vastata ameti määratud tähtaja jooksul, kui vastulause esitaja seda vajalikuks peab.

5. Eeskirja 18 lõikeid 2 ja 3 kohaldatakse mutatis mutandis pärast kuupäeva, mil vastulausemenetlus on loetud alustatuks.

6. Teatud juhtudel võib amet paluda osapooltel oma seisukohti kitsendada ja vaid teatud küsimusi käsitleda, lubades sellisel juhul neil aga tõstatada muid küsimusi menetluse hilisemas etapis. Amet ei ole mingil juhul kohustatud teavitama osapooli sellest, milliseid tõendeid ja fakte võiks veel esitada või millised tõendid ja faktid on jäänud esitamata.

[…]”

10.      Eeskirja 50 lõike 1 „Kaebuste menetlemine” esimene ja kolmas lõik sätestavad:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kaebuse menetlusele mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluste puhul osakonnas, kelle otsuse peale kaevatakse.

[…]

Kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud vastulausete läbivaatustalituse poolt määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse artikli 74 lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid.”

 Menetlused ühtlustamisametis

 Kohtuasi C‑120/12 P

11.      Bariatrix Europe Inc. SAS (edaspidi „Bariatrix”) esitas 17. märtsil 2006. aastal taotluse sõnamärgi „PROTI SNACK” registreerimiseks ühenduse kaubamärgina Nizza kokkuleppe klassidesse 5, 29 ja 32 kuuluvate kaupade jaoks.(9)

12.      B. Rintisch esitas 9. märtsil 2007 selle kaubamärgi registreerimisele vastulause määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud alusel (avalikkuse poolt segiajamise tõenäosus territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud). Nende varasemate kaubamärkide hulka, millele vastulause tugines, kuulusid Saksa sõnamärgid „PROTIPLUS” ja „PROTI” ja Saksa kujutismärk „PROTIPOWER”.

13.      Koos vastulausega esitas B. Rintisch dokumendid tõendamaks iga nimetatud varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivust. Sealhulgas esitas ta vastulausete osakonnale: 1) Deutsches Patent- und Markenamti (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet, edaspidi „DPMA”)(10) poolt välja antud registreerimistõendid ja 2) DPMA võrguregistri väljavõtte. Samuti esitati algsete registreerimistõendite tõlked inglise keelde ent mitte võrguregistri väljatrükkide tõlkeid.

14.      26. aprillil 2007 teatas vastulausete osakond B. Rintischile vastulausemenetluse võistleva etapi alguskuupäeva. Ta märkis, et kaubamärkide kohta, mille registreerimisest on kulunud üle 10 aasta, tuleb esitada tõend pikendamise kohta ja et varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust tuleb tõendada ametlike dokumentidega, mis on tõlgitud menetluskeelde. Kui neid tõendeid ei esitata 27. augustiks 2007, võib vastulause vastavalt rakendusmääruse eeskirja 20 lõikele 1 tagasi lükata ilma seda sisuliselt arutamata.

15.      Peaaegu kuu aega pärast selle tähtaja lõppu esitas B. Rintisch 25. septembril 2007 ühtlustamisametile seoses varasema kaubamärgiga: 1) DPMA võrguregistri väljavõtte ja 2) DPMA kinnituse selle kohta, et neid kaubamärke oli pikendatud enne vastulause esitamise kuupäeva. Samuti esitas ta selle kinnituse tõlke inglise keelde.

16.      Vastulausete osakond lükkas 31. märtsil 2008 vastulause tagasi põhjendusel, et B. Rintisch ei olnud määratud tähtaja jooksul tõendanud vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust. Esiteks olid koos vastulausega esitatud algsed registreerimistõendid ebapiisavad tõendamaks varasemate kaubamärkide jätkuvat kehtivust 27. augustil 2007, mis oli ühtlustamisameti määratud tähtajaks. Saksa õiguse kohaselt lõpeb Saksa kaubamärkide kaitse kümne aasta möödumisel taotluse esitamisest. Teiseks ei saanud vastavalt rakendusmääruse eeskirja 19 lõikele 4 varasemate kaubamärkide pikendamise kuupäeva tõendamiseks arvesse võtta DPMA võrguregistri väljavõtteid, kuna need ei olnud menetluskeelde tõlgitud. Kolmandaks keeldus vastulausete osakond rakendusmääruse eeskirja 20 lõike 1 alusel arvesse võtmast 25. septembril 2007 esitatud dokumente, kuna need esitati hilinenult.

17.      B. Rintisch esitas 8. mail 2008 selle otsuse peale kaebuse. Ta palus apellatsioonikojal keelduda kaubamärgi „PROTI SNACK” registreerimisest, kuna eksisteerib segiajamise tõenäosus. Ta väitis, et DPMA tõlkimata väljavõtted olid iseenesest mõistetavad ja piisavad tõendamaks vähemalt seda, et varasemad kaubamärgid „PROTIPLUS” ja „PROTI POWER” olid pikendatud. Ta esitas uuesti dokumendid, mis ta oli esitanud vastulausete osakonnale 25. septembril 2007, koos nende tõlgetega ja palus apellatsioonikojal neid arvesse võtta.

