AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(teine koda)
4. juuni 2009
Liidetud kohtuasjad F‑134/07 ja F‑8/08
Vahan Adjemian jt
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Lepingu kestus – Muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 – Komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsus komisjoni teenistuses olevate mittealaliste töötajate teenistusaja maksimaalse kestuse kohta – Direktiiv 1999/70 – Institutsioonidele kohaldatavus
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid kohtuasjas F‑134/07, milles V. Adjemian ja ülejäänud 180 komisjoni teenistujat paluvad: tunnistada õigusvastaseks komisjoni otsused, mille hulgas on 28. aprilli 2004. aasta otsus komisjoni teenistuses olevate mittealaliste töötajate teenistusaja maksimaalse kestuse kohta, ning vajalikus ulatuses tunnistada õigusvastaseks Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 88 osas, milles see piirab lepinguliste töötajate lepingute kestust; tühistada komisjoni 22. augusti, 5. septembri, 30. oktoobri ja 28. novembri 2007. aasta otsused, millega sisuliselt keelduti sõlmimast hagejatega lepingut või pikendamast nende teenistussuhet tähtajatult; tühistada vajalikus ulatuses komisjoni otsused hagejate vastavate töötingimuste kehtestamise kohta osas, milles nad võeti tööle või nende lepingut pikendati ainult tähtajaliselt; kohtuasjas F‑8/08 palub C. Renier tühistada komisjoni 11. aprilli 2007. aasta otsus, millega temaga sõlmiti lepingulise töötaja leping kestusega 16. aprillist 2007 kuni 15. detsembrini 2008.
Otsus: Liita kohtuotsuse tegemiseks kohtuasi F‑134/07: Adjemian jt vs. komisjon ja kohtuasi F‑8/08: Renier vs. komisjon. Jätta hagid rahuldamata. Mõista kõik kohtukulud kohtuasjas F‑134/07 välja V. Adjemianilt, E. Adornolt ja A. Baranzinilt ning ülejäänud 178‑lt hagejalt, kelle nimed on toodud käesoleva kohtuotsuse I, II ja III lisas, st kes kannavad ise oma kohtukulud ja kellelt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud. Mõista kõik kohtukulud kohtuasjas F‑8/08 välja C. Renierilt, st kes kannab ise oma kohtukulud ja kellelt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud selles kohtuasjas. Mõlemas kohtuasjas komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astunud Euroopa Liidu Nõukogu kannab ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Vaidluseseme määratlemine – Ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest
(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik ja I lisa, artikli 7 lõige 3; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt e)
2. Institutsioonide aktid – Direktiivid – Ühenduse institutsioonidele kohustuste otsene kehtestamine nende suhetes oma töötajatega – Väljaarvamine – Tuginemisvõimalus
(EÜ artiklid 10 ja 249)
3. Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töösuhte stabiilsus
(Põhiõiguste harta, artikkel 30; nõukogu direktiiv 1999/70)
4. Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Lepinguline abiteenistuja
(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 88)
5. Institutsioonide aktid – Põhjendused – Kohustus – Ulatus – Lepinguliste töötajate uue kategooria loomine
(EÜ artikkel 253; muude teenistujate teenistustingimused, artiklid 3a ja 3b; nõukogu määrus nr 723/2004)
1. Vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punktile e tuleb hagiavalduses märkida väited ning faktilised ja õiguslikud argumendid. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Avaliku Teenistuse Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita. Et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, on hagiavalduse vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist. See on nii seda enam, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 7 lõikele 3 hõlmab menetluse kirjalik osa Avaliku Teenistuse Kohtus üldjuhul vaid ühte kirjalike seisukohtade esitamist, kui kohus ei otsusta teisiti. Viimati nimetatud menetluse eripära Avaliku Teenistuse Kohtus tähendab seda, et erinevalt sellest, mis on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimese lõigu kohaselt Esimese Astme Kohtus või Euroopa Kohtus ette nähtud, ei või väiteid ja argumente hagiavalduses esitada lühikese ülevaatena.
(vt punkt 76)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 28. aprill 1993, kohtuasi T‑85/92: De Hoe vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑523, punkt 20)
Avaliku Teenistuse Kohus: 26. juuni 2008, kohtuasi F‑1/08: Nijs vs. kontrollikoda (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkti 24 ja 25, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtule kohtuasjas T‑376/08 P)
2. Direktiive, mis on adresseeritud liikmesriikidele, mitte aga ühenduse institutsioonidele, ei saa pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. Toodud kaalutlus ei saa siiski välistada igasugust võimalust tugineda institutsioonide ja nende ametnike või teenistujate vahelistes suhetes mõnele direktiivile. Nimelt võivad direktiivi sätted esiteks olla institutsiooni suhtes kaudselt kohaldatavad, kui need kujutavad endast mõne ühenduse õiguse üldpõhimõtte väljendust, mida institutsioonil tuleb sellisena rakendada. Teiseks võib direktiiv olla institutsioonile siduv ka juhul, kui see institutsioon kavatses oma korraldusliku autonoomia alusel ja personalieeskirjade piires täita konkreetset kohustust, mis on ära toodud direktiivis, või samuti käesoleval juhul, kui üldkohaldatavas siseaktis endas on sõnaselgelt viidatud meedetele, mida ühenduse seadusandja on lepingute kohaldamiseks võtnud. Kolmandaks peavad institutsioonid EÜ artikli 10 alusel neile pandud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt oma tegevuses tööandjana arvestama ühenduse tasandil kehtestatud õigusnorme.
