EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
6. juuni 2013(*)
Määrus (EÜ) nr 343/2003 – Vastutava liikmesriigi määramine – Saatjata alaealine – Kahes liikmesriigis üksteisele järgnevalt esitatud varjupaigataotlused – Alaealise lapse pereliikme puudumine liikmesriigi territooriumil – Määruse nr 343/2003 artikli 6 teine lõik – Alaealise üleandmine liikmesriigile, kus ta esimest korda esitas oma taotluse – Kooskõla – Lapse parimad huvid – Harta artikli 24 lõige 2
Kohtuasjas C‑648/11,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (Ühendkuningriik) 14. detsembri 2011. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. detsembril 2011, menetluses
The Queen, taotluse alusel, mille esitasid:
MA,
BT,
DA
versus
Secretary of State for the Home Department,
menetluses osales:
The AIRE Centre (Advice on Individual Rights in Europe) (UK),
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen (ettekandja), Euroopa Kohtu asepresident K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud U. Lõhmus, M. Safjan ja A. Prechal,
kohtujurist: P. Cruz Villalón,
kohtusekretär: ametnik A. Impellizzeri,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– MA ja BT, esindajad: S. Knafler, QC, barrister K. Cronin ja solicitor L. Barratt,
– DA, esindajad: S. Knafler, QC, barrister B. Poynor ja solicitor D. Sheahan,
– The AIRE Centre (Advice on Individual Rights in Europe) (UK), esindajad: solicitor D. Das, R. Hussain, QC, ja barrister C. Meredith,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: C. Murrell, keda abistas barrister S. Lee,
– Belgia valitsus, esindaja: T. Materne,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,
– Kreeka valitsus, esindaja: M. Michelogiannaki,
– Ungari valitsus, esindaja: K. Szíjjártó,
– Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels, M. Noort ja C. Schillemans,
– Rootsi valitsus, esindaja: A. Falk,
– Šveitsi valitsus, esindaja: O. Kjelsen,
– Euroopa Komisjon, esindajad: M. Condou‑Durande ja M. Wilderspin,
olles 21. veebruari 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109), artikli 6 teist lõiku.
2 Taotlus esitati kolme alaealise lapse MA, BT ja DA – kes on kolmandate riikide kodanikud – ja Secretary of State for the Home Departmenti (edaspidi „Secretary of State”) vahelises vaidluses, mille ese on viimase otsus jätta läbi vaatamata nende Ühendkuningriigis esitatud varjupaigataotlused ning anda nad üle liikmesriigile, kus nad varjupaigataotluse esimest korda esitasid.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu põhiõiguste harta
3 Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 24 – mis, nagu nähtub selle sätte kohta antud selgitustest, põhineb 20. novembril 1989 New Yorkis sõlmitud lapse õiguste konventsioonil, mille kõik liikmesriigid on ratifitseerinud – lõikes 2 on sätestatud:
„Kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.”
Määrus nr 343/2003
4 Määruse nr 343/2003 põhjendused 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) [15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise] istungi järeldustes tõdetakse […], et [Euroopa ühine varjupaigasüsteem] peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks.
(4) Selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutava liikmesriigi, et tagada tegelik juurdepääs pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele ja mitte seada ohtu varjupaigataotluste kiire menetlemise eesmärki.
5 Nagu nähtub nimetatud määruse põhjendusest 15 koostoimes EL lepingu artikli 6 lõikega 1, austatakse selles samas määruses põhiõigusi, -vabadusi ja järgitakse põhimõtteid, mida on tunnustatud eelkõige hartaga. Eelkõige püütakse määrusega tagada harta artiklitega 1 ja 18 tagatud varjupaigataotlejate inimväärikuse ja varjupaigaõiguse täielik järgimine.
6 Määruse nr 343/2003 põhjendusest 17 nähtub, et EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli (nr 21) artikli 3 kohaselt teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa 30. oktoobri 2001. aasta kirjadega oma soovist osaleda selle määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.
