Language of document :

Sony Corporation, Sony Electronics, Inc 20. septembril 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 12. juuli 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-762/15: Sony ja Sony Electronics versus komisjon

(kohtuasi C-697/19)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Sony Corporation, Sony Electronics, Inc (edaspidi „Sony“ või „apellandid“) (esindajad: advokaadid N. Levy, R. Snelders, Solicitor E. M. Kelly)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

rahuldada esimeses astmes esitatud nõuded;

mõista kõik kohtukulud, sh esimese kohtuastme kulud välja komisjonilt.

Teise võimalusena, juhul kui menetluse staadium ei võimalda Euroopa Kohtul otsust teha, paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

saata asi tagasi Üldkohtule;

teha otsus esimese astme ja apellatsioonimenetluse kohtukulude jaotuse kohta hiljem.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitavad apellandid neli väidet.

Esimene väide: Üldkohus on eksinud, kui ta asendas otsuse põhjendused (komisjoni otsus juhtumis AT.39639 – optilised kettaseadmed C(2015) 7135 final) enda põhjendustega.

Otsus tugines järeldusele, et apellandid osalesid „mitmes erinevas rikkumises“, mida võib ühtlasi määratleda ühe ja vältava rikkumisena. Üldkohus nõustus, et sugugi mitte kõik otsuses väidetud kontaktid ei olnud tõendatud.

Tõendamata kontaktid ei saa endast kujutada ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist. Üldkohus on aga kinnitanud otsuse järeldust, et esines üks ja vältav rikkumine, tuginedes neile tõendamata kontaktidele, mis moodustasid „tõendite kogumi“, millele komisjon võis tugineda. Asendades selle otsuse põhjendused enda omadega, on Üldkohus õigusnormi rikkunud.

Teine väide: Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta kinnitas järeldust, et on osaletud ühes ja vältavas rikkumises väidetud ajavahemiku jooksul, tuginedes väiksemale arvule kontaktidele kui see, mis oli otsuses tuvastatud.

Üldkohus järeldas vääralt, et Sony osales väidetud rikkumises järjest alates 23. augustist 2004 kuni 15. septembrini 2006, ehkki ta nõustus, et esines ligi kaheksa kuu pikkune periood, mille vältel ei olnud komisjon tõendanud ühtegi konkurentsivastast kontakti, milles Sony oli osalenud.

Üldkohtu arutluskäigus on sisemine vastuolu, kuna ta nõustus, et puuduvad tõendatud kontaktid, millega Sony on seotud enam kui kuue kuu jooksul, kuid järeldades ühtlasi, et sellised kontaktid toimusid iga „kahe või kolme kuu tagant“.

Kolmas väide: Üldkohus on õigusnormi rikkunud, kui ta järeldas, et üks vältav rikkumine koosneb tingimata reast eraldi rikkumistest.

Üldkohus ei järeldanud, et komisjon rikkus Sony kaitseõigusi, ehkki komisjon tuvastas otsuses – ilma et ta oleks eelnevalt vastuväiteteatises seda märkinud –, et väidetav tegevus kujutas endast mitte üksnes ühte ja vältavat rikkumist, vaid ühtlasi ka mitut eraldi rikkumist.

Üldkohus järeldas vääralt, et komisjon on esitanud piisavad põhjendused järelduse kohta, et Sony on toime pannud mitu eraldi rikkumist.

Neljas väide: Üldkohus on rikkunud õigusnormi, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning põhjendamiskohustust, kui ta kinnitas Sonyle määratud trahvi, tuginedes samale tulule, mis oli aluseks Lite-On’ile määratud eraldi trahvile.

Üldkohus on rikkunud trahvide arvutamise suunistes esitatud põhimõtet, et müügiväärtus peaks „kajastama rikkumise majanduslikku tähtsust“ ja „iga rikkumises osalenud ettevõtja suhtelist kaalu“, ning rikkus võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei käsitlenud nõuetekohaselt argumenti, et kahekordne arveldamine paisutas rikkumise majanduslikku tähtsust.

Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta lükkas tagasi apellantide argumendi, et komisjon ei olnud põhjendanud väljakujunenud praktikast kõrvale kaldumist.

____________