Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE
esitatud 6. detsembril 2018(1)
Kohtuasi C‑596/17
Japan Tobacco International SA,
Japan Tobacco International France SAS
versus
Premier ministre,
Ministre de l’Action et des Comptes publics,
Ministre des Solidarités et de la Santé
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/64/EL – Tubakatoodete aktsiis – Artikli 15 lõige 1 – