ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
14. detsember 2018(*)(i)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu võetud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Võimalus käsitada kolmanda riigi ametiasutust pädeva asutusena ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP tähenduses – Rahaliste vahendite külmutamise otsuste faktiline alus – Põhjendamiskohustus – Hindamisviga – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Kaitseõigused – Omandiõigus
Kohtuasjas T‑400/10 RENV,
Hamas, asukoht Doha (Katar), esindaja: advokaat L. Glock,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: B. Driessen, M. Bishop ja A. Sikora-Kalėda,
kostja,
keda toetasid
Prantsuse Vabariik, esindajad: D. Colas ja F. Fize,
ja
Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre, M. Konstantinidis ja R. Tricot ning hiljem F. Castillo de la Torre, L. Baumgart ja C. Zadra,
menetlusse astujad,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks hagejat puudutavas osas nõukogu teatis isikutele, rühmitustele ja üksustele, kes on kantud nõukogu määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõikes 3 sätestatud loetellu (ELT 2010, C 188, lk 13), nõukogu 12. juuli 2010. aasta otsus 2010/386/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2010, L 178, lk 28), ning nõukogu 12. juuli 2010. aasta rakendusmäärus (EL) nr 610/2010, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 1285/2009 (ELT 2010, L 178, lk 1); teiseks hagejat puudutavas osas nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/70/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2011, L 28, lk 57), ning nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 83/2011, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 610/2010 (ELT 2011, L 28, lk 14); kolmandaks hagejat puudutavas osas nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsus 2011/430/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2011, L 188, lk 47), ning nõukogu 18. juuli 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 687/2011, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärused nr 610/2010 ja nr 83/2011 (ELT 2011, L 188, lk 2); neljandaks hagejat puudutavas osas nõukogu 22. detsembri 2011. aasta otsus 2011/872/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/430 (ELT 2011, L 343, lk 54), ning nõukogu 22. detsembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1375/2011, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 687/2011 (ELT 2011, L 343, lk 10); viiendaks hagejat puudutavas osas nõukogu 25. juuni 2012. aasta otsus 2012/333/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/872 (ELT 2012, L 165, lk 72), ning nõukogu 25. juuni 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 542/2012, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 1375/2011 (ELT 2012, L 165, lk 12); kuuendaks hagejat puudutavas osas nõukogu 10. detsembri 2012. aasta otsus 2012/765/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2012/333 (ELT 2012, L 337, lk 50), ning nõukogu 10. detsembri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1169/2012, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 542/2012 (ELT 2012, L 337, lk 2); seitsmendaks hagejat puudutavas osas nõukogu 25. juuli 2013. aasta otsus 2013/395/ÜVJP, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2012/765 (ELT 2013, L 201, lk 57), ning nõukogu 25. juuli 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 714/2013, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 1169/2012 (ELT 2013, L 201, lk 10); kaheksandaks hagejat puudutavas osas nõukogu 10. veebruari 2014. aasta otsus 2014/72/ÜVJP, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2013/395 (ELT 2014, L 40, lk 56), ning nõukogu 10. veebruari 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 125/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 714/2013 (ELT 2014, L 40, lk 9); üheksandaks hagejat puudutavas osas nõukogu 22. juuli 2014. aasta otsus 2014/483/ÜVJP, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/72 (ELT 2014, L 217, lk 35), ning nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 790/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 125/2014 (ELT 2014, L 217, lk 1), ning kümnendaks hagejat puudutavas osas nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95), ning nõukogu 4. augusti 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3),
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius, P. Nihoul (ettekandja), J. Svenningsen ja U. Öberg,
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 11. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
I. Vaidluse taust ja pärast käesoleva hagi esitamist aset leidnud faktilised asjaolud
A. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)
1 ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette strateegiad kõigi vahenditega terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Selle resolutsiooni lõike 1 punkt c sätestab eeskätt, et kõik riigid peavad viivitamata külmutama isikute, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes aitavad kaasa terroriaktide toimepanekule või osalevad nende toimepanekus, nendele isikutele kuuluvate või nende poolt kontrollitavate üksuste ning nende isikute või üksuste nimel või juhtimisel tegutsevate isikute ja üksuste rahalised vahendid ja muu finantsvara ning majandusressursid.
2 Resolutsioon ei sisalda selliste isikute, üksuste ja rühmituste loetelu, kelle suhtes tuleb neid meetmeid kohaldada.
B. Euroopa Liidu õigus
3 Leides, et resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks on vaja Euroopa Liidu meetmeid, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217). Eeskätt nägi ühise seisukoha 2001/931 artikkel 2 ette ühise seisukoha lisas toodud loetelus nimetatud ja terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja muu finantsvara ning majandusressursside külmutamise.
4 Ühises seisukohas 2001/931 kirjeldatud meetmete rakendamiseks liidu tasandil võttis nõukogu samal päeval vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207) ning otsuse 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT 2001, L 344, lk 83).
5 „Hamas-Izz al-Din al-Quassem (Hamasi terroristlik haru)“ oli kantud ühisele seisukohale 2001/931 ja otsusele 2001/927 lisatud loetellu. Neid kahte akti ajakohastati regulaarselt vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikele 3; „Hamas-Izz al-Din al-Quassem (Hamasi terroristlik haru)“ jäi loeteludesse edasi.
6 Nõukogu võttis 12. septembril 2003 vastu ühise seisukoha 2003/651/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 (EÜT 2003, L 229, lk 42), ning otsuse 2003/646/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/480/EÜ (EÜT 2003, L 229, lk 22). Nendele aktidele lisatud loeteludesse kantud organisatsiooni nimi on „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“.
7 Selle organisatsiooni nimi jäi hilisematele aktidele lisatud loeteludesse edasi.
C. Vaidlustatud aktid
1. 2010. aasta juuli aktid
8 Nõukogu võttis 12. juulil 2010 vastu otsuse 2010/386/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2010, L 178, lk 28), ning rakendusmääruse (EL) nr 610/2010, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 1285/2009 (ELT 2010, L 178, lk 1), (edaspidi koos „2010. aasta juuli aktid“).
9 Nimi „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäi edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2010. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).
10 Nõukogu avaldas Euroopa Liidu Teatajas 13. juulil 2010 teatise isikutele, rühmitustele ja üksustele, kes on kantud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud loetellu (ELT 2010, C 188, lk 13; edaspidi „2010. aasta juuli teatis“).
11 Selle teatisega informeeris nõukogu asjaomaseid isikuid ja üksusi eeskätt järgmisest: esiteks, et ta leidis, et nende nime määruse nr 2580/2001 alusel vastu võetud loeteludesse kandmist õigustavad põhjused on endiselt alles, mistõttu ta otsustas jätta nende nimed 2010. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse; teiseks, et nad võivad taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks; kolmandaks, et nad võivad esitada nõukogule taotluse saada põhjendused, millest nähtuvad põhjused, miks nende nimed nendesse loeteludesse edasi jäeti; neljandaks, et nad võivad ka igal hetkel esitada talle taotluse vaadata uuesti läbi otsus, millega nende nimi kanti kõnesolevatesse loeteludesse; viiendaks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada kahe kuu jooksul alates selle teatise avaldamisest, ning kuuendaks, et neil on võimalik esitada hagi liidu kohtule.
12 Sellele teatisele hageja ei reageerinud.
2. 2011. aasta jaanuari aktid
13 Teatisega, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 20. novembril 2010, informeeris nõukogu rakendusmääruses nr 610/2010 nimetatud isikuid, rühmitusi ja üksusi, et ta on saanud uut asjakohast teavet seoses nende loeteludesse kandmisega ning et ta on muutnud vastavalt selle määruse põhjendusi. Selle teatise järgi võis nõukogule kahe nädala jooksul alates selle avaldamisest esitada taotluse saada need põhjendused.
14 Nõukogu, kes sai tänu käesoleva hagi esitamisele 12. septembril 2010 hageja advokaadi aadressi, edastas sama aasta 10. detsembri kirjaga sellele advokaadile põhjused, miks ta kavatseb jätta hageja nime rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse edasi, ning juhtis tähelepanu sellele, et hageja võib ühe kuu jooksul alates selle kirja kuupäevast esitada talle märkused enda loeteludesse edasi jätmise kohta ning edastada talle kõik tõendid.
15 Hageja sellele teatisele ja kirjale ei reageerinud.
16 Nõukogu võttis 31. jaanuaril 2011 vastu otsuse 2011/70/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2011, L 28, lk 57), ja rakendusmääruse (EL) nr 83/2011, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 610/2010 (ELT 2011, L 28, lk 14), (edaspidi koos „2011. aasta jaanuari aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi 2011. aasta jaanuari vaidlusalused loetelud“).
17 Nõukogu edastas 2. veebruari 2011. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2011. aasta jaanuari vaidlusalustesse loeteludesse.
18 Need põhjendused oli koostatud järgmiselt.
19 Esiteks kirjeldas nõukogu kokkuvõtlikult „Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi“ varasemat tegevust. Eeskätt olevat see organisatsioon aastatel 1988–2010 toime pannud arvukaid Iisraeli sihtmärkide vastu suunatud rünnakuid, mis kvalifitseeriti terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
20 Teiseks märkis nõukogu, et „Hamas-Izz al-Din al-Quassemi“ suhtes tehti 2001. aastal kaks otsust, mille võtsid vastu Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ametiasutused, ning kaks otsust, mille võtsid vastu Ameerika Ühendriikide ametiasutused.
21 Esimese Ühendkuningriigi asutuste otsuse tegi Secretary of State for the Home Department (siseminister, edaspidi „Home Secretary“). See 29. märtsi 2001. aasta otsus tehti Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseaduse (UK Terrorism Act 2000) alusel ja sellega keelustati Hamas-Izz al-Din al-Quassem, keda käsitatakse terroriaktidega seotud organisatsioonina (edaspidi „Home Secretary otsus“). Teise Ühendkuningriigi asutuste otsuse tegi UK Treasury (rahandusminister). Selle 6. detsembri 2001. aasta otsusega külmutas UK Treasury Hamas-Izz al-Din al-Quassemi vara ja andis volituste alusel, mis tal 2001. aasta terrorismimääruse (ÜRO meetmed) (Terrorism (United nations Measures) Order 2001) artikli 4 kohaselt on, vastavad juhised. Nõukogu märkis, et Home Secretary otsust vaatas korrapäraselt läbi riigisisene valitsuskomisjon ning et määruses, mis oli UK Treasury otsuse aluseks, on sätteid, mis käsitlevad selle otsuse kohtulikku kontrolli ja selle edasikaebamist.
22 Ameerika Ühendriikide ametiasutuste otsused – need olid esiteks valitsuse otsus, milles Hamasi nimetati „välismaiseks terroristlikuks organisatsiooniks“ Ameerika Ühendriikide immigratsiooni‑ ja kodakondsusseaduse (US Immigration and Nationality Act) (muudetud redaktsioonis) 219. jao alusel, ning teiseks otsus, milles Hamasi nimetati „üksuseks, kelle puhul on sõnaselgelt kindlaks tehtud, et see on rahvusvaheline terroriüksus“, presidendi määruse nr 13224 (Executive Order no 13224) alusel, (edaspidi koos „Ameerika Ühendriikide otsused“). Nõukogu märkis, et esimest kvalifitseerimist saab Ameerika Ühendriikide õigusaktide alusel kontrollida kohus ning teist saab kontrollida haldus‑ ja kohtulikus korras.
23 Nõukogu kvalifitseeris need otsused „pädevate asutuste otsusteks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
24 Kolmandaks tuvastas nõukogu, et need otsused on endiselt kehtivad, ning leidis, et põhjused, miks kanti „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, on endiselt alles.
25 Oma 2. veebruari 2011. aasta kirjas märkis nõukogu esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle 2011. aasta jaanuari vaidlusaluste loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada kahe kuu jooksul selle kirja kuupäevast; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
3. 2011. aasta juuli aktid
26 Nõukogu saatis 30. mail 2011 hageja advokaadile kirja, milles ta teatas, et on saanud uut asjakohast teavet nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelude koostamiseks, kelle suhtes kohaldatakse määruses nr 2580/2001 ette nähtud piiravaid meetmeid, ning et ta on muutnud vastavalt põhjendusi. Ta määras hagejale kolmenädalase tähtaja märkuste esitamiseks.
27 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
28 Nõukogu võttis 18. juulil 2011 vastu otsuse 2011/430/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2011, L 188, lk 47), ja rakendusmääruse (EL) nr 687/2011, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärused nr 610/2010 ja nr 83/2011 (ELT 2011, L 188, lk 2), (edaspidi koos „2011. aasta juuli aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2011. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).
29 Nõukogu saatis 19. juuli 2011. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2011. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada kahe kuu jooksul selle kirja kuupäevast; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
30 Need põhjendused olid samad nendega, mis esitati 2011. aasta jaanuari aktide kohta, selle väikese erinevusega, et viide UK Treasury otsusele oli kaotatud.
31 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
4. 2011. aasta detsembri aktid
32 Nõukogu saatis 15. novembril 2011 hageja advokaadile kirja, milles ta teatas, et on saanud uut asjakohast teavet nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelude koostamiseks, kelle suhtes kohaldatakse määruses nr 2580/2001 ette nähtud piiravaid meetmeid, ning et ta on muutnud vastavalt põhjendusi. Ta määras hagejale kahenädalase tähtaja märkuste esitamiseks.
33 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
34 Nõukogu võttis 22. detsembril 2011 vastu otsuse 2011/872/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/430 (ELT 2011, L 343, lk 54), ning rakendusmääruse (EL) nr 1375/2011, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 687/2011 (ELT 2011, L 343, lk 10), (edaspidi koos „2011. aasta detsembri aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2011. aasta detsembri vaidlusalused loetelud“).
35 Nõukogu saatis 3. jaanuari 2012. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2011. aasta detsembri vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames: teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 29. veebruari 2012; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
36 Selles põhjenduses täiendas nõukogu faktilisi asjaolusid, millele ta tugines, et kvalifitseerida hageja (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem) terroriorganisatsiooniks, kolme uue faktilise asjaoluga 2011. aastast.
37 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
5. 2012. aasta juuni aktid
38 Nõukogu võttis 25. juunil 2012 vastu otsuse 2012/333/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/872 (ELT 2012, L 165, lk 72), ning rakendusmääruse (EL) nr 542/2012, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 1375/2011 (ELT 2012, L 165, lk 12), (edaspidi koos „2012. aasta juuni aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2012. aasta juuni vaidlusalused loetelud“).
39 Nõukogu saatis 26. juuni 2012. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2012. aasta juuni vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 27. augustit 2012; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
40 Need põhjendused olid identsed nendega, mis esitati 2011. aasta detsembri aktide kohta.
41 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
6. 2012. aasta detsembri aktid
42 Nõukogu võttis 10. detsembril 2012 vastu otsuse 2012/765/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2012/333 (ELT 2012, L 337, lk 50), ning rakendusmääruse (EL) nr 1169/2012, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 542/2012 (ELT 2012, L 337, lk 2), (edaspidi „2012. aasta detsembri aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2012. aasta detsembri vaidlusalused loetelud“).
43 Nõukogu saatis 11. detsembri 2012. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2012. aasta detsembri vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 11. veebruari 2013; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
44 Need põhjendused olid identsed nendega, mis esitati 2012. aasta juuni aktide kohta.
45 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
7. 2013. aasta juuli aktid
46 Nõukogu võttis 25. juulil 2013 vastu otsuse 2013/395/ÜVJP, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2012/765 (ELT 2013, L 201, lk 57), ning rakendusmääruse (EL) nr 714/2013, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 1169/2012 (ELT 2013, L 201, lk 10), (edaspidi „2013. aasta juuli aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2013. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).
47 Nõukogu saatis 26. juuli 2013. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2013. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 10. septembrit 2013; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
48 Need põhjendused olid identsed nendega, mis esitati 2012. aasta detsembri aktide kohta.
49 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
8. 2014. aasta veebruari aktid
50 Nõukogu võttis 10. veebruaril 2014 vastu otsuse 2014/72/ÜVJP, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2013/395 (ELT 2014, L 40, lk 56), ning rakendusmääruse (EL) nr 125/2014, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 714/2013 (ELT 2014, L 40, lk 9), (edaspidi koos „2014. aasta veebruari aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2014. aasta veebruari vaidlusalused loetelud“).
51 Nõukogu saatis 11. veebruari 2014. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2014. aasta veebruari vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 28. veebruari 2014; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
52 Need põhjendused olid identsed nendega, mis esitati 2013. aasta juuli aktide kohta.
53 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
9. 2014. aasta juuli aktid
54 Nõukogu võttis 22. juulil 2014 vastu otsuse 2014/483/ÜVJP, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/72 (ELT 2014, L 217, lk 35), ning rakendusmääruse (EL) nr 790/2014, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 125/2014 (ELT 2014, L 217, lk 1), (edaspidi koos „2014. aasta juuli aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2014. aasta juuli vaidlusalused loetelud“).
55 Nõukogu saatis 23. juuli 2014. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2014. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 30. septembrit 2014; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
56 Nõukogu lisas põhjenduses, et hageja kvalifitseerimine välismaiseks terroristlikuks organisatsiooniks Ameerika Ühendriikide otsusega, mis põhineb Ameerika Ühendriikide immigratsiooni‑ ja kodakondsusseaduse 219. jaol, jäeti 18. juuli 2012. aasta otsusega jõusse.
57 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
10. 2017. aasta augusti aktid
58 Nõukogu võttis 4. augustil 2017 vastu otsuse (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95), ning rakendusmääruse (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3), (edaspidi koos „2017. aasta augusti aktid“). „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäeti edasi nendele aktidele lisatud loeteludesse (edaspidi „2017. aasta augusti vaidlusalused loetelud“).
59 Nõukogu saatis 7. augusti 2017. aasta kirjaga hageja advokaadile põhjendused, miks „Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem)“ jäetakse edasi 2017. aasta augusti vaidlusalustesse loeteludesse, märkides esiteks, et hageja võib igal ajal esitada talle nende loetelude uuesti läbivaatamise taotluse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 raames; teiseks, et taotlused tuleb selleks, et neid võetaks järgmisel vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 toimuval läbivaatamisel arvesse, talle edastada enne 4. septembrit 2017; kolmandaks, et hagejal on võimalus esitada hagi liidu kohtule, ning neljandaks, et ta võib taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks.
60 Kõnealust põhjendust muudeti võrreldes varasemate õigusaktide põhjendusega oluliselt.
61 Hageja sellele kirjale ei reageerinud.
II. Menetlus ja poolte nõuded enne tagasisaatmist
62 Hageja esitas Üldkohtu kantseleis 12. septembril 2010 registreeritud hagiavaldusega käesoleva hagi.
63 Hageja palus oma hagiavalduses Üldkohtul:
– tühistada 2010. aasta juuli teatis;
– tühistada 2010. aasta juuli aktid;
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
64 Üldkohtu kantseleis 21. detsembril 2010 registreeritud avalduses palus Euroopa Komisjon luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks. Avaldus rahuldati Üldkohtu teise koja esimehe 7. veebruari 2011. aasta määrusega.
65 Hageja viitas 17. veebruari 2011. aasta kirjas, mis registreeriti Üldkohtu kantseleis samal päeval, 2011. aasta jaanuari aktidele ning 2. veebruari 2011. aasta kirjale. Ta märkis, et ta tugineb oma hagiavalduses esitatud väidetele ka nende „aktide“ vastu ning esitab täpsemad argumendid 2. veebruari 2011. aasta kirjaga teatavaks tehtud 2011. aasta jaanuari vaidlusalustesse loeteludesse jätmise põhjuste kohta repliigis.
66 Olles ülejäänud menetlusosalised ära kuulanud, andis Üldkohus hagejale kohtukantselei 15. juuni 2011. aasta kirjaga loa muuta repliigis oma hagiavalduses esitatud väiteid ja nõudeid seoses 2011. aasta jaanuari aktidega, vajaduse korral 2. veebruari 2011. aasta kirjas teatavaks tehtud põhjusi arvestades. Seevastu 2. veebruari 2011. aasta kirjaga seoses ei lubanud Üldkohus hagejal oma nõudeid muuta. Repliigi esitamise tähtajaks määrati 27. juuli 2011.
67 Hageja viitas 27. juuli 2011. aasta kirjas 2011. aasta juuli aktidele ning 19. juuli 2011. aasta kirjale, väites, et need asendavad esialgu vaidlustatud aktid. Ta märkis, et nende aktide avaldamisest või kättetoimetamisest alates hakkas kulgema uus kahekuuline hagi esitamise tähtaeg, ning tõi ära põhjused, miks ta ei esitanud repliiki.
68 27. juuli 2011. aasta kiri lisati toimikusse kui repliigi esitamise tähtaja pikendamise taotlus.
69 Kohtukantselei 16. septembri 2011. aasta kirjadega teavitas Üldkohus menetlusosalisi oma otsusest jätta see tähtaja pikendamise taotlus rahuldamata ning määras komisjonile menetlusse astuja seisukohtade esitamise tähtajaks 2. novembri 2011.
70 Hageja esitas 28. septembril 2011 Üldkohtu kantseleisse täiendava menetlusdokumendi. Dokumendis märkis hageja, et ta „laienda[b] oma tühistamisnõudeid nii, et need hõlmavad ka [2011. aasta juuli akte]“ teda, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas. Ta märkis lisaks, et arvestades esialgu esitatud hagi, 17. veebruari 2011. aasta kirja ja täiendavat menetlusdokumenti, tuleb tema esitatud hagi nüüd mõista nii, et see on esitatud 2010. aasta juuli aktide, 2011. aasta jaanuari aktide ja 2011. aasta juuli aktide peale. Hageja lisas, et 2010. aasta juuli teatise vastu esitatud nõuded jäävad kehtima, ning täpsustas, et tema tühistamisnõuded on esitatud kõnealuste aktide vastu ainult teda puudutavas osas.
71 Komisjon esitas oma menetlusse astuja seisukohad 28. oktoobril 2011.
72 Üldkohtu 8. detsembri 2011. aasta määrusega lisati täiendav menetlusdokument toimikusse.
73 Üldkohus teavitas 20. detsembri 2011. aasta kirjaga menetlusosalisi sellest, et – kuivõrd 2011. aasta jaanuari aktide peale tühistamishagi esitamise tähtaeg oli möödunud enne täiendava menetlusdokumendi esitamist – nende aktide peale esitatud hagi nõuete muudatus, mis iseenesest on vastuvõetav, sest seda oli hageja 17. veebruari 2011. aasta kirjas juba õiguslikust seisukohast nõuetekohaselt taotletud ning teostatud, vaadatakse läbi üksnes nende väidete ja argumentidega arvestades, mis hageja esitas enne nende aktide peale tühistamishagi esitamise tähtaja möödumist, see tähendab arvestades nende väidete ja argumentidega, mis esitati hagiavalduses.
74 Üldkohus palus nõukogul ja komisjonil esitada 17. veebruariks 2012 oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2011. aasta jaanuari akte, ning määras samadele menetlusosalistele täiendava menetlusdokumendi kohta seisukohtade esitamise tähtpäevaks 5. märtsi 2012, mis lükati edasi 3. aprillile 2012.
75 Üldkohtu kantseleis 1. veebruaril 2012 registreeritud kirjas muutis hageja oma nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2011. aasta detsembri akte teda, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
76 Üldkohtu kantseleis 13. ja 16. veebruaril 2012 registreeritud aktidega esitasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2011. aasta jaanuari akte hagejat, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
77 Üldkohtu kantseleis 3. aprillil 2012 registreeritud aktidega esitasid nõukogu ja komisjon Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad täiendava menetlusdokumendi kohta.
78 Üldkohtu kantseleis 28. juunil 2012 registreeritud aktis esitas hageja Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad vastuseks nõukogu ja komisjoni 3. aprilli 2012. aasta seisukohtadele.
79 Üldkohtu kantseleis 10. juulil 2012 registreeritud aktis muutis hageja oma nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2012. aasta juuni akte Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
80 Üldkohtu kantseleis 20. ja 23. juulil 2012 registreeritud aktidega esitasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2012. aasta juuni akte.
81 Üldkohtu kantseleis 5. ja 6. septembril 2012 registreeritud aktidega vastasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles hageja 28. juuni 2012. aasta seisukohtadele.
82 Üldkohtu kantseleis 11. veebruaril 2013 registreeritud kirjas muutis hageja oma nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2012. aasta detsembri akte teda, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
83 Üldkohtu kantseleis 11. ja 13. märtsil 2013 registreeritud aktidega esitasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2012. aasta detsembri akte.
84 Üldkohtu kantseleis 24. septembril 2013 registreeritud kirjas muutis hageja oma nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2013. aasta juuli akte Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
85 Üldkohus palus nõukogul 4. oktoobri 2013. aasta kirjas esitada teatavad dokumendid ning esitas menetlusosalistele teatavad küsimused kohtuistungi huvides; nõukogu täitis Üldkohtu nõude 28. oktoobri 2013. aasta aktiga.
86 Üldkohtu kantseleis 28. ja 30. oktoobril 2013 registreeritud aktidega esitasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2013. aasta juuli akte.
87 Hageja muutis 28. veebruaril 2014 käesoleva hagi nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2014. aasta veebruari akte Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
88 Üldkohtu kantseleis 4. ja 5. märtsil 2014 registreeritud aktidega esitasid komisjon ja nõukogu Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2014. aasta veebruari akte.
89 Hageja muutis 21. septembril 2014 oma nõudeid nii, et need hõlmavad ka 2014. aasta juuli akte teda, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas.
90 Üldkohtu kantseleis 23. oktoobril ja 3. novembril 2014 registreeritud aktidega esitasid nõukogu ja komisjon Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad seoses nõuete muutmisega nii, et need hõlmavad ka 2014. aasta juuli akte.
91 Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et käesoleva hagiga palus hageja Üldkohtul:
– tühistada 2010. aasta juuli teatis ja 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid teda, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi puudutavas osas, ja
– mõista kohtukulud välja nõukogult.
92 Nõukogu, keda toetab komisjon, palus Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
93 17. detsembri 2014. aasta kohtuotsusega Hamas vs. nõukogu (T‑400/10, edaspidi „esialgne kohtuotsus“, EU:T:2014:1095) Üldkohus:
– tunnistas 2010. aasta juuli teatise tühistamise nõude vastuvõetamatuks;
– tühistas 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid hagejat (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi) puudutavas osas;
– jättis 2014. aasta juuli aktide tagajärjed kehtima kolme kuu vältel alates selle kohtuotsuse kuulutamisest või – kui esitatakse apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 esimeses lõigus ette nähtud tähtaja jooksul – seniks, kuni Euroopa Kohus teeb selle kohta otsuse, ja
– jättis nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja hageja kohtukulud ning jättis komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
94 Üldkohus tegi niisuguse otsuse, olles nõustunud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide vastu suunatud neljanda ja kuuenda väitega, millest esimese kohaselt võeti ebapiisavalt arvesse olukorra muutumist aja möödumise tõttu ning teise kohaselt rikuti põhjendamiskohustust. Üldkohus leidis esialgse kohtuotsuse punktides 101 ja 125, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide põhjenduses toodud loetelu terroriaktidest, mille hageja oli väidetavalt alates 2005. aastast toime pannud, mängis otsustavalt rolli selles, et nõukogu jättis jõusse tema rahaliste vahendite külmutamise. Esialgse kohtuotsuse punktides 110 ja 127 otsustas Üldkohus, et iga kord, kui nõukogu lisas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohase läbivaatamise käigus põhjendusesse viite uuele terroriaktile, pidi pädev asutus olema seda analüüsinud ja teinud selle kohta riigisisese otsuse. Olles tuvastanud eeskätt esialgse kohtuotsuse punktides 109 ja 131, et nõukogu väited terroriaktide kohta, mille hageja olevat alates 2005. aastast toime pannud, ei tuginenud mitte sellistele otsustele, vaid tema enda poolt ajakirjandusest ja internetist hangitud teabele, tühistas Üldkohus seetõttu 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid.
95 Esialgse kohtuotsuse punktis 141 tühistas Üldkohus ka 2010. aasta juuli ja 2011. aasta jaanuari aktid põhjendusel, et neis puudub samamoodi viide pädevate asutuste otsustele, mis käsitleksid hagejale süüks pandud tegusid, ja et nende puhul on seega samamoodi rikutud põhjendamiskohustust.
96 Nõukogu esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 20. veebruaril 2015 apellatsioonkaebuse esialgse kohtuotsuse peale, mis registreeriti numbri C‑79/15 P all.
97 Prantsuse Vabariik esitas 11. mail 2015 Euroopa Kohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Euroopa Kohus andis menetlusse astumise loa.
98 Euroopa Kohus tühistas 26. juuli 2017. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. Hamas (C‑79/15 P, edaspidi „apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus“, EU:C:2017:584) esialgse kohtuotsuse.
99 Euroopa Kohus otsustas apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuses, et:
– Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui leidis, et Ameerika Ühendriikide otsused ja/või siseministri otsus ei ole üksinda piisavaks aluseks, et 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli akte põhjendada (punkt 33);
– Üldkohus rikkus õigusnormi, kui otsustas, et nõukogu rikkus ühise seisukoha 2001/931 artiklit 1, kui ta tugines 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide kohta käivas põhjenduses andmetele, mis olid pärit muust allikast kui pädevate asutuste tehtud riigisisesed otsused (punkt 50);
– seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui tuvastas, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust (punkt 53).
100 Kuna Üldkohus tegi otsuse ainult neljanda ja kuuenda väite kohta seoses hageja nõudega tühistada 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid ning Üldkohtus esitatud ülejäänud väidetes tõstatatakse osaliselt faktiliste asjaolude hindamise küsimused, siis saatis Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuses kohtuasja tagasi Üldkohtule ning jättis otsuse tegemise kohtukulude kohta edaspidiseks (punkt 56).
III. Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja tagasisaatmist
101 Üldkohtusse tagasi saadetud kohtuasi registreeriti selle kohtu kantseleis numbri T‑400/10 RENV all ja määrati 27. septembril 2017 esimesele kojale.
102 Hageja, nõukogu ja komisjon esitasid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 3. septembril ning 4. ja 5. oktoobril 2017 esitatud dokumentidega oma seisukohad menetluse edasise käigu kohta vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 217 lõikele 1.
103 Hageja palub oma seisukohtades Üldkohtul:
– tühistada 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid teda, „sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi“ puudutavas osas;
– mõista kõik kohtukulud välja nõukogult, sh need, mis on seotud menetlusega Euroopa Kohtus.
104 Komisjon ja nõukogu paluvad oma seisukohtades Üldkohtul:
– jätta hagi ilmselgelt põhjendamatuna rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
105 Hageja esitas 3. oktoobril 2017 kantseleisse kodukorra artikli 86 alusel eraldi dokumendi, millega ta muutis hagiavaldust nii, et see hõlmab ka 2017. aasta augusti akte.
106 Nõukogu ja komisjon esitasid Üldkohtu kantseleisse 27. oktoobril ja 23. novembril 2017 dokumentid, milles esitasid Üldkohtu nõudel oma seisukohad 3. oktoobri 2017. aasta muutmisavalduse kohta.
107 Nõukogu, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:
– jätta muutmisavaldus ilmselgelt vastuvõetamatuna läbi vaatamata;
– teise võimalusena jätta see põhjendamatuna rahuldamata;
– mõista nõukogu poolt esimeses kohtuastmes, apellatsiooniastmes ja käesoleva menetluse raames kantud kohtukulud välja hagejalt.
108 Üldkohus (esimene koda) esitas 27. märtsil 2018 vastavalt kodukorra artiklile 89 pooltele kirjalikud küsimused ja palus neil esitada mõned dokumendid. Pooled täitsid need nõuded ette nähtud tähtaja jooksul.
109 Üldkohus lubas 15. mail 2018 hagejal esitada oma seisukohad nõukogu vastuste kohta. Hageja vastas määratud tähtaja jooksul.
110 Üldkohus otsustas esimese koja ettepanekul kodukorra artikli 28 alusel suunata asja laiendatud esimesele kojale.
111 Menetlusosaliste suulised seisukohad ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 11. juuli 2018. aasta kohtuistungil.
