EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
14. november 2013(*)
Apellatsioonkaebus – Juurdepääs institutsioonide dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Artikli 4 lõike 2 kolmas taane – Kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitsega seotud erand – Keskkonnateave – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Artikli 6 lõige 1 – Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapiga seotud dokumendid – Juurdepääsu keelamine – Kohustus anda konkreetne ja individuaalne hinnang juurdepääsutaotluse esemeks olevate dokumentide sisule – Ülekaalukas üldine huvi
Liidetud kohtuasjades C‑514/11 P ja C‑605/11 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. novembril 2011 esitatud kaks apellatsioonkaebust,
Liga para a Protecção da Natureza (LPN), asukoht Lissabon (Portugal), esindajad: advogado P. Vinagre e Silva ja advogado L. Rossi,
Soome Vabariik, esindajad: J. Heliskoski, M. Pere ja J. Leppo,
apellandid,
keda toetab:
Eesti Vabariik, esindaja: M. Linntam,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira ja D. Recchia,
kostja esimeses kohtuastmes,
keda toetab:
Saksamaa Liitvabariik, esindajad: T. Henze ja A. Wiedmann,
menetlusse astuja apellatsioonimenetluses,
Taani Kuningriik, esindajad: V. Pasternak Jørgensen ja C. Thorning,
Rootsi Kuningriik, esindajad: A. Falk ja C. Meyer‑Seitz,
menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz (ettekandja), kohtunikud A. Rosas, E. Juhász, D. Šváby ja C. Vajda,
kohtujurist: M. Wathelet,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. mai 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
olles 5. septembri 2013. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Esitatud apellatsioonkaebustes paluvad Liga para Protecção da Natureza (edaspidi „LPN”) (kohtuasi C‑514/11 P) ja Soome Vabariik (kohtuasi C‑605/11 P), et Euroopa Kohus tühistaks Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas T‑29/08: LPN vs. komisjon (EKL 2011, lk II‑6021, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, milles Üldkohus jättis selle kohtuotsusega rahuldamata LPN hagi, mille ese oli nõue tühistada komisjoni 22. novembri 2007. aasta otsus (edaspidi „vaidlusalune otsus”), millega kinnitati keeldumist võimaldada tutvuda dokumentidega, mis sisaldusid Portugali Vabariigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse toimikus.
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruses (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) on sätestatud nende institutsioonide dokumentidega tutvumise õiguse põhimõtted, tingimused ja piirangud vastavalt EÜ artikli 255 lõikele 2.
3 Selle määruse artiklis 4 „Erandid” on sätestatud:
„1. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
a) avalikke huve seoses:
– avaliku julgeolekuga,
– kaitsepoliitiliste ja sõjaliste küsimustega,
– rahvusvaheliste suhetega,
– ühenduse või liikmesriigi finants-, raha- või majanduspoliitikaga;
b) eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate ühenduse õigusaktidega.
2. Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:
– füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit,
– kohtumenetlust ja õigusnõustamist,
– kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki,
välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
3. Keelatakse juurdepääs dokumendile, mille institutsioon on koostanud oma sisekasutuseks või mille institutsioon on saanud ning mis käsitleb küsimust, milles institutsioon ei ole veel otsust teinud, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
Juurdepääs dokumentidele, mis sisaldavad sisekasutuseks esitatud arvamusi osana asjaomase institutsiooni sisearuteludest ja eelkonsultatsioonidest, keelatakse isegi pärast otsuse tegemist, kui sellise dokumendi avaldamine kahjustaks tõsiselt institutsiooni otsustamisprotsessi, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
[...]
5. Liikmesriik võib taotleda, et institutsioon ei avaldaks kõnealusest liikmesriigist pärit dokumenti ilma tema eelneva nõusolekuta.
6. Kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad.
7. Lõigetes 1–3 sätestatud erandeid kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. [...]”
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT L 264, lk 13) põhjenduses 15 on kirjas:
„Kui määruses […] nr 1049/2001 on ette nähtud erandid, tuleks neid kohaldada vastavalt käesoleva määruse mis tahes erisätetele, mis käsitlevad keskkonnainfo saamise taotlusi. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda. [...]”
5 Määruse nr 1367/2006 II jaotises „Keskkonninfo kättesaadavus” oleva artikli 3 esimeses lõigus on sätestatud:
„Määrust […] nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mille taotleja on esitanud ühenduse institutsioonide ja organite valduses oleva keskkonnainfo kättesaamiseks, ilma et kedagi kodakondsuse, rahvuse või elukoha tõttu või juriidilise isiku puhul tema registreeritud asukoha või tegeliku tegevuskoha tõttu diskrimineeritaks.”
6 Määruse nr 1367/2006 artiklis 6 „Erandite kohaldamine keskkonnainfo kättesaadavuse taotlemisel” lõikes 1 on ette nähtud:
„Määruse […] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul, välja arvatud uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda. Määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda.”
Vaidluse taust ja vaidlusalused aktid
7 LPN on valitsusväline organisatsioon, kelle eesmärk on kaitsta keskkonda. 2003. aasta aprillikuus esitas ta Euroopa Komisjonile kaebuse, milles ta väitis, et ta Sabori jõele (Portugal) tammi ehitamise projektiga rikutakse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102). Selle kaebuse põhjal avas komisjon Portugali Vabariigi suhtes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ning võttis ühendust Portugali ametiasutustega, et kontrollida, mil määral võib tammiehitusprojekt olla vastuolus nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiiviga 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98) ning direktiiviga 92/43.
8 LPN soovis 27. märtsi 2007. aasta kirjaga keskkonna peadirektoraadilt juurdepääsu kaebuse menetlemisega seotud teabele ja võimalust tutvuda „komisjoni töörühma” väljatöötatud dokumentidega ning komisjoni ja Portugali ametiasutuste kirjavahetusega. Komisjon jättis selle taotluse 22. mai 2007. aasta kirjaga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel rahuldamata.
9 Pärast seda, kui LPN oli oma taotlust 14. juuni 2007. aasta kirjas korranud, kinnitas komisjon vaidlusaluse otsusega oma keeldumist võimaldada tutvuda kõnealuste dokumentidega, leides et kõik taotluse esemeks olevad dokumendid on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandiga, mis käsitleb kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kaitset. Selle otsuse sisu on vaidlustatud kohtuotsuses kokku võetud järgmiselt:
„20 Täpsemalt märkis komisjon, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses peab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel valitsema vastastikuse usalduse õhkkond, et neil oleks vaidluse vastastikusel kokkuleppel lahendamise eesmärgil võimalik alustada läbirääkimiste ja kompromissi leidmise protsessi, mis hoiaks ära vaidluse jõudmise Euroopa Kohtusse. Ta märkis ka, et esiteks olid läbirääkimised komisjoni ja Portugali ametiasutuste vahel endiselt käimas ning teiseks oli toimunud või toimumas mitmeid arvamustevahetusi ja koosolekuid eesmärgiga hinnata tammiprojekti mõju. Ta järeldas sellest, et juurdepääsutaotluse esemeks olevate dokumentide avaldamine kahjustaks komisjoni võimet väidetavat rikkumist käsitleda, kuna avaldamine seaks kahtluse alla võimaluse lahendada vaidlus kokkuleppe abil Portugali ametiasutustega, enne kui asi jõuab Euroopa Kohtusse. Lisaks leidis ta, et „osaline juurdepääs” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 tähenduses ei ole nende dokumentide puhul võimalik, kuna kõnealune erand kehtib kõigi asjaomaste dokumentide suhtes tervikuna.
21 Seoses ülekaaluka üldise huviga määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lause tähenduses leidis komisjon, et niisugune huvi praegusel juhul puudub. Ta väitis, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1, mille kohaselt ülekaaluka üldise huvi olemasolu teabe avaldamiseks eeldatakse juhul, kui taotluse esemeks olev teave on seotud heidetega keskkonda, ei ole kohaldatav niisugustele ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimistele, mis on praeguse asja keskmes. Ta täpsustas, et direktiivi [92/43] olulise rikkumise oht ei kujuta endast samuti niisugust huvi, kuna üksnes Euroopa Kohus on pädev tuvastama, et asjaomane liikmesriik on rikkunud EÜ asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Tema väitel ei tooks juurdepääsutaotluse esemeks olevate dokumentide avaldamine selles osas selgust niikaua, kuni Euroopa Kohus ei ole seda küsimust lõplikult lahendanud.”
10 Komisjoni keskkonna peadirektoraat teatas LPN‑le 18. jaanuaril 2008, s.o päeval, mil käesolevas kohtuasjas esitati hagi vaidlusaluse otsuse peale, oma kavatsusest teha komisjonile ettepanek lõpetada LPN kaebuse menetlemine vaidlusalust tammiehitusprojekti puudutavas rikkumismenetluses.
11 2008. aasta veebruaris kordas LPN oma taotlust tutvuda asjaomases liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse toimikus sisalduvate dokumentidega.
12 Komisjon andis 3. aprilli 2008. aasta kirjas LPN‑le teada, et ta oli oma 28. veebruari 2008. aasta koosolekul otsustanud lõpetada tammiehitusprojekti puudutava kaebuse menetluse. Seoses dokumentidega tutvumise taotlusega märkis ta, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand ei ole enam kohaldatav, nii et taotluse esemeks olevaid dokumente on nüüdsest võimalik kaebuse esitajale edastada, tingimusel et need ei ole hõlmatud mõne teise erandiga sama määruse tähenduses.
13 Seejärel sai LPN tutvuda komisjoni toimikutega ja talle anti juurdepääs teatavatele dokumentidele. Lisaks andis komisjon 24. oktoobri 2008. aasta kirjaga (edaspidi „24. oktoobri 2008. aasta otsus”) LPN‑le täieliku või osalise juurdepääsu teiste asjaomaste dokumentide sisule, kuid keeldus andmast juurdepääsu teatavatele dokumentidele, tuginedes seejuures määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 teisele lõigule, mis käsitleb otsustamisprotsessi kaitset, ja sama määruse artikli 4 lõike 2 teisele taandele, mis käsitleb kohtumenetluse kaitset.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
14 LPN palus 18. jaanuaril 2008 esitatud hagis, et Üldkohus tühistaks vaidlusaluse otsuse. Taani Kuningriigil, Soome Vabariigil ja Rootsi Kuningriigil lubati astuda menetlusse LPN nõuete toetuseks.
15 Komisjon palus Üldkohtul tuvastada, et hagi alus on ära langenud, kuna osale asjaomastele dokumentidele on juurdepääs antud ja teiste dokumentide avaldamisest keeldumise alus ei olnud enam sama.
16 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57 asus Üldkohus esiteks seisukohale, et kuna LPN‑le anti kohtumenetluse käigus juurdepääs asjaomastele dokumentidele, siis on vaidluse ese ning seega ka otsuse tegemise vajadus ära langenud. Teiseks, seoses dokumentidega, mida ei olnud avalikustatud või oli avalikustatud ainult osaliselt, jättis Üldkohus LPN hagi rahuldamata põhjusel, et LPN kaks nõuet, mis tulenesid vastavalt määruse nr 1367/2006 ehk täpsemalt selle artikli 6 rikkumisest ja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande rikkumisest, ei olnud põhjendatud.
17 Analüüsides neid väiteid koos, võttis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 110–112 lähtekohaks põhimõtte, et ühest küljest peab komisjon andma igale juurdepääsutaotluse esemeks olevale dokumendile konkreetse ja individuaalse hinnangu, et teha kindlaks, kas selle avaldamine võib tõepoolest kahjustada mõnd kaitstavat huvi, ja et teisest küljest peab see hinnang ilmnema asjaomase institutsiooni otsuse põhjendustest.
18 Samas möönis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126 jj, et arvestades 1. juuli 2008. aasta otsust liidetud kohtuasjades C‑39/05 P ja C‑52/05 P: Rootsi ja Turco vs. nõukogu (EKL 2008, lk I‑4723, punkt 50) ja analoogselt riigiabi järelevalve menetlusega (29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑139/07 P: komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (EKL 2010, lk I‑5885, punktid 54–62), tuleb tunnustada niisuguse üldise eelduse olemasolu, mille kohaselt liikmesriigi kohustuste rikkumist käsitlevas haldustoimikus sisalduvate dokumentide avaldamine kahjustaks põhimõtteliselt uurimise eesmärkide kaitset. Üldkohus leidis, et kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli vaidlusalune liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus alles pooleli, oli komisjonil võimalik lähtuda põhimõttest, et see üldine eeldus kehtib kõikide asjaomaste dokumentide suhtes.
19 Üldkohus võttis sellega seoses aluseks asjaolu, et kontroll, mida komisjon peab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses teostama, on osa haldusülesannetest, mille raames on komisjonil lai kaalutlusõigus ning toimub kahepoolne dialoog komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel. Ta leidis, et komisjonile kaebuse esitanud isikul ei ole võimalik esitada liidu kohtusse hagi selle kaebuse menetlemise lõpetamise otsuse peale ja tal ei ole menetluslikke õigusi, mis võimaldaksid tal nõuda, et komisjon teda teavitaks ning ta ära kuulaks.
20 Üldkohus leidis, et see eeldus ei välista huvitatud isikute õigust tõendada, et teatav dokument ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avaldamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa alusel. Üldkohus märkis aga, et LPN ega menetlusse astujad ei toonud esile asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla selle hinnangu põhjendatuse, et kõik asjaomased dokumendid olid hõlmatud selle artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandiga.
21 Samuti leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116, 117 ja 122, et määrus nr 1367/2006 ei mõjuta komisjoni võimalust loobuda igale asjaomasele dokumendile konkreetse ja individuaalse hinnangu andmisest.
22 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–139 asus Üldkohus seisukohale, et komisjon ei ole rikkunud õigusnormi ega hinnangud vääralt faktilisi asjaolusid, leides et käesoleval juhul ei esinenud sellist ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses, mis õigustaks asjaomaste dokumentide avaldamist.
23 Üldkohus märkis sellega seoses, et ei ole vaja lahendada küsimust, kas asjaomased dokumendid tõepoolest sisaldasid teavet „heidete” kohta keskkonda, kuna määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud eeldus ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Samal põhjusel leidis ta, et sellest sättest ei ole võimalik tuletada ülekaaluka üldise huvi olemasolu nimetatud artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses.
24 Üldkohtu hinnangul ei saa LPN tugineda ka nimetatud artikli 6 lõike 1 teisele lausele. Ta leidis nimelt, et see lause puudutab üksnes kohustust tõlgendada kitsalt muid erandeid peale nende, mida on nimetatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes. Ta lisas, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei viita „ülekaalukale” üldisele huvile määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses.
25 Lõpuks tõdes Üldkohus, et kohtuistungil ei olnud LPN ja menetlusse astujad vastuseks Üldkohtu küsimustele suutelised määratlema mõnd muud ülekaalukat üldist huvi kui väidetav läbipaistvuse suurenemine keskkonnaasjades ega selgitama, kas ja mil määral oli taotletud teave seotud heidetega keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.
Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
26 Euroopa Kohtu presidendi 27. veebruari 2012. aasta määrusega liideti need kaks apellatsioonkaebust kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.
27 Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2012. aasta määrusega lubati Saksamaa Liitvabariigil astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu presidendi 10. juuli 2012. aasta määrusega anti Eesti Vabariigile luba astuda menetlusse Soome Vabariigi nõuete toetuseks ning esitada oma seisukohad suulise menetluse käigus.
28 LPN palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada vaidlusalune otsus ning jättis tema kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja komisjoni kohtukulud;
– tühistada vaidlusalune otsus niivõrd, kui see puudutab dokumente ja dokumentide osi, millele komisjon 24. oktoobri 2008. aasta otsusega jätkuvalt keeldus juurdepääsu andmast, ja
– jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja LPN poolt esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud.
29 Soome Vabariik palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus jättis sellega jäeti rahuldamata LPN hagi;
– tühistada vaidlusalune otsus, ja
– mõista tal käesolevas apellatsioonimenetluses tekkivad kohtukulud välja komisjonilt.
30 Taani Kuningriik, Eesti Vabariik ja Rootsi Kuningriik toetavad apellantide nõudeid. Rootsi Kuningriik palub ühtlasi mõista oma kohtukulud välja komisjonilt.
31 Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.
32 Saksamaa Liitvabariik toetab komisjoni nõudeid.
Apellatsioonkaebused
33 LPN ja Soome Vabariik esitavad apellatsioonkaebuste põhjenduseks kolm põhiväidet. Nende väidete kohaselt on rikutud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset ja määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lauseosa.
34 Lisaks esitab LPN neljanda väite, mille kohaselt rikkus Üldkohus temalt kohtukulusid välja mõistes mitut õigusnormi. LPN taotleb veel, et Euroopa Kohus parandaks vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni, milles vaidlusalune otsus ei ole nõuetekohaselt määratletud.
Esimene väide, et rikutud on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet
Poolte argumendid
35 LPN ja Soome Vabariigi esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tõlgendamisel õigusnormi, leides et komisjonil on õigus keelduda avaldamast kõiki EÜ artikli 226 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumente, andmata neile dokumentidele konkreetset ja individuaalset hinnangut. Põhjendamatu on eeldada, et ühtegi niisuguse menetlusega seotud dokumenti või dokumendiosa ei ole võimalik avaldada, ilma et seataks ohtu selle menetluse eesmärki, mis seisneb liikmesriigi suunamises, et ta viiks oma tegevuse kooskõlla liidu õigusega.
36 Arutluskäiku, mis lubab lähtuda eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau (punktid 56–59) järgitud üldisest eeldusest seoses keeldumisega avaldada riigiabi järelevalve menetlusi puudutavaid dokumente, ei saa üle kanda rikkumismenetlusega seotud dokumentidele. Viimati nimetatud menetluse puhul ei ole nimelt kehtestatud erinorme konfidentsiaalsuse ja teabe saamise kohta. LPN lisab, et ta ei kaitse mitte isiklikke, vaid üldisi huve. Pealegi ei moodusta rikkumismenetlusega seotud dokumendid ühtset dokumentide kategooriat.
37 Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik toetavad neid argumente, rõhutades muu hulgas, et põhjused, mille tõttu Euroopa Kohus on varasemates kohtuasjades (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau ja 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P: Rootsi jt vs. API ja komisjon, EKL 2010, lk I‑8533) tunnustanud üldise eelduse olemasolu, ei ole käesoleval juhul analoogia alusel kohaldatavad, eriti kui võtta arvesse asjaolu, et rikkumismenetluste laad erineb nii juhtumite sisu, ulatuse ja tundlikkuse kui ka arvesse võetava üldise huvi poolest. Rootsi Kuningriik väidab täiendavalt, et komisjon oleks pidanud igal juhul kontrollima, kas nimetatud eeldus on käesolevas asjas tõepoolest kohaldatav.
38 Seevastu komisjon ja Saksamaa Liitvabariik leiavad, et esimene väide on põhjendamatu. Täpsemalt rõhutavad nad, et riigiabi järelevalve menetlus on üks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse variantidest ning et viimati nimetatud menetlus näeb ette komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelise dialoogi loomise, milles üksikisikutel ei ole menetlusõigusi. Samuti on rikkumismenetluse eesmärk kiiresti ja tõhusalt lõpetada liidu õiguse võimalikud rikkumised ja täpsemalt jõuda haldusmenetluse käigus vaidluse lahendamisele kokkuleppe teel. Kui komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline teabevahetus avalikustataks, kahjustataks sellega eelkõige liikmesriikide soovi teha koostööd vastastikuse usalduse õhkkonnas.
Euroopa Kohtu hinnang
39 Esimese väitega heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane möönis, et komisjon võib lükata tagasi taotluse, milles EÜ artikli 226 alusel toimuva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis avaldatakse soovi tutvuda selle menetluse kohta koostatud haldustoimikus sisalduvate kõigi, üldiselt määratletud dokumentidega, ilma et ta peaks iga asjaomast dokumenti konkreetselt ja individuaalselt hindama, vaid tuginedes üldisele eeldusele, mille kohaselt niisuguste dokumentide avaldamine kahjustaks uurimise eesmärkide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
40 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et EÜ artikli 255 lõigete 1 ja 2 kohaselt on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes andmekandjal säilitatavatele dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse vastavalt EÜ artikli 251 kirjeldatud menetlusele. Nagu ilmneb määruse nr 1049/2001 põhjendusest 4 ja artiklist 1, on selle määruse eesmärk anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele. Samast määrusest, täpsemalt selle põhjendusest 11 ja artiklist 4, mis näeb selle suhtes ette erandite korra, ilmneb ka, et õigusel dokumentidega tutvuda on teatavad avalikest või erahuvidest lähtuvad piirid (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 51; eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punktid 69 ja 70; 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 111, ja 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑477/10 P: komisjon vs Agrofert Holding, punkt 53).
41 Vastavalt erandile, millele tugines komisjon ja mis on toodud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes, keelavad institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki, välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.
42 Sellest tuleneb, et nimetatud artiklis 4 ja eelkõige selle lõikes 2 sätestatud erandite kord rajaneb tasakaalu leidmisel konkreetse juhtumi puhul esinevate vastandlike huvide vahel, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avaldamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avaldamine kahjustaks. Dokumentidega tutvumise taotluse kohta tehtav otsus sõltub küsimusest, milline huvi peab konkreetsel juhul peale jääma.
43 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et LPN taotluses nimetatud dokumendid on tõepoolest seotud „uurimisega” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
44 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga ei piisa sellele dokumendile juurdepääsu keelamise õigustamiseks, mille avaldamist taotleti, põhimõtteliselt sellest, et see dokument puudutab ühte määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2 nimetatud tegevust. Asjaomane institutsioon on lisaks kohustatud selgitama, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb mõni selles sättes ette nähtud erand (vt eespool viidatud kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 49; komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 53; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 72; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 116, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 57).
45 Euroopa Kohus on siiski tunnustanud, et asjaomane institutsioon võib selles osas lähtuda teatud liiki dokumentidele kohaldatavatest üldistest eeldustest, kuna samalaadiliste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi (vt eespool viidatud kohtuotsused Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punkt 50; komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 54; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 74; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 116, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 57).
46 Nagu on viidatud kohtujuristi ettepaneku punktides 57–62, on Euroopa Kohus juba tunnustanud niisuguste üldiste eelduste olemasolu kolme laadi juhtumite puhul, nimelt seoses riigiabi järelevalve menetluse toimikus sisalduvate dokumentidega (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 61), seoses dokumentidega, mida komisjon ja koondumisest teatavad isikud või kolmandad isikud edastavad seotud ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluses (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 123, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 64), ja seoses seisukohtadega, mida institutsioon esitab kohtumenetluses (vt eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 94).
47 Kõiki neid kohtuasju iseloomustas asjaolu, et asjaomase juurdepääsutaotluse esemeks ei olnud mitte üksainus dokument, vaid dokumentide kogum (vt eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 50; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 9; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 10, kus on korratud Euroopa Kohtusse edasikaevatud Üldkohtu otsuse punkte 1 ja 2, ning komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 7, kus on korratud Euroopa Kohtusse edasikaevatud Üldkohtu otsuse punkti 2).
48 Sellises olukorras võimaldab niisuguse üldise eelduse tunnustamine, mille kohaselt teatavat laadi dokumentide avaldamine kahjustab üldjuhul mõnd määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud huvi, asjaomasel institutsioonil menetleda kõikehõlmavalt sõnastatud taotlust ja vastata sellele samal moel.
49 Ka käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Sarnaselt taotlusega, mille huvitatud isik oli esitanud eespool viidatud kohtuasja komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau puhul ja mis puudutas kõiki sellele isikule antud riigiabi menetluse kohta koostatud haldustoimikus sisaldunud dokumente, taotles LPN juurdepääsu kõigile üldiselt määratletud dokumentidele, mis sisalduvad Portugali Vabariigi suhtes seoses teatava tammiehitusega alustatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses koostatud haldustoimikus.
50 Lisaks tuleb meelde tuletada, et see taotlus esitati ajal, kui kõnealune rikkumismenetlus oli alles kohtueelses etapis ja et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei olnud komisjon seda menetlust ei lõpetanud ega Euroopa Kohtusse andnud.
51 Seetõttu tuleb analüüsida küsimust, kas tuleb tunnustada niisuguse üldise eelduse olemasolu, et sellistel asjaoludel kahjustaks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust puudutavate dokumentide avaldamine kohtueelse menetluse etapis uurimise eesmärkide kaitset.
52 Sellega seoses tuleb kõigepealt analüüsida määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimest lauset.
53 Kuigi nr 1049/2001 määruse artikli 3 kohaselt kohaldatakse seda määrust ja eelkõige selle artiklit 4 kõigi taotluste suhtes, mis on esitatud ühenduse institutsioonide või organite valduses oleva keskkonnateabe kättesaamiseks, lisab määruse nr 1367/2006 artikkel 6 niisuguste taotluste kohta erinorme, mis osaliselt hõlbustavad ja osaliselt piiravad juurdepääsu dokumentidele.
54 Kõnealuse artikli 6 lõike 1 esimene lause, mis näeb ette normi, mille eesmärk on hõlbustada juurdepääsu keskkonnateavet sisaldavatele dokumentidele, sätestab samas, et see norm ei ole kohaldatav „uurimisele ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimisele”.
55 Sellest järeldub, et nende liidu õigusnormide kohaselt käsitatakse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust niisugust liiki menetlusena, mille tunnustega on vastuolus täieliku läbipaistvuse tagamine selles valdkonnas ja millel seetõttu on eriseisund dokumentidele juurdepääsu korras.
56 Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse tunnused on võrreldavad riigiabi järelevalve menetluse tunnustega, mille puhul Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau tunnustanud sellekohase üldise eelduse olemasolu.
57 Mõlemal juhul on nimelt tegemist menetlusega, mis on algatatud liikmesriigi vastu, kes on vastutav kas vaidlusaluse abi andmise eest (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 57) või liidu õiguse väidetava rikkumise eest.
58 Euroopa Kohus tugines ka asjaolule, et huvitatud isikutel, välja arvatud riigiabi andmise eest vastutav liikmesriik, ei ole riigiabi järelevalve menetluse raames õigust tutvuda komisjoni haldustoimikus sisalduvate dokumentidega ning et kui neil huvitatud isikutel oleks määruse nr 1049/2001 alusel võimalik taotleda juurdepääsu nendele komisjoni neile dokumentidele, muudaks see küsitavaks riigiabi üle järelevalve teostamise korra (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punktid 58 ja 61).
59 Seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega ei ole liidu õiguses, täpsemalt ELTL artiklis 226 samuti ette nähtud üksikisiku õigust toimikuga tutvuda, isegi kui menetlust on alustatud selle isiku kaebuse ajel. Komisjon on kaebuse esitanuga suhtlemist puudutavaid haldusmeetmeid käsitlevates sise-eeskirjades üksnes soostunud teavitama kaebuse esitajat vastuvõetud otsustest ja ettepanekust juhtumi menetlemine lõpetada (vt komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega” (KOM(2002) 141 (lõplik), EÜT C 244, lk 5, punktid 7, 9 ja 10).
60 Ühtlasi ei ole kaebuse esitajal vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale õigust liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses nõuda, et komisjon asuks teatavale kindlaksmääratud seisukohale, ega vaidlustada komisjoni keeldumist alustada liikmesriigi vastu rikkumismenetlust (vt selle kohta eelkõige 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 247/87: Star Fruit vs. komisjon, EKL 1989, lk 291, punkt 11; 17. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑87/89: Sonito jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I‑1981, punkt 6, ja 14. juuli 2011. aasta määrus kohtuasjas C‑111/11 P: Ruipérez Aguirre ja ATC Petition vs. komisjon, punktid 11 ja 12). Sellega seoses ei ole tähtsust asjaolul, et kaebuse esitaja tegutseb isiklike või üldiste huvide kaitsmiseks.
61 Kui komisjon leiab, et liikmesriik on oma kohustusi rikkunud, peab ta hindama selle liikmesriigi suhtes menetluse algatamise otstarbekust, tegema kindlaks rikutud õigusnormid ja valima hetke, mil alustada rikkumismenetlust tema vastu (vt eelkõige 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑33/04: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2005, lk I‑10629, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑154/09: komisjon vs. Portugal, punkt 51). Lisaks on liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ese määratletud komisjoni põhjendatud arvamuses (vt 8. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑171/08: komisjon vs. Portugal, EKL 2010, lk I‑6817, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb veel, et kohtueelse menetluse eesmärk on anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ühelt poolt täita liidu õigusest tulenevad kohustused ja teiselt poolt esitada tulemuslikult komisjoni etteheidetele vastuväited (vt eelkõige 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑147/03: komisjon vs. Austria, EKL 2005, lk I‑5969, punkt 22, ja 14. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑522/09: komisjon vs. Rumeenia, EKL 2011, lk I‑2963, punkt 15).
63 Liiatigi muudaks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentide avaldamine selle menetluse kohtueelses etapis tõenäoliselt selle menetluse olemust ja kulgu, kuivõrd neil asjaoludel võiks osutuda veelgi raskemaks alustada läbirääkimiste protsessi ning jõuda komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelisele kokkuleppele, mis lõpetaks etteheidetava rikkumise, et saavutada liidu õiguse järgimine ja vältida kohtusse pöördumist.
64 Viimaseks, vastupidi sellele, mida väidavad apellandid, moodustavad liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse toimikuga seotud dokumendid eespool mainitud üldise eelduse kohaldamisel üheainsa dokumentide kategooria. Nimelt, ühest küljest ei näe määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud erand seoses ühenduse õiguse võimalikke rikkumisi käsitlevate uurimistega ette toimikusse kuuluvate dokumentide eristamist lähtuvalt dokumendi liigist või selle autorist. Teisest küljest on Euroopa Kohus seoses riigiabi järelevalve menetlustega seotud dokumentidega asunud seiskohale, et kõik niisuguse menetluse kohta koostatud haldustoimikus olevad dokumendid moodustavad üheainsa kategooria, millele on kohaldatav üldine eeldus, et haldustoimiku dokumentide avaldamine kahjustab põhimõtteliselt uurimistegevuse eesmärki (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 61).
65 Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et võib eeldada, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentide avaldamine selle menetluse kohtueelses etapis võib muuta selle menetluse olemust ja kulgu ning et seetõttu kahjustaks see avaldamine põhimõtteliselt uurimise eesmärkide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
66 See üldine eeldus ei välista võimalust tõendada, et asjaomane dokument, mille avalikustamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 62; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 103; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 126, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 68).
67 Lisaks ei pea komisjon oma otsuses lähtuma nimetatud üldisest eeldusest. Tal on alati võimalus hinnata juurdepääsutaotluse esemeks olevaid dokumente konkreetselt ja esitada vastav põhjendus. Veelgi enam, kui ta tuvastab, et asjaomases juurdepääsutaotluses märgitud rikkumismenetlusel on tunnused, mis võimaldavad toimikus olevad dokumendid täielikult või osaliselt avaldada, siis on ta kohustatud need avaldama.
68 Kohustust kontrollida, kas kõnealune üldine eeldus on tõepoolet kohaldatav, ei saa seevastu tõlgendada selliselt, et komisjon peab kõiki taotletud dokumente individuaalselt hindama. Niisugune kohustus võtaks sellelt üldiselt eelduselt kasuliku mõju, milleks on võimaldada komisjonil vastata kõikehõlmavale juurdepääsu taotlusele samuti kõikehõlmavalt.
69 Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121 muu hulgas, et ei ole mõeldav, et komisjon oleks ainuisikuliselt võinud anda juurdepääsu asjaomastele dokumentidele või nende osadele, seadmata seejuures ohtu Portugali ametiasutustega käimasolnud läbirääkimisi. Apellandid ei ole seda tõdemust vaidlustanud ja samuti ei ole nad viidanud ühelegi Üldkohtupoolsele faktiliste asjaolude moonutamisele.
70 Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, leides et komisjon võib lähtuda üldisest eeldusest, et avalikkuse kas või osaline juurdepääs liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentidele selle menetluse kohtueelses etapis ohustaks selle menetluse eesmärkide saavutamist, selleks et keelduda dokumentidele juurdepääsu andmisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel.
71 Neil asjaoludel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Teine väide, et rikutud on määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset
Poolte argumendid
72 LPN ja Soome Vabariik, keda toetab Rootsu Kuningriik, väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, asudes eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 seisukohale, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei ole kohaldatav uurimise kaitset käsitlevale erandile. Nad leiavad, et see säte puudutab kõiki määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandeid, mis ei ole hõlmatud kõnealuse artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigusliku eeldusega, nagu nähtub määruse nr 1367/2006 eesmärgist, selle põhjendusest 15 ja keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni – mis allkirjastati 25. juunil 1998 Århusis ning mille Euroopa Ühenduse nimel kiitis heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT L 124, lk 1) – artikli 4 lõikest 4, mis näeb samuti ette kohustuse tõlgendada keskkonnateabe avalikustamisest keeldumise põhjendusi kitsalt.
73 LPN hinnangul on määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ühitamatu dokumentide avaldamisest tingitud kahju üldise eeldamise tunnustamisega, kuna see säte kehtestab kitsa tõlgendamise nõude ja loob vajaduse konkreetselt kontrollida, kas teave, mis sisaldub dokumentides, mille avalikustamist taotletakse, on või ei ole seotud heidetega keskkonda.
74 Viimaseks väidab LPN, et väär on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138 olev tõdemus, et LPN ei olnud võimeline selgitama, kas ja mil määral oli taotletud teave seotud heidetega keskkonda kõnealuse artikli 6 lõike 1 tähenduses. LPN‑l oli nimelt võimatu anda sellist selgitust, kuna talle ei olnud teada veel avaldamata dokumentide sisu.
75 Komisjon väidab, et kui liidu seadusandja jättis määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õiguslikust eeldusest välja ühenduse õiguse võimaliku rikkumiste uurimise, oli tema eesmärk ilmselgelt võtta arvesse kõnealuse uurimise eripära. Seega tuleb avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi võimalikku olemasolu kontrollida määruse nr 1049/2001 alusel ja määrusest nr 1367/2006 ei saa järeldada, et üldise eelduse tõttu, mille kohaselt toimikutes sisalduvate dokumentide avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärki, tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusi keskkonnavaldkonnas käsitleda teisiti kui samu menetlusi muudes valdkondades.
76 Saksamaa Liitvabariik leiab, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei muuda seda, kuidas tuleb hinnata keeldumist anda juurdepääs keskkonda puudutavatele dokumentidele, mis on seotud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapiga, kuna see hinnang tuleb anda määruse nr 1049/2001 alusel. Nimetatud säte vaid kordab Euroopa Kohtu sõnastatud nõuet, et keeldumise aluseid tuleb tõlgendada kitsalt, ja väljendab lihtsalt nõuet võtta erinevate huvide kaalumisel arvesse keskkonnaga seotud huve.
Euroopa Kohtu hinnang
77 Teise väitega rõhutavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 ei välista komisjoni võimalust tugineda üldisele eeldusele, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentide avaldamine selle menetluse kohtueelses etapis kahjustaks põhimõtteliselt uurimise eesmärkide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
78 Selle väite põhjendatuse üle otsustamiseks tuleb analüüsida küsimust, kas, ja kui jah, siis millisel määral muudab nimetatud artikli 6 lõige 1 keskkonnaga seotud menetluste puhul hinnangut, mille komisjon peab andma määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel.
79 Määruse nr 1367/2006 artikkel 6 täiendab määrust nr 1049/2001 erinormidega keskkonnateabe saamise taotluste kohta.
80 Kõnealuse artikli 6 lõike 1 esimene lause viitab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele ja kolmandale taandele, nähes ette, et ülekaalukat üldist huvi teabe avaldamiseks eeldatakse, kui taotletud teave on seotud heidetega keskkonda. See õiguslik eeldus seondub nimetatud artikli 4 lõike 2 viimase lauseosaga, välistades dokumendiga tutvumise keelamise juhul, kui selle dokumendi avaldamist õigustab kaitstud huvidest kaalukam üldine huvi. Samas ei laiene see õiguslik eeldus „uurimisele ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimisele”
81 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause sätestab, et „määruse [...] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda”.
82 Kõnealuse artikli 6 lõike 1 sõnastusest ja ülesehitusest ilmneb aga, et „muud erandid” selle lõike teise lause tähenduses ei hõlma liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste kaitset.
83 Nimetatud lõike esimene lause kehtestab nimelt normi, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes toodud erandeid. Sellesama lõike 1 teine lause ei nimeta lihtsalt „muid erandeid”, vaid „määruse [...] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muid erandeid”. Selles sättes peetakse seega silmas kõnealuse artikli 4 lõikes 1, lõike 2 teises taandes ning lõigetes 3 ja 5 toodud erandeid. Võttes arvesse, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste puhul on tegemist uurimisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses, millele on viidatud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses, siis ei ole niisugune tegevus hõlmatud selle artikli 6 lõike 1 teises lauses mainitud „muude erandite” mõistega.
84 Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese ja teise lause sõnastusest ja selle sätte ülesehitusest nähtub selgelt liidu seadusandja tahe jätta liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused selle sätte kohaldamisalast tervikuna välja.
85 Seetõttu ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, asudes seisukohale, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 ei mõjuta hinnangut, mille komisjon peab määruse nr 1049/2001 kohaselt andma, lahendades taotlust tutvuda liikmesriigi kohustustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentidega, kui see menetlus on alles kohtueelses etapis.
86 Sellest järeldub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikutud on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lauseosa
Poolte argumendid
87 Soome Vabariik, kelle argumente toetavad Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik, rõhutab, et olenemata määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kohaldatavusest, tõlgendas Üldkohus vääralt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimast lauseosa, kuna ta ei analüüsinud küsimust, kas komisjon kontrollis ülekaaluka üldise huvi olemasolu, mis õigustaks avalikustamist. Vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Rootsi ja Turco vs. nõukogu (punktid 44, 45 ja 49) oleks Üldkohus pidanud nõudma, et komisjon kõrvutaks uurimise kaitsega seotud huvi üldise huviga asjaomaste dokumentidega tutvumise vastu, võttes ühtlasi arvesse huve, mida pakub suurem läbipaistvus. Kui juurdepääsutaotlus puudutab määruse nr 1367/2006 kohaldamisalasse jäävat dokumenti, siis võivad keskkonnateabega tutvumine ja tähtsus, mida sellise teabe kättesaadavus omab keskkonnakaitse ja inimese tervise seisukohalt, kujutada endast ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses.
88 Rootsi Kuningriik lisab, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139 õigusnormi, pannes dokumentidele juurdepääsu taotlevale isikule kohustuse viidata ülekaalukale üldisele huvile ja tõendada selle olemasolu, eriti kui arvestada, et asjaomane institutsioon on ainus, kes teab nende dokumentide sisu, mille avaldamist taotletakse.
89 Komisjon väidab, et Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 õigesti tagasi argumendi, et toimunud ei ole määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosaga nõutavat erinevate huvide nõuetekohast kaalumist.
Euroopa Kohtu hinnang
90 Kolmanda väitega heidab Soome Vabariik Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane ei analüüsinud, kas komisjon kontrollis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa kohaselt, kas asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustas ülekaalukas üldine huvi.
91 Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 133, et vaidlusaluse otsuse kohaselt puudub praegusel juhul ülekaalukas üldine huvi selle sätte tähenduses ja et selline hinnang ülekaaluka üldise huvi puudumisele ei ole vastuolus mitte ühegi õigusnormi ega faktilise asjaoluga. LPN ja Soome Vabariik ei nimeta aga konkreetset huvi, mis käeoleval juhul õigustaks asjaomaste dokumentide avaldamist, vaid rõhutavad üksnes tähtsust, mis keskkonnateabe kättesaadavusel on keskkonnakaitse ja inimese tervise seisukohalt.
92 Peab küll paika, et ülekaalukas üldine huvi, mis võib õigustada dokumendi avalikustamist, ei pea tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 lähtekohaks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, punktid 74 ja 75).
93 Sellele vaatamata ei saa, lähtudes niivõrd üldist laadi kaalutlustest, nagu on esitatud käesolevas asjas, kindlaks teha, kas läbipaistvuse põhimõttel oli antud juhul eriline tähtsus, mis oleks võinud kaaluda üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 158).
94 Nõue, mis paneb taotlejale kohustuse esitada konkreetselt asjaolud, millel rajaneb asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustav üldine huvi, on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 62; Rootsi jt vs. API ja komisjon, punkt 103; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punkt 126, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punkt 68).
95 Kuna LPN taotles kõnealustele dokumentidele juurdepääsu selleks, et saada täiendavat teavet, mis komisjonil on vaidlusaluse rikkumismenetluse esemeks oleva tammiehitusprojekti kohta, ja seeläbi osaleda selles menetluses aktiivselt, siis ei näita see asjaolu „ülekaaluka üldise huvi olemasolu” määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, punkt 70; komisjon vs. Éditions Odile Jacob, punktid 145 ja 146, ja komisjon vs. Agrofert Holding, punktid 85 ja 86), isegi kui LPN kui valitsusväline organisatsioon tegutseb vastavalt oma põhikirjalisele eesmärgile, milleks on keskkonnakaitse.
96 Kuigi määruse nr 1367/2006 põhjenduse 2 kohaselt on see määrus vastu võetud kuuenda keskkonnaalase ühenduse tegevusprogrammi raames, milles rõhutatakse vajadust piisava keskkonnateabe jagamise järele ja vajadust pakkuda üldsusele tõhusaid võimalusi keskkonnaasjade otsustamises osalemiseks, ei muuda see tõsiasja, et sellele osalemisele ei saa tugineda, õigustamaks juurdepääsu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentidele. Selle määruse artikkel 9 näeb nimelt ette, et üldsus osaleb ainult siis, kui ühenduse institutsioonid või organid koostavad, muudavad või vaatavad läbi keskkonnaga seotud kavasid või programme. Seevastu liikmesriigi kohustuste rikkumisega seotud menetlusi ei ole selles artiklis nimetatud.
97 Eelnevaid kaalutlusi arvestades ilmneb, et Üldkohus ei jätnud analüüsimata küsimust, kas komisjon kontrollis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa kohaselt, kas asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustaks ülekaalukas üldine huvi.
98 Seetõttu tuleb ka kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Neljas väide, mis on seotud kohtukulude väljamõistmisega LPN‑lt
99 LPN väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141–143 põhjendatud Üldkohtu otsus mõista kohtukulud välja LPN‑lt rikub mitut õigusnormi.
100 Selles osas piisab märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktikas on asutud seisukohale, et olukorras, kus apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, tuleb väited Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasuse kohta vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kohaldades Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 teist lõiku, mille kohaselt apellatsioonkaebuse aluseks ei saa olla üksnes kohtukulude summa (vt eelkõige 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑57/00 P ja C‑61/00 P: Freistaat Sachsen jt vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑9975, punkt 124, 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑301/02 P: Tralli vs. EKP, EKL 2005, lk I‑4071, punkt 88, ja 5. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑263/09 P: Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2011, lk I‑5853, punkt 78).
101 Kuna kõik ülejäänud LPN apellatsioonkaebuses esitatud väited on tagasi lükatud, tuleb viimane väide, mis käsitleb kohtukulude jaotust, tunnistada vastuvõetamatuks.
LPN täiendav taotlus, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1 parandataks
102 Apellatsioonkaebuses palub LPN Euroopa Kohtul parandada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1. Tema väitel ei määratlenud Üldkohus vaidlustatud otsust täpselt, sest tegemist ei ole mitte 24. oktoobri 2008. aasta otsusega, vaid 22. novembri 2007. aasta otsusega. LPN teeb ettepaneku, et nimetatud punktis 1 täpsustataks sõnaselgelt, et hagi esitati „komisjoni 22. novembri 2007. aasta otsuse vastu” ja et 24. oktoobri 2008. aasta otsusega „keelduti [vaidlusaluste dokumentide avalikustamisest] jätkuvalt”.
103 Komisjoni hinnangul on see taotlus vastuvõetamatu.
104 Käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise päeval kehtinud Euroopa Kohtu kodukorra redaktsiooni artikli 113 lõike 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses nõuda Üldkohtu otsuse täielikku või osalist tühistamist.
105 LPN täiendav taotlus ei ole aga suunatud vaidlustatud kohtotsuse, täpsemalt selle resolutsiooni kasvõi osalisele tühistamisele (vt 15. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑539/10 P ja C‑550/10 P: Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika), vaid selle resolutsiooni redigeerimisele, kuigi see ei mõjutaks kuidagi selle resolutsiooni sisu ega esimese kohtuastme vaidluse lahendust. Vaidlustatud kohtuotsusest ja eelkõige selle punktidest 18, 38 ja 59 ilmneb selgelt, et selle kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 on mõeldud 22. novembri 2007. aasta otsust.
106 Pealegi, kui Üldkohtu otsuses on kirjavigu või ilmseid ebatäpsusi, saab neid vastavalt Üldkohtu kodukorra artiklile 84 parandada üksnes Üldkohus.
107 Seega tuleb LPN täiendav taotlus jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
108 Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et LPN ja Soome Vabariigi apellatsioonkaebused tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
109 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
110 Vastavalt nimetatud kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida selle kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Nimetatud kodukorra artikli 138 lõike 2 alusel otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui kaotanud poolel on mitu isikut. Sama kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud.
111 Kuna LPN ja Soome vabariik on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on nõudnud kohtukulude nendelt väljamõistmist, siis tuleb kohtukulud neilt võrdsetes osades välja mõista.
112 Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik ja Rootsi Kuningriik kannavad menetlusse astujatena ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud võrdsetes osades välja La Liga para a Protecção da Natureza ja Soome Vabariigilt.
3. Jätta Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Allkirjad