ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
6. detsember 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu kujutismärgi V taotlus – Varasemad rahvusvahelised kujutismärgid V – Tõendid varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta – Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkt ii (nüüd delegeeritud määruse (EL) 2018/625 artikli 7 lõike 2 punkti a alapunkt ii)
Kohtuasjas T‑848/16,
Deichmann SE, asukoht Essen (Saksamaa), esindaja: Rechtsanwältin C. Onken,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Söder ja D. Hanf,
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Vans, Inc., asukoht Cypress, California (Ameerika Ühendriigid), esindaja: Rechtsanwalt M. Hirsch,
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 20. septembri 2016. aasta otsuse (asi R 2129/2015-4) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Deichmanni ja Vansi vahel,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: koja president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud K. Kowalik-Bańczyk ja C. Mac Eochaidh,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. detsembril 2016,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 2. veebruaril 2017,
arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. veebruaril 2017,
arvestades 12. mai 2017. aasta kohtumäärust, millega kohtuasjad T‑848/16 ja T‑817/16 liideti menetluse suulise osa huvides,
arvestades 16. mail 2018 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Vans, Inc. esitas 17. oktoobril 2011 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18 ja 25.
4 Hageja Deichmann SE esitas 21. veebruaril 2012 määruse nr 207/2009 artikli 41 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 46) alusel taotletud kaubamärgi registreerimisele vastulause.
5 Vastulause tugines järgmistele varasematele kaubamärkidele:
– 10. augusti 2007. aasta Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering nr 937 479 kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 18, 25 ja 28, järgmisel kujul:
– 10. augusti 2007. aasta Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering nr 937 526 kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 18, 25 ja 28, järgmisel kujul:
– 13. augusti 2007. aasta Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering nr 937 528 kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 18, 25 ja 28, järgmisel kujul:
6 Vastulause toetuseks esitatud põhjendus tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktist b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b).
7 EUIPO vastulausete osakond lükkas 28. septembril 2015 vastulause tagasi, leides ühelt poolt, et kaubamärkidega nr 937 479 ja nr 937 526 seoses segiajamise tõenäosus puudub, ning teiselt poolt, et kaubamärgi nr 937 528 kaitse ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.
8 Hageja esitas 21. oktoobril 2015 vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse, leides, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses esineb segiajamise tõenäosus.
9 EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis hageja esitatud kaebuse 20. septembri 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) rahuldamata, analüüsimata seejuures hageja väidetud segiajamise tõenäosust.
10 Esiteks nõustus apellatsioonikoda vastulausete osakonna otsusega osas, mis puudutab tõendite puudumist Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu nr 937 528 kaitse kohta (vaidlustatud otsuse punkt 11).
11 Teiseks leidis apellatsioonikoda, et kaebus ei ole rahvusvaheliste registreeringutega nr 937 479 ja nr 937 526 seoses põhjendatud ning tugines seejuures 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 40/94 üksikasjalikud rakenduseeskirjad Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189) (nüüd komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ja tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1) artikli 7 punktid 1–4), eeskirja 19 punktidele 1–3.
12 Apellatsioonikoda leidis, et ta oli kohustatud omal algatusel kontrollima tõendeid varasemate õiguste kaitse kohta, mis on nõutud määruse nr 2868/95 eeskirjas 19, ilma et poolte vastav taotlus oleks vajalik (vaidlustatud otsuse punkt 12). Ta leidis, et määruse nr 2868/95 eeskirja 19 nõuded ei kujuta endast vastulause vastuvõetavuse tingimusi, vaid selle läbivaatamisega seotud tingimusi, ning järelikult ei ole EUIPO kohustatud vastulause esitajat esitatud dokumentide puudustest teavitama ja paluma talt otsesõnu teatavaid muid tõendeid esitada (vaidlustatud otsuse punkt 13).
13 Apellatsioonikoda leidis, et rahvusvahelise registreeringu puhul, mille kaitse laieneb Euroopa Liidule, tuleb varasema kaubamärgi olemasolu, kehtivust ja kaitse ulatust määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 (nüüd määruse 2018/625 artikli 7 lõige 2) alusel tõendada ametlike dokumentidega, mille on väljastanud kaubamärgi registreerinud pädev asutus, ning need tuleb vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikele 3 esitada menetluskeeles või lisada neile tõlge (vaidlustatud otsuse punkt 14).
14 Apellatsioonikoda leidis, et vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 152 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 190) avaldab EUIPO Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta üksnes teatavad bibliograafilised andmed, asjaomase kaubamärgi kujutise ning vastavate kaupade või teenuste klasside numbrid (vaidlustatud otsuse punkt 16).
15 Apellatsioonikoja sõnul pidanuks hageja Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute kaitse tõendamiseks määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõigete 2 ja 3 alusel esitama rahvusvahelise büroo registri väljavõtte koos tõlkega menetluskeelde (vaidlustatud otsuse punkt 17). Apellatsioonikoda leidis, et kui hageja esitas mitte Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO), vaid EUIPO hallatava TMview andmebaasi väljavõtte ning kaupade nimekirja tõlke menetluse keelde, ei esitanud ta tõendeid varasema õiguse olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta (vaidlustatud otsuse punkt 18).
16 Apellatsioonikoda lisas, et vastulausete osakond oleks pidanud jätma vastulause rahuldamata juba ainuüksi põhjendamatuse tõttu, kuna asjakohased tõendid rahvusvaheliste registreeringute nr 937 479 ja nr 937 526 kohta ei esitatud määratud tähtaja jooksul (vaidlustatud otsuse punkt 19).
Menetlus ja poolte nõuded
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.
18 EUIPO palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus.
19 Menetlusse astuja palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
20 Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kolm väidet.
21 Esimese väite raames märgib hageja, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 151 lõiget 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 189 lõige 2) ning määruse nr 2868/95 artikli 19 lõike 2 punkti a (nüüd määruse 2018/625 artikli 7 lõike 2 punkti a), leides, et hageja oleks pidanud esitama tõendeid varasemate Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta.
22 Teise väite raames leiab hageja, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii (nüüd määruse 2018/625 artikli 7 lõike 2 punkti a alapunkt ii), nimetatud määruse eeskirja 19 lõiget 3 ning sama määruse eeskirja 20 (nüüd määruse 2018/625 artikli 8 lõiked 1–4 ja 7–9), leides, et hageja ei ole esitanud tõendeid oma varasemate kaubamärkide nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta ning lükates selle alusel vastulause põhjendamatuse tõttu tagasi.
23 Kolmanda väite raames märgib hageja teise võimalusena, et isegi kui oletada, et TMview andmebaasi väljavõtted ei vasta määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a nõuetele, rikkus apellatsioonikoda eelkõige EUIPO otsustuspraktikat ja registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevate EUIPO suuniste sisu, arvestades õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse, hea halduse, võrdse kohtlemise ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet.
Esimene väide
24 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 151 lõiget 2 ning määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a, kui ta leidis, et hageja oleks pidanud esitama tõendid varasemate Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta.
25 Hageja väidab, et Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu mõju on määruse nr 207/2009 artikli 151 lõike 2 alusel sama, mis on ELi kaubamärgil, ning seetõttu tuleb neid kaht liiki kaubamärke kohelda võrdselt. Kuna vastulauses varasemale ELi kaubamärgile tuginedes ei ole selle kaitse kohta määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alusel vaja tõendit esitada, siis peaks sama kehtima Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta. Eeltoodu kehtib seda enam, et määruse nr 207/2009 sätted on rakendusmääruse nr 2868/95 sätete suhtes ülimuslikud.
