AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (täiskogu)

27. september 2011

Kohtuasi F‑55/08 DEP

Carlo De Nicola

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP)

Avalik teenistus – Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Vältimatud kulud – Institutsiooni poolt teda esindavale advokaadile makstav tasu – Hagejal kaotuse korral lasuv kohustus see tasu enda kanda võtta – Võrdse kohtlemise põhimõte – Tõhus kohtulik kaitse – Tingimused

Ese:      Euroopa Investeerimispanga (EIP) esitatud taotlus määrata kindlaks kohtukulud pärast Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2009. aasta otsust kohtuasjas F-55/08: De Nicola vs. EIP, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑37/10 P).

Otsus:      Kinnitada Euroopa Investeerimispangale kohtuasjas F-55/08: De Nicola vs. EIP hüvitatavate kohtukulude summaks 6000 eurot.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Institutsiooni poolt teda esindavale advokaadile makstav tasu – Hüvitamise tingimused

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 esimene lõik)

2.      Menetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47;Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikkel 91 punkt b)

1.      Juhul kui hagejalt mõistetakse kas osaliselt või täielikult välja institutsiooni kohtukulud, on viimane kohustatud advokaaditasu tagasisaamise soovi korral tõendama, et see tasu oli menetlusega seotud „vältimatu kulu”. Selles osas võib institutsioon tõendada advokaadi abi kasutamise vajadust, näidates konkreetsemalt ära konjunktuursed ja ajutist laadi põhjused (mis on eelkõige seotud töökoormuse ühekordse tõusuga või harilikult institutsiooni kohtuvaidluses esindavate õigustalituse teenistujate ootamatu töölt eemalejäämisega), mille tõttu ta oli sunnitud advokaadi abi kasutama. Sama kehtib institutsiooni kohta, kes leiab end olukorrast, kus hageja on esitanud väga mahukaid või palju hagisid, ja tõendab, et juhul kui ta ei oleks advokaadi abi kasutanud, oleks ta olnud kohustatud pühendama oma talituste ressursse nendele hagidele ebaproportsionaalses ulatuses.

Seevastu ei saa institutsioon nõuda advokaaditasu täielikku või osalist hüvitamist juhul, kui ta piirdub selgitusega, et otsustas eelarvelistel või organisatsioonilistel kaalutlustel mitte anda oma õigustalitusele avaliku teenistuse kohtuvaidluste haldamise ülesannet. Ehkki institutsioon on vaba niisugust valikut tegema, ei tohiks selle valikuga kaasnevad tagajärjed kohtukulude kaudu langeda teenistujatele; vastasel juhul tekib oht, et sellega kaasneb olukord, kus rikutakse õiguskaitse võrdse kättesaadavuse põhimõtet, mis puudutab ühelt poolt nende institutsioonide töötajaskonda, kelle õigustalitus tagab institutsiooni esindamise liidu kohtus ja teiselt poolt nende institutsioonide töötajaskonda, kes süstemaatiliselt kasutavad advokaadi abi.

(vt punktid 37–39)

2.      Liidu kohus peab määrama kindlaks summa, mille ulatuses saab kohtukulud sisse nõuda poolelt, kellelt need välja mõistetakse. Kohtukulude kindlaksmääramise taotluse üle otsustamisel ei pea arvestama siseriiklikke kehtivaid advokaadi tasumäärasid ega mis tahes selle kohta sõlmitud kokkulepet huvitatud poole ja tema esindajate või nõustajate vahel.

Tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel tuleb kohtul vabalt hinnata juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eesmärki ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi menetluses. Kohus peab hüvitatava tasusumma kinnitamisel samuti arvesse võtma selle poole maksevõimet, kellelt kohtukulud välja mõisteti, et ei riivataks ebaproportsionaalselt kõnesoleva poole õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mille näeb ette põhiõiguste harta artikkel 47. Viimaks ei või asjaomasele institutsioonile hüvitatava advokaaditasu summat hinnata, jättes tähelepanuta töö, mida selle institutsiooni talitused tegid enne Avaliku Teenistuse Kohtusse pöördumist.

Kuna hagi vastuvõetavus sõltub kaebuse esitamisest ja selle rahuldamata jätmisest ametisse nimetava asutuse poolt, tegelevad institutsiooni talitused vaidluse lahendamisega põhimõtteliselt juba enne selle Avaliku Teenistuse Kohtusse jõudmist. Sellest tuleneb, et kohtuasjades, kus institutsioon kasutab advokaadi abi, tuleb menetluse jaoks objektiivselt võttes vältimatuks töötundide koguarvuks pidada põhimõtteliselt kolmandikku sellest tundide arvust, mida advokaat oleks vajanud, kui ta ei oleks saanud toetuda varem institutsiooni õigustalituse poolt ära tehtud tööle.

Selleks suhtarvuks võib kinnitada ka suurema protsendi ja seda eelkõige juhul, kui institutsioon on suure hulga ilmselgelt kuritarvituslikke hagisid esitanud hagejaga seoses olukorras, kus ta peab usaldama neist hagidest kas kõik või osa advokaadi hoolde (sh kohtueelses menetluses), et vältida oma õigustalituse ressursside ebaproportsionaalset rakendamist.

(vt punktid 40–43)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 9. september 2002, kohtuasi T‑182/00 DEP: Pannella vs. parlament (punktid 28 ja 29).