18.      15. detsembril 2008 jättis apellatsioonikoda kaebuse rahuldamata. Ta leidis, et vastulausete osakond oli rakendusmääruse eeskirja 19 lõikeid 2, 3 ja 4 ning eeskirja 20 lõiget 1 kohaldades õigesti otsustanud, et B. Rintisch ei olnud nõuetekohaselt tõendanud varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust. Ta nõustus vastulausete osakonna põhjendustega mitte võtta arvesse 9. märtsil 2007 esitatud registreerimistõendeid (kaubamärkide pikendamise tõendamata jätmine) ja DPMA võrguregistri väljavõtteid (tõlgete puudumine) ning 25. septembril 2007 esitatud tõendeid (hilinenud esitamine). Lisaks leidis ta, et ei apellatsioonikojal ega vastulausete osakonnal ole määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 kohaselt kaalutlusõigust võtta arvesse dokumente, mis esitatakse pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppu. Apellatsioonikoda lisas, et isegi kui tal oleks selline kaalutlusõigus, ei oleks ta seda B. Rintischi kasuks kasutanud. Kaubamärgi taotleja ei olnud tegutsenud kohatult ega avaldanud omapoolset mõju sellele, et B. Rintischi esitas tõendid pärast määratud tähtaja lõppu.

19.      B. Rintisch esitas selle otsuse peale 13. veebruaril 2009 hagi Üldkohtule.

 Kohtuasjad C‑121/12 P ja C‑122/12 P

20.      Valfleuri Pâtes Alimentaires SA (edaspidi „Valfleuri”) esitas 6. jaanuaril 2006 taotluse registreerida ühenduse kaubamärkidena sõnamärgid „PROTIVITAL” ja „PROTIACTIVE” muu hulgas kaupade jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 5, 29 ja 30.

21.      B. Rintisch esitas 24. oktoobril 2006 mõlemale registreerimisele vastulause määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud alusel. Tema vastulause hõlmas kaupu, mille suhtes need registreerimistaotlused esitati. Vastulause tugines muu hulgas varasematele Saksa sõnamärkidele „PROTIPLUS” ja „PROTI” ning kujutismärgile „PROTIPOWER”.

22.      B. Rintisch esitas 16. jaanuaril 2007 nende varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse tõendamiseks mõlemas vastulausemenetluses 1) DPMA registreerimistõendid ja 2) DPMA võrguregistri väljavõtted. Tõlked inglise keelde esitas ta ainult kummagi kaubamärgi registreerimistõendite kohta.

23.      23. jaanuaril 2007 teatas vastulausete osakond B. Rintischile kaubamärgi „PROVITAL” registreerimisega seotud vastulausemenetluse võistleva etapi alguskuupäeva. 13. märtsil 2007 saatis ta samasuguse teate kaubamärki „PROTIACTIVE” puudutava menetluse raames. Vastulausete osakond märkis sõnaselgelt, et B. Rintisch peab tõendama varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust ja esitama selleks ametlikud dokumendid, mis on tõlgitud menetluskeelde. Ta soovitas esitada pikendamistõendid nende kaubamärkide kohta, mille registreerimisest oli kulunud üle kümne aasta. Tõendite esitamise tähtajaks oli 4. juuni 2007 „PROVITALi” menetluses ja 26. mai 2007 „PROTIACTIVE’i” menetluses. Vastulausete osakond hoiatas B. Rintischit, et kui asjakohaseid tõendeid ei esitata nimetatud ajaks, lükkab ta vastulaused ilma neid sisuliselt läbivaatamata tagasi.

24.      Vastulausete osakond lükkas 19. septembril 2007 „PROVITALi” menetluses ja 24. septembril 2007 „PROTIACTIVE’i” menetluses vastulaused tagasi sellel alusel, et B. Rintisch ei olnud tähtaegselt tõendanud varasemate kaubamärgiõiguste olemasolu ja kehtivust. Registreerimistõendid tõendasid varasemate kaubamärkide algset registreerimist, ent ei tõendanud, et need olid endiselt kehtivad vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppemispäeval. Eraldivõetuna näitasid dokumendid hoopis, et kõnealuste kaubamärkide kehtivus oli lõppenud. Edasi leidis vastulausete osakond, et rakendusmääruse eeskirja 19 lõike 4 kohaselt ei saa ta varasemate kaubamärkide pikendamise kuupäevade tõenditena arvesse võtta DPMA võrguregistri väljavõtteid, kuna ei esitatud nende tõlget inglise keelde.

25.      B. Rintisch esitas 23. oktoobril 2007 kaebuse mõlema otsuse peale ning palus apellatsioonikojal keelduda taotletud kaubamärkide registreerimisest segiajamise tõenäosuse alusel. Koos kaebusega esitas ta DPMA võrguregistri väljavõtted ning DPMA kinnituse, mis olid tõlgitud inglise keelde ja milles oli märgitud, et varasemaid kaubamärke oli pikendatud enne vastulause esitamist.

26.      Vastavalt 21. jaanuaril ja 3. veebruaril 2009 jättis apellatsioonikoda mõlemas menetluses kaebused rahuldamata. Ta leidis, et vastulausete osakond oli vastulause põhjendatult tagasi lükanud, kuna B. Rintisch ei olnud määratud tähtaja jooksul tõendanud varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust. Registreerimistõendid, mis esitati 16. jaanuaril 2007, olid sellistena ebapiisavad tõendamaks, et varasemad kaubamärgid olid kehtivad vastulause esitamise kuupäeval. Vastulausete osakond jättis põhjendatult arvesse võtmata DPMA võrguregistri väljavõtted, kuna need ei olnud tõlgitud inglise keelde. Vastulausete osakonnal ega apellatsioonikojal endal ei ole kaalutlusõigust võtta arvesse dokumente, mis esitatakse pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppu. Rakendusmääruse eeskirja 20 lõige 1 sätestab selgesõnaliselt, et sellises olukorras tuleb vastulause tagasi lükata. Isegi kui apellatsioonikojal oleks olnud selline kaalutlusõigus, ei oleks ta seda B. Rintischi kasuks kasutanud, sest teine pool ei olnud tegutsenud kohatult ega mõjutanud omalt poolt tõendite hilinenud esitamist.

