Language of document : ECLI:EU:F:2010:72

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(täiskogu)

1. juuli 2010

Kohtuasi F‑45/07

Wolfgang Mandt

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Toitjakaotuspension – Personalieeskirjade artikkel 79 – Personalieeskirjade VIII lisa artikkel 18 – Üleelanud abikaasa – Kahe isiku tunnustamine üleelanud abikaasadena – Vähendamine 50% võrra – Õiguspärane ootus – Vastavuse põhimõte

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 52 alusel esitatud hagi, millega W. Mandt palub sisuliselt tühistada parlamendi ametisse nimetava asutuse 8. veebruari 2007. aasta otsus jätta rahuldamata hageja kaebus 8. septembri 2006. aasta otsuse peale, millega parlament otsustas alates 1. aprillist 2006 vähendada 50% ulatuses toitjakaotuspensioni, mida hageja sai parlamendi endise ametniku, Gisela Mandti (sünninimi Neumann) üleelanud abikaasana. Selle põhjuseks oli see, et parlament otsustas 8. septembri 2006. aasta otsusega K.‑W. Braun‑Neumanni taotluse põhjal, milles viimane taotles endale kui G. Neumanni üleelanud abikaasale samuti toitjakaotuspensioni, maksta alates 1. aprillist 2006 K.‑W. Braun‑Neumannile 50% sellest pensionist.

Otsus: Puudub vajadus teha otsus nõuete osas, millega taotletakse parlamendilt kogu toitjakaotuspensioni maksmist, kuna need nõuded puudutavad 31. oktoobrist 2009 hilisemat ajavahemikku. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Pooled, sealhulgas parlamendi nõuete toetuseks menetlusse astuja, st K.‑W. Braun‑Neumann, kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Pension – Toitjakaotuspension – Üleelanud abikaasa staatus – Hindamine siseriikliku õiguse alusel

(Personalieeskirjad, artikkel 79; VIII lisa artikkel 18)

2.      Ametnikud – Pension – Toitjakaotuspension – Määramise üksikasjalikud eeskirjad mitme üleelanud abikaasa olemasolu korral

(Personalieeskirjad, artikkel 79; VIII lisa artiklid 18 ja 28)

3.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

1.      Liidu õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt on vaja, et liidu õiguse sätteid, mis oma sisu ja reguleerimisala määratlemisel ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele, tõlgendataks asjaomaste sätete konteksti ja eesmärki silmas pidades kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt. Siiski on selge ka see, et sõnaselge viite puudumisel võib liidu õiguse kohaldamisel tekkida vajadus viidata liikmesriikide õigusele, kui liidu kohus ei leia liidu õiguses või liidu õiguse üldpõhimõtetes juhtnööre, mis võimaldaksid autonoomsel tõlgendamisel määratleda sellise sätte tähendust ja ulatust. Nii on see eelkõige isikute õiguslikku seisundit ja perekonnaõigust puudutavate mõistete korral, kuna selles valdkonnas ei ole liidu õiguses kirjalikke norme.

Arvestades rahvusvahelise eraõiguse normide tervikliku kogumi puudumist liidu õiguses ja lahknevusi siseriiklike rahvusvahelise eraõiguse süsteemide vahel, seisab liidu haldusorgani ees juhul, kui tal on teisese õiguse sätte, näiteks personalieeskirjade artikli 79 või VIII lisa artikli 18 kohaldamiseks vaja kindlaks teha, millise liikmesriigi õigus on „pädev” isiku õigusliku seisundi määratlemiseks, õiguslikult iseäranis keeruline ja raskesti etteennustatavate tulemustega ülesanne. Lisaks peaks ka liidu kohus hoiduma niisugusest ettevõtmisest, mis võrduks sisuliselt kohtuliku õigusloomega.

Liidu kohus ega institutsioonid ei pea personalieeskirjade kohaldamisel kontrollima liikmesriikide kohtute otsuste põhjendatust.

Asjaolu, et liidu institutsioon tunnustas rahalise soodustuse andmisel kahte isikut ühe ja sama endise, nüüdseks surnud ametniku üleelanud abikaasana, ei tähenda mitmikabielude lubamisega – ka mitte vaikimisi – nõustumist liidu tasandil; niisugune nõustumine võib tõstatada küsimuse ülimuslikele õiguspõhimõtetele ja normidele vastavusest, ja seda eelkõige juhul, kui kumbki asjaomane isik saaks ainsale üleelanud abikaasale ette nähtud rahalise soodustuse kogusumma. Igal juhul on asjaomane institutsioon praegusel juhul lihtsalt tuletanud oma järeldused liikmesriikide perekonnaõigusest.

(vt punktid 62, 63, 68, 84 ja 87)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. veebruar 1981, kohtuasi 40/79: LK vs. komisjon (EKL 1981, lk 361, kohtujurist Warneri ettepanek, lk 382 ja 383); 18. jaanuar 1984, kohtuasi 327/82: Ekro (EKL 1984, lk 107, punkt 11); 17. aprill 1986, kohtuasi 59/85: Reed (EKL 1986, lk 1283, punkt 15); 31. mai 2001, liidetud kohtuasjad C‑122/99 P ja C‑125/99 P: D ja Rootsi vs. nõukogu (EKL 2001, lk I‑4319, punktid 34–38).

Esimese Astme Kohus: 18. detsember 1992, kohtuasi T‑43/90: Díaz García vs. parlament (EKL 1992, lk II‑2619, punkt 36); 22. veebruar 2006, kohtuasi T‑342/04: Adam vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑23 ja II‑A‑2‑107, punkt 32).

2.      Kuna personalieeskirjades puudub norm, mis reguleeriks toitjakaotuspensioni määramise üksikasjalikke eeskirju mitme üleelanud abikaasa olemasolu korral, siis peab institutsioon kindlaks tegema määramise meetodi.

Institutsiooni kasutatud meetod, s.o summa võrdsetes osades üleelanud abikaasade vahel jaotamine, ei lähe vastuollu personalieeskirjade artikli 79 ja VIII lisa artikli 18 sõnastuse, ülesehituse ja eesmärgiga, ega ka mitte kogu nimetatud lisa toitjakaotuspensioniga seotud peatükiga, seda enam, et abielu kestuse kriteerium kui selline on sätestatud personalieeskirjade VIII lisa artiklis 28, mistõttu seda oleks esiteks raske üle kanda mitmete üleelanud abikaasade olemasolu korral ning see läheks vastuollu personalieeskirjade artikli 79 eesmärgiga.

(vt punktid 97 ja 104)

3.      Eelneva halduskaebuse ning hagi vastavuse nõue nõuab, et hagi ese ja alus ning kaebuse ese ja alus oleks vastavuses. Vastavuse nõuet õigustab kohtueelse menetluse eesmärk, milleks on võimaldada haldusasutusel oma otsus uuesti läbi vaadata ning jõuda kohtuvälisele lahendusele, mida nimetatakse „kompromissiks”.

Kuna kohtueelne menetlus on mitteametliku iseloomuga ja huvitatud isikud võivad selles etapis menetluses osaleda ilma advokaadi abita, ei tohi haldusasutus kaebusi tõlgendada kitsalt, vaid peab neid käsitlema laialt. Kuigi liidu kohtule esitatud nõuetel võib olla üksnes seesama ese mis kaebuses esitatud nõuetel ning need võivad sisaldada vaid selliseid vastuväiteid, mis tuginevad samale alusele kui kaebuses esitatud vastuväited, võib neid liidu kohtus sellegipoolest edasi arendada niisuguste väidete ja argumentide esitamisega, millele kaebuses tingimata viidatud ei ole, kuid mis on sellega vahetult seotud.

Vastavuse nõuet saab kohaldada ainult juhul, kui kohtule esitatud hagis muudetakse kaebuse eset või alust, kusjuures aluse mõistet tuleb tõlgendada laialt. Järelikult, kui õigusvastasuse väited ja muidugi avalikul huvil põhinevad väited välja arvata, siis vaidluse alus üldjuhul ei muutu ja hagi on vastavuse nõude järgimata jätmise tõttu vastuvõetamatu ainult juhul, kui hageja, kes on kaebuses üksnes kritiseerinud teda kahjustava akti ja selle menetluslike aspektide vormilist õiguspärasust, esitab hagis sisulised väited, või vastupidi – kui hageja, kes on kaebuses vaidlustanud tema huve kahjustava akti sisulise õiguspärasuse, esitab hagi, mis sisaldab selle akti, sh selle menetluslike aspektide vormilise õiguspäraga seotud väiteid.

Kuna õigusvastasuse väide on juba iseenesest õiguslik, nagu ka arutluskäik, mille abil selline õigusvastasus avastatakse ja esile tuuakse, siis ei saa kaebuse esitanud ametnikult või teenistujalt, kellel puuduvad asjakohased õigusteadmised, nõuda sellise väite sõnastamist kohtueelses menetluses, tunnistades selle vastasel juhul hiljem vastuvõetamatuks.

(vt punktid 109–111 ja 119–121)

Viited:

Euroopa Kohus: 1. juuli 1976, kohtuasi 58/75: Sergy vs. komisjon (EKL 1976, lk 1139, punktid 31–33); 20. märts 1984, liidetud kohtuasjad 75/82 ja 117/82: Razzouk ja Beydoun vs. komisjon (EKL 1984, lk 1509, punkt 9); 7. mai 1986, kohtuasi 52/85: Rihoux jt vs. komisjon (EKL 1986, lk 1555, punktid 12 ja 14); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 10); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez vs. parlament (EKL 1989, lk 689, punktid 10 ja 11); 2. aprill 1998, kohtuasi C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France (EKL 1998, lk I‑1719, punkt 67); 19. november 1998, kohtuasi C‑316/97 P: parlament vs. Gaspari (EKL 1998, lk I‑7597, punktid 17 ja 18).

Esimese Astme Kohus: 8. juuni 1995, kohtuasi T‑496/93: Allo vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑127 ja II‑405, punkt 26); 13. aprill 2005, kohtuasi T‑353/03: Nielsen vs. nõukogu (EKL AT 2005, lk I‑A‑95 ja II‑443, punkt 23); 31. mai 2005, kohtuasi T‑284/02: Dionyssopoulou vs. nõukogu (EKL AT 2005, lk I‑A‑131 ja II‑597, punkt 62).

Avaliku Teenistuse Kohus: 21. veebruar 2008, kohtuasi F‑31/07: Putterie-De-Beukelaer vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑53 ja II‑A‑1‑261, punktid 57 jj, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑160/08 P); 11. september 2008, kohtuasi F‑135/07: Smadja vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑299 ja II‑A‑1‑1585, punkt 40, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑513/08 P); 18. mai 2009, liidetud kohtuasjad F‑138/06 ja F‑37/08: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑131 ja II‑A‑1‑727, punkt 145).