KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 7. veebruaril 2019(1)
Kohtuasi C‑664/17
Ellinika Nafpigeia AE
versus
Panagiotis Anagnostopoulos jt
menetluses osalesid:
Syllogos Ergazomenon Nafpigeion Skaramagka I Triaina,
Panellinia Omospondia Ergatoypallilon Metallou (POEM) ja
Geniki Synomospondia Ergaton Ellados (GSEE)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Areios Pagos (Kreeka kassatsioonikohus))
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Ettevõtja osa üleminek – Töötajate õiguste kaitse – Mõiste „üleminek“ – Mõiste „majandusüksus“ – Emaettevõtja majandustegevuse ühe osa võõrandamine äsja loodud tütarettevõtjale – Majandustegevuse jätkamine – Otsus omandaja tegevus likvideerida
1. Areios Pagose (Kreeka kassatsioonikohus) eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 29. juuni 1998. aasta direktiivi 98/50/EÜ, millega muudetakse direktiivi 77/187/EMÜ liikmesriikide nende seaduste ühtlustamise kohta, mis käsitlevad töötajate õiguste kaitset ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul,(2) millega muudeti nõukogu 14. veebruari 1977. aasta direktiivi 77/187/EMÜ(3) artiklit 1, mis vastab nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta(4) artiklile 1 selle direktiivi artikli 12 alusel, millega tunnistati kodifitseerimise eesmärgil kehtetuks direktiiviga 98/50 muudetud direktiiv 77/187. Täpsemalt palutakse eelotsusetaotluses selle eseme tõttu tõlgendada direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b.
2. See eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on Panagiotis Anagnostopoulos ja veel 89 töötajat ühelt poolt ning aktsiaselts Ellinika Nafpigeia AE(5) (edaspidi „ENAE(6)“) teiselt poolt ning mis puudutab esialgu nende poolte vahel sõlmitud töölepingute täitmist.
3. Väärib rõhutamist, kui erakordne see kohtuasi on, sest töötajate huvides ettevõtja juhi vahetumise puhuks välja töötatud direktiivist 2001/23 tulenevate õiguste kohaldamist nõuab tööandja, mitte töötajad.
4. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad esiteks mõiste „majandusüksus“ tõlgendamist ja teiseks niisuguse üksuse üleminekut olukorras, kus tõenäoline ei ole mitte võõrandatud majandustegevuse jätkamine, vaid selle lõpetamine.
5. Oma analüüsi tulemusena väidan, et direktiivi 2001/23 ei kohaldata, kui on tõendatud, et majandusüksuse üleminekuga seoses ei taotletud mitte eesmärki asjaomane majandustegevus säilitada, vaid hoida kõrvale töötajate kaitsmise kohustustest, mis tulenevad riigisisesest õigusest. Kui see nii ei ole, tuleb selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tõlgendada nii, et seda direktiivi kohaldatakse olukorras, kus võõrandatud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita organisatsioonilisest vaatevinklist oma sõltumatust, tingimusel et funktsionaalne side erinevate üle antud tootmistegurite vahel säilib ning võimaldab omandajal neid kasutada, et tegelda stabiilselt samasuguse või samalaadse tegevusalaga – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
6. Direktiivi 2001/23 põhjendustes 3 ja 8 on märgitud:
„(3) Tööandja vahetumise korral on vaja tagada töötajate kaitse, eriti nende õiguste kaitse.
[…]
(8) Õiguskindluse ja läbipaistvusega seotud kaalutlused nõudsid ülemineku õigusliku määratluse selgitamist Euroopa Kohtu kohtupraktikat silmas pidades. Kõnealune selgitamine ei ole muutnud direktiivi [77/187] reguleerimisala sellisena nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab.“
7. Selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punktides a ja b on sätestatud:
„a) Käesolevat direktiivi kohaldatakse ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena;
b) kui punktist a ja käesoleva artikli järgmistest sätetest ei tulene teisiti, on üleminek käesoleva direktiivi tähenduses oma identiteedi säilitava majandusüksuse üleminek, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena;“
8. Selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktid a ja b on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) võõrandaja – füüsiline või juriidiline isik, kes artikli 1 lõikes 1 nimetatud omandi üleminekul lakkab olemast tööandja ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes;
b) omandaja – füüsiline või juriidiline isik, kes artikli 1 lõikes 1 nimetatud üleminekul muutub tööandjaks ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes.“
9. Sama direktiivi artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus on nähtud ette:
„Võõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale.“
10. Direktiivi 2001/23 artikli 5 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:
„1. Kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata artikleid 3 ja 4 ettevõtte, äriühingu või ettevõtte või äriühingu osa ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all (kelleks võib olla pädeva asutuse määratud pankrotihaldur).
[…]
4. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et ära hoida maksejõuetusmenetluse väärkasutust, mille eesmärk on võtta töötajatelt ära käesoleva direktiiviga ettenähtud õigused.“
B. Kreeka õigus
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kuuluvad kohaldamisele presidendi dekreedi 178/2002 töötajate õiguste kaitse meetmete kohta ettevõtjate, ettevõtete või ettevõtja või ettevõtte osade ülemineku korral (Proedrikó Diátagma 178/2002: Métra schetiká me tin prostasía ton dikaiomáton ton ergazoménon se períptosi metavívasis epicheiríseon, enkatastáseon í tmimáton enkatastáseon í epicheiríseon, se symmórfosi pros tin Odigía 98/50/EK tou Symvoulíou)(7) sätted.