 Üldkohtu otsuste kokkuvõte

 Kohtuasi T‑62/09(11) (apellatsioonimenetluse ese kohtuasjas C‑120/12 P)

27.      Hagi apellatsioonikoja 15. detsembri 2009. aasta otsuse peale põhines kolmel väitel: 1) määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine vastulausete osakonna poolt, 2) määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 rikkumine vastulausete osakonna poolt ja võimu kuritarvitamine ning 3) määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine apellatsioonikoja poolt.

28.      Üldkohus jättis 16. detsembril 2011 hagi rahuldamata.

29.      Üldkohus lükkas oma otsuse punktis 24 esimese väite vastuvõetamatuse tõttu tagasi, kuna see ei olnud suunatud apellatsioonikoja otsuse vastu.

30.      Üldkohus lükkas teise väite tagasi põhjendamatuse tõttu. Oma otsuse punktides 27 ja 28 võttis ta kõigepealt kokku rakendusmääruse eeskirja 19 lõigete 1–3 tingimused ja kuupäevad, mil B. Rintisch tõendid esitas.

31.      Seejärel keskendus Üldkohus punktides 29–32 määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tingimustele ja kohtupraktikale, mille kohaselt 1) üldreeglina võivad pooled määruse nr 40/94 sätete kohaselt esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast nende esitamise tähtaja lõppu; 2) poolel ei ole tingimusteta õigust, et ühtlustamisamet tema poolt mittetähtaegselt esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid kaaluda võtab ja 3) ühtlustamisameti menetluses osalevate poolte võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selleks määratud tähtaja lõppu on seotud tingimusega, et ei ole sätestatud teisiti.

32.      Olles kirjeldanud rakendusmääruse eeskirja 20 lõike 1 ja eeskirja 50 lõike 1 esimese ja kolmanda lõigu tingimusi, kaalus Üldkohus seejärel, kas viimati nimetatud säte tähendab, et on „sätestatud teisiti”, mis välistab eeskirja 20 lõike 1 kohaldamise apellatsioonikoja menetluses:

„38      Algatuseks tuleb arvesse võtta, et kuna vastulause esitati 9. märtsil 2007, on käesolevas asjas kohaldatavaks [rakendusmääruse] redaktsiooniks see, mis jõustus pärast komisjoni määrusega (EÜ) nr 1041/2005 […] tehtud muudatust. Sealhulgas oli vastavalt selle määruse põhjendusele 7 üheks muudatuse eesmärgiks vastulausemenetlust puudutavad sätted täielikult ümber kujundada muu hulgas puuduste õiguslike tagajärgede täpseks piiritlemiseks.

39      Lisaks riskile kohaldada asjaomaste sätete suhtes ringargumentatsiooni, oleks taotleja pakutud tõlgendusega nõustumise tulemuseks see, et muudetud redaktsioonis [rakendusmääruse] eeskirja 20 lõike 1 kohaldamisala oleks oluliselt piiratud.

40      Kui apellatsioonikoda võiks määruse nr 40/94 artikli 74 lõikest 2 tuleneva kaalutluspädevuse alusel kaaluda selliseid tõendeid varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja ulatuse kohta, mida vastulausete osakond ei saa hilinenud esitamise korral vastavalt [rakendusmääruse] eeskirja 20 lõike 1 uuele redaktsioonile arvesse võtta, siis ei oleks määruses nr 1041/2005 sellist liiki puuduse suhtes sõnaselgelt sätestatud õiguslikul tagajärjel, nimelt vastulause tagasilükkamisel, teatavatel juhtudel mingit praktilist mõju.

41      Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et käesolevas asjas oli olemas säte, mille kohaselt ei võinud taotleja poolt ühtlustamisametile hilinenult esitatud tõendeid arvesse võtta, ja seega ei olnud apellatsioonikojal kaalutlusõigust vastavalt määruse nr 40/94 artikli 74 lõikele 2.”

33.      Seejärel käsitles Üldkohus B. Rintischi argumenti, mis puudutas apellatsioonikoja seisukohta, et apellatsioonikoda oleks igal juhul kasutanud kaalutlusõigust tema kahjuks:

„43      Ehkki apellatsioonikoda leidis, et käesoleva asja asjaolud igal juhul ei võimaldanud määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõiguse kohaldamist taotleja kasuks, on vaidlustatud otsuse punktist 39 ilmne, et see märkus esitati pelgalt teise võimalusena, arvestades seda, et […] kohtuotsus CORPO livre[(12)], millel apellatsioonikoja põhjenduskäik põhines, oli vaidlustatud Euroopa Kohtus.

44      Tuleb rõhutada, et […] kohtumääruses kohtuasjas K & L Ruppert Stiftung & Co. Handels-KG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)[(13)] ei seadnud Euroopa Kohus kahtluse alla Üldkohtu lähenemist kohtuotsuses […] CORPO livre. Lisaks, kuna vastavalt eespool punktis 41 esitatud järeldusele ei olnud apellatsioonikojal määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 ette nähtud kaalutlusõigust, siis puudub vajadus kontrollida taotleja argumente, millega soovitakse, et kohus kinnitaks, et vaidlustatud otsus oli selles osas ekslik, arvestades [...] kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul[(14)]sätestatud tingimusi. [...]

[...]

46      Sellest järeldub, et apellatsioonikoda ei rikkunud määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2, kui ta jättis vaidlustatud otsuses arvesse võtmata taotleja poolt vastulausete osakonnale hilinenult esitatud dokumendid, mis pidid tõendama varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust.”

34.      Kohtuotsuse punktis 47 tunnistas Üldkohus hagi vastuvõetamatuks apellatsioonikoja poolt väidetava võimu kuritarvitamise osas, kuivõrd hagiavaldus ei vastanud vastuvõetavuse miinimumnõuetele, eelkõige hagi toetavate argumentide esitamise nõudele, mis on sätestatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktis c, mida vastavalt viimati nimetatud kodukorra artikli 130 lõikele 1 ja artikli 132 lõikele 1 kohaldatakse intellektuaalomandi reguleerimisega seotud küsimustes.