26 Lisaks väidab hageja, et varasemate õiguste tõendamine on Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu puhul kasutu, mis eristab neid riigisisestest ja rahvusvahelistest registreeringutest, mis nimetavad ainult teatavaid ELi liikmesriike. Nimelt omab EUIPO teavet, mis võib tõendada Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu olemasolu, kehtivust ja kaitse ulatust, kuivõrd see teave on vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 152 muu hulgas avaldatud tema oma andmebaasis CTM-Online (nüüd eSearch plus). Seetõttu on vastulause põhjendamiseks täiendavate dokumentide esitamine üleliigne, välja arvatud kaupade ja teenuste nimekirja menetluskeelde tõlkimise vajaduse esinemise korral ning see tõlge on käesoleval juhul esitatud.
27 EUIPO leiab, et Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse küsimuse üle ei tule käesolevas asjas otsustada, kuivõrd hageja esitatud teine väide on põhjendatud.
28 Menetlusse astuja vaidleb hageja argumentidele vastu.
29 Sissejuhatuseks tuleb meenutada määruse nr 207/2009 asjakohaseid sätteid, mis on Euroopa Liitu nimetavatele rahvusvahelistele registreeringutele kohaldatavad, ning määruse nr 2868/95 asjaomaseid sätteid.
30 Määruse nr 207/2009 artiklis 145 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 182), mis kuulub XIII peatüki „Märkide rahvusvaheline registreerimine“ 1. jakku, on sätestatud:
„Kui käesolevas jaotises ei sätestata teisiti, kohaldatakse käesolevat määrust ja selle rakendusmäärusi Madridis 27. juunil 1989 vastu võetud märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli kohaste rahvusvaheliste registreeringute taotluste suhtes, edaspidi vastavalt „Madridi protokoll“ ja „rahvusvahelised taotlused“, mis põhinevad ühenduse kaubamärgitaotlusel või ühenduse kaubamärgil, ja Euroopa Ühendust nimetavate kaubamärkide registreeringute suhtes, mis on kantud rahvusvahelisse registrisse, mida peab Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni rahvusvaheline büroo, edaspidi vastavalt „rahvusvahelised registreeringud“ ja „rahvusvaheline büroo“.
31 Määruse nr 207/2009 artiklis 151 on sätestatud:
„1. Rahvusvahelisel registreeringul, milles nimetatakse Euroopa Ühendust, on alates selle Madridi protokolli artikli 3 lõike 4 kohasest registreeringust või alates sellele järgnevast Madridi protokolli artikli 3ter lõike 2 kohasest Euroopa Ühenduse nimetamise kuupäevast sama mõju, mis on ühenduse kaubamärgitaotlusel.
2. Kui keeldumisest ei ole teatatud Madridi protokolli artikli 5 lõigete 1 ja 2 kohaselt või kui keeldumine on tagasi võetud, on Euroopa Ühendust nimetaval rahvusvahelisel registreeringul alates lõikes 1 nimetatud kuupäevast sama mõju, mis ühenduse kaubamärgina registreeritud märgil.
3. Artikli 9 lõike 3 kohaldamisel asendab artikli 152 lõike 1 kohane Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise registreeringu andmete avaldamine ühenduse kaubamärgitaotluse avaldamise ja artikli 152 lõike 2 kohane avaldamine asendab ühenduse kaubamärgi registreeringu avaldamise“.
32 Määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 1 (nüüd määruse 2018/625 artikli 8 lõiked 1 ja 7) kohaselt lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi, kui vastulause esitaja ei ole enne eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtaja lõppu tõendanud oma varasema kaubamärgi või õiguse olemasolu, kehtivust ja ulatust ega oma õigust esitada vastulause.
33 Määruse nr 2868/95 eeskiri 19 sätestab:
„1. Amet võimaldab vastulause esitajal esitada vastulauset toetavaid fakte, tõendeid ja argumente või täiendada juba eeskirja 15 lõike 3 kohaselt esitatud fakte, tõendeid ja argumente ameti määratud tähtaja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui kaks kuud alates päevast, mil vastulausemenetlus eeskirja 18 lõike 1 kohaselt alustatuks loetakse.
2. Lõikes 1 sätestatud perioodil esitab vastulause esitaja tõendeid oma varasemate kaubamärkide või õiguste olemasolu, nende kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, samuti tõendeid oma vastulause esitamise õiguse kohta. Eelkõige esitab vastulause esitaja järgmised tõendid:
a) kui vastulause aluseks on kaubamärk, mis pole ühenduse kaubamärk, siis tõendid selle taotlemise või registreerimise kohta, esitades selleks:
i) […];
ii) kui kaubamärk on registreeritud, siis olenevalt asjaoludest kas asjakohase registreerimistõendi koopia või tõendi selle viimase pikendamise kohta, mis tõendab, et kaubamärgi kaitseperiood ulatub lõikes 1 sätestatud tähtajast ja selle tähtaja kõikidest pikendamistest kaugemale, või samaväärsed dokumendid, mis kaubamärgi registreerinud asutus on väljastanud;
[…].
3. Lõigetes 1 ja 2 nimetatud teave ja tõendid esitatakse menetluse keeles või neile lisatakse tõlge. Tõlge esitatakse algdokumendi esitamiseks määratud tähtajaks.“
34 Määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a sätetest, mis vastavalt määruse nr 207/2009 artiklile 145 on kohaldatavad Euroopa Liitu nimetavale rahvusvahelisele registreeringule, nähtub, et vastulause esitaja peab tõendama taotluse esitamist või varasema kaubamärgi registreerimist, kui vastulause aluseks on kaubamärk, mis pole ELi kaubamärk. Seega hõlmab tõendite esitamise kohustus ka Euroopa Liitu nimetavaid rahvusvahelisi registreeringuid, mis ei ole ELi kaubamärgid.
35 Asjaolu, et määruse nr 207/2009 artikli 151 lõige 2 sätestab, et Euroopa Liitu nimetaval rahvusvahelisel registreeringul on alates lõikes 1 nimetatud kuupäevast sama mõju, mis ELi kaubamärgina registreeritud märgil, ei ole tähtis seoses määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii sätete alusel vastulause esitajal lasuva kohustusega esitada tõend varasema ELi nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta. Määruse nr 2868/95 eeskirjas 19 ette nähtud varasema kaubamärgi tõendamise nõue on säte, mis puudutab varasema kaubamärgi, sealhulgas ELi nimetava rahvusvahelise registreeringu omaniku võimalust avaldada teatava ELi kaubamärgi registreerimisele vastuseisu, mitte ELi kaubamärgi mõju puudutav säte, kuivõrd seda mõju puudutavad sätted on nähtud ette määruse nr 207/2009 artiklites 9–14 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 9–17), mis kuuluvad määruse nr 207/2009 II jaotise 2. jakku „ELi kaubamärkide õiguslik toime“.
36 Seega ei ole määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkt ii, mis näeb ette, et vastulause esitaja peab esitama tõendid Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kaitse kohta, vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 151 lõikega 2, mis ei puuduta omakorda eeskirju ELi kaubamärgi registreeringule vastulause esitamise kohta.
37 Hageja ei saa tõendamiseks, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 151 lõiget 2 ning määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a, tulemuslikult väita, et varasemate kaubamärkide tõendamine ei ole Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringutega seoses vajalik põhjusel, et EUIPO-l on andmebaasis CTM‑Online (nüüd eSearch plus) avaldamist arvestades olemas Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta teave, mis on ette nähtud määruse nr 207/2009 artiklis 152 ja milleks on andmed Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta.
38 Nimelt, isegi kui eeldada, et EUIPO-l on andmed Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kaitse kohta, nähtub määruse nr 2868/95 eeskirja 19 punkti 2 selgest sõnastusest, mis – nagu eespool öeldud – ei ole vastuolus määruse nr 207/2009 artikli 151 lõike 2 sätetega, et vastulause esitaja ise peab esitama tõendid oma varasema õiguse kaitse kohta.
39 Sellest tulenevalt ei ole apellatsioonikoda rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 151 lõiget 2 ja määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a, kui ta leidis, et hageja oleks pidanud esitama tõendid Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta.
40 Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
41 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii ja lõiget 3 ning sama määruse eeskirja 20, leides, et hageja ei ole esitanud tõendeid varasemate kaubamärkide nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta.
42 Hageja väidab, et väljavõte TMview andmebaasist kujutab endast tõendit, mis on kooskõlas määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 nõuetega. Ta väidab, et TMview andmebaasi andmed pärinevad osalevatelt kaubamärgiametitelt, muu hulgas WIPO-lt, ning selle väljavõtted sisaldavad kogu asjasse puutuvat teavet, mida saab lugeda tõendiks varasema Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kaitse kohta. Ta lisab, et TMview andmebaaside väljavõtete õigusjõudu on tunnustatud EUIPO järjepidevas halduspraktikas, millele registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevates EUIPO suunistes on osutatud.
43 Hageja väidab, et ta esitas käesolevas asjas TMview andmebaasi väljavõtted ning asjaomaste kaupade ja teenuste nimekirja tõlke menetluskeelde vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikele 3 ning seetõttu apellatsioonikoda eksis, kui ta järeldas, et hageja ei ole esitanud tõendeid varasemate rahvusvaheliste kaubamärkide nr 937 479 ja nr 937 526 kaitse kohta.
44 EUIPO leiab, et väide on põhjendatud.
45 Menetlusse astuja leiab, et väide tuleb tagasi lükata, sest TMview andmebaasi haldab EUIPO, mitte WIPO, kes on rahvusvaheliste kaubamärkide registreerimisega seoses ainus pädev asutus. Seega on andmebaasi väljavõtete esitamine tõendina varasema rahvusvahelise kaubamärgi kohta vastuolus määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunktiga ii.
46 Menetlusse astuja sõnul ei ole käesoleval juhul kohaldatavad taotluste läbivaatamist käsitlevad EUIPO suunised, mis lubavad TMview andmebaasi väljavõtete esitamist tõendina varasemate õiguste olemasolu ja kehtivuse kohta. Esiteks on EUIPO suunised kaks aastat hilisemad tähtajast, mille jooksul oli hageja kohustatud oma varasemaid õigusi põhjendama. Teiseks ei ole need suunised siduvad ning need ei ole kooskõlas määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 sätetega. Nimetatud määrused on registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevate EUIPO suuniste suhtes ülimuslikud ning nende kohaldamine on kohustuslik apellatsioonikodadele, kellel puudub tähise ELi kaubamärgina registreerimise üle otsustades kaalutlusõigus.
47 Esiteks tuleb analüüsida hageja argumenti, et registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevad EUIPO suunised lubavad TMview andmebaasi väljavõtete esitamist.
48 Hageja väidab oma teise väite toetuseks, et registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevates EUIPO suunistes on määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikega 2 seoses täpsustatud, et varasemate muude kui ELi kaubamärkide registreeringute kehtivuse kindlakstegemiseks võib vastulause esitaja varasemate ELi nimetavate rahvusvaheliste registreeringute puhul esitada TMview andmebaasi väljavõtted.
49 Hagiavalduse lisas esitatud EUIPO suuniste 23. märtsi 2016. aasta redaktsiooni punktis 4.2.3.2, mis kuulub 1. jao „Menetlusküsimused“ osasse C „Vastulause“, on märgitud, et EUIPO loeb muu hulgas rahvusvaheliste registreeringute puhul vastuvõetavaks TMview andmebaasi väljavõtted, tingimusel et need sisaldavad tarvilikku teavet.
50 Siiski tuleb hageja esitatud väite põhjendatust analüüsida üksnes määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 asjaomaste sätete, mitte EUIPO vastavate suuniste alusel.
