ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
6. märts 2019(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu võetud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Võimalus käsitada kolmanda riigi ametiasutust pädeva asutusena ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP tähenduses – Rahaliste vahendite külmutamise otsuste faktiline alus – Põhjendamiskohustus – Hindamisviga – Omandiõigus
Kohtuasjas T‑289/15,
Hamas, asukoht Doha (Katar), esindaja: advokaat L. Glock,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen ja N. Rouam, hiljem B. Driessen, F. Naert ja A. Sikora-Kalėda,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja R. Tricot, hiljem F. Castillo de la Torre, L. Baumgart ja C. Zadra,
menetlusse astuja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks nõukogu 26. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/521, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/483/ÜVJP (ELT 2015, L 82, lk 107), ja teiseks nõukogu 26. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/513, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 790/2014 (ELT 2015, L 82, lk 1), osas, milles need aktid puudutavad hagejat,
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul (ettekandja), J. Svenningsen ja U. Öberg,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 12. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)
1 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette strateegiad kõigi vahenditega terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selle resolutsiooni lõike 1 punkt c sätestas eeskätt, et kõik riigid peavad viivitamata külmutama isikute, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes aitavad kaasa terroriaktide toimepanekule või osalevad nende toimepanekus, nendele isikutele kuuluvate või nende poolt kontrollitavate üksuste ning nende isikute või üksuste nimel või juhtimisel tegutsevate isikute ja üksuste rahalised vahendid ja muu finantsvara ning majandusressursid.
2 Resolutsioon ei sisaldanud selliste isikute, üksuste ja rühmituste loetelu, kelle suhtes tuleb neid meetmeid kohaldada.
Euroopa Liidu õigus
3 Leides, et resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks on vaja Euroopa Liidu meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217). Eeskätt nägi ühise seisukoha 2001/931 artikkel 2 ette ühise seisukoha lisas toodud loetelus nimetatud ja terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja muu finantsvara ning majandusressursside külmutamise.
4 Ühises seisukohas 2001/931 kirjeldatud meetmete rakendamiseks liidu tasandil võttis nõukogu samal päeval vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207) ning otsuse 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT 2001, L 344, lk 83).
5 „Hamas-Izz al-Din al-Quassem (Hamasi terroristlik haru)“ oli kantud ühisele seisukohale 2001/931 lisatud loetellu ja otsuses 2001/927 sisalduvasse loetellu. Neid kahte akti ajakohastati regulaarselt vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3; „Hamas-Izz al-Din al-Quassem (Hamasi terroristlik haru)“ jäi loeteludesse edasi.
6 Nõukogu võttis 12. septembril 2003 vastu ühise seisukoha 2003/651/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/482/ÜVJP (EÜT 2003, L 229, lk 42), ning otsuse 2003/646/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/480/EÜ (EÜT 2003, L 229, lk 22). Nendele aktidega seotud loeteludesse kantud organisatsiooni nimi oli „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“.
7 Selle organisatsiooni nimi jäi hilisematele aktidele lisatud loeteludesse edasi.
Vaidlustatud aktid
8 Nõukogu tegi 20. veebruaril 2015 hageja advokaadile teatavaks põhjused, miks ta kavatseb jätta hageja nime rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, ning teavitas teda võimalusest esitada talle hiljemalt 6. märtsil 2015 märkused oma loeteludesse jätmise kohta ja edastada kogu tõendusmaterjal.
9 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
10 Nõukogu võttis 26. märtsil 2015 vastu otsuse (ÜVJP) 2015/521, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/483/ÜVJP (ELT 2015, L 82, lk 107), ja rakendusmääruse (EL) 2015/513, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 790/2014 (ELT 2015, L 82, lk 1) (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“). Nimi „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäi edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „vaidlusalused loetelud“).
11 Nõukogu tegi 27. märtsil 2015 hageja advokaadile teatavaks põhjendused, miks nimi „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti vaidlusalustesse loeteludesse, teavitades teda ühtlasi võimalusest taotleda loetelude läbivaatamist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel.
12 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
13 27. märtsi 2015. aasta kirjale lisatud põhjenduses (edaspidi „vaidlustatud aktidega seotud põhjendus“) tugines nõukogu järgmistele riigisisestele otsustele: esiteks Secretary of State for the Home Departmenti (Ühendkuningriigi siseminister, edaspidi „Home Secretary“) 29. märtsi 2001. aasta määrus, millega muudetakse Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseadust (UK Terrorism Act 2000) ja keelustatakse Hamas-Izz al-Din al-Quassem, keda käsitatakse terroriaktidega seotud organisatsioonina (edaspidi „Home Secretary otsus“); teiseks United States Secretary of State’i (Ameerika Ühendriikide riigisekretär) 8. oktoobri 1997. aasta otsus, millega Hamas määratleti Ameerika Ühendriikide immigratsiooni- ja kodakondsusseaduse (Immigration and Nationality Act, edaspidi „INA“) tähenduses välismaiseks terroristlikuks organisatsiooniks (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsus“); kolmandaks Ameerika Ühendriikide riigisekretäri 31. oktoobri 2001. aasta otsus, mis võeti vastu presidendi määruse nr 13224 (Executive Order no 13224) alusel (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 2001. aasta otsus“), ja neljandaks 23. jaanuari 1995. aasta otsus, mis võeti vastu presidendi määruse nr 12947 (Executive Order no 12947) alusel (edaspidi „Ameerika Ühendriikide 1995. aasta otsus“).
14 Vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse põhiosas tuvastas nõukogu esiteks, et kõik need riigisisesed otsused on pädeva asutuse otsused ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses ning et need olid endiselt kehtivad. Ta märkis seejärel, et ta oli analüüsinud, kas tema valduses on elemente, mis räägivad hageja nime vaidlusalustest loeteludest kustutamise poolt, kuid et ta ei täheldanud ühtegi sellist elementi. Ta märkis lõpuks, et ta leiab, et Hamasi nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjused kehtivad endiselt, ning järeldas, et Hamasi nimi tuleb vaidlusalustesse loeteludesse jätta.
15 Peale selle oli vaidlustatud aktidega seotud põhjendusele lisatud A lisa „Ühendkuningriigi pädeva asutuse otsus“ ja B lisa „Ameerika Ühendriikide pädevate asutuste otsused“. Mõlemad lisad sisaldasid nende riigisiseste õigusnormide kirjeldust, mille alusel riigisiseste asutuste otsused vastu võeti; neis õigusnormides kasutatud terrorismialaste mõistete määratlusi; asjaomaste otsuste läbivaatamismenetluste kirjeldust; nende asjaolude kirjeldust, millele asjaomased asutused tuginesid, ja tuvastust, et need asjaolud kujutavad endast terroriakte ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
16 Vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 märkis nõukogu, et Ühendkuningriigis oli keelu 2014. aasta oktoobris läbi vaadanud keeldude läbivaatamise ülesandega ministeeriumidevaheline grupp, kes jõudis äratoodud elementide alusel järeldusele, et on mõistlik arvata, et Hamas-Izz al-Din al-Quassem on endiselt seotud terrorismiga.
17 Vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse B lisa punktis 17 viitas nõukogu aastatel 2003–2011 ilmnenud eri asjaoludele, millele Ameerika Ühendriikide asutused olid tuginenud, määratlemaks hageja välismaise terroristliku organisatsioonina, ilma et ta oleks täpselt ära näidanud, millised otsused neist asjaoludest räägivad.
Menetlus ja poolte nõuded
18 Hageja esitas 2. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse käesoleva asja algatamiseks.
19 Üldkohtu presidendi 18. juuni 2015. aasta otsusega määrati kohtuasi kuuendale kojale.
20 Üldkohtu kuuenda koja president otsustas 28. juuli 2015. aasta otsusega kodukorra artikli 69 punkti d alusel peatada menetluse seniks, kuni Euroopa Kohus teeb menetlust lõpetavad otsused kohtuasjades C‑599/14 P, nõukogu vs. LTTE, ja C‑79/15 P, nõukogu vs. Hamas.
21 Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 16. septembril 2015 avalduse, et astuda käesolevas asjas menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.
22 Kohtuasi määrati 3. oktoobril 2016 ümber esimesele kojale.
23 27. juuli 2017. aasta kirjas paluti pooltel esitada oma seisukohad seoses tagajärgedega, mis tulenevad käesolevale kohtuasjale 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusest nõukogu vs. Hamas (C‑79/15 P, EU:C:2017:584).
24 Nõukogu täitis selle nõude 14. septembril 2017.
25 Nõukogu esitas 27. novembril 2017 kostja vastuse.
26 Esimese koja president andis 6. detsembri 2017. aasta määrusega komisjonile menetlusse astumise loa. Komisjon esitas oma seisukohad ja pooled esitasid nende kohta oma seisukohad määratud tähtajaks.
27 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 12. juuli 2018. aasta kohtuistungil.
28 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud aktid teda, „sealhulgas Hamas-Izz al-Din al‑Quassem[i]“ puudutavas osas, ja
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
29 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta hagi tervikuna rahuldamata, ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
30 Hageja esitab seitse väidet, mis põhinevad:
– ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumisel;
– eksimustel seoses faktiliste asjaolude tõesusega;
– hindamisveal seoses küsimusega, kas organisatsioon Hamas on terroristlik organisatsioon;
– sekkumatuse põhimõtte rikkumisel;
– põhjendamiskohustuse rikkumisel;
– riigisiseste menetluste raames kaitseõiguste tagamise põhimõtte ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumisel, ning
– omandiõiguse rikkumisel.
31 Viiendat väidet analüüsitakse teisena.
Esimese väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4
32 Olles esitanud oma seisukohad Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks olevate organisatsioonide kindlaksmääramise kohta, heidab hageja esimese väite raames nõukogule ette ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist seeläbi, et ta määratles kõnealused otsused pädeva asutuse otsustena selle sätte tähenduses.
33 Isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loetellu jätmine tähendab sisuliselt esmakordse loetellu kandmise pikendamist ja eeldab seetõttu ohu, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, jätkuvat olemasolu sellisena, nagu nõukogu esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisese otsuse põhjal algul tuvastas (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 61, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 39).
34 See väide on järelikult tulemuslik.
35 Pärast selle kindlaksmääramist, millised organisatsioonid on nende otsuste sihtmärgiks, millele nõukogu tugines, tuleb analüüsida etteheiteid, mis on esitatud ainult Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste kohta, käsitledes seejärel etteheiteid, mis esitati nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuste kohta.
Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks olevate organisatsioonide kindlaksmääramine
36 Hageja märgib, et nõukogu edastatud põhjenduse kohaselt on vaidlustatud aktide aluseks üks Home Secretary otsus, mis keelustab Hamas-Izz al-Din al-Quassemi, mis on Hamasi relvastatud haru, ja kolm Ameerika Ühendriikide otsust, mille sihtmärk on Hamas üldiselt.
37 Hageja sõnul ei ole kindel, et Ameerika Ühendriikide asutuste sihtmärk oli Hamas tervikuna, ning ta leiab, et kuivõrd nõukogu asus seisukohale, et see nii oli, siis tõlgendas ta nende otsuseid laiendavalt, milleks ei ole aga selget alust nende asutuste avaldatud loetelude põhjal.
38 Sellega seoses tuleb möönda, et Ameerika Ühendriikide otsustes on sõnaselgelt ära nimetatud „Hamas“; sellele lisaks on Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsuses kasutatud ligi tosinat muud nime – sealhulgas „Izz-Al-Din Al-Qassam brigades“ –, mille all see liikumine oli samuti tuntud.
39 Vastupidi hageja argumentidele ei saa seda asjaolu tõlgendada nii, et see tähendab, et Ameerika Ühendriikide asutused soovisid võtta nii sihtmärgiks vaid „Hamas-Izz al‑Din al-Quassem[i]“. Esiteks on nende täiendavate nimede hulgas nimed, mis viitavad Hamasile tervikuna – näiteks „Islamic Resistance Movement“, mis on ingliskeelne vaste otsustes kasutatud ühele teisele nimele „Harakat Al-Muqawama Al-Islamia“, mille akronüüm „Hamas“ on. Järgmiseks on nende eri nimede kasutamise ainus eesmärk tagada Hamasi vastu võetud meetme konkreetne tõhusus, võimaldades seda Hamasi suhtes kohaldada kõigi teadaolevate nimede ja harude kaudu.
40 Neist kaalutlustest nähtub, et Home Secretary otsuses on silmas peetud Hamas-Izz al-Din al-Quassemi, samas kui Ameerika Ühendriikide otsustes on silmas peetud Hamasi, sealulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi.
Etteheited, mis on esitatud ainult Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste kohta
41 Hageja leiab, et nõukogu ei saanud võtta vaidlustatud aktide aluseks Ameerika Ühendriikide asutuste otsuseid, sest Ameerika Ühendriigid on kolmas riik ning põhimõtteliselt ei ole kolmandate riikide asutused „pädevad asutused“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
42 Hageja väidab sellega seoses esimese võimalusena, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 kehtestatud süsteem põhineb usaldusel riigisiseste asutuste vastu; selle usalduse aluseks on nõukogu ja liidu liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, aluslepingutes väljendatud ühised väärtused ja kinnipidamine ühistest õigusnormidest, näiteks Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Kolmandate riikide asutuste vastu sellist usaldust tema väitel olla ei saa.
43 Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu sõnul ei piirdu mõiste „pädev asutus“, mida on kasutatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4, ainult liikmesriikide asutustega, vaid võib põhimõtteliselt hõlmata ka kolmandate riikide asutusi (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 22).
44 Euroopa Kohtu antud tõlgendust põhjendab ühelt poolt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastus, milles ei ole mõistet „pädev asutus“ piiratud nii, et see hõlmaks üksnes liikmesriikide asutusi, ning teiselt poolt ühise seisukoha eesmärk: rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001), mis on suunatud terrorismivastase võitluse tõhustamisele maailmas kõikide riikide süstemaatilise ja tiheda koostöö abil (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 23).
45 Teise võimalusena, kui Üldkohus peaks asuma seisukohale, et kolmanda riigi asutus võib olla pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, väidab hageja, et nõukogu poolt vastuvõetud aktide kehtivus sõltub ka kontrollist, mida ta peab teostama, et olla kindel eeskätt selles, et Ameerika Ühendriikide õigusnormid on kooskõlas kaitseõiguste tagamise põhimõtte ja õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele.
46 Käesolevas asjas piirdus nõukogu tema väitel aga vaidlustatud aktide põhjenduses sisuliselt läbivaatamismenetluste kirjeldamise ja märkusega, et edasikaebamine on võimalik, ilma et ta oleks kontrollinud, kas kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele olid tagatud.
47 Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu arvates peab nõukogu juhul, kui ta võtab aluseks kolmanda riigi otsuse, eelnevalt kontrollima, kas see otsus on tehtud kaitseõigustest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele kinni pidades (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 31).
48 Nõukogu peab omaenda aktide põhjenduses esitama teabe, millest võib järeldada, et ta on seda kontrollinud (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 31).
49 Selleks peab nõukogu kirjeldama põhjenduses põhjusi, miks ta on seisukohal, et kolmanda riigi otsus, mille ta võtab aluseks, on tehtud kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele põhimõtetest kinni pidades (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 33).
50 Vastavalt kohtupraktikale võivad märkused, mis peavad põhjenduses selle seisukoha kohta sisalduma, olla vajaduse korral lühidad (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 33).
51 Just eespool punktides 47–50 meenutatud kohtupraktikaga arvestades tuleb analüüsida hageja argumente, mis käsitlevad esiteks kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja teiseks õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
52 Hageja väidab seoses kaitseõiguste tagamisega, et nõukogu ei esitanud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses põhjusi, miks ta asus kontrolli tulemusel seisukohale, et Ameerika Ühendriikides oli sellest põhimõttest kinnipidamine tagatud nende haldusmenetluste raames, milles määratletakse organisatsioone terroristlike organisatsioonidena.
53 Lisaks sellele ei nõua Ameerika Ühendriikide õigusnormid hageja sõnul asjaomases valdkonnas asutuste poolt võetud otsuste teatavaks tegemist ega isegi mitte põhjendamist. Hageja väidab, et kuigi Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsuse aluseks olev INA artikkel 219 nõuab terroristliku organisatsioonina määratlemise otsuse avaldamist föderaalregistris, ei ole see samamoodi presidendi määruse nr 13224 puhul, mis on Ameerika Ühendriikide 2001. aasta otsuse aluseks ning ei näe ette ühtegi sedalaadi meedet.
54 Selle kohta tuleb täheldada, et kohtupraktika kohaselt nõuab kaitseõiguste tagamise põhimõte, et otsuste puhul, mis tuntavalt mõjutavad neis sihtmärgiks võetud isikute huve, võimaldataks viimastel esitada tulemuslikult oma seisukohad elementide kohta, millele nende vastu asjaomase otsuse põhistamiseks tuginetakse (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Meetmete puhul, mille eesmärk on kanda isikute või üksuste nimed rahaliste vahendite külmutamise loetellu, tingib see põhimõte selle, et selliste meetmete põhjused tuleb teha asjaomastele isikutele või üksustele teatavaks meetmete vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).
56 Nagu tõhusa kohtuliku kaitse õiguse puhul, nii kinnitas nõukogu vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse B lisa punktis 16 järgmist:
„Nõukogu on seoses läbivaatamismenetluste ja edasikaebevõimaluste kirjeldusega seisukohal, et Ameerika Ühendriikide õigusnormid tagavad kaitseõiguste kaitse […]“.
57 Teave, mille nõukogu esitab vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses on seejärel erinev vastavalt sellele, millist Ameerika Ühendriikide otsust parasjagu analüüsitakse.
58 Ühelt poolt ei ole nõukogu üldises kirjelduses märgitud seoses presidendi määrustega nr 12947 ja nr 13224, mis on Ameerika Ühendriikide 1995. ja 2001. aasta otsuse aluseks, et Ameerika Ühendriikide asutused oleks kuidagi kohustatud esitama huvitatud isikutele põhjenduse või isegi need otsused avaldama.
59 Sellest tuleneb, et nende kahe otsuse puhul ei ole kontrollitud kaitseõiguste tagamist, mistõttu need ei saa eespool punktides 47–50 viidatud kohtupraktika kohaselt olla vaidlustatud aktide aluseks.
60 Teiselt poolt on nõukogu seoses Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsusega küll märkinud, et INA kohaselt avaldatakse föderaalregistris teave välismaise terroristliku organisatsioonina määratlemise kohta ja otsused, mis on tehtud pärast sellise määratluse tühistamist. Ent ta ei selgita midagi seoses küsimusega, kas käesolevas asjas hõlmas Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsuse avaldamine ka mingi põhjenduse avaldamist. Vaidlustatud aktidega seotud põhjendusest ei nähtu lisaks ka see, kas otsuse resolutsiooni kõrval tehti hagejale mingil moel teatavaks ka selle mis tahes põhjendus.
61 Neil tingimustel tuleb analüüsida, kas viide sellele, et otsus on avaldatud kolmanda riigi ametlikus väljaandes, on piisav, asumaks seisukohale, et nõukogu on vastavalt eespool punktides 47–50 viidatud kohtupraktikale täitnud oma kohustuse kontrollida, kas kolmandas riigis, kust pärinevad vaidlustatud aktide aluseks olevad otsused, peeti kinni kaitseõigustest.
62 Seda tehes on põhjendatud võtta aluseks kohtuasi, milles tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) ja 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885). Selles kohtuasjas märkis nõukogu ühe tookord vaidlustatud akti põhjenduses, et asjaomase kolmanda riigi asutuse otsused olid avaldatud selle riigi ametlikus väljaandes, ilma et ta oleks esitanud mingisugust lisateavet (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 145).
63 Euroopa Kohus leidis 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 36 ja 37), võttes arvesse nõukogu määruse põhjenduses esinevaid ja kolmanda riigi asutuste otsuseid käsitlevaid märkusi tervikuna, et need ei olnud piisavad, tuvastamaks, et see institutsioon oli viinud läbi nõutud kontrolli küsimuses, kas selles kolmandas riigis oli peetud kinni kaitseõigustest.
64 Sama järeldus tuleb samade põhjuste esinemise tõttu teha käesolevas kohtasjas seoses vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses sisalduva pelga märkusega, et Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsus avaldati Ameerika Ühendriikide föderaalregistris.
65 Neil põhjustel ja nii, et puudub isegi vajadus käsitleda küsimust, kas on kinni peetud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas kohtuasjas on Ameerika Ühendriikide otsustega seotud põhjendus ebapiisav, mistõttu need otsused ei saa olla vaidlustatud aktide aluseks.
66 Kuivõrd ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4 ei nõua, et nõukogu aktid põhineksid pädeva asutuse mitmel otsusel, võib vaidlustatud aktide aluseks olla vaid Home Secretary otsus, mistõttu hagi läbivaatamist tuleb jätkata, piirdudes vaidlustatud aktide analüüsiga vaid osas, milles need tuginevad viimati nimetatud otsusele.
Etteheited, mis on esitatud nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuste kohta
67 Hageja väidab, et Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi asutuste otsused, millel põhinevad vaidlustatud aktid, ei kujuta endast kolmel põhjusel „pädeva asutuse otsuseid“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
68 Vastavalt eespool punktis 66 märgitule analüüsitakse neid põhjusi allpool osas, milles need käsitlevad Home Secretary otsust.
– Kohustus eelistada kohtuid
69 Hageja väidab, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt võib nõukogu tugineda haldusotsustele vaid siis, kui kohtutel puudub terrorismivastases võitluses pädevus. Nii see tema väitel aga käesolevas asjas ei ole, sest Ühendkuningriigis on kohtud selles valdkonnas pädevad. Seega ei saanud nõukogu tema väitel vaidlustatud aktides arvesse võtta Home Secretary otsust.
70 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
71 Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaldamisel määrava tähtsusega, et otsus on haldusotsus ja mitte kohtuotsus, sest selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et asutus, mis ei ole kohus, võib olla pädev asutus selle sätte tähenduses (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 144 ja 145, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 105).
72 Ehkki ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teises lõigus on eelistatud otsuseid, mille on teinud kohtud, ei ole selles kuidagi välistatud haldusorganite otsuste arvessevõtmist, kui neile asutustele on esiteks riigisiseses õiguses antud tõepoolest pädevus võtta vastu piiravaid otsuseid terrorismiga seotud rühmituste vastu, ja kui teiseks on neid asutusi, mis on küll ainult haldusasutused, võimalik käsitada kohtutega „samaväärsena“ (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 107).
73 Kohtupraktika kohaselt tuleb haldusasutusi pidada kohtutega samaväärseks, kui nende otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 145).
74 Seetõttu ei takista tõik, et asjaomase riigi kohtutel on terrorismi mahasurumise valdkonnas pädevus, nõukogul võtta arvesse sellise riigisisese haldusasutuse otsuseid, kelle ülesanne on võtta vastu piiravad meetmed terrorismi valdkonnas (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 108).
75 Käesoleval juhul nähtub nõukogu esitatud teabest, et Home Secretary otsuste peale saab edasi kaevata Proscribed Organisations Appeal Commissionile (keelustatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon, Ühendkuningriik), kes teeb lahendi kohtuliku kontrolli põhimõtteid kohaldades, ning et igal poolel on õigus kaevata õigusküsimuses edasi keelustatud organisatsioonide apellatsioonikoja otsuse peale apellatsiooniastme kohtule, kui ta saab selleks loa kõnealuselt komisjonilt või – kui komisjon seda luba ei anna – apellatsiooniastme kohtult (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 2).
76 Neil tingimustel on selge, et Home Secretary otsuste peale on võimalik kohtusse edasi kaevata, mistõttu eespool punktides 72 ja 73 kirjeldatud kohtupraktika kohaselt tuleb seda haldusasutust käsitada kohtuga samaväärsena ning seega – nagu väidab nõukogu – pädeva asutusena ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses vastavalt kohtupraktikale, milles on seda seisukohta juba mitu korda väljendatud (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, ja 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885).
77 Hageja möönab, et Üldkohus on mitmes kohtuotsuses nentinud, et Home Secretary on pädev asutus, kuid rõhutab, et neis asjades lisandus tema otsustele kohtuotsus, mis käesolevas asjas aga puudub.
78 Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei lisandunud haldusasutuste asjaomastele otsustele kohtuotsust igas lahendis, mis puudutas Home Secretary otsusel põhinevaid akte. Nii ei olnud kohtuotsust näiteks kohtuasjas, milles tehti 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885). Kohtuasjas, milles tehti 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (T‑256/07, EU:T:2008:461), tugines Üldkohus lisaks haldusotsusele ka kohtuotsusele. Ent ta tugines kohtuotsusele väga erilises kontekstis, kus hageja oli haldusotsuse riigisisesel tasandil vaidlustanud; seda hageja käesolevas kohtuasjas aga teinud ei ole.
79 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud akte ei ole alust tühistada põhjusel, et nõukogu tugines põhjenduses ühele Home Secretary – kes on haldusasutus – otsusele.
– Asjaolu, et Home Secretary otsus seisneb terroristlike organisatsioonide loetelu koostamises
80 Hageja väidab, et vaidlustatud aktides silmas peetud pädevate asutuste, sealhulgas Home Secretary meetmed seisnevad tegelikult terroristlike organisatsioonide loetelude koostamises nende suhtes piirangute kohaldamiseks. Selline loetelude koostamine ei kujuta tema sõnul endast karistamise pädevuse teostamist, mida saaks samastada „uurimise algatamise või vastutuselevõtmise“ või „süüdimõistmisega“; selline pädevus peab nimelt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel olema „pädeval asutusel“.
81 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
82 Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei nõua ühine seisukoht 2001/931, et pädeva asutuse otsus oleks tehtud kriminaalmenetluses selle kitsas tähenduses, tingimusel – arvestades eesmärke, mida selle ühise seisukohaga ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamisel taotletakse –, et kõnealuse riigisisese menetluse eesmärk on võitlus terrorismiga selle laias tähenduses (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 113).
83 Euroopa Kohus on selles mõttes juba leidnud, et asjaomaste isikute kaitset ei sea kahtluse alla see, kui riigisisese asutuse otsus ei ole tehtud mitte sellise menetluse raames, mille eesmärk on kriminaalkorras karistamine, vaid sellise menetluse raames, mille ese on ennetavat laadi meetmed (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 70).
84 Käesolevas kohtuasjas võetakse Home Secretary otsusega keelustavad meetmed organisatsioonide vastu, keda käsitatakse terroristlikuna, mistõttu see on kohtupraktikas nõutule vastavalt osaks sellisest riigisisesest menetlusest, mille peamine eesmärk on ennetavat või karistavat laadi meetmete võtmine hageja vastu terrorismivastases võitluses (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 115).
85 Seoses asjaoluga, et asjaomase haldusasutuse tegevuse tulemus on terrorismiga seotud isikute ja üksuste loetelu koostamine, tuleb rõhutada, et see ei tähenda iseenesest, et see asutus ei ole iga sellist isikut ja rühmitust enne tema asjaomasesse loetellu kandmist individuaalselt hinnanud, ega seda, et see hinnang on tingimata meelevaldne või põhjendamata (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).
86 Seega ei ole tähtis mitte niivõrd see, et asjaomase asutuse tegevuse tulemusel koostatakse terrorismiga seotud isikute ja üksuste loetelu, kuivõrd küsimus, kas seda tehti piisavate tagatistega, selleks et nõukogul oleks võimalik võtta see aluseks omaenda loetellu kandmise otsusele (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).
87 Seetõttu väidab hageja ekslikult, et seisukoht, mille kohaselt loetelu koostamise pädevus võib iseloomustada pädevat asutust, on põhimõtteliselt vastuolus ühise seisukohaga 2001/931.
88 Hageja muud argumendid seda järeldust ei kõiguta.
89 Hageja väidab esiteks, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt saab nõukogu võtta arvesse vaid ÜRO Julgeolekunõukogu koostatud loetelusid.
90 Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu viimase lause eesmärk on üksnes anda nõukogule üks täiendav võimalus terroristliku organisatsioonina määratlemiseks, lisaks sellele, mis tal on pädevate riigisiseste asutuste otsuste alusel.
91 Teiseks rõhutab hageja, et kuivõrd liidu loetelus korratakse pädevate asutuste poolt väljapakutud loetelusid, siis on liidu loetelu näol tegemist vaid loetelude loeteluga, millega laiendatakse vastavalt riigisiseste haldusmeetmete kohaldamisala, kusjuures need meetmed võivad vastavalt olukorrale olla võtnud kolmandad riigid ilma asjaomaseid isikuid sellest teavitamata ja ilma et neil isikutel oleks olnud võimalik end tõhusalt kaitsta.
92 Sellega seoses tuleb tuvastada, et nagu märkis hageja, tugineb nõukogu nende isikute ja üksuste kindlaksmääramisel, kelle rahalised vahendid külmutatakse, pädevate asutuste tuvastustele.
93 Ühise seisukoha 2001/931 raames seati liikmesriikide asutuste ja liidu institutsioonide vahel sisse eriline koostöövorm, millest tuleneb nõukogule kohustus tugineda võimalikult ulatuslikult pädevate riigisiseste asutuste hinnangule (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 133, ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53).
94 Põhimõtteliselt ei ole nõukogu pädevuses otsustada, kas liikmesriigi asutused on kinni pidanud huvitatud isiku põhiõigustest; see pädevus on pädevatel riigisisestel kohtutel (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punkt 168).
95 Vaid erandjuhul, kui hageja tõstatab konkreetsete elementide alusel küsimuse, kas liikmesriigi asutused on ikka kinni pidanud põhiõigustest, peab Üldkohus kontrollima, kas neist põhiõigustest tegelikult kinni peeti.
96 Seevastu olukorras, kus tegemist on kolmandate riikide asutustega, peab nõukogu – nagu sai märgitud eespool punktides 47 ja 48 – omal algatusel veenduma, et neid tagatisi on tõepoolest rakendatud, ning põhjendama selles küsimuses oma otsust.
– Home Secretary otsuse aluseks olevate arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite ja vihjete esiletoomata jätmine
97 Hageja on sisuliselt seisukohal, et kuivõrd nõukogu tugines haldusotsusele, mitte aga kohtuotsusele, siis pidi ta vaidlustatud aktides tõendama, et see otsus tehti „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, nagu seda nõuab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4.
98 Kuivõrd see argument ei käsitle mitte praegu analüüsitava väite esemeks olevat küsimust „pädeva asutuse otsusena“ määratlemisest ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, vaid hoopis vaidlustatud aktide põhjendust, siis analüüsitakse seda viienda väite raames, millega seoses see samuti esitati.
Järeldus
99 Punktidest 47–65 eespool nähtub, et Ameerika Ühendriikide otsused ei saa olla vaidlustatud aktide aluseks, sest nõukogu ei täitnud põhjendamiskohustust seoses Ameerika Ühendriikides kaitseõiguste tagamise põhimõttest kinnipidamise kontrollimisega.
100 Lisaks sellele nähtub punktidest 38–40 eespool, et praegu analüüsitava väitega silmas peetud Ameerika Ühendriikide otsuste sihtmärk oli Hamas tervikuna, samas kui Ühendkuningriigi asutuse otsuse sihtmärk oli üksnes Hamas-Izz al-Din al‑Quassem.
101 Hageja sõnul tähendab see seda, et vaidlustatud aktid tuleb tühistada osas, milles need puudutavad Hamasi, ja et need saavad olla kehtivad vaid osas, milles need puudutavad Hamas-Izz al-Din al-Quassemi.
102 Nõukogu leiab omalt poolt, et nende kahe „liikumise“ või „liikumise osa“ vahel ei saa teha vahet, kuna hageja esitles oma organisatsiooni mõlemat hõlmavana hagiavalduses, mille ta esitas seoses 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Hamas vs. nõukogu (T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966).
103 Ta viitab sellega seoses kõnealuse hagiavalduse punktidele 7 ja 8:
„Hamas hõlmab poliitbürood ja relvastatud haru: Ezzedine Al-Qassami brigaadid [= Hamas IDQ]. Hamasi juhtimine on kaheosaline. Sisejuhtimine toimub Jordani läänekalda ja Gaza tsooni vahel jaotatult ning välisjuhtimine toimub Süürias […]. Ehkki relvastatud haru on võrdlemisi iseseisev, järgib see siiski poliitbüroo poolt väljatöötatud üldstrateegiat. Poliitbüroo teeb otsused ning brigaadid järgivad neid liikumise usulisest koostisosast tuleneva tugeva solidaarsuse tõttu.“
104 Nagu otsustati 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Hamas vs. nõukogu (T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966) punktis 293, on sel väitel märkimisväärne tõendusjõud, kuivõrd selle on esiteks esitanud hageja, nagu rõhutab nõukogu, ja kuivõrd teiseks hageja rõhutas seda oma argumentides hagiavalduses, mille alusel tehti asjaomane otsus.
105 Hageja selgitab oma seisukohtades, et tegelikult ei saa neid kahte „liikumist“ või „liikumise osa“ üheks kokku panna ega isegi mitte seostada, sest need tegutsevad täiesti iseseisvalt.
106 Üldkohus palus hagejal menetlust korraldavate meetmete raames esitada oma väiteid kinnitavad tõendid, ent hageja ei olnud võimeline esitama ühtegi tõendit.
107 Neil tingimustel ei saa käesoleva hagiavalduse esimesele väitele antud vastuse tagajärgede kindlaksmääramisel asuda seisukohale, et Hamas-Izz al-Din al‑Quassem on Hamasist eraldiseisev organisatsioon (vt selle kohta 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Bank of Industry and Mine vs. nõukogu, T‑10/13, EU:T:2015:235, punktid 182, 183 ja 185, ning 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus National Iranian Gas Company vs. nõukogu, T‑9/13, EU:T:2015:236, punktid 163 ja 164).
108 See kehtib seda enam, et Hamas ei püüdnud vaatamata sellele, et juba mitme aasta vältel oli tema suhtes kohaldatud rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, tõendada nõukogule, et ta ei ole kuidagi seotud aktidega, millest tulenevalt need meetmed võeti, öeldes ilma igasuguse kahtluseta lahti Hamas-Izz al-Din al‑Quassemist, kes nende eest tema väitel ainsana vastutas.
109 Seega tuleb väide tagasi lükata.
Viies väide, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
110 Nagu juba märgitud eespool punktis 97, väidab hageja, et nõukogu oleks pidanud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses ära näitama „arvestatavad ja usaldusväärsed tõendid või vihjed“, millel põhinesid pädevate asutuste otsused.
111 Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et see argument ei ole põhjendatud.
112 Võttes arvesse eespool punktis 66 märgitut, tuleb seda väidet analüüsida vaid osas, milles see puudutab Home Secretary otsust.
113 Sellega seoses tuleb tuvastada, et see väide on faktiliselt ekslik. Nimelt tõi nõukogu vastupidi hageja väidetele vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 14 esile faktilised asjaolud, millel põhineb Home Secretary otsus.
114 Igal juhul on see argument põhjendamata.
115 Sellega seoses tuleb märkida, et seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu kohaselt koostatakse rahaliste vahendite külmutamise loetelud toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“ terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamisega seoses uurimise algatamist ja vastutusele võtmist või eespool nimetatud tegude eest süüdimõistmist.
116 Selle sätte üldisest ülesehitusest nähtub, et nõue, et nõukogu peab enne pädevate asutuste otsuste alusel isikute või üksuste nimede rahaliste vahendite külmutamise loetellu kandmist kontrollima, kas need otsused on tehtud „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, kehtib vaid otsuste puhul, mis käsitlevad uurimise algatamist või vastutusele võtmist, kuid ei kehti süüdimõistvate otsuste puhul.
117 Nende kahe otsusetüübi vaheline vahetegu johtub institutsioonide ja liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõttest, mille kohaldamisalasse kuulub piiravate meetmete võtmine terrorismivastase võitluse valdkonnas ja mille alusel nõukogu peab võtma terroristlike isikute ja üksuste rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kandmise aluseks riigisiseste ametiasutuste otsused, ilma et ta peaks – ja isegi võiks – neid kahtluse alla seada.
118 Sellises määratluses on lojaalse koostöö põhimõte kohaldatav riigisiseste süüdimõistvate otsuste suhtes, mistõttu nõukogu ei pea enne isikute või üksuste nime kandmist rahaliste vahendite külmutamise loetellu kontrollima, kas need otsused on tehtud arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal, ja peab selles osas tuginema riigisisese ametiasutuse antud hinnangule.
119 Uurimise algatamist või vastutusele võtmist käsitlevad riigisisesed otsused tehakse nende olemusest nähtuvalt veel lõpetamata menetluse alguses või käigus. Terrorismivastase võitluse tõhususe tagamiseks peeti vajalikuks, et nõukogu saaks tugineda piiravate meetmete võtmiseks sellistele otsustele, vaatamata nende pelgalt ettevalmistavale laadile, nähes samas nende menetluste esemeks olevate isikute kaitse tagamiseks ette, et selline tuginemine on võimalik tingimusel, et nõukogu kontrollib, kas otsused on tehtud arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal.
120 Käesolevas kohtuasjas on Home Secretary otsus lõplik selles mõttes, et sellele ei pea järgnema uurimist. Nagu nähtub nõukogu poolt Üldkohtu küsimusele antud vastusest, on selle eesmärk pealegi hageja keelustamine Ühendkuningriigis koos karistusõiguslike tagajärgedega isikutele, kellel on temaga enam või vähem lähedased sidemed.
121 Neil tingimustel ei ole Home Secretary otsus ei uurimise algatamise ega vastutusele võtmise otsus ning see tuleb samastada süüdimõistva otsusega, mistõttu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt ei olnud nõukogu kohustatud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses viitama arvestatavatele tõenditele või vihjetele, mille põhjal kõnealuse asutuse otsus tehti.
122 Sellega seoses ei oma mingit tähtsust asjaolu, et Home Secretary on haldusasutus, kuivõrd – nagu nähtub eespool punktidest 75 ja 76 – tema otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata, ning sellest tulenevalt tuleb teda käsitada kohtuga samaväärsena.
123 Järelikult tuleb viies väide põhjendamatuna tagasi lükata.
Teine väide, et on eksitud seoses faktiliste asjaolude tõesusega
124 Nõukogu märkis vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse punktis II.7, et pädevate asutuste otsused, mille alusel ta hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandis, on endiselt kehtivad.
125 Põhjenduse A lisa punktis 15 lisas nõukogu, et Ühendkuningriigis oli hageja suhtes kehtestatud keelu läbi vaadanud keeldude läbivaatamise ülesandega ministeeriumidevaheline grupp, kes jõudis järeldusele, et Hamas-Izz al-Din al-Quassem on endiselt seotud terrorismiga, tuginedes faktilistele asjaoludele, mis näitena esitati.
126 Need faktilised asjaolud on järgmised. Esiteks tapeti Iisraeli ja Gaza vahel 2014. aasta suvel aset leidnud konflikti raames raketirünnakutes kuus Iisraeli tsiviilisikut ja üks Tai kodanik ning pihta sai ka üks Saksa kruiisilaev. Teiseks kasutas Hamas sotsiaalmeediat, hoiatamaks muu hulgas Ühendkuningriigi lennuettevõtjaid oma kavatsusest rünnata Ben Gourioni lennujaama Tel Avivis (Iisrael) – see oleks võinud tuua kaasa tsiviilohvrid –, ja see, et Hamas tõepoolest üritas lennujaama rünnata 2014. aasta juulis.
127 Vastuses Üldkohtu esitatud küsimusele kinnitas nõukogu, et Home Secretary otsuse läbivaatamine keeldude läbivaatamise ülesandega ministeeriumidevahelise grupi poolt ei tinginud uue otsuse tegemist.
128 Lisaks märkis nõukogu vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse B lisa punktis 10, et 1997. aasta Ameerika Ühendriikide otsuse, milles Hamas määratleti välismaise terroristliku organisatsioonina, kõige viimane läbivaatamine lõpetati 27. juulil 2012 ning valitsus järeldas selle alusel, et asjaolud, millel see otsus põhines, ei ole muutunud nii, et oleks põhjendatud tühistada terroristliku organisatsioonina määratlemine.
129 Lisaks sellele loetles nõukogu vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse B lisa punktis 17 aastatel 2003–2011 ilmnenud eri asjaolud, millele Ameerika Ühendriikide asutused olid tema väitel tuginenud, määratlemaks hageja välismaise terroristliku organisatsioonina, ilma et ta oleks täpselt ära näidanud, kust ta need asjaolud võtnud oli.
130 Kui nõukogule esitati sellekohane küsimus menetlust korraldava meetme raames, märkis ta, et mõni neist asjaoludest pärines Ameerika Ühendriikide 1997. aasta otsuse 2008. aastal toimunud läbivaatamisest, millele ei ole viidatud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses.
131 Vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse B lisa punktis 17 loetletud asjaolud on järgmised:
– Hamas võttis vastutuse 2003. aasta septembri enesetapurünnaku eest, mille käigus sai Assof Harofehi haigla ja Tzrifini (Iisrael) sõjaväebaasi lähistel surma üheksa Iisraeli sõjaväelast ning vigastada 30 isikut;
– 2004. aasta jaanuaris lõhkas kamikaze peaministri elukoha läheduses bussi, tappes 11 tsiviilisikut ja haavates 30; Hamas ja Al-Aqsa märtribrigaad võtsid endale koos vastutuse selle akti eest;
– 2005. aasta jaanuaris lõhkasid terroristid Karni piiripunkti Palestiina poolel lõhkeainelaadungiga sõiduki, avades nii läbipääsu, mis võimaldas relvastatud Palestiina meestel tungida Iisraeli poolele; nad tapsid kuus Iisraeli tsiviilisikut ja vigastasid viit; Hamas ja Al-Aqsa märtribrigaad võtsid endale koos vastutuse selle akti eest;
– 2007. aasta jaanuaris võttis Hamas endale vastutuse kolme lapse röövi eest Gaza tsoonis;
– 2008. aasta jaanuaris tappis varjuv Palestiina laskur 21‑aastase Ecuadori vabatahtliku, kes töötas Ein Hashlosha (Iisrael) kibutsi põllul; Hamas võttis endale vastutuse selle akti eest;
– 2008. aasta veebruaris tappis Hamasi kamikaze eaka naisterahva ja vigastas veel 38 isikut Dimona (Iisrael) ostukeskuses; üks politseinik tappis teise terroristi enne seda, kui viimane jõudis õhkida oma lõhkeainevöö; Hamas määratles selle rünnaku „kangelaslikuna“;
– 14. juunil 2010 avasid relvastatud ründajad Hebronis (Jordani läänekallas) tule politseiauto pihta, tappes ühe politseiniku ja vigastades kahte; Iisraeli julgeolekuteenistuse, Iisraeli politsei ja Tsahali (Iisraeli kaitsearmee) koostöö tulemusel saadi ründajad 22. juunil 2010 kätte; ülekuulamiste käigus tunnistas rünnaku toimepannud Hamasi kommando, et selle liikmed olid välja koolitatud mitu aastat varem ning et nad olid hankinud endale relvad, sealhulgas kalašnikovid ja ründerelvad; ülekuulamiste käigus selgus samuti, et kommandol olid kavas muud aktid, eeskätt kavatsesid nad Hebroni mäest põhjas asuvast Eltzsioni blokist röövida ühe sõjaväelase ja ühe tsiviilisiku;
– 2011. aasta aprillis tulistas Hamas ühe Kornet raketi, mis tabas Iisraeli koolibussi, vigastades raskelt üht 16‑aastast õpilast ning kergelt bussijuhti; selle rünnaku käigus kasutatud lõhkelaeng oli piisav, et läbida praegusaegse tanki soomus;
– 20. augustil 2011 tulistasid ründajad rakette Ofakimi (Iisrael) elanike suunas, vigastades kahte last ja veel üht tsiviilisikut; Hamas võttis endale vastutuse selle akti eest.
132 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Hamas (C‑79/15 P, EU:C:2017:584) punktis 32 leidis Euroopa Kohus, et kui ainuüksi asjaolu, et – nagu käesolevas kohtuasjas – esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisene otsus on endiselt kehtiv, ei võimalda enam järeldada, et on jätkuvalt oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, siis on nõukogu kohustatud selle isiku või üksuse nime loetellu jätmist põhjendama olukorra ajakohastatud hinnanguga, võttes arvesse kõige uuemaid faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et selline oht on endiselt olemas.
133 Käesolevas kohtuasjas tuleb eespool punktidega 124–131 arvestades asuda seisukohale, et nõukogu võttis hageja nime uuesti vaidlusalustesse loeteludesse kandmise aluseks esiteks selle, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses pädeva asutuse otsustena määratletud otsused olid jäetud kehtima, ning teiseks vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud faktilised asjaolud; viimati nimetatud faktilised asjaolud on kõige uuemad elemendid, millele nõukogu iseseisvalt tugines ja mis peavad tõendama, et püsis oht, et Hamas on seotud terroristlike organisatsioonidega.
134 Teise väite raames leiab hageja esiteks, et kuna nõukogu võttis aluseks vaidlustatud aktides nimetatud faktilised asjaolud, siis rikkus ta põhjendamiskohustust, ning teiseks, et ta eksis nende faktiliste asjaolude tõesust puudutavas osas.
135 Arvestades viiendale väitele antud vastust ning eespool punktides 115–122 ja 133 toodud elemente, tuleb käesolevat väidet analüüsida vaid osas, milles see puudutab vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud faktilisi asjaolusid.
Põhjendamiskohustuse rikkumine
136 Hageja väidab, et vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud faktilistele asjaoludele on viidatud liiga umbmääraselt, sest nende puhul ei ole ära märgitud kuupäeva või kohta, või veel sellepärast, et nõukogu ei selgita, kuidas Hamas loeti nende eest vastutavaks.
137 Euroopa Kohtu sõnul on liidu kohus kohustatud eeskätt kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus, ning seega, kas toodud põhjused on piisavalt täpsed ja konkreetsed (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 48).
138 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meede võeti, ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
139 Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 53, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).
140 Eeskätt tuleb märkida, et huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 54, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).
141 Kuivõrd käesolevas kohtuasjas toimusid faktilised asjaolud hagejale teada olevas kontekstis, siis tuleb asuda seisukohale, et faktilisi asjaolusid, mida nõukogu nimetas vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17, on kirjeldatud piisavalt täpselt ja konkreetselt, et hageja saaks neid vaidlustada ja Üldkohus teostada kontrolli, isegi kui nende asetleidmise täpset kohta, kuupäeva või põhjusi, miks Hamasi peetakse nende eest vastutavaks, ei ole täpselt ära näidatud.
142 Seega tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuna tagasi lükata.
Eksimus seoses faktiliste asjaolude tõesusega
143 Hageja väidab, et nõukogul on kohustus tõendada vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 toodud faktiliste asjaolude tõesust. Käesolevas asjas ei ole seda aga tema sõnul tõendatud.
144 Konkreetsemalt vaidlustab hageja B lisa punktis 17 nimetatud 2004. aasta jaanuaris toimunud bussi lõhkamisega seotud asjaolu põhjendusel, et vastutust selle eest ei võtnud mitte Hamas, vaid Al-Aqsa märtribrigaad, mis on Fatah’ relvastatud haru.
145 Kohtuistungil väitis hageja advokaat, et Hamas vaidlustab kõik faktilised asjaolud, mida nõukogu vaidlustatud aktides nimetas.
146 Vastusena küsimusele, mille Üldkohus esitas ühe menetlust korraldava meetme raames, esitas nõukogu mitu artiklit ja avaldatud dokumenti, et tõendada nende faktiliste asjaolude tegelikku asetleidmist.
147 Sellega seoses tuleb märkida, et esmakordsele meetmele järgnevate rahaliste vahendite külmutamise otsuste puhul on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et liidu kohus peab lisaks põhjendamiskohustusest kinnipidamise kontrollimisele – millest oli juttu eespool punktides 136–142 – kontrollima ka seda, kas need põhjendused on tõendatud (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 48).
148 Euroopa Kohus leidis samuti, et asjaomane isik või üksus võib tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise peale esitatud hagi raames vaidlustada kõik elemendid, millele nõukogu tugines tõendamaks, et on jätkuvalt oht, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, olenemata sellest, kas need elemendid on pärit pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 49).
149 Euroopa Kohus lisas, et vaidlustamise korral on nõukogu kohustatud tõendama väidetud faktiliste asjaolude paikapidavust ja liidu kohus kontrollima nende sisulist õigsust (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 49).
150 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu tuleneb kohtupraktikast, peab pool juhul, kui ta vaidlustab teise poole esitatud tõendid, rahuldama kaks kumulatiivset nõuet.
151 Esiteks ei saa vaidlustada mitte üldiselt, vaid ainult konkreetselt ja üksikasjalikult (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Duravit jt vs. komisjon, T‑364/10, ei avaldata, EU:T:2013:477, punkt 55).
152 Teiseks peab faktiliste asjaolude tõesuse vaidlustamine toimuma vaidlustatud akti kohta esitatud esimeses menetlusdokumendis selgelt (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑190/12, EU:T:2015:222, punkt 261). See tähendab, et käesolevas kohtuasjas saab arvesse võtta ainult hagiavalduses vaidlustatut.
153 Nende nõuete eesmärk on võimaldada kostjal juba hagiavalduse staadiumist alates täpselt teada, mida hageja talle ette heidab, ja nii oma kaitse korralikult ette valmistada.
154 Vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud faktiliste asjaolude hulgast vaidlustati hagiavalduses võrdlemisi selgelt ja täpselt vaid 2004. aasta jaanuari asjaolu; muude asjaolude kohta menetluse selles staadiumis mingeid konkreetseid etteheiteid ei esitatud. Need ülejäänud asjaolud vaidlustati alles kohtuistungil üldise väitega, et hageja vaidlustab selle, et „Hamasi poliitilist haru saab pidada vastutavaks faktiliste asjaolude eest, millele nõukogu tugineb põhjendamaks selle organisatsiooni jätmist terroristlike organisatsioonide loetellu“.
155 Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et esiteks ei vasta selline üldine ja menetluse hilises staadiumis esitatud vaidlustus tingimustele, mis kohtupraktika kohaselt peavad olema täidetud, et seda saaks arvesse võtta, ja teiseks on 2004. aasta jaanuari faktilise asjaolu kohta esitatud vaidlustus – eeldusel, et see on põhjendatud – igal juhul tulemusetu, sest vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud muid akte saab – kuivõrd neid ei vaidlustatud nõuetekohaselt – võtta arvesse selleks, et põhjendada hageja terroristlikus tegevuses osalemise ohu jätkuvust.
156 Viimati nimetatud faktiliste asjaolude hulgas on 2011. ja 2014. aasta faktilised asjaolud kindlasti piisavalt hiljutised, et õigustada vaidlustatud akte.
157 Teine väide tuleb seega tagasi lükata.
Kolmas väide, et on antud väär hinnang sellele, kas Hamas on terroristlik organisatsioon
158 Hageja leiab, et vaidlustatud aktide vastuvõtmisel tegi nõukogu hindamisvea seoses tema kvalifitseerimisega terroristliku organisatsioonina. Ta väidab, et Üldkohus on pädev kontrollima ka kvalifikatsiooni, mille nõukogu andis faktilistele asjaoludele, millele ta viitab kui terroriaktidele, ning et see kontroll peab hõlmama nii faktilisi asjaolusid, millele nõukogu tugines iseseisvalt, kui ka faktilisi asjaolusid, millele on viidatud pädevate asutuste otsustes.
Pädevate asutuste otsused
159 Pädevate asutuste otsustes viidatud faktilisi asjaolusid puudutavas osas peab Üldkohus hageja sõnul kontrollima, kas kvalifikatsioon, mille need asutused andsid, põhineb ühise seisukoha 2001/931 kohasel terrorismi määratlusel. Käesoleval juhul ei olevat see kontroll võimalik, sest nõukogu ei ole selle kvalifikatsiooni kohta teavet esitanud.
160 Esimesele väitele antud vastusest tulenevalt peab seda osa analüüsima vaid niivõrd, kuivõrd see puudutab Home Secretary otsust.
161 Kuivõrd viiendale väitele vastates leiti, et tõendid ja vihjed, millel see otsus põhineb, ei pea olema ära toodud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses, siis ei saa nõukogult nõuda riigisisese asutuse poolt neile faktilistele asjaoludele antud kvalifikatsiooni kontrollimist ega nendes aktides selle kvalifikatsiooni tulemuste äratoomist.
162 Käesolevas kohtuasjas kehtib see seda enam, et otsuse on teinud liikmesriik, kelle ja nõukogu vahel on ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3 seatud sisse eriline koostöövorm, millest tuleneb asjaomasele institutsioonile kohustus tugineda võimalikult ulatuslikult pädeva riigisisese asutuse hinnangule (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 133, ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53).
Faktilised asjaolud, millele nõukogu on tuginenud iseseisvalt
163 Nõukogu kvalifitseeris vaidlustatud aktidega seotud põhjenduses esiteks A lisa punktis 15 nimetatud faktilised asjaolud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punkti iii alapunktide a, d, f, g ja i tähenduses terroriaktideks, millega taotletakse ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 punktides i ja ii nimetatud eesmärke, ning teiseks B lisa punktis 17 nimetatud faktilised asjaolud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punkti iii alapunktide a, b, c ja f tähenduses terroriaktidena, millega taotletakse ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 punktides i ja ii nimetatud eesmärke.
164 Hageja väidab, et nõukogu tegi vea, kui ta kvalifitseeris asjaomased faktilised asjaolud terroriaktidena. Esiteks oleks asjaolu, et kõik kõnealused sündmused leidsid aset okupatsioonisõja raames, mida Iisrael pidas Palestiinas, pidanud tema väitel tingima selle, et nõukogu ei kasuta temaga seoses sellist kvalifikatsiooni. Järgmiseks ei nähtu nendest faktilistest asjaoludest – eeldusel, et need on tõendatud –, et need pandi toime nõukogu viidatud eesmärkidel, mida on nimetatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktides i, ii ja iii.