35.      Kohtuotsuse punktis 62 lükkas Üldkohus põhjendamatuse tõttu samuti tagasi kolmanda väite, sest olles järeldanud, et vastulause esitaja ei ole varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivust kohaselt tõendanud, ei olnud tal õigust kontrollida vastulause põhjendatust ega ka seejuures analüüsida kõnealuste kaubamärkide segiajamise tõenäosuse olemasolu.

 Kohtuasjad T‑109/09(15) ja T‑152/09(16) (apellatsioonimenetluse esemed vastavalt kohtuasjades C‑121/12 P ja C‑122/12 P)

36.      B. Rintischi hagid apellatsioonikoja 21. jaanuari 2009. aasta ja 3. veebruari 2009. aasta otsuste peale põhinesid samal kolmel väitel, mis ta esitas kohtuasjas T‑62/09.

37.      Üldkohus jättis 16. detsembril 2011 hagid rahuldamata.

38.      Nii kohtuasjas T‑109/09 kui ka kohtuasjas T‑152/09 lükkas Üldkohus need kolm väidet tagasi põhjendustel, mis on sisuliselt samad kui need, millest tulenevalt ta lükkas tagasi identsed väited kohtuasjas T‑62/09 (mis on nüüd vaidluse all apellatsioonimenetluses kohtuasjas C‑120/12 P).

 Apellatsioonkaebuste kokkuvõte ja apellandi nõuded

39.      B. Rintisch palub igas apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul Üldkohtu otsus tühistada ja mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

40.      Apellatsioonkaebused põhinevad kahel väitel: 1) määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 rikkumine, kuivõrd Üldkohus leidis ekslikult, et apellatsioonikojal ei ole kaalutlusõigust otsustades, et vastulause esitaja ei ole esitanud tõendeid varasemate kaubamärkide kohta, ja 2) võimu kuritarvitamine.

 Poolte argumentide kokkuvõte seoses kolme apellatsioonkaebusega

 Määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 rikkumine

41.      B. Rintisch väidab, et Üldkohus eksis määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2 ja rakendusmääruse eeskirja 50 lõiget 1 tõlgendades. Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et apellatsioonikojal ei ole kaalutlusõigust otsustada, et pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu esitatud dokumente võib tema poolt otsuse tegemisel arvesse võtta. Samuti tegi Üldkohus vea selles, et ta ei tuvastanud, et apellatsioonikoda oli vääralt kasutanud talle artikli 74 lõikega 2 antud kaalutlusõigust.

 Kas apellatsioonikojal on kaalutlusõigus

42.      B. Rintisch tugineb kohtuotsusele Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise AmetLHS (UK) (Kleencare), milles Üldkohus leidis, et „[f]unktsionaalse järjepidevuse põhimõttest tuleneb, et […] artikli 74 lõike 1 lõpuosa kohaldamisalas peab apellatsioonikoja otsus tuginema kõikidele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis asjaomane pool on esitanud kas esimeses astmes otsuse teinud üksuse menetluses või kaebemenetluses, kui sama artikli lõikest 2 ei tulene teisiti”.(17) Apellatsioonikoda oleks pidanud seetõttu võtma arvesse selliseid pärast tähtaja lõppu vastulausete osakonnale esitatud dokumente, nagu näiteks kõnealuste kaubamärkide pikendamist tõendavate dokumentide tõlked.

43.      Ehkki B. Rintisch on nõus, et Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul,(18) et artikli 74 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõigus on tingimuslik ja sõltub sellest, et ei ole sätestatud teisiti, väidab ta, et see säte ise ei sisalda sellist tingimust. Samuti puudub muu norm, mis välistaks apellatsioonikoja poolt selle kaalutlusõiguse kasutamise. Sellega näib ta ühtlasi vaidlustavat kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul kindlaks määratud põhimõtte kehtivuse.

44.      B. Rintisch väidab, et ehkki on tõsi, et eeskirja 20 lõige 1 kohaldub vastulausemenetluses, ei võtnud Üldkohus arvesse, et eeskirja 50 lõige 1 on eeskirja 20 lõike 1 suhtes ülimuslik, kuivõrd see annab apellatsioonikojale kaalutluspädevuse. Üldkohus jättis arvestamata asjaolu, et eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik, mis on kaebusi käsitlev erisäte, näeb sõnaselgelt ette artikli 74 lõike 2 kohaldamise. Sellega seoses ei teinud Üldkohus vahet täiesti uute faktide ning „lisa- või täiendavate” faktide ja tõendite hilinenud esitamise vahel. Samuti oleks Üldkohus pidanud asuma seisukohale, et artikli 74 lõike 2 kohaselt oleks apellatsioonikoda pidanud arvesse võtma tõlget, mis esitati pärast määratud tähtaja lõppu.

45.      Ühtlustamisamet väidab, et esimese väitega tõstatatud küsimused saab lahendada kahe kaalutluse alusel. Esiteks tuleb eeskirja 20 lõiget 1 lugeda selle ajaloolises kontekstis. Varasemates redaktsioonides ei näinud see eeskiri ette, mis tagajärjed tulenevad eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtaja mittejärgimisest. Määrusega nr 1041/2005 muudetud eeskirja 20 lõige 1 sätestab nüüd sõnaselgelt, et vastulause tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kui vastulause esitaja ei ole enne eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppu tõendanud oma varasema kaubamärgi või õiguse olemasolu, kehtivust ja ulatust. Teiseks märgitakse eeskirja 19 lõikes 3 selgelt, et vastulauset toetavad tõendid tuleb esitada menetluskeeles või lisada neile tõlge sellesse keelde. See nõue põhineb vajadusel järgida põhimõtet audi alteram partem ja poolte menetlusliku võrdsuse põhimõtet inter partes menetlustes. Registreerimistõendeid saab seega tõendusmaterjalina arvesse võtta ainult siis, kui need vastavad eeskirja 19 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Üldkohtul oli seega õigus asuda seisukohale, et rakendusmääruse eeskirja 20 lõige 1 välistab mis tahes kaalutlusõiguse otsustada, kas võtta või mitte võtta arvesse tõendeid ja tõlkeid, mis esitatakse pärast tähtaja lõppu.

46.      Seejärel käsitleb ühtlustamisamet võimalikku parallelismi eeskirja 20 ja eeskirja 22 lõike 2 vahel. Arvestades viimati nimetatud sätet ja tagajärgi, mis kaasnevad tõendite esitamisega pärast selle sätte alusel ühtlustamisameti poolt määratud tähtaja lõppu, oli Üldkohus varem eristanud algseid tõendeid täiendavatest tõenditest. Ühtlustamisamet on seisukohal, et see kohtupraktika hõlmab tõendite esitamist hilisemas järgus vastulausemenetluses. Ühtlustamisamet on nõus, et tegeliku kasutamise tõendamise puhul võib esitatud tõendite kvaliteeti tõlgendada erinevalt ning seega on vajalik paindlikkus. Ent varasemate õiguste olemasolu ja kehtivuse tõendamise kontekstis ei ole kunagi mingit kahtlust esitatud dokumentide piisavuses. Järelikult ei ole selline eristamine selles kontekstis asjakohane.

47.      Erinevalt Bariatrixist kohtuasjas C‑120/12 P astus Valfleuri kohtuasjades C‑121/12 P ja C‑122/12 P menetlusse. Ta on seisukohal, et asjaoludel, millest tulenevalt on esitatud käesolevad apellatsioonkaebused, ei ole ühtlustamisametil kaalutlusõigust. Tema argument põhineb rakendusmääruse eeskirjade 19 ja 20 sõnastusel ning asjaolud, et mõlemad sätted keelavad ühtlustamisametil anda vastulause esitajale lisaaega, et too saaks tõendada varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivust ja ulatust. Lisaks vaidlustab ta B. Rintischi tuginemise kohtupraktikale, milles ei käsitletud määrusega nr 1041/2005 muudetud rakendusmääruse eeskirjade 19 ja 20 kohaldamist. Valfleuri märgib, et käesolevas asjas olid B. Rintischi valduses vajalikud dokumentaalsed tõendid enne ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppu, ometigi ei ole ta kuidagi põhjendanud, miks ta ei esitanud neid dokumente enne 2007. aasta oktoobrit.

 Apellatsioonikoja kaalutlusõiguse kasutamine

48.      B. Rintisch väidab, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et apellatsioonikoda tegi vea, kui ta märkis, et kui tal oleks kaalutlusõigus vastavalt määruse nr 40/94 artikli 74 lõikele 2, oleks ta kasutanud seda kaalutlusõigust Rintischi kahjuks. Siin oleks Üldkohus pidanud uurima tema argumente, mis puudutasid seda, et apellatsioonikoda ei kaalunud, kas pärast tähtaja lõppu esitatud tõendite arvesse võtmine oleks olnud õigustatud, kuna ühelt poolt oli see materjal esmapilgul tõenäoliselt asjakohane vastulausemenetluse lahendi seisukohalt, ja teiselt poolt ei välistanud seda menetlusstaadium, mille ajal hilinenud esitamine toimus, ega sellega seotud asjaolud.

49.      Ühtlustamisamet väidab, et see väide on asjakohane ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et apellatsioonikojal on kaalutlusõigus. Igal juhul on apellatsioonikoda selgitanud, kuidas ta oleks seda kaalutlusõigust käesolevas asjas kasutanud.

 Võimu kuritarvitamine

50.      B. Rintisch näib apellatsioonkaebuses teise väitena väitvat, et Üldkohus pani toime võimu kuritarvitamise. Samas ei ole selle väite toetuseks esitatud konkreetseid argumente.

51.      Ühtlustamisamet ei ole kindel, kas see väide on ka apellatsioonkaebuse raames esitatud. Igal juhult tuleb see põhjenduste puudumise tõttu vastuvõetamatuna tagasi lükata.

 Hinnang

 Apellatsioonikoja kaalutlusõigus ja selle kaalutlusõiguse kasutamine

52.      Apellatsioonkaebuse esimese väite võib jagada kahte ossa. Esimene osa puudutab seda, kas apellatsioonikojal on kaalutlusõigus võtta arvesse varasemate kaubamärkide olemasolu ja kasutamise tõendeid ja nende tõendite tõlkeid, mis esitatakse pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu. Teine osa käsitleb selle kaalutlusõiguse kasutamist, kui see peaks eksisteerima.

 Kas apellatsioonikojal on kaalutlusõigus

53.      Selgitasin samuti täna esitatavas ettepanekus kohtuasjas C‑621/11 P: New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, et eri menetlustes tõendite arvesse võtmiseks ühtlustamisametil oleva kaalutlusõiguse ulatuse analüüsimisel peab lähtepunktiks olema see, et ühtlustamisametil, sealhulgas vastulausete osakonnal ja apellatsioonikojal, on tavaliselt kaalutlusõigus võtta arvesse tõendeid, mis esitatakse pärast määratud tähtaega.

54.      Kohtuasjas New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet käsitles apellatsioonkaebus seda, kas vastulausete osakonnal on kaalutlusõigus otsustada, kas võtta või mitte võtta arvesse teist tõendikogumit, mis esitati pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppu, et tõendada vastulausemenetluses tegelikku kasutamist.

55.      Käesolev apellatsioonkaebus puudutab 1) tõendeid selliste kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse kohta, millele vastustav pool tugineb, ja 2) nende tõendite tõlkeid. Tegemist on tõenditega, mis tuleb esitada, et saada üle vastulausemenetluse lävepakust. Kui puudub endiselt kehtiv varasem kaubamärk, siis ei saa olla juttugi uue kaubamärgi registreerimistaotluse vastustamisest.

56.      Määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 sätestatud üldreeglist tulenevalt näib mulle samamoodi nagu Üldkohtule ilmne,(19) et ka siin on lähtepunktiks see, et apellatsioonikojal on kaalutlusõigus.

57.      Kas määrus nr 40/94 või rakendusmäärus sisaldab erandit, mis kehtib käesoleva kolme apellatsioonkaebuse kontekstis?

58.      Kaalun seda küsimust kõigepealt seoses tõendite esitamisega ja käsitlen tõlkeid eraldi.

59.      Peale artikli 74 lõike 2 ei sisalda määrus nr 40/94 ühtegi sõnaselget normi, mis puudutaks apellatsioonikoja kaalutlusõigust otsustada, kas võtta või mitte võtta arvesse selliseid tõendeid kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse kohta, mis esitatakse pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu.(20)

60.      Ent määruse nr 40/94 artikli 42 lõikes 1 märgitakse selgelt, et ainult (varasemate) kaubamärkide omanikud võivad esitada vastulause kaubamärgi registreerimisele. Vastulause esitaja peab seega esitama teabe kaubamärgi kohta, millele see vastulause tugineb, ning oma õiguste kohta sellele. Sisulised tõendid nende faktide kohta, st varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivuse kohta, võib esitada vastulausete osakonnale hiljem.(21)

61.      Ehkki sisulisi tõendeid ei pea esitama koos vastulausega, on teave varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivuse kohta seotud vastulause vastuvõetavusega. Vastulausete osakond peab seda seega kaaluma enne kaebuse sisulist arutamist. Menetlusökonoomia, hea halduse ja õiguskindluse põhimõtetest lähtuvalt leian, et selles kontekstis loetuna tuleb määruse nr 40/94 artikli 74 lõikest 2 aru saada nii, et see välistab võimaluse, et apellatsioonikoda võiks tõendeid, mida vastulausemenetluse kui terviku üheski varasemas etapi esitatud ei ole ja mis esitatakse talle vastulause vastuvõetavuse toetuseks, nagu (konkreetselt) tõendid (varasemate) kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse kohta.

62.      Rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik kinnitab seda seisukohta.

63.      Eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu esimene osa sätestab üldreegli, mida kohaldatakse vastulausete osakonna otsuste peale esitatud kaebustele. Ma saan sellest reeglist ja konkreetselt sõnast „piirdub” aru nii, et see tähendab, et apellatsioonikoda võib kaaluda ainult selliseid fakte ja tõendeid, mis esitati „vastulausete läbivaatustalituse poolt määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määratud” tähtaja jooksul. Ehkki siin ei tehta vahet varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivuse tõendite ning muude tõendite vahel, kehtivad nende kaht liiki tõendite esitamise suhtes erinevad määruse nr 40/94 ja rakendusmääruse reeglid. Rakendusmääruse eeskirjad 19 ja 20 kehtivad varasema kaubamärgi olemasolu ja kehtivuse tõendite ja esitatud dokumentide tõlgete esitamise suhtes.

64.      Vastupidiselt argumendile, mille esitas B. Rintisch, eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik ei „kaalu üles” eeskirja 20 lõiget 1. Pigem sisaldab ta „viidet” nimetatud sättele ja välistab võimaluse, et apellatsioonikoda kaalub peale „lisa‑ või täiendavate faktide ja tõendite” muid fakte ja tõendeid, mis esitatakse pärast vastulausete osakonna poolt määruse nr 40/94 ja rakendusmääruse alusel määratud või täpsustatud tähtaegu. Apellatsioonikojal ei ole samamoodi nagu vastulausete osakonnal(22) kaalutlusõigust otsustada, kas selliseid tõendeid arvesse võtta või mitte.

65.      Selle lause teine osa kvalifitseerib lause esimeses osas esitatud reegli: see reegel kehtib „välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada määruse artikli 74 lõike 2 kohaseid lisa‑ või täiendavaid fakte ja tõendeid”; määruse artikli 74 lõikes 2 on sätestatud kaalutlusõiguse üldreegel.

66.      Seega sõltub see, kas apellatsioonikojal on kaalutlusõigus, sellest, kas tõendeid varasemate kaubamärkide olemasolu ja kasutamise kohta saab pidada „lisa‑ või täiendavateks tõenditeks”.(23) Ehkki ma ei pea käesolevate apellatsioonkaebuste kontekstis vajalikuks esitada nende sõnade ammendavat määratlust, on ilmne, et selleks, et tõendeid saaks nii iseloomustada, peavad eksisteerima menetluse varasemas staadiumis esitatud tõendid.

67.      Olukorras, kus rakendusmäärus määratleb 1) vältimatud vorminõuded, mis tuleb täita, et tõendid oleksid vastuvõetavad, ja 2) nende tõendite esitamise tähtajad, ma ei leia, et vastulause esitaja võiks esitada määratud tähtaja jooksul ebapiisavaid tõendid ning seejärel hiljem, võibolla alles koos edasikaebusega, esitada tegelikult vältimatult vajalikud tõendid, nimetades neid eksitavalt „lisa‑ või täiendavateks” tõenditeks.

