ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda)
6. detsember 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu kujutismärgi CCB taotlus – Varasem Euroopa liidu kujutismärk CB – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Tähiste sarnasus – Varasema kaubamärgi maine ja tugev eristusvõime – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b – Määruse nr 207/2009 artikli 75 teine lause ja artikli 76 lõige 1 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause ja artikli 95 lõige 1)
Kohtuasjas T‑665/17,
China Construction Bank Corp., asukoht Peking (Hiina), esindajad: solicitor A. Carboni ja solicitor J. Gibbs,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: J. Ivanauskas,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus
Groupement des cartes bancaires, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: avocat C. Herissay Ducamp,
mille ese on hagi EUIPO esimese apellatsioonikoja 14. juuni 2017. aasta otsuse (asi R 2265/2016‑1) peale, mis käsitleb Groupement des cartes bancairesi ja China Construction Banki vahelist vastulausemenetlust,
ÜLDKOHUS (üheksas koda),
koosseisus: president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise ja R. da Silva Passos,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. septembril 2017,
arvestades EUIPO kostja vastust mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. novembril 2017,
arvestades menetlusse astuja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2017,
arvestades 28. juuni 2018 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja China Construction Bank Corp. esitas 14. oktoobril 2014 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 36 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Pangandusteenused, finantskalkulatsioonid (kindlustus, pangad, kinnisvara); rahastamisteenused; krediit- ja deebetkaarditeenused; väärtesemete hoiustamine; antiikesemete hindamine; vahendus; garantiiteenused; usaldusteenused“.
4 Menetlusse astuja Groupement des cartes bancaires esitas 7. mail 2015 taotletava kaubamärgi registreerimisele määruse nr 207/2009 artikli 41 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 46) alusel vastulause eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas.
5 Vastulause põhines eeskätt varasemal ELi kujutismärgil, mis on 12. novembril 1999 registreeritud numbriga 269 415 ja on järgmine:
6 Varasem kaubamärk on registreeritud eeskätt klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks, mille kirjeldus on järgmine: „Kindlustus ja rahandus, st kindlustuslepingute sõlmimine, börsindus; reisitšekkide ja akreditiivide väljastamine; rahandusküsimused, valuutarahandus, pangandus; säästukassateenused; rahavoogude elektrooniline juhtimine; digitaalse rahakoti teenused; kiip- või magnetribaga ja magnet- või mälukaartide kujul ettemaksekaartide, maksekaartide, krediitkaartide, deebetkaartide väljastamine ja -teenused; muude kui elektrooniliste pangakaartide väljastamine; kiip- või magnetribaga pangakaardi abil sularaha väljavõtmise teenused, elektroonilised ülekanded; elektroonilise rahaülekande teenused; kaardimakseteenused; ettemaksekaarditeenused; sularahaautomaatide kaudu kaardiomanikule pakutavad finantstehingute teenused; tehingus osaleja autentimis- ja kontrollimisteenused; mis tahes sidevahendi kaudu finantsteabe andmise teenused; kaardi numbrite alusel autoriseerimis- ja makseteenused; turvatud kaugmakse teenused; finantsteave, st finantsandmete elektrooniline kogumine“.
7 Vastulause aluseks esitatud põhjendus tuleneb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktist b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b).
8 Vastulausete osakond rahuldas 4. oktoobril 2016 vastulause põhjendusel, et esineb segiajamise tõenäosus, ja lükkas taotletud kaubamärgi registreerimistaotluse tagasi.
9 Hageja esitas 5. detsembril 2016 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.
10 EUIPO esimese apellatsioonikoja 14. juuni 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) jäeti kaebus rahuldamata.
11 Eelkõige leidis apellatsioonikoda, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse hindamise seisukohalt asjakohane territoorium on Euroopa Liidu territoorium ning et asjaomane avalikkus koosneb osalt spetsialistidest ja osalt lõpptarbijatest või laiast avalikkusest, kes on väga tähelepanelikud (vaidlustatud otsuse punktid 19 ja 20). Seejärel leidis apellatsioonikoda oma otsuse osas pealkirjaga „Maine“ (punktid 22–25), tuginedes seejuures mitmele menetluse astuja välja toodud asjaolule, et asjaomane Prantsuse avalikkus tunneb varasemas kaubamärgis ära tähtlühendi CB, millega on määratletud Groupement des cartes bancaires pangakaart, ja viitas klassi 36 kuuluvate teenustega seoses sõnamärgi CB mainele sellisena, nagu selle tuvastas neljas apellatsioonikoda 27. augusti 2014. aasta otsuses asjas R 944/2013–4: CCB vs. CB (edaspidi „neljanda apellatsioonikoja otsus CCB vs. CB“).
12 Mis puutub tähiste võrdlusse, siis leidis apellatsioonikoda, et vaatamata varasema kaubamärgi ülimalt stiliseeritud laadile tajutakse seda suurtähtede CB kombinatsioonina ning taotletava kaubamärgi kujutisosa on täiendav võrreldes selle domineeriva osaga, mis koosneb suurtähtede CCB kombinatsioonist (vaidlustatud otsuse punktid 30 ja 31). Ta järeldas sellest sisuliselt, et vastandatud kaubamärgid on visuaalselt teataval määral sarnased (vaidlustatud otsuse punktid 32 ja 33). Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli sedastanud, et need kaubamärgid on foneetiliselt enam kui keskmisel määral sarnased eeskätt põhjusel, et taotletud kaubamärk sisaldab varasemas kaubamärgis kasutatud tähti, ja tõdenud, et kontseptulaane võrdlus ei ole võimalik, sest mõlemal tähisel puudub tähendus, kiitis ta heaks vastulausete osakonna järelduse, et vastandatud tähiste segiajamine on tõenäoline (vaidlustatud otsuse punktid 34–36).
13 Olles märkinud, et asjaomaste teenuste identsust ei ole vaidlustatud, leidis apellatsioonikoda, et seda identsust, varasema kaubamärgi mainet Prantsusmaal ning vastandatud tähiste sarnasust arvestades ei ole nende tähiste erinevused ja asjaomase avalikkuse suur tähelepanelikkus piisav, et välistada segiajamise tõenäosus Prantsusmaal asuva sihtrühma silmis (vaidlustatud otsuse punktid 39 ja 40). Ta lisas, et asjaolu, et tarbijad ei kasuta järjekindlalt kaubamärgi registreerimistaotluses nimetatud teenuseid, suurendab võimalust, et tarbijaid – ja isegi neid tarbijaid, kes on väga tähelepanelikud – viib eksitusse neile kaubamärkide kujutisest jäänud ebatäpne mälupilt (vaidlustatud otsuse punkt 41).
Poolte nõuded
14 Pärast teatavatest nõuetest kohtuistungil loobumist, mis kanti kohtuistungi protokolli, palub hageja Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja menetlusse astujalt.
15 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
16 Arvestades kohtuistungil antud selgitusi, mis kanti kohtuistungi protokolli, palub menetlusse astuja Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Oma hagi toetuseks esitab hageja kaks väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 75 teist lauset ja artikli 76 lõike 1 esimest lauset (nüüd määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause ja artikli 95 lõike 1 esimene lause) ning teiseks määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b.
Väide määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause ja artikli 76 lõike 1 esimese lause rikkumise kohta
18 Hageja väidab, et apellatsioonikoda rikkus kohustust põhjendada oma otsuseid üksnes selliste kaalutluste või tõenditega, mille kohta on pooltel olnud võimalik esitada oma seisukoht (määruse nr 207/2009 artikli 75 teine lause), ning kohustust piirduda kontrolli teostamisel poolte esitatud väidetega (määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 esimene lause), kui ta tugines vaidlustatud otsuses neljanda apellatsioonikoja otsusele CCB vs. CB ja sellele, et klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks ei ole kaubamärki järjekindlalt kasutatud, kuigi sellele otsusele ja sellele järeldusele nõuete alusena ei tuginetud ja nende kohta ei esitatud tõendeid EUIPO menetluses ning hagejal puudus võimalus esitada nende kohta oma märkusi.
19 Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 kohaselt piirdub EUIPO registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetluses osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.
20 Nimetatud säte seab EUIPO läbiviidavale uurimisele kahekordse piirangu. Ühelt poolt näeb säte ette EUIPO otsuste faktilise aluse, see on faktid ja tõendid, millega saab otsuseid õiguspäraselt põhistada, ning teiselt poolt EUIPO otsuste õigusliku aluse, see on sätted, mida asja lahendav talitus peab kohaldama. Seega saab apellatsioonikoda vastulausemenetluse lõpetamise otsuse peale esitatud kaebust lahendades oma otsust põhistada vaid nende suhteliste keeldumispõhjustega, mille asjaomane pool on tõstatanud, ning vaid nende selle põhjusega seonduvate faktide ja tõenditega, mille see pool on esitanud (vt 27. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Éditions Albert René vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Orange (MOBILIX), T‑336/03, EU:T:2005:379, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 75 teisele lausele võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused, mille kohta on huvitatud isikutel olnud võimalik esitada oma seisukoht.
22 Kohtupraktikast nähtub, et kuigi õigus olla ära kuulatud, nii nagu see on sätestatud määruse nr 207/2009 artikli 75 teises lauses, hõlmab kõiki otsuse aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning tõendeid, ei ole see siiski kohaldatav lõpliku seisukoha suhtes, mille asutus kavatseb vastu võtta. Seega ei ole apellatsioonikoda kohustatud oma lõplikus seisukohas sisalduva faktilise hinnangu osas kaebuse esitajat ära kuulama. Samuti kohtupraktika kohaselt ei kujuta endast määruse nr 207/2009 artikli 75 rikkumist asjaolu, et menetluspool ei saanud kommenteerida kaalutlusi, mis ei ole vaidlustatud otsuse iseseisvad põhjendused, vaid moodustavad osa apellatsioonikoja arutluskäigust seoses segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamisega, juhul kui sellel poolel oli võimalus esitada oma seisukohad tähiste võrdlusega seotud nende põhjenduste kohta, millele otsus tugineb (vt 23. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Demp vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bau How (BAU HOW), T‑106/06, ei avaldata, EU:T:2008:14, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Käesolevas asjas tuleb EUIPO ja menetlusse astujaga nõustudes märkida, et mis puutub esiteks neljanda apellatsioonikoja otsusesse CCB vs. CB, siis menetlusse astuja tugines sellele otsusele ja edastas selle oma vastulauses (10. novembri 2015. aasta seisukohad vastulause toetuseks) ning hiljem vastuseks hageja poolt vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebusele (17. veebruari 2017. aasta seisukohad).
24 Sellest järeldub, et apellatsioonikoda on käesoleval juhul õiguspäraselt arvesse võtnud kõnealust seika, millele vaidluse pool tugines. Tuleb lisada, et kuna tuginetud on ainult neljanda apellatsioonikoja otsusele CCB vs. CB endale ja mitte kõigile neile tõenditele, mis esitati selle otsuse aluseks olnud menetluses, siis viitas apellatsioonikoda varasema kaubamärgi mainele antud hinnangus õigesti ainult nimetatud otsuses esitatud hinnangu lõppjäreldusele.
25 Samuti järeldub sellest vältimatult, et hagejal oli tegelik võimalus esitada oma seisukoht seoses neljanda apellatsioonikoja otsusega CCB vs. CB nii vastulause kohta esitatud seisukohtades kui ka apellatsioonikojale esitatud kaebuses nimetatud otsuse peale, mille põhjendustes mainitakse seda otsust. Sellega seoses tuleb täpsustada, et hagejal oli eriti hea võimalus esitada teadlik seisukoht neljanda apellatsioonikoja otsuse CCB vs. CB suhtes, sealhulgas kõigi nende asjaolude suhtes, millega selle tegemisel arvestati, kuna ta osales menetluses, mille tulemusena nimetatud otsus vastu võeti.
26 Võib lisada, et isegi kui neid mainitud võimalusi võtta seisukoht neljanda apellatsioonikoja otsuse CCB vs. CB suhtes ei peeta hageja õiguse olla ära kuulatud tagamise seisukohalt piisavaks, ei ole vaidlustatud otsus siiski õigusvastane (vt selle kohta 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Australian Gold vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Effect Management & Holding (HOT), T‑611/13, EU:T:2015:492, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt nagu tuvastatakse edaspidi punktis 47, on apellatsioonikoja kaalutlused varasemal kaubamärgil Prantsusmaal oleva maine kohta põhjendatud sõltumata neljanda apellatsioonikoja poolt otsuses CCB vs. CB antud hinnangust, sest asjaomase haldusmenetluse tulemus ei oleks saanud olla teistsugune ka siis, kui hagejal oleks olnud võimalus esitada oma seisukoht selle otsuse suhtes pärast seda, kui menetlusse astuja esitas oma seisukohad vastuseks apellatsioonikojale esitatud kaebusele.
27 Mis puutub teiseks tuvastusse, et klassi 36 kuuluvate teenuste jaoks ei ole kaubamärki järjekindlalt kasutatud, siis võib hagejaga nõustudes tõesti nentida, et sellele tuvastusele apellatsioonikojas ei tuginetud ning seda ei tuvastatud ka tõendite alusel vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses.
28 Siiski tuleb märkida, et kõnealune tuvastus ei kujuta endast vaidlustatud otsuse „faktilist alust“ eespool punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses ega vaidlustatud otsuse „iseseisvat põhjendust“ eespool punktis 22 viidatud kohtupraktika tähenduses. Nagu EUIPO asjakohaselt märgib, on kõnealune tuvastus, et kaubamärki ei ole asjaomaste teenuste jaoks järjekindlalt kasutatud, käesoleval juhul seotud apellatsioonikoja selle kaalutlusega, mille kohaselt on asjaomase avalikkuse mälusse jäänud kõne all olevatest kaubamärkidest ebatäpne kujutis; seda kaalutlust tuleb rõhutada veel enam seetõttu, et see rajaneb harval võimalusel – mida on üldiselt mööndud – võrrelda kaubamärke vahetult, ning seda toetab käesoleval juhul asjaomaste teenuste järjekindlusetu kasutamine (vt selle kohta 23. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Oberhauser vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Petit Liberto (Fifties), T‑104/01, EU:T:2002:262, punkt 28, ning 17. septembri 2008. aasta kohtuotsus FVB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – FVD (FVB), T‑10/07, ei avaldata, EU:T:2008:380, punktid 29 ja 56).
29 Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda, tuginedes asjaolule, et kaubamärki ei ole vaidlusaluste teenuste jaoks järjekindlalt kasutatud, esiteks ei ületanud oma analüüsis selle aluseks olevate faktiliste asjaolude piire ja teiseks ei olnud tal kohustust kuulata hagejat ära seoses selle tuvastusega.
30 Eelnevast tuleneb, et väide, et rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause ja artikli 76 lõike 1 esimese lause sätteid, tuleb igal juhul tagasi lükata.
Väide määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumise kohta
31 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaselt ei registreerita varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Peale selle tuleb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkt i) kohaselt varasemate kaubamärkidena käsitada varasemaid ELi kaubamärke, mille registreerimistaotluse kuupäev on varasem ELi kaubamärgi registreerimistaotluse kuupäevast.
32 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on segiajamine tõenäoline, kui avalikkus võib arvata, et kõnealused kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Samuti tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt segiajamise tõenäosust hinnata igakülgselt, vastavalt sellele, kuidas asjaomane avalikkus kõnealuseid tähiseid ja kaupu või teenuseid tajub, ning pidades silmas kõiki juhtumi asjakohaseid tegureid, eelkõige tähiste sarnasuse ning nendega tähistatud kaupade või teenuste sarnasuse vastastikust sõltuvust (vt 9. juuli 2003. aasta kohtuotsus Laboratorios RTB vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Giorgio Beverly Hills (GIORGIO BEVERLY HILLS), T‑162/01, EU:T:2003:199, punktid 30–33 ja seal viidatud kohtupraktika).
33 Määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise seisukohast eeldab segiajamise tõenäosus nii vastandatud kaubamärkide identsust või sarnasust kui ka nendega tähistatud kaupade või teenuste identsust või sarnasust. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt 22. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Commercy vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – easyGroup IP Licensing (easyHotel), T‑316/07, EU:T:2009:14, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Segiajamise tõenäosuse igakülgsel hindamisel on otsustav tähendus, kuidas asjaomaste kaupade või teenuste kategooria keskmine tarbija kaubamärke tajub (vt 12. juuni 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Shaker, C‑334/05 P, EU:C:2007:333, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Käesolevas asjas ei vaidlusta hageja apellatsioonikoja järeldust, et asjaomane avalikkus koosneb spetsialistidest ja laiast avalikkusest, kes on väga tähelepanelikud (vaidlustatud otsuse punkt 19). Seisukohaga tuleb nõustuda, kui arvestada eelkõige asjaomaste teenuste laadi (vt selle kohta 10. juuni 2015. aasta kohtuotsus AgriCapital vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – agri.capital (AGRI.CAPITAL), T‑514/13, EU:T:2015:372, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Ka ei vaidlusta hageja, kuidas apellatsioonikoda käesoleval juhul määratles segiajamise tõenäosuse seisukohalt asjasse puutuva territooriumi (vaidlustatud otsuse punkt 20), nimelt nii, et see on liidu territoorium, kusjuures olgu meenutatud, et piisav on suhtelise keeldumispõhjuse esinemine kas või liidu ühes osas (vt 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Mast-Jägermeister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Licorera Zacapaneca (VENADO raamiga jt), T‑81/03, T‑82/03 ja T‑103/03, EU:T:2006:397, punkt 76 ning seal viidatud kohtupraktika).
37 Seevastu vaidlustab hageja hinnangu, mille apellatsioonikoda käesolevas asjas andis varasema kaubamärgi eristusvõimele, vastandatud tähiste sarnasusele ja segiajamise tõenäosuse igakülgsele hindamisele.
Varasema kaubamärgi eristusvõime
38 Hageja esitab etteheite, et apellatsioonikoda tugines varasema kaubamärgi eristusvõimele antud hinnangus neljanda apellatsioonikoja otsuses CCB vs. CB maine kohta esitatud järeldustele, kuigi selles otsuses oli tegemist varasemast kaubamärgist erineva kaubamärgiga. Samuti esitab hageja etteheite, et apellatsioonikoda ei nimetanud konkreetseid teenuseid, mille osas ta leidis, et varasemal kaubamärgil on maine, ja leiab, et esitatud tõendid ei võimalda tuvastada mainet kõigi varasema kaubamärgiga hõlmatud teenuste puhul. Lõpetuseks kritiseerib hageja seda, kuidas apellatsioonikoda asetas rõhu varasema kaubamärgi mainele, kuigi segiajamise tõenäosuse hindamise seisukohast on asjakohane ainult tugeva eristusvõime tuvastamine.
39 Kõigepealt tuleb EUIPO õige seisukohaga nõustudes märkida, et mõiste „maine“ on „eristusvõime“ mõistega tihedalt seotud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et varasema kaubamärgi maine võib panustada selle kaubamärgi tugevasse eristusvõimesse, suurendades selle kaubamärgi ja taotletava kaubamärgi segiajamise tõenäosust (4. novembri 2003. aasta kohtuotsus Díaz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Granjas Castelló (CASTILLO), T‑85/02, EU:T:2003:288, punkt 44, ja 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Armani vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Del Prete (AJ AMICI JUNIOR), T‑420/10, ei avaldata, EU:T:2012:156, punkt 33). Kaubamärgi tugevat eristusvõimet on seega olnud võimalik tunnustada selle kaubamärgi maine tõttu (vt selle kohta 19. mai 2011. aasta kohtuotsus PJ Hungary vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pepekillo (PEPEQUILLO), T‑580/08, EU:T:2011:227, punkt 91, ja 7. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Panrico vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – HDN Development (Krispy Kreme DOUGHNUTS), T‑534/13, ei avaldata, EU:T:2015:751, punkt 60).
40 Samuti nähtub kohtupraktikast, et kaubamärgi maine ja eristusvõime erinevad pigem rõhuasetuse kui laadi poolest. Nimelt on juba varem otsustatud esiteks, et vastaval turul avalikkusele tuntusest tulenev kaubamärgi tugev eristusvõime eeldab tingimata, et vähemalt oluline osa asjaomasest avalikkusest tunneb selle kaubamärgi ära, ilma et sellel märgil peaks tingimata olema maine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 8 lõige 5) tähenduses (vt 12. juuli 2006. aasta kohtuotsus Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Johnson’s Veterinary Products (VITACOAT), T‑277/04, EU:T:2006:202, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks on mainet käsitlevale 14. septembri 1999. aasta kohtuotsusele General Motors (C‑375/97, EU:C:1999:408, punktid 26 ja 27) tuginedes otsustatud, et tugeva eristusvõime omandamise hindamisel asjakohased tegurid on samad kui maine hindamisel asjasse puutuvad tegurid, nimelt eeskätt kaubamärgi turuosa, kaubamärgi kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning kaubamärgi edendamiseks ettevõtja tehtud investeeringu suurus (12. juuli 2006. aasta kohtuotsus VITACOAT, T‑277/04, EU:T:2006:202, punkt 35).
41 Sellest järeldub, et varasema kaubamärgi tugeva eristusvõime hindamiseks tugines apellatsioonikoda asjakohaselt tõenditele, mille menetlusse astuja esitas, et tõendada selle kaubamärgi mainet.
42 Vaidlustatud otsusest nähtub ja pooled on üksmeelel, et apellatsioonikoda põhjendas oma järeldust, mis puudutab varasema kaubamärgi mainet Prantsusmaal, nii tõenditega, mille menetlusse astuja esitas selle maine tõendamiseks ja mida on nimetatud ning analüüsitud vaidlustatud otsuse punktides 22–24, kui ka neljanda apellatsioonikoja otsusega CCB vs. CB, mida on nimetatud vaidlustatud otsuse punktis 25.
43 Hageja ei nõustu kummagi nimetatud alusega varasema kaubamärgi maine hindamiseks.
44 Seoses tõenditega, mis esitati, et tõendada varasema kaubamärgi mainet Prantsusmaal, tuleb täpsustada, et hageja ei vaidlusta, et nende tõendite alusel on võimalik tuvastada maine klassi 36 kuuluvate teatavate teenuste osas. Ta kritiseerib ainult, et asjaomaseid klassi 36 kuuluvaid teenuseid ei ole konkreetselt nimetatud, ja niisiis, et varasema kaubamärgi tugevat eristusvõimet ei tuvastatud kõigi nende teenuste osas.
45 Selles küsimuses tuleb meenutada, et varasema kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata seoses kaupade ja teenustega, mida see kaubamärk hõlmab ning mis on taotletud kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse põhjuseks identsuse või sarnasuse tõttu selle kaubamärgiga hõlmatud kaupade või teenustega. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse punktist 7, mis asjaomases küsimuses kordab vastulausete osakonna otsust, et kaubamärgitaotluses nimetatud teenused loeti identseteks varasema kaubamärgiga hõlmatud teenustega „rahandusküsimused, valuutarahandus, pangandus“ (vt samuti vaidlustatud otsuse punktid 37 ja 39), millist järeldust tuleb kinnitada. Seega ei olnud apellatsioonikoda kohustatud hindama, kas varasemal kaubamärgil on tugev eristusvõime selle kaubamärgiga hõlmatud teenuste puhul, mis kuuluvad klassi 36. Seega analüüsis apellatsioonikoda põhjendatult – nagu nähtub vaidlustatud otsusest (vaidlustatud otsuse punktid 4, 22 ja 23) ja nagu EUIPO kohtuistungil kinnitas – varasema kaubamärgi mainet seoses rahandusküsimuste, valuutarahanduse ja pangandusega.
46 Lisaks piirdub hageja väitega, et vastulausemenetluses esitatud tõendid ei tõenda varasema kaubamärgi kasutamist seoses teenustega „rahandusküsimused, valuutarahandus, pangandus“ ja viitab sellel eesmärgil ning muid täpsustusi esitamata seisukohtadele, mille menetlusse astuja esitas oma vastulause toetuseks. Need asjaolud ei võimalda siiski kahtluse alla seada tõendeid, mille menetlusse astuja esitas varasemat kujutismärki kandvate kasutuses olevate pangakaartide arvu kohta (üle 62 miljoni euro 2014. aastal), nende kaartidega tehtud tehingute arvu kohta (rohkem kui 10 miljardit 2014. aastal) ning menetlusse astuja – keda on teatavates dokumentides nimetatud „Groupement des cartes bancaires CB“ – keskse rolli kohta Prantsuse maksesüsteemis ja pangakaarditehingute tegemisel Prantsusmaal, mille alusel apellatsioonikoda õigesti järeldas, et varasemat kaubamärki on eelnimetatud teenuste jaoks kasutatud intensiivselt, selle kaubamärgi tuntus Prantsusmaa avalikkuse seas on nõutaval tasemel ning järelikult on sellel kaubamärgil Prantsusmaal maine (punktid 22–24) (vt ka punkt 40 eespool).
47 Kuivõrd vaidlustatud otsuse põhjendused on juba iseenesest sellised, et nendega saab põhjendada apellatsioonikoja järeldust varasema kaubamärgi maine kohta Prantsusmaal, siis ei mõjuta seega mingil juhul seda järeldust vead, mis võivad muuta õigusvastaseks vaidlustatud otsuse põhjenduse, mis rajaneb neljanda apellatsioonikoja otsusel CCB vs. CB. Kõik need argumendid, millega hageja kritiseerib vaidlustatud otsuse põhjendusi, viidates sellele otsusele, tuleb järelikult igal juhul tagasi lükata, sest need ei saa olla edukad.
48 Kõigest eeltoodust järeldub, et apellatsioonikoda hindas vaidlustatud otsuses õigesti varasema kaubamärgi eristusvõimet ja et hageja poolt kõnealuse etteheite põhjenduseks esitatud argumendid ei võimalda kahtluse alla seada järeldust, et varasemal kaubamärgil on Prantsusmaal maine.
Tähiste sarnasus
49 Hageja väidab, et apellatsioonikoda eksis, leides, et vastandatud tähised on teataval määral visuaalselt sarnased, võttes sarnasuse hindamisel ekslikult arvesse varasema kaubamärgi mainet ja analüüsides varasemat kaubamärki nii, nagu oleks tegemist sõnamärgiga CB ning keskendudes taotletud kaubamärgi analüüsimisel selle sõnalisele osale „ccb“, võtmata arvesse kujutisosa. Lisaks on ta seisukohal, et apellatsioonikoda eksis, leides, et vastandatud tähised on foneetiliselt rohkem kui keskmisel määral sarnased, kuna lühikeste tähiste korral tajutakse ühe tähe lisamist otsekohe olulisena. Järelikult oleks apellatsioonikoda hageja arvates, arvestades, et kontseptuaalne sarnasus ei mõjuta sarnasuse igakülgset hindamist, ning võttes arvesse visuaalse sarnasuse tähtsust kujutismärkide võrdlemisel, pidanud käesoleval juhul otsustama, et tähised on kõige enam väga vähesel määral sarnased.
50 Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab segiajamise tõenäosuse hindamine asjaomaste tähiste visuaalse, foneetilise ja kontseptuaalse sarnasuse osas rajanema neist jäävale tervikmuljele, arvestades iseäranis nende eristavaid ja domineerivaid osi (vt 14. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Phillips-Van Heusen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Pash Textilvertrieb und Einzelhandel (BASS), T‑292/01, EU:T:2003:264, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Nagu hageja põhjendatult väidab, tuleb tõepoolest mitmeosalise kaubamärgi osa eristusvõime, mis on seotud selle osa võimega domineerida kaubamärgist jäävas tervikmuljes, hindamist eristada varasema kaubamärgi eristusvõime, mis seondub sellisele kaubamärgile antava kaitse ulatusega, hindamisest. Mitmeosalise kaubamärgi ühe osa eristusvõimet analüüsitakse tähiste sarnasuse analüüsimise etapis ning varasema kaubamärgi eristusvõime tugevus on üks neist teguritest, millega arvestatakse segiajamise tõenäosuse hindamisel (vt selle kohta 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus L’Oréal vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑235/05 P, ei avaldata, EU:C:2006:271, punkt 43, ja 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ferrero vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑552/09 P, EU:C:2011:177, punkt 58). Lisaks olgu öeldud, et kui kaubamärgil on eristusvõime, siis on see kaubamärgil tervikuna ning mitte automaatselt kõigil selle koostisosadel (vt selle kohta 3. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Max Mara Fashion Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mackays Stores (M & Co.), T‑272/13, ei avaldata, EU:T:2014:1020, punkt 61, ja 14. juuli 2017. aasta kohtuotsus Certified Angus Beef vs. EUIPO – Certified Australian Angus Beef (CERTIFIED AUSTRALIAN ANGUS BEEF), T‑55/15, ei avaldata, EU:T:2017:499, punkt 22).
52 Siiski ei saa välistada, et kaubamärgi tugevat eristusvõimet saab arvesse võtta kaubamärgi ühe osa eristusvõime tuvastamisel üksikasjaliku analüüsi käigus. Nimelt võib tähise tugev eristusvõime ja a fortiori selle tähise maine olla tähtis asjaomase tähise eristusvõime kindlaksmääramisel, kuna ulatuslik teadlikkus seosest, mille see tähis tekitab kõne all olevate kaupade või teenuste ja konkreetse ettevõtja vahel, võib mõjutada seda, kuidas tajutakse asjaomase tähise eri koostisosade omavahelist seost ning eeskätt neist mõne tugevamat eristusvõimet.
53 Peab paika, et 12. novembri 2015. aasta kohtuotsuses CEDC International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fabryka Wódek Polmos Łańcut (WISENT) (T‑449/13, ei avaldata, EU:T:2015:839, punkt 65), millele hageja tugines oma seisukohtades ja samuti kohtuistungil, tuletas Üldkohus meelde, et varasema kaubamärgi eristusvõime või maine on sellistena tegelikult segiajamise tõenäosuse tuvastamisel asjakohased hindamiskriteeriumid (vt ka punkt 51 eespool). Siiski ei saa selle kohtuotsuse põhjal järeldada, et varasema kaubamärgi tugevat eristusvõimet või mainet on keelatud arvesse võtta selle kaubamärgi koostisosade eristusvõime kindlakstegemisel tähiste sarnasuse hindamise otstarbel (vt ka punkt 50 eespool). See on nii seda enam, et 12. novembri 2015. aasta kohtuotsuses WISENT (T‑449/13, ei avaldata, EU:T:2015:839, punkt 66), jättis Üldkohus ise lahtiseks küsimuse, kas selline arvessevõtmine on vajalik, piirdudes kinnitusega, et selle kohtuasja asjaoludel ei pidanud EUIPO tähiste võrdlemisel arvesse võtma varasema kaubamärgi tugevat eristusvõimet või mainet.
54 Seega võis apellatsioonikoda õigusnormi rikkumata tugineda varasema kaubamärgi mainele Prantsusmaal ja seega ulatuslikule teadlikkusele seosest, mille see kaubamärk tekitab Groupement des cartes bancairesi pangakaartidega, mis on määratletud tähtlühendiga CB, et selle põhjal põhjendatult järeldada, et nimetatud liikmesriigi asjaomane avalikkus tajub varasemat kaubamärki tähtlühendist CB koosneva sõnalise osana (vaidlustatud otsuse punkt 30).
55 Seega on igal juhul tähtsusetu, et eelnevas otsuses (15. novembri 2004. aasta otsus asjas R 149/2004–1) asus apellatsioonikoda – tuginedes asjaomasele territooriumile, mis ei hõlmanud Prantsusmaad, ja asjaomase kohtuasja puhul kaubamärgitaotluse esemeks oleva varasema kaubamärgi mainet arvestamata – seisukohale, et asjaomane avalikkus ei taju seda kaubamärki suurtähti C ja B kujutavana.
56 Lisaks tuleb märkida, et kui apellatsioonikoda tuletas varasema kaubamärgi mainest Prantsusmaal järelduse, et asjaomane avalikkus selles liikmesriigis tajub seda kui lühendit CB, esitas ta selle kaalutluse „teise võimalusena“, mida rõhutab määrsõnalise tarindi „lisaks“ kasutamine, pärast seda, kui oli selgitanud, kuidas selle kaubamärgi stiliseeritud kujundust või tajuda nii, et see moodustab sõnalise osa „cb“ (vaidlustatud otsuse punkt 30).
57 Peale argumendi, mis on tuletatud eespool punktis 55 viidatud otsusest ja mis lükati selles punktis tagasi, ei esita hageja ühtegi argumenti, mis võiks seada selle analüüsi kahtluse alla.
58 Järelikult oli apellatsioonikojal õigus võrrelda vastandatud tähiseid, tuginedes peamiselt varasema kaubamärgi sõnalisele osale „cb“.
59 Peale selle leidis apellatsioonikoda põhjendatult ja tuginemata kohtupraktikale, mille kohaselt taotletava kaubamärgi sõnaline osa on üldjuhul tugevama eristusvõimega kui kujutisosa siis, kui kaubamärk koosneb sõnalistest ja kujutisosadest – mida hageja kritiseerib –, et mis puutub taotletavasse kaubamärki, siis selle eristav ja domineeriv osa, mida tuli peamiselt võrrelda varasema kaubamärgiga, on sõnaline osa „ccb“.
60 Nimelt vastupidi sellele, mida hageja sisuliselt väidab, ei ole taotletava kaubamärgi kujutisosa selle kaubamärgi domineeriv ega eristav osa. Esiteks ei domineeri see taotletavas kaubamärgis suuruse poolest, olles võrdne sõnalise osa suurusega, ega asendi poolest. Nagu apellatsioonikoda õigesti märkis vaidlustatud otsuse punktis 31, kujutisosa oma asendi tõttu sõnalise osa teise suurtähe C kohal hoopis rõhutab seda tähte, ning seda veel enam seetõttu, et kujutisosa võib tajuda stiliseeritud c-tähena. Teisalt ei saa taotletud kaubamärgi kujutisosa – arvestades asjaomast avalikkust ja nõustudes EUIPO seisukohaga – mõista nii, et see tähendab hiinakeelset väljendit, mida see kujutisosa väidetavalt sümboliseerib. Arvestades kujutisosa moodustavaid lihtsaid geomeetrilisi vorme, nimelt ringi sees asuvat ruutu, tajutakse seda pigem nii, et see kaunistab sõnalist osa „CCB“, mille kohta võib märkida, et see on moodustatud hageja nime esitähtedest ning määratleb seega selle ettevõtja asjasse puutuvate teenuste päritolu, mis on eristusvõime mõistele omane.
61 Järelikult järeldas apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud tähised on visuaalselt teataval määral sarnased. Pidades silmas vastandatud tähiste eristavaid koostisosi, nii nagu need on määratletud eespool punktides 54 ja 60, tuleb niisiis tõdeda, et suurtähtede kombinatsiooniga CB seonduvaid sarnaseid jooni ei tasakaalusta erinevused, mis tulenevad taotletud kaubamärki suurtähe C lisamisest ning nende tähiste erinevatest kujutisosadest.
62 Samuti järeldas apellatsioonikoda foneetilise aspekti osas õigesti, et vastandatud tähised on väga sarnased. Pidades nimelt silmas ka tähiste eristavaid osi ja nende hääldust tähtede kaupa – millega hageja nõustub –, tuleb asuda seisukohale, et mõlemat tähist hääldatakse väga sarnaselt ning taotletava kaubamärgi sõnalise osa hääldamisel üksnes korratakse c-tähte. Vastupidi hageja väitele välistab selline kordamine võimaluse võrrelda käesolevat juhtu olukorraga, kus vastandatud tähistele ühisele kahele tähele lisatakse kolmas erinev täht. Lisaks tuleb samuti vastupidi hageja väidetele täpsustada, et apellatsioonikoda ei tuginenud järelduses, et c-tähe kordust taotletud kaubamärgis võidakse tajuda hääldusveana (vaidlustatud otsuse punkt 34), sugugi varasema kaubamärgi mainele.
63 Arvestades lisaks seda, et kontseptuaalne võrdlus on võimatu – mida hageja ei ole vaidlustanud –, järeldub eelnevast, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et vastandatud tähised on sarnased.
64 Vastupidi hageja väitele peab see paika ka juhul, kui ülekaalukas tähtsus tuleks omistada visuaalsele võrdlusele, kuna eespool punktist 61 nähtub, et apellatsioonikoda sai põhjendatult otsustada, et vastandatud tähised on visuaalselt teataval määral sarnased.
Segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine
65 Hageja väidab, et apellatsioonikoja poolt varasema kaubamärgi eristusvõime hindamisel ja vastandatud kaubamärkide võrdlusel tehtud vigade tõttu eksis apellatsioonikoda, leides, et käesoleval juhul esineb segiajamise tõenäosus. Ta lisab, et esiteks viis apellatsioonikoda ekslikult läbi segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise nii, et lähtus juba alguses eeldusest, et segiajamine on tõenäoline, ja teiseks võttis ekslikult arvesse järelduse, et klassi 36 kuuluvate teenuste osas ei oldud kaubamärki järjekindlalt kasutatud.
66 Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt viitab segiajamise tõenäosuse igakülgne hindamine asjasse puutuvate tegurite teatavale vastastikusele sõltuvusele ja eelkõige kaubamärkide sarnasusele ning tähistatavate kaupade või teenuste sarnasusele. Nii võib tähistatavate kaupade või teenuste vähese sarnasuse kompenseerida kaubamärkide suur sarnasus ning vastupidi (29. septembri 1998. aasta kohtuotsus Canon, C‑39/97, EU:C:1998:442, punkt 17, ning 14. detsembri 2006. aasta kohtuotsus VENADO raamiga jt, T‑81/03, T‑82/03 ja T‑103/03, EU:T:2006:397, punkt 74).
67 Arvestas eespool öeldut (vt eeskätt punktid 48 ja 63 eespool), järeldas apellatsioonikoda käesoleval juhul asjaomaste teenuste identsuse – mida hageja vaidlustanud ei ole –, varasema kaubamärgi maine Prantsusmaal ning vastandatud tähiste sarnasuse (vaidlustatud otsuse punktid 39 ja 40) põhjal õigesti, et esineb segiajamise tõenäosus.
68 Tuleb lisada, et seda järeldust ei sea kahtluse alla kriitika, mis on suunatud apellatsioonikoja tuvastuse vastu, mille kohaselt ei oldud kaubamärki klassi 36 kuuluvate teenuste osas järjekindlalt kasutatud. Isegi kui hageja väitega nõustudes eeldada, et apellatsioonikoda tõdes ekslikult, et nende teenuste puhul puudus järjekindel kasutamine, ning arvestas ekslikult selle järjekindla kasutamise puudumisega, tuleb ikkagi märkida, et see järeldus kui täiendav põhjus ainult toetab üldist järeldust, et asjaomasele avalikkusele jääb meelde kaubamärgi ebatäpne kujutis (vt punkt 28 eespool), millele hageja pealegi vastu ei vaidle.
69 Lisaks tuleb märkida, et vastupidi hageja väitele ei viinud apellatsioonikoja järelduseni, et segiajamise tõenäosus esineb, eeldus, et taotletud kaubamärgi kasutamine tingib peaaegu vältimatult segiajamise tõenäosuse, mille võimaldaks välistada üksnes asjaomaste tähiste ja teenuste suurem erinevus või varasema kaubamärgi nõrgem eristusvõime. See argument põhineb nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 39 vääral tõlgendusel. Kui apellatsioonikoda märkis selles punktis, et tähiste erinevus ja asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse aste ei võimalda välistada teenuste identsusest, varasema kaubamärgi mainest ja tähiste sarnasusest tulenevat segiajamise tõenäosust, ei lähtunud ta nimelt sellest eeldusest, vaid lihtsalt hindas igakülgselt segiajamise tõenäosust, mis tähendab, et olulise sarnasuse tegureid tasakaalustavad või mitte vähema sarnasuse või erinevuse tegurid (vt ka punkt 66 eespool).
70 Seetõttu tuleb tagasi lükata väide, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ning seega tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
71 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (üheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja China Construction Bank Corp-ilt.
Gervasoni | Madise | da Silva Passos |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. detsembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad