KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 28. märtsil 2019(1)
Kohtuasi C‑163/18
HQ,
IP, kelle seaduslik esindaja on HQ,
JO
versus
Aegean Airlines SA
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Noord-Nederland (Noord-Nederlandi esimese astme kohus, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Õhutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta – Artikli 8 lõige 2 – Õigus tagasimaksmisele – Direktiiv 90/314/EMÜ – Pakettreis – Lennu tühistamine – Reisikorraldaja maksejõuetus – Õigus piletihinna hüvitamisele lennuettevõtja poolt
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotlus, mille on esitanud rechtbank Noord-Nederland (Noord-Nederlandi esimese astme kohus, Madalmaad), käsitleb seda, kuidas tõlgendada määruse (EÜ) nr 261/2004(2), mis annab reisijatele nende lennu tühistamise korral ühtlustatud õigused, artikli 8 lõiget 2 koosmõjus direktiiviga 90/314/EMÜ(3), mis puudutab pakettreisi omandanud tarbijate õigusi.
2. See taotlus on esitatud mitme reisija ja lennuettevõtja vahelises kohtuvaidluses seoses lennupiletite ostuhinna tagasimaksmisega, mida huvitatud isikud nõudsid teisest äriühingust ostetud pakettreisi kuulunud lennu tühistamise järel. Kuna põhikohtuasja hagejad ei saanud selle reisikorraldaja maksejõuetuse tõttu temalt oma raha tagasi, väidavad nad, et sellisel juhul peab neile hüvitist maksma tühistatud lennu eest vastutav lennuettevõtja.
3. Leian käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel, et määruse nr 261/2004 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisija, kellel on liikmesriigi sätete, millega võeti üle direktiiv 90/314, alusel õigus nõuda lennupileti ostuhinna tagasimaksmist pakettreisi korraldajalt, ei ole võimalik nõuda asjaomase määruse alusel ostuhinna tagasimaksmist tegutsevalt lennuettevõtjalt, isegi kui kõnealune reisikorraldaja ei ole rahaliselt suuteline piletihinda tegelikult tagasi maksma ega ole täitnud oma kohustust võtta selle direktiiviga ette nähtud ennetavaid meetmeid ostuhinna tagasimaksmise tagamiseks.
II. Õiguslik raamistik
A. Direktiiv 90/314
4. Direktiivi 90/314 artikli 1 kohaselt on selle „eesmärk […] ühenduse territooriumil müüdavaid või müügiks pakutavaid pakettreise käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamine“.
5. Direktiivi artikli 4 lõike 6 punktis b on sätestatud, et „[k]ui […] korraldaja mõnel mitte tarbija süül tekkinud põhjusel tühistab pakettreisi enne kokkulepitud ärasõidukuupäeva, on tarbijal õigus […] saada võimalikult kiiresti tagasi kõik tema poolt vastavalt lepingule makstud summad“.
6. Direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt võtavad „[l]iikmesriigid […] vajalikud meetmed tagamaks, et lepingu korraldav ja/või vahendav pool vastutab tarbija ees lepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest vaatamata sellele, kas neid kohustusi peab täitma korraldaja ja/või vahendaja või muud teenuste osutajad, ilma et see piiraks korraldaja ja/või vahendaja õigust esitada nõudmisi neile muudele teenuste osutajatele“.
7. Direktiivi artiklis 7 on ette nähtud, et „[l]epingu korraldav ja/või vahendav pool peab suutma piisavalt tõendada tagatise olemasolu, et maksejõuetuse korral hüvitatakse makstud raha ja tarbija toimetatakse kodumaale tagasi“.
8. Direktiiv 90/314 tunnistati kehtetuks 1. juulil 2018 direktiiviga (EL) 2015/2302(4) vastavalt selle artiklile 29. Arvestades põhikohtuasja asjaolude kuupäeva, kohaldatakse käesolevas kohtuasjas siiski esimest direktiivi.
B. Määrus nr 261/2004
9. Määruse nr 261/2004 põhjenduste 1, 2 ja 16 kohaselt:
„(1) Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.
(2) Lennureisist mahajätmine ning lendude tühistamine või pikaajaline hilinemine põhjustab reisijatele tõsiseid raskusi ja ebamugavust.
[…]
(16) Kui ekskursioonipakett tühistatakse muudel põhjustel kui lennu tühistamine, käesolevat määrust ei kohaldata.“
10. Määruse artikli 1 „Teema“ lõike 1 punktis b on sätestatud, et asjaomases õigusaktis „kehtestatakse [selles] nimetatud tingimustel reisijate minimaalsed õigused [eelkõige olukorras, kus nende] lend tühistatakse“.
11. Määruse artikli 3 „Kohaldamisala“ lõikes 6 on ette nähtud, et see õigusakt „ei mõjuta direktiivi 90/314/EMÜ kohaseid reisijate õigusi“ ja et seda „ei kohaldata juhtudel, kui ekskursioonipakett tühistatakse muul põhjusel kui lennu tühistamine“.