7 Nimetatud määruse artikli 2 punktide c, d ja h kohaselt kasutatakse selles määruses järgmisi mõisteid:
„c) varjupaigataotlus – kolmanda riigi kodaniku esitatud taotlus, mida võidakse käsitada mõnelt liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisena [28. juuli 1951. aasta] Genfi [pagulasseisundi] konventsiooni alusel. [...]
d) taotleja või varjupaigataotleja – kolmanda riigi kodanik, kes on esitanud varjupaigataotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;
[...]
h) saatjata alaealine – alla 18‑aastane vallaline isik, kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest õigusjärgselt või tavakohaselt vastutava täiskasvanuta, niikaua kui selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud [...]”
8 Määruse nr 343/2003 II peatükis „Üldpõhimõtted” asuva artikli 3 lõiked 1 ja 2 sätestavad:
„1. Liikmesriigid vaatavad läbi kõikide selliste kolmanda riigi kodanike taotlused, kes taotlevad varjupaika mõne liikmesriigi piiril või territooriumil. Taotluse vaatab läbi üks liikmesriik, kelleks on III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.
2. Erandina lõikest 1 võib iga liikmesriik läbi vaadata varjupaigataotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta sellise läbivaatamise eest. [...]”
9 Selleks et määrata kindlaks „vastutav liikmesriik” määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 1 tähenduses, on määruse artiklites 6−14, mis asuvad selle määruse III peatükis, sätestatud loetelu objektiivsetest ja tähtsuse järjekorras esitatud kriteeriumidest.
10 Määruse nr 343/2003 artikkel 5 näeb ette:
„1. Vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse käesolevas peatükis esitatud järjestuses.
2. Nende kriteeriumide kohaselt määratakse vastutav liikmesriik olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esimest korda esitas oma taotluse mõnele liikmesriigile.”
11 Nimetatud määruse artikkel 6 sätestab:
„Kui varjupaigataotlejaks on saatjata alaealine, vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus viibib seaduslikult mõni tema pereliige, tingimusel et see on alaealise huvides.
Pereliikme puudumisel vastutab taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus alaealine esitas oma varjupaigataotluse.”
12 Määruse nr 343/2003 artikkel 13 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui käesolevas määruses loetletud kriteeriumide põhjal ei saa varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutavat liikmesriiki määrata, vastutab läbivaatamise eest esimene liikmesriik, kellele taotlus esitati.”
Direktiiv 2005/85/EÜ
13 Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, lk 13) artikkel 25 „Vastuvõetamatud taotlused” sätestab:
„1. Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele […] nr 343/2003, ei ole liikmesriigid kohustatud tuvastama, kas taotlejat saab käsitada pagulasena vastavalt [nõukogu 29. aprilli 2004. aasta] direktiivile 2004/83/EÜ [miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT L 304, lk 2; ELT eriväljaanne 19/07, lk 96)], kui taotlust loetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.
2. Liikmesriigid võivad lugeda varjupaigataotluse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks, kui:
a) mõni teine liikmesriik on omistanud pagulasseisundi;
[...]
f) taotleja esitab samasuguse taotluse pärast lõpliku otsuse langetamist;
[...]”
Põhikohtuasi
MA juhtum
14 MA on Eritrea kodanik, sünd 24. mail 1993, kes saabus Ühendkuningriiki 25. juulil 2008, kus ta esitas peale oma saabumist varjupaigataotluse.
15 Kuna Ühendkuningriigi ametiasutused tuvastasid, et MA oli Itaalias juba ühe varjupaigataotluse esitanud, nõudsid nad, et Itaalia ametiasutused võtaksid MA vastavalt määruse nr 343/2003 asjakohastele sätetele tagasi, millega Itaalia ametiasutused 13. oktoobril 2008 ka nõustusid.