51 Nimelt on otsuste puhul, mida apellatsioonikojad võtavad vastu määruse nr 207/2009 alusel seoses tähise registreerimisega ELi kaubamärgina, tegemist piiratud pädevuse, mitte kaalutlusõiguse teostamisega, nii et nende apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust tuleb hinnata üksnes nimetatud määruse alusel, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud (vt selle kohta 15. septembri 2005. aasta kohtuotsus BioID vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑37/03 P, EU:C:2005:547, punkt 47; 12. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Deutsche SiSi-Werke vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑173/04 P, EU:C:2006:20, punkt 48, ja 19. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Nike International, C‑53/11 P, EU:C:2012:27, punkt 57).
52 Registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevad EUIPO suunised ei ole õigusakt, mis on liidu õiguse sätete tõlgendamisel siduv (19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Leno Merken, C‑149/11, EU:C:2012:816, punkt 48). Neis taotluste läbivaatamise suunistes sisalduvad ettekirjutused kui sellised ei saa olla määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 sätete suhtes ülimuslikud ega isegi mõjutada seda, kuidas liidu kohus neid määrusi tõlgendab. Nimetatud suuniseid tuleb hoopis tõlgendada kooskõlas määruste nr 207/2009 ja nr 2868/95 sätetega (27. juuni 2012. aasta kohtuotsus Interkobo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – XXXLutz Marken (my baby), T‑523/10, EU:T:2012:326, punkt 29).
53 Seega ei saa registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevad EUIPO suunised, millele hageja tugines, olla ülimuslikud määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõigete 2 ja 3 suhtes, mis käsitlevad vastulause esitaja poolt tõendite esitamist varasemate kaubamärkide kaitse kohta, ega isegi mõjutada nende sätete tõlgendamist Üldkohtu poolt.
54 Seega tuleb ainetutena lükata tagasi argumendid, milles hageja tugineb registreerimistaotluste läbivaatamist käsitlevate EUIPO suuniste sisule, et tõendada määruse nr 2868/95 sätete rikkumist.
55 Teiseks lubavad määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii sätted vastulause esitajal esitada mitte ainult asjakohase registreerimistõendi koopia ja asjakohasel juhul selle viimase pikendamise tunnistuse koopia, vaid ka mis tahes muu samaväärse dokumendi, mille väljastab kaubamärgitaotluse vastu võtnud asutus.
56 Liidu kohus on leidnud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a sätete nõudeid täidab pädeva asutuse väljastatud sellise dokumendi esitamine, mis sisaldab samu andmeid kui registreerimistunnitus (5. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Kicktipp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Italiana Calzature (kicktipp), T‑135/14, EU:T:2016:69, punkt 63).
57 Lisaks olgu märgitud, et need sätted ei välista võimalust esitada dokumente, mis pärinevad teatavast andmebaasist nagu pädeva riigisisese asutuse andmebaas (vt selle kohta 24. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Grau Ferrer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Rubio Ferrer (Bugui va), T‑543/12, ei avaldata, EU:T:2014:911, punktid 25 ja 26).
58 Kuna määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkt ii käsitleb „dokumen[te], mis kaubamärgi registreerinud asutus on väljastanud“, siis välistab see võimaluse esitada väljavõtteid andmebaasist, mis annab juurdepääsu dokumentidele, mida ei ole väljastanud kaubamärgi registreerinud asutus. Seega ei ole EUIPO andmebaasi CTM-Online väljavõtted tõend Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise kaubamärgi kaitse kohta, kuna EUIPO, kes ei ole rahvusvaheliste kaubamärkide registreerimiseks pädev asutus, ei ole asutus, kellele esitati vastav kaubamärgitaotlus (vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Aldi Einkauf vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Alifoods (Alifoods), T‑240/13, EU:T:2014:994, punktid 27 ja 28).
59 Kuigi määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii sätted puudutavad üksnes dokumente, mille „on väljastanud“ asjaomane asutus, ei takista need seevastu, et asjaomane asutus teeb dokumendid kättesaadavaks arvutisüsteemi kaudu, mida haldab EUIPO, kuid milles osaleb asjaomane asutus, edastades ja ajakohastades vastavat teavet.
60 Toimiku materjalidest, eelkõige EUIPO selgitustest menetlusdokumentides ja kohtuistungil nähtub, et TMview andmebaas on infotehnoloogiline vahend, mida haldab EUIPO ning milles osalevad kolmandad kaubamärgiametid, sealhulgas WIPO. Selle vahendi abil kogutakse osalevatele kaubamärgiametitele laekunud registreerimistaotlused ja registreeringud kokku ning see võimaldab nendega tutvuda. Kõnealuse teabe esitavad kaubamärgiametid, kellel on vastavad andmed ning kohustus neid ajakohastada. TMview andmebaas võimaldab tutvuda andmetega selles andmebaasis osalevate kaubamärgiametite registreeritud kaubamärkide kohta, nagu need on vastavatesse kaubamärgiregistritesse kantud. TMview andmebaasi väljavõte vastab pädeva ametiasutuse registri seisule ajal, mil kasutaja selles andmebaasis otsingu sooritas.
61 Eespool punktis 60 esitatud TMview andmebaasi omapära arvestades on väljavõte sellest andmebaasist Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringu kohta dokument, mis on samaväärne registreerimistunnistuse koopiaga ja vajaduse korral WIPO väljastatud tunnitusega kaubamärgi viimase uuendamise kohta määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, tingimusel et vastulause esitaja esitatud väljavõte sisaldab kogu tarvilikku teavet. Nagu hageja ja EUIPO õigesti märgivad, on juhul, kui see tingimus on täidetud, TMview andmebaasi väljavõte võrdsustatav väljavõttega WIPO Romarini andmebaasist või selle organisatsiooni väljastatud registreerimistunnistusega.
62 Menetlusse astuja osutatud asjaolu, et TMview andmebaasi haldab EUIPO, ei sea seda järeldust kahtluse alla, kuna WIPO, kes on rahvusvaheliste kaubamärkide registreerimiseks pädev asutus, osaleb nimetatud andmebaasi toimimises, edastades ja ajakohastades iga päev rahvusvaheliste kaubamärkide andmeid.
63 Lõpetuseks olgu märgitud, et menetlusse astujal ei ole alust väita, et andmebaasi TMview kasutamine varasema rahvusvahelise kaubamärgi kaitse tõendamiseks on 26. novembri 2014. aasta kohtuotsusega Alifoods (T‑240/13, EU:T:2014:994) vastuolus.
64 Üldkohus leidis 26. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Alifoods (T‑240/13, EU:T:2014:994), et EUIPO ei ole pädev haldama rahvusvahelisi registreeringuid ega ole kaubamärgitaotluse vastu võtnud asutus määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses, kuna hageja esitatud dokument, nimelt EUIPO CTM-Online andmebaasi väljavõte ei kujuta selle sätte tähenduses endast tõendit rahvusvahelise kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta.
65 Üldkohus märkis täiendavalt, et seda hinnangut kinnitab asjakohaste õigusnormide teleoloogiline tõlgendus. Määruse nr 207/2009 artikli 152 kohaselt sisaldab EUIPO avaldamisteade Euroopa Ühendust nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta vaid teatavaid andmeid nagu kaubamärgi kujutis ning kaupade või teenuste klasside numbrid, mitte aga nende kaupade või teenuste nimekirja. EUIPO ei ole seda nimekirja tõlkinud ja nii on see kättesaadav üksnes neis kolmes keeles, milles WIPO on rahvusvahelise registreeringu avaldanud, nimelt inglise, hispaania ja prantsuse keeles. Sellest nähtub, et kui niisugust EUIPO avaldatud teavet käsitataks piisava tõendina asjaomase kaubamärgi olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, tooks see juriidilises mõttes kaasa ebakindluse ja ebavõrdsuse (vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Alifoods, T‑240/13, EU:T:2014:994, punktid 29–31).
66 Ent Üldkohtu 26. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Alifoods (T‑240/13, EU:T:2014:994) avaldatud kaalutlused CTM-Online andmebaasi väljavõtete kohta ei ole TMview andmebaasile üle kantavad.
67 Nimelt tagavad TMview andmebaasi toimimise kaubamärgiametite nagu WIPO osalemine, kes ajakohastavad iga päev teavet, nii et see teave kajastab täpselt nende kaubamärgiregistreid.
68 Lisaks ei piirdu TMview andmebaasis olev teave ainult andmetega Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute kohta, mille avaldamine on ette nähtud määruse nr 207/2009 artiklis 152. See andmebaas, millest on võimalik teha väljavõtteid, sisaldab kõiki vajalikke andmeid, et tõendada varasema kaubamärgi kaitset määruse nr 2868/95 eeskirja 19 tähenduses, sealhulgas kaupade või teenuste nimekirja.
69 Juhul kui TMview andmebaasi väljavõttes esitatud kaupade ja teenuste nimekiri ei ole vastulause menetlemise keeles kättesaadav, peab vastulause esitaja määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 3 alusel esitama selle nimekirja koos tõlkega menetluskeelde. Kui see tingimus on täidetud, ei too võimalus esitada tõend Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringu kohta, esitades TMview andmebaasist väljavõtte, juriidilises mõttes kaasa ebakindlust ja ebavõrdsust.
70 Eelnevast tuleneb, et TMview andmebaasi väljavõtte esitamine – kui see väljavõte sisaldab kogu tarvilikku teavet, eelkõige hõlmatud kaupade või teenuste loetelu kohta – on Euroopa Liitu nimetava rahvusvahelise registreeringuga seoses dokument, mis on võrdväärne WIPO väljastatud registreerimistunnistusega määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii tähenduses.
71 Kolmandaks nähtub toimiku materjalidest, et käesoleval juhul esitas hageja määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikes 1 nimetatud tähtajaks TMview andmebaasi väljavõtted varasemate Euroopa Liitu nimetavate rahvusvaheliste registreeringute nr 937 479 ja nr 937 526 kohta. Vaidlust ei ole selle üle, nagu kinnitas kohtuistungil menetlusse astuja, et need väljavõtted sisaldasid kogu asjakohast teavet varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, eelkõige nende kaubamärkidega hõlmatud kaupade nimekirja. Kõnealusele kaupade nimekirjale oli vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikele 3 lisatud tõlge vastulause menetlemise keelde, mis on saksa keel, ja mis esitati algdokumendi esitamiseks ette nähtud tähtajaks.
72 Seega on hageja vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõikele 1 tõendanud – nagu EUIPO ka möönab – varasemate rahvusvaheliste kaubamärkide nr 937 479 ja nr 937 526 olemasolu, kehtivust ja kaitse ulatust enne määruse nr 2868/95 eeskirja 19 lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumist.
73 Neil asjaoludel on hagejal alust väita, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 2868/95 artikli 19 lõike 2 punkti a alapunkti ii ja lõiget 3 ning eeskirja 20 sätteid, kui ta leidis, et hageja ei ole esitanud enne selle määruse eeskirja 19 lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumist tõendit varasemate kaubamärkide nr 937 479 ja 937 526 kaitse kohta, ja lükkas vastulause sel alusel põhjendamatuna tagasi.
74 Järelikult tuleb hageja teise väitega nõustuda.
75 Kuna teine väide on põhjendatud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida kolmandat teise võimalusena esitatud väidet, mille kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse, hea halduse, võrdse kohtlemise ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet.
Kohtukulud
76 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
77 Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, sest vaidlustatud otsus tühistati, tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt hageja nõudele välja viimase kohtukulud.
78 Kuna menetlusse astuja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 20. septembri 2016. aasta otsus (asi R 2129/2015-4).
2. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Deichmann SE kohtukulud.
3. Jätta Vans, InC‑i kohtukulud tema enda kanda.
Gervasoni | Kowalik-Bańczyk | Mac Eochaidh |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. detsembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad