Language of document :

24. juulil 2020 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(kohtuasi C-341/20)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Moro, A. Armenia)

Kostja: Itaalia Vabariik

Nõuded

Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik andis aktsiisivabastuse eraomanduses olevate lõbusõidulaevade kütusele üksnes siis, kui nende laevade kohta on sõlmitud prahileping, sõltumata sellest, kuidas seda laeva tegelikult kasutati, siis on see liikmesriik rikkunud direktiivi 2003/96/EÜ1 artikli 14 lõike 1 punktist c tulenevaid kohustusi.

Komisjon palub mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

1. Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, artikli 14 lõike 1 punktis c on sätestatud, et liikmesriigid peavad maksust vabastama energiatooted, mida tarnitakse kasutamiseks laeva mootorikütusena ühenduse territoriaalvetes sõitmiseks (sealhulgas kalapüügiks), välja arvatud eraomanduses olevate lõbusõidulaevade jaoks. Viidatud sättes esitatud eraomanduses oleva lõbusõidulaeva mõistest tuleneb, et maksuvabastus on piiratud lõbusõidulaevadega, mida kasutatakse kaubanduslikel eesmärkidel teenuste osutamiseks tasu eest. See kehtib nii olukorras, kui kasutaja oma laeva omanik, kui ka siis, kui tegu on rentniku või prahtijaga.

2. Kasutamise mõistet selgitas Euroopa Kohus 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses Haltergemeinschaft, C-250/102 , milles on märgitud, et rendi- või prahilepingu kontekstis tuleb maksuvabastuse andmiseks või sellest keeldumiseks arvesse võtta kasutajat, kes on rentnik või prahtija, mitte aga rendile või prahile andjat. Nimetatud kohtuotsusest nähtub samuti, et vabastuse saamiseks ei ole piisav, kui prahtimist loetakse prahile andja poolt iseenesest kaubandustegevuseks, vaid oluline on kontrollida, kuidas prahtija laeva kasutab. Niisiis on asjassepuutuvad laeva lõppkasutaja ja lõplik kasutamine, ning see kasutamine peab olema „otseselt seotud tasu eest teenuse osutamisega“, et sellele saaks kohaldada maksuvabastust, nagu märkis Euroopa Kohus 13. juuli 2017. aasta kohtuotsuses Vakarų Baltijos laivų statykla, C-151/163 .

3. Kõnealuseks maksust vabastamiseks on seega igal juhtumil vaja analüüsida, mis on eraomandis lõbusõidulaeva tegelik kasutus.

4. Siiski nähtub Itaalia õigusnormidest, millega kõnealust maksuvabastust rakendatakse, ning vastustest märgukirjale ja põhjendatud arvamusele, et maksuvabastuse andmine või sellest keeldumine toimub sõltumatult laeva tegelikust kasutusest.

5. Käesolevas hagis väidab komisjon, et Itaalias on kõnealuse maksuvabastuse kohaldamine vastuolus direktiivi 2003/96/EÜ artikli 14 lõike 1 punktis c sätestatuga.

6. Konkreetselt väidab komisjon, et Itaalia maksuasutused ei hinda iga juhtumi puhul laeva tegelikku kasutust, et sellele maksuvabastust anda või sellest keelduda. Nimelt väidavad Itaalia ametiasutused, et selline hindamine viiakse läbi, võttes arvesse valdkondlike õigusnormide elemente, mille eesmärk on lihtsalt sellise hindamise lihtsustamine, sh asjaolu, et laevasõidu aluseks on tüüp-prahileping või juhutine rendi- või prahileping. Siiski väidavad Itaalia ametiasutused, et prahilepingu korral tuleb maksuvabastus anda ettevõtjatele, kes osutavad merelaevanduse teenuseid, samas aga ei anta seda maksuvabastust siis, kui on tegu juhutise rentimise või prahtimisega. Kinnitades, et maksuvabastus tuleb anda või sellest keelduda sõlmitud lepingu tüübi alusel ja seega abstraktselt, kinnitavad Itaalia ametiasutused, et nad ei määra konkreetsel juhul kindlaks, kas maksuvabastus antakse isikule, kelle on selleks õigus, ja sellest keeldutakse isikule, kellel ei ole selleks õigust.

7. Väljaspool prahtimist on juhutise rendi- või prahilepingu puhul välistatud igasugune võimalus saada maksuvabastust, isegi kui tegelikkuses kasutab lõppkasutaja laeva selleks, et vahetult osutada tasu eest teenuseid, ning sellega seoses ei oma tähtsust, kas rendile või prahile andjal on kavatsus ise laevasõitu teostada. Nimelt ei loe Itaalia õiguskord juhutist prahtimist laeva võimalikuks kaubanduslikuks kasutamiseks.

____________

1     Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405).

2     EU:C:2011:862, punkt 22.

3 EU:C:2017:537, punktid 29 ja 30.