16 Üleandmist Itaaliale, mis oleks pidanud aset leidma 26. veebruaril 2009, ei toimunud. MA esitas High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Divisionile (Administrative Court) kaebuse, milles vaidlustas ettenähtud üleandmise õiguspärasuse.
17 Secretary of State otsustas 25. märtsil 2010 vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikele 2 MA varjupaigataotluse läbi vaadata. Seejärel omistati talle pagulasseisund.
18 Secretary of State palus MA‑l oma kaebuse tagasi võtta, kuid viimane keeldus seda tegemast.
BT juhtum
19 BT, sünd 20. jaanuaril 1993, on samuti Eritrea kodanik. Ta saabus Ühendkuningriiki 12. augustil 2009, kus ta esitas järgmisel päeval varjupaigataotluse.
20 Kuna Ühendkuningriigi ametiasutused tuvastasid, et BT oli Itaalias juba ühe varjupaigataotluse esitanud, nõudsid nad, et Itaalia ametiasutused võtaksid BT tagasi, millega Itaalia ametiasutused 28. septembril 2009 ka nõustusid.
21 BT anti Itaaliale üle 4. detsembril 2009.
22 Ta esitas High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Divisionile (Administrative Court) kaebuse, milles vaidlustas tema Itaaliale üleandmise õiguspärasuse. Nimetatud kohus tegi 18. veebruaril 2010 otsuse, peale mida võis BT 26. veebruaril 2010 Ühendkuningriiki naasta.
23 Secretary of State otsustas 25. märtsil 2010 vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikele 2 BT esitatud varjupaigataotluse läbi vaadata. Talle omistati pagulasseisund, kuid ta keeldus oma kaebust tagasi võtmast.
DA juhtum
24 DA on Iraagi kodanik, kes saabus Ühendkuningriiki 20. novembril 2009 ja taotles seal 8. detsembril 2009 varjupaika. Tuvastanud, et DA oli Madalmaades juba ühe varjupaigataotluse esitanud, paluti Madalmaade ametiasutustel DA tagasi võtta, millega need ametiasutused 2. veebruaril 2010 ka nõustusid.
25 Secretary of State otsustas 14. juulil 2010 DA Madalmaadele üle anda. Peale seda, kui DA esitas 26. juulil 2010 High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Divisionile (Administrative Court) kaebuse, otsustas ta selle üleandmise täideviimisest loobuda. Seejärel nõustus Secretary of State DA varjupaigataotluse määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel läbi vaatama.
Menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
26 Nimetatud kolm kohtuasja liideti põhikohtuasjas kohtuotsuse tegemiseks ühte menetlusse.
27 High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court) jättis põhikohtuasjade kaebajate kaebused 21. detsembri 2010. aasta otsusega rahuldamata ja leidis, et määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõigu kohaselt saadetakse varjupaika taotlev saatjata alaealine, kelle ühtegi pereliiget ei viibi seaduslikult mõne liikmesriigi territooriumil, välja liikmesriiki, kus ta esimest korda oma sellekohase taotluse esitas.
28 MA, BT ja DA esitasid selle kohtuotsuse peale Court of Appealile (England & Wales) (Civil Division) apellatsioonkaebuse.
29 See kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et ühegi põhikohtuasja kaebaja pereliige määruse nr 343/2003 tähenduses ei viibi seaduslikult mõne liikmesriigi territooriumil.
30 Nende kaebuseid käsitleti koos, sest kõik nad olid taotlenud Ühendkuningriigis varjupaika „saatjata alaealisena” ja kõigi nende puhul luges Secretary of State nende taotluse esimesel läbivaatamisel ilmselgelt põhjendamatuks, kuna oli olemas kaks turvalist liikmesriiki, kuhu ta kavatses nad tagasi saata.
31 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et on tähelepanuväärne, et määruse nr 343/2003 artikli 5 lõikes 2 kasutatud sõnastust „esimest korda esitas oma taotluse” ei ole korratud selle määruse artikli 6 teises lõigus, kus on tarvitusel lihtsalt sõnastus „esitas oma […]taotluse”. Lisaks rõhutab ta, et määruse III peatükis esitatud kriteeriumide tähtsusjärjestuses on saatjata alaealised paigutatud esikohale.
32 Mis puudutab tema küsimuse vastuvõetavust, siis märgib ta eelkõige, et poolte vahel on veel lahendamata vaidlusküsimus, mille ese on BT esitatud kahju hüvitamise nõue.
33 Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kui varjupaigataotleja, kes on saatjata alaealine, kelle ükski pereliige ei viibi seaduslikult mõnes teises liikmesriigis, on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, siis milline liikmesriik on [määruse nr 343/2003] artikli 6 teise lõigu järgi vastutav varjupaigataotluse läbivaatamise eest?”
Eelotsuse küsimus
Vastuvõetavus
34 Belgia valitsus väidab esiteks, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.
35 Eelkõige väidab ta, et kuna Secretary of State nõustus põhikohtuasja kaebajate esitatud varjupaigataotlused läbi vaatama, siis põhikohtuasjas tegelikult enam vaidlust ei ole. Küsimus, kas määruse nr 343/2003 artikli 6 teises lõigus esitatud kriteeriumi kohaselt on „vastutav liikmesriik” Ühendkuningriik või esimene liikmesriik, kellele põhikohtuasja kaebajad varjupaigataotluse esitasid, on seega nimetatud kaebajatega seoses üksnes akadeemilist laadi ning sellele antav vastus oleks tarvilik vaid teiste kohtuasjade lahendamisel, mida siseriiklikel kohtutel hetkel või tulevikus menetleda tuleb.
36 Sellega seoses olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö vahend, mille kaudu esimene annab teistele liidu õiguse tõlgendusi, mida viimased vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (vt eelkõige 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑314/96: Djabali, EKL 1998, lk I‑1149, punkt 17; 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑225/02: García Blanco, EKL 2005, lk I‑523, punkt 26, ja 15. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑197/10: Unió de Pagesos de Catalunya, EKL 2011, lk I‑8495, punkt 16).
37 Eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus saab keelduda siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (12. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑45/09: Rosenbladt, EKL 2010, lk I‑9391, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Käesoleval juhul on oluline märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas oma eelotsusetaotluses, et tal on veel lahendamata BT esitatud kahju hüvitamise nõue.
39 Esitatud küsimusele antav vastus mõjutab aga võimalikku kahjutasu maksmist BT‑le.
40 Sellise kahju hüvitamise nõude olemasolu silmas pidades, mis on põhikohtuasja lahutamatu osa, on eelotsuse küsimus vajalik eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks.
41 Neil tingimustel ei ole esitatud küsimus hüpoteetiline ja eelotsusetaotlus on seetõttu vastuvõetav.
Põhiküsimus
42 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas määruse nr 343/2003 artikli 6 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui saatjata alaealine, kelle ükski pereliige ei viibi seaduslikult mõnes liikmesriigis, on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, siis kas „vastutavaks liikmesriigiks” on liikmesriik, kellele see alaealine esitas oma taotluse esimesena, või liikmesriik, kus ta esitas oma viimase sellekohase taotluse ja kus ta peale seda asub.
43 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 1 kohaselt vaatab varjupaigataotluse läbi üks liikmesriik, kelleks on selle määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutav liikmesriik.
44 Nimetatud määruse artikli 5 lõige 1 sätestab, et vastutava liikmesriigi määramise kriteeriume kohaldatakse nimetatud III peatükis esitatud järjestuses.
45 Sama määruse artikli 5 lõikest 2 nähtub, et vastutav liikmesriik määratakse selle määruse artiklites 6–14 esitatud kriteeriumide kohaselt olukorra põhjal, mis valitses hetkel, mil varjupaigataotleja esimest korda esitas oma taotluse mõnele liikmesriigile. Selle sätte eesmärk ei saa olla nimetatud kriteeriumide mõtte muutmine. Nimelt, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 56 märkis, on selle sätte eesmärk määrata kindlaks raamistik, milles nimetatud kriteeriume tuleb vastutava liikmesriigi määramiseks kohaldada.