68.      Olgu vastulause aluseks mis tahes, vastulause esitaja peab alati esitama tõendid varasemate kaubamärkide, millele ta tugineb, olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta. Rakendusmääruse eeskirja 19 lõike 2 kohaselt „esitab vastulause esitaja järgmised tõendid”. Seejärel määratletakse lõike 2 punkti a alapunktis ii dokumentaalsed tõendeid, nimelt asjakohase registreerimistõendi koopia või kohasel juhul viimane pikendamise tõend, mis on nõutavad olukorras, kus vastulause põhineb kaubamärgil, mis ei ole ühenduse kaubamärk.

69.      Eeskirja 20 lõige 1 on alates selle muutmisest määrusega nr 1041/2005 selge tagajärgede osas: kui vastulause esitaja ei esita asjakohast (juhtumist sõltuvalt pikendamis‑) tõendit enne vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu, siis „lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi”.

70.      Ehkki on tõsi, et see fraas on sarnane fraasile „lükkab amet vastulause tagasi” rakendusmääruse eeskirja 22 lõikes 2, leian ma siiski, et neid fraase tuleb tõlgendada erinevalt.

71.      Asusin oma ettepanekus kohtuasjas C‑621/11 P New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet seisukohale, et rakendusmääruse eeskirja 22 lõike 2 teise lause kohaselt peab vastulausete osakond vastulause tagasi lükkama kui ühtlustamisameti määratud tähtaja lõppedes ei ole esitatud mitte mingeid tõendeid asjaomase kaubamärgi kasutamise kohta.(24) Samuti märkisin, et määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 sätestatud üldreegel ei kehti enam, kui vastulause esitaja, kellel on palutud tõendada oma kaubamärgi tegelikku kasutamist, on heas usus esitanud sellist kasutamist tõendavad usutavad algsed tõendid.(25) Ehkki eeskirja 22 lõige 3 kirjeldab, mida tuleb tõendada, ja eeskirja 22 lõige 4 nimetab, kuidas seda tuleb teha, puudub selliste vältimatult vajalike dokumentaalsete tõendite loetelu, mis tuleb tegeliku kasutamise tõendamiskohustuse täitmiseks esitada. Olenevalt sellistest asjaoludest nagu kaubamärgi liik ja turg, millel seda kasutatakse, võivad tõendite kvaliteet ja kvantiteet erineda ja taotleja võib inter partes menetluses õiguspäraselt vaidlustada algsete tõendite piisavuse.

72.      Ma ei tõlgenda eeskirja 20 lõiget 1 samal viisil. Eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunktis ii on seadusandja sisuliselt määratlenud tõendamiskünnise: seoses kaubamärkidega, mis ei ole ühenduse kaubamärgid, peab vastulause esitaja esitama asjakohase registreerimistõendi koopia ja asjakohasel juhul tõendi selle viimase pikendamise kohta, mis tõendab, et kaubamärgi kaitseperiood ulatub vastulausete osakonna määratud tähtajast ja selle tähtaja kõikidest pikendamistest kaugemale, või samaväärsed dokumendid, mis kaubamärgi registreerinud asutus on väljastanud.

73.      Vastulause esitaja kas esitab asjakohase registreerimistõendi (ja asjakohasel juhul selle pikendamise tõendi) või ei esita. Seetõttu ma nõustun ühtlustamisametiga, et siin ei ole võimalik seada kahtluse alla sellise tõendi piisavust ega vaielda, kas see on lisa‑ või täiendav tõend juba esitatud tõenditele. Vältimatult vajalikud dokumentaalsed tõendid ei saa olla muude dokumentaalsete tõendite lisa‑ ega täiendavad tõendid. (Ent viimati nimetatud võivad küll olla esimestele lisaks või täienduseks.)

74.      Erinevalt B. Rintischist ma ei näe alust eristada vastulausete osakonnale pärast tähtaja lõppu esitatud tõendeid tõenditest, mis esitatakse pärast nimetatud tähtaega apellatsioonikojale. Nii nagu mina rakendusmääruse eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunktist ii ja eeskirja 20 lõikest 1 aru saan, ei ole vastulausete osakonnal kaalutlusõigust võtta arvesse registreerimistõendeid ega pikendamistõendeid, mis esitatakse pärast määratud tähtaja lõppu. Kooskõlas funktsionaalse järjepidevuse põhimõttega ja kui ei ole vastupidist sätestavat normi, puudub alus lubada apellatsioonikojal võtta arvesse hilinenult esitatud vältimatult vajalikke tõendeid, mida vastulausete osakond ei või arvesse võtta. Järjepidevus tähendab järjekindlust samade reeglite kohaldamisel.(26)

75.      Olen seisukohal, et sama järeldus kehtib ka asjakohaste registreerimistõendite (ja kohastel juhtudel pikendamistõendite) tõlgete hilinenud esitamise suhtes.

76.      Eeskirja 19 lõikest 3 on ilmne, et eeskirja 19 lõikes 2 kirjeldatud dokumendid tuleb esitada kas menetluskeeles või koos tõlkega. Sama eeskiri sätestab, et tõlge „esitatakse algdokumendi esitamiseks määratud tähtajaks”. Vastavalt eeskirja 19 lõikele 4 „ei arvesta” ühtlustamisamet dokumente, mis pole esitatud või tõlgitud menetluse keelde ameti määratud tähtajaks. Neid üheselt mõistetavaid tingimusi arvestades näib mulle, et vastulausete osakonnal ei saa olla kaalutlusõigust otsustada kas võtta või mitte võtta arvesse eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunktis ii kirjeldatud dokumentide tõlkeid, mis esitatakse hilinenult. Samuti ei saa sellist õigust olla apellatsioonikojal.

77.      Neist arutlustest lähtudes ma leian, et Üldkohus leidis põhjendatult, et apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, asudes seisukohale, et tal ei olnud kaalutlusõigust võtta arvesse varasemate kaubamärkide olemasolu ja kehtivuse tõendeid, mis esitati pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu.

