FVE Holýšov I s. r. o. jt 21. novembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 20. septembri 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-217/17: FVE Holýšov I s. r. o. jt versus komisjon

(kohtuasi C-850/19 P)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: FVE Holýšov I s. r. o., FVE Stříbro s. r. o., FVE Úsilné s. r. o., FVE Mozolov s. r. o., FVE Osečná s. r. o., Solarpark Rybníček s. r. o., FVE Knĕžmost s. r. o., Hutira FVE - Omice a.s., Exit 90 SPV s.r.o., Onyx Energy s.r.o., Onyx Energy projekt II s.r.o., Photon SPV 1 s.r.o., Photon SPV 3 s.r.o., Photon SPV 4 s.r.o., Photon SPV 6 s.r.o., Photon SPV 8 s.r.o., Photon SPV 10 s.r.o., Photon SPV 11 s.r.o., Antaris GmbH, Michael Göde, NGL Business Europe Ltd, NIG NV, GIHG Ltd, Radiance Energy Holding Sàrl, ICW Europe Investments Ltd, Photovoltaik Knopf Betriebs-GmbH, Voltaic Network GmbH, WA Investments-Europa Nova Ltd (esindajad: Rechtsanwälte A. Reuter, H. Wendt, C. Bürger, T. Christner, W. Schumacher, A. Compes, T. Herbold)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Tšehhi Vabariik, Hispaania Kuningriik, Küprose Vabariik, Slovaki Vabariik

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

rahuldada nende haginõue tühistada komisjoni 28. novembri 2016. aasta otsus C(2016) 7827 final riigiabi SA.40171 (2015/NN) kohta, mis käsitleb elektrienergia tootmist taastuvatest energiaallikatest ja mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas¹ , või teise võimalusena

saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus puudutab esiteks mõistet „riigiabi“ erasektori rahastatavates taastuvenergiakavades, teiseks kostja otsuste usaldusväärsust ELi kodanike jaoks, kolmandaks nende õiguspäraseid ootusi kostja suunamuutuste suhtes ja neljandaks kostja pädevuse kuritarvitamise piiranguid. Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitavad apellandid kaheksa väidet.

Esimene väide: Üldkohus on oma järelduses, et kostja 2004. aasta juuli kiri asjaomastele tootmisharu ühendustele ei ole siduv otsus, esiteks tõlgendanud vääralt ja rikkunud Euroopa Kohtu praktikat küsimuses, mida kujutab endast otsus ja teiseks eiranud menetlusnorme, mis kahjustab apellante.

Teine väide: Apellandid väitsid, et kostja oli seotud 2006. aastal tehtud otsusega (edaspidi „2006. aasta otsus“), milles tuvastati riigiabi puudumine. Üldkohus on oma järelduses, et selline väide on vastuvõetamatu, kuna apellandid esiteks „ei identifitseerinud seda otsust täpselt“ ja teiseks esitasid väite alles oma repliigis, rikkunud nii Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid nõudeid, et otsus peab olema käepärane, kui ka eiranud menetlusnorme.

Kolmas väide: Üldkohtu keeldumine tunnistada apellantide õiguspäraseid ootusi selles osas, et kostja ei muuda oma 2004. aasta otsust, 2006. aasta otsust ja oma tegevuse aluseid alates 2004. aastast kuni 2016. aasta vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, on väär. Esiteks ei arvesta ta juhtumi asjaolusid, kuigi need on vaidlustamatud ja eirab Euroopa Kohtu praktikat õiguspärase ootuse nõuete kohta. Teiseks tugineb ta menetlusnormide rikkumisele.

Neljas väide: Üldkohus on oma järelduses (punktid 86–127), et algne edendamise kava kujutab endast riigiabi, vääralt tõlgendanud mõistet „riigiabi“. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei hõlma algne edendamise kava riigi ressursse, mis vastab tõele hoolimata sellest, kas energiahindade tõstmine taastuvenergia kulude tõttu kujutab endast „tasu“. Lisaks, isegi kui „tasu“ olemasolu võiks pidada määravaks (quod non), rikub Üldkohus oma järelduses, et tegu on „tasuga“, ELi õigust ja menetlusnorme.

Viies väide: Apellandid leidsid Üldkohtule esitatud viiendas väites, et kostja kehtestas kõnealuste meetmete siseturuga kokkusobivuse hindamisel üleliigseid nõudeid. Üldkohus lükkas (punktides 130–136) selle väite tagasi, kuna leidis, et kostja ei ole „kontrollimehhanismile“ „kehtestanud“ asjakohast nõuet ning et ta tegutses kooskõlas keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse 2008. aasta suunistega² . See rikub ELi õigust.

Kuues väide: Apellandid leidsid oma viienda väite esimeses osas, et vaidlustatud otsus põhines faktivigadel. Seitsmendas väites leidsid apellandid, et vaidlustatud otsus põhineb ilmselgel hindamisveal. Üldkohus lükkas mõlemad väited (punktides 139 ja 166) tagasi. Seeläbi on ta apellante kahjustades eiranud menetlusnorme. Esiteks ei käsitlenud Üldkohtu tagasilükkamine väite põhiküsimust, kuna Üldkohus tõlgendas seda väidet vääralt. Samuti ei kajastanud see nimetatud väite sisu nii, nagu see oli esitatud repliigis. Teiseks ei kajastanud Üldkohtu poolt seitsmenda väite tagasilükkamine selle väite sisu nii, nagu see oli esitatud repliigis.

Seitsmes väide: Apellandid väidavad, et Üldkohus on rikkunud ELi õigust, kui lükkas tagasi nende viienda väite teise osa, mis puudutas menetlusnormide rikkumist kostja poolt.

Kaheksas väide: Apellandid väidavad, et Üldkohus on rikkunud ELi õigust, kui lükkas tagasi nende kuuenda väite, mis puudutas kostja poolt õigusvastaselt otsuste tegemist küsimustes, mis ei kuulu riigiabi valdkonda, ning ELL artikli 5 lõike 1 rikkumist.

____________

¹ ELT 2017, C 69, lk 2.

² ELT 2008, C 82, lk 1.