46 Esimene määruse nr 343/2003 III peatükis esitatud kriteeriumidest on ette nähtud selle määruse artiklis 6 ning see võimaldab määrata kindlaks liikmesriigi, kes vastutab taotluse läbivaatamise eest, mille esitas saatjata alaealine selle määruse artikli 2 punkti h tähenduses.
47 Nimetatud artikli 6 esimese lõigu kohaselt vastutab saatjata alaealise esitatud taotluse läbivaatamise eest liikmesriik, kus viibib seaduslikult mõni tema pereliige, tingimusel et see on alaealise huvides.
48 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et üksi põhikohtuasja kaebajate pereliikmetest ei ela üheski liikmesriigis ja seega tuleb vastutav liikmesriik määrata kindlaks määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõigu alusel, mille kohaselt „vastutab liikmesriik, kus alaealine esitas oma varjupaigataotluse”.
49 Selline sõnastus ei võimalda iseenesest tuvastada, kas osutatud varjupaigataotlus tähendab sellekohast esimest taotlust, mille asjaomane alaealine mõnes liikmesriigis esitas, või taotlust, mille ta esitas viimasena mõnes teises liikmesriigis.
50 Siiski tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peab liidu õigusnormi tõlgendamisel arvestama mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on (vt eelkõige 29. jaanuari 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑19/08: Petrosian, EKL 2009 I‑495, punkt 34, ja 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑403/09 PPU: Detiček, EKL 2009, lk I‑12193, punkt 33).
51 Mis puudutab määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõigu konteksti, siis esmalt tuleb märkida, et sõnastust „esimest korda esitas oma taotluse”, mida on kasutatud selle määruse artikli 5 lõikes 2, ei ole nimetatud määruse artikli 6 teises lõigus korratud. Esiteks osutab see viimati nimetatud säte liikmesriigile, „kus alaealine esitas oma varjupaigataotluse”, samas kui sama määruse artikkel 13 viitab sõnaselgelt, et „läbivaatamise eest [vastutab] esimene liikmesriik, kellele [varjupaiga]taotlus esitati”.
52 Ent kui eeldada, et liidu seadusandja soovis määrata määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõiguga, et „esimene liikmesriik” on vastutav liikmesriik, siis oleks ta seda väljendanud täpselt samasuguses sõnastuses kui selle määruse artiklis 13.
53 Seega ei saa sõnastust „[…] liikmesriik, kus alaealine esitas oma varjupaigataotluse” mõista nii, et see tähendab „esimest liikmesriiki, kus alaealine oma varjupaigataotluse esitas”.
54 Nimelt tuleb määruse nr 343/2003 artikli 6 teist lõiku tõlgendada ka seoses selle õigusnormi eesmärgiga, milleks on saatjata alaealistele eritähelepanu osutamine, ning seoses selle määruse peamise eesmärgiga, milleks on – nagu see on sätestatud selle määruse põhjendustes 3 ja 4 – tagada tegelik juurdepääs taotleja pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele.
55 Kuna saatjata alaealised moodustavad aga eriti haavatavate isikute rühma, siis on oluline, et vastutava liikmesriigi määramise menetlus ei võtaks rohkem aega, kui on tingimata vajalik, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et neid ei tohiks teisele liikmesriigile üle anda.
56 Eelnevaid kaalutlusi toetavad ka nõuded, mis tulenevad määruse nr 343/2003 põhjendusest 15 ja mille sõnastuse kohaselt järgitakse viimati nimetatud määrusega eeskätt Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid.
57 Nende põhiõiguste seas esineb muu hulgas harta artikli 24 lõikes 2 sätestatud kohustus tagada, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, seatakse esikohale lapse huvid.
58 Seega ei saa määruse nr 343/2003 artikli 6 teist lõiku tõlgendada viisil, mis rikuks nimetatud põhiõigust (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Detiček, punktid 54 ja 55, ning 5. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑400/10 PPU: McB., EKL 2010, lk I‑8965, punkt 60).
59 Seega, isegi kui alaealise huvi on sõnaselgelt mainitud üksnes määruse nr 343/2003 artikli 6 esimeses lõigus, siis toob harta artikli 24 lõige 2, mida tuleb lugeda koos selle artikli 51 lõikega 1, kaasa selle, et kõigi otsuste puhul, mille liikmesriigid võtavad vastu nimetatud artikli 6 teise lõigu alusel, tuleb samuti lapse huvid esikohale seada.
60 Sellise lapse huvidega arvestamise puhul on põhimõtteliselt nõutav, et sellistel asjaoludel nagu need, mis iseloomustavad põhikohtuasja kaebajate olukorda, tuleks määruse nr 343/2003 artikli 6 teist lõiku tõlgendada nii, et selle kohaselt on vastutavaks liikmesriigiks see liikmesriik, kus saatjata alaealine asub peale seda, kui ta on seal taotluse esitanud.
61 Nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 55, on saatjata alaealiste huvides oluline, et vastutava liikmesriigi määramise menetlus ei pikeneks tarbetult, vaid et neile oleks tagatud kiire juurdepääs pagulasseisundi kindlakstegemise menetlusele.
62 Selline meetod, mille alusel tehakse kindlaks liikmesriik, kes vastutab saatjata alaealise, kelle pereliikmed ei viibi mõnes liikmesriigis, esitatud taotluse läbivaatamise eest, põhineb erapooletul alusel, nagu on sätestatud määruse nr 343/2003 põhjenduses 4.
63 Lisaks – vastupidi sellele, mida väidab Madalmaade valitsus oma seisukohtades – ei tähenda määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõigu selline tõlgendamine, mille kohaselt on vastutavaks liikmesriigiks see liikmesriik, kus alaealine asub peale seda, kui ta on seal taotluse esitanud, et saatjata alaealine, kelle taotlus on põhjendamatuse tõttu esimeses liikmesriigis tagasi lükatud, võiks seejärel kohustada teist liikmesriiki oma varjupaigataotlust läbi vaatama.
64 Nimelt nähtub direktiivi 2005/85 artiklist 25, et lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele nr 343/2003, ei ole liikmesriigid kohustatud tuvastama, kas taotlejat saab käsitada pagulasena, kui taotlust loetakse vastuvõetamatuks eelkõige seetõttu, et varjupaiga taotleja esitab samasuguse taotluse pärast lõpliku otsuse langetamist, millega jäeti tema taotlus rahuldamata.
65 Peale selle tuleb lisada, et kuna varjupaigataotluse peab läbi vaatama ainult üks liikmesriik, siis teavitab liikmesriik, kes on sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, määruse nr 343/2003 artikli 6 teise lõigu kohaselt vastutavaks liikmesriigiks määratud, sellest liikmesriiki, kus esimene varjupaigataotlus esitati.
66 Kõigist eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 343/2003 artikli 6 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus saatjata alaealine, kelle ükski pereliige ei viibi seaduslikult mõnes liikmesriigis, on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, on „vastutavaks liikmesriigiks” see liikmesriik, kus see alaealine laps pärast sellele riigile varjupaigataotluse esitamist asub.
Kohtukulud
67 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest, artikli 6 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus saatjata alaealine, kelle ükski pereliige ei viibi seaduslikult mõnes liikmesriigis, on esitanud varjupaigataotlused rohkem kui ühes liikmesriigis, on „vastutavaks liikmesriigiks” see liikmesriik, kus alaealine laps pärast sellele riigile varjupaigataotluse esitamist asub.
Allkirjad