IV. Õiguslik käsitlus
A. Sissejuhatavad märkused hagi eseme ning hageja 28. juuni 2012. aasta seisukohtade ulatuse ja vastuvõetavuse kohta
1. 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktidega seonduvad hagi nõuete muutmise avaldused
112 Nagu tuleneb faktiliste asjaolude kirjeldusest, tunnistati 2010. aasta juuli aktid kehtetuks ja asendati 2011. aasta jaanuari aktidega, need omakorda 2011. aasta juuli aktidega, need omakorda 2011. aasta detsembri aktidega, need omakorda 2012. aasta juuni aktidega, need omakorda 2012. aasta detsembri aktidega, need omakorda 2013. aasta juuli aktidega, need omakorda 2014. aasta veebruari aktidega ja need omakorda 2014. aasta juuli aktidega.
113 Hageja muutis järk-järgult oma esialgseid nõudeid nii, et tema hagiga palutakse tühistada need erinevad aktid.
114 Ta jättis pealegi sõnaselgelt alles oma nõuded tühistada kehtetuks tunnistatud aktid.
115 Kodukorra artikli 86 lõikest 1 tuleneb, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist. Vastavalt selle artikli lõikele 2 tuleb see taotlus esitada ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.
116 Käsitletaval juhul puudutavad eespool punktis 112 nimetatud hagiavalduse muutmise avaldused akte, millega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse aktid, mille tühistamist varem hagi raames taotleti. Lisaks esitati need enne tagasisaatmist aset leidnud menetluse suulise osa lõpukuupäevast varem, nimelt 20. novembril 2014 ja ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul. Hagiavalduse muutmise avaldused on seega vastuvõetavad.
117 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb järjestikuste rahaliste vahendite külmutamise meetmete peale esitatud hagisid, ja vastupidi sellele, mida kinnitab komisjon oma menetlusse astuja seisukohtades 2010. aasta juuli aktide kohta, säilib hageja huvi sellise piiravaid meetmeid kehtestava otsuse tühistamise vastu, mis on hilisema otsusega kehtetuks tunnistatud ja asendatud, sest institutsiooni akti kehtetuks tunnistamine ei tähenda selle õigusvastasuse tunnistamist ning omab ex nunc mõju erinevalt tühistavast kohtuotsusest, mille tulemusel tühistatud akt kõrvaldatakse tagasiulatutuvalt õiguskorrast ning loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud (12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 35; vt ka 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 45–48 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2009:372, punktid 47 ja 48 ning seal viidatud kohtupraktika).
118 Seega on hagejal säilinud põhjendatud huvi esitada hagi 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide peale, ehkki need on juba menetluse jooksul kehtetuks tunnistatud ja asendatud.
119 Käesolev hagi on seega vastuvõetav osas, milles puudutab 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli akte.
2. 2010. aasta juuli teatise tühistamise nõude vastuvõetavus
120 Nõukogu, keda toetab komisjon, väidab, et nõue tühistada 2010. aasta juuli teatis on vastuvõetamatu, sest selles teatises on ainult kutsutud isikuid ja üksusi üles oma õigusi kasutama, mõjutamata nende õiguslikku olukorda. See ei kujuta endast niisiis vaidlustatavat akti ELTL artikli 263 tähenduses, nagu seda on kohtupraktikas tõlgendatud.
121 Vastavalt ELTL artikli 263 esimesele lõigule saab vaidlustada õigusakte, „mille eesmärgiks on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“.
122 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab tühistamishagi esitada ainult niisuguste aktide või otsuste peale, mis kujutavad endast meetmeid, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda (vt 14. mai 2012. aasta kohtumäärus Sepracor Pharmaceuticals (Ireland) vs. komisjon, C‑477/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:292, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).
123 Käsitletaval juhul jäeti hageja nimi 2010. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse edasi 2010. aasta juuli aktidega.
124 Nagu ilmneb punktist 11 eespool, oli 2010. aasta juuli aktide vastuvõtmisele järgmisel päeval Euroopa Liidu Teatajas avaldatud 2010. aasta juuli teatise ainus eesmärk oli teavitada isikuid ja üksusi, kelle rahaliste vahendite külmutamist nende aktide alusel jätkati, nende käsutuses olevatest võimalustest taotleda pädevatelt riigisisestelt asutustelt luba kasutada külmutatud rahalisi vahendeid teatavate vajaduste katmiseks, taotleda nõukogult nende 2010. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse edasijätmise põhjenduse esitamist, taotleda sellelt institutsioonilt oma loetellu edasijätmise otsuse uuesti läbivaatamist ning lõpetuseks esitada liidu kohtule hagi.
125 Seda arvestades ei olnud 2010. aasta juuli teatisel siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis mõjutaksid hageja huve nii, et muudavad selgelt tema õiguslikku olukorda.
126 Hagi tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see puudutab 2010. aasta teatist.
3. Hageja 28. juuni 2012. aasta seisukohtade ulatus ja vastuvõetavus
127 Hageja esitas 28. juunil 2012 Üldkohtu nõudele vastu tulles oma seisukohad nõukogu ja komisjoni 3. aprilli 2012. aasta seisukohtade kohta, mis käsitlevad täiendavat menetlusdokumenti.
128 Kuivõrd hageja nimetas oma seisukohad „repliigiks“, väitis nõukogu oma 6. septembri 2012. aasta seisukohtades, et hagejal ei saa lubada esitada repliiki, mis puudutab kohtuasja tervikuna niisugusena, nagu see hagiavalduse esitamisega esialgu algatati ja mille kohta ta ei esitanud repliiki määratud tähtaja jooksul.
129 Nõukogu leidis, et kohtuasja sisulist külge puudutavate menetlusdokumentide vahetamine oleks pidanud lõppema sellega, kui hageja esitas täiendava menetlusdokumendi ja nõukogu oma seisukohad selle menetlusdokumendi kohta.
130 Tuleb märkida, et hageja poolt Üldkohtu nõudel 28. juunil 2012 esitatud seisukohad ei saa endast käesolevas kohtuasjas loomulikult kujutada repliiki Üldkohtu kodukorra artikli 83 lõike 1 tähenduses.
131 Nagu tuleneb punktidest 67–70 eespool, ei esitanud hageja käesolevas kohtuasjas nimelt repliiki selleks ette nähtud tähtaja jooksul ning Üldkohus jättis rahuldamata repliigi esitamise tähtaja pikendamise taotluse, mille ta luges esitatuks hageja 27. juuli 2011. aasta kirjaga.
132 Sellegipoolest on nii, et kuigi 28. juuni 2012. aasta seisukohti ei saa käesoleva hagi puhul arvesse võtta osas, milles nendega taotletakse 2010. aasta juuli aktide ja 2011. aasta jaanuari aktide tühistamist (vt selle kohta käesoleva kohtuotsuse punkt 73), on need vastuvõetavad seoses nõudega tühistada nõukogu 2011. aasta juuli aktid (see nõue esitati täiendavas menetlusdokumendis), sest nendega vastati nõukogu seisukohtadele, mis viimane oli esitanud hageja täiendavas menetlusdokumendis 2011. aasta juuli aktide kohta esitatud uute väidete kohta, ning samuti seoses nõuetega tühistada nõukogu hilisemad aktid.
133 Pealegi palus Üldkohus hagejal esitada oma seisukohad just nimelt seetõttu, et ta pidas vajalikuks anda hagejale võimalus vastata selles osas nõukogu 3. aprilli 2012. aasta seisukohtadele täiendava menetlusdokumendi kohta.
134 Lõpetuseks ilmneb 28. juuni 2012. aasta seisukohtade punkti 1 sõnastusest endast, et nende eesmärk oli üksnes vastata nõukogu 3. aprilli 2012. aasta seisukohtadele täiendava menetlusdokumendi kohta.
135 Arvestades 28. juuni 2012. aasta seisukohtade ulatust käsitlevaid täpsustusi, tuleb kõrvale lükata nõukogu vastuväited nende seisukohtade vastuvõetavuse kohta.
4. 2017. aasta augusti aktidega seonduv hagi nõuete muutmise avaldus
136 Hageja taotles 3. oktoobri 2017. aasta muutmisavaldusega, et hagi laiendataks 2017. aasta augusti aktidele.
137 Nõukogu väitis oma seisukohtades selle menetlusdokumendi kohta, et see avaldus on vastuvõetamatu esiteks sel põhjusel, et vastupidi kodukorra artikli 86 lõikes 1 – millele on viidatud sama kodukorra artiklis 218 – ettenähtule toimus hagiavalduse muutmine pärast menetluse suulise osa lõppu, 21. novembril 2014, ning teiseks seetõttu, et 2017. aasta augusti aktid ei asenda käesolevas kohtuasjas vaidlustatud akte.
138 Kohtuistungil teatas nõukogu, et usaldab selle asja läbivaatamist takistava asjaolu osas Üldkohtu arvamust.
139 Igal juhul tuleb märkida, et kuna hagi vastuvõetavus on avaliku huvi küsimus, siis võib Üldkohus seda analüüsida omal algatusel (vt selle kohta 22. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Standertskjöld-Nordenstam ja Heyraud vs. komisjon, T‑437/04 ja T‑441/04, EU:T:2006:62, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
140 Kodukorra artiklis 218 on sätestatud, et kui Euroopa Kohus tühistab Üldkohtu otsuse ja saadab kohtuasja viimasele uueks arutamiseks, toimub menetlus Üldkohtus, kellele kohtuasi läheb vastavalt eelotsusele tagasi, olenevalt asjast kas III jaotise või IV jaotise sätete kohaselt, kui artikli 217 sätetest ei tulene teisiti.
141 Kuivõrd kodukorra IV jaotis käsitleb intellektuaalomandi õigusi puudutavaid kohtuvaidlusi, siis tuleb käsitletaval juhul lähtuda kodukorra III jaotisest. Kodukorra selles III jaotises on artikli 86 lõikes 1 sätestatud kaks tingimust, mis peavad olema täidetud, et hagiavalduse muutmisavaldus oleks vastuvõetav. Esiteks tuleb hagiavalduse muutmist taotleda enne menetluse suulise osa lõppemist. Teiseks peavad aktid, mida on muutmisavalduses nimetatud, asendama ja muutma ühe või mitu akti, mille tühistamist varem nõuti.
142 Ilma et esimese tingimuse kohta oleks tarvis seisukohta võtta, tuleb märkida, et teine tingimus ei ole käsitletaval juhul täidetud. 2017. aasta augusti aktidega kehtetuks tunnistatud akte ei olnud nimelt nimetatud ei hagiavalduses ega muutmisavaldustes, mis esitati varem.
143 Hageja väidab, et 28. jaanuari 2016. aasta kohtuotsuse Klyuyev vs. nõukogu (T‑341/14, EU:T:2016:47, punkt 33) põhjal, milles Üldkohus väidetavalt rahuldas analoogses olukorras esitatud muutmisavalduse, tuleb teha teistsugune järeldus.
144 Sellega seoses tuleb rõhutada, et hageja viidatud kohtuotsus ei ole siin asjakohane, sest selles kohtuasjas oli kodukorra artiklis 86 sätestatud teine tingimus – erinevalt käsitletavast juhtumist – täidetud, kuna muutmisavalduses nimetatud aktidega muudeti akte, mis olid tegelikult hagiavalduses vaidlustatud.
145 Sellest tuleneb, et hagiavalduse muutmisavaldus, mille hageja 3. oktoobril 2017 esitas, tuleb jätta vastuvõetamatuna läbi vaatamata.
B. 2010. aasta juuli aktide tühistamise nõue
146 Hageja põhjendab oma 2010. aasta juuli aktide tühistamise nõuet hagiavalduses nelja väitega, millest esimese kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga, teise kohaselt rikutud kaitseõigusi, kolmanda kohaselt rikutud omandiõigust ja neljanda kohaselt rikutud põhjendamiskohustust.
1. Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga seoses rahaliste vahendite külmutamise meetmete kohaldatavusega hageja suhtes
147 Oma esimeses väites kinnitab hageja, et nagu õiguspäraseid riike ja valitsusigi ei saa teda põhimõtteliselt rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kanda.
148 Hageja rõhutab sellega seoses, et tema õiguspärasus põhineb valimistulemustel, et ta on poliitiline erakond, mis on praegu võimul, ja et ta osales 2007. aastal ühtsusvalitsuses – need kolm asjaolu toovad kaasa selle, et ka tema suhtes tuleb kohaldada erandit, mida kohaldatakse õiguspäraste riikide ja valitsuste suhtes.
149 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
150 Tuleb märkida, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meetmeid isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides.
151 Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 järgi on „terroriakt“ tahtlik tegu, mis võib oma laadi või seose tõttu tõsiselt kahjustada mõnda riiki või rahvusvahelist organisatsiooni ja mida käsitletakse riigisiseses õiguses õigusrikkumisena, kui selle eesmärk on tõsiselt hirmutada elanikkonda või sundida valitsust või rahvusvahelist organisatsiooni põhjendamatult mõnda tegu toime panema või sellest hoiduma või tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord.
152 Tegude hulgas, mida loetakse tegudeks, mis pannakse toime eesmärgiga tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord, on ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 mainitud eelkõige rünnakuid inimelu vastu, mis võivad põhjustada surma; rünnakuid inimese kehalise puutumatuse vastu; inimröövi või pantvangi võtmist ning relvade valmistamist, valduses hoidmist, omandamist, vedu, tarnimist või kasutamist.
153 Nendest sätetest ilmneb, et ühise seisukoha 2001/931 järgi on asjakohane asjaolu selle kindlaks tegemisel, kas isiku või üksuse suhtes tuleb kohaldada selles sätestatud norme, seotud toimepandud tegude, mitte asjaomase isiku või üksuse laadiga.
154 Selles olukorras ei saa hageja mainitud asjaolusid, st võimulolekut valimiste tulemusena; asjaolu, et organisatsioon on poliitiline, ja osalemist valitsuses pidada sellisteks, mis võimaldavad vältida ühise seisukoha 2001/931 normide kohaldamist.
155 Igal juhul ja isegi eeldusel, et hageja argument, et ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise meetmeid ei saa kohaldada õiguspäraste riikide või valitsuste suhtes, on põhjendatud, ei ole hageja olukorras, mis võimaldaks nõuda selle väidetava erandi kohaldamist.
156 Hageja ei ole nimelt riik rahvusvahelise õiguse tähenduses, sest seda mõistet kasutatakse selles õigusharus, et tähistada territoriaalseid üksusi, mitte niisugust liiki organisatsioone, nagu tema on moodustanud.
157 Mis puudutab õiguspärase valitsuse staatust, siis see tagab – kui see on olemas – valitsustele teatava kaitse, ilma et see kaitse saaks siiski laieneda rühmitustele või organisatsioonidele, kes – nagu väidab tegevat hageja – saadab sinna mõned oma liikmed (vt analoogia alusel 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
158 Selles olukorras tuleb esimene väide põhjendamatuna tagasi lükata.
2. Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi
159 Oma teise väitega kinnitab hageja, et nõukogu rikkus kaitseõiguste tagamise põhimõtet sellega, et ei edastanud talle enne 2010. aasta juuli aktide vastuvõtmist elemente, millele ta tema vastu tugines, ega võimaldanud tal olla ära kuulatud vastavalt Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõikele 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktile a.
160 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
161 Selles küsimuses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb nende kohustuste kindlaksmääramisel, mida kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab, eristada esiteks isiku või üksuse nime kandmist rahaliste vahendite külmutamise loetellu ja teiseks niisugusse loetellu jätmist.
162 Kui nõukogu kannab isiku või üksuse nime esimest korda määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu, ei ole ta kohustatud eelnevalt teavitama asjaomast isikut või üksust põhjustest, millele ta kavatseb tugineda (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).
163 See reegel on seletatav asjaoluga, et selleks, et niisugune otsus oleks tõhus, peab sellega kaasnema üllatusmoment (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).
164 Esmakordse loetellu kandmise korral on seega üldjuhul piisav, kui asjaomasele isikule või üksusele tehakse teatavaks otsuse aluseks olevad põhjused otsuse vastuvõtmisega samal ajal või vahetult pärast seda, andes talle sel hetkel võimaluse olla ärakuulatud (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 61).
165 Teistmoodi on otsustega, millega isiku või üksuse nimi jäetakse niisugusesse loetellu, sest sel juhul ei ole üllatusmoment enam vajalik.
166 Kohtupraktika kohaselt on kohustused niisuguste otsuste puhul erinevad olenevalt sellest, kas põhjendused sisaldavad uusi elemente või mitte.
167 Kui nendes on uusi elemente, tuleb enne meetme võtmist asjaomasele isikule või üksusele teha teatavaks elemendid, millele tema vastu tuginetakse, võimaldades tal olla nendega seoses ära kuulatud (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran, C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 63, ja 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑330/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:601, punkt 67).
168 Niisuguste elementide puudumise korral seda kohustust aga ei ole (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punktid 43 ja 44, ning 18. septembri 2017. aasta kohtuotsus Uganda Commercial Impex vs. nõukogu, T‑107/15 ja T‑347/15, ei avaldata, EU:T:2017:628, punkt 97), sest sel juhul eeldatakse, et asjaomane isik või üksus tutvus varasemate põhjustega ja tal oli võimalus esitada oma seisukohad.
169 Käsitletaval juhul kuuluvad 2010. aasta juuli aktid sellesse viimasesse kategooriasse, sest põhjused, miks need aktid vastu võeti, ei erine põhjustest, mida on mainitud 22. detsembril 2009 vastu võetud aktide põhjenduses; nendeks aktideks on nõukogu otsus 2009/1004/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 (ELT 2009, L 346, lk 58), ning nõukogu rakendusmäärus (EL) nr 1285/2009, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 501/2009 (ELT 2009, L 346, lk 39) – mis tehti hagejale kättesaadavaks teatisega rakendusmääruse nr 1285/2009 kohta, mis avaldati 23. detsembri 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2009, C 315, lk 11; edaspidi „2009. aasta detsembri teatis“).
170 2009. aasta detsembri teatise kohta tuleb märkida, et seda, kui Euroopa Liidu Teatajas avaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meetmete resolutsioon ja üldine põhistus, on peetud piisavaks, sest nende etteheidete, millele asjaomaste isikute ja üksuste vastu tuginetakse, üksikasjalik avaldamine võib olla vastuolus ülekaaluka üldise huvi kaalutlustega, aga ka kahjustada nende õiguspäraseid huve, samas kui on siiski selge, et selle otsuse spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb formaalselt esitada ja puudutatud isikutele teatavaks teha muude kohaste vahendite kaudu (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 147).
171 Piiravate meetmete korral peab see muu vahend põhimõtteliselt seisnema individuaalselt teatavaks tegemises, sest niisugused meetmed mõjutavad oluliselt asjaomaseid isikuid või üksusi ja võivad piirata nende põhiõiguste kasutamist (vt selle kohta 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 86).
172 Selles küsimuses väidab nõukogu, et ta ei saanud akte hagejale individuaalselt teatavaks teha, sest ta ei suutnud välja selgitada aadressi, kuhu oleks hagejale kirja võinud saata. Ka ei olevat viimane talle kunagi andnud kontaktaadressi ega kunagi tema poole pöördunud, et saada selgitusi oma nime kandmise kohta rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse.
173 Selles küsimuses märkis hageja advokaat kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimustele, et ta ei saanud nõukogule niisugust aadressi anda, sest turvalisusega seotud põhjustel ei olnud tal seda endalgi.
174 Komisjon märkis omalt poolt, et isegi Üldkohtus algatatud menetluse huvides ei andnud hageja mingit tegelikku aadressi.
175 Selles küsimuses tuleb märkida, et kohustus teha isikutele ja üksustele, kelle vastu võetakse piiravad meetmed, individuaalselt teatavaks konkreetne ja täpne põhistus on mõeldud peamiselt täiendama Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teadet, kusjuures see viimane teatab asjaomastele isikutele või üksustele, et nende suhtes on võetud piiravad meetmed, ja kutsub neid üles paluma nende meetmete põhjendusi, andes täpse aadressi, kuhu vastava taotluse saab saata. Asjaomastele isikutele ja üksustele individuaalselt teatavaks tegemine ei ole seega ainus meetod, mida kasutatakse nende teavitamiseks nende suhtes võetud meetmetest.
176 Lisaks ilmneb kohtupraktikast, et kohustust teha piiravate meetmete põhjendused individuaalselt teatavaks ei ole alati, vaid ainult siis, kui see on võimalik (vt selle kohta 16. juuli 2014. aasta kohtuotsus Hassan vs. nõukogu, T‑572/11, EU:T:2014:682, punkt 37).
177 Käsitletaval juhul on isegi käesoleva menetluse raames hageja aadress teadmata, sest ainsad andmed, mille hageja Üldkohtule andis, on linna ja riigi nimi ning needki andmed on alates hagiavalduse esitamisest kahel korral muutunud (Beirut Liibanonis, siis Damaskus Süürias ja lõpuks Doha Kataris).
178 Kohtuistungil väitis hageja lisaks, et kuna liidul on esindajate võrgustik välismaal, oli nõukogu võimuses teha kindlaks aadress, mida individuaalselt teatavaks tegemiseks kasutada, ning initsiatiivi pidi sellel teemal üles näitama see institutsioon, mitte tema ise, sest 2010. aasta juuli aktides võetud meetmetel võisid olla talle negatiivsed tagajärjed.
179 Selles küsimuses tuleb märkida, et institutsioonidele eespool punktis 176 meenutatud piirides kehtestatud kohustus teha akt asjaomasele isikule või üksusele individuaalselt teatavaks ei saa tuua kaasa seda, et hageja ei pea tegema midagi, mis võimaldaks tal saada teavet oma õigusliku olukorra kohta ja eeskätt selgitada välja, mida talle ette heidetakse. Nagu ilmneb punktidest 4 ja 5 eespool, on hageja nimi rahaliste vahendite külmutamise loeteludes alates 2001. aasta detsembrist. Teades, et nõukogus toimusid arutelud küsimuses, kas jätta tema nimi nendesse loeteludesse, oli tal võimalik teha vajalikud toimingud selle institutsiooni juures, et saada täpne ja konkreetne teave, miks teda puudutavad meetmed võeti, nimetades vajaduse korral nõuniku, kes teda esindab, nagu ta tegi pealegi menetlustes, mille ta Üldkohtus algatas, ja selleks et tagada oma kaitse Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuse raames. Et hageja seda võimalust ei kasutanud, ei saa ta omaenese tegevusetuse tagajärgi ette heita nõukogule.
180 Nõukogu ei rikkunud seega kaitseõiguste tagamise põhimõtet, kui avaldas lisaks 2009. aasta detsembri aktide avaldamisele Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles kutsus hagejat üles küsima temalt nende aktide põhjendusi, kuid ei teinud talle akte individuaalselt teatavaks, sest käsitleva juhtumi asjaoludel ei olnud selline teatavaks tegemine võimalik.
181 Seda arvestades tuleb teine väide põhjendamatuna tagasi lükata.
3. Kolmas väide, et on rikutud omandiõigust
182 Oma kolmandas väites kinnitab hageja, et sellega, et rahalised vahendid külmutati 2010. aasta juuli aktidega, rikuti põhiõiguste harta artikliga 17 ja EIÕK protokolli nr 1 artikliga 1 tagatud omandiõigust. Ta viitab selles küsimuses 3. septembri 2008. aasta kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461) ning 11. juuni 2009. aasta kohtuotsusele Othman vs. nõukogu ja komisjon (T‑318/01, EU:T:2009:187).
183 Nõukogu, keda selles küsimuses toetab komisjon, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
184 Selles küsimuses tuleb märkida, et põhiõiguste ja eeskätt omandiõiguse kaitse ei ole liidu õiguses absoluutne. Nende õiguste kasutamist võib piirata tingimusel, et esiteks õigustavad liidu poolt taotletavad üldise huvi eesmärgid piiranguid nõuetekohaselt, ning teiseks, et piirangud ei kujuta neid eesmärke silmas pidades endast ülemäärast või lubamatut sekkumist, mis kahjustaks asjaomaste õiguste sisu (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).
185 Seoses esimese tingimusega tuleb märkida, et selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite, finantsvara ja majandusressursside külmutamine, kes on määruses nr 2580/2001 ja ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud reeglite kohaselt määratletud terrorismi rahastamises osalevana, taotleb üldise huvi eesmärki, kui see toimub terroriaktidest rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tulenevate ohtude vastase võitluse raames (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).
186 Seoses teise tingimusega tuleb täheldada, et meetmed, mis korraldavad rahaliste vahendite külmutamist ja eeskätt hageja jätmist 2010. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, ei ole ülemäärased, lubamatud ega põhiõiguste või neist mõne teatava õiguse sisu kahjustavad.
187 Nimelt on seda laadi meetmed demokraatlikus ühiskonnas vajalikud terrorismi vastu võitlemiseks (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika).
188 Pealegi ei ole rahaliste vahendite külmutamist korraldavad meetmed absoluutsed, vaid näevad esiteks ette võimaluse lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks, ja teiseks võimaluse anda eriload, mis võimaldavad rahalised vahendid, muu finantsvara ja muud majandusressursid konkreetsetel tingimustel vabastada (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).
189 Lisaks vaadatakse isikute ja üksuste nime jätmine rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse korrapäraselt üle, tagamaks, et kustutatakse nende isikute ja üksuste nimed, kes ei vasta enam loetelus olemise kriteeriumidele (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 129).
190 Eelnevat ei mõjuta kohtupraktika, mis on arendatud välja kohtuotsustega, millele hageja viitab.
191 Nendes kohtuotsustes järeldas Euroopa Kohus, et piirang on põhjendamatu sel põhjusel, et ÜRO Julgeolekunõukogu võttis hageja suhtes piiravad meetmed, ilma et viimasel oleks olnud menetluslikke tagatisi, mis võimaldanuks tal esitada oma seisukohad ÜRO organitele, kelle ülesanne oli meetmed võtta, või liidus nõukogule, kes oli neid rakendanud liikmesriikide territooriumil.
192 Niisugune olukord erineb olukorrast käesolevas kohtuasjas, milles 2010. aasta juuli aktid ei puuduta esmakordset loetellu kandmist, ei põhine ÜRO resolutsioonil ja milles hagejal oli 2009. aasta detsembri teatise avaldamise tõttu võimalus esitada oma seisukohad tema elementide kohta, millele tema vastu tugineti (vt punktid 170–180 eespool).
193 Seetõttu tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
4. Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
194 Oma neljanda väitega heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei esitanud 2010. aasta juuli aktides niisugustena, nagu need avaldati Euroopa Liidu Teatajas, põhjuseid, miks jäeti tema nimi 2010. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse.
195 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
196 Selles küsimuses tuleb märkida, et 13. juulil 2010 avaldas nõukogu Euroopa Liidu Teatajas esiteks 2010. aasta juuli aktide resolutsiooni ja üldise põhistuse ning teiseks 2010. aasta juuli teatise, milles kutsus asjaomaseid isikuid ja üksusi üles küsima temalt nende aktide põhjendusi.
197 Nagu märgitud eespool punktis 170, on juba otsustatud, et piiravate meetmete puhul ei rikkunud nõukogu põhjendamiskohustust ja kaitseõiguste tagamise põhimõtet, kui piiras piiravaid meetmeid sisaldavate aktide avaldamist Euroopa Liidu Teatajas nii, et avaldatakse ainult resolutsioon ja nende meetmete üldine põhistus, võttes arvesse seda, et spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb formaalselt esitada ja puudutatud isikutele teatavaks teha muude kohaste vahendite kaudu.
198 Seda arvestades ei olnud nõukogu – vastupidi hageja väitele – kohustatud esitama 2010. aasta juuli aktides niisugustena, nagu need Euroopa Liidu Teatajas avaldati, täpseid ja konkreetseid põhjusi, miks need vastu võeti.
199 Hageja väidab siiski, et 2010. aasta juuli aktide põhjendused oleks tulnud talle teatavaks teha, mitte avaldada selle kohta teadet Euroopa Liidu Teatajas. Ta rõhutab ka, et see teade oli talle raskesti kättesaadav, sest teda ei olnud selles sõnaselgelt nimetatud. Lõpuks kinnitab ta, et selles teates vähendati tähtaega, mille jooksul sai nõukogult küsida 2010. aasta juuli aktide põhjendusi, kahele kuule, mis ei kujutanud endast mõistlikku tähtaega.
200 Selles küsimuses tuleb täheldada, et – nagu ilmneb punktidest 176–180 eespool, ei saanud nõukogu seetõttu, et tal ei olnud hageja täpset aadressi, 2010. aasta juuli aktide põhjendusi talle individuaalselt teatavaks teha, mistõttu ta võis piirduda 2010. aasta juuli teatise avaldamisega.
201 Lisaks ei saa asjaolu, et 2010. aasta juuli teatises ei olnud sõnaselgelt toodud nende isikute ja üksuste nimesid, keda see puudutab, pidada iseenesest põhjendamiskohustuse rikkumiseks, sest selles teatises oli viidatud 2010. aasta juuli määrusele, milles olid need nimed ära toodud.
202 Lõpuks ei vasta tõele, et 2010. aasta juuli teatise järgi tuli kõnesolevate aktide põhjenduse saamiseks taotlus esitada kahe kuu jooksul alates selle teatise avaldamisest. Vastupidi hageja väitele ei piiratud 2010. aasta juuli teatisega tähtaega, mille jooksul saab küsida 2010. aasta juuli aktide põhjendusi, kahele kuule, vaid selles täpsustati ainult, et nõukogu vaatab rahaliste vahendite külmutamise loetelud korrapäraselt läbi vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 6 ning et kui asjaomased isikud ja üksused esitavad uuesti läbivaatamise taotluse ja soovivad, et seda menetletaks järgmise läbivaatamise käigus, tuleb see taotlus talle esitada kahe kuu jooksul alates selle teatise avaldamise kuupäevast.
203 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb tuvastada, et nõukogu täitis põhjendamiskohustuse, ja neljas väide tuleb põhjendamatuna rahuldamata jätta.
5. Järeldus
204 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb hagi osas, milles see puudutab 2010. aasta juuli akte, rahuldamata jätta.
C. 2011. aasta jaanuari aktide tühistamise nõue
205 Punktist 73 eespool tuleneb, et hageja põhjendab 2011. aasta jaanuari aktide tühistamise nõuet samade väidetega, millega ta kritiseeris 2010. aasta juuli akte.
1. Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
206 Et esimene väide on sama, mis esitati 2010. aasta juuli aktide kohta ja et hinnang sellele väitele ei sõltu nende aktide vastuvõtmise konkreetsetest asjaoludest, tuleb see samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 150–157, tagasi lükata.
207 Esimene väide lükatakse seega tagasi.
2. Teine väide, et on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet
208 Selles teises väites leiab hageja, et on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet sel põhjusel, et elemente, millele tema vastu tugineti 2011. aasta jaanuari aktide vastuvõtmiseks, ei tehtud talle enne nende aktide vastuvõtmist teatavaks.
209 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb selle väite põhjendatusele vastu.
210 Käsitletaval juhul tuleb tuvastada, et enne 2011. aasta jaanuari aktide vastuvõtmist avaldas nõukogu 20. novembri 2010. aasta Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles teavitas isikuid ja üksusi, keda puudutab rakendusmäärus nr 610/2010, et uue teabe valguses muutis ta selle määruse põhjendusi, ning kutsus neid isikuid ja üksusi üles küsima temalt neid põhjendusi (vt punkt 13 eespool).
211 Eespool punktides 176–180 on otsustatud, et asjaolu, et hagejale ei tehtud rakendusmääruse nr 1285/2009 põhjendusi individuaalselt teatavaks, ei saa käsitletava juhtumi asjaoludel pidada kaitseõiguste tagamise põhimõtte rikkumiseks. Seda tuleb otsustada ka 2011. aasta jaanuari aktide põhjenduse kohta.
212 Hageja märgib, et nõukogu edastas tema advokaadile eespool punktis 14 nimetatud 10. detsembri 2010. aasta kirjaga põhjendused, miks ta kavatses jätta tema nime 2011. aasta jaanuari vaidlusalustesse loeteludesse. Tema arvates oleks tulnud saata kiri talle endale, mitte tema advokaadile, kes ei olnud saanud volitust niisuguseid kirju vastu võtta.
213 Kui nõukogule esitati kohtuistungil vastav küsimus, tunnistas ta, et ta edastas selle kirja hageja advokaadile hageja teavitamiseks, kuid et see kiri ei kujuta endast individuaalselt teatavakstegemist.
214 Selles küsimuses tuleb meenutada, et eespool punktis 176 viidatud kohtupraktika kohaselt nõutakse individuaalselt teatavakstegemist ainult siis, kui see on võimalik; nagu on märgitud eespool punktides 177–180, käesolevas asjas see nii ei olnud, sest näis, et ei ole mingit aadressi, või seda ei olnud nõukogule edastatud ning hageja ei olnud endast märku andnud, et põhjendusi saada.
215 Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et hageja advokaadile saadeti kiri, ehkki see advokaat ei olnud saanud hagejalt volitust seda vastu võtta. Volituse puudumine mitte ei räägi selle vastu, vaid ainult kinnitab eelmises punktis tuvastatut, et nõukogul ei olnud mingit võimalust saata põhjendusi hagejale endale.
216 Seetõttu tuleb teine väide põhjendamatuna tagasi lükata.
3. Kolmas väide, et on rikutud omandiõigust
217 Et see väide on sama, mis esitati 2010. aasta juuli aktide kohta, tuleb see tagasi lükata samadel põhjustel nagu need, mis on esitatud eespool punktides 184–189.
218 Viidete kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461) ning 11. juuni 2009. aasta kohtuotsusele Othman vs. nõukogu ja komisjon (T‑318/01, EU:T:2009:187) tuleb täpsustada, et käsitletava juhtumi asjaolud erinevad ka asjaoludest, mille kohta tehti need kohtuotsused, sest – nagu ilmneb punktidest 210–215 eespool – anti 2011. aasta jaanuari aktide põhjendused enne nende vastuvõtmist nõuetekohaselt hageja käsutusse.
219 Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.
4. Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
220 Oma neljandas väites heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei esitanud sõnaselgeid põhjuseid, miks tema nimi jäeti 2011. aasta jaanuari vaidlusalustesse loeteludesse, 2011. aasta jaanuari aktides niisugusena, nagu need avaldati Euroopa Liidu Teatajas.
221 Selle kohta on meenutatud eespool punktides 170 ja 197, et kohtupraktika kohaselt on rahaliste vahendite külmutamise meetmete puhul lubatud, et neid meetmeid ettenägevate aktide Euroopa Liidu Teatajas avaldatavas versioonis on ära toodud ainult resolutsioon ja üldine põhistus, samas kui nende meetmete spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tuleb asjaomastele isikutele teatavaks teha mis tahes kohaste vahendite kaudu
222 Eespool punktis 200 on nõustutud, et 2010. aasta juuli aktide puhul sai nõukogu punktides 176–180 nimetatud põhjustel täita kohtupraktikast tulenevad nõuded, tehes piiravate meetmete spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused hagejale teatavaks nii, et avaldas Euroopa Liidu Teatajas teatise, milles ta kutsus viimast üles temalt neid põhjendusi küsima. 2011. aasta jaanuari aktidega peab olema samamoodi.
223 Eespool punktis 215 nimetatud põhjusel ei mõjutanud teatavaks tegemise võimatust käsitletava juhtumi asjaoludel see, et hageja advokaadile saadeti kiri nii, et hageja ei olnud andnud advokaadile volitust niisuguseid kirju vastu võtta.
224 Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
5. Järeldus
225 Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb hagi jätta rahuldamata osas, mis puudutab 2011. aasta jaanuari akte.
D. 2011. juuli kuni 2014. aasta juuli aktide tühistamise nõue
226 Hageja põhjendab 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide tühistamise nõuet täiendavas menetlusdokumendis ja muutmisavaldustes kaheksa väitega, mis on vastavalt järgmised:
– on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4;
– on tehtud eksimusi seoses faktiliste asjaolude tõesusega;
– on tehtud hindamisviga küsimuses, kas hageja on terroristlik organisatsioon;
– olukorra muutumist aja möödumise tõttu on võetud ebapiisavalt arvesse;
– on rikutud sekkumatuse põhimõtet;
– on rikutud põhjendamiskohustust;
– on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele;
– on rikutud omandiõigust.
227 Kõigepealt tuleb analüüsida esimest väidet, siis kuuendat ja teist väidet osas, milles see puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, seejärel teist väidet osas, milles see puudutab eksimust seoses faktiliste asjaolude tõesusega, ning lõpuks kolmandat, neljandat, viiendat, seitsmendat ja kaheksandat väidet.
1. Esimene väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4
228 Olles esitanud oma seisukohad Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks olevate organisatsioonide kindlaks määramise kohta, heidab hageja esimese väite raames nõukogule ette ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist seeläbi, et ta määratles kõnealused otsused pädeva asutuse otsustena selle sätte tähenduses.
229 Isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loetellu edasi jätmine tähendab sisuliselt esmakordse loetellu kandmise pikendamist ja eeldab seetõttu ohu, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, jätkuvat olemasolu sellisena, nagu nõukogu esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisese otsuse põhjal alguses tuvastas (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 61, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 39).
230 See väide on järelikult tulemuslik.
231 Võttes arvesse apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsust, tuleb kõigepealt kindlaks määrata, millised organisatsioonid on Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks, ja analüüsida seejärel esmajärjekorras etteheiteid, mis on esitatud ainult Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste kohta, käsitledes seejärel etteheiteid, mis esitati nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuste kohta.
a. Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks olevate organisatsioonide kindlaksmääramine
232 Hageja märgib, et nõukogu edastatud põhjenduse kohaselt on 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide aluseks üks Home Secretary otsus, mis keelustab Hamas-Izz al-Din al-Quassemi, mis on Hamasi relvastatud haru, ja kolm Ameerika Ühendriikide otsust, mille sihtmärk on Hamas üldiselt.
233 Hageja sõnul ei ole kindel, et Ameerika Ühendriikide asutuste sihtmärk oli Hamas tervikuna, ning ta leiab, et kuivõrd nõukogu asus seisukohale, et see nii oli, siis tõlgendas ta nende otsuseid laiendavalt, milleks ei ole aga selget alust nende asutuste avaldatud loetelude põhjal.
234 Sellega seoses tuleb möönda, et Ameerika Ühendriikide otsustes on sõnaselgelt ära nimetatud „Hamas“; sellele lisaks on otsuses, millega ta kvalifitseeritakse terroristlikuks organisatsiooniks, kasutatud ligi tosinat muud nime – sealhulgas „Izz-Al-Din Al-Qassam brigades“ –, mille all see liikumine oli samuti tuntud (also known as).
235 Vastupidi hageja argumentidele ei saa seda asjaolu tõlgendada nii, et see tähendab, et Ameerika Ühendriikide asutused soovisid võtta nii sihtmärgiks vaid „Hamas-Izz al‑Din al-Quassem[i]“. Esiteks on nende täiendavate nimede hulgas nimed, mis viitavad Hamasile tervikuna – näiteks „Islamic Resistance Movement“, mis on ingliskeelne vaste otsustes kasutatud ühele teisele nimele „Harakat Al-Muqawama Al-Islamia“, mille akronüüm „Hamas“ on. Järgmiseks on nende eri nimede kasutamise ainus eesmärk tagada Hamasi vastu võetud meetme konkreetne tõhusus, võimaldades seda Hamasi suhtes kohaldada kõigi teadaolevate nimede ja harude kaudu.
236 Neist kaalutlustest nähtub, et Home Secretary otsuses on silmas peetud Hamas-Izz al-Din al-Quassemi, samas kui Ameerika Ühendriikide otsustes on silmas peetud Hamasi, sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi.
b. Etteheited, mis on esitatud ainult Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste kohta
237 Hageja leiab, et nõukogu ei saanud võtta 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide aluseks Ameerika Ühendriikide asutuste otsuseid, sest Ameerika Ühendriigid on kolmas riik ning põhimõtteliselt ei ole kolmandate riikide asutused „pädevad asutused“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
238 Hageja väidab sellega seoses esimese võimalusena, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 kehtestatud süsteem põhineb usaldusel riigisiseste asutuste vastu; selle usalduse aluseks on nõukogu ja liidu liikmesriikide vahelise lojaalse koostöö põhimõte, aluslepingutes väljendatud ühised väärtused ja kinnipidamine ühistest õigusnormidest, näiteks EIÕKst ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast. Kolmandate riikide asutuste vastu sellist usaldust tema väitel olla ei saa
239 Teise võimalusena, kui peaks asutama seisukohale, et kolmanda riigi asutus võib olla pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, väidab hageja, et nõukogu peab teostama eri kontrollid, mida ta käsitletaval juhul ei teinud.
240 Nii peaks nõukogu tema väitel juhul, kui ta tugineb kolmanda riigi ametiasutuse otsusele, kontrollima, kas see asutus tagas kaitseõigused ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, kusjuures esimene nendest põhimõtetest eeldab, et kolmanda riigi ametiasutuse otsuse põhjendused edastatakse asjaomasele isikule nii kiiresti kui võimalik ning viimasele antakse võimalus esitada oma seisukoht selle otsuse kohta.
241 Asjassepuutuvate Ameerika Ühendriikide õigusnormide analüüs näitab aga tema sõnul, et riigisisene menetlus ei vastanud liidu standarditele. Nendes ei olevat nimelt nähtud ette mingit kohustust teha vastuvõetud otsused teatavaks, veel vähem kohustust edastada nende põhjendused ega isegi neid põhjendada, samal ajal kui edasikaebamise tähtajad on lisaks väga lühikesed. Et asjaomaseid isikuid ei informeerita ei nende suhtes tehtud otsuste põhjendusest ega isegi otsuste olemasolust, ei saa nad esitada oma seisukohta ega hinnata, kas otsus tuleks edasi kaevata. Nii olevat see olnud ka hagejaga, kellele üldse ei teatatud, et ta on kvalifitseeritud välismaiseks terroristlikuks organisatsiooniks ja üksuseks, kes on sõnaselgelt määratletud rahvusvaheliseks terroriüksuseks, ning kes ei saanud oma õigusi kehtima panna.
242 Lisaks ei olevat Ameerika Ühendriikide õigusaktides ette nähtud õigust tutvuda toimikuga ja võimalused, et asjaomaste isikute olukord vaadatakse halduskorras uuesti läbi, on väga piiratud. Kaitseõiguste rikkumist vaiete raames ei korva võimalus tutvuda toimikuga kohtule esitatud kaebuste raames, sest kohtunik peab tuginema haldusasutuse koostatud toimikule, asjaomased isikud saavad tõendeid esitada ainult väga lühikese tähtaja jooksul ning haldusasutus võib need tõendid kõrvale jätta. Isegi kohtule esitatud kaebuste raames on õigus tutvuda toimikuga väga osaline ning asjaomased isikud saavad sellele, et nende põhiseaduslikke õigusi on rikutud, tugineda ainult siis, kui neil on eriline suhe Ameerika Ühendriikidega.
243 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
244 Selles küsimuses tuleb märkida, et mis puudutab hageja esimese võimalusena esitatud argumenti, et 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 22) otsustas Euroopa Kohus, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 kasutatud mõiste „pädev asutus“ ei ole piiratud ainult liikmesriigi ametiasutustega, vaid võib põhimõtteliselt hõlmata ka kolmandate riikide asutusi.
245 Tõlgendus, mille Euroopa Kohus valis, on põhjendatud esiteks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastusega, milles ei ole mõistet „pädevad asutused“ piiratud liikmesriikide asutustega, ja teiseks selle ühise seisukoha eesmärgiga, mis võeti vastu, et rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373(2001), mis on suunatud terrorismivastase võitluse tõhustamisele kogu maailmas kõikide riikide süstemaatilise ja tiheda koostöö abil (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 23).
246 Teise võimalusena esitatud argumendi kohta tuleb tuvastada, et Euroopa Kohus on leidnud, et nõukogu peab juhul, kui ta võtab aluseks kolmanda riigi otsuse, eelnevalt kontrollima, kas see otsus on tehtud kaitseõigusi tagades ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele kinni pidades, ning esitama oma otsuse põhjenduses teabe, millest võib järeldada, et ta on seda kontrollinud (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 31).
247 Selleks peab nõukogu kirjeldama – vajaduse korral lühidalt – rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjenduses põhjusi, miks ta on seisukohal, et kolmanda riigi otsus, mille ta võtab aluseks, on tehtud kaitseõigusi tagades ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele kinni pidades (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 33).
248 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) punktis 36 hindas Euroopa Kohus nendest reeglitest lähtudes rakendusmääruse nr 790/2014 põhjendusi, milles nõukogu tuvastas esiteks, et India valitsus keelustas Liberation Tigers of Tamil Eelami (LTTE) 1992. aastal vastavalt 1967. aasta seadusele ebaseadusliku tegevuse kohta (Unlawful Activities Act 1967) ning kandis seejärel LTTE terroristlike organisatsioonide loetellu, mis on esitatud 2004. aasta ebaseadusliku tegevuse ennetamise seaduse muutmise seaduse (Unlawful Activities Prevention (Amendment) Act 2004) lisas, ning teiseks, et 1967. aasta seaduse ebaseadusliku tegevuse kohta artiklid 36 ja 37 sisaldavad sätteid, mis käsitlevad küsimust, millises korras kaevatakse edasi ja vaadatakse läbi selliste isikute ja üksuste suhtes kehtestatud India loetelu, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid; et LTTE kui ebaseadusliku ühenduse keelustamise otsuse vaatab India siseminister korrapäraselt läbi; et viimane läbivaatamine toimus 14. mail 2012 ning et pärast 1967. aasta seaduse ebaseadusliku tegevuse kohta alusel moodustatud kohtu poolset kontrolli kinnitas India siseminister 11. detsembril 2012 LTTE määratlust terroriaktides osaleva üksusena.
249 Selle põhjal leidis Euroopa Kohus 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583) punktis 37, et määrus nr 790/2014 ei viita ühelegi asjaolule, mis võimaldaks asuda seisukohale, et nõukogu on kontrollinud, kas India otsused on tehtud kaitseõigusi tagades ja järgides õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning et seega ei selgu selle määruse põhjendusest, kas nõukogu on oma sellekohase kontrollimiskohustuse täitnud.
250 Nõukogu kinnitab 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides ainsa juhisena selles küsimuses, et hageja välismaise terroristliku organisatsioonina kvalifitseerimise peale „võib kohtule edasi kaevata Ameerika Ühendriikide õigusaktide alusel“ ning et tema kvalifitseerimist sõnaselgelt rahvusvaheliseks terroriüksuseks nimetatava üksusena „saab Ameerika Ühendriikide õigusaktide alusel halduskorras ja kohtulikult kontrollida“.
251 Tuleb tuvastada, et nagu kohtuasjas, milles tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583), ei võimalda need väited asuda seisukohale, et nõukogu kontrollis, kas Ameerika Ühendriikide otsused tehti, asjaomaste isikute ja üksuste kaitseõigusi tagades ja järgides nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.
252 Selles olukorras ei saa Ameerika Ühendriikide otsused olla aluseks 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktidele.
253 Kuivõrd ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4 ei nõua, et nõukogu aktid põhineksid pädeva asutuse mitmel otsusel, võib 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide aluseks olla vaid Home Secretary otsus, mistõttu hagi läbivaatamist tuleb jätkata, piirdudes nimetatud aktide analüüsiga vaid osas, milles need tuginevad viimatinimetatud otsusele.
c. Etteheited, mis on esitatud nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuste kohta
254 Hageja väidab, et Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi asutuste otsused, millel põhinevad 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid, ei kujuta endast kolmel põhjusel „pädeva asutuse otsuseid“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.
255 Vastavalt eespool punktis 253 märgitule analüüsitakse neid põhjusi allpool osas, milles need käsitlevad Home Secretary otsust.
1. Kohustus eelistada kohtuid
256 Hageja väidab, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt võib nõukogu tugineda haldusotsustele vaid siis, kui kohtutel puudub terrorismivastases võitluses pädevus. Nii see tema väitel aga käesolevas asjas ei ole, sest Ühendkuningriigis on kohtud selles valdkonnas pädevad. Seega ei saanud nõukogu tema väitel 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides arvesse võtta Home Secretary otsust.
257 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
258 Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei ole ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaldamisel määrava tähtsusega, et otsus on haldusotsus ja mitte kohtuotsus, sest selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et asutus, mis ei ole kohus, võib olla pädev asutus selle sätte tähenduses (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 144 ja 145, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 105).
259 Ehkki ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teises lõigus on eelistatud otsuseid, mille on teinud kohtud, ei ole selles kuidagi välistatud haldusorganite otsuste arvessevõtmist, kui neile asutustele on esiteks riigisiseses õiguses antud tõepoolest pädevus võtta vastu piiravaid otsuseid terrorismiga seotud rühmituste vastu, ja kui teiseks on neid asutusi, mis on küll ainult haldusasutused, võimalik käsitada kohtutega „samaväärsena“ (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 107).
260 Kohtupraktika kohaselt tuleb haldusasutusi pidada kohtutega samaväärseks, kui nende otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 145).
261 Seetõttu ei takista tõik, et asjaomase riigi kohtutel on terrorismi mahasurumise valdkonnas pädevus, nõukogul võtta arvesse sellise riigisisese haldusasutuse otsuseid, kelle ülesanne on võtta vastu piiravad meetmed terrorismi valdkonnas (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 108).
262 Käesoleval juhul nähtub nõukogu esitatud teabest, et Home Secretary otsuste peale saab edasi kaevata Proscribed Organisations Appeal Commissionile (keelustatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon, Ühendkuningriik), kes teeb lahendi kohtuliku kontrolli põhimõtteid kohaldades, ning et igal poolel on õigus kaevata õigusküsimuses edasi keelustatud organisatsioonide apellatsioonikoja otsuse peale apellatsiooniastme kohtule, kui ta saab selleks loa kõnealuselt komisjonilt või – kui komisjon seda luba ei anna – apellatsiooniastme kohtult (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 2).
263 Neil tingimustel on selge, et Home Secretary otsuste peale on võimalik kohtusse edasi kaevata, mistõttu eespool punktides 259 ja 260 kirjeldatud kohtupraktika kohaselt tuleb seda haldusasutust käsitada kohtuga samaväärsena ning seega – nagu väidab nõukogu – pädeva asutusena ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses vastavalt kohtupraktikale, milles on seda seisukohta juba mitu korda väljendatud (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, ning 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885).
264 Hageja möönab, et Üldkohus on mitmes kohtuotsuses nentinud, et Home Secretary on pädev asutus, kuid rõhutab, et neis asjades lisandus tema otsustele kohtuotsus, mis käesolevas asjas aga puudub.
265 Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele ei lisandunud haldusasutuste asjaomastele otsustele kohtuotsust igas lahendis, mis puudutas Home Secretary otsusel põhinevaid akte. Nii ei olnud kohtuotsust näiteks kohtuasjas, milles tehti 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu (T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 107). Kohtuasjas, milles tehti 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (T‑256/07, EU:T:2008:461), tugines Üldkohus lisaks haldusotsusele ka kohtuotsusele. Ent ta tugines kohtuotsusele väga erilises kontekstis, kus hageja oli haldusotsuse riigisisesel tasandil vaidlustanud; seda hageja käesolevas kohtuasjas aga teinud ei ole.
266 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli akte ei ole alust tühistada põhjusel, et nõukogu tugines põhjenduses ühele Home Secretary – kes on haldusasutus – otsusele.
2. Asjaolu, et Home Secretary otsus seisneb terroristlike organisatsioonide loetelu koostamises
267 Hageja väidab, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides silmas peetud pädevate asutuste, sealhulgas Home Secretary meetmed seisnevad pealegi terroristlike organisatsioonide loetelude koostamises nende suhtes piirangute kohaldamiseks. Selline loetelude koostamine ei kujuta tema sõnul endast karistamise pädevuse teostamist, mida saaks samastada „uurimise algatamise [ja] vastutuselevõtmise“ või „süüdimõistmisega“; selline pädevus peab nimelt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel olema „pädeval asutusel“.
268 Nõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.
269 Selle kohta tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei nõua ühine seisukoht 2001/931, et pädeva asutuse otsus oleks tehtud kriminaalmenetluses selle kitsas tähenduses, tingimusel – arvestades eesmärke, mida selle ühise seisukohaga ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamisel taotletakse –, et kõnealuse riigisisese menetluse eesmärk on võitlus terrorismiga selle laias tähenduses (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 113).
270 Euroopa Kohus on selles mõttes juba leidnud, et isikute kaitset ei sea kahtluse alla see, kui riigisisese asutuse otsus ei ole tehtud mitte sellise menetluse raames, mille eesmärk on kriminaalkorras karistamine, vaid sellise menetluse raames, mille ese on ennetavat laadi meetmed (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 70).
271 Üldkohus otsustas samamoodi, et selleks, et nõukogu saaks õiguspäraselt tugineda „uurimise algatamise või vastutuselevõtmise“ otsusele, peab see olema tehtud riigisiseses menetluses, mille vahetu ja peamine eesmärk on huvitatud isiku vastu ennetavat või karistavat laadi meetme võtmine terrorismivastases võitluses (30. septembri 2009. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑341/07, EU:T:2009:372, punkt 111).
272 Käesolevas kohtuasjas võetakse Home Secretary otsusega keelustavad meetmed organisatsioonide vastu, keda käsitatakse terroristlikuna.
273 Selline otsus ei kujuta endast sõna otseses mõttes „terroriakti uurimise algatamise või selle eest vastutuselevõtmise“ või „selliste aktide eest süüdimõistmise“ otsust rangelt kriminaalõiguslikus tähenduses, kuid sellega kaasneb siiski hageja keelustamine Ühendkuningriigis, mistõttu see on kohtupraktikas nõutule vastavalt osaks sellisest riigisisesest menetlusest, mille peamine eesmärk on ennetavat või karistavat laadi meetmete võtmine hageja vastu terrorismivastases võitluses (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 115).
274 Seoses asjaoluga, et asjaomase asutuse tegevuse tulemus on terrorismiga seotud isikute ja üksuste loetelu koostamine, tuleb rõhutada, et see ei tähenda iseenesest, et see asutus ei ole iga sellist isikut ja rühmitust enne tema asjaomasesse loetellu kandmist individuaalselt hinnanud, ega seda, et see hinnang on tingimata meelevaldne või põhjendamata (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).
275 Seega ei ole tähtis mitte niivõrd see, et asjaomase asutuse tegevuse tulemusel koostatakse terrorismiga seotud isikute ja üksuste loetelu, kuivõrd küsimus, kas seda tehti piisavate tagatistega selleks, et nõukogul oleks võimalik võtta see aluseks omaenda loetellu kandmise otsusele (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 118).
276 Seetõttu väidab hageja ekslikult, et seisukoht, mille kohaselt loetelu koostamise pädevus võib iseloomustada pädevat asutust, on põhimõtteliselt vastuolus ühise seisukohaga 2001/931
277 Hageja muud argumendid seda järeldust ei kõiguta.
278 Hageja väidab esiteks, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt saab nõukogu võtta arvesse vaid ÜRO Julgeolekunõukogu koostatud loetelusid.
279 Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu viimase lause eesmärk on üksnes anda nõukogule üks täiendav võimalus terroristliku organisatsioonina määratlemiseks, lisaks sellele, mis tal on pädevate riigisiseste asutuste otsuste alusel.
280 Teiseks rõhutab hageja, et kuivõrd liidu loetelus korratakse pädevate asutuste poolt väljapakutud loetelusid, siis on liidu loetelu näol tegemist vaid loetelude loeteluga, millega laiendatakse vastavalt riigisiseste haldusmeetmete kohaldamisala, kusjuures need meetmed võivad vastavalt olukorrale olla võtnud kolmandad riigid ilma asjaomaseid isikuid sellest teavitamata ja ilma et neil isikutel oleks olnud võimalik end tõhusalt kaitsta.
281 Sellega seoses tuleb tuvastada, et nagu märkis hageja, tugineb nõukogu nende isikute ja üksuste kindlaksmääramisel, kelle rahalised vahendid külmutatakse, pädevate asutuste tuvastustele.
282 Ühise seisukoha 2001/931 raames seati liikmesriikide asutuste ja liidu institutsioonide vahel sisse eriline koostöövorm, millest tuleneb nõukogule kohustus tugineda võimalikult ulatuslikult pädevate riigisiseste asutuste hinnangule (vt 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 133, ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53).
283 Põhimõtteliselt ei ole nõukogu pädevuses otsustada, kas liikmesriigi asutused on kinni pidanud huvitatud isiku põhiõigustest; see pädevus on pädevatel riigisisestel kohtutel (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, ei avaldata, EU:T:2007:207, punkt 168).
284 Vaid erandjuhul, kui hageja tõstatab konkreetsete elementide alusel küsimuse, kas liikmesriigi asutused on ikka kinni pidanud põhiõigustest, peab Üldkohus kontrollima, kas neist põhiõigustest tegelikult kinni peeti.
285 Seevastu olukorras, kus tegemist on kolmandate riikide asutustega, peab nõukogu – nagu sai märgitud eespool punktides 246 ja 247 – omal algatusel veenduma, et neid tagatisi on tõepoolest rakendatud, ning põhjendama selles küsimuses oma otsust.
3. Home Secretary otsuse aluseks olevate arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite ja vihjete esiletoomata jätmine
286 Hageja on seisukohal, et kuivõrd nõukogu tugines haldusotsusele, mitte aga kohtuotsusele, siis pidi ta 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides tõendama, et see otsus tehti „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, nagu seda nõuab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4.
287 Kuivõrd see argument ei käsitle mitte praegu analüüsitava väite esemeks olevat küsimust „pädeva asutuse otsusena“ määratlemisest ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, vaid hoopis 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide põhjendust, siis analüüsitakse seda kuuenda väite raames, millega seoses see samuti esitati.
d. Järeldus
288 Punktidest 246–252 eespool ilmneb, et Ameerika Ühendriikide otsused ei saa olla 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide aluseks, sest nõukogu ei täitnud põhjendamiskohustust seoses Ameerika Ühendriikides kaitseõiguste tagamisest ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele põhimõttest kinnipidamise kontrollimisega.
289 Lisaks sellele nähtub punktidest 234–236 eespool, et selle väitega silmas peetud Ameerika Ühendriikide otsuste sihtmärk oli Hamas tervikuna, samas kui Ühendkuningriigi asutuse otsuse sihtmärk oli üksnes Hamas-Izz al-Din al‑Quassem.
290 Hageja sõnul tähendab see seda, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid tuleb tühistada osas, milles need puudutavad Hamasi, ja et need saavad olla kehtivad vaid osas, milles need puudutavad Hamas-Izz al-Din al-Quassemi.
291 Nõukogu leiab omalt poolt, et nende kahe „liikumise“ või „liikumise osa“ vahel ei saa teha vahet, kuna hageja esitles oma organisatsiooni hagiavalduses mõlemat hõlmavana.
292 Selles küsimuses tuleb märkida, et hagiavalduse punktide 7 ja 8 kohaselt:
„Hamas hõlmab poliitbürood ja relvastatud haru: Ezzedine Al-Quassami brigaadid. […] „Ehkki relvastatud haru on võrdlemisi iseseisev, järgib see siiski poliitbüroo poolt väljatöötatud üldstrateegiat.“ Poliitbüroo teeb otsused ning brigaadid järgivad neid liikumise usulisest koostisosast tuleneva tugeva solidaarsuse tõttu.“
293 Sel väitel on märkimisväärne tõendusjõud, kuivõrd selle on esiteks esitanud hageja, nagu rõhutab nõukogu, ja kuivõrd teiseks hageja rõhutas seda oma argumentides hagiavalduses.
294 Hageja selgitab oma menetlusdokumentides, et tegelikult ei saa neid kahte „liikumist“ või „liikumise osa“ üheks kokku panna ega isegi mitte seostada, sest need tegutsevad täiesti iseseisvalt.
295 Üldkohus palus hagejal menetlust korraldavate meetmete raames esitada oma väiteid kinnitavad tõendid, ent hageja ei olnud võimeline esitama ühtegi tõendit.
296 Neil tingimustel ei saa käesoleva hagiavalduse esimesele väitele antud vastuse tagajärgede kindlaksmääramisel asuda seisukohale, et Hamas-Izz al-Din al‑Quassem on Hamasist eraldiseisev organisatsioon (vt selle kohta 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus National Iranian Gas Company vs. nõukogu, T‑9/13, EU:T:2015:236, punktid 163 ja 164, ning 29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Bank of Industry and Mine vs. nõukogu, T‑10/13, EU:T:2015:235, punktid 182, 183 ja 185).
297 See kehtib seda enam, et Hamas ei püüdnud vaatamata sellele, et juba mitme aasta vältel oli tema suhtes kohaldatud rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, tõendada nõukogule, et ta ei ole kuidagi seotud aktidega, millest tulenevalt need meetmed võeti, öeldes ilma igasuguse kahtluseta lahti Hamas-Izz al-Din al‑Quassemist, kes nende eest tema väitel ainsana vastutas.
298 Seega tuleb väide tagasi lükata.
2. Kuues väide ja teine väide osas, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
299 Punktidest 19–24 eespool ilmneb, et nõukogu jättis hageja nime 2011. aasta juuli ja detsembri vaidlusalustesse loeteludesse, 2012. aasta juuni ja detsembri vaidlusalustesse loeteludesse, 2013. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse ning 2014. aasta veebruari ja juuli vaidlusalustesse loeteludesse (edaspidi „2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli vaidlusalused loetelud“) esiteks selle põhjal, et otsused, mis on kvalifitseeritud pädevate asutuste otsusteks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses jäeti kehtima, ning teiseks omaenda hinnangute põhjal teatavale hulgale intsidentidele, mida pandi hagejale süüks ja kvalifitseeriti terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.
300 Üldkohus analüüsib etteheiteid, mis on seotud põhjendamiskohustusega ning puudutavad esiteks pädevate asutuste otsuseid ja teiseks hilisemaid faktilisi asjaolusid, millele nõukogu viitab.
a. Pädevate asutuste otsused
301 Nagu juba eespool punktis 286 märgitud, väidab hageja, et nõukogu oleks pidanud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides ära näitama „arvestatavad ja usaldusväärsed tõendid või vihjed“, millel põhinesid pädevate asutuste otsused.
302 Nõukogu, keda toetab komisjon, leiab, et see argument ei ole põhjendatud.
303 Võttes arvesse eespool punktis 253 märgitut, tuleb seda väidet analüüsida vaid osas, milles see puudutab Home Secretary otsust.
304 Sellega seoses tuleb märkida, et seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimese lõigu kohaselt koostatakse rahaliste vahendite külmutamise loetelud toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“ terroriakti, sellise akti toimepaneku katse, selles osalemise või sellele kaasaaitamisega seoses uurimise algatamist ja vastutusele võtmist või eespool nimetatud tegude eest süüdimõistmist.
305 Selle sätte sõnastusest nähtub, et nõue, et pädevate asutuste otsused peavad olema tehtud „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal“, kehtib otsuste puhul, mis käsitlevad uurimise algatamist või vastutusele võtmist, kuid ei kehti süüdimõistvate otsuste puhul (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 64).
306 Uurimise algatamist ja vastutusele võtmist käsitlevate otsuste puhul kaitseb see nõue asjaomaseid isikuid, tagades, et nende nime kandmine rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse toimuks piisavalt arvestataval faktilisel alusel (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 68), samas kui süüdimõistvate otsuste puhul ei pea seda nõuet enam kohaldama, sest eelnevalt uurimise ja vastutusele võtmise raames kogutud elemente on põhimõtteliselt põhjalikult analüüsitud.
307 Käesolevas kohtuasjas on Home Secretary otsus lõplik selles mõttes, et sellele ei pea järgnema uurimist. Nagu nähtub nõukogu poolt Üldkohtu küsimusele antud vastusest, on selle eesmärk pealegi hageja keelustamine Ühendkuningriigis koos karistusõiguslike tagajärgedega isikutele, kellel on temaga enam või vähem lähedased sidemed.
308 Neil tingimustel ei ole Home Secretary otsus ei uurimise algatamise ega vastutusele võtmise otsus ning see tuleb samastada süüdimõistva otsusega, mistõttu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kohaselt ei olnud nõukogu kohustatud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide põhjenduses viitama arvestatavatele tõenditele või vihjetele, mille põhjal kõnealuse asutuse otsus tehti
309 Sellega seoses ei oma mingit tähtsust asjaolu, et Home Secretary on haldusasutus, kuivõrd – nagu nähtub eespool punktidest 262 ja 263 – tema otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata, ning sellest tulenevalt tuleb teda käsitada kohtuga samaväärsena.
b. Faktilised asjaolud, millele on viidanud iseseisvalt nõukogu
310 Oma teise väite raames kinnitab hageja, et faktilised asjaolud, millele nõukogu 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides iseseisvalt tugineb, on liiga umbmäärased, et olla loeteludesse jätmise otsuse aluseks, sest neist mõne puhul ei ole ära märgitud kuupäeva või kohta, või teda ei ole loetud nende eest vastutavaks.
311 Selles küsimuses tuleb märkida, et apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse punktis 32 leiab Euroopa Kohus, et mõnes olukorras ei võimalda aja möödumise või juhtumi asjaolude tõttu ainuüksi asjaolu, et esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisene otsus on endiselt kehtiv, enam järeldada, et on jätkuvalt oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses.
312 Sama kohtuotsuse samas punktis märkis Euroopa Kohus, et sellistes olukordades on nõukogu kohustatud selle isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loetellu edasi jätmist põhjendama olukorra ajakohastatud hinnanguga, võttes arvesse kõige uuemaid faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et selline oht on endiselt olemas.
313 Euroopa Kohus leidis apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse punktis 33 veel seda, et käsitletaval juhul on möödunud palju aega ühelt poolt nende riigisiseste otsuste vastuvõtmisest, mis olid aluseks hageja nime esmakordsele kandmisele rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, ja sellest esmakordsest loeteludesse kandmisest, mis toimusid 2001. aastal, kuni teiselt poolt 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide vastuvõtmiseni.
314 Ta leidis seega, et nõukogu oli kohustatud tuginema hageja nime nendesse loeteludesse jätmisel kõige hiljutisematele elementidele, millest nähtub, et on endiselt olemas oht, et see organisatsioon osaleb terroristlikus tegevuses, kusjuures niisugused elemendid võivad pärineda muudest allikatest kui riigisisesed otsused, mille on teinud pädevad asutused (vt selle kohta apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuse punkt 33 ja punktid 35–50; vt selle kohta ka 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 55 ja 57–72).
315 Nõukogu tugines 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides hageja nime rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse jätmiseks lisaks Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi ametiasutuste otsuste kehtimajätmisele järgmistele faktilistele asjaoludele:
– „alates 1988. aastast on Hamas (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassem) regulaarselt toime pannud Iisraeli sihtmärkide vastu suunatud rünnakuid, eeskätt inimröövid, tsiviilisikute ründed külm- või tulirelvaga, ning pommi abil ühistranspordis ja avalikes kohtades toimepandud enesetapurünnakud, ja võtnud endale nende eest vastutuse. Hamas on korraldanud rünnakuid nii „Rohelise liini“ Iisraeli poolel kui ka okupeeritud aladel“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „21. septembril 2005 röövis ja tappis üks Hamasi allüksus iisraellase [ning] Hamas väitis videosalvestises, et ta oli selle mehe röövinud eesmärgiga pidada läbirääkimisi Iisraeli käes olevate Palestiina vangide vabastamise kohta“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „Hamasi aktivistid osalesid raketilaskudes Gaza tsoonist Lõuna‑Iisraelisse“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „varem on Hamas Iisraelis tsiviilisikute vastu suunatud rünnakute toimepanemiseks värvanud enesetaputerroriste lubadusega aidata nende perekonda“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „2006. aasta juunis osales Hamas (sealhulgas Hamas-lzz al-Din-aI-Quassem) operatsioonis, mis päädis Iisraeli sõjaväelase Gilad Shalit’i rööviga, kusjuures viimast hoitakse pantvangis“ (2011. aasta juuli aktid). „pärast viieaastast vangistust vabastas Hamas 18. oktoobril 2011 [sõjaväelase Gilad Shaliti] vangide vahetuse raames Iisraeliga“ (2011. aasta detsembri kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „20. augustil 2011 võttis Hamas vastutuse raketilaskude eest Iisraeli lõunaosas, mille tulemuseks oli kaks haavatut Iisraeli elanikkonna hulgast“(2011. aasta detsembri kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „7. aprillil 2011 tappis raketirünnak, mille Hamas pani toime koolibussi suhtes, ühe tsiviilisiku“ (2011. aasta detsembri kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „2. septembril 2010 tulistati ühte sõidukit, milles sai haavata kaks Iisraeli kodanikku“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „31. augustil 2010 tapsid Hebroni elanikud neli Iisraeli koloniaalelanikku“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „14. juunil 2010 tappis Hamasi oletatava allüksuse rünnak ühe politseiniku ja haavas kahte teist politseinikku Hebroni lõunas asuvatel küngastel“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „26. märtsil 2010 tapeti Gaza tsoonis kaks Iisraeli sõdurit“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid);
– „5. jaanuaril 2010 tapeti relvastatud kokkupõrgetes Siinai põhjaosas Egiptuse piirivalvur“ (2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid).
316 Nende faktiliste asjaolude kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu sõnul on liidu kohus kohustatud eeskätt kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus, ning seega, kas toodud põhjused on piisavalt täpsed ja konkreetsed (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70 ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punkt 48).
317 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meede võeti, ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).
318 Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 53, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. Iraan, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).
319 Huve kahjustav akt on piisavalt põhjendatud eeskätt siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 54, ja 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 82).
320 Kuivõrd käesolevas kohtuasjas toimusid faktilised asjaolud, mida nõukogu nimetas 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides, teada olevas kontekstis, siis tuleb asuda seisukohale, et neid on kirjeldatud piisavalt täpselt ja konkreetselt, et hageja saaks neid vaidlustada ja Üldkohus teostada kontrolli, isegi kui nende asetleidmise täpset kohta ei ole ära näidatud.
321 Lisaks võib seost nende faktiliste asjaolude ning Hamasi või Hamas-Izz al-Din al-Quassemi vahel pidada tõendatuks, sest nende faktiliste asjaolude loetelule eelnevast väljendist ilmneb, et nende eest tuleb vastutavaks pidada „Hamasi (sealhulgas Hamas-Izz al-Din al-Quassemi)“.
322 Ainsa erandi moodustavad eespool, punkti 315 esimeses, kolmandas ja neljandas taandes nimetatud faktilised asjaolud, mis ei ole dateeritud, mistõttu hagejal oli raske neile vastu vaielda ja Üldkohtul teostada kontrolli, mida Euroopa Kohus nõuab, sest kuupäev on konkreetsete tegude tuvastamisel põhitegur.
323 Muud faktilised asjaolud peale nende, mida on mainitud punkti 315 esimeses, kolmandas ja neljandas taandes moodustavad siiski 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide sõltumatu ja piisava põhjenduse.
324 Kui nende faktiliste asjaolude hulgas võib 2005. ja 2006. aasta asjaolusid pidada üsna vanaks, siis 2011. aasta juuli aktides mainitud 2010. aasta asjaoludega ning 2011. aasta detsembri kuni 2014. aasta juuli aktides mainitud 2010. ja 2011. aasta faktiliste asjaoludega on teisiti.
325 Järelikult tuleb kuues ja teine väide osas, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust, põhjendamatuna tagasi lükata.
3. Teine väide osas, mille kohaselt on eksitud seoses faktiliste asjaolude tõesusega
326 Täiendavas menetlusdokumendis väidab hageja, et seda, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides märgitud faktilised asjaolud, mis on loetletud eespool punktis 315, on tõesed, peab tõendama nõukogu. Käsitletaval juhul seda aga ei tehtud. Hamasi aktivistidele on omistatud teatavaid tegusid, ilma et oleks teada, kuidas need talle omistati. Lisaks ei võimalda need faktilised asjaolud võtta tema suhtes piiravaid meetmeid.
327 Konkreetsemalt vaidlustab hageja 5. jaanuari 2010. aasta faktilise asjaolu põhjendusel, et Hamas sekkus ainult korra hoidmiseks pärast ametniku surma, ning 14. juuni 2010. aasta asjaolu, mis on omistatud Hamasi „oletatavale“ allüksusele; viimase põhjendusel, et oletamisest ei piisa.
328 Kohtuistungil kinnitas hageja advokaat, et Hamas vaidlustab kõik faktilised asjaolud, mida nõukogu on 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides nimetanud ja mis on toodud ära punktis 315 eespool.
329 Vastusena küsimusele, mille Üldkohus esitas ühe menetlust korraldava meetme raames, esitas nõukogu mitu artiklit ja avaldatud dokumenti, et tõendada eespool punktis 315 nimetatud faktiliste asjaolude tegelikku asetleidmist ning seda, et nende eest Hamas või Hamas-Izz al-Din al-Quassem.
330 Sellega seoses tuleb märkida, et esmakordsele meetmele järgnevate rahaliste vahendite külmutamise otsuste puhul on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et liidu kohus peab lisaks põhjendamiskohustusest kinnipidamise kontrollimisele – millest oli juttu seoses eelmise väitega – kontrollima ka seda, kas need põhjendused on tõendatud (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70, ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punkt 48).
331 Euroopa Kohus leidis samuti, et asjaomane isik või üksus võib tema nime vaidlusalustesse loeteludesse edasi jätmise peale esitatud hagi raames vaidlustada kõik elemendid, millele nõukogu tugines tõendamaks, et on jätkuvalt oht, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, olenemata sellest, kas need elemendid on pärit pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71, ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punkt 49).
332 Euroopa Kohus lisas, et vaidlustamise korral on nõukogu kohustatud tõendama väidetud faktiliste asjaolude paikapidavust ja liidu kohus kontrollima nende sisulist õigsust (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71, ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punkt 49).
333 Sellega seoses tuleb märkida, et pool peab juhul, kui ta vaidlustab teise poole esitatud tõendid, rahuldama kaks kumulatiivset nõuet.
334 Esiteks ei saa vaidlustada mitte üldiselt, vaid ainult konkreetselt ja üksikasjalikult (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Duravit jt vs. komisjon, T‑364/10, ei avaldata, EU:T:2013:477, punkt 55).
335 Teiseks peab faktiliste asjaolude tõesuse vaidlustamine toimuma vaidlustatud akti kohta esitatud esimeses menetlusdokumendis selgelt (vt selle kohta 22. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑190/12, EU:T:2015:222, punkt 261). See tähendab, et käesolevas kohtuasjas saab arvesse võtta ainult täiendavas menetlusdokumendis ja järgnevates muutmisavaldustes vaidlustatut. Need dokumendid kujutavad endast nimelt esimesi menetlusdokumente, milles hageja tõi ära oma väited 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide kohta.
336 Käsitletaval juhul on hageja niisugused etteheited, mille puhul on need kaks nõuet täidetud, esitanud ainult 5. jaanuari ja 14. juuni 2010. aasta faktiliste asjaolude kohta kõigist eespool punktis 315 nimetatud faktilistest asjaoludest.
337 Need vaidlustused jäävad siiski edutuks, sest isegi eeldusel, et need on põhjendatud, piisab teistest tegudest, millele nõukogu 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides viitab, selle tõendamiseks, et püsib oht, et hageja osaleb terroristlikus tegevuses. See puudutab eelkõige eespool punktis 315 loetletud faktiliste asjaolude hulgast neid, mis leidsid aset 26. märtsil 2010, 31. augustil 2010, 7. aprillil 2011 ja 20. augustil 2011.
338 Lisaks on need faktilised asjaolud aset leidnud piisavalt hiljutised, et õigustada 2011. aasta juulis ja 2014. aasta juulis vastu võetud akte.
339 Mis puudutab seda, et neid ei panda selgelt süüks Hamasile või Hamas-Izz al-Din al-Quassemile, siis ka see argument jääb edutuks, sest neid kahte üksust tuleb – nagu ilmneb punktidest 292–297 eespool – pidada selles staadiumis terrorismivastast võitlust käsitlevate õigusnormide kohaldamisel üheks ja samaks organisatsiooniks.
340 Teine väide osas, mille kohaselt on eksitud seoses faktiliste asjaolude tõesusega, tuleb seega põhjendamatuna tagasi lükata.
4. Kolmas väide, et on antud väär hinnang sellele, kas hageja on terroristlik organisatsioon
341 Hageja leiab, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide vastuvõtmisel tegi nõukogu hindamisvea seoses tema kvalifitseerimisega terroristliku organisatsioonina. Ta väidab, et Üldkohus on pädev kontrollima ka kvalifikatsiooni, mille nõukogu andis faktilistele asjaoludele, millele ta viitab kui terroriaktidele, ning et see kontroll peab hõlmama nii faktilisi asjaolusid, millele nõukogu tugines iseseisvalt, kui ka faktilisi asjaolusid, millele on viidatud pädevate asutuste otsustes.
a. Pädevate asutuste otsused
342 Pädevate asutuste otsustes viidatud faktilisi asjaolusid puudutavas osas peab Üldkohus hageja sõnul kontrollima, kas antud kvalifikatsioon põhineb ühise seisukoha 2001/931 kohasel terrorismi määratlusel. Käesoleval juhul ei olevat see kontroll võimalik, sest nõukogu ei ole selles küsimuses teavet esitanud.
343 Esimesele väitele antud vastusest tulenevalt peab seda osa analüüsima vaid niivõrd, kuivõrd see puudutab Home Secretary otsust.
344 Kuivõrd esimesele ja kuuendale väitele vastates leiti, et tõendid ja vihjed, millel see otsus põhineb, ei pea olema ära toodud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide põhjenduses, siis ei saa nõukogult nõuda riigisisese asutuse poolt neile faktilistele asjaoludele antud kvalifikatsiooni kontrollimist ega nendes aktides selle kvalifikatsiooni tulemuste äratoomist.
345 Käesolevas kohtuasjas kehtib see seda enam, et otsuse on teinud liikmesriik, kelle ja nõukogu vahel on ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3 seatud sisse eriline koostöövorm, millest tuleneb asjaomasele institutsioonile kohustus tugineda võimalikult ulatuslikult pädeva riigisisese asutuse hinnangule (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 133, ja 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53).
b. Faktilised asjaolud, millele nõukogu on tuginenud iseseisvalt
346 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide põhjenduses kvalifitseeris nõukogu eespool punktis 315 nimetatud faktilised asjaolud terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punkti iii alapunktide a, b, c, d, f ja g tähenduses terroriaktideks, millega taotletakse ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 punktides i, ii ja iii nimetatud eesmärke.
347 Esiteks leiab hageja, et see kvalifikatsioon on liiga üldine ja umbmäärane.
348 Selle argumendiga ei saa nõustuda, sest võttes arvesse asjassepuutuvaid õigusnorme, on põhjendus – mis on küll lühike – piisavalt selge, et võimaldada hagejal mõista, miks tema nimi 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse jäeti, ja vaidlustada selle kvalifikatsiooni põhjendatus – mida ta selle väite järgnevas osas pealegi tegigi.
349 Teiseks väidab hageja, et nõukogu tegi vea, kui ta kvalifitseeris asjaomased faktilised asjaolud terroriaktidena. Esiteks oleks asjaolu, et kõik kõnealused sündmused leidsid aset okupatsioonisõja raames, mida Iisrael pidas Palestiinas, pidanud tema väitel tingima selle, et nõukogu ei kasuta temaga seoses sellist kvalifikatsiooni. Järgmiseks ei nähtu nendest faktilistest asjaoludest – eeldusel, et need on tõendatud –, et need pandi toime nõukogu viidatud eesmärkidel, mida on nimetatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 punktides i, ii ja iii.
350 Need kaks argumenti on seotud küsimusega, kas nõukogu oleks pidanud võtma eespool punktis 315 mainitud faktiliste asjaolude kvalifitseerimisel arvesse asjaolu, et Iisraeli ja Palestiina vaheline konflikt kuulub relvastatud konflikte reguleeriva õiguse kohaldamisalasse.
351 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei välista rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses relvastatud konflikti toimumine selle käigus toime pandud võimalikele terroriaktidele selliste terrorismivastaste liidu õigusnormide kohaldamist, nagu ühine seisukoht 2001/931 ja määrus nr 2580/2001 (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 57; vt selle kohta ka 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus A jt, C‑158/14, EU:C:2017:202, punktid 95–98).
352 Esiteks ei tee ühine seisukoht 2001/931 nimelt oma kohaldamisala osas mingit vahet selle alusel, kas asjaomane akt on toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses relvastatud konflikti käigus või mitte. Teiseks on liidu ja tema liikmesriikide eesmärk võidelda terrorismiga, olenemata selle avaldumise vormist ja vastavalt kehtivatele rahvusvahelise õiguse eesmärkidele (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 58).
353 Nõukogu võttis eeskätt selleks, et rakendada liidu tasandil ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) (vt eespool punkt 1), mis „kinnitab uuesti vajadust võidelda kooskõlas ÜRO hartaga kõigi vahenditega terroriaktidest rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tulenevate ohtudega“ [siin ja edaspidi on osundatud resolutsiooni tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] ning „palub liikmesriikidel täiendada rahvusvahelist koostööd, võttes täiendavad meetmed, et oma territooriumil kõigi õiguspäraste vahenditega ennetada ja karistada mis tahes terroriaktide rahastamist ja ettevalmistamist“, vastu ühise seisukoha 2001/931 (vt ühise seisukoha põhjendused 5–7) ning seejärel vastavalt nimetatud ühisele seisukohale määruse nr 2580/2001 (vt määruse põhjendused 3, 5 ja 6) (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 59).
354 Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
5. Neljas väide, et olukorra muutumist aja möödumise tõttu ei võetud piisavalt arvesse
355 Hageja heidab nõukogule ette, et viimane ei võtnud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides piisavalt arvesse olukorra muutumist aja möödumise tõttu. Tema sõnul oleks nõukogu pidanud uurima läbivaatamismenetluste raames tehtud riigisiseseid otsuseid, kontrollima, kas need rajanevad arvestatavatel ja usaldusväärsetel tõenditel või vihjetel, ning kas ette heidetavad faktilised asjaolud peavad olema endiselt kvalifitseeritud terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 tähenduses.
356 Võttes arvesse esimesele väitele antud vastust, tuleb neljanda väite hindamisel arvesse võtta ainult Home Secretary otsust.
357 Selles küsimuses tuleb rõhutada, et 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. LTTE (C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 51) ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuses (punkt 29) otsustas Euroopa Kohus, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel toimuva läbivaatamise raames võib nõukogu jätta asjaomase isiku või üksuse rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, kui ta jõuab järeldusele, et on jätkuvalt oht, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, mis tingis tema esmakordse loetellu kandmise.
358 Samades kohtuotsustes lisas Euroopa Kohus, et selle kontrollimisel, kas esineb jätkuvalt oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse seda, mis on saanud selle isiku või üksuse esmakordse rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kandmise aluseks olnud riigisisesest otsusest, eelkõige kui see riigisisene otsus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud uute faktiliste asjaolude või tõendite ilmnemise tõttu või pädeva riigisisese asutuse hinnangu muutumise tõttu (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 52, ja apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsus, punkt 30).
359 Käsitletaval juhul ilmneb 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktidest, et nõukogu järgis Euroopa Kohtu ette nähtud meetodit, märkides ära, Home Secretary otsus on endiselt kehtiv.
360 Ei eespool punktides 357 ja 358 viidatud Euroopa Kohtu otsustest ega ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikest 6 ei tulene, et nõukogu peaks rahaliste vahendite külmutamise otsustes ära näitama, kuidas pädevate asutuste otsused läbi vaadati.
361 Lisaks tuleb märkida, et kuna on otsustanud, et nõukogu ei pidanud oma otsustes ära näitama faktilisi asjaolusid, mille põhjal tegid pädevad asutused oma otsused ja mis õigustavad hageja nime loetellu kandmist (vt punktid 304–309 eespool), ega kontrollima nende kvalifitseerimist terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 tähenduses (vt punktid 344 ja 345 eespool), siis ei saa teda kohustada ära näitama faktilisi asjaolusid, mille alusel tehti läbivaatamisotsused, ega kontrollima nende kvalifikatsiooni.
362 Lõpuks on vaja juhtida tähelepanu, et väitest, et pädevate asutuste otsused on endiselt kehtivad, piisab, et hageja saaks selle vaidlustada ja liidu kohus teostada oma kontrolli, mistõttu põhjendamiskohustust on järgitud.
363 Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et vastupidi hageja väitele võttis nõukogu 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktides nõuetekohaselt arvesse seda, mis on saanud hageja esmakordse rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse kandmise aluseks olnud riigisisesest otsusest, ning et need aktid on selles küsimuses piisavalt põhjendatud.
364 Neljas väide tuleb seega põhjendamatuna tagasi lükata.
6. Viies väide, et on rikutud sekkumatuse põhimõtet
365 Hageja väidab, et kui nõukogu võttis vastu 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid, rikkus ta sekkumatuse põhimõtet, mis tuleneb ÜRO harta artiklist 2 ning kujutab endast jus cogens’i põhimõtet, mis johtub riikide suveräänsest võrdsusest rahvusvahelises õiguses ja keelab käsitada riiki või riigi valitsust terroristliku üksusena.
366 Hageja aga väidab, et ta ei ole lihtne valitsuseväline organisatsioon ja ammugi mitte mitteametlik liikumine, vaid hoopis õiguspärane poliitiline liikumine, mis võitis valimised Palestiinas ning moodustab Palestiina valitsuse südamiku. Kuivõrd Hamasile on usaldatud ülesanded, mis lähevad kaugemale tavalise poliitilise partei ülesannetest, siis võib tema tegevuse Gazas tema sõnul tegelikult samastada riigivõimu teostamisega ning seda ei saa seetõttu hukka mõista terrorismivastaste meetmete seisukohast. Nende isikute ja üksuste hulgas, kelle nimed on kantud 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli vaidlusalustesse loeteludesse, on hageja enda sõnul ainus, kes on sellises olukorras.
367 Sellega seoses tuleb märkida, et sekkumatuse põhimõte, mis on rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ja mida nimetatakse ka mittevahelesegamise põhimõtteks, toob mängu iga suveräänse riigi õiguse ajada oma asju välise sekkumiseta ja kaasneb riikide suveräänse võrdsuse põhimõttega.
368 Nagu märkis nõukogu, on see rahvusvahelise õiguse põhimõte mõeldud sõltumatute riikide, mitte rühmituste või liikumiste toetuseks (vt 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
369 Kuivõrd Hamasi puhul ei ole tegemist ei riigi ega riigi valitsusega, siis ei saa ta sekkumatuse põhimõttele tugineda.
370 Viies väide tuleb seega põhjendamatuna tagasi lükata.
7. Seitsmes väide, et on rikutud hageja kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
371 Seitsmes väide koosneb kahest osast.
a. Esimene väiteosa
372 Seitsmenda väite esimese osa raames kinnitab hageja juhuks, kui Üldkohus peaks võtma esimese väite kohta seisukoha, et Ameerika Ühendriikide menetlustes kaitstakse menetlusõigusi piisavalt ning et Ameerika Ühendriikide valitsust võib seega pidada pädevaks asutuseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, et käsitletaval juhul on menetluse Ameerika Ühendriikide etapis, st etapis, mille tulemusena tehti teda puudutavad Ameerika Ühendriikide otsused, rikutud tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Seega tuleb 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid tema sõnul tühistada seetõttu, et on rikutud hageja kaitseõiguste tagamise ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele põhimõtet.
373 Seitsmenda väite esimese osa kohta ei ole vaja otsust teha, sest see täiendab esimest väidet, millega nõustusime osas, mis puudutab Ameerika Ühendriikide otsuseid.
b. Teine väiteosa
374 Seitsmenda väite teises osas kinnitab hageja, et menetluse Euroopa etapis, mille tulemusena võttis nõukogu vastu 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid, rikuti kaitseõiguste tagamise põhimõtet kahel põhjusel.
375 Esiteks heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei edastanud talle arvestatavaid ja usaldusväärseid tõendeid ja vihjeid, millel põhinesid pädevate asutuste otsused, millele nõukogu tugines.
376 Võttes arvesse esimesele väitele antud vastust, on seda argumenti vaja analüüsida vaid osas, milles see puudutab Home Secretary otsust.
377 Seega tuleb vastata küsimusele, kas nõukogu pidi selle otsuse hagejale edastama.
378 Selles küsimuses tuleneb kohtupraktika kohaselt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikest 4 ja ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustusest, et nõukogu peab oma aktides ära näitama täpse teabe ja toimiku elemendid, mis kinnitavad, et pädev ametiasutus on teinud asjaomaste isikute suhtes otsuse (vt selle kohta 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 120).
379 Seevastu juhul, kui piisavalt täpne teave, mis võimaldab huvitatud isikul esitada tõhusalt oma seisukoht elementide kohta, mille nõukogu võtab tema vastu aluseks, on talle teatavaks tehtud, siis ei tulene kaitseõiguste tagamise põhimõttest nõukogule kohustust võimaldada sel isikul spontaanselt tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega.
380 Nõukogu on kohustatud võimaldama tutvuda kõigi asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidega üksnes juhul, kui huvitatud isik seda taotleb (vt selle kohta 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogul, C‑548/09 P, EU:C:2011:735, punkt 92; 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 87, ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Tomana jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑330/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:601, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
381 Käsitletaval juhul esitas nõukogu hagejale edastatud põhjenduses Home Secretary otsuse viitenumbrid.
382 Sellest asjaolust tuleb järeldada, et hagejal oli piisavalt täpne teave eespool punktis 378 meenutatud kohtupraktika tähenduses.
383 Niisuguses olukorras tuleb märkida, et kui ta tahtis saada Home Secretary otsust, pidi ta viidatud kohtupraktika kohaselt paluma nõukogul selle endale edastada, mida ta ei teinud.
384 Mis puudutab teiseks faktilisi asjaolusid, millele nõukogu tugines iseseisvalt, siis hageja heidab sellele institutsioonile ette, et viimane ei edastanud talle enne 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide vastuvõtmist teavet, mis tal oli. Seega ei saanud ta esitada oma seisukohti selle teabe kohta.
385 Sellega seoses tuleb meenutada, et toimiku elemendid, mille põhjal nõukogu jätab isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, edastatakse viimasele enne tema sinna jätmise otsust ainult siis, kui need on uued võrreldes nendega, mis oli toodud varasemate aktide põhjenduses (vt punkt 167 eespool).
386 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktide hulgast sisaldas ainult 2011. aasta juuli ja 2011. aasta detsembri aktide põhjendus muudatusi võrreldes varasemate aktide põhjendusega.
387 Nende põhjenduste eelnõud tegi nõukogu aga hageja advokaadile teatavaks 30. mai ja 15. novembri 2011. aasta kirjadega ja seega enne 2011. aasta juuli ja detsembri aktide vastuvõtmist.
388 Vastupidi hageja väitele ei pidanud selle teatavaks tegemisega koos edastama tõendeid, mis nõukogul olid. Vastavalt eespool punktis 380 meenutatud kohtupraktikale on nii, et kui hageja tahtis saada need tõendid, pidi ta neid nõukogult küsima – mida ta ei teinud.
389 Lisaks ei saa punktides 214 ja 215 näidatud põhjustel nõukogule ette heita ka seda, et ta saatis need põhjenduste eelnõud hageja advokaadile.
390 Nendel põhjustel tuleb teine väiteosa ja seega seitsmes väide tervikuna põhjendamatuna tagasi lükata.
8. Kaheksas väide, et on rikutud omandiõigust
391 Hageja väidab, et rahaliste vahendite külmutamisega 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktidega rikutakse põhjendamatult tema omandiõigust, sest need aktid on õigusvastased eelmistes väidetes selgitatud põhjustel. Seega tuleb need aktid omandiõiguse rikkumise pärast tühistada.
392 Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb sellele seisukohale vastu.
393 Eelmistele väidetele antud vastustest ei tulene, et 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktid on õigusvastased. Seega ei saa asuda seisukohale, et sel põhjusel on rikutud omandiõigust.
394 Lisaks ei saa seda, et 2011. aasta juuni kuni 2014. aasta juuli aktidega on rikutud hageja omandiõigust, väita põhjustel, mis on ära toodud 2010. aasta juuli akte käsitleva neljanda väite analüüsi raames (vt punktid 184–192 eespool).
395 Järelikult tuleb kaheksas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
9. Järeldus
396 Kõigest eelnevast tuleneb, et hagi tuleb jätta rahuldamata osas, mis puudutab 2011. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli akte.
397 Hagi tuleb seega täies ulatuses rahuldamata jätta.
V. Kohtukulud
398 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
399 Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, siis tuleb nõukogu kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
400 Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid oma kohtukulud ise.
401 Seega kannavad Prantsuse Vabariik ja komisjon oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Hamasi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende enda kanda.
Pelikánová | Valančius | Nihoul |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 14. detsembril 2018 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja president |
Sisukord
I. Vaidluse taust ja pärast käesoleva hagi esitamist aset leidnud faktilised asjaolud
A. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001)
B. Euroopa Liidu õigus
C. Vaidlustatud aktid
1. 2010. aasta juuli aktid
2. 2011. aasta jaanuari aktid
3. 2011. aasta juuli aktid
4. 2011. aasta detsembri aktid
5. 2012. aasta juuni aktid
6. 2012. aasta detsembri aktid
7. 2013. aasta juuli aktid
8. 2014. aasta veebruari aktid
9. 2014. aasta juuli aktid
10. 2017. aasta augusti aktid
II. Menetlus ja poolte nõuded enne tagasisaatmist
III. Menetlus ja poolte nõuded pärast kohtuasja tagasisaatmist
IV. Õiguslik käsitlus
A. Sissejuhatavad märkused hagi eseme ning hageja 28. juuni 2012. aasta seisukohtade ulatuse ja vastuvõetavuse kohta
1. 2010. aasta juuli kuni 2014. aasta juuli aktidega seonduvad hagi nõuete muutmise avaldused
2. 2010. aasta juuli teatise tühistamise nõude vastuvõetavus
3. Hageja 28. juuni 2012. aasta seisukohtade ulatus ja vastuvõetavus
4. 2017. aasta augusti aktidega seonduv hagi nõuete muutmise avaldus
B. 2010. aasta juuli aktide tühistamise nõue
1. Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga seoses rahaliste vahendite külmutamise meetmete kohaldatavusega hageja suhtes
2. Teine väide, et on rikutud kaitseõigusi
3. Kolmas väide, et on rikutud omandiõigust
4. Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
5. Järeldus
C. 2011. aasta jaanuari aktide tühistamise nõue
1. Esimene väide, et on tehtud ilmne hindamisviga
2. Teine väide, et on rikutud kaitseõiguste tagamise põhimõtet
3. Kolmas väide, et on rikutud omandiõigust
4. Neljas väide, et on rikutud põhjendamiskohustust
5. Järeldus
D. 2011. juuli kuni 2014. aasta juuli aktide tühistamise nõue
1. Esimene väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4
a. Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste sihtmärgiks olevate organisatsioonide kindlaksmääramine
b. Etteheited, mis on esitatud ainult Ameerika Ühendriikide asutuste otsuste kohta
c. Etteheited, mis on esitatud nii Ameerika Ühendriikide kui ka Ühendkuningriigi asutuste otsuste kohta
1. Kohustus eelistada kohtuid
2. Asjaolu, et Home Secretary otsus seisneb terroristlike organisatsioonide loetelu koostamises
3. Home Secretary otsuse aluseks olevate arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite ja vihjete esiletoomata jätmine
d. Järeldus
2. Kuues väide ja teine väide osas, mille kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust
a. Pädevate asutuste otsused
b. Faktilised asjaolud, millele on viidanud iseseisvalt nõukogu
3. Teine väide osas, mille kohaselt on eksitud seoses faktiliste asjaolude tõesusega
4. Kolmas väide, et on antud väär hinnang sellele, kas hageja on terroristlik organisatsioon
a. Pädevate asutuste otsused
b. Faktilised asjaolud, millele nõukogu on tuginenud iseseisvalt
5. Neljas väide, et olukorra muutumist aja möödumise tõttu ei võetud piisavalt arvesse
6. Viies väide, et on rikutud sekkumatuse põhimõtet
7. Seitsmes väide, et on rikutud hageja kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele
a. Esimene väiteosa
b. Teine väiteosa
8. Kaheksas väide, et on rikutud omandiõigust
9. Järeldus
V. Kohtukulud
i Käesoleva otsuse eestikeelse teksti I pealkirja alapealkirja C ja punkti 47 on pärast selle elektroonilist avaldamist keeleliselt muudetud.