(vt punktid 86 ja 90–93)
Viited:
Euroopa Kohus: 9. september 2003, kohtuasi C‑25/02: Rinke (EKL 2003, lk I‑8349, punktid 24 ja 25−28)
Esimese Astme Kohus: 21. mai 2008, kohtuasi T‑495/04: Belfass vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑781, punkt 43)
Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2009, kohtuasi F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 116 ja 118)
3. Kuigi töösuhte stabiilsust peetakse töötajate kaitse keskseks elemendiks, ei ole see siiski õiguse üldpõhimõte, mille alusel võiks hinnata institutsiooni akti õiguspärasust. Iseäranis ei tulene direktiivist 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, ega raamkokkuleppest kuidagi, et töösuhte stabiilsus on kujunenud siduvaks õigusnormiks. Pealegi on direktiivi põhjendustes 6 ja 7 ning raamkokkuleppe preambuli esimeses lõigus ja põhjenduses 5 rõhutatud vajadust saavutada tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel. Seevastu ei ole raamkokkuleppega kehtestatud üldist kohustust näha ette, et pärast tähtajalise lepingu teatava arvu kordi pikendamist või pärast teatava ajavahemiku jooksul töötamist muudetakse töösuhe määramata tähtajaks sõlmitud lepinguks.
Seevastu on töösuhte stabiilsus üks eesmärke, mille on püstitanud pooled, kes on alla kirjutanud raamkokkuleppele, mille klausli 1 punktis b on sätestatud, et selle eesmärk on „luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest”.
Kuigi põhiõiguste harta artikkel 30 sätestab, et „[i]gal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”, ei keelata selle artikliga tähtajaliste lepingute järjestikust sõlmimist. Peale selle ei saa tähtajalise töölepingu lõppemist pidada pelgalt selle asjaolu tõttu, et lepingu tähtaeg on saabunud, otseses tähenduses vallandamiseks, mida peab seoses võimete või käitumisega või institutsiooni tegevusest tulenevate vajadustega eraldi põhjendama.
(vt punktid 99, 100 ja 104)
Viited:
Euroopa Kohus: 22. november 2005, kohtuasi C‑144/04: Mangold (EKL 2005, lk I‑9981, punkt 64); 4. juuli 2006, kohtuasi C‑212/04: Adeneler jt (EKL 2006, lk I‑6057, punkt 91); 7. september 2006, kohtuasi C‑53/04: Marrosu ja Sardino (EKL 2006, lk I‑7213, punkt 47); 15. aprill 2008, kohtuasi C‑268/06: Impact (EKL 2008, lk I‑2483, punkt 87)
Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuotsus Aayhan jt vs. parlament (punkt 115)
4. Iga lepingulise abiteenistuja ametikoht peab vastama lühiajalistele ja vahelduvatele vajadustele. Suure töötajaskonnaga administratsiooni puhul on paratamatu, et niisugused vajadused tekivad üha uuesti muu hulgas põhjusel, et ametnikel ei ole võimalik oma tööülesandeid täita, et töökoormus on teatud asjaolude tõttu suurenenud või et igal peadirektoraadil on aeg‑ajalt vajadus kaasata isikuid, kellel on erilised kutsealased oskused või teadmised. Kõik need asjaolud on objektiivsed alused, mis õigustavad nii lepinguliste abiteenistujate lepingute tähtajalisust kui ka nende pikendamist vastavate vajaduste ilmnemisel.
(vt punkt 132)
Viited:
Euroopa Kohus: 23. september 2004, kohtuotsus C‑150/03 P: Hectors vs. parlament (EKL 2004, lk I‑8691), kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri ettepanek (EKL 2004, lk I‑8694, punkt 25)
5. Võttes arvesse, et üldkohaldatava õigusakti põhjendustes võib piirduda ühest küljest viitega selle vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teisest küljest õigusakti üldistele eesmärkidele ning et juhul, kui sellisest õigusaktist nähtub institutsiooni taotletav põhieesmärk, oleks liigne nõuda, et iga tehtud tehniline valik oleks eraldi põhjendatud, on ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi muutva määruse nr 723/2004 põhjendused oma lühidusest hoolimata muude teenistujate teenistustingimuste artiklites 3a ja 3b sätestatud lepinguliste töötajate uue kategooria loomisega seotud eesmärgi osas piisavad.
(vt punktid 139 ja 141)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 23. jaanuar 2007, kohtuasi F‑43/05: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 105 ja 106 ning seal viidatud kohtupraktika)