EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(teine koda)

14. märts 2013

Kohtuasi F‑63/08

Eugen Christoph

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Mittealalised töötajad – Muude teenistujate teenistustingimuste artiklid 2, 3a ja 3b – Ajutised teenistujad – Lepingulised töötajad – Lepingulised abiteenistujad – Lepingu kestus – Muude teenistujate teenistustingimuste artiklid 8 ja 88 – Komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsus komisjoni teenistuses olevate mittealaliste töötajate teenistusaja maksimaalse kestuse kohta – Direktiiv 1999/70/EÜ – Kohaldatavus institutsioonide suhtes

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega E. Christoph ja üheksa hagejat paluvad tühistada nende töölevõtmise tingimused kehtestavad otsused osas, milles nende lepingute kestus või nende pikendamine on tähtajaliselt piiratud.

Otsus: Jätta hagi ilmselge õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud. Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Põhistatud määrusega tehtud otsus – Tingimused – Ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi – Ulatus

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikkel 76)

2.      Institutsioonide aktid – Direktiivid – Direktiiv 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta – Ühenduse institutsioonidele kohustuste otsene kehtestamine nende suhetes oma töötajatega – Väljaarvamine – Tuginemise võimalikkus– Ulatus

(ELTL artikkel 288; muude teenistujate teenistustingimused, artiklid 8 ja 88; nõukogu direktiivi 1999/70, lisa klausli 5 punkt 1)

3.      Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepet tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töösuhte stabiilsus – Ulatus – Õigus lepingu pikendamisele – Puudumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 30; nõukogu direktiiv 1999/70)

4.      Ametnikud – Muude teenistujate teenistustingimused – Lepinguline abiteenistuja – Pikendamise võimalus vastavalt asjaomase institutsiooni vajadustele

(Muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 88)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikkel 76 näeb ette, et kui hagi on tervikuna või osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, võib kohus menetlust jätkamata otsustada põhistatud määrusega menetlus lõpetada.

Selles sättes teisena viidatud olukord hõlmab kõiki hagisid, mis on kohtuasja sisu puudutavatel põhjustel ilmselgelt vastuvõetamatud. Sellise hagi rahuldamata jätmine kodukorra artikli 76 alusel põhistatud määrusega aitab kaasa mitte ainult menetluse kestuse lühendamisele eelkõige siis, kui see oli harjumatult pikk, vaid samuti aitab pooltel kokku hoida kulusid, mille kohtuistungi toimumine tingimata kaasa toob. Selline lahendus on seda enam põhjendatud olukorras, kus hageja faktiline olukord ning esitatud väited ja õiguslikud argumendid ei erine nendest, mis esitati teises kohtuasjas, milles liidu kohus on hagi juba rahuldamata jätnud.

(vt punktid 30 ja 31)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 27. september 2011, kohtuasi F‑105/06: Lübking jt vs. komisjon (punkt 41).

2.      Direktiivide adressaatideks on liikmesriigid, mitte liidu institutsioonid. Direktiivi 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, sätteid ega nimetatud raamkokkuleppe sätteid ei saa pidada sellisteks, mis kehtestavad iseenesest institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega. Seetõttu ei saa direktiivi 1999/70 sätetel kui sellistel põhineda muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 ja 88 õigusvastasuse väide.

Siiski ei saa see asjaolu välistada, et direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe sätetele saab tugineda institutsiooni vastu suhetes oma ametnike ja teenistujatega, kui tegemist on õiguse üldpõhimõtte väljendusega.

Nii ei ole see miinimumnõuetega, mille eesmärk on vältida raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 viidatud tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist. Need nõuded on muidugi liidu sotsiaalõiguse eriti olulised normid, kuid siiski ei ole tegemist õiguse üldpõhimõtetega.

