Language of document :

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Krajský súd v Prešove (Slovakkia) 25. juunil 2019 – LH versus PROFI CREDIT Slovakia, s.r.o.

(kohtuasi C-485/19)

Kohtumenetluse keel: slovaki

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Krajský súd v Prešove

Põhikohtuasja pooled

Hageja: LH

Kostja: PROFI CREDIT Slovakia, s.r.o.

Eelotsuse küsimused

A.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 (edaspidi „harta artikkel 47“) ja kaudselt tarbija õigust tõhusale õiguskaitsevahendile tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline õigusnorm nagu Slovakkia tsiviilseadustiku (Občianský zákonník) § 107 lõige 2, mis käsitleb tarbija õiguse objektiivset kolmeaastast aegumistähtaega ja mille kohaselt aegub tarbija õigus ebaõiglasest lepingutingimusest tuleneva soorituse tagasitäitmisele ka juhul, kui tarbija ei ole iseseisvalt suuteline aru saama, et tegemist on ebaõiglase lepingutingimusega, ning see aegumistähtaeg hakkab kulgema ka olukorras, kus tarbija ei olnud teadlik, et lepingutingimus on ebaõiglane?

Juhuks, kui õigusnorm, mille kohaselt tarbija õigus aegub objektiivse kolmeaastase tähtaja möödumisel hoolimata tarbija teadmatusest, on harta artikliga 47 ja tõhususe põhimõttega kooskõlas, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmist.

Kas harta artikliga 47 ja tõhususe põhimõttega on vastuolus niisugune riigisisene praktika, mille kohaselt on tarbijal tõendamiskoormis, mis kohustab teda kohtus tõendama, et laenuandja nimel tegutsevad isikud olid teadlikud, et laenuandja rikub tarbija õigusi, st käsitletaval juhul teadlikud sellest, et kuna ei ole näidatud ära täpset krediidi kulukuse aastamäära, rikub laenuandja õigusnormi, ning tõendama, et nad olid teadlikud, et niisugusel juhul on laen intressita laen, ja et laenuandja, kes nõudis intressi, rikastus alusetult?

Kui vastus A osa 2. küsimusele on eitav, siis missuguste isikute puhul peab tarbija tõendama, et nad olid A osa 2. küsimuses nimetatud asjaoludest teadlikud, kas laenuandja juhtimisorgani liikmete, osanike/aktsionäride või töötajate puhul?

Kui vastus A osa 2. küsimusele on eitav, siis missugusest teadmise tasemest piisab eesmärgi saavutamiseks ehk laenuandja tahtluse tõendamiseks, st selle tõendamiseks, et viimane soovis kõnesolevaid finantsturgu käsitlevaid õigusnorme rikkuda?

B.

1.    Kas direktiivide mõju ja selles osas asjakohase Euroopa Kohtu praktikaga, st kohtuotsustega Rasmussen, C-441/14, EU:C:2016:278; Pfeiffer, C-397/01–C-403/01, EU:C:2004:584, punktid 113 ja 114; Kücükdeveci, C-555/07, EU:C:2010:21, punkt 48; Impact, C-268/06, EU:C:2008:223, punkt 100; Dominguez, C-282/10, punktid 25 ja 27, ning Association de médiation sociale, C-176/12, EU:C:2014:2, punkt 38, on vastuolus niisugune riigisisene praktika, milles liikmesriigi kohus on jõudnud järeldusele EL õigusega kooskõlalise tõlgenduse kohta, ilma et oleks kasutanud tõlgendusmeetodeid ja oleks oma järeldust nõuetekohaselt põhjendanud?

2.    Kas juhul, kui pärast niisuguste tõlgendusmeetodite kohaldamist nagu eeskätt teleoloogiline tõlgendus, autentne tõlgendus, ajalooline tõlgendus, süstemaatiline tõlgendus, loogiline tõlgendus (meetod a contrario, meetod reductio ad absurdum) ning riigisisese õiguse kohaldamist tervikuna, et saavutada direktiivi 2008/481 (edaspidi „direktiiv“) artikli 10 lõike 2 punktides h ja i nimetatud eesmärk, jõuab kohus järeldusele, et tõlgendamine kooskõlas EL õigusega viib olukorrani, mis on contra legem, on võimalik – samamoodi nagu näiteks siis, kui tegemist on diskrimineerimise või töötajate kaitsega, – anda direktiivi eespool viidatud sättele vahetu õigusmõju, et kaitsta ettevõtjaid tarbijate eest krediidisuhetes, ning jätta EL õigusega vastuolus olev õigusnorm kohaldamata?

____________

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).