12. Selle dekreedi artikli 2 lõike 1 punktide a ja c kohaselt kohaldatakse seda kõigi ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekute või ühinemiste suhtes, mis toimuvad lepingu või seaduse alusel ning toovad kaasa tööandja isiku muutuse ning võivad puudutada avalik-õiguslikke või eraõiguslikke üksusi, mis tegelevad kas tulundusliku või mittetulundusliku majandustegevusega.
13. Selle dekreedi artikli 2 lõike 1 punktis b on „üleminekut“ määratletud nii, et see on oma identiteeti säilitava majandusüksuse üleminek; majandusüksus tähendab ressursside organiseeritud kogumit, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena.
14. Presidendi dekreedi 178/2002 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b on termineid „võõrandaja“ ja „omandaja“ määratletud nii, et esimene on füüsiline või juriidiline isik, kes ülemineku tõttu eespool nimetatud tähenduses kaotab tööandja staatuse ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes, ning teine on füüsiline või juriidiline isik, kes ülemineku tõttu selle dekreedi artikli 1 lõike 1 tähenduses omandab tööandja staatuse ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja või ettevõtte osa suhtes.
15. Selle dekreedi artikli 4 lõike 1 esimese lõigu alusel läksid kõik olemasolevad õigused ja kohustused, mis võõrandajal lepingu järgi või töösuhte kohaselt olid, alates ülemineku kuupäevast üle omandajale.
16. Kui seaduse nr 2112/1920 erasektori töötajate töölepingu kohustusliku ülesütlemise kohta (Nómos 2112/1920 – Perí ypochreotikís katangelías tis symváseos ergasías idiotikón ypallílon)(8) artikli 6 lõike 1 ja kuninga 16.–18. juuli 1920. aasta dekreedi seaduse nr 2112 kohaldamise kohta, sh tööliste suhtes (Vasilikó Diátagma „perí epektáseos tou N. 2112 […] kai epí ton ergatón […]“) artikli 9 lõike 1 kohaselt leiab aset tööandja vahetus, on see õiguspärane, olenemata ettevõtja ülemineku õiguslikust põhjusest ja ülemineku vormist, ilma et oleks vaja töötajate nõusolekut.
17. Presidendi dekreedi 178/2002 artikli 4 lõike 1 teises lõigus on nähtud ette, et võõrandaja vastutab pärast üleminekut endiselt solidaarselt ja täielikult koos omandajaga töölepingust või ‑suhtest tulenevate kohustuste eest kuni kuupäevani, mil omandaja asub oma ülesandeid täitma.
18. Selle dekreedi artikli 4 lõikest 2 tuleneb, et omandaja säilitab pärast üleminekut töötingimused, mis on kollektiivses töölepingus, vahekohtuotsuses, sisekorra eeskirjas või individuaalses töölepingus juba ette nähtud.
19. Presidendi dekreedi 178/2002 artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud, et ettevõtja, ettevõtte või ettevõtja osa üleminek ei kujuta endast iseenesest töötajate töölepingu ülesütlemise põhjust. Selle dekreedi artikli 5 lõike 1 teises lõigus on siiski sätestatud, et ilma et see piiraks töölepingu lõppemist käsitlevate sätete kohaldamist, on lubatud iga töölepingu ülesütlemine, mis osutub vajalikuks majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel ja eeldab muudatusi personalis. Selle dekreedi artikli 5 lõikes 2 on siiski ette nähtud, et kui tööleping või ‑suhe öeldakse üles seetõttu, et üleminek toob kaasa töötingimuste märkimisväärse muutuse töötajate kahjuks, loetakse töölepingu või ‑suhte lõppemist ülesütlemiseks, mis toimus tööandja tõttu.
20. Presidendi dekreedi 178/2002 artikli 6 lõike 1 järgi ei kohaldata selle dekreedi artiklites 4 ja 5 ette nähtud ülemineku tagajärgi juhul, kui võõrandaja suhtes algatatakse pankrotimenetlus või mõni muu sarnane menetlus.
II. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
21. Hagejad võttis tähtajatute töölepingute alusel tööle äriühing ENAE ja nad töötasid rohkem kui 30 aastat tema rajatistes, mis asuvad Atikas (Kreeka) Skaramangases Chaidari kommuunis(9).
22. Sellest äriühingust sai 1985. aastal avaliku sektori ettevõtja.(10) See erastati 2002. aastal ja selle suhtes kohaldati keeldu vähendada töötajate arvu teatavates piirides kuni 30. septembrini 2008.(11)
23. ΕΝΑΕ tegutses erastamisprotsessi ajal nelja liiki tegevusaladel, milleks olid täpsemalt laevaremont, sõja- ja kaubalaevade ehitamine, allveelaevade ehitamine ja remont ning raudteeveeremi ehitamine ja remont, mis olid korraldatud tegevussuundadena: remondisuund, pealveelaevade suund, allveelaevade suund ja veeremisuund. Lisaks oli ENAE organisatsioonilises struktuuris ka neli „tootmisosakonda“, mis toetasid tegevussuundade tegevust, täpsemalt valtsimistsehh, torutsehh, puutöökoda ja masinaehitustsehh.
24. Veidi pärast erastamist asutas ENAE tütarettevõtja, äriühingu Etaireia Trochaiou Ylikou Ellados ΑΕ(12) (edaspidi „ΕΤΥΕ“), et anda sellele üle pooleliolevad programmilepingud, mille üheks pooleks olid konsortsiumid, kuhu ΕΝΑΕ kuulus, ning teiseks pooleks Organismos Sidirodromon Ellados(13) (edaspidi „OSE“) ja äriühing Ilektrikoí Sidiródromoi Athinon Pireos(14) (edaspidi „ISAP“) – lepingud, mis nägid ette mitut tüüpi raudteeveeremi ehitamise ja tarnimise nende konsortsiumide poolt.
25. ENAE otsis 2005. aastal ära laevaehitusäriühing ThyssenKrupp Marine Systems.
26. Et ENAE veeremisuund saaks alates 1. oktoobrist 2006 tegutseda sõltumatu äriühinguna nime ETYE all, sõlmis ENAE temaga 28. septembril 2006 mitu lepingut, mille ese oli konkreetselt laevatehaste alal asuva maatüki rentimine äriotstarbeks koos sellel asuvate ehitiste ja infrastruktuurirajatistega, ETYE äritegevuseks mõeldud vallasvara müük ja üleandmine, ettevõtja tegutsemiseks vajalike haldusteenuste osutamise leping ning vastavalt (OSE ja ISAP-iga sõlmitud) programmilepingus nr 33 ning programmilepingutes nr 37 ja 41a ette nähtud pooleliolevate tööde tellimine ETYE‑lt.(15)
27. Kui ΕΤΥΕ oli tegevust alustanud, sõlmis ta ΕΝΑΕ-ga 2007. aasta jooksul veel muud lepingud, milleks olid konkreetselt töötajate ETYElt ENAE-le lähetamise lepingud,(16) töövõtuleping ENAE kui tellija ja ETYE kui töövõtja vahel, millega esimene tegi teisele ülesandeks viia lõpule pooleliolevad tööd, mis olid ette nähtud OSE ja ISAP-iga sõlmitud programmilepingus nr 33a,(17) leping, mille kohaselt ETYE osutab ENAE-le teenuseid,(18) ning leping, mille kohaselt ENAE osutab ETYE-le haldustugiteenuseid.(19)
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et „äriühingu ETYE tegevuse käik oli algusest peale ette kindlaks määratud ja et see oli suunatud selle äriühingu lõpetamisele“. Ta tuvastas, et „[t]äpsemalt nägi ΕΝΑΕ ja ΕΤΥΕ vahelise 28. septembri 2007. aasta raamlepingu artikkel 5 ette ETYE likvideerimise, mis oli planeeritud 30. septembrile 2008, st tähendab, päevale, mil möödus ettenähtud kuueaastane keeld, mille kohaselt ei võinud ENAE oma personali rohkem vähendada kui 1400 töötajani, kooskõlas 1. oktoobri 2002. aasta lepinguga tema üleandmise kohta Kreeka riigilt välisriikide pakkujatele“. Ta täpsustas, et selle artikli kohaselt pidi ENAE katma kõik likvideerimiskulud kuni summani, mis võrdub ETYE 160 töötaja koondamise prognoositava kuluga, ning et see summa väheneb 4% võrra iga hilinetud kuu kohta. Likvideerimise kavandatav kuupäev lükati siiski ENAE initsiatiivil selle raamlepingu muudatusega 10. septembril 2008 edasi.
29. Alates 1. oktoobrist 2007 läksid kõik ΕΤΥΕ aktsiad üle kontsernile, mis koosneb piiratud vastutusega Saksa äriühingutest ΙΝΤΕΙ Industriebeteiligungsgesellschaft mbH (ΙΝΤΕΙ) ja Industriegesellschaft Waggonbau Ammendorf mbH (ΙGWA).
30. 8. oktoobri 2007. aasta teatisega teatati töötajatele, et ΕΤΥΕ on ΙΝΤΕΙ/IGWA kontsernile üle läinud. 13. mail 2008 sõlmiti kokkulepe, milles sätestati kõigi ETYE töötajate tasu ja töötingimused.(20)
31. Polymeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kollegiaalne kohus, Kreeka) kuulutas 2010. aastal välja ETYE pankroti, kusjuures tuleb täpsustada, et alates kõnesolevast üleminekust oli viimase äritegevus vähene.(21)
32. Hagejad esitasid 1. juunil 2009 Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, Kreeka) hagi, milles nad nõudsid, et tunnustataks töösuhte jätkumist tähtajatute töölepingute alusel üksnes ENAE-ga ning otsustataks, et ENAE on kohustatud maksma neile seaduses ette nähtud töötasu kogu töölepingu kestuse eest ning igal juhul alates kohtuasja algusest kuni kohtuotsuse tegemiseni ning et ENAE peab neile maksma konkreetsete lepingute lõpetamise korral seaduses ette nähtud hüvitisi.
33. Et Monomeles Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, Kreeka) rahuldas selle hagi, esitas ENAE apellatsioonkaebuse Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka). See kohus jättis esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsuse muutmata, leides, et ETYE ei moodustanud kunagi sõltumatut orgaanilist üksust. Ta leidis esiteks, et ETYE ei ole sõltumatu tootmisüksus sel põhjusel, et ENAE nelja tootmisosakonna abi oli raudteeveeremite tootmiseks ja remondiks hädavajalik ning et kui ENAE lõpetaks igasuguse tegevuse, oleks ETYE‑l võimatu raudteeveeremeid valmistada ja remontida. Teiseks ostis ETYE ENAE‑lt haldusteenuseid, sh sekretäritööd, ning kolmandaks ei olnud tal rahanduslikku ja halduslikku sõltumatust, sest selle viimase tagas ENAE. See kohus järeldas, et ettevõtja, ettevõte või ettevõtte osad ei ole üle läinud ning et seega jäi ENAE hagejate tööandjaks.
34. ENAE esitas selle otsuse peale 29. augustil 2013 kassatsioonkaebuse Areios Pagosele (Kreeka kassatsioonikohus). Viimane leiab, et kuna kolleegium, kes asja arutab, tõlgendab direktiivi 98/50 artiklis 1 kasutatud mõistet „majandusüksus“ erinevalt, tuleb Euroopa Kohtult küsida, missugune on selle tähendus.
35. Kolleegiumi kolme liikme arvates ei olnud ETYE‑l võimalik jätkata tegevust, mis oli talle ülesandeks tehtud, sest veeremisuund, mis näib olevat talle üle läinud, ei saanud töötada ENAE tootmisosakondade ning tema haldus- ja finantsteenuste toeta. Seda hinnangut kinnitab ETYE väike tööde maht, mis päädis tema pankrotiga, ning nende asjaomaste töötajate seisukoht, kelle sõnul oli väidetava ülemineku eesmärk tegelikult ENAE veeremite valmistamise ja remondi tegevuse lõpetamine, sellega seotud töökohtade kaotamine ja töötajate koondamine ilma, et sellest oleks ENAE-le tulenenud mingeid negatiivseid majanduslikke tagajärgi.
36. Kolleegiumi kaks liiget on siiski arvamusel, et üle läinud üksus oli piisavalt sõltumatu nii enne kui ka pärast kõnesolevat üleminekut ning sai seega oma majandustegevusega sõltumatult tegelda. Väidetakse, et vähemtähtsa üksuse ülemineku korral võib mõiste „majandusüksus“ elemente käsitada vähem rangelt kui terve ettevõtja või põhitegevusala ülemineku korral. Asjaolu, et võõrandaja toetas omandajat omandatud tegevusalaga tegelemisel tütarettevõtja raames, ei välista seda, et aset võis leida üleminek, sest mõiste „üleminek“ tõlgendamisel tuleb arvesse võtta „ettevõtja“ tänapäevaseid vorme. Lõpuks märgitakse, et asjaolu, et võõrandaja ja omandaja eesmärk oli algusest peale ettevõtja lõpetamine, ei ole „näitaja“, mis välistaks selle, et tegemist on üleminekuga, vaid võib anda alust nõudeks võõrandajast tööandja vastu maksta hüvitist, mida tuleb maksta, kui töötajate huve kahjustatakse töötingimuste ühepoolse muutmisega.
37. Areios Pagos (Kreeka kassatsioonikohus) otsustas seega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas tuvastamaks, kas ettevõtja või ettevõtte ülemineku või ettevõtja või ettevõtte osa üleminekuga on tegemist või mitte, tuleb direktiivi [98/50] artikli 1 kohaselt „majandusüksuse“ all mõista täiesti iseseisvat tootmisüksust, mis suudaks oma eesmärgi saavutamise nimel tegutseda ilma, et peaks kolmandatelt isikutelt muretsema (ostes, laenates, üürides või muul moel) mingeid tootmistegureid (toorainet, tööjõudu, masinaid, lõpptoote komponente, tugiteenuseid, majandusressursse ja muud)? Või piisab „majandusüksuse“ olemasolu tuvastamiseks hoopis sellest, et tootmisüksuse tegevuse ese on eraldiseisev, et selle tegevuse eesmärk on tegelikult majandustegevus, ning võimalusest tegelikult korraldada tootmistegureid (tooraine, masinate ja muu sisseseade, tööjõud ning tugiteenused) selle eesmärgi saavutamiseks, sõltumata asjaolust, kas uus käitaja hangib tootmistegureid ka väljastpoolt või et ta ei ole konkreetsel juhul eespool nimetatud eesmärki saavutanud?
2. Kas see, et tegemist on üleminekuga, on direktiivi [98/50] artikli 1 kohaselt välistatud või mitte, kui omandaja, võõrandaja või kumbki ei näe ette mitte ainult tegevuse edukat jätkamist uue käitaja poolt, vaid tulevikus ka tegevuse lõpetamise, et kõnealune ettevõtja likvideerida?“
III. Õiguslik analüüs
38. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma kahe eelotsuse küsimusega – mida tuleb analüüsida koos – sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2001/23 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „ettevõtja üleminek“ hõlmab olukorda, kus emaettevõtja, kellel on kolm majandustegevust laevaehituse sektoris ja neljas raudteeveeremite valmistamise sektoris, võõrandas selle viimase tegevusala tütarettevõtjale ja sõlmis temaga seejuures mitu lepingut esiteks selleks, et viimasel oleksid vajalikud infrastruktuurid ja vajalik varustus, mis kuuluvad emaettevõtjale, selle ettevõtjaga sõlmitud programmilepingutest tulenevate pooleliolevate tööde tegemiseks, ning teiseks selleks, et tütarettevõtja lähemal ajal likvideerida.
39. Esmalt tekib küsimusi eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtluse kohta, sest ta tuvastas, et on olemas raamleping, mille võõrandaja ja omandaja kõnesoleva majandustegevuse võõrandamiseks 28. septembril 2007 sõlmisid,(22) et hoida kõrvale võõrandaja suhtes kehtivast keelust lõpetada töötajate töölepingud enne 30. septembrit 2008.
40. Et mõiste „üleminek“ on tegevuse jätkamise perspektiivist lahutamatu – nagu ilmneb direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti b sõnastusest ja selle direktiivi eesmärkidest, milleks on töötajate õiguste kaitse tööandja vahetumise korral(23) –, näib mulle ilmne, et kui on tuvastatud, et üleminek korraldati sellise plaani elluviimiseks, mille eesmärk oli võõrandatava tegevuse lõpetamine nii, et võõrandaja vabaneb oma töötajate kaitseks kehtestatud kohustustest, ei kohaldata seda direktiivi.
41. Lahknevatest arvamusest, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on ära toonud, võib siiski järeldada, et konkreetne raskus, mille vaidlus tekitab, on tingitud tuvastusest, et tegevus jätkus ühe aasta jooksul alates 2006. aasta oktoobrikuust, enne kui 2010. aastal kuulutati välja pankrot. Ilma et see piiraks selle tegevuse tegeliku jätkamise edasist väljaselgitamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt,(24) on vaja seega kindlaks määrata, missugused järeldused tuleb sellest teha.
42. Selles olukorras esitan ma üldpõhimõtted, mis tulenevad Euroopa Kohtu mõistet „ettevõtja üleminek“ käsitlevast praktikast ja analüüsin siis nende põhimõtete kohaldamist käsitletava juhtumi suhtes.
A. Põhimõtted
43. Esiteks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt laieneb direktiivi 2001/23 kohaldamisala – mis on määratud kindlaks selle artikli 1 lõike 1 punktis a – kõikidele juhtudele, mil lepinguliste suhete kontekstis muutub ettevõtte tegevuse eest vastutav füüsiline või juriidiline isik, kes võtab seega ettevõtja töötajate suhtes üle tööandja kohustused, sõltumata sellest, kas materiaalse vara omand on üle läinud.(25)
44. Euroopa Kohus on mitu korda sedastanud, et mõiste „ettevõtja“ hõlmab iga stabiilselt organiseeritud majandusüksust, mille moodustab inimeste ja vara mis tahes kogum, mis võimaldab ellu viia majandustegevust, millel on eraldiseisev eesmärk ning mis on piisavalt struktureeritud ja autonoomne.(26)
45. Teiseks on direktiivi 2001/23 eesmärk – nagu Euroopa Kohus on pidevalt märkinud – tagada majandusüksusega seotud töösuhete jätkumine sõltumata omaniku vahetumisest.(27)
46. Selle kindlakstegemisel, kas tegemist on üleminekuga selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, on otsustav kriteerium seega see, kas asjaomane üksus säilitab pärast uue tööandja poolt ülevõtmist oma identiteedi, mis tuleneb eelkõige sellest, et tema tegevus kas jätkub reaalselt või seda alustatakse uuesti.(28)
1. Üksuse identiteet ja püsimajäämine ülemineku hetkel
47. Euroopa Kohus on täpsustanud meetodit, kuidas tuleb analüüsida seda tingimust, mis puudutab neid kahte aspekti – st identiteeti ja püsimajäämist ülemineku hetkel. Näiteks tuleb arvesse võtta kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sealhulgas eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, see tähendab ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kui pikalt tegevus peatati, kui peatati. Need asjaolud on kusjuures ainult kohustusliku tervikliku hindamise üksikelemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldiseisvana.(29)
48. Euroopa Kohus on ühelt poolt rõhutanud, et sellest tuleneb, et tähtsus, mis tuleb erinevatele kriteeriumidele anda, varieerub tingimata, sõltudes tegevusalast või isegi ettevõtjas, ettevõttes või ettevõtte osas kasutatavatest tootmis‑ või käitamismeetoditest.(30)
49. Teisalt on Euroopa Kohus märkinud, et ainuüksi asjaolu, et majandusüksus võtab üle teise üksuse majandustegevuse, ei võimalda järeldada, et selle majandusüksuse identiteet säilis. Tegelikult ei saa sellise üksuse identiteeti taandada vaid tegevusele, mille eest ta vastutab, sest sellise üksuse identiteet on seotud ka muude lahutamatult seotud teguritega, nagu selle personal, juhtkond, töö korraldamine, tegevusmeetodid või teatavatel juhtudel veel üksuse käsutuses olevad töövahendid.(31)
2. Võõrandamine äriühingute kontserni siseselt
50. Põhikohtuasja asjaoludel tuleb ka täpsustada, et juhul, kui äriühingute kontserni sees toimub võõrandamine, on Euroopa Kohus leidnud, et see ei välista iseenesest ülemineku olemasolu.(32)
51. Konkreetselt on Euroopa Kohus niisugusel juhul otsustanud esiteks, et „direktiivi [2001/23] kohaldamisel peab asjassepuutuv majandusüksus olema enne üleminekut eelkõige funktsionaalselt piisavalt autonoomne, võttes arvesse, et autonoomsuse mõiste viitab asjaomaste töötajate rühma tegevuse eest vastutavatele isikutele antud volitustele korraldada suhteliselt vabalt ja sõltumatult selle rühma tööd, ning täpsemalt õigusele anda juhiseid ja jagada sellesse rühma kuuluvatele alluvatele töötajatele ülesandeid, ilma et sellesse otseselt sekkuksid tööandja organisatsiooni muud struktuuriüksused“,(33) ning teiseks, et „[s]eda järeldust kinnitavad töötajate esindamist käsitlevad direktiivi 2001/23 artikli 6 lõike 1 esimene ja neljas lõik, mille kohaselt on see direktiiv kohaldatav kõikide direktiivi artikli 1 lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavate üleminekute suhtes, olenemata sellest, kas üle antud majandusüksus säilitab omandaja struktuuris oma iseseisvuse või mitte“.(34)
52. Nendest kohtupraktikas antud juhistest lähtudes tulebki teha ettepanek, milline hinnang esitatud küsimustes anda, võttes arvesse peamisi faktilisi asjaolusid, mille Areios Pagos (Kreeka kassatsioonikohus) on oma eelotsusetaotluses ära toonud.
B. Põhimõtete kohaldamine käsitletaval juhul
1. Võõrandatud üksuse sõltumatus enne üleminekut
53. Esiteks tuleb meenutada raamistikku, milles vaidlusalune üleminek aset leidis, st et tegemist oli võõrandamisega selleks spetsiaalselt loodud tütarettevõtjale.(35) Seega tuleb kontrollida, kas võõrandatud üksus oli sõltumatu juba enne üleminekut.(36) Eelotsuse küsimuste ja eriti teise küsimuse esemest võib järeldada, et need ei puuduta hinnangut sellele, kas kõnesolev üle antud üksus oli enne üleminekut piisaval määral funktsionaalselt sõltumatu.
54. Oma analüüsi jätkuks väidan seega, et enne üleminekut koosnes üksus, mis moodustas ENAE tegevussuuna, millel oli kolmest teisest samu tootmisvahendeid kasutavast tegevussuunast eraldi tegevusala, töötajate organiseeritud kogumist, kes tegelesid stabiilselt selle tegevusalaga, ning analüüsin siis tegevuse tegeliku jätkamise tingimusi.
2. Üleantud tegevuse püsimajäämine
55. Mis puudutab teiseks üle antud tegevuse püsimajäämist, siis märgin, et eelotsusetaotluses ei ole täpsustusi kõnesoleva tegevussektori töölepanekuks – eriti 2006. aastal – sõlmitud lepingute sõlmimise asjaolude kohta ega nende sisu kohta. Leian seega – nagu ka hagejad, Kreeka valitsus ja komisjon –, et tuleb hajutada kahtlus küsimuses, kas ülemineku hetkel ei piirdunud tegevus kindla töö tegemisega.
56. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on mitu korda tuvastanud, et ENAE usaldas ETYE‑le lepingute lõpuleviimise. Ta täpsustas, et „[s]elleks, et ENAE veeremisuund toimiks alates 1. oktoobrist 2006 sõltumatu äriühinguna nimega ΕΤΥΕ, kirjutasid kaks äriühingut 28. septembril 2006 alla [mitmele] lepingu[le], [nende hulgas] töövõtuleping ENAE kui tellija ja ETYE kui töövõtja vahel, millega esimene tegi teisele ülesandeks viia lõpule pooleliolevad tööd, mis olid ette nähtud (OSE ja ISAP-iga sõlmitud) programmilepingus nr 33, ning kõik muud vajalikud tööd, mille kohta see leping annab garantii; […] 28. septembri 2006. aasta lepinguga analoogiline leping pooleliolevate tööde kohta, olenemata sellest, kas need on põhitööd või garantiitööd, mis on ette nähtud programmilepingus nr 37, ja […] 28. septembri 2006. aasta lepinguga analoogiline leping pooleliolevate tööde kohta, olenemata sellest, kas need on põhitööd või garantiitööd, mis on ette nähtud programmilepingus nr 41a“.
57. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisas, et „[k]ui ΕΤΥΕ oli tegevust alustanud, sõlmis ta ΕΝΑΕ-ga […] 30. augustil 2007 töövõtulepingu ENAE kui tellija ja ETYE kui töövõtja vahel, millega esimene tegi teisele ülesandeks viia lõpule pooleliolevad tööd, mis olid ette nähtud (OSE ja ISAP-iga sõlmitud) programmilepingus nr 33a, ning kõik muud vajalikud tööd, mille kohta see leping annab garantii“.
58. Ta märkis ka, et „tõendamist pole leidnud ETYE finantssõltumatust puudutavad argumendid, mille kohaselt ETYE olevat võtnud ülesande ehitada Šveitsi äriühingule Carwaggon AG 200 vagunit, samas kui eelnimetatud äriühing oli ETYE käest 29. aprillil 2009 tellinud ainult kolme 27 meetri pikkuse autovaguni ehitamise kõigest 510 000 euro eest“.
59. Mulle tundub, et neid asjaolusid tuleb käsitada sarnastena asjaoludega, mida Euroopa Kohus analüüsis 2. detsembri 1999. aasta kohtuotsuses Allen jt(37), mis puudutas Amalgamated Construction Co. Ltd(38) puurimistegevust kivisöemaardlas Prince of Wales, mis oli korraldatud majandusüksusena enne, kui see ettevõtja tellis selle tegevuse allhanke korras AMS‑lt.
60. Euroopa Kohus otsustas selles kohtuotsuses esiteks, et „[a]sjaolu, et ACC jäi ikka RJB Mining (UK) ainsaks lepingupartneriks ja et ta tellis hanke tööd allhanke korras AMS‑lt, ei välista ka iseenesest, et leidis aset üleminek direktiivi [77/187] tähenduses. Esiteks on klientide üleminek võõrandajalt omandajale või mitte ainult üks tegur paljude hulgas, mida tuleb arvesse võtta, kui hinnatakse, kas üleminek toimus ([18. märtsi 1986. aasta] kohtuotsus Spijkers[(39)], punkt 13)“.(40)
61. Teiseks otsustas Euroopa Kohus, et „[19. septembri 1995. aasta] kohtuotsuses Rygaard[(41)] jääb olukord, kus ettevõtja annab teisele ettevõtjale üle ühe oma tööobjektidest, et see lõpule viidaks, andes selle teise ettevõtja käsutusse ainult teatava hulga töötajaid ja varustust, mis on mõeldud pooleliolevate tööde tegemiseks, väljapoole direktiivi [77/187] kohaldamisala. See olukord erineb siiski käesolevast kohtuasjast, sest AMS‑le usaldati allhanke korras täielikud hanketööd. Euroopa Kohus lisas ka [19. septembri 1995. aasta] kohtuotsuse Rygaard[(42)] punktis 21, et tööobjekti üleandmine selle lõpuleviimiseks võib kuuluda [selle] direktiivi kohaldamisalasse, kui sellega kaasneb elementide organiseeritud kogumi üleminek, mis võimaldab võõrandajast ettevõtja tegevust või ühte osa sellest stabiilselt jätkata. Asjaolust, et ACC tellis AMS‑lt allhanke korras ainult teatavate puurimistööde tegemise, ei piisa seega [selle] direktiivi kohaldatavuse välistamiseks, kui on tõendatud, et seoses selle toiminguga omandas AMS ACC‑lt organiseeritud vahendid, mis võimaldasid tal kivisöemaardlates Prince of Wales oma puurimistegevusega kestvalt tegelda“.(43)
62. Nendest kaalutlustest ja selle tuvastamisest, et eelotsusetaotluses ei ole piisavalt täpsustatud faktilisi asjaolusid, tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seda kohtupraktikat arvestades eelnevalt hindama, kas põhikohtuasja ja konkreetselt tööde tellimise asjaoludel säilis üle antud üksuse identiteet tänu niisuguste elementide korraldatud kogumi üleminekule, mis võimaldab võõrandajast ettevõtja tegevust stabiilselt jätkata.
63. Oletades selles etapis, et need tingimused on täidetud, tuleb nüüd vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, kas üle antud üksusel puudus funktsionaalne sõltumatus.
3. Võõrandatud üksuse sõltumatus pärast üleminekut
64. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb asuda kõigepealt seisukohale, et asjaomane tegevusala oli kvalifitseeritud tegevusala, sest erinevate Euroopa Kohtu sedastatud kriteeriumide kaalumine varieerub olenevalt sellest tegevusalast.(44)
65. Käsitletaval juhul võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustest tootmiseks hädavajaliku varustuse kasutamise kohta(45) järeldada, et kõnesolev üleminek viidi läbi sektoris, kus tegevus ei põhine peamiselt tööjõul.
66. Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas eeldab vaidlusalune majandustegevus, st veeremite haldamine nelja tootmisosakonna, st valtsimistsehhi, torutsehhi, puutöökoja ja masinaehitustsehhi tuge, nagu ENAE kolm teistki osakonda.
67. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhiküsimusele, mis puudutab asjaolu, et materiaalsed vahendid, mis on põhikohtuasjas käsitletava tegevusalaga tegelemisel hädavajalikud, kuulusid alati ENAE‑le, võib seejärel vastata, et selle tuvastamine ei saa viia direktiivi 2001/23 tähenduses mõistetud ettevõtja ülemineku olemasolu välistamiseni, sest Euroopa Kohus on samalaadsetel asjaoludel otsustanud, et „see, kas materiaalsete vahendite omand on üle läinud, [ei ole] [selle] direktiivi […] kohaldamise seisukohast asjakohane“.(46)
68. Selles küsimuses on Euroopa Kohus otsustanud, et „asjaolu, et uue ettevõtja poolt üle võetud materiaalne vara ei kuulunud mitte tema eelkäijale, vaid selle oli hankija talle kättesaadavaks teinud, ei välista ettevõtte ülemineku toimumist kõnealuse direktiivi mõttes (vt selle kohta kohtuotsus 20. novembri 2003. aasta kohtuotsus Abler jt, C‑340/01, EU:C:2003:629, punkt 42). [S]ellest [järeldub], et kui direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalast jääb välja olukord, kus vaatluse all oleva tegevuse toimumiseks hädavajalikud materiaalsed vahendid ei ole kunagi lakanud kuulumast omandajale, kaotaks kõnealune direktiiv osa oma kasulikust mõjust“.(47)
69. Mis puudutab lõpuks eelotsusetaotluses nimetatud rahastamisviisi(48) ja organisatsioonilise sõltumatuse puudumist pärast üleminekut,(49) siis tuleb märkida, et Euroopa Kohus juba otsustanud, et need asjaolud ei ole üksi niisugused, mis välistavad direktiivi 2001/23 kohaldamise.
70. Olukorras, mida võib võrrelda põhikohtuasja olukorraga,(50) otsustas Euroopa Kohus, et „[12. veebruari 2009. aasta k]ohtuotsuse Klarenberg[(51)] punktidest 46 ja 47 tuleneb nimelt, et üle läinud majandusüksuse identiteedi säilimise tuvastamiseks on asjakohane mitte erinevate üle antud tootmiselementide suhtes ettevõtja poolt loodud konkreetse organisatsiooni säilitamine, vaid nende elementide vahel vastastikuses sõltuvuses ja täiendavuses seisneva funktsionaalse sideme säilitamine. […] Sellise funktsionaalse sideme säilitamine erinevate üle antud elementide vahel võimaldab seega omandajal neid kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks ka siis, kui need on pärast üleminekut liidetud uue ja teistsuguse organisatsioonilise struktuuriga (vt 12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Klarenberg[(52)], punkt 48)“.(53)
71. Seega näib mulle väga oluline, et eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitaks välja, kas funktsionaalne vastastikuse sõltuvuse ja täiendavuse side erinevate üle antud tootmistegurite vahel säilis, et jätkata samasugust või samalaadset majandustegevust.(54)
72. Teiste sõnadega piisab sellest, kui tehakse kindlaks, kas ülemineku hetkel võis varasem tegevus, millega tegeldi ENAE vastutusel, säilida sobivate vahenditega uue juhtimise all, ning sellel, et varade osi, mille eraldas võõrandaja, ei kasutata ainult üle antud tegevuseks, on – nagu eespool meenutatud – vähe tähtsust. Järelikult ei saa majandustegevuse edukust pärast üleminekut – mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse esitab – pidada direktiivi 2001/23 kohaldamisel asjakohaseks kriteeriumiks.
4. Võõrandaja ja omandaja kavatsus tegevuse võõrandamisel
73. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab eelmistes punktides kirjeldatud kontrollimiste tulemusena(55) järeldusele, et ettevõtja osa ülemineku olemasolu kriteeriumid on käsitletaval juhul täidetud, tuleb veel kindlaks teha, missugune järeldus teha sellest, et see kohus tuvastas, et „[ä]riühingu ETYE tegevuse käik oli ette kindlaks määratud ja et see oli suunatud selle äriühingu lõpetamisele“, ehkki 2006. ja 2007. aastal eksisteeris tegevus, kuigi vähene.(56)
74. Seega ei ole tegemist – nagu ENAE väidab – uue tingimuse kehtestamisega, mis puudutab ülemineku majanduslikku edukust või viib selleni, et ülemineku tingimused satuvad juhul, kui omandaja otsustab hiljem tegevuse lõpetada, kahtluse alla. Omandaja vabadust teha pärast üleminekut tegevusele lõpp ei tohi a priori kahtluse alla seada.
75. Nagu Euroopa Kohus on mitu korda otsustanud ja nagu ilmneb ka direktiivi 2001/23 artiklist 4, „ei võta see direktiiv liikmesriikidelt võimalust lubada tööandjatel töösuhteid vähem soodsaks muuta ja seda nimelt juhtudel, mis puudutavad kaitset töölepingu ülesütlemise eest ja töö tasustamise tingimusi. Nimetatud direktiiv keelab üksnes selle, et niisuguseid muudatusi tehakse ülemineku puhul ja ülemineku tõttu“.(57)
76. Täpsemalt keelab põhikohtuasja asjaoludel üleminekut direktiivi 2001/23 kohaldamisalasse arvata võõrandaja üleminekuga samal ajal tehtud otsus kasutada seda kui vahendit teha lõpp võõrandatavale tegevusele, mille eest ta vastutab, et hoida kõrvale oma töötajate kaitse kohustustest.(58)
77. Seega on vähe tähtsust sellel, kas tegevus võis pärast majandustegevuse üleminekut jätkuda, kui on tõendatud, et see ei saanudki olla stabiilne ning oli ülemineku ajal korraldatud nii, et viiks pankrotini.
78. Teiste sõnadega ei ole tähtis mitte see, mida tuvastatakse tegevuse kestuse osas, vaid volituste osas, mis on üle antud üksusele antud, et selle tegevusega põhimõtteliselt määramata aja jooksul edasi tegelda. Selles küsimuses võib hangete kavandatud lõpp ilma klientuuri arengu ärilise dünaamikata või ülesannete varieerimiseta olla märk sellest, et ülemineku hetkel puudub stabiilsuse perspektiiv. See võib nii olla ka töötajate või nende tööaja või ka arvu raamistiku sellise ümberkorraldamise korral, mis võib takistada tegevuse jätkamist. Niisiis näib mulle määrava tähtsusega olevat see, missugused vahendid selle eesmärgi saavutamiseks ülemineku hetkel valiti.
79. Igal juhul on arvamus, et majandustegevuse jätkamise kestus on tegur, mis võimaldab hinnata, kas leidis aset üleminek, vastuolus töötajate kaitse eesmärgiga, mida Euroopa Kohus on pidevalt rõhutanud,(59) ning võib soodustada liidu õiguse kuritarvituslikku kohaldamist.(60)
80. Piirdumine sellega, et tuvastatakse kokkulepe tegevuse lõpetamiseks, samas kui seda tegelikkuses ei juhtunud, sest seda tegevust jätkataks sel väga teoreetilisel juhul stabiilselt, viiks siiski tulemuseni, mis on täpselt samamoodi selle direktiivi eesmärgiga vastuolus.
81. Tuleb järeldada, et kui on tõendatud, et ülemineku ajal ei olnud võõrandaja ja omandaja eesmärk mitte võõrandatavat tegevust jätkata, vaid hoida kõrvale riigisisesest õigusest tulenevatest töötajate kaitse kohustustest, ei saa see üleminek kuuluda direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punktide a ja b kohaldamisalasse.
82. Mulle näib, et sel juhul õigustab töötajate kaitse ka seda, et kohaldatakse riigisiseseid õigusnorme, mille kohaselt karistatakse niisuguste tegude huve kahjustavate tagajärgede eest.
83. Eelnevate kaalutluste põhjal olen arvamusel, et direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et kui on tõendatud, et majandusüksuse ülemineku ajal oli kavatsus majandustegevust jätkata, võib seda direktiivi kohaldada olukorras, kus võõrandatud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita organisatsioonilisest vaatevinklist oma sõltumatust, tingimusel et funktsionaalne side erinevate üle antud tootmistegurite vahel säilib ja see võimaldab omandajal neid tootmistegureid kasutada, et tegelda stabiilselt samasuguse või samalaadse majandustegevusega – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
IV. Ettepanek
84. Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Areios Pagose (Kreeka kassatsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et kui on tõendatud, et majandusüksuse ülemineku ajal oli kavatsus majandustegevust jätkata, võib seda direktiivi kohaldada olukorras, kus võõrandatud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita organisatsioonilisest vaatevinklist oma sõltumatust, tingimusel et funktsionaalne side erinevate üle antud tootmistegurite vahel säilib ja see võimaldab omandajal neid tootmistegureid kasutada, et tegelda stabiilselt samasuguse või samalaadse majandustegevusega – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.