AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

14. september 2010

Kohtuasi F‑79/09

AE

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Keeldumine tunnistamast haigust kutsehaiguseks – Ülitundlikkus elektromagnetväljade suhtes

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega AE palub tühistada komisjoni 15. detsembri 2008. aasta otsuse, millega komisjon keeldus tunnistamast tema tervisehäiret kutsehaiguseks, ja komisjoni otsuse, millega lükati kõnealuse otsuse peale esitatud kaebus tagasi, ning mõista komisjonilt välja 12 000 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mida AE enda väitel kandis.

Otsus: Mõista komisjonilt välja 2000 eurot. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja üks neljandik hageja kohtukuludest. Jätta kolm neljandikku hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik komisjon – Arstide määramine

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 22)

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni ühe liikme keeldumine aruannet allkirjastamast

(Personalieeskirjad, artikkel 73)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 23)

4.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Haiguse määratlemine kutsehaigusena

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikkel 3)

5.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustus – Kutsehaigus – Mõiste

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artikli 3 lõige 2)

6.      Liidu õigus – Põhimõtted – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumine haldusmenetluses – Mõju

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)

7.      Liidu õigus – Põhimõtted – Mõistliku aja nõude järgimine – Haldusmenetlus – Hindamiskriteeriumid

1.      Ühiseeskirjades liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta ei ole kehtestatud ühtegi erinõuet arstliku komisjoni liikmete spetsialiseerumise osas ning nendega on nii ametnikule kui ka administratsioonile jäetud oma arsti valikul täielik vabadus. Uute, 1. jaanuaril 2006. aastal jõustunud kindlustuseeskirjade artiklis 22 on tõesti ette nähtud, et kolmandal arstil peavad olema „erialased teadmised kehavigastuste hindamise ja ravimise alal”. See säte reguleerib siiski üksnes kolmanda arsti määramist ega piira seega kuidagi asjaomase ametniku õigust määrata täiesti vabalt arst, keda ta usaldab, ega administratsiooni vabadust teda arstlikus komisjonis esindava arsti valikul.

Kindlustuseeskirjades ei ole ka ette nähtud õigust arstlikusse komisjoni määratud arste taandada, kuna ametniku õigused on kaitstud sellega, et komisjonis on ametniku usaldusarst ja selle arstiga kooskõlastatult määratud arst.

(vt punktid 51 ja 54)

Viited:

Euroopa Kohus: 14. juuli 1981, kohtuasi 186/80: Suss vs. komisjon (EKL 1981, lk 2041, punktid 9–11).

2.      Asjaolu, et arstliku komisjoni üks liikmetest keeldus seda allkirjastamast, ei tingi aruande vormiviga, kui on tuvastatud, et selle allkirjastamata jätnud liikmel oli võimalus esitada oma arvamus teisele kahele liikmele.

(vt punkt 56)

Viited:

Üldkohus: 21. juuni 1990, kohtuasi T‑31/89: Sabbatucci vs. parlament (EKL 1990, lk II‑265, kokkuvõte, punkt 2); 27. veebruar 2003, kohtuasi T‑20/00 OP: komisjon vs. Camacho-Fernandes (EKL AT 2003, lk I‑A‑75 ja II‑405, punktid 47 ja 48).

3.      Arstlikul komisjonil lasuv, liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artiklis 23 ette nähtud ülesanne anda meditsiinilistele küsimustele objektiivne ja sõltumatu hinnang eeldab esiteks, et arstliku komisjoni käsutuses oleksid kõik andmed, mida tal võib vaja minna, ja teiseks seda, et tal oleks täielik hindamisvabadus. Arstliku komisjoni antud arstlikke hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtul on üksnes pädevus kontrollida esiteks, kas mainitud komisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, ja teiseks, kas komisjoni arvamus on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos. Kui arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi või põhjuslikku seost asjaomase isiku vaevuste ja ühenduse institutsioonis toimunud kutsetegevuse vahel, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnest varasemast asjakohasest ja asjaomase isiku suhtes soodsamast arstlikust hinnangust, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.

(vt punktid 64 ja 65)

Viited:

Üldkohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punktid 41 ja 78); 15. detsember 1999, kohtuasi T‑27/98: Nardone vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑267 ja II‑1293, punktid 30, 68 ja 87); 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑145/01: Latino vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑59 ja II‑337, punkt 47).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑39/05: Beau vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑51 ja II‑A‑1‑175, punkt 35).

4.      Liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 3 lõikes 2 on ette nähtud, et komisjoni soovitusele 90/326 lisatud Euroopa kutsehaiguste nimekirjas loetlemata haiguse puhul tuleb asjaomasel ametnikul piisaval määral tõendada, et tema vaevused on tekkinud liidu institutsioonides ülesannete täitmise käigus või sellega seoses. Seetõttu, kui esineb kahtlusi vaevuste sellise põhjuse osas, on pädeval asutusel õigus keelduda tunnistamast haigust kutsehaiguseks, arvestades et ükski norm ega põhimõte ei näe ette, et kahtlust tuleb tõlgendada ametniku kasuks.

(vt punkt 82)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. veebruar 2004, kohtuasi C‑180/03 P: Latino vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑1587, punktid 36–39).

5.      Niisugustel keerukatel juhtudel, mil ametniku haigusel on mitu põhjust, millest mõned on kutsealased, teised kutsevälised, mõned füüsilised, teised psüühilised ja mis on kõik selle tekkimisele kaasa aidanud, tuleb arstlikul komisjonil kindlaks teha, kas liidu institutsioonide teenistuses ülesannete täitmisel on otsene seos ametniku haigusega, näiteks haiguse vallandanud tegurina. Niisugustel juhtudel ei ole haiguse määratlemiseks kutsehaigusena nõutud, et selle ainus, põhiline, ülekaalukas või valdav põhjus peituks selles ülesannete täitmises.

(vt punkt 83)

Viited:

Üldkohus: 9. juuli 1997, kohtuasi T‑4/96: S vs. Euroopa Kohus (EKL 1997, lk II‑1125, punktid 79 ja 80).

6.      Haldusmenetluste läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on osana õigusest heale haldusele korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1.

Mõistliku aja põhimõtte rikkumine ei õigusta siiski üldiselt haldusmenetluse tulemusel tehtud otsuse tühistamist. Nimelt ainult siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada haldusmenetluse tulemusel vastu võetud otsuse sisu ennast, mõjutab mõistliku aja põhimõtte eiramine haldusmenetluse kehtivust. Haiguse kutsehaiguseks tunnistamise taotluse läbivaatamise võimalik ülemäära pikk aeg ei saa põhimõtteliselt mõjutada arstliku komisjoni arvamuse ega institutsiooni lõpliku otsuse sisu. Nimelt ei saa selline aeg muuta arstliku komisjoni hinnangut selle kohta, kas haigus on kutsehaigus, välja arvatud erandjuhtudel. Kui Avaliku Teenistuse Kohus tühistaks arstliku komisjoni hinnangu põhjal tehtud otsuse, oleks selle põhiline praktiline tagajärg vastupidi see, et ta pikendaks veelgi menetlust põhjusel, et see on kestnud juba liiga kaua.

Liidu kohtul on sellegipoolest võimalik – tingimusel, et pooled on saanud esitada selle lahenduse kohta oma märkused – mõista omal algatusel administratsioonilt välja hüvitis mõistliku aja ületamise eest, kuna selline hüvitis on ametniku jaoks parim kahju hüvitamise viis.

(vt punktid 99–101 ja 104)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. detsember 2000, kohtuasi C‑39/00 P: SGA vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑11201, punkt 44); 17. detsember 2009, kohtuasi C‑197/09 RX‑II: M vs. Euroopa Ravimiamet (EKL 2009, lk I‑12033, punkt 41).

Üldkohus: 13. jaanuar 2004, kohtuasi T‑67/01: JCB Service vs. komisjon (EKL 2004, lk II‑49, punktid 36 ja 40, ning seal viidatud kohtupraktika); 11. aprill 2006, kohtuasi T‑394/03: Angeletti vs. komisjon (EKL AT 2006), lk I‑A‑2‑95 ja II‑A‑2‑441, punktid 162–167).

Üldkohus: 12. mai 2010, kohtuasi T‑491/08 P: Bui Van vs. komisjon (punkt 88).

Avaliku Teenistuse Kohus: 21. oktoober 2009, kohtuasi F‑33/08: V vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑403 ja II‑A‑1‑2159, punkt 211, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑510/99 P).

7.      Haldusmenetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga asja asjaolusid arvestades ning võttes eelkõige arvesse asja tausta, institutsiooni poolt läbitud erinevaid menetlusstaadiume, poolte käitumist menetluse jooksul, asja keerukust ning selle olulisust erinevate asjaomaste poolte jaoks.

(vt punkt 105)

Viited:

Euroopa Kohus: 17. detsember 1998, kohtuasi C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417, punkt 29); 16. juuli 2009, kohtuasi C‑385/07 P: Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑6155, punktid 182–188).

Üldkohus: 22. oktoober 1997, liidetud kohtuasjad T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon (EKL 1997, lk II‑1739, punkt 55).