EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(kolmas koda)

10. september 2014

Kohtuasi F‑122/13

Maria José Carneiro

versus

Euroopa Politseiamet (Europol)

Avalik teenistus – Europoli töötajad – Tähtajalise lepingu pikendamata jätmine – Tähtajalise lepingu tähtajatuks lepinguks ümberkvalifitseerimine – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi, millega M. J. Carneiro palub tühistada Euroopa Politseiameti (Europol) otsused keelduda tunnistamast, et tema ajutise teenistuja leping oli sõlmitud tähtajatult, ning pikendada nimetatud lepingut, mis lõppes 31. oktoobril 2013, tähtajatult.

Otsus:      Jätta hagi osalise ilmselge vastuvõetamatuse ja osalise ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta M. J. Carneiro kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Politseiameti kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Tähtaja algus – Ajutise teenistuja lepingu sõlmimise kuupäev

(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)

2.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on viimasega vahetult seotud – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Haldusasutuse antavad konkreetsed tagatised

4.      Ametnikud – Ajutised teenistujad – Töölevõtmine – Tähtajalise lepingu pikendamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Asjaomase teenistuja huvide arvessevõtmine – Kohtulik kontroll – Piirid

(Europoli personalieeskirjad, artikkel 6 ja artikli 57 lõige 3; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 88)

1.      Mis puudutab selle kindlakstegemist, millal isikut kahjustav meede võeti, st selle kuupäeva kindlaksmääramist, millest alates kaebuse esitamise kuupäeva peab arvutama, tuleb märkida, et leping hakkab kehtima selle allkirjastamisest ning sellest hetkest saab see leping seega asjaomast ajutist teenistujat kahjustada, nii et põhimõtteliselt tuleb sellest allkirjastamisest alates arvutada kaebuse õigeaegselt esitamise tähtaega vastavalt personalieeskirjade artikli 90 lõikele 2.

(vt punkt 36)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused Scheefer vs. parlament, F‑105/09, EU:F:2011:41, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Davids vs. komisjon, F‑105/11, EU:F:2012:84, punkt 54.

2.      Ametnike hagides peavad liidu kohtule esitatavad nõuded sisaldama ainult niisuguseid vaidluspunkte, mis tuginevad kaebusega samale alusele, kuigi tuleb täpsustada, et neid vaidluspunkte võib liidu kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida tingimata kaebuses ei esitatud, kuid mis on sellega vahetult seotud. Sellega seoses tuleb rõhutada, et kuna kohtueelne menetlus on mitteametlik ja huvitatud isikud osalevad selles tavaliselt ilma advokaadi abita, ei tohi administratsioon kaebuseid tõlgendada kitsendavalt, vaid peab neid vastupidi analüüsima avatud meelel, ning teisalt ei ole personalieeskirjade artikli 91 eesmärk võimalikku kohtulikku etappi rangelt ja lõplikult siduda, kuivõrd kohtule esitatav hagi ei muuda ei kaebuse asja ega eset. See ei muuda siiski tõsiasja, et selleks, et personalieeskirjade artikli 91 lõikes 2 ette nähtud menetlus teeniks oma eesmärki, on vajalik, et ametisse nimetaval asutusel oleks võimalus piisavalt täpselt tutvuda asjaomaste isikute poolt vaidlustatud otsuse vastu esitatud väidetega.

(vt punktid 41 ja 42)

Viide:

Üldkohus: kohtuotsus komisjon vs. Moschonaki, T‑476/11 P, EU:T:2013:557, punktid 73, 76 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika.

3.      Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, millest ilmneb, et administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi, edastades täpset teavet, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

Niisiis ei ole õigustatud ajutise teenistuja etteheide, et administratsioon on võtnud arvesse eelarvelisi piiranguid, kuna need kuuluvad tegurite hulka, millega administratsioon peab personalipoliitikas arvestama.

(vt punktid 48 ja 56)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused Bellantone vs. kontrollikoda, F‑85/06, EU:F:2007:171, punkt 64, ja Mendes vs. komisjon, F‑125/11, EU:F:2013:35, punkt 62.

4.      Administratsioonil on lepingu pikendamise valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus ja selles osas piirdub kohtu kontroll küsimusega, kas administratsioon on oma hinnangu aluseks olevaid meetmeid ja vahendeid arvestades jäänud lubatud piiridesse ega ole oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt kasutanud.

Sellega seoses võib Avaliku Teenistuse Kohtul osutada vajalikuks kontrollida, kas administratsioon on tuginenud oma otsuses ebatäpsetele või mittetäielikele faktilistele asjaoludele. Tal tuleb kontrollida, kas administratsioon on kasutanud tõhusalt oma pädevust, mis talle otsuse aluseks olevate asjaolude tuvastamiseks on antud, et kõik olulised asjaolud oleksid arvesse võetud. Nimetatud kohtul võib tekkida ka vajadus kontrollida, kas administratsioon on antud juhtumi olulisi asjaolusid põhjalikult ja konkreetselt hinnanud, et see hinnang oleks antud hoolsalt ja erapooletult.

Peale selle tähendab hoolitsemiskohustus seda, et kui pädev asutus otsustab ametniku või teenistuja olukorra üle, isegi kui ta teeb seda ulatusliku kaalutlusõiguse raames, võtab ta arvesse kõiki asjaolusid, mis võivad tema otsust mõjutada; ta peab sellise otsuse tegemisel arvestama mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku või teenistuja huve. Kui võtta arvesse ulatuslikku kaalutlusõigust, mis institutsioonid teenistuse huvide hindamisel omavad, saab liidu kohtu kontroll piirduda vaid selle väljaselgitamisega, kas institutsioon jäi mõistlikkuse piiridesse ega kasutanud kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti.

(vt punktid 50, 51 ja 60)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39.

Üldkohus: kohtuotsused Caravelis vs. parlament, T‑182/99, EU:T:2001:131, punkt 32; Brendel vs. komisjon, T‑55/03, EU:T:2004:316, punkt 60, ja BUPA jt vs. komisjon, T‑289/03, EU:T:2008:29, punkt 221.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Gheysens vs. nõukogu, F‑8/10, EU:F:2010:151, punkt 75.