Language of document : ECLI:EU:F:2007:103

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

19. juuni 2007

Kohtuasi F-54/06

John Davis jt

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Avalik teenistus – Ametnikud – Pensionid – Paranduskoefitsiendid – Pensionilejäämine pärast personalieeskirjade 1. maist 2004 kohaldatava redaktsiooni jõustumist – Pensionäride elukohariigi keskmise elukalliduse alusel arvutatava paranduskoefitsiendi kohaldamine – Üleminekukord – Pärast personalieeskirjade 1. maist 2004 kohaldatava redaktsiooni jõustumist omandatud pensioniõiguste paranduskoefitsientide kaotamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles J. Davis ja veel kolm nõukogu ametnikku paluvad tühistada nõukogu otsused, millega määrati kindlaks nende õigused vanaduspensionile, osas, milles esiteks nende pärast 30. aprilli 2004 omandatud pensioniõiguste osale ei kohaldata paranduskoefitsienti ja teiseks nende enne 1. maid 2004 omandatud pensioniõiguste osale kohaldatav paranduskoefitsient erineb sellest, mida kohaldatakse Ühendkuningriigis või Taanis teenistuses olevate Euroopa ühenduste ametnike töötasule.

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Pension – Paranduskoefitsient – Kaotamine pärast määruse nr 723/2004 jõustumist omandatud pensioniõiguste suhtes

(Personalieeskirjad, artikli 82 lõige 1; XIII lisa artikkel 20; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Pension – Paranduskoefitsient – Kaotamine pärast määruse nr 723/2004 jõustumist omandatud pensioniõiguste suhtes

(Personalieeskirjad, artikli 82 lõige 1; XIII lisa artikkel 20; nõukogu määrus nr 723/2004)

3.      Ametnikud – Pension – Paranduskoefitsient – Kaotamine pärast määruse nr 723/2004 jõustumist omandatud pensioniõiguste suhtes

(Personalieeskirjad, artikli 82 lõige 1)

4.      Isikute vaba liikumine – Töötaja – Mõiste – Ühenduse ametnik – Hõlmamine – Pensionil ühenduse ametnik – Väljajätmine

(EÜ artiklid 18 ja 39)

5.      Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Pensionil ühenduse ametnikud

(EÜ artikkel 18; personalieeskirjad, artikli 82 lõige 1)

1.      Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui eri kategooria ametnike erinev kohtlemine on õigustatud objektiivse ja mõistliku kriteeriumi põhjal ja kui need erinevused on proportsionaalsed asjaomase vahetegemise eesmärgiga.

Alates 1. maist 2004 omandatud pensioniõiguste suhtes paranduskoefitsientide kaotamise puhul, mis on sätestatud määruses nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, on pärast personalieeskirjade reformi jõustumist pensionile jäänud ametnike ja nende, kes jäid pensionile mõni kuu enne selle jõustumist, erinev kohtlemine – mis seisneb selles, et vaid viimati nimetatute kogu pensioni suhtes kohaldatakse paranduskoefitsiente – kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Nimetatud erinevus on õigustatud objektiivse ja mõistliku kriteeriumi põhjal, milleks on see, kas ametnikud jäid pensionile enne või pärast personalieeskirjade reformi jõustumist. Lisaks järgib selline erinev kohtlemine proportsionaalsuse nõuet, arvestades kõnealuse personalieeskirjade reformi eesmärke, sest hoolimata asjaolust, et esmalt nimetatud ametnikud jäid pensionile pärast personalieeskirjade reformi jõustumiskuupäeva, kohaldatakse nende puhul kõigi enne seda kuupäeva omandatud õiguste suhtes jätkuvalt paranduskoefitsiente ning pealegi samu paranduskoefitsiente, mis on kohaldatavad enne kõnealust kuupäeva pensionile jäänud ametnike suhtes. Lisaks kinnitab neid sedastusi tõsiasi, et seadusandja ei võtnud vastu mitte ainult õigusnorme, millel on negatiivne mõju alates 1. maist 2004 omandatud pensioniõigustele, vaid ka õigusnormid, mis mõjutavad negatiivselt enne nimetatud kuupäeva omandatud pensioniõigusi, asendades 30. aprillil 2008 lõppeva üleminekuaja jooksul järk-järgult pealinna järgi kohaldatavad paranduskoefitsiendid riigi järgi kohaldatavate paranduskoefitsientidega, mis on pensionäride jaoks vähem soodsad.

Veelgi enam, kõnealust erinevat kohtlemist ei saa mingil juhul pidada meelevaldseks või ilmselgelt kohatuks diskrimineerimiseks seoses personalieeskirjade reformi eesmärkidega. Nimelt võib vaid juhul, kui esineb niisugune diskrimineerimine, nõustuda väitega, mis tugineb võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumisele, kui see esitatakse sellises valdkonnas võetud meetmete vastu, kus seadusandja omab kaalutlusõigust, nagu see on pensionisüsteemi korraldamisel.

(vt punktid 64, 74 ja 75)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. märts 2004, kohtuasi T‑11/03: Afari vs. EKP (EKL AT 2004, lk I‑A‑65 ja II‑267, punkt 65)

Esimese Astme Kohus: 23. jaanuar 2007, kohtuasi F‑43/05: Chassagne vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 91)

2.      Valdkonnas, kus seadusandja omab kaalutlusõigust, nagu see on pensionisüsteemi korraldamisel, piirdub kohus võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimist kontrollides selle kindlakstegemisega, ega asjaomane institutsioon ei ole kasutanud meelevaldset või ilmselgelt kohatut vahetegemist.

Seadusandja ei ole oma pädevuse piire ületanud, kui ta on määrusega nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, kaotanud kõik paranduskoefitsiendid alates 1. maist 2004 omandatud pensioniõiguste suhtes. Nimelt puudub ülimuslik ühenduse õiguse põhimõte ühenduse pensionäride „ostujõu osas võrdse kohtlemise” kohta, eksisteerib vaid võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte, mida tuli seadusandjal rakendada sellisel viisil ja nende vahenditega, mida ta pidas kõige sobilikumaks. Arvestades seadusandja kaalutlusõigust pensionisüsteemi korraldamisel, oli nõukogul täielik õigus kehtestada süsteem eesmärgiga rakendada võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, tühistades paranduskoefitsiendid ja tagades, et sama suurusega sissemaksete puhul saavad ametnikud võrdväärset nominaalpensioni, nagu on üldiselt ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides kehtivate pensioniskeemide puhul. Selles osas võis ta põhjendatult asuda seisukohale, et Euroopa integratsiooni tõttu on paranduskoefitsiendid üha vähem vajalikud ja et pensionärid otsustavad ühe enam oma elukoha valida nende endises teenistuskohariigis või muus riigis kui nende päritoluriik; nõukogu võis lisaks võtta arvesse soovi ära hoida nii pettusi kui ka kulukaid ja keerulisi pensionäride tegeliku elukoha kontrollimise menetlusi.

Lisaks on seadusandjal õigus muuta personalieeskirju, võttes vastu sätteid, mis on asjaomaste ametnike suhtes vähem soodsad kui varem kohaldatud eeskirjad, ning seda õigust ei saa kahtluse alla seada tuginemisega väidetavale „ostujõu osas” võrdse kohtlemise põhimõttele. Seadusandja on ametnike omandatud õiguste olemasolu korral siiski kohustatud ette nägema piisava üleminekuaja, vältimaks pensionisüsteemis seda, et pensioni maksmise korda muudetaks ootamatult. Eeldades, et kirjeldatud kaitse hõlmab pärast personalieeskirjade reformi jõustumist pensionile jäänud ametnikke, saab see kaitsta üksnes õigusi, mille nad on omandanud enne reformi.

(vt punktid 65, 78 ja 80–82)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑543 ja II‑1633, punktid 113, 121 ja 122); 30. september 1998, kohtuasi T‑164/97: Busacca jt vs. kontrollikoda (EKL AT 1998, lk I‑A‑565 ja II‑1699, punktid 49, 58 ja 59); 6. juuli 1999, liidetud kohtuasjad T‑112/96 ja T‑115/96: Séché vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑115 ja II‑623, punktid 127 ja 132); 8. jaanuar 2003, liidetud kohtuasjad T‑94/01, T‑152/01 ja T‑286/01: Hirsch jt vs. EKP (EKL AT 2003, lk I‑A‑1 ja II‑27, punkt 51); 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑184/00: Drouvis vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑51 ja II‑297, punkt 57), mille Euroopa Kohus jättis 29. aprilli 2004. aasta otsusega kohtuasjas C‑187/03 P: Drouvis vs. komisjon muutmata (kohtulahendite kogumikus ei avaldata); 29. november 2006, kohtuasi T‑135/05: Campoli vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑297 ja II‑A‑2‑1527, punktid 71, 72, 78, 79, 85, 87, 97, 100 ja 105)

Avaliku Teenistuse Kohus: 23. jaanuar 2007, kohtuasi F‑43/05: Chassagne vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 62)

3.      Alates 1. maist 2004 omandatud pensioniõiguste suhtes paranduskoefitsientide kaotamine, mis on sätestatud määruses nr 723/2004, millega muudetakse ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, ei riku kõrge elukallidusega liikmesriigis elavate pensionäride suhtes võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet võrreldes pensionäriga, kes elab madalama elukallidusega liikmesriigis. Niisugune järeldus peab paika ka seoses võrdlusega Belgias elavate pensionäride ja nende vahel, kes seal ei ela.

Esiteks, kuigi kõnealuse paranduskoefitsientide kaotamisega kaasnevad erinevused pensionäride ostujõu osas selle järgi, kas nad asuvad elama kõrge või madala elukallidusega riigis, põhinevad need erinevused objektiivsel ja mõistlikul kriteeriumil, milleks on ametnike teenistusaja jooksul tehtud sissemaksete summa võrdne suurus, ja teiseks on need erinevused vähemalt uue pensionisüsteemi kohaldamise esimestel aastatel proportsionaalsed personalieeskirjade reformi eesmärkidega. Nende aastate jooksul omandavad ametnikud, kes jäävad pensionile pärast personalieeskirjade reformi jõustumist, suurema osa oma pensioniõigustest ja neile kohalduvad seetõttu üldised koefitsiendid, mis on peaaegu sama suured kui need, mida oleks kohaldatud, kui personalieeskirjade reformiga oleks paranduskoefitsiendid alles jäetud. Üksnes juhul, kui vastupidi nõukogu eeldustele tulevikus liikmesriikide elukalliduse erinevused säilivad, võib kõrge elukallidusega piirkonda elama asuvate pensionäride ja nende pensionäride, kes asuvad elama madala elukallidusega piirkonda, erinev kohtlemine tulenevalt sellest, et märkimisväärsele osale pensioniõigustest ei kohaldata paranduskoefitsiente ja tingimusel, et nõukogu ei võta parandusmeetmeid, mitte olla proportsionaalne personalieeskirjade reformi eesmärkidega.

Samadest põhjendustest lähtudes ja arvestades seadusandja kaalutlusõigust pensionisüsteemi korraldamisel, ei saa paranduskoefitsientide kaotamise tagajärjed ka kujutada endast meelevaldset või ilmselgelt kohatut diskrimineerimist seoses personalieeskirjade reformi eesmärkidega.

(vt punktid 84–87)

4.      Ühenduse ametnik on võõrtöötaja ja ühenduse liikmesriigi kodanikuna, kes töötab muus liikmesriigis kui tema päritoluriik, ei lakka olemast töötaja EÜ artikli 39 lõike 1 tähenduses asjaolu tõttu, et ta töötab rahvusvahelises organisatsioonis, isegi kui tema töökohariiki sisenemise ja seal elamise tingimused on spetsiaalselt reguleeritud rahvusvahelise konventsiooniga. Seevastu ühenduse pensionärid ei saa tugineda vaba liikumise ja asutamisvabaduse põhimõtetele, mis käsitlevad põhiliselt tegelemist majandusliku tegevusega, vaid nad võivad tugineda üksnes EÜ artiklile 18, mis tagab liikmesriigi kodanikule õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil.

(vt punktid 96–98)

Viited:

Euroopa Kohus: 15. märts 1989, liidetud kohtuasjad 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz (EKL 1989, lk 723, punkt 11); 16. detsember 2004, kohtuasi C‑293/03: My (EKL 2004, lk. I‑12013, punkt 37); 16. veebruar 2006, kohtuasi C‑185/04: Öberg (EKL 2006, lk I‑1453, punkt 12)

5.      EÜ artikkel 18 tagab liikmesriigi kodanikule õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kusjuures see õigus tuleneb otseselt Euroopa Liidu kodaniku staatusest, mis on sätestatud EÜ artiklis 17 ja mis kujutab endast liikmesriikide kodanike põhistaatust. Asutamislepingu ja teisese õigusega ette nähtud piiranguid ja tingimusi arvestades võib ainuüksi EÜ artiklist 18 tuleneda Euroopa Liidu kodanikele õigusi, millele nad saavad kohtus tugineda. Seega võib nimetatud säte selleks ette nähtud erisätte puudumisel olla pensionile jäänud ühenduse ametnikele aluseks asuda elama oma valitud liikmesriiki.

Vaba liikumise õigust ei kahjusta mitte ainult otseseid keelde ja piiranguid sisaldavad meetmed, vaid ka niisugused meetmed, mis pärsivad asjaomaste isikute teise liikmesriiki elama asumist. Sellegipoolest ei saa EÜ artiklist 18 tuletada ühenduse seadusandja sellist tegutsemiskohustust, et ta määraks ühenduse pensioni saajatele rahalise lisa paranduskoefitsientide näol eesmärgiga kompenseerida kõrgemat elukallidust, mis on tuvastatud liikmesriigis, kuhu pensionär soovib elama asuda; nimelt kuna ei saa olla tegemist ebavõrdse kohtlemisega võrreldes teiste ühenduse pensionäridega, kes on elukohaks valinud sama liikmesriigi, on sellesse liikmesriiki elama asumisega kaasnevad ebasoodsad asjaolud, mis tulenevad üldisest olukorrast ja teguritest ning mis võivad mõjutada kõiki pensionäre või isegi kõiki teisi samasse liikmesriiki elama asuvaid isikuid, pärast kõigi eeliste ja ebasoodsate asjaolude arvesse võtmist asjaomase isiku poolt tehtud elukoha vaba valiku tagajärg ja seda ei saa mingil juhul pidada kaudseks vaba liikumise takistuseks.

(vt punktid 98–100)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. veebruar 1996, kohtuasi C‑177/94: Perfili (EKL 1996, lk I‑161, punktid 17 –19); 17. september 2002, kohtuasi C‑413/99: Baumbast ja R (EKL 2002, lk I‑7091, punktid 82, 84 ja 86); 2 oktoober 2003, kohtuasi C‑148/02: Garcia Avello (EKL 2003, lk I‑11613, punktid 21–24); 12. juuli 2005, kohtuasi C‑403/03: Schempp (EKL 2005, lk I‑6421, punktid 45–47); 16. veebruar 2006, kohtuasi C‑137/04: Rockler (EKL 2006, lk I‑1441, punktid 17–19); 26. oktoober 2006, kohtuasi C‑192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, lk I‑10451); 9. november 2006, kohtuasi C‑520/04: Turpeinen (EKL 2006, lk I‑10685, punkt 13); 11. jaanuar 2007, kohtuasi C‑208/05: ITC (EKL 2007, lk I‑181, punktid 31 ja 33); 30. jaanuar 2007, kohtuasi C‑150/04: komisjon vs. Taani (EKL 2007, lk I‑1163, punktid 41–45)