 Apellatsioonikoja kaalutlusõiguse kasutamine

78.      Kui apellatsioonikojal ei olnud kaalutlusõigust võtta arvesse 1) tõendeid, mis ei ole lisa‑ ega täiendavad tõendid, ega 2) tõlkeid, mis esitati pärast vastulausete osakonna määratud tähtaja lõppu, siis puudub vajadus kaaluda, kuidas ta oleks võinud või pidanud sellist kaalutlusõigust kasutama.

79.      Seetõttu ma nõustun ühtlustamisametiga, et see väide on asjakohane ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et Üldkohus rikkus määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tõlgendamisel õigusnormi, ja otsustab, et apellatsioonikojal oli kolmes käesolevas apellatsioonimenetluses käsitletavate tõendite ja tõlgete osas kaalutlusõigus otsustada, kas neid dokumente arvesse võtta või mitte. Arvestades järeldust, millele olen jõudnud seoses selle väite esimese osaga, ei kaalu ma teist osa rohkem.

 Võimu kuritarvitamine

80.      Nõustun ühtlustamisametiga, et põhjendatud argumentide puudumise tõttu tuleb teine väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kohtukulud

81.      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida sama korra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Artikli 184 lõige 4 sätestab, et Euroopa Kohus võib otsustada, et esimeses astmes menetlusse astuja, kes osaleb Euroopa Kohtu menetluses, kohtukulud jäetakse tema enda kanda.

82.      Ühtlustamisamet on kõikides kohtuasjades ning Valfleuri kohtuasjades C‑121/12 P ja C‑122/12 P taotlenud kohtukulude väljamõistmist. Leian, et B. Rintisch on kaotanud kohtuvaidluse kõigis kohtuasjades.

 Ettepanek

83.      Eeltoodud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

–        jätta apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata;

–        mõista B. Rintischilt välja ühtlustamisameti kohtukulud ja menetlusse astuja kohtukulud kohtuasjades C‑121/12 P ja C‑122/12 P.



1 –      Algkeel: inglise.


2 – Ehkki nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrus (EÜ) nr 40/94 (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307) (edaspidi „määrus nr 40/94”), muudetud redaktsioonis, on tunnistatud kehtetuks ja asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009 L 78, lk 1) (edasipidi „määrus nr 207/2009”), oli B. Rintischi vastulausete esitamise ajal ning muude seejärel käesolevas kolmes kohtuasjas asjakohaste sündmuste toimumise ajal kehtiv määrus nr 40/94. Igal juhul ei tee määrus nr 207/2009 muud, kui kodifitseerib määruse nr 40/94 ning selle muudatused. Määruse nr 40/94 käesolevas menetluses asjakohaseid sätteid see ei mõjuta.


3 –      Komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), mida on muudetud muu hulgas komisjoni 29. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 1041/2005 (ELT 2005 L 172, lk 4).


4 –      Artikkel 8 sätestab registreerimise suhtelised keeldumispõhjused.


5 _ Vt rakendusmääruse põhjendus 5.


6 –      Vt rakendusmääruse põhjendus 6.


7 –      Eeskirjas 17 on sätestatud vastulause vastuvõetamatuks tunnistamise alused. Nendeks on: vastulause esitamise lõivu mittetasumine, vastulause esitamise tähtaja ületamine, vastulause esitamise aluste märkimata jätmine, vastulause aluseks oleva varasema märgi või varasema õiguse selgelt määratlemata jätmine, eeskirja 16 lõikes 1 sätestatud tõlke esitamata jätmine, mittevastavus eeskirja 15 teistele sätetele.


8 –      Eeldan, et sissejuhatav fraas tähendab: „Kui vastulause esitaja ei ole enne eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud perioodi lõppu [...]”.


9 –      15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul).


10 – Need registreerimistõendid pärinesid märtsist 1996, oktoobrist 1996 ja märtsist 1997.


11 –      EKL 2011, lk II-457*.


12 –      12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑86/05: K & L Ruppert Stiftung vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Lopes de Almeida Cunha jt (CORPO livre) (EKL 2007, lk II‑4923.


13 –      5. märtsi 2009. aasta määrus kohtuasjas C‑90/08 P: K & L Ruppert Stiftung & Co. Handels-KG vs. Siseturu Ühtlustamise Amet.


14 –      13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, EKL 2007, lk I‑2213.


15 – EKL 2011, lk II-458*.


16 – EKL 2011, lk II-460*.


17 –      Esimese Astme Kohtu 23. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑308/01: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet − LHS (UK)(KLEENCARE) (EKL 2003, lk II‑3253, punkt 32).


18 –      Viidatud eespool 14. joonealuses märkuses, punkt 42).


19 – Vt kohtuasjas T‑62/09 vaidlustatud kohtuotsuse punkt 30; kohtuasjades T‑109/09 ja T‑152/09 vaidlustatud kohtuotsuste punkt 31.


20 –      Vt rakendusmääruse eeskiri 15.


21 –      Vt rakendusmääruse eeskiri 19.


22 –      Vt käesoleva ettepaneku punkt 74.


23 – Eeskirja 50 lõike 1 kolmanda lõigu erinevad keeleversioonid ei vasta täielikult üksteisele. Näiteks kasutatakse prantsuse keeles fraasi „faits et preuves nouveaux ou supplémentaires” ja hollandi keeles on sama tekst „aanvullende feiten en bewijsstukken”.


24 – Vt eespoolt punktis 53 viidatud minu ettepanek kohtuasjas New Yorker SHK Jeans vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 57.


25 – Ibid, punkt 65; määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 vastab viidatud asjas käsitletava määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikele 2.


26 –      Vt minu ettepanek eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, ettepaneku punkt 111.