EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(kolmas koda)
8. juuli 2015(*)
Avalik teenistus – ACER‑i töötajad – Lepinguline töötaja – Lepingu pikendamata jätmine – Tühistamishagi – Hagi vastuvõetavus – ACER‑i üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 õigusvastasuse väide muude teenistujate teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1 seoses – Kahju hüvitamise nõue – Etteteatamine – Mittevaraline kahju – Kahju hüvitamine
Kohtuasjas F‑34/14,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud hagi,
DP, Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) endine lepinguline töötaja, elukoht Idrija (Sloveenia), esindaja: advokaat S. Pappas,
hageja,
versus
Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet (ACER), esindajad: P. Martinet ja S. Vaona, keda abistasid advokaadid D. Waelbroeck ja A. Duron,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch, kohtunikud M. I. Rofes i Pujol ja E. Perillo (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik P. Cullen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 4. märtsi 2015. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 DP palub 11. aprillil 2014 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses esiteks tühistada 20. detsembri 2013. aasta otsuse, millega Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) direktor keeldus tema lepingu pikendamisest, ja teiseks mõista tema kasuks ACER‑ilt välja 10 000 euro suurune summa väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest.
Õiguslik raamistik
2 Õigusliku raamistiku moodustavad esiteks käesolevale asjale kohaldatavas redaktsioonis Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artikkel 3a ja artikli 85 lõige 1.
3 Teiseks näeb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määruse (EÜ) nr 713/2009, millega luuakse [ACER] (ELT L 211, lk 1), artikkel 28 „Töötajad“ ette:
„1. Ameti töötajate, sealhulgas ameti direktori suhtes kohaldatakse [Euroopa Liidu ametnike] personalieeskirju, teenistustingimusi ning Euroopa [Liidu] institutsioonide poolt nende personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks ühiselt vastu võetud eeskirju.
2. Haldusnõukogu võtab [Euroopa Liidu ametnike] personalieeskirjade artikli 110 kohaselt kokkuleppel [Euroopa K]omisjoniga vastu asjakohased rakenduseeskirjad.
[…]“.
4 Lisaks näeb ACER‑i haldusnõukogu 1. juuni 2011. aasta otsuse nr 2011/11, mis puudutab lepinguliste töötajate ACER‑i töölevõtmist ja seal töötamise korda reguleerivate üldiste rakendussätete vastuvõtmist (edaspidi „üldised rakendussätted“), artikkel 6 „Lepingute kestus“ ette:
„1. [Teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulisi töötajaid] võib tööle võtta minimaalselt kolmekuuliseks ja maksimaalselt viieaastaseks ajavahemikuks, kui tegemist on nende esimese lepinguga.
2. Tegevusüksustes II, III ja IV pikendatakse lepingut minimaalselt kolmekuuliseks ja maksimaalselt viieaastaseks [ajavahemikuks]. Teistkordne katkematu pikendamine, mille tulemusel sõlmitakse tähtajatu leping, võib toimuda üksnes siis, kui kahe esimese lepingu kogukestus on minimaalselt viis aastat.
[…]“
5 Lõpuks näeb ACER‑i direktori 28. mai 2013. aasta otsuse nr 2013/11, mis puudutab lepingute pikendamist enne nende lõppemist (edaspidi „otsus nr 2013/11“), artikli 2 kolmas lõik ette, et „[j]uhul, kui töötaja on tähtajalise lepingu alusel töötanud üle [ühe] aasta ja mitte enam kui [kolm] aastat, tuleb otsus lepingu pikendamise või pikendamata jätmise kohta vastu võtta ja teatavaks teha hiljemalt [kolm] kuud enne nimetatud lepingu lõppemist“.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
6 Hageja võeti ACER‑i tööle 1. jaanuaril 2011 teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulise töötajana tegevusüksusesse II, palgaastme 5 järku 1. Leping sõlmiti üheks aastaks kuni 31. detsembrini 2011; seejärel pikendati seda lepingu lisaga esimest korda kaheks aastaks kuni 31. detsembrini 2013.
7 Hageja andis 15. märtsi 2013. aasta e‑kirjaga ACER‑i personalitalitusele (edaspidi „personalitalitus“) teada huvist oma lepingu teist korda pikendamise vastu. ACER‑i direktorit (edaspidi „direktor“) kui ACER‑i teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikut (edaspidi „teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik“) teavitati sellest samuti.
8 Pärast seda, kui hageja sai 1. oktoobril 2013 personalitalituselt e‑kirja, milles talle teatati, et „[tema] lepingu pikendamise menetlus käib“ ja et direktor „kirjutab dokumentidele alla [järgmisel päeval]“, pakuti talle 2. oktoobril 2013 teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulise töötaja lepingut 31. detsembril 2013 lõppeva lepinguga tegevusüksuse, palgaastme ja ‑järgu suhtes samadel tingimustel kaheks aastaks alates 1. jaanuarist 2014.
9 Kuna hageja leidis, et uue lepinguga ei määrata teda õigesse palgajärku ning et tegemist ei ole tema esialgse lepingu pikendamisega, ei allkirjastanud ta seda ning palus 9. oktoobril 2013 selle „parandamist“ personalitalituse poolt. Pärast hageja ja ACER‑i talituste vahelist e‑kirjade vahetust teatas direktor 31. oktoobril 2013 hagejale, et ta ootab enne oma otsuse tegemist ära personalitalituse seisukoha.
10 Direktor andis 11. novembril 2013 hagejale teada, et personalitalituse ja ACER‑i õigustalituse vahelise kohtumise tulemusena uurib ta võimalust muuta lisa, millega esialgset lepingut pikendati kaheks aastaks, nii, et selle kestus oleks neli aastat. Hageja vastas sisuliselt, et ta usub, et amet leiab lahenduse, mis on kohaldatavate õigusnormidega kooskõlas, ja ta loodab, et ta saab varsti „[o]ma lepingu parandatud versiooni“.
11 Ameti õigustalitus küsis 25. novembri 2013. aasta e‑kirjaga Euroopa Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadilt, kas antud juhtumil on hageja lepingu pikendamise üldiste rakendussätete artiklit 6 arvestades võimalik.
12 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat edastas 27. novembri 2013. aasta e‑kirjaga personalihalduse talitusele üksuse „Suhted haldusasutuste, ametite ja haldusteenistustega“ arvamuse. Õiguslikus arvamuses oli täpsustatud, et kavandatav pikendamine ei ole üldiste rakendussätete artikli 6 lõikega 2 kooskõlas, kuid see säte ise on vastuolus teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1 selles osas, milles see ei näe ette mingit võimalust erandi tegemiseks. Arvamuses märgiti, et neil asjaoludel tuleb lähtuda arutluskäigust, mis on esitatud kohtuotsuses komisjon vs. Petrilli (T‑143/09 P, EU:T:2010:531), ja asuda seisukohale, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik võib hageja lepingut pikendada tingimusel, et ta esitab põhjused, mille tõttu teenistuse huvides on antud juhtumi asjaoludel õigustatud erandi tegemine üldiste rakendussätete artikli 6 lõikest 2. Arvamuses oli samuti märgitud, et üldiste rakendussätete artiklit 6 saab seejärel muuta, et näha ette erandi tegemise võimalus, koos vajalike menetluslike tagatistega.
13 Direktor juhtis ACER‑i haldusnõukogu 12. detsembri 2013. aasta koosolekul selle liikmete tähelepanu üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 võimalikule vastuolule teenistustingimustega. Selle koosoleku protokollist nähtub, et direktor informeeris haldusnõukogu ka sellest, et ACER‑il tuli tegeleda ühe sellise töötaja juhtumiga, kelle lepingut oli esimest korda juba pikendatud, ilma et esialgse lepingu ja esimese pikendamise kestus oleks kokku viis aastat, ning et seda lepingut ei saa arvatavasti seega teist korda pikendada.
14 Hageja teatas 19. detsembri 2013. aasta e‑kirjaga direktorile sisuliselt, et ta on valmis allkirjastama tema esialgse lepingu lisa muutmise ettepaneku, millega esimese pikendamise kestus on kahe aasta asemel neli aastat. Ta tõi esile, et ta ei ole selle lahendusega rahul, kuid et teist lahendust ei ole, kui ta soovib ametis töötamist jätkata.
15 Direktor teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikuna edastas talle 20. detsembri 2013. aasta e‑kirja ja tähtkirjaga, mille kättesaamist hageja kinnitas vastavalt 20. ja 23. detsembril 2013, otsuse tema lepingu pikendamata jätmise kohta (edaspidi „pikendamata jätmise otsus“). Ta rõhutas, et ta peab otsust kahetsusväärseks, rõhutades siiski, et ta ei leidnud õiguslikult rahuldavat lahendust, arvestades teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 ja üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 sätteid. Pikendamata jätmise otsus ei viita üksuse „Suhted haldusasutuste, ametite ja haldusteenistustega“ arvamusele, mille komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat edastas personalihalduse talitusele 27. novembri 2013. aasta e‑kirjaga.
16 Hageja tuletas 22. detsembri 2013. aasta e‑kirjaga direktorile meelde erinevaid võimalusi, mida amet kavatses kasutada tema lepingu pikendamiseks, esitades nende loetelu, ning teatas talle, et omalt poolt ta lihtsalt soovib ACER‑is töötamist jätkata (edaspidi „22. detsembri 2013. aasta e‑kiri“).
17 Direktor avaldas 23. detsembri 2013. aasta e‑kirjas hagejale uuesti kahetsust selle üle, et ta ei leidnud lahendust tema lepingu pikendamiseks, ning et ühtegi kavandatavast võimalusest ei peetud „piisavalt kindlaks, et see oleks toimiv“.
18 Hageja palus 30. detsembri 2013. aasta e‑kirjaga peatada pikendamata jätmise otsuse kohaldamine, väites, et ta esitab kaebuse oma advokaadi argumentidega, mis põhjendavad tema lepingu pikendamist. Ta tõi samuti esile, et pikendamata jätmise otsus oli ootamatu, ning et ta arvab, et tal on õigus etteteatamisele.
19 Direktor tuletas 31. detsembri 2013. aasta e‑kirjaga hagejale meelde, et tema lepingu pikendamiseks ei ole mingit „õiguslikult toimivat“ võimalust, kinnitades talle siiski, et ameti personalitalitus ja õigustalitus analüüsivad olukorda uuesti ning teda teavitatakse võimalikust soodsast tulemusest.
20 Hageja märkis 3. jaanuari 2014. aasta e‑kirjas direktorile, et tema olukorra uuesti analüüsimisel tuleb võtta arvesse hea halduse põhimõtet; alates 1. jaanuarist 2014 kehtivate Euroopa Liidu ametnike uute personalieeskirjadega ametile ette nähtud võimalust teha erandeid komisjoni vastuvõetud üldistest rakendussätetest; õigusnormide hierarhia põhimõtet; teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 sõnastuse selgust ning lõpuks üldiste rakendussätete artikli 6 ja teenistustingimuste artikli 85 vastuolu (edaspidi „3. jaanuari 2014. aasta e‑kiri). Ta rõhutas samuti, et vaatamata sellele, et ta näitas üles huvi oma lepingu pikendamise vastu üheksa kuud enne lepingu lõppemist, oli pikendamata jätmise otsusest teatamise järgne etteteatamistähtaeg üksnes kaks tööpäeva.
21 Direktor teavitas 3. jaanuaril 2014 hagejat sellest, et tema sama kuupäevaga e‑kiri edastati ameti personalitalitusele ja õigustalitusele ning et ta võtab temaga uuesti ühendust kohe, kui ta on saanud nende vastused.
22 Direktor informeeris 13. jaanuari 2014. aasta e‑kirjaga hagejat sellest, et ameti personalitalituse ja õigustalituse abiga alustas ta tema olukorra uuesti analüüsimist, võttes arvesse 3. jaanuari 2014. aasta e‑kirjas sisalduvaid argumente, kuid need täiendavad argumendid ei anna talle õiguslikku alust, mis võimaldab lepingut pikendada (edaspidi „13. jaanuari 2014. aasta otsus“). Ta täpsustas, et teenistustingimuste artikkel 85 ja üldiste rakendussätete artikkel 6 ei ole omavahel vastuolus, et üldised rakendussätted esitati enne nende vastuvõtmist komisjoni õigustalitusele, kes ei esitanud ühtegi sellekohast vastuväidet või kommentaari ning et teenistustingimuste artikli 85 ja üldiste rakendussätete artikli 6 kohaldamine koostoimes ei jäta talle antud juhul mingit valikut.
Poolte nõuded
23 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada pikendamata jätmise otsus;
– mõista tema kasuks ACER‑ilt välja 10 000 euro suurune summa väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest;
– mõista kohtukulud välja ACER‑ilt.
24 ACER palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
Poolte argumendid
25 ACER leiab, et hagi ei ole esitatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1023/20013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja [teenistustingimusi] (edaspidi „personalieeskirjad“), jõustumisele eelnevas redaktsioonis – artikli 91 lõikes 3 ette nähtud tähtaja jooksul. Hageja 22. detsembri 2013. aasta e‑kirja, isegi 19. detsembri 2013. aasta e‑kirja tuleks pidada personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuseks pikendamata jätmise otsuse peale. Amet vastas sellele kaebusele e‑kirjaga järgmisel päeval, 23. detsembril 2013. Hageja järgmised e‑kirjad 30. detsembril 2013 ja 3. jaanuaril 2014 üksnes kordavad esialgset kaebust. Nendele vastavad kaks otsust seega puhtalt kinnitavad 23. detsembri 2013. aasta e‑kirjas sisalduvat otsust.
26 Kuna ACER‑i arvates algas hagi esitamise tähtaeg 23. detsembril 2013, on 11. aprilli 2014. aasta hagi esitatud hilinenult.
27 Hageja väidab, et hagi on vastuvõetav. Tema nõustaja palus kohtuistungil luba esitada uus tõend, mis hagi vastuvõetavust põhjendab.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
28 Tuleb meelde tuletada, et hageja poolt teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule enne hagi esitamist adresseeritud dokumentide täpset õiguslikku kvalifikatsiooni hindab üksnes Avaliku Teenistuse Kohus (vt selle kohta kohtuotsus Politi vs. Euroopa Koolitusfond, C‑154/99 P, EU:C:2000:354, punkt 16).
29 Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses on kaebus kiri, millega ametnik avaldab selgelt soovi vaidlustada otsus, millega tema huve kahjustatakse, taotlemata sõnaselgelt selle otsuse tühistamist. Sellega seoses on akti sisu vormi suhtes ülimuslik (kohtuotsus Mendes vs. komisjon, F‑125/11, EU:F:2013:35, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et alles 3. jaanuari 2014. aasta e‑kirjas avaldas hageja selgelt soovi vaidlustada pikendamata jätmise otsus, mille „uuesti läbivaatamist“ ta palus, tuginedes mitmele üksikasjalikule väitele (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 20). Seega tuleb 3. jaanuari 2014. aasta e‑kiri kvalifitseerida personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses kaebuseks.
31 Samuti tuleb tõdeda, et 3. jaanuari 2014. aasta e‑kirjas esitas hageja etteheited, mida ei ole mingil viisil esitatud 19. detsembri 2013. aasta ega 22. detsembri 2013. aasta e‑kirjades ning mis eelkõige puudutavad üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 ja teenistustingimuste artikli 85 vastuolu ning õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumist. Direktor teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikuna vastas esimest korda nendele etteheidetele alles oma 13. jaanuari 2014. aasta otsuses. Seega hakkas hagi esitamise tähtaeg igal juhul kulgema 13. jaanuaril 2014, kui tehti teatavaks 3. jaanuari 2014. aasta e‑kirjale vastuseks tehtud otsus (järjestikuste kaebuste vastuvõetavuse kohta vt kohtuotsused Ghignone jt vs. nõukogu, T‑44/97, EU:T:2000:258, punkt 39; Collotte vs. komisjon, F‑58/07, EU:F:2008:170, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning D’Agostino vs. komisjon, F‑93/12, EU:F:2013:155, punkt 30, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑670/13 P). Seega ei ole 11. aprilli 2014. aasta hagi hilinenult esitatud.
32 Sellest tuleneb, et ACER‑i esitatud vastuvõetamatuse vastuväide hagi hilinenult esitamise kohta ei ole põhjendatud ja see tuleb tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsus hageja taotluse kohta esitada uus tõend.
Pikendamata jätmise otsuse tühistamise nõue
33 Tühistamisnõude põhjenduseks esitab hageja oma hagiavalduses ühe põhiväite, mis puudutab üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 õigusvastasust seoses teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1, ning täiendava väite, mis käsitleb pikendamata jätmise otsuse ekslikku põhjendust.
34 Kohtuistungil andis hageja nõustaja siiski teada, et ta loobub täiendavast väitest.
35 Otsus tuleb seega teha ainsa väite kohta, mis puudutab üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 õigusvastasust seoses teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1.
Poolte argumendid
36 Hageja väidab, et üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2, millele pikendamata jätmise otsus tugineb, on teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1 vastuolus.
37 Esiteks teeb üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2, mis võimaldab teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikul sõlmida teise lepingu üksnes tingimusel, et kaks esimest lepingut hõlmavad vähemalt viieaastast asjavahemikku, erandi võimalusest pikendada lepingulise töötaja lepingut teist korda, mis on ette nähtud teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1. Teenistustingimuste artikli 6 lõike 2 mõju on selline, et piiratakse teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 kohaldamisala, kehtestades teist korda pikendamisele tingimuse, mis ei ole teenistustingimustes ette nähtud ja mille kohaselt asjaomane isik peab olema ametis töötanud vähemalt viis aastat.
38 Selline erand on õigusvastane, kui võtta arvesse õigusnormide hierarhiat ja seda, et teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 sätted on selged, ammendavad ja täpsed ning ei jäta administratsioonile mingit kaalutlusõigust asuda seisukohale, et teatud lepinguid ei saa teist korda pikendada. Üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 mõju on selline, et amet võib takistada lepingu tähtajatult pikendamist, pakkudes töötajale meelevaldselt esialgset lepingut ja esimest pikendamist, mille kogukestus on vähem kui nõutud viis aastat.
39 Teiseks toob hageja esile, et selles osas, milles üldiste rakendussätete artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei kehtestata mitte erand lepingu teist korda pikendamisest, vaid reeglist, mille kohaselt teist korda pikendamine saab toimuda üksnes tähtajatult, tuleb seda samuti pidada teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1 vastuolus olevaks.
40 Sellega seoses väidab hageja, viidates kohtuotsusele Scheefer vs. parlament (F‑105/09, EU:F:2011:41, punktid 51 ja 53–55), et lepingu teist korda pikendamise tähtajatuse reegel kehtestati selleks, et kaitsta töösuhte stabiilsust, mis kujutab endast nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) ja selle lisas ära toodud, 18. märtsil 1999 sõlmitud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe põhieesmärki. Teenistustingimuste artikli 85 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada nii, et tagataks selle lai kohaldamisala, kuna selle eesmärk on takistada administratsiooni poolt nii võimu kuritarvitamist, et viimane kasutab järjestikusi tähtajalisi lepinguid.
41 Kohtuistungil väitis hageja nõustaja, et üldised rakendussätted võeti vastu ilma ameti personalikomiteega konsulteerimata ning neid ei avaldatud nõuetekohaselt.
42 ACER omalt poolt palub väide tagasi lükata, kinnitades et üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2 ei ole teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1 vastuolus ning et pikendamata jätmise otsusega ei ole seega õigusnormi rikutud.
43 Esiteks väidab ACER, et tulenevalt kohtuotsusest komisjon vs. Macchia (T‑368/12 P, EU:T:2014:266, punkt 60), mis käesolevas asjas on analoogia alusel asjakohane, ei saa teenistustingimuste artikli 85 lõiget 1 tõlgendada nii, et selle eesmärk on lepinguliste töötajate töökoha stabiilsuse tagamine.
44 Teiseks väidab ACER, et kohtupraktika kohaselt ei ole tähtajalise lepinguga lepingulisel töötajal üldjuhul mingit õigust lepingu pikendamisele, kuna see on üksnes võimalus, mis sõltub eeldusest, et pikendamine on teenistuse huvidega kooskõlas. Administratsioonil on ulatuslik kaalutlusõigus lepingute pikendamise valdkonnas. Institutsiooni ja lepingulise töötaja vahelise töösuhte kestust reguleerib poolte vahel sõlmitud leping.
45 Järelikult võib lepingute pikendamisele seada tingimusi, kui see ei vii tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamiseni. ACER seadis sellele pikendamisele tingimuse üldiste rakendussätete kaudu, mis näeb läbipaistavalt ette kriteeriumid, millele pikendamise otsused tuginevad. Üldised rakendussätted on teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 suhtes „täiendavad ja ühtsed“.
46 Kolmandaks järgib üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2 mudelit, mille komisjon pakkus 2011. aastal välja selleks, et esiteks ühtlustada ametite norme ning teiseks, et tagada „lepinguliste töötajate ja ajutiste töötajate kohtlemise sümmeetria“, vältimaks seda, et lepingulised töötajad saavad tähtajatu lepingu kiiremini kui sama ameti ajutised töötajad. Pealegi kiitis komisjon ACER‑i rakendusnormid heaks.
47 Lisaks märgib ACER, et ta ei saanud täielikult järgida otsuses nr 2013/11 toodud menetlust, kuna käesolevas asjas ei olnud täidetud „eelnev põhikriteerium [,] ehk see, et pikendamine oleks võimalik“.
48 Lõpuks väitis ACER kohtuistungil, et sel kohtuistungil hageja nõuniku esitatud etteheited, mis puudutavad ameti personalikomiteega konsulteerimata jätmist ja üldiste rakendussätete avaldamata jätmist, on uued väited ja seega vastuvõetamatud.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
49 Hageja esitab pikendamata jätmise tühistamisnõude põhjendamiseks üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 õigusvastasuse väite seoses teenistustingimuste artikli 85 lõikega 1.
50 Teenistustingimuste artikli 85 lõige 1 sätestab, et „[teenistustingimuste] artiklis 3a osutatud lepinguliste töötajatega võib sõlmida tähtajalise lepingu vähemalt kolmeks kuuks ja maksimaalselt viieks aastaks. Lepingut võib tähtajaliselt pikendada ainult ühe korra maksimaalselt viieks aastaks. Esialgse lepingu ja esimese pikenduse kestus kokku peab olema vähemalt kuus kuud tegevusüksuse I puhul ja vähemalt üheksa kuud muude tegevusüksuste puhul. Seejärel pikendatakse lepingut tähtajatult. […]“
51 Nagu ACER õigesti väitis, tuleb meelde tuletada, et kuigi teenistustingimuste artikli 85 lõike 1 näeb ette võimaluse lepingu pikendamiseks teist korda, ei ole tegemist asjaomasele isikule antud õigusega ega tagatisega teatud püsivaks töösuhteks, vaid tegemist on teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isikule jäetud võimalusega. Nimelt, kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistusüksuste töö korraldamisel, et täita neile usaldatud ülesandeid, ning vastavalt sellele määrata oma töötajatele ülesanded, jälgides siiski, et seda tehakse teenistuse huvides (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. Petrilli, EU:T:2010:531, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika, ning komisjon vs. Macchia, EU:T:2014:266, punktid 49 ja 60).
52 Üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2 seab teist korda lepingu tähtajatult pikendamise tingimuseks vältimatult selle, et esialgse lepingu ja tema esimese pikendamise kogukestus on minimaalselt viis aastat. Kui see tingimus ei ole täidetud, on pikendamise võimalus taotluse alusel või isegi ameti poolt tingimata välistatud.
53 Kui institutsioonil või ametil on pädevus välja töötada üldised rakendussätted, mille eesmärk on täiendada või rakendada personalieeskirjade või muude teenistujate teenistustingimuste sätteid, mis on õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvad ja siduvad, siis pädev asutus ei saa toimida contra legem, muu hulgas võttes vastu sätted, mille kohaldamine oleks vastuolus personalieeskirjade sätetega, või võtaks neilt kogu kasuliku mõju, ega vabastada ennast õiguse selliste üldpõhimõtete järgimisest nagu hea halduse põhimõte, võrdse kohtlemise põhimõte ja õiguspärase ootuse põhimõte (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, EU:T:2010:531, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Nimelt, kohtupraktika kohaselt võivad personalieeskirjade artikli 110 lõike 1 raames võetud üldised rakendussätted kindlaks määrata kriteeriumid, millest administratsioon saab juhinduda oma kaalutlusõiguse teostamisel, või täpsustada ebaselgeid personalieeskirjade sätteid. Siiski ei tohi nimetatud kriteeriumid – selgitades täiendavalt nimetatud eeskirjade ühetähenduslikku mõistet – vähendada personalieeskirjade või teenistustingimuste kohaldamisala ega näha ette norme, mis ei vasta niisugustele õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvatele õigusnormidele nagu personalieeskirjade ja teenistustingimuste sätted või õiguse üldpõhimõtted (kohtuotsused Brems vs. nõukogu, T‑75/89, EU:T:1990:88, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Ianniello vs. komisjon, T‑308/04, EU:T:2007:347, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Nii tunnistas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus otsuses Brems vs. nõukogu (EU:T:1990:88, punkt 30) õigusvastaseks nõukogu 15. märtsi 1976. aasta otsuse, millega võeti vastu personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 4 üldised rakendussätted, artiklid 3 ja 7, põhjendusel et püüdes täpsustada personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõikes 4 esinevat mõistet „iga isik“, kehtestasid need artiklid 3 ja 7 minimaalse ja maksimaalse vanusepiiri, mida kohaldati ülalpeetava lapsena käsitatavatele isikutele ning nii välistasid need personalieeskirjade VII lisa artikli 2 lõike 4 kohaldamisalast automaatselt isikud, kes jäid kehtestatud vanusepiiridest välja, võttes ametisse nimetavalt asutuselt võimaluse teostada üksikjuhtumil oma kaalutlusõigust.
56 Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2 piirab teenistustingimuste artikli 85 lõiget 1 selles osas, milles sellega kehtestatakse selline täiendav tingimus teenistustingimuste artikli 3a tähenduses lepingulise töötaja lepingu pikendamiseks, mida teenistustingimustes ette nähtud ei ole ja mis takistab administratsioonile jäetud kaalutlusõiguse kasutatamist, ilma et sarnast piirangut saaks objektiivselt põhjendada teenistuse huvidega. Kui sellekohast pädevust ei ole aga sõnaselgelt ette nähtud, siis üldkohaldatav ametisisene otsus nagu üldiste rakendussätete otsus ei saa õiguspäraselt piirata personalieeskirjades või teenistustingimustes sõnaselgelt ette nähtud normi (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, EU:T:2010:531, punktid 31 ja 36 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Pealegi ei saa nõustuda ACER‑i argumentidega, mis puudutavad üldiste rakendussätete vastuvõtmisega taotletud eesmärke.
58 Esiteks, vajadus ühtlustada ametite ja komisjoni praktikat lepinguliste töötajate töölevõtmise ja töötamise valdkonnas ega vajadus tagada ajutiste töötajate ja lepinguliste töötajate kohtlemise „sümmeetria“ seoses teenistuse kestusega, mida nõutakse selleks, et neil oleks õigus tähtajatule lepingule – eeldusel, et need vajadused on leidnud tõendamist – ei õigusta õigusnormide hierarhia põhimõtte rikkumist.
59 Teiseks, asjaolu, et üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 sätted on identsed komisjoni 7. aprilli 2004. aasta otsuse K(2004) 1313, millega määratakse kindlaks komisjoni lepinguliste töötajate töölevõtmise ja töötamise korra üldised rakendussätted, artikliga 6, ei õigusta seda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik loobub automaatselt oma kaalutlusõigusest lepingulise töötaja lepingu pikendamise raames. Lisaks tuleb märkida, et enne üldisi rakendussätteid vastu võetud komisjoni 2. märtsi 2011. aasta otsuse K(2011) 1264 teenistustingimuste artikli 79 lõike 2 üldiste rakendussätete kohta, mis reguleerivad teenistustingimuste artiklite 3a ja 3b alusel komisjoni töölevõetud lepinguliste töötajate töötingimusi, artikkel 6 ei näe enam ette tingimust esialgse lepingu ja selle esimese pikendamise minimaalse kestuse kohta, selleks et lepingut võiks teist korda pikendada.
60 Kostja vastuses väidab ACER veel, et „amet kavandas ametisiseselt võimalust kasutada erandliku kohtlemise viisi“, kuid käesolevas asjas „[hageja] 2011. ja 2012. aasta hindamised ei andnud piisavalt tunnistust erakordsetest töötulemustest, mis võimaldaksid põhjendada kohaldatavast normist kõrvalekaldumist“.
61 Selline argument aga ei saa vastata esitatud õigusvastasuse väitele, kuna üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2 ei näe ette mingit erandit tingimusest, mis nõuab esialgse lepingu ja esimese pikendamise viieaastast kogukestust.
62 Igal juhul ilmneb toimiku dokumentidest ja eelkõige pikendamata jätmise otsusest, et ACER keeldus hageja lepingu pikendamisest üksnes sel põhjusel, et antud juhul ei olnud täidetud üldiste rakendussätete artikli 6 lõikega 2 kehtestatud tingimus, et esialgse lepingu ja esimese pikendamise kogukestus on vähemalt viis aastat.
63 Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 sätestatud õiguskaitsevahendite süsteemis administratsioon olla kaebuse sõnaselgelt rahuldamata jätmise korral kohustatud muutma põhjendusi, mis on vaidlustatud akti aluseks, ei saa see muutmine toimuda pärast seda, kui vaidlustatud akti peale esitati hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse. Pealegi ei ole administratsioonil lubatud kohtumenetluse käigus asendada esialgseid ekslikke põhjendusi täiesti uutega (kohtuotsus Allen vs. komisjon, F‑23/10, EU:F:2011:162, punkt 98).
64 Pikendamata jätmise otsuse põhjendust, mis tugineb hageja sooritustele ja mis on esimest korda esitatud kohtumenetluse käigus, ei saa Avaliku Teenistuse Kohus seega arvestada, kui ta kontrollib pikendamata jätmise otsuse õiguspärasust.
65 Avaliku Teenistuse Kohus märgib täiendavalt, et see põhjendus on ilmselgelt vastuolus toimiku dokumentidega, millest ilmneb, et amet avaldas mitmel korral soovi säilitada töösuhe, mis tal hagejaga oli.
66 Eeltoodut ja eriti käesoleva kohtuotsuse punktides 53–56 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb üldiste rakendussätete artikli 6 lõike 2 õigusvastasuse väitega nõustuda ning tühistada pikendamata jätmise otsus, ilma et oleks vaja teha otsus hageja nõustaja poolt kohtuistungil esitatud kahe uue etteheite kohta.
Kahju hüvitamise nõue
Poolte argumendid
67 Hageja leiab, et talle tekitati olulist mittevaralist kahju, mida ei hüvitata pikendamata jätmise otsuse tühistamisega, ja mis tekkis seetõttu, et ACER hilines pikendamata jätmise otsuse vastuvõtmise ja selle teatavakstegemisega, rikkudes otsuse nr 2013/11 artiklit 2, mis näeb selleks ette kolmekuulise tähtaja enne kehtiva lepingu lõppemist.
68 Hageja väidab, et pikendamata jätmise otsus tehti talle teatavaks alles 20. detsembril 2013 ehk paar päeva enne tema lepingu lõppemist 31. detsembril 2013, samas kui alates oktoobrist kinnitati talle korduvalt, et lahendus leitakse ja et tema lepingut pikendatakse. Sellest hilinemisest tulenev ebakindlus ja psühholoogiline surve muutus selliseks, et hageja oli sunnitud võtma vastu 19. detsembri 2013. aasta pakkumise, mille suhtes ta teadis, et see on õigusvastane ja pikemas perspektiivis tema huvidega vastuolus. Tema lepingu pikendamisega hilinemine mitmekordistas seega pikendamata jätmise otsuse negatiivset mõju. Pärast selle otsuse teatavakstegemist tekkis hagejal peale selle tõsine stressireaktsioon, mis diagnoositi 23. detsembril 2013.
69 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul määrata ex æquo et bono kindlaks talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise summa. Hageja arvates on sobiv summa 10 000 eurot.
70 ACER möönab, et otsust nr 2013/11 antud juhul ei järgitud, kuid ta nõuab kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Esiteks ei ole hageja oma tervisliku seisundiga seotud väite põhjenduseks esitanud mingeid tõendeid ning igal juhul ei ole tuvastatud põhjuslik seos pikendamata jätmise otsuse hilinenult vastuvõtmise ja hageja tervisliku seisundi halvenemise vahel.
71 Teiseks väidab ACER, et lepingu pikendamine ei ole õigus ning hageja teadis alates esimese lepingu lisa sõlmimisest 2011. aastal, et tema lepingut ei saa pikendada teist korda, kui ei ole täidetud üldiste rakendussätete artikli 6 lõikes 2 kehtestatud tingimus. Amet juhtis tema tähelepanu õiguslikele raskustele seoses tema lepingu pikendamisega.
72 Kolmandaks täitis ACER oma hoolsuskohustust, näidates tema suhtes üles tähelepanelikkust ja mõistmist, kui ta 2013. aasta oktoobrist detsembrini otsis õiguslikult vastuvõetavat lahendust hageja töökoha säilitamiseks.
73 Teise võimalusena leiab ACER, et hüvitist tuleb vähendada, võttes arvesse, et enne seda, kui hageja sai ACER‑i töökohaga vähemalt võrdväärse töökoha Euroopa Liidu Nõukogu teenistuses, oli ta töötu ainult kolm kuud. Lisaks, kuna hageja sai ametis töötamise viimastel kuudel mitu pakkumist teistelt Euroopa institutsioonidelt, oleks hagejal olnud võimalik vähendada ja isegi vältida ACER‑iga lepinguliste suhete lõppemise negatiivseid tagajärgi.
Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
74 Otsuse nr 2013/11 artikli 2 kolmas lõik näeb ette, et juhul, kui töötaja on tähtajalise lepingu alusel töötanud üle ühe aasta ja mitte enam kui kolm aastat, tuleb otsus lepingu pikendamise või pikendamata jätmise kohta vastu võtta ja teatavaks teha hiljemalt kolm kuud enne nimetatud lepingu lõppemist.
75 Antud juhul on aga selge, et pikendamata jätmise otsus tehti hagejale teatavaks 20. detsembril 2013 ehk üksnes 11 päeva enne tema lepingu lõppemist 31. detsembril 2013 ning seega selgelt otsuse nr 2013/11 artikli 2 kolmandat lõiku rikkudes.
76 Lisaks, kuigi on tõsi, et otsus nr 2013/11 võeti vastu 28. mail 2013, oli üldiste rakendussätete artikli 6 lõige 2, millele teenistuslepingute sõlmimise pädevusega isik tugines pikendamata jätmise otsuse põhjendamiseks, sellegipoolest jõus alates 1. juunist 2011. ACER‑il, keda hageja teavitas enam kui üheksa kuud enne oma lepingu lõppemist, oli seega piisavalt aega, mida oli vaja lahenduse leidmiseks hageja lepingu pikendamise suhtes, ilma et ta oleks olnud sunnitud laskma mööda tähtaja, mis talle oli otsuse tegemiseks jäetud.
77 Seega tuleb tõdeda, et ACER on teinud vea, mis annab õiguse hüvitamisele.
78 Lisaks, ja vastupidi ACER‑i väidetule on hageja õiguslikult piisavalt tõendanud nii mittevaralise kahju tekkimist ebakindluse tõttu tema tööalases elus lepingu täitmise viimaste kuude jooksul, kuna puudus otsus ACER‑i ja tema vahelise töösuhte jätkumise kohta, kui ka pikendamata jätmise otsuse hilinenult vastuvõtmise ja mittevaralise kahju põhjusliku seose olemasolu.
79 Pealegi kinnitavad hageja tööotsingud ja asjaolu, et ta sai ja lükkas tagasi mitu tööpakkumist viimaste kuude jooksul ameti teenistuses, seda, et tema tööalased sooritused olid head ning peale selle näitab see ilmekalt ebakindlat olukorda, millesse ACER oli ta pannud.
80 Hageja on tõendanud, et pikendamata jätmise otsuse tühistamine ei ole piisav, et hüvitada tekitatud mittevaraline kahju, võttes eelkõige arvesse, et ACER ei järginud otsuse nr 2013/11 artikli 2 kolmandat lõiku.
81 Seega, ilma et see kahjustaks meetmeid, mida ACER peab pikendamata jätmise otsuse tühistamise tulemusel võtma, tuleb kahju hüvitamise nõuded rahuldada ning mõista ACER‑ilt hageja kasuks välja ex æquo et bono hinnatud hüvitis 7000 euro suuruses summas.
Kohtukulud
82 Kodukorra artikli 101 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama kodukorra artikli 102 lõikes 1 on sätestatud, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
83 Käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendustest ilmneb, et ACER on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on hageja oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud kohtukulude väljamõistmist ACER‑ilt. Kuna käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 102 lõike 1 kohaldamist, peab ACER kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja hageja kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Tühistada Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti direktori 20. detsembri 2013. aasta otsus, millega keelduti DP lepingu pikendamisest.
2. Mõista Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametilt DP kasuks välja 7000 eurot.
3. Jätta Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja DP kohtukulud.
Van Raepenbusch | Rofes i Pujol | Perillo |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 8. juulil 2015 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |