Language of document : ECLI:EU:F:2011:159

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (esimene koda)

28. september 2011

Kohtuasi F‑42/07

Antonio Prieto

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Ametnikud – Ametisse nimetamine – Enne 1. maid 2004 avaldatud sisekonkurss – Enne 1. maid 2006 sobivate kandidaatide loetellu kantud ajutine teenistuja – Palgaastmele määramine – Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 4 ja artikli 13 lõige 1 – Abipersonali palkamise toetus – Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu hagi

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega A. Prieto palub tühistada parlamendi 9. juuni 2006. aasta otsus võtta ta tööle katseajal oleva ametnikuna alates 1 juulist 2005, osas, milles see otsus määrab ta palgaastme AST 2 järku 3.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele määramine – Uue karjäärisüsteemi kehtestamine määrusega nr 723/2004 – Palgaastmele määramise üleminekusätted

(Personalieeskirjad, artikli 31 lõige 1; XIII lisa artikli 5 lõige 4, artikli 12 lõige 3 ja artikli 13 lõige 1; nõukogu määrus nr 723/2004)

2.      Ametnikud – Töölevõtmine – Palgaastmele ja ‑järku määramine – Ametnikuna ametisse nimetatud ajutine teenistuja

(Personalieeskirjad, artikkel 32; XIII lisa artikli 5 lõige 4; muude teenistujate teenistustingimused, artikkel 8)

3.      Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Administratsiooni antavad konkreetsed tagatised

1.      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 4 käsitleb ajutisi teenistujaid, kes on kantud „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetellu” ning „sisekonkursi[…] [edukalt läbinud] kandidaatide loetellu”. Kuigi „ühest kategooriast teise üleviimiseks” korraldatud konkurss on olemuselt samuti sisekonkurss, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et tagataks selle kasulik mõju, vältides võimalikul määral tõlgendust, mis viiks järelduseni, et see säte on üleliigne. Ilmneb, et seadusandja pidas „sisekonkursi” all silmas alaliselt ametisse nimetamise konkursse, mille eesmärk on kõiki Euroopa avalikule teenistusele juurdepääsu kohta käivaid personalieeskirjade sätteid järgides võimaldada nende teenistujate töölevõtmist ametnikena, kellel on juba institutsioonis töötamise teatud kogemus ning kes on osutunud võimeliseks täitma täitmisele kuuluvaid ametikohti. Seda tõlgendust toetab personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõige 2, milles on nimetatud ainult ametnikke, kes on kantud „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetellu”, ilma et mainitaks ametnikke, kes on kantud „sisekonkursi[…] [edukalt läbinud] kandidaatide loetellu”. Selline viide oleks olnud põhjendamatu, kuna see ei käsitle täpsemalt nende teenistujate alaliselt ametisse nimetamist, kes juba on ametnikud.

Personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4 kohaldamiseks on vaja, et toimuks üleminek „endisest kategooriast” „uude kategooriasse”, kas siis sellise konkursi tulemusel, mille alusel koostati „ühest kategooriast teise kategooriasse üleviimiseks sobivate kandidaatide loetelu”, või siis alaliselt ametisse nimetamise sisekonkursi tulemusel, mis on toonud kaasa sellise ühest kategooriast teise ülemineku. Kasutades oma ulatuslikku kaalutlusõigust nii üleminekusätete kui ka palgaastme ja ‑järgu määramise kriteeriumide valdkonnas, jättis seadusandja niisiis kõrvale äsja tööle võetud ametnike palgaastet ja ‑järku käsitleva üldreegli, mis on esitatud personalieeskirjade artikli 31 lõikes 1, mida täiendati nende personalieeskirjade XIII lisa artikli 12 lõikega 3 või artikli 13 lõikega 1, mis käsitles konkursi edukalt läbinud isikuid, kes on kantud sobivate kandidaatide loetellu enne 1. maid 2006 ja kes on vastavalt tööle võetud ajavahemikus 1. mai 2004 kuni 30. aprill 2006 ja pärast 1. maid 2006, andes õiguse olla määratud konkursiteates esitatust erinevale palgaastmele sellistele teenistujatele, kes võeti tööle katseajal olevate ametnikena, kellel on juba teatud kogemus institutsioonis ja kes tõendavad pärast eespool märgitud konkursi lõppu oma sobivust täita vabu ametikohti kõrgemas kategoorias.

(vt punktid 48, 49, 54 ja 55)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 6. märts 1997, liidetud kohtuasjad T‑40/96 ja T‑55/96: de Kerros ja Kohn-Bergé vs. komisjon (punktid 45 ja 46); 12. november 1998, kohtuasi T‑294/97: Carrasco Benítez vs. komisjon (punkt 51).

Avaliku Teenistuse Kohus: 12. mai 2010, kohtuasi F‑13/09: Peláez Jimeno vs. parlament (punktid 40, 41, 46 ja 47).

2.      Liidu õiguses ei ole sõnaselgelt sätestatud ei karjääri ühtsuse ega karjääri põhimõtet. Seda enam ei ole liidu õiguses üldiselt tunnustatud õigust ametikohal edasijõudmisele ametnikuks saanud ajutisele teenistujale. Personalieeskirjade artikli 32 kolmas lõik näeb ainult ette, et ajutisel teenistujal säilib omandatud staaž, kui ta nimetatakse ametnikuks.

Personalieeskirjade artiklis 32 ja muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 8 kuni 30. aprillini 2004 kehtinud redaktsioonis nähakse ajutistele teenistujatele ette võimalus jätkata vastavalt personalieeskirjades kehtestatud korrale karjääri ametnikuna ning sellisel juhul säilib ajutise teenistujana omandatud staaž, kui asjaomane teenistuja nimetatakse sama palgaastme ametnikuks kohe pärast ajutise teenistuse lõppu.

Siiski tuleb esiteks meenutada, et eespool viidatud sätted piirduvad nende ajutiste ametnike staaži tagamisega, kes nimetati sama palgaastme ametnikuks, ning teiseks tagatakse teenistuskäigu järjepidevus vastavalt personalieeskirjadega kehtestatud korrale. Lõpuks tuleb tõdeda, et peale personalieeskirjade XIII lisa artikli 5 lõike 4, mis on üleminekusäte ja mida tuleb tõlgendada kitsalt, ei anna teised personalieeskirjade sätted ajutistele teenistujatele võimalust olla nimetatud sama palgaastme ametnikuks, kui see oli kõrgem kui palgaaste, mis avaldati nende poolt edukalt läbitud konkursil.

(vt punktid 61, 69 ja 70)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 5. märts 2008, kohtuasi F‑33/07: Toronjo Benitez vs. komisjon (punkt 87).

3.      Õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset laieneb kõigile isikutele, kes leiavad end olukorrast, millest ilmneb, et liidu administratsioon on neile konkreetseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud ootusi, edastades täpset teavet, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest.

Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele toetuda administratsiooni poolt antud konkreetsete tagatiste puudumisel.

Kuigi on tõsi, et asjaomase ametniku sellise kolleegi e‑kiri, kes „kinnitab, et ametnik määratakse samale palgaastmele ja -järku nagu ajutise teenistujana”, on täpne teave, ei andnud seda siiski ametisse nimetav asutus, kellel on ainsana pädevus teha otsus ametnikele palgaastmele ja -järku määramise kohta.

(vt punktid 98, 99, 101 ja 102)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 19. märts 2003, kohtuasi T‑273/01: Innova Privat-Akademie vs. komisjon (punkt 26); 11. juuli 2007, kohtuasi T‑58/05: Centeno Mediavilla jt vs. komisjon (punkt 96).

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. september 2010, kohtuasi F‑20/06: De Luca vs. komisjon (punkt 102); 28. oktoober 2010, kohtuasi F‑85/05: Sørensen vs. komisjon (punkt 84).