12. Määruse artikli 5 „Tühistamine“ lõike 1 punktis a on sätestatud, et „[l]ennu tühistamise korral […] pakub tegutsev lennuettevõtja asjaomastele reisijatele abi vastavalt artiklile 8“.
13. Määruse nr 261/2004 artikli 8 „Õigus tagasimaksmisele või teekonna muutmisele“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele võimalust valida järgmiste valikuvõimaluste vahel:
a) – seitsme päeva jooksul kogu pileti ostuhinna tagasimaksmine artikli 7 lõikes 3 osutatud vahenditega ärajäänud reisi osa või osade puhul ning toimunud reisi osa või osade puhul, kui lennust ei ole reisija esialgse reisikava jaoks kasu, ning vajadusel koos,
– esimesel võimalusel toimuva tagasilennuga esimesse väljumiskohta;
b) esimesel võimalusel […] toimuv teekonna muutmine reisijate lõppsihtkohta; või
c) […] teekonna muutmine reisijate lõppsihtkohta reisijale sobival hilisemal kuupäeval […].
2. Lõike 1 punkti a kohaldatakse samuti reisijate suhtes, kelle lennud on osa paketist, välja arvatud õigus piletihinna tagasimaksmisele, kui neil on sellele õigus direktiivi 90/314 alusel.“
14. Määruse artiklis 13 „Õigus kahjude hüvitamisele“ on sätestatud, et „[k]ui tegutsev lennuettevõtja maksab hüvitist või täidab muid käesoleva määruse kohaseid kohustusi, ei või käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks õigust taotleda vastavalt kohaldatavale õigusele hüvitist mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt. Eelkõige ei piira käesolev määrus mingil moel tegutseva lennuettevõtja õigust taotleda hüvitist reisikorraldajalt või muult isikult, kellega tegutsev lennuettevõtja on sõlminud lepingu. Samamoodi ei tohi käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks reisikorraldaja või kolmanda isiku (muu kui reisija) õigust taotleda tegutsevalt lennuettevõtjalt vastavalt kohaldatavatele asjakohastele õigusaktidele hüvitist, kui tegutsev lennuettevõtja on sellise reisikorraldaja või kolmanda isikuga sõlminud lepingu.“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
15. Kreekas asutatud lennuettevõtja Aegean Airlines SA sõlmis Küprosel asutatud äriühinguga G. S Charter Aviation Services Ltd (edaspidi „G. S. Charter“) tšarterlepingu, mille alusel pidi ta teatud hinna eest andma viimati nimetatud äriühingu käsutusse teatud arvu istekohti. G. S. Charter müüs seejärel need istekohad edasi, eelkõige Madalmaades asutatud reisikorraldajale Hellas Travel BV (edaspidi „Hellas“).
16. G. S. Charter ja Hellas sõlmisid lepingu, mille kohaselt pidi alates 1. maist kuni 24. septembrini 2015 toimuma igal reedel lend Korfult (Kreeka) Eeldesse (Madalmaad) ja tagasi, ning milles lepiti ka kokku, et Aegean Airlinesile antakse selle eest tagatis ja et igal esmaspäeval tasutakse tagasilennu eest, mis toimub sellele järgneval reedel.
17. HQ, IP, kelle seaduslik esindaja on HQ, ja JO (edaspidi „HQ ja teised“) broneerisid 19. märtsil 2015 Hellaselt edasi-tagasi lennud marsruudil Eelde-Korfu. Lennud olid osa pakettreisist vastavalt direktiivile 90/314, mille hind maksti Hellasele.
18. HQ ja teised said Aegean Airlinesi logoga e-piletid 17. ja 24. juulil 2015 toimuvaks lennuks ning dokumendid, milles tellimuslennu teostajaks oli märgitud Hellas.
19. Hellas teavitas 13. juuli 2015. aasta kirjaga HQ-d ja teisi, et lisaks kõikidele lendudele Korfule ja Korfust (Kreeka) tühistatakse ka asjaomased lennud tulenevalt nii broneeringute väikesest arvust kui ka sel ajal „Kreeka ebakindla olukorra“ tõttu toimunud reisilepingutest taganemisest. Lisaks oli selles märgitud, et aktiivsetel läbirääkimistel Aegean Airlinesiga ei ole suudetud Hellase reisijate/klientide jaoks lahendust leida.
20. Teadmata kuupäevaga e-kirjas täpsustas Hellas HQ-le ja teistele, et kuna Hellas ei olnud võimeline maksma Aegean Airlinesiga kokku lepitud hinda, otsustas Aegean Airlines lõpetada lennud alates 17. juulist 2015.
21. 3. augustil 2016 kuulutati Hellas maksejõuetuks. Ta ei ole tagasi maksnud HQ ja teiste lennupiletite ostusummat.
22. HQ ja teised pöördusid Madalmaade esimese astme kohtusse nõudega, et Aegean Airlinesilt mõistetaks nende kasuks välja kahjuhüvitis 17. juuli 2015. aasta lennu tühistamise eest ja et teda kohustataks neile tagasi maksma sellega seotud lennupiletite ostuhinna vastavalt ühelt poolt nii määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktile c kui ka artikli 7 lõike 1 punktile b ja teiselt poolt määruse artikli 8 lõike 1 punktile a.
23. Aegean Airlines vaidleb nendele nõuetele vastu, viidates, et määrus nr 261/2004 ei kuulu sellistel asjaoludel kohaldamisele, nimelt arvestades selle artikli 3 lõiget 6.
24. Siiski lükkas asja arutav esimese astme kohus 14. novembri 2017. aasta vaheotsusega selle kaitseargumendi tagasi põhjendusega, et määruse nr 261/2004 kohaldamine pakettreisi omavate reisijate suhtes on selle sätte kohaselt välistatud vaid siis, kui reisi tühistamine toimub olenemata sellest, kas lennuettevõtja on valmis selle reisi osaks olevaid lende teostama, ehkki käesoleval juhul see nii ei olnud(5).
25. Seetõttu mõistis esimese astme kohus nimetatud määruse alusel HQ-le ja teistele välja kindlasummalise kahjuhüvitise, mida nad nõudsid asjaomase lennu tühistamise eest(6). Kuid ta ei teinud otsust nõude kohta, mis puudutas lennupiletite ostuhinna tagasimaksmist.
26. Selle viimasega seoses väitis Aegean Airlines oma kaitseks, et isegi kui määrus nr 261/2004 kuulus antud asjas kohaldamisele, on siiski ilmne, et praegusel juhul oli tegemist pakettreisiga, mistõttu selle määruse artikli 8 lõike 2 kohaselt ei oleks ta pidanud HQ-le ja teistele tagasi maksma summat, mille nad olid oma lennupiletite ostmiseks maksnud asjaomase reisi korraldajale Hellasele.
27. Selles olukorras otsustas rechtbank Noord-Nederland (Noord-Nederlandi esimese astme kohus, Madalmaad) oma 21. veebruari 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 1. märtsil 2018, menetluse peatada ja esitada järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 261/2004 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisija, kellel on (liikmesriigi õigusesse üle võetud) pakettreise käsitleva direktiivi 90/[314] alusel õigus nõuda pileti ostuhinna tagasimaksmist reisikorraldajalt, ei saa enam esitada piletihinna tagasimaksmise nõuet lennuettevõtjale?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas reisija saab ikkagi nõuda pileti ostuhinna tagasimaksmist lennuettevõtjalt, kui on tõenäoline, et vastutavaks pidamise korral ei oleks reisikorraldaja rahaliselt suuteline piletihinda tagasi maksma ja et reisikorraldaja ei ole võtnud ka ennetavaid meetmeid, et tagada piletihinna tagasimaksmine?“
28. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad HQ ja teised, Aegean Airlines, Tšehhi ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon. 16. jaanuari 2019. aasta kohtuistungil kuulati ära põhikohtuasja pooled, Saksamaa valitsus ja komisjon.
IV. Analüüs
A. Eelotsuse küsimuste ese
29. Kahe eelotsuse küsimusega, mida minu arvates tuleks käsitleda koos, arvestades tihedaid sidemeid, mis neid ühendavad,(7) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, milline on seos määruse nr 261/2004, millega nähakse reisijatele ette mitmed minimaalsed õigused konkreetselt lennu tühistamise korral(8), ja direktiivi 90/314 vahel, millega ühtlustatakse pakettreisi omandanud tarbijate suhtes kehtivaid liikmesriikide õigusnorme(9).
30. Täpsemalt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada kõnealuse määruse artikli 8 lõiget 2, mis näeb ette, et selle artikli lõike 1 punktis a sätestatud reeglit – mille kohaselt reisija, kelle lend tühistati, peab saama tegutsevalt lennuettevõtjalt(10) tagasi nii oma lennupileti ostuhinna(11) kui ka vajaduse korral tagasilennu esimesse väljumiskohta – „kohaldatakse samuti reisijate suhtes, kelle lennud on osa paketist, välja arvatud õigus piletihinna tagasimaksmisele[(12)], kui neil on sellele õigus direktiivi 90/314/EMÜ alusel“ (kohtujuristi kursiiv).
31. Euroopa Kohtul palutakse peamiselt kindlaks määrata, kas see säte tähendab, et reisijal, kes on broneerinud lennu, mis moodustas osa tühistatud pakettreisist, ja kellel on seetõttu õigus nõuda reisikorraldajalt(13) direktiivi 90/314(14) – mis on liikmesriigi õigusesse üle võetud(15) – alusel selle täieliku ostuhinna tagasimaksmist, ei ole seega võimalik määruse nr 261/2004 alusel nõuda oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist lennuettevõtjalt.
32. Kui nõustuda selle tõlgendusega, tuleb Euroopa Kohtul teisele küsimusele vastates ka täpsustada, kas see aga ei kehti sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, nimelt konkreetselt juhul, kui asjaomane korraldaja ei ole rahaliselt suuteline(16) piletihinda tegelikult tagasi maksma(17) ega ole võtnud ühtegi meedet tagasimakse tagamiseks.
33. Arvestades käesolevas kohtuasjas esitatud tähelepanekuid, vastanduvad selles küsimuses kaks seisukohta. Esimese järgi, mida toetavad HQ ja teised ning komisjon, on reisijal, kes on ostnud lennu, mis moodustas osa tühistatud pakettreisist, õigus nõuda määruse nr 261/2004 alusel oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist tegutsevalt lennuettevõtjalt, kui ta ei ole direktiivi 90/314 üle võtva riigisisese õiguse alusel reisikorraldaja poole pöördudes tegelikult oma raha tagasi saanud.
34. Samas teise seisukoha järgi, mida toetavad Aegean Airlines ning Tšehhi ja Saksamaa valitsus, ei ole asjaomasel reisijal seda võimalik nõuda, kuna tal on direktiivist 90/314 tulenevalt õigus nõuda tagasimaksmist reisikorraldajalt, kaasa arvatud kui selle õiguse kasutamine ei ole reisikorraldaja rahaliste vahendite puudumise tõttu andnud konkreetseid tulemusi. Jagan järgmiselt nimetatud põhjustel teist seisukohta.
B. Määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 2 soovitatav tõlgendus
35. Määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 2 tõlgendus, mida ma soovitan järgida ning mis toob kaasa jaatava vastuse esimesele küsimusele ja eitava vastuse teisele küsimusele, on minu arvates kooskõlas kõikide hindamiskriteeriumidega, mida Euroopa Kohus harilikult kasutab(18) ja mida on allpool rakendatud.
1. Asjaomaste sätete sõnastus
36. Minu arvates tuleneb asjaomase lõike 2 sõnastusest, et üksnes „õiguse piletihinna tagasimaksmisele […] direktiivi 90/314 alusel“ olemasolust piisab iseenesest selleks, et lennu tühistamise tõttu tühistatud pakettreisi(19) omaval reisijal ei oleks õigust nõuda tegutsevalt lennuettevõtjalt selle määruse alusel oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist.
37. Vaadates määruse nr 261/2004 erinevaid keeleversioone peale prantsuskeelse versiooni(20), tundub mulle üsna selge, et eelnimetatud väljendit tuleb mõista nii, et piisab sellest, kui huvitatud isikul on asjaomane õigus direktiivi 90/314 alusel, nagu see on liikmesriikide õiguskorda üle võetud, ja et otsustav ei ole asjaolu, kas selle õiguse kasutamine toob konkreetselt kaasa soovitud raha tagasisaamise(21). Leian, et kui liidu seadusandja kavatses anda lõikele 2 muu tähenduse, oleks ta end kahtlemata selgemalt väljendanud, täpsustades, et määruse nr 261/2004 mõju peab avalduma siis, kui direktiivi 90/314 sätetest tulenev õigus tagasimaksmisele ei ole tegelikult tulemusi andnud. Seadusandja aga, nõudmata kuidagi, et ostuhinda ei saada tagasi selle direktiivi alusel, piirdus sellega, et mainis õigust piletihinna tagasimaksmisele, mis võib direktiivi alusel olemas olla, kui kõik selles sätestatud tingimused on täidetud.
38. Lisaks ei viita kuidagi ei määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 2 tekst ega muide ka määruse teiste sätete tekst(22), et selle autorid oleksid soovinud ette näha reservatsiooni asjaolude puhul, millele on viidatud teises eelotsuse küsimuses(23), nii et juhul, kui pakettreisi korraldaja ei ole rahaliselt suuteline ostuhinna tagasimaksmise kohustust direktiivi 90/314 alusel täitma ja ta ei ole võtnud ennetavaid meetmeid, võiks nõuda piletihinna tagasimaksmist lennuettevõtjalt(24). Niisiis ei saaks Euroopa Kohus, et mitte anda liialt laia või isegi contra legem tõlgendust, lisada liidu õigusnormile õiguslikke kriteeriume, mida liidu seadusandja ei ole sätestanud ega isegi mitte kavandanud(25).
39. Nagu Aegean Airlines ja Saksamaa valitsus märkisid kohtuistungil, siis kuigi Euroopa Kohus on varem otsustanud määruse nr 261/2004 teisi sätteid tõlgendada laiemalt kui sõnasõnalisest tähendusest a priori välja lugeda võiks(26), oleks käesolevas kohtuasjas HQ ja teiste ning komisjoni poolt esitatud laiendav tõlgendus siiski vastuolus asjaomase määruse artikli 8 lõike 2 sõnastusega, mis minu arvates ei ole ebaselge. Peale selle ei tooks selline tõlgendus kaasa ka asjaomase määruse, mida tuleb tõlgendada koostoimes direktiiviga 90/314, võimaliku lünga ilmselt tänuväärset täitmist, arvestades järgnevaid kaalutlusi.
2. Asjaomaste sätete tekkelugu
40. Tõlgendust, mida soovitan Euroopa Kohtul järgida, toetab minu arvates määruse nr 261/2004 tekkeloost saadud kogemus.
41. Kõigepealt tuletan meelde, et selle määrusega asendati määrus (EMÜ) nr 295/91(27), mis käsitles üksnes lennureisist mahajätmist ja sisaldas juba sätteid, mis korraldasid seost veidi enne seda määrust vastu võetud direktiiviga 90/314 ja mille kohaselt pidi reisikorraldaja lennureisile mittelubamise korral maksma oma klientidele nende lepingu mittetäitmise eest hüvitist vastavalt sellele direktiivile, kuid lennuettevõtja peab talle vajaduse korral maksma selle eest kompensatsiooni(28).
42. Lisaks rõhutan, et minu arvates näitab seadusandja kavatsusi seoses määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 2 sisuga selle õigusakti ettevalmistustööde areng.
43. Nagu märkis Aegean Airlines, sooviti komisjoni esitatud määruse esimeses ettepanekus seda täielikult kohaldada reisijate suhtes, kelle lend on osaks pakettreisist(29). Euroopa Parlament ei nõustunud nende reisijate hõlmamisega tulevase määruse kohaldamisalasse, kuna nende piisav kaitse oli tema väitel juba tagatud direktiiviga 90/314, mis peab reisikorraldajaid(30) vastutavaks pakettreisi, sealhulgas lennutranspordi(31) nõuetekohase elluviimise eest. Muudetud ettepanekus jäi komisjon siiski oma algse seisukoha juurde, väites, et selle direktiiviga tagatud kaitse ei ole võrdväärne, kuna see ei anna reisijatele „automaatseid“ õigusi(32). Euroopa Liidu Nõukogu valis lahenduse, mis oli kuldne kesktee komisjoni ja Euroopa Parlamendi ettepanekute vahel(33), kes nõustusid selle kompromissiga, leides, et see võimaldab neil saavutada oma vastavate ettepanekutega taotletavaid eesmärke(34).
44. Minu arvates tuleneb nendest asjaoludest, et määruse nr 261/2004 viimase versiooni autorid ei tahtnud mitte pakettreisi reisijad selle kohaldamisalast täielikult välistada, vaid jätta nende suhtes alles eelnevalt direktiiviga 90/314 kehtestatud ja piisava kaitse tagava süsteemi mõju. Olen selles küsimuses Aegean Airlinesiga samal arvamusel, et komisjoni muudetud ettepanekus esitatud vastuväited(35) ei olnud põhjendatud. Selle direktiiviga, nagu ka määrusega nr 261/2004, antakse õigused, mille järgimise nõudmiseks ei ole vaja pöörduda kohtusse, välja arvatud juhul, kui võlgnik ei soostu neid järgima.
45. Täpsemalt, mis puudutab pakettreisi tühistamist lennu tühistamise tõttu ja sellest tuleneda võivat õigust lennupiletite ostuhinna tagasimaksmisele, siis minu arvates läheb lõplik tekst Euroopa Parlamendi esitatud suunas, kuna seadusandja asus seisukohale, et sellise reisi ostnud reisijate huvid on piisavalt kaitstud direktiiviga 90/314, teades, et sellega ette nähtud kaitsvad mehhanismid peaksid liikmesriikides toimima nõuetekohaselt(36). Seega tuleneb minu arvates asjaomase määruse artikli 8 lõikest 2, et selle artikli lõike 1 punkt a on kohaldatav sellistele reisijatele niivõrd, kuivõrd see võimaldab neil saada ühelt poolt vajaduse korral tagasilennu esimesse väljumiskohta ja teiselt poolt saavutada nende lennupileti ostuhinna tagasimaksmise, kuid tingimusel, et õigus nõuda ostuhinna tagasimaksmist ei tulene juba direktiivist 90/314, seetõttu üksnes juhtudel, kui selles sätestatud tingimused ei ole selle õiguse tekkimiseks täidetud.
46. Lisaks leian, et siin esitatud lahendus ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega(37), millele Euroopa Kohus on küll viidanud määruse nr 261/2004 teiste sätete tõlgendust käsitlevates otsustes(38), arvestades valikuid, mille liidu seadusandja on põhjendatult teinud asjaomase määruse ja direktiivi 90/314 vahelise seose osas. Seadusandja otsustas, et pakettreisi omavad isikud peavad põhimõtteliselt kuuluma asjaomase määruse kohaldamisalasse, kuid siiski kohaldatakse nende suhtes konkreetseid kohandusi(39). Peale selle ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise tingimused käesoleval juhtumil minu arvates täidetud, kuna reisijad, kes on omandanud lennu pakettreisi raames, ei ole objektiivselt sarnases olukorras nende reisijatega, kes on ostnud sama lennu, kuid väljaspool pakettreisi, milles on määratluse kohaselt kombineeritud mitu teenuse osutamist.
47. Viimaks märgin, et asjaomaste ettevalmistavate tööde jooksul ei ole kuidagi kavandatud näha analüüsitud määruses ette reservatsiooni juhtumite jaoks, mida on nimetatud teises eelotsuse küsimuses ning mille korral reisikorraldaja ei ole rahaliselt suuteline piletihinda tagasi maksma ega ole võtnud selleks ennetavaid meetmeid.
3. Asjaomaste sätete kontekst
48. Määruse nr 261/2004 artikli 8 lõige 2 kuulub erilisse konteksti nii selles määruses kui ka seda ümbritsevate õigusnormide osas, mis kinnitab minu esitatud tõlgendust.
49. Esiteks, komisjon väidab, et nimetatud artikli 8 lõige 2 kaldub kõrvale põhimõttest, mille kohaselt lennuettevõtja peab määruses nr 261/2004 sätestatud tingimustel maksma reisijatele hüvitist ja andma neile abi, mistõttu tuleb seda tõlgendada kitsendavalt, nagu Euroopa Kohus on otsustanud selle õigusakti teiste sätete puhul(40).
50. Siiski tuleb märkida, et liidu seadusandja ise sõnastas selle sätte nii, et selle kohaldamisala on juba rangelt piiratud, kuna selles sisalduv erand piirdub selle artikli lõike 1 punkti a esimeses taandes sätestatud õigusega piletihinna tagasimaksmisele(41). Peale selle on artikli 8 lõikel 2 eriline eesmärk, mis minu arvates eristab seda teistest Euroopa Kohtu poolt juba tõlgendatud määruse nr 261/2004 sätetest, kuna sellega soovitakse tagada määruse asjakohane seos direktiiviga 90/314 ning konkreetsemalt panna piletihinna tagasimaksmise kohustus olenevalt olukorrast kas lennuettevõtjale või reisikorraldajale. Viimaks ei saaks sätte range tõlgendamine tähendada seda, et sellest loetakse välja tingimusi, mida seal ei ole nimetatud.
51. Seetõttu ei saaks minu arvates selle lõike 2 erandit kehtestavast olemusest otseselt järeldada, et lennuettevõtja peaks maksma pakettreisi omavatele reisijatele hüvitist juhul, kui reisikorraldaja ei ole seda direktiivi 90/314 alusel teinud. Vastupidi, kui seadusandja kavatsus oli panna lennuettevõtjale selline garantiikohustus lisaks selle direktiiviga reisikorraldaja suhtes juba kehtestatud kohustustele, oleks ta seda asjaomases määruses kindlasti selgesti öelnud.
52. Seda seisukohta toetab minu arvates üks teine määruse nr 261/2004 säte, mis käsitleb selle õigusakti ja direktiivi 90/314 vahelist koosmõju, nimelt selle määruse artikli 3 lõige 6(42). Nimelt on selles lõikes sätestatud ühelt poolt, et määrus nr 261/2004 ei mõjuta õigusi, mis pakettreisi ostnud reisijatele tekivad asjaomasest direktiivist, ning teiselt poolt, et seda määrust ei tohi kohaldada juhtudel, kui asjaomane reis tühistatakse muul põhjusel kui lennu tühistamine(43). Mulle tundub, et liidu seadusandja on soovinud anda direktiivile 90/314 teatava prioriteedi, isegi kui määrus nr 261/2004 kuulub selliste reisijate suhtes vastavalt kindlaksmääratud piirides paralleelselt kohaldamisele.
53. Teiseks, arvestades määruse nr 261/2004 artikli 8 lõike 2 eespool nimetatud erilist eesmärki, ei tule minu arvates selle tõlgendamisel konteksti osas piirduda asjaomase määruse teiste sätete tõlgendusega, vaid võtta arvesse ka selles sättes viidatud teise õigusakti sisu, ehk teisisõnu võtta nõuetekohaselt arvesse direktiivi 90/314 sisu.
54. Nimelt nähakse selle direktiivi artikli 4 lõike 6 punktis b ette erikord, mille raames juhul, kui pakettreisi korraldaja tühistab reisi mis tahes põhjusel enne kokkulepitud ärasõidukuupäeva, on reisi ostnud tarbijal õigus „saada võimalikult kiiresti tagasi kõik tema poolt vastavalt [selle ettevõtjaga sõlmitud] lepingule makstud summad“(44). See makstud summade tagasimaksmine hõlmab muu hulgas lennupiletite hinda.
55. Lisaks ja eelkõige sisaldab direktiiv 90/314 juba oma artiklis 7 konkreetseid nõudeid selleks, et direktiiviga ette nähtud ostuhinna tagasimaksmine oleks tagatud ka juhul, kui reisikorraldaja on maksejõuetu(45). Juhul kui reisikorraldaja ei täida talle artiklist 7 tulenevaid kohustusi, ei õigusta miski seda, et vastav tagamiskohustus pannakse lennuettevõtjale, nõudes, et ta maksaks reisikorraldaja klientidele tagasi nende lennupiletite ostuhinna. Rõhutan, et kui sellist tagamissüsteemi liikmesriikides korrektselt rakendatakse, kindlustab see reisijatele eriti tõhusa kaitse(46). Need sätted on kohustuslikud, isegi kui nendega ei kaasne sanktsiooni, ja minu arvates peab reisikorraldaja neid järgima pädevate asutuste järelevalve all(47). Kui ilmneb, et liikmesriigi asutused ei ole võtnud kõiki direktiiviga nõutavaid meetmeid, et õigus piletihinna tagasimaksmisele oleks tõhus(48), ei ole välistatud selle liikmesriigi vastutus(49).
56. Seega, võttes arvesse direktiivi 90/314, tundub mulle, et reisikorraldaja võimaliku maksejõuetuse küsimus kuulub üksnes selle direktiivi kohaldamisalasse ja mitte määruse nr 261/2004 kohaldamisalasse, mida muu hulgas kinnitab selgelt uus pakettreise käsitlev direktiiv(50). Teises eelotsuse küsimuses tõstatatud asjaolud ei saaks seega õigustada seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud erijuhtumil peab lennuettevõtja tagasi maksma sellise pakettreisi omava reisija lennupileti ostuhinna, kes ei ole raha tagasi saanud selle reisi korraldajalt.
4. Asjaomaste sätete eesmärgid
57. Hoolimata HQ ja teiste ning komisjoni sellekohastest väidetest leian, et siin esitatud tõlgendus ei lähe vastuollu asjaomaste sätetega taotletavate eesmärkidega, mis puudutab nii määruse nr 261/2004 üldeesmärke kui ka selle artikli 8 lõike 2 konkreetseid eesmärke.
58. On kindel, nagu see on märgitud selle määruse preambulis(51), et selle üldeesmärk on tagada reisijatele, kelle suhtes seda kohaldatakse, kaitstuse kõrge tase, püüdes kõrvaldada eelkõige lennu tühistamise tõttu nendele isikutele tekkivaid tõsiseid ebamugavusi. Euroopa Kohus on sellele eesmärgile korduvalt tuginenud, täpsemalt selleks, et põhjendada asjaomastele reisijatele tagatud õiguste ulatuslikku tõlgendamist(52).
59. Siiski, nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, on määrusel nr 261/2004 ka teine eesmärk, mida tuleb samuti nõuetekohaselt arvesse võtta, nimelt tagada tasakaal kaitstavate reisijate ja lennuettevõtjate huvide vahel(53). Isegi kui liidu seadusandja on otsustanud anda tegutsevale lennuettevõtjale keskse rolli hüvitise maksmises ja abi andmises, millele reisijatel on õigus, eelkõige reisi tühistamise korral(54), ei tähenda see siiski seda, et vedaja peab mis tahes juhtumil kandma rahalist koormust üksi.
60. Eelkõige, mis puudutab pakettreisi kuuluva lennu tühistamist, siis leian, et sellest tulenev vastutus ja sellega seonduvad kulud peavad olema jagatud reisikorraldaja ja tegutseva lennuettevõtja vahel sõltuvalt nende vastavatest kohustustest, mis tulenevad mitte üksnes direktiivi 90/314 või määruse nr 261/2004 kohaldatavatest sätetest, vaid ka ühelt poolt reisikorraldaja ja tema kliendi ning teistelt poolt selle reisikorraldaja ja lennuettevõtja vahel sõlmitud lepingutes võetud kohustustest(55).
61. Igal juhul ei ole minu arvates ühtegi õiguslikku alust ega ka objektiivset põhjust sellele, et panna reisikorraldaja maksejõuetuse korral tagamise kohustus tegelikkuses lennuettevõtjale, kohustades teda sellisel juhtumil pakettreisi reisijatele piletihinda tagasi maksma, ning eriti kui, nagu ma juba rõhutasin, direktiiv 90/314 sisaldab sätteid, mis võimaldavad nende järgimise korral just nimelt selliseid probleeme lahendada(56).
62. Peale selle ei saaks määrusega nr 261/2004 taotletava reisijate kaitse üldeesmärgi arvesse võtmine tuua kaasa seda, et Euroopa Kohus otsustab määruse artikli 8 lõike 2 puhul niisuguse tõlgenduse kasuks, mis ei oleks kooskõlas selle sätte sõnastuse ja konkreetse eesmärgiga.
63. Viimati mainitu osas leian, et artikli 8 lõike 2 erieesmärk on luua asjakohane seos määruse nr 261/2004 ja direktiivi 90/314 vahel, püüdes säilitada mõlema õigusakti kohaldamisala ning takistades samas tarbijaid saamast selliseid eelisõigusi, mis õigusnormide võimaliku kumulatsiooni tõttu võiksid olla ülemäärased.
64. Kavatsus vältida kahju kannatanud reisija liigset kaitsmist asjaomasest määrusest ja direktiivist tulenevate õiguste kumulatiivse kohaldamisega nähtub ka komisjoni teatisest, milles käsitletakse nimelt seda, milline oleks sobiv viis kombineerida asjaomast määrust uue pakettreise käsitleva direktiiviga(57), märkides, et see direktiiv välistab reisijale hüvitise maksmise korral sõnaselgelt „ülemäärase hüvitamise“(58).
65. Samas vaimus leian, et reisija lennupileti ostuhinda ei peaks tema pakettreisi tühistamise korral kunagi kaks korda tagasi maksma, kui tal on võimalus tugineda vabal valikul kas direktiivile 90/314 ja/või määrusele nr 261/2004. Järelikult, kui huvitatud isik täidab vajalikud tingimused, et saada õigus piletihinna tagasimaksmisele selle direktiivi kohaselt, ei saa ta minu arvates seda taotleda ka kõnealuse määruse alusel, isegi kui selle õiguse kasutamine ei ole toonud konkreetset tagajärge, nagu käesoleval juhtumil ainsa võlgniku ehk reisikorraldaja täitmatajätmise tõttu, olles täheldanud, et selline majanduslik risk on alati võimalik(59), ning olles meelde tuletanud, et direktiivi artikli 7 eesmärk ongi just hoida ära sellise olukorra tekkimine, kus tarbija ei saa osutatud juhtumitel mingit hüvitist.
66. Viimaks märgin täielikkuse huvides, et siin esitatud tõlgendus on kooskõlas praktiliste kaalutlustega, mida ei saa täielikult tähelepanuta jätta. Nagu väitsid Aegean Airlines ja Saksamaa valitsus, kui otsustatakse, et tegutsev lennuettevõtja peab tagasi maksma sellise reisija lennupileti ostuhinna, kes on selle ostnud kolmandalt isikult pakettreisi raames, oleks üldiselt väga keeruline või isegi võimatu teada saada, mis summa ta peab sellele reisijale maksma. Nimelt võttes arvesse, et lennupileti hind sisaldub ostuhinnas, mis hõlmab olemuselt paljude teenuste hinda, mille komponente teab üldreeglina üksnes reisikorraldaja, siis ei tea ei lennuettevõtja(60) ega ka ostja, milline osa ostuhinnast vastab asjaomasele lennule. Teisiti öeldes tundub mulle ebareaalne asuda seisukohale, et lennuettevõtja suudaks iga kord välja arvutada täpse summa(61), mis tuleb reisijale selliste asjaolude korral tagasi maksta.
67. Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleks minu arvates määruse nr 261/2004 artikli 8 lõiget 2 tõlgendada nii, et reisijal, kellel on liikmesriigi õigusesse üle võetud direktiivi 90/314 alusel õigus nõuda oma pakettreisi korraldajalt selle reisi tühistamise korral kõikide tema poolt reisikorraldajale nendevahelise lepingu kohaselt makstud summade hüvitamist, ei ole õigust taotleda selle määruse alusel oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist tegutsevalt lennuettevõtjalt, sealhulgas juhul, kui asjaomane reisikorraldaja ei ole rahaliselt suuteline piletihinda tagasi maksma ega ole võtnud ennetavaid meetmeid, mis tagaksid lennupileti tagasimaksmise.
V. Ettepanek
68. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata rechtbank Noord-Nederlandi (Noord-Nederlandi esimese astme kohus, Madalmaad) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisijal, kellel on liikmesriigi õigusesse üle võetud nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta alusel õigus nõuda oma pakettreisi korraldajalt selle reisi tühistamise korral kõikide tema poolt reisikorraldajale nendevahelise lepingu kohaselt makstud summade hüvitamist, ei ole õigust taotleda selle määruse alusel oma lennupileti ostuhinna tagasimaksmist tegutsevalt lennuettevõtjalt, sealhulgas juhul, kui asjaomane reisikorraldaja ei ole rahaliselt suuteline piletihinda tagasi maksma ega ole võtnud ennetavaid meetmeid, mis tagaksid lennupileti tagasimaksmise.