165 Need kaks argumenti on tegelikult seotud küsimusega, kas nõukogu oleks pidanud vaidlustatud aktidega seotud põhjenduse A lisa punktis 15 ja B lisa punktis 17 nimetatud faktiliste asjaolude kvalifitseerimisel võtma arvesse asjaolu, et Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt kuulub relvastatud konflikte reguleeriva õiguse kohaldamisalasse.
166 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei välista rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses relvastatud konflikti toimumine selle käigus toime pandud võimalikele terroriaktidele selliste terrorismivastaste liidu õigusnormide kohaldamist, nagu ühine seisukoht 2001/931 ja määrus nr 2580/2001 (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 57; vt selle kohta ka 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus A jt, C‑158/14, EU:C:2017:202, punktid 95–98).
167 Esiteks ei tee ühine seisukoht 2001/931 nimelt oma kohaldamisala osas mingit vahet selle alusel, kas asjaomane akt on toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses relvastatud konflikti käigus või mitte. Teiseks on liidu ja tema liikmesriikide eesmärk võidelda terrorismiga, olenemata selle avaldumise vormist ja vastavalt kehtivatele rahvusvahelise õiguse eesmärkidele (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 58).
168 Nõukogu võttis eeskätt selleks, et rakendada liidu tasandil ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) (vt eespool punkt 1), mis „kinnitab uuesti vajadust võidelda kooskõlas ÜRO hartaga kõigi vahenditega terroriaktidest rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tulenevate ohtudega“ [siin ja edaspidi on osundatud resolutsiooni tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] ning „palub liikmesriikidel täiendada rahvusvahelist koostööd, võttes täiendavad meetmed, et oma territooriumil kõigi õiguspäraste vahenditega ennetada ja karistada mis tahes terroriaktide rahastamist ja ettevalmistamist“, vastu ühise seisukoha 2001/931 (vt ühise seisukoha põhjendused 5–7) ning seejärel vastavalt nimetatud ühisele seisukohale määruse nr 2580/2001 (vt määruse põhjendused 3, 5 ja 6) (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 59).
169 Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
Neljas väide, et on rikutud sekkumatuse põhimõtet
170 Hageja väidab, et kui nõukogu võttis vastu vaidlustatud aktid, rikkus ta sekkumatuse põhimõtet, mis tuleneb ÜRO harta artiklist 2 ning kujutab endast jus cogens’i põhimõtet, mis johtub riikide suveräänsest võrdsusest rahvusvahelises õiguses ja keelab käsitada riiki või riigi valitsust terroristliku üksusena.
171 Hageja aga väidab, et ta ei ole lihtne valitsuseväline organisatsioon ja ammugi mitte mitteametlik liikumine, vaid hoopis õiguspärane poliitiline liikumine, mis võitis valimised Palestiinas ning moodustab Palestiina valitsuse südamiku. Kuivõrd Hamasile on usaldatud ülesanded, mis lähevad kaugemale tavalise poliitilise partei ülesannetest, siis võib tema tegevuse Gazas tema sõnul tegelikult samastada riigivõimu teostamisega ning seda ei saa seetõttu hukka mõista terrorismivastaste meetmete seisukohast. Nende isikute ja üksuste hulgas, kelle nimed on kantud vaidlusalustesse loeteludesse, on hageja enda sõnul ainus, kes on sellises olukorras.
172 Sellega seoses tuleb märkida, et sekkumatuse põhimõte, mis on rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ja mida nimetatakse ka mittevahelesegamise põhimõtteks, toob mängu iga suveräänse riigi õiguse ajada oma asju välise sekkumiseta ja kaasneb riikide suveräänse võrdsuse põhimõttega.
173 Nagu märkis nõukogu, on see rahvusvahelise õiguse põhimõte mõeldud sõltumatute riikide, mitte rühmituste või liikumiste toetuseks (vt 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
174 Kuivõrd Hamasi puhul ei ole tegemist ei riigi ega riigi valitsusega, siis ei saa ta sekkumatuse põhimõttele tugineda.
175 Seega tuleb neljas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
Kuues väide, et riigisiseste menetluste raames on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
176 Hageja väidab, et käesolevas asjas ei peetud riigisiseste menetluste käigus kinni tema menetlusõigustest, sest teda ei teavitatud Ameerika Ühendriikide otsustest ega Home Secretary otsusest, ehkki tal on üldteada aadress nii Dohas (Katar) kui ka Gazas. See teavitamata ja põhjendamata jätmine ning asjaolu, et tal oli võimatu esitada oma seisukohad, muutsid tema sõnul võimalikud õiguskaitsevahendid ebatõhusaks.
177 Hageja järeldab sellest, et kui nõukogu ei tõenda, et Ameerika Ühendriikide või Ühendkuningriigi valitsus püüdis Hamasi teavitada, kuid see ei õnnestunud nende tahtest sõltumatutel põhjustel, tuleb vaidlustatud aktid tühistada, sest on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
178 Võttes arvesse eespool punktis 66 tehtud järeldust, tuleb käesolevat väidet analüüsida vaid osas, milles see puudutab Home Secretary otsust.
179 Hageja aga andis kohtuistungil teada, et ta võtab oma kuuenda väite seda otsust puudutavas osas tagasi.
180 Seega on kuuenda väite kohta otsuse tegemise vajadus ära langenud.
Seitsmes väide, et rikutud on omandiõigust
181 Hageja väidab, et rahaliste vahendite külmutamisega rikutakse põhjendamatult tema omandiõigust, sest vaidlustatud aktid on õigusvastased eelmistes väidetes selgitatud põhjustel.
182 Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et see argument ei ole põhjendatud.
183 Kuivõrd eelmised väited lükati tagasi, siis ei ole käesoleval väitel enam alust ning ka see tuleb seega põhjendamatuna tagasi lükata.
184 Igal juhul tuleb täheldada, et põhiõiguste ja eeskätt omandiõiguse kaitse ei ole liidu õiguses absoluutne. Nende õiguste kasutamist võib piirata tingimusel, et esiteks õigustavad liidu poolt taotletavad üldise huvi eesmärgid piiranguid nõuetekohaselt, ning teiseks, et piirangud ei kujuta neid eesmärke silmas pidades endast ülemäärast või lubamatut sekkumist, mis kahjustaks asjaomaste õiguste sisu (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).
185 Seoses esimese tingimusega tuleb märkida, et selliste isikute ja üksuste vara ja muu finantsvara ning majandusressursside külmutamine, kes on määruses nr 2580/2001 ja ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud reeglite kohaselt määratletud terrorismi rahastamises osalevana, taotleb üldise huvi eesmärki, kui see toimub terroriaktidest rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tulenevate ohtude vastase võitluse raames (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).
186 Seoses teise tingimusega tuleb täheldada, et meetmed, mis korraldavad rahaliste vahendite külmutamist ja eeskätt hageja jätmist vaidlusalustesse loeteludesse, ei ole ülemäärased, lubamatud ega põhiõiguste või neist mõne teatava õiguse sisu kahjustavad.
187 Nimelt on seda laadi meetmed demokraatlikus ühiskonnas vajalikud terrorismi vastu võitlemiseks (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).
188 Pealegi ei ole rahaliste vahendite külmutamist korraldavad meetmed absoluutsed, vaid näevad esiteks ette võimaluse lubada kasutada külmutatud vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks, ja teiseks võimaluse anda eriload, mis võimaldavad rahalised vahendid ja muu finantsvara ning muud majandusressursid konkreetsetel tingimustel vabastada (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).
189 Lisaks vaadatakse isikute ja üksuste nime jätmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu korrapäraselt üle, tagamaks, et kustutatakse nende isikute ja üksuste nimed, kes ei vasta enam loetelus olemise kriteeriumidele (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 129).
190 Neil tingimustel tuleb seitsmes väide põhjendamatuna tagasi lükata.
Kohtukulud
191 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
192 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
193 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.
194 Sellest tulenevalt kannab komisjon ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Hamasi kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Pelikánová | Valančius | Nihoul |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. märtsil 2019 Luxembourgis.
Allkirjad