ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)
12. veebruar 2019(*)
Lepinguväline vastutus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamise otsus – Trahvid – Otsuse osaliselt tühistav kohtuotsus – Trahvi põhisumma tagasimaksmine – Viivitusintress – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Põhjuslik seos – Kahju – ELTL artikkel 266 – Delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a teine lause
Kohtuasjas T‑201/17,
Printeos, SA, asukoht Alcalá de Henares (Hispaania), esindajad: avocat H. Brokelmann ja avocat P. Martínez-Lage Sobredo,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Dintilhac ja F. Jimeno Fernández,
kostja,
mille ese on esimese võimalusena ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue saada hüvitist kahju eest, mis tekkis komisjoni keeldumise tõttu maksta hagejale intresse trahvi põhisummalt pärast seda, kui 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsusega Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15, EU:T:2016:722) tühistati komisjoni 10. detsembri 2014. aasta otsus C(2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud); ja teise võimalusena ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta otsus nimetatud keeldumise kohta,
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud V. Kreuschitz (ettekandja), I. S. Forrester, N. Półtorak ja E. Perillo,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 3. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Komisjon tuvastas oma 10. detsembri 2014. aasta otsuses C(2014) 9295 final, mis käsitleb [ELTL] artikli 101 kohast ja EMP lepingu artikli 53 kohast menetlust (Juhtum AT.39780 – Ümbrikud) (edaspidi „2014. aasta otsus“), et teiste hulgas hageja Printeos, SA on rikkunud ELTL artiklit 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, kuna ta osales perioodil 8. oktoobrist 2003 kuni 22. aprillini 2008 kartellikokkuleppes, mis sõlmiti ja mida täideti standardsete ümbrike ja spetsiaalse trükiga ümbrike Euroopa turul, sealhulgas Taanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Norras. See otsus võeti vastu pärast kokkuleppemenetlust, mis viidi läbi vastavalt komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101 ja 102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18), artiklile 10a ja komisjoni teatisele, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud vastu vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklitele 7 ja 23 (ELT 2008, C 167, lk 1).
2 Arvestades 2014. aasta otsuse artikli 1 lõikes 5 tuvastatud rikkumist, määras komisjon hagejale solidaarselt koos tema teatavate tütarettevõtjatega tasumisele kuuluva trahvi summas 4 729 000 eurot (selle otsuse artikli 2 lõike 1 punkt e).
3 Nimetatud otsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt tuli trahv maksta kolme kuu jooksul alates sellest teatamisest.
4 2014. aasta otsuse artikli 2 lõikes 3 on sätestatud:
„Alates nimetatud tähtaja lõppemisest lisanduvad trahvisummale automaatselt intressid käesoleva otsuse vastuvõtmise kuu esimesel tööpäeval E[uroopa Keskpanga (EKP)] poolt oma põhilistele refinantseerimistehingutele kohaldatavas määras, mida suurendatakse 3,5 protsendipunkti võrra.
Kui artiklis 1 mainitud ettevõtja esitab hagi, katab ta trahvisumma selle maksmise tähtpäevaks kas aktsepteeritava finantstagatise esitamisega või makstes trahvisumma ajutiselt kooskõlas komisjoni [29. oktoobri 2012. aasta] delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012[, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1)], artikliga 90.“[mitteametlik tõlge]
5 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 3 esimene lõik tugineb delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 83 pealkirjaga „Viivis“, milles on sätestatud järgmist:
„1. […] [K]õikide artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade pealt [arvutatakse] viivist käesoleva artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt.
2. Artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajaks tasumata saadaolevate summade viivisemäär on Euroopa Keskpanga poolt oma peamiste refinantseerimistehingute suhtes kohaldatav, Euroopa Liidu Teataja C-seerias avaldatud määr, mis kehtib maksetähtpäeva kuu esimesel kalendripäeval ning mida suurendatakse
[…]
b) kolme ja poole protsendipunkti võrra kõikidel muudel juhtudel.
[…]
4. Kui võlgnik esitab trahvide puhul finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib makse asemel, on artikli 80 lõike 3 punktis b nimetatud tähtajast alates kohaldatav viivisemäär käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud määr, mis kehtib alates trahvi määramise otsuse vastuvõtmise kuu esimesest päevast ja mida suurendatakse ainult 1,5 protsendipunkti võrra.“
6 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 83 tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1; edaspidi „finantsmäärus“), artikli 78 lõikele 4, mis annab komisjonile kooskõlas sama määruse artikliga 210 õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, sealhulgas viivist käsitlevate üksikasjalike eeskirjade kohta.
7 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 90, mida mainitakse 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 3 teises lõigus (vt eespool punkt 4), sätestab muu hulgas järgmist:
„1. Kui Euroopa Liidu Kohtusse esitatakse hagi komisjoni otsuse vastu, millega on ELi toimimise lepingu või Euratomi asutamislepingu alusel määratud trahv või muu rahaline karistus, ja kuni ajani, mil kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud, maksab võlgnik kas asjaomased summad ajutiselt peaarvepidaja määratud pangakontole või esitab finantstagatise, mida peaarvepidaja aktsepteerib. Kõnealune tagatis on sõltumatu trahvi või muu rahalise karistuse tasumise kohustusest ja see peab olema realiseeritav esimesel nõudmisel. Tagatis katab nii nõude põhisumma kui ka tasumisele kuuluva viivise vastavalt [finantsmääruse] artikli 83 lõikes 4 täpsustatule.
2. Komisjon tagab ajutiselt makstud summad, investeerides need finantsvaradesse, tagades seeläbi rahaliste vahendite turvalisuse ja likviidsuse ning seades ühtlasi eesmärgiks saavutada positiivne tootlus.
[…]
4. Kui kõik õiguskaitsevahendid on ammendatud ja trahv või rahaline karistus on tühistatud või selle summat on vähendatud, võetakse ükskõik milline järgmistest meetmetest:
a) põhjendamatult sisse nõutud summad ja nendelt kogunenud intressid makstakse asjaomasele kolmandale isikule tagasi. Juhul kui asjaomase ajavahemiku kogutootlus on olnud negatiivne, makstakse põhjendamatult sisse nõutud summad tagasi nimiväärtuses;
b) kui on esitatud finantstagatis, siis see vabastatakse asjakohasel viisil.“
8 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikkel 90 tugineb finantsmääruse artikli 83 lõikele 4, mis annab komisjonile õiguse kooskõlas sama määruse artikliga 210 võtta vastu delegeeritud õigusakte üksikasjalike eeskirjade kohta, milles käsitletakse trahvide, rahaliste karistuste ja kogunenud intressidena saadud summasid.
9 2014. aasta otsus edastati hagejale 11. detsembril 2014.
10 16. veebruari 2015. aasta e-kirjas tuletas komisjon hagejale meelde, et määratud trahv peab kolme kuu jooksul selle otsuse teatamisest olema kaetud ja et kui ta kavatseb esitada Üldkohtule tühistamishagi, peab ta kas esitama piisava pangagarantii või trahvi ajutiselt ära maksma.
11 Sellele e-kirjale oli lisatud 20. juuli 2002. aasta teabekiri „Information Note on Provisionally Paid or Guaranteed Fines“ (teabekiri trahvide kohta, mida on ajutiselt makstud või mille suhtes on antud tagatis). Selles teatises oli muu hulgas märgitud:
„Vastavalt [komisjoni 23. detsembri 2002. aasta] määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002[, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145)] artiklile 85a nõuab peaarvepidaja asjaomaselt ettevõtjalt ajutiselt sisse trahvi, mille peale on esitatud Euroopa Liidu Kohtusse hagi, või nõuab, et see ettevõtja esitaks tagatise. Pärast kõikide õiguskaitsevahendite ärakasutamist kantakse ajutiselt sissenõutud summad ja nendelt kogunenud intressid eelarvesse või makstakse tervikuna või osaliselt asjaomasele ettevõtjale tagasi.
[…]
Komisjoni poolt alates 2010. aastast määratud trahvide korral investeerib komisjon ajutiselt tasutud summad fondi, mis koosneb varade portfellist, mille riskipositsioon on piiratud kõrge kvaliteediga riigikrediidiga, mille järelejäänud tähtaeg on maksimaalselt [kaks] aastat, ja mida haldavad komisjoni talitused.
Kui Euroopa Kohus tühistab trahvi tervikuna või osaliselt, maksab komisjon tagasi tervikuna või osaliselt tühistatud summa, millele lisandub garanteeritud tootlus.
See garanteeritud tootlus tugineb kindla võrdlusindeksi sooritusele, mida mõõdetakse investeeringu kestuse põhjal. […]“ [mitteametlik tõlge]
12 Määruse nr 2342/2002 artiklis 85 on muu hulgas sätestatud:
„1. Kui mõnda ühenduse kohtusse esitatakse hagi komisjoni otsuse vastu, millega on EÜ asutamislepingu või Euratomi asutamislepingu alusel määratud rahatrahv, karistusmakse või muu trahv, ja kuni ajani, mil kõik õiguskaitsevahendid on ära kasutatud, nõuab peaarvepidaja asjaomased summad võlgnikult sisse ajutiselt või nõuab võlgnikult finantstagatise esitamist. Nõutav finantstagatis on sõltumatu rahatrahvi, karistusmakse või muu trahvi maksmise kohustusest ja see peab olema realiseeritav esimesel nõudmisel. Tagatis katab nii nõude põhisumma kui ka tasumisele kuuluva viivise vastavalt [sama määruse] artikli 86 lõikes 5 täpsustatule.
2. Pärast kõikide õiguskaitsevahendite ärakasutamist kantakse ajutiselt sissenõutud summad ja nendelt kogunenud intressid eelarvesse või makstakse võlgnikule tagasi. Finantstagatis realiseeritakse või vabastatakse.“
13 Delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 290 esimese lõigu kohaselt on alates 1. jaanuarist 2013 määruse nr 2342/2002 artikkel 85a kehtetuks tunnistatud ja asendatud delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikliga 90 (vt punkt 7 eespool).
14 Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2015 saabunud avaldusega esitas hageja ELTL artikli 263 alusel hagi, milles ta esimese võimalusena taotles 2014. aasta otsuse tühistamist.
15 9. märtsil 2015 maksis hageja ajutiselt trahvi, mis talle oli nimetatud otsusega määratud.
16 10. märtsil 2015 teatasid hageja esindajad komisjonile nimetatud hagiavalduse esitamisest ning trahvi ajutisest maksmisest.
17 Vastavalt delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 2 kanti hageja poolt ajutiselt tasutud trahvisumma finantsvarade fondi, mis oli loodud vastavalt komisjoni 15. juuni 2009. aasta otsusele K(2009) 4264 (lõplik) (ajutiselt sissenõutud trahvide haldamisel riskide vähendamise kohta) ja mida juhtis majandus- ja finantsküsimuste peadirektoraat (edaspidi „BUFI fond“). See otsus tugines nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarvele kohaldatavat finantsmäärust (EÜT 2002, L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74), artiklile 74, mis asendati finantsmääruse artikliga 83.
18 Üldkohus tuvastas 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15, EU:T:2016:722, edaspidi „kohtuotsus Printeos“), et komisjon oli rikkunud ELTL artikli 296 teise lõigu tähenduses põhjendamiskohustust, ning tühistas seetõttu 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punkti e. See kohtuotsus on jõustunud.
19 14. detsembri 2016. aasta e-kirjaga teatas komisjon hagejale oma kavatsusest maksta talle tagasi trahvisumma, mis oli ajutiselt tasutud, ning edastas hagejale selleks vajalikud vormid.
20 15. detsembri 2016. aasta e-kirjaga saatsid hageja esindajad täidetud vormid komisjonile tagasi.
21 26. jaanuari 2017. aasta e-kirjaga teatas komisjon hageja esindajatele, et ta maksab trahvi tagasi järgneval nädalal.
22 Samal päeval vastasid hageja esindajad komisjonile, et nad eeldavad ja nõuavad, et trahvi tagasimaksmine hõlmaks sellele lisandunud intresse, mis on kogunenud alates hetkest, kui hageja trahvi tasus, st 9. märtsist 2015, vastavalt määras, mida kohaldas Euroopa Keskpank oma põhirefinantseerimistehingutele (edaspidi „EKP refinantseerimismäär“), mida suurendati 3,5 protsendipunkti võrra, st 2014. aasta otsuse artikli 2 lõikes 3 toodud intressimäära võrra, mis oli ette nähtud hilinemisega maksmise puhuks (st pärast nimetatud otsuse artikli 2 lõikes 2 toodud tähtaja lõppu).
23 Sama kuupäeva kandvate e-kirjadega (edaspidi koos „vaidlusalune e-kiri“) vastas komisjon hageja esindajatele järgmist:
„Nagu on selgitatud meie [teabekirjas], mis saadeti teile 16. veebruaril 2015, investeeritakse ajutiselt sissenõutud trahvid fondi. Trahvi tühistamise korral teeb komisjon tagasimakse, millele lisandub garanteeritud tootlus kindla võrdlusindeksi soorituse põhjal. Kuna see tulemus oli negatiivne, siis makstakse teile tagasi üksnes põhisumma.
Infoks on lisatud väljamakse summa arvutused, mida on kontrollinud [äriühing] D.“
24 Komisjoni ütluste kohaselt, millele ei ole vastu vaieldud, oli BUFI fondi kumuleeritud tootlus negatiivne nii 2015. aastal (–0,09%) kui ka 2016. aastal (–0,265%). Samuti oli EKP hoiustamise püsivõimaluse intressimäär (ECB deposit faciliy rate) negatiivne alates 5. juunist 2014, seega –0,10 alates 2014. aasta juunist, –0,20 alates 2014. aasta septembrist, –0,30 alates 2015. aasta detsembrist ja –0,40 alates 2016. aasta märtsist. Lõpuks oli EKP refinantseerimismäär alates 9. märtsist 2015 0,05% ja alates 16. märtsist 2016 0%.
25 27. jaanuari 2017. aasta e-kirjaga vastasid hageja esindajad, et ELTL artikli 266 alusel oli komisjonil kohustus võtta kõik meetmed kohtuotsuse Printeos täitmiseks. Nad viitasid põhjenduseks sisuliselt 10. oktoobri 2001. aasta kohtuotsusele Corus UK vs. komisjon (T‑171/99, EU:T:2001:249, punktid 50–53, edaspidi „kohtuotsus Corus“), väites, et see kohustus võib juba täidetud akti korral kaasa tuua selle, et hageja tuleb uuesti panna olukorda, kus ta oli enne nimetatud akti (restitutio in integrum põhimõte). Sellise kohtuotsuse korral, millega ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahv tühistatakse või seda vähendatakse, on komisjonil niisiis kohustus tagastada selle ettevõtja poolt alusetult tasutud trahv, mis hõlmab nii nimetatud trahvi põhisummat kui ka sellelt summalt arvestatavat intressi.
26 1. veebruaril 2017 sai hageja oma pangaarvele ülekande komisjonilt summas 4 729 000 eurot, mis vastas trahvile, mille hageja oli 9. märtsil 2015 ajutiselt tasunud.
27 3. veebruari 2017. aasta e-kirjaga lükkas komisjon tagasi hageja argumendid, tuginedes eelkõige delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõikele 4. Ta täpsustas muu hulgas ka järgmist:
„Esiteks on Teie klient valinud ajutise maksmise, mitte aga finantstagatise andmise. Lisaks oli teie klient täiesti teadlik, et ajutise makse summa investeeritakse fondi. Nimetatud fondi toimimist ja garanteeritud tootluse mõistet on üksikasjalikult selgitatud teile 16. veebruaril 2015 saadetud teabekirjas.
Kuna 10. märtsi 2015 ja 25. jaanuari 2017 vahelise perioodi kogutootlus oli negatiivne, siis on garanteeritud tootlus 0 eurot ning teie kliendile makstakse tagasi vaid põhisumma.“
Menetlus ja poolte nõuded
28 Üldkohtu kantseleisse 31. märtsil 2017 saabunud avaldusega esitas hageja käesoleva hagi.
29 Ettekandja kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (kolmas koda) avada menetluse suulise osa ja Üldkohtu kodukorra artiklis 89 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitas ta pooltele kirjalikud küsimused selle kohta, millist mõju avaldab vaidluse lahendusele eelkõige 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International (C‑336/13 P, EU:C:2015:83, edaspidi „kohtuotsus IPK“), paludes pooltel vastata osaliselt kirjalikult, osaliselt kohtuistungil. Pooled esitasid oma vastused Üldkohtu kirjalikele küsimustele määratud tähtajal.
30 Kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus kolmanda koja ettepanekul anda kohtuasja lahendamiseks laiendatud koosseisule.
31 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 3. juuli 2018. aasta kohtuistungil.
32 Vastuseks Üldkohtu suulistele küsimustele märkis hageja esiteks, et ta ei soovi oma hagi esimeses nõudes enam tugineda ELTL artikli 266 esimesele lõigule kui peamisele õiguslikule alusele iseseisva õiguskaitsevahendi tähenduses, ja teiseks, et selles mainitud „tasandusintressi“ tuleb mõista kohtuotsuse IPK punkti 30 tähenduses kui „viivitusintressi“; see kanti kohtuistungi protokolli.
33 Hageja palub Üldkohtul:
– kohustada komisjoni maksma hüvitis summas 184 592,95 eurot, mis vastab viivitusintressile, mis on arvutatud 4 729 000 eurolt EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 2 protsendipunkti võrra, ajavahemikul 9. märtsist 2015 kuni 1. veebruarini 2017 (edaspidi „kõnealune periood“), või teise võimalusena intressimäära alusel, mida Üldkohus peab sobivaks;
– mõista komisjonilt välja viivis eelmises taandes nimetatud summalt ajavahemiku eest 1. veebruarist 2017 kuni hetkeni, mil komisjon maksab eelmises punktis nõutud summa kohtuotsuse alusel, milles käesolev hagi rahuldatakse, EKP poolt tema refinantseerimistehingute suhtes kohaldatavas määras, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, või määras, mida Üldkohus peab sobivaks;
– teise võimalusena tühistada vaidlusalune e-kiri;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
34 Kohtuistungil palus hageja suurendada EKP refinantseerimismäära, mida mainiti eespool punkti 33 esimeses taandes, 3,5 protsendipunkti võrra.
35 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta kahju hüvitamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– tunnistada vastuvõetamatuks nõue tühistada vaidlusalune e-kiri või teise võimalusena jätta see nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– tunnistada vastuvõetamatuks delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 90 lõike 4 punkti a (edaspidi „vaidlusalune säte“) õigusvastasuse vastuväide, või teise võimalusena lükata see põhjendamatuse tõttu tagasi;
– kui loetakse asjakohaseks määrata hagejale kahjuhüvitis või välja mõista intressid, siis arvutada need kostja vastuse punktides 65–78 esitatud kriteeriumide alusel;
– igal juhul mõista kohtukulud välja hagejalt või teise võimalusena, kui hagejale mõistetakse välja kahjuhüvitis, jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
36 Olles loobunud oma hagi esimesest nõudest, mis tugines ELTL artikli 266 esimesele lõigule kui iseseisvale õiguskaitsevahendile (vt eespool punkt 32), palub hageja esimese võimalusena ELTL artikli 266 teise lõigu alusel, koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõikega 3, et talle määrataks hüvitis, mis vastab viivitusintressile, mida komisjon oleks talle pidanud kohtuotsuse Printeos alusel maksma, kui komisjon maksis tagasi trahvi põhisumma, mille ta oli alusetult tasunud vastavalt 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 1 punktile e, mis viidatud kohtuotsusega tühistati.
37 Hageja täpsustab, et eelkõige vaidlusalune säte ei kohaldu ELTL artikli 266 teise lõigu ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel kahju hüvitamisele. Isegi kui see oleks nii, rikuks see säte ELTL artikleid 266 ja 340, harta artikli 41 lõiget 3 ja artiklit 47, kusjuures hageja viitab nendele rikkumistele õigusvastasuse vastuväite alusel ELTL artikli 277 tähenduses.
38 Teise võimalusena palub hageja ELTL artikli 263 alusel tühistada vaidlusalune e-kiri, mis tugines kehtetuks tunnistatud ja mittekohaldatavale õiguslikule alusele, mis rikub igal juhul ELTL artikleid 266 ja 340 ning harta artikli 41 lõiget 3 ja artiklit 47.
Esimeses nõudes esimese võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõue
Poolte argumentide uuesti esitamine
39 Hageja sõnul jättis komisjon õigusvastaselt talle maksmata viivitusintressi, mis oli seotud ajutiselt tasutud trahvi põhisummaga. Selle intressi maksmine on hädavajalik, et taastada olukord, milles ta oleks olnud, kui 2014. aasta otsust ei oleks vastu võetud (kohtuotsus Corus, punkt 54). Alusetult makstud trahvi põhisumma kasutamata jätmine on tekitanud hagejale kahju, kuna ta pidi pöörduma muude finantseerimisallikate poole ja tasuma kolme pangalaenu kulusid, mis olid sõlmitud kõnealusel perioodil, ning see kahju tulenes isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selgest rikkumisest, mis esines eelkõige 2014. aasta otsuse põhjenduses 92. Selle põhjenduse puudulikkus või koguni vastuolu tõega, mis tuvastati kohtuotsuse Printeos punktis 54, näitas komisjoni poolt toime pandud Euroopa Liidu õiguse rikkumise tahtlikku, ilmselget, rasket ja andestamatut laadi, mis võrdub võimu kuritarvitamisega. Seda kinnitab eeskätt komisjoni 16. juuni 2017. aasta otsuse C(2017) 4112 final, millega muudetakse 2014. aasta otsust, põhjendus 16, milles tunnistatakse, et „kõigil ettevõtjatel, v.a Hamelin, olid väga kõrged kauba/käibe individuaalsed suhted“. Nimelt on ELTL artikli 296 teise lõigu ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c tähenduses põhjendamiskohustus põhiõigus, mis tagab ühe teise põhiõiguse – harta artikli 47 tähenduses õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile – tõhusa kasutamise. Ühtlasi on alusetult tasutud trahvi põhisummalt intresside maksmata jätmine ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine (21. märtsi 2006. aasta kohtumäärus Holcim (France) vs. komisjon, T‑86/03, ei avaldata, EU:T:2006:90, punkt 32, edaspidi „kohtumäärus Holcim“), mis annab subjektiivse õiguse, et Üldkohtu otsuseid täidetakse nõuetekohaselt ja tervikuna, ilma et komisjonil oleks sellega seoses kaalutlusõigust. Seda rikkumist ei saa kõrvaldada õigusnormid, millele on viidatud vaidlusaluses e-kirjas.
40 Selle kohta märgib hageja ühest küljest, et määruse nr 2342/2002 artikkel 85a on tunnistatud kehtetuks alates 1. jaanuarist 2013, kui jõustus delegeeritud määrus nr 1268/2012. Niisiis ei olnud määrus nr 2342/2002 kehtiv ei 16. veebruaril 2015, kui komisjon saatis teabe trahvi ajutise maksmise kohta, ei 1. veebruaril 2017, kui ta maksis tagasi trahvi põhisumma, ega ka 26. jaanuaril 2017, kui ta saatis vaidlusaluse e-kirja. Komisjon ei saa tagantjärele parandada õigusliku aluse puudumist ega ka võlgnetavate intresside maksmata jätmist, tuginedes delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 90 esimest korda oma 3. veebruari 2017. aasta kirjas. Teisest küljest, juhul kui järeldatakse, et see artikkel on siiski asjasse puutuv õiguslik alus, tugineb hageja ELTL artiklist 277 tulenevalt vaidlusaluse sätte õigusvastasusele ELTL artiklite 266 ja 340 ning harta artikli 41 lõike 3 ja artikli 47 alusel, kuivõrd see säte näeb ette võimaluse intressid maksmata jätta.
41 Esiteks märgib hageja sisuliselt, et vaidlusalune säte rikub ELTL artikli 266 esimest lõiku ja täpsemalt restitutio in integrum põhimõtet, mida on tunnustatud kohtuotsustes IPK ja Corus (punktid 54 ja 57) ja mille kohaselt peab komisjon tagasi maksma nii alusetult tasutud trahvi põhisumma kui ka intressi, arvestatuna perioodilt, mil hageja ei saanud nimetatud summat kasutada. See esmasest õigusest tulenev nõue on esimuslik kõigi tuletatud õiguse normide ees, mis võivad osutuda vastuolus olevaks. Teiseks rikub vaidlusalune säte harta artiklit 47, kuna ELTL artikli 263 järgne kohtulik kaitse ei ole tõhus, kui pärast seda, kui liidu kohus on tühistanud otsuse, milles määratakse trahv liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest, ei ole asjaomasel ettevõtjal võimalik saada alusetult tasutud trahviga seotud intresse. Nii pärsitaks hagide esitamist otsuste peale, millega määratakse karistus. Kolmandaks on vaidlusalune säte vastuolus ka harta artikli 41 lõikega 3 ja ELTL artikli 340 teise lõiguga, kuna Euroopa Kohus on juba otsustanud oma 13. juuli 2006. aasta kohtuotsuses Manfredi (C‑295/04–C‑298/04, EU:C:2006:461, punkt 95), et vastavalt iga isiku õigusele nõuda tekitatud kahju hüvitamist peavad kahju kannatanud isikud saama nõuda mitte üksnes otsese varalise kahju (damnum emergens) ja saamata jäänud tulu (lucrum cessans) hüvitamist, vaid ka intresse. Seetõttu ei olnud see säte kohaldatav käesolevale juhtumile ega saanud ka parandada õigusliku aluse puudumist, andes komisjonile õiguse intresside maksmisest keelduda.
42 Komisjon vastab, et kohtuotsuses Printeos piirdus Üldkohus üksnes sellega, et ta tuvastas 2014. aasta otsuse põhjenduse 92 ebapiisava põhjendamise, ilma et ta oleks siiski võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas hageja osales ELTL artikli 101 rikkumises. Argument, et kõnealused põhjendused olid vastuolus tõega, ei oma niisiis tähtsust, ning komisjonil oli õigus võtta vastu 2017. aasta otsus C(2017) 4112 final, millega hagejale määrati sama trahv kui 2014. aasta otsuses. Igal juhul ei saa selline ebapiisav põhjendus kujutada endast liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist. Lisaks on trahvi tagasimaksmise kord kehtestatud 2014. aasta otsuses viitega vaidlusalusele sättele ning hageja ei ole seda vaidlustanud.
43 Teise võimalusena tuletab komisjon meelde, et ELTL artikli 278 kohaselt ei peata liidu kohtusse hagi esitamine õigusakti toimet. Kuna hageja ei taotlenud 2014. aasta otsuse täitmise peatamist, siis muutus see täitmisele pööratavaks, mille tõttu tuli trahv ajutiselt ära maksta selle otsuse peale esitatud tühistamishagile vaatamata. Siinses asjas ei tekitatud talle mingit kahju, kuna trahvi põhisumma maksti talle tagasi, ja seda vaatamata negatiivsele fonditootlusele. Lisaks ei rikkunud komisjon maksekohustust, eelkõige kuna ta tagastas hoolikalt selle põhisumma isegi enne seda, kui kohtuotsus Printeos jõustus.
44 Komisjon väidab, et kahju hüvitamise vaidlustes on tasandusintressi eesmärk peamiselt heastada kahju, mis on põhjustatud raha väärtuse langemisest pärast kahju tekitanud sündmust kuni hüvitise maksmiseni, ja taastada kannatanud isiku vara nii palju kui võimalik (restitutio in integrum põhimõte). Niisiis sõltub tasandusintressi väljamõistmine lepinguvälise vastutuse tingimuste täitmisest, mis siinses asjas ei ole täidetud. Igal juhul tuleb need intressid arvutada tegelikult tekkinud kahju põhjal, mis määratakse üldjuhul kindlaks kõnealuse perioodi kohta Eurostati poolt hageja asukohajärgses liikmesriigis tuvastatud inflatsioonimäära alusel. Siinses asjas oli kõnealusel perioodil 13. märtsist 2015 kuni 1. veebruarini 2017 inflatsioonimäär Hispaanias 0%. Isegi kui tasandusintressid tuleb arvutada EKP refinantseerimismäära alusel (vt eespool punkt 24), mitte aga inflatsioonimäära alusel, ei ole kohaldatav 9. märtsil 2015 kehtinud 0,05% refinantseerimismäär, vaid see määr, mis kõnealusel perioodil kehtis ja milleks oli alates 16. märtsist 2016 määr 0%. 2 protsendipunkti võrra suurendamine on välistatud, kuna tasandusintressi eesmärk ei ole panna võlgnikule täiendavaid koormisi, et vältida või piirata hilinemist tema maksmiskohustuse täitmisel, mis on hoopis viivitusintressi eesmärk. Komisjon vaidleb vastu sellele, et hagejal tekkis kahju trahvi ajutise maksmise tõttu ja kulusid tekitavate finantseerimisallikate kasutamise tõttu. Mis puudutab viivitusintressi, mis määratakse teatud summa maksmise kohustuse täitmisega hilinemise tõttu, siis täpsustab ta sisuliselt, et seda intressi tuleb arvutada alates selle kohtuotsuse kuupäevast, mis selle kohustuse tekitas, kuni viivise täieliku maksmise kuupäevani. Erinevalt tasandusintressist kohaldatakse viivitusintressile määra, milleks on EKP refinantseerimismäär, mida on 2 protsendipunkti võrra suurendatud. Niisiis ei saa nõustuda nõutud 3,5 protsendipunkti võrra suurendamisega, analoogselt intressiga, mida 2014. aasta otsuses nõutakse trahvi maksmata jätmise korral.
45 Komisjon leiab, et vaidlusaluse sätte suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu. Sellise vastuväite vastuvõetavus sõltub põhikohtuasja hagi vastuvõetavusest. Siinses asjas ei ole aga vaidlusalune e-kiri vaidlustatav akt. Tegu on üksnes aktiga, mis vaid kinnitab 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 3 teist lõiku, mis nägi ette vaidlusaluse sätte kohaldamise, kui hageja peaks valima trahvi ajutise maksmise. Kuna hageja ei vaidlustanud seda artiklit 2014. aasta otsuse peale esitatud hagis, nõustus ta selle lõpliku laadiga, mis toob kaasa tema tühistamisnõude vastuvõetamatuse ja niisiis ka õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse.
46 Sisuliselt märgib komisjon esiteks, et vaidlusalune säte asendas määruse nr 2342/2002 artikli 85a, täpsustades ajutise makse tagasimaksmise tingimusi siis, kui intress oli negatiivne. Selles sättes on märgitud, et kui trahvi adressaat valib sarnaselt siinse asjaga trahvi ajutise maksmise, mitte aga tagatise andmise, investeeritakse tasutud summad finantsvarasse eesmärgiga saada investeeringult positiivset tootlust, millest hagejat oleks „igal hetkel“ teavitatud. Kui liidu kohus tühistab trahvi määrava otsuse, toob see kohtupraktika kohaselt kaasa põhisumma ja sellega seotud intresside tagasimaksmise. Need intressid on laadilt kompenseerivad, et heastada seda, et ajutiselt tasutud summat ei saanud alates maksmise hetkest kuni põhisumma tagasimaksmise hetkeni kasutada, ning heastada kahju, mis võidi tekitada. Adressaadi huvides tagas vaidlusalune säte selle, et kui intress on negatiivne, saab ta tagasi vähemalt terve põhisumma, nii et negatiivse tootluse hind kõnealusel perioodil jääb komisjoni kanda.
47 Teiseks leiab komisjon, et vaidlusalune säte on kooskõlas ELTL artikliga 266 ja restitutio in integrum põhimõttega. See põhimõte ei nõua intresside kunstlikku tagasimaksmist kõigil juhtudel, vaid üksnes konkreetsetel asjaoludel, mida siin ei esine, võttes arvesse makromajanduslikku olukorda, milles kõnealuse investeeringu intress on negatiivne. Kohtuotsuse Corus ja kohtumääruse Holcim tegemise ajal ei olnud veel olemas erinorme, nagu vaidlusalune säte, ning Üldkohus ei saanud võtta arvesse praegust majanduslikku olukorda, mida iseloomustavad madalad või lausa negatiivsed intressimäärad, sest enne 2008. aasta majanduskriisi oli raske ette näha negatiivseid intressimäärasid Euroopa Liidu riikide majanduslikus kontekstis. Kuid õigus saada positiivseid intresse oleks vastuolus majandusliku reaalsusega, kui see esineks sellises kontekstis, kus intressimäärad on negatiivsed, ning see võiks kaasa tuua alusetu rikastumise. Siinses asjas on vaidlusalune säte hageja suhtes isegi soodne, kuna ilma sellise konkreetse reeglita oleks eespool punktis 24 esile tõstetud negatiivne tootlus tulnud põhisummast selle tagasimaksmise hetkel maha arvata.
48 Kolmandaks vaidleb komisjon vastu sellele, et vaidlusalune säte rikub ELTL artikli 340 teist lõiku, harta artikli 41 lõiget 3 ja artiklit 47, sest hageja ei selgita, miks ta leiab, et see säte kahjustas tema õigust saada hüvitist või intresse, ja ta ei saanud kasutada oma õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Ühtlasi ei ole tal alust väita, et intresside maksmata jätmine pärsib konkurentsivaldkonnas tehtud otsuse adressaatide tahet selle otsuse tühistamiseks Üldkohtusse pöörduda, sest (negatiivsete või positiivsete) intresside maksmine oli trahvi põhisumma tühistamise nõude kõrvalnõue ning ei olnud hagi esitamise hetkel ootuspärane.
Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused
49 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise eeldus see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: liidu institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, otsese kahju tekkimine ning põhjuslik seos institutsiooni tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).
50 Mis puudutab esimest tingimust, siis on väljakujunenud kohtupraktikas nõutud, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (vt 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ledra Advertising jt vs. komisjon ja EKP, C‑8/15 P–C‑10/15 P, EU:C:2016:701, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Euroopa Kohtul on olnud võimalus täpsustada, et niisugune rikkumine on aset leidnud juhul, kui asjaomane institutsioon on ilmselgelt ja raskelt eiranud oma kaalutlusõiguse piire, ning selle tuvastamisel tuleb arvesse võtta eelkõige rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ja kaalutlusruumi ulatust, mille rikutud õigusnorm liidu ametiasutusele annab (vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui sellel institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusõigus, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise esinemine (vt selle kohta 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fresh Marine, C‑472/00 P, EU:C:2003:399, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Ombudsman vs. Staelen, C‑337/15 P, EU:C:2017:256, punkt 39).
52 Siinses asjas ei ole pooled üksmeelel küsimuses, kas hagejale tagasi makstud trahvi põhisummalt intresside maksmata jätmine põhineb isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selgel rikkumisel.
53 Oma kahju hüvitamise nõude põhjenduseks viitab hageja esimesena ELTL artikli 296 teise lõigu ja harta artikli 41 lõike 2 punkti c tähenduses põhjendamiskohustuse rikkumisele, mis on tehtud eelkõige 2014. aasta otsuse põhjenduses 92 ja mille tagajärjel Üldkohus kohtuotsuses Printeos selle otsuse tema suhtes tühistas, ja teisena ELTL artikli 266 esimese lõigu rikkumisele, milles kajastub subjektiivne õigus selle kohtuotsuse täielikule ja nõuetekohasele rakendamisele, kusjuures komisjonil ei ole sellega seoses kaalutlusõigust, sh seoses viivitusintressi maksmisega.
54 Üldkohus peab vajalikuks hinnata esiteks seda, kas esines ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumine.
ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumise esinemine
55 ELTL artikli 266 esimesest lõigust tuleneb, et institutsioon, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, peab võtma vajalikud meetmed selle kohtuotsuse täitmiseks, millega akt on algusest peale tühiseks tunnistatud. Tuleb märkida, et see artikkel on õigusnorm, mille eesmärk on anda isikutele õigusi eespool punktis 50 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nimelt on selles sätestatud absoluutne ja tingimusteta kohustus institutsioonile, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, võtta hageja huvides, kelle nõue rahuldati, meetmed tühistava kohtuotsuse täitmiseks, millele vastab hageja õigus nõuda selle kohustuse täielikku täitmist.
56 Niisiis olukorras, kui tühistatakse trahvi määrav otsus, nagu siinses asjas, või otsus, millega kohustatakse alusetult makstud summa tagasi maksma, on kohtupraktika tunnistanud selle reegli alusel hageja õigust nõuda niisuguse olukorra taastamist, milles ta enne seda otsust oli; see tähendab eelkõige tühistatud otsuse alusel alusetult makstud põhisumma tagasimaksmist ja viivitusintressi maksmist (vt selle kohta kohtuotsus IPK, punkt 29, ja kohtuotsus Corus, punktid 50, 52 ja 53; kohtumäärus Holcim, punktid 30 ja 31, ja kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2014:2170, punktid 78 ja 79). Euroopa Kohus on selles osas rõhutanud, et viivitusintressi maksmine on tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalik meede ELTL artikli 266 esimese lõigu tähenduses, kuna selle eesmärk on hüvitada kindlasummaliselt asjaolu, et isik ei saanud nõudele vastavat summat kasutada, ja ärgitada võlgnikku täitma tühistavat kohtuotsust niipea kui võimalik (kohtuotsus IPK, punktid 29 ja 30).
57 Siinses asjas tugines komisjon kohtuotsuse Printeos täitmiseks ja hagejale intressi maksmata jätmise otsuse põhjendamiseks muu hulgas vaidlusalusele sättele.
58 Selles kontekstis ei saa nõustuda hageja etteheitega, et komisjon on ekslikult kohaldanud määruse nr 2341/2002 artiklit 85a, mitte aga seda asendanud vaidlusalust sätet (vt eespool punkt 40). Nii nagu väitis komisjon, viitab 2014. aasta otsuse artikli 2 lõike 3 teine lõik – mida hageja kohtuasjas T‑95/15 ei vaidlustanud ja mis seega jõustus – otsesõnu delegeeritud määruse nr 1268/2012 artiklile 90 seoses asjaomase ettevõtja õigusega tasuda trahvisumma ajutiselt. Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et hagejale 16. veebruari 2015 e-kirjas edastatud teade viitas endiselt ekslikult – nagu komisjon ise ka tunnistas – määruse nr 2341/2002 artiklile 85a. Lisaks ei vaidle hageja vastu sellele, et siinses asjas ei ole kõnealusel perioodil trahvi põhisumma tootlus BUFI fondis toonud kaasa mingeid intresse, vaid oli negatiivne, ja et komisjon on seega järginud vaidlusaluse sätte kohaldamise kriteeriume.
59 Võttes arvesse eespool punktis 56 viidatud kohtupraktikat, tuleb seega hinnata, kas siinses asjas kujutab komisjoni poolt viivitusintressi maksmata jätmine ning vaidlusaluse sätte rakendamine endast kohtuotsuse Printeos täitmist kooskõlas ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate nõuetega.
Vaidlusaluse sätte kohaldatavus ja kohustus maksta viivitusintressi seoses ELTL artikli 266 esimese lõiguga
60 Nagu komisjon tunnistas ka kohtuistungil, on vaidlusaluse sätte eesmärk rakendada ELTL artikli 266 esimeses lõigus esitatud nõudeid, arvestades selle õiguslikku konteksti ja selget sõnastust, mis otse viitab õiguskaitsevahenditele ja täpsemalt olukorrale, kui otsusega määratud trahv on tühistatud. Samuti kinnitas komisjon oma menetlusdokumentides, et vaidlusalune säte koostati eesmärgiga viia õigusnormid kooskõlla kohtupraktikas tunnustatud nõuetega, eelkõige nendega, mis tulenevad kohtuotsusest Corus ja kohtumäärusest Holcim.
61 Vaidlusalust sätet peab seega tõlgendama ELTL artikli 266 esimesest lõigust tulenevate nõuete alusel, kuivõrd selle sõnastus seda lubab. Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu teisest õigust tuleb tõlgendada võimaluse korral nii, et see on kooskõlas aluslepingu sätetega ja liidu õiguse üldpõhimõtetega. Seevastu ei saa selline lähenemine tuua kaasa lubamatut, sellise teksti contra legem tõlgendust, kui selle mõte on selge ja ühemõtteline ja sellist tõlgendust ei võimalda (vt selle kohta 28. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Yingli Energy (China) jt vs. nõukogu, T‑160/14, ei avaldata, EU:T:2017:125, punktid 151 ja 152 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta ja analoogia alusel 29. juuni 2017. aasta kohtuotsus Popławski, C‑579/15, EU:C:2017:503, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisiis sätte puhul, mille mõte on selge ja üheselt mõistetav, tuleb Üldkohtul juhul, kui esitatakse normi õigusvastasuse vastuväide ELTL artikli 277 tähenduses, üksnes kontrollida selle normi vastavust aluslepingu sätetele ja liidu õiguse üldpõhimõtetele.
62 Delegeeritud määrus nr 1268/2012 ei täpsusta vaidlusaluses sättes kasutatud mõistet „nendelt kogunenud intressid“. Eelkõige ei määratle ta neid intresse „viivitusintressideks“ või „viiviseks“ nagu intresside puhul, mida käsitletakse selle artiklis 83. Samuti on vaidlusaluse sätte õiguslikus aluses, finantsmääruse artikli 83 lõikes 4 üksnes kasutatud ebamäärast mõistet „kogunenud intressid“. Seevastu finantsmääruse artikli 78, mis käsitleb võlgnikult liidule saadaolevate summade kindlaksmääramist, lõikes 4 viidatakse otsesõnu „viivisele“. Lisaks väitis komisjon kirjalikes ja suulistes vastustes Üldkohtule selle kohta, et „kogunenud intressid“ selles tähenduses ei ole ei viivitusintress ega tasandusintress, vaid on sui generis intress, mis viitab üksnes tootlusele või kasumlikkusele, mida oleks olnud võimalik saada, kui põhisumma oleks deponeeritud või investeeritud finantsvarasse.
63 Sellega seoses leiab komisjon sisuliselt, et vaidlusalune säte ja muud delegeeritud määruse nr 1268/2012 sätted kujutavad endast täielikku reeglistikku intresside valdkonnas, mida tuleb maksta võla tagasimaksmise korral pärast seda, kui trahvi määranud otsus tühistatakse ning see reeglistik takistab tal põhimõtteliselt intresse maksta, kui sarnaselt siinse asjaga ei ole täidetud vaidlusaluse sätte tingimused. Seevastu sõltumatult selle sätte kohaldamisest ei välista komisjon võimalust maksta tasandusintresse, et hüvitada kahju, ega viivitusintressi, kui trahvi põhisumma maksmine viibib. Igal juhul leiab komisjon, et siinses asjas ei hilinenud ta maksmisega, mille tõttu tuleks viivitusintressi maksta, vaid väidab, et ta on hagejale viivitamata ja hoolsalt tagasi maksnud trahvi põhisumma isegi enne seda, kui kohtuotsus Printeos jõustus, välistades niisiis maksmisega hilinemise.
64 Siiski, nagu eespool punktis 56 mainitud kohtupraktikas on tunnistatud, on ELTL artikli 266 esimesest lõigust otseselt tuleneva kohustuse – tasuda viivitusintressi, kui kohtuotsus tühistab tagasiulatuvalt otsuse, millega kohustatakse alusetult makstud summad tagasi maksma või määratakse trahv – eesmärk nimelt hüvitada kindlasummaliselt asjaolu, et nõudele vastavat summat ei saanud kasutada. Sellega seoses võetakse kohtupraktikas arvesse asjaolu, et nimetatud otsuse tühistamise tõttu tagasiulatuvalt eksisteerib see nõue alates hetkest, kui otsuse adressaat maksis alusetult nõutud summa, nii et alates sellest hetkest on otsuse vastuvõtja kui võlgnik tingimata maksmisega hilinenud (vt selle kohta kohtuotsus IPK, punktid 30 ja 76, ja kohtuotsus Corus, punktid 50–54). Tuleb täpsustada, et see kohtupraktika ei erista olukorda, kui tühistatakse otsus, millega kohustatakse aluselt makstud summad tagasi maksma, ja olukorda, kui tühistatakse trahvi määrav otsus, vaid seda kohaldatakse kõigile nõuetele, mis on tekkinud siis, kui tagasiulatuvalt tühistatakse institutsiooni vastu võetud meede, ilma et see mõjutaks vaidlusaluse sätte ulatust ja selle kohaldamist käesolevale juhtumile.
65 Seega on komisjon ekslikult kinnitanud, et ta ei olnud alates 9. märtsist 2015, kui hageja oli alusetult ja ajutiselt maksnud määratud trahvi põhisumma, maksmisega hilinenud ja seega ei pidanud tasuma viivitusintressi. Kuna 2014. aasta otsus tühistati tagasiulatuvalt, oli komisjon paratamatult alates selle ajutise maksmise hetkest olukorras, kus ta oli nimetatud põhisumma tagasimaksmisega hilinenud. Niisiis oli tal kohustus maksta viivitusintresse vastavalt ELTL artikli 266 esimesele lõigule, et täita restitutio in integrum põhimõtet ja hüvitada hagejale kindlasummaliselt asjaolu, et seda summat ei saanud kasutada.
66 Sellest tuleneb ühtlasi, et komisjon leidis ekslikult, et vaidlusalune säte takistab tal täita oma absoluutset ja tingimusteta kohustust tasuda viivitusintressi ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel. Igal juhul ei saa see säte mõjutada seda kohustust ega välistada sellist makset, kuna seal kasutatud väljendit „kogunenud intressid“ ei saa määratleda „viivitusintressiks“ või kindlasummaliseks hüvitiseks eespool punktis 64 viidatud kohtupraktika tähenduses, vaid see viitab üksnes kõnealuse summa investeerimise positiivsele ja reaalsele tootlusele.
67 Seetõttu väidab hageja põhjendatult, et pärast kohtuotsust Printeos ja vaidlusalusest sättest sõltumata pidi komisjon ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud, selle kohtuotsuse rakendusmeetmetena maksma tagasi nii trahvi põhisumma kui tasuma ka viivitusintressi, et kindlasummaliselt hüvitada asjaolu, et seda summat ei saanud kõnealusel ajavahemikul kasutada, ning et tal ei olnud selles küsimuses kaalutlusõigust.
68 Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument hageja võimaliku alusetu rikastumise kohta, kuna kõnealusel ajavahemikul oli trahvi põhisumma tootlus negatiivne, või koguni liigse hüvitamise kohta, kuna hüvitati selle summa nominaalväärtus, sest selline tõlgendus on otseses vastuolus kohtupraktikas rõhutatud loogikaga, mis on aluseks kindlasummalisele hüvitamisele viivitusintressi maksmise teel.
69 Võttes neil asjaoludel arvesse ELTL artikli 266 esimeses lõigus komisjonile pandud absoluutset ja tingimusteta kohustust sellist intressi maksta, ilma et tal oleks selles küsimuses kaalutlusõigust, tuleb märkida, et esines õigusnormi piisavalt selge rikkumine, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse ELTL artikli 266 teise lõigu tähenduses koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga. Neil asjaoludel ei ole vaja võtta seisukohta hageja teiste sellel teemal esitatud argumentide kohta ega vaidlusaluse sätte suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväite kohta.
Põhjuslik seos ja hüvitatav kahju
70 Tuleb märkida, et ELTL artikli 340 teises lõigus sätestatud põhjusliku seose tingimus käsitleb piisavat otsest põhjuslikku seost süüks arvatud õigusvastase tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Siinses asjas on komisjoni poolt ELTL artikli 266 esimese lõigu järgse intresside tasumise kohustuse rikkumisel piisavalt otsene põhjuslik seos hagejale tekkinud kahjuga. Selleks kahjuks on viivitusintressi kaotus kõnealusel ajavahemikul, mis kujutab endast kindlasummalist hüvitist selle eest, et samal perioodil ei saanud trahvi põhisummat kasutada, ning see vastab kohaldatavale EKP refinantseerimismäärale, mida on suurendatud 2 protsendipunkti võrra, nagu käesolevas asjas nõutud (vt punkt 74 allpool).
72 Sellega seoses ei saa komisjon hagejale ette heita, et ta valis ise trahvi ajutise maksmise, mitte aga pangagarantii esitamise, mis oleks pealegi samuti toonud kaasa rahastamiskulusid, ehkki ta teadis või pidi teadma vaidlusaluses sättes ette nähtud tagasimaksmise tingimusi olukorras, kui tehakse tühistav kohtuotsus. Nagu möönab komisjon ise, tuleneb ELTL artiklist 278, et kuna hagi trahvi määrava otsuse peale, mis on täitmisele pööratav, ei peata selle otsuse täitmist, on trahvi ajutine maksmine asjaomase ettevõtja põhimõtteline ja esmane kohustus, mida nõutakse pealegi siinses asjas 2014. aasta otsuse artikli 2 lõikes 2. Sellest tuleneb, et hageja valik maksta trahv ajutiselt on selle otsuse loogiline tagajärg ning see ei saa katkestada põhjuslikku seost tuvastatud rikkumise ja tekkinud kahju vahel.
73 Mis puudutab hüvitatava kahju summat, siis tuleb märkida, et siinses asjas ei ole komisjon vaielnud vastu hüvitatavale põhisummale 184 592,95 eurot, mida hageja nõuab alates 9. märtsist 2015 kogunenud ja maksmata viivitusintressi hüvitamiseks, vaid üksnes nende suurendamisele 3,5 protsendipunkti võrra, mitte aga 2 protsendipunkti võrra võrreldes EKP refinantseerimismääraga (vt punkt 44 eespool). Neil asjaoludel tuleb märkida, et nõutud põhisumma on siinses asjas hüvitatav.
74 Arvestades siiski seda vastuvaidlemist ja asjaolu, et hagiavalduse esimeses nõudes piirdus hageja üksnes hüvitise nõudega, mille summa hõlmab viivitusintressi EKP refinantseerimismääras, mida on suurendatud vaid 2 protsendipunkti võrra, siis keelab ne ultra petita põhimõte Üldkohtul minna sellest nõudest kaugemale (vt analoogia alusel 19. mai 1992. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:1992:217, punkt 35). Sellega seoses on kohtuistungil hageja esitatud taotlus suurendada seda 3,5 protsendipunktini – sarnaselt taotlusega, mille ta esitas oma 26. jaanuari 2017. aasta e-kirjas (vt punkt 22 eespool) – hilinenult esitatud ja vastuolus poolte nõuete muutmatuse põhimõttega (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus HX vs. nõukogu, C‑423/16 P, EU:C:2017:848, punkt 18). Lõpuks palub hageja üksnes teise võimalusena, ehk juhul, kui esimese võimalusena esitatud nõue jäetakse rahuldamata, Üldkohtul määrata sobiv intressimäär.
75 Seetõttu tuleb see suurendamise taotlus tagasi lükata ja kehtestada hüvitatavaks summaks 184 592,95 eurot.
Teises nõudes esitatud viivise väljamõistmise nõue
76 Kuna hageja palus oma teises nõudes, et hüvitavalt summalt mõistetaks välja viivis, nagu on märgitud eespool punktis 75, tuleb määrata viivis arvutatuna käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni komisjoni poolt võla täieliku tasumiseni EKP refinantseerimismäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra, võttes analoogia alusel arvesse delegeeritud määruse nr 1268/2012 artikli 83 lõike 2 punkti b (vt selle kohta 10. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, T‑577/14, EU:T:2017:1, punktid 178 ja 179).
77 Seevastu tuleb see nõue jätta rahuldamata osas, milles palutakse viivis määrata alates 1. veebruarist 2017.
78 Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb rahuldada kahju hüvitamise nõue, nagu see on esitatud esimeses nõudes, ilma et oleks vaja lahendada teise võimalusena esitatud nõuet tühistada vaidlusalune e-kiri.
Kohtukulud
79 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),
otsustab:
1. Mõista Euroopa Liidult, keda esindab Euroopa Komisjon, välja hüvitis kahju eest, mis tekkis Printeos, SA-le seetõttu, et talle ei makstud 184 592,95 euro suurust summat, millele tal oli ELTL artikli 266 esimese lõigu alusel õigus viivitusintressina perioodi eest 9. märtsist 2015 kuni 1. veebruarini 2017 seoses 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse Printeos jt vs. komisjon (T‑95/15) täitmisega.
2. Mõista lisaks punktis 1 viidatud hüvitisele välja viivis arvutatuna käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni nimetatud hüvitise täieliku tasumiseni Euroopa Keskpanga (EKP) poolt oma peamiste refinantseerimistehingute jaoks kehtestatud intressimäära alusel, mida on suurendatud 3,5 protsendipunkti võrra.
3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
4. Mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Frimodt Nielsen | Kreuschitz | Forrester |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 12. veebruaril 2019.
Allkirjad
Sisukord
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Vaidluse ese
Esimeses nõudes esimese võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõue
Poolte argumentide uuesti esitamine
Liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused
ELTL artikli 266 esimese lõigu piisavalt selge rikkumise esinemine
Vaidlusaluse sätte kohaldatavus ja kohustus maksta viivitusintressi seoses ELTL artikli 266 esimese lõiguga
Põhjuslik seos ja hüvitatav kahju
Teises nõudes esitatud viivise väljamõistmise nõue
Kohtukulud