Sellegipoolest saab direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe sätetele tugineda institutsiooni vastu selleks, et tõlgendada muude teenistujate teenistustingimuste norme nii palju kui võimalik kooskõlas raamkokkuleppe eesmärkide ja miinimumnõuetega.

(vt punktid 44, 46, 49 ja 75)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 4. juuni 2009, kohtuasi F‑134/07: Adjemian jt vs. komisjon (edaspidi „otsus Adjemian I”) (punktid 87, 96, 97 ja 117); 11. juuli 2012, kohtuasi F‑85/10: AI vs. Euroopa Kohus (punkt 133).

Euroopa Liidu Üldkohus: 21. september 2011, kohtuasi T‑325/09 P: Adjemian jt vs. komisjon (edaspidi „otsus Adjemian II”) (punktid 52 ja 56).

3.      Kuigi töösuhte stabiilsust peetakse töötajate kaitse keskseks elemendiks, ei ole see siiski õiguse üldpõhimõte, mille alusel võiks hinnata institutsiooni akti õiguspärasust. Iseäranis ei nähtu direktiivist 1999/70, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, ega raamkokkuleppest kuidagi, et töösuhte stabiilsus on kujunenud siduvaks õigusnormiks. Pealegi on direktiivi põhjendustes 6 ja 7 ning raamkokkuleppe preambuli esimeses lõigus ja põhjenduses 5 rõhutatud vajadust saavutada tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel. Lisaks ei ole raamkokkuleppega kehtestatud ka üldist tööandja kohustust näha ette, et pärast tähtajalise lepingu teatava arvu kordi pikendamist või pärast teatava ajavahemiku jooksul töötamist muudetakse töösuhe tähtajatuks töölepinguks.

Seevastu on töösuhte stabiilsus üks eesmärke, mille on püstitanud pooled, kes on alla kirjutanud raamkokkuleppele, mille klausli 1 punktis b on sätestatud, et selle eesmärk on luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.

Kuigi Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 30 sätestab, et igal töötajal on õigus kaitsele põhjendamatu vallandamise eest liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt, ei keelata selle artikliga tähtajaliste lepingute järjestikust sõlmimist. Peale selle ei saa tähtajalise töölepingu lõppemist pidada pelgalt selle asjaolu tõttu, et lepingu tähtaeg on saabunud, otseses tähenduses vallandamiseks, mida peab seoses võimete või käitumisega või institutsiooni tegevusest tulenevate vajadustega eraldi põhjendama.

(vt punktid 51, 52 ja 55)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2009, kohtuasi F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament (punkt 115); eespool viidatud kohtuasi Adjemian jt vs. komisjon (edaspidi „otsus Adjemian I”) (punktid 98 ja 99).

4.      Iga lepingulise abiteenistuja ametikoht peab vastama lühiajalistele ja vahelduvatele vajadustele. Abiülesandeid sooritava lepingulise töötaja teenistuslepingu põhitunnus on selle ajaline kõikuvus, mis vastab niisuguse lepingu eesmärgile, milleks on tagada iseenesest või alalise ametniku puudumisel ajutiste ülesannete täitmine. Suure töötajaskonnaga administratsiooni puhul on paratamatu, et niisugused vajadused tekivad üha uuesti muu hulgas põhjusel, et ametnikel ei ole võimalik oma tööülesandeid täita, et töökoormus on teatud asjaolude tõttu suurenenud või et igal peadirektoraadil on aeg‑ajalt vajadus kaasata isikuid, kellel on erilised kutsealased oskused või teadmised. Need asjaolud on objektiivsed alused, mis õigustavad nii lepinguliste abiteenistujate lepingute tähtajalisust kui ka nende pikendamist vastavate vajaduste ilmnemisel.

(vt punkt 69)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Adjemian jt vs. komisjon (edaspidi „otsus Adjemian I”) (punkt 132).

Euroopa Liidu Üldkohus: eespool viidatud kohtuasi Adjemian jt vs. komisjon (edaspidi „otsus Adjemian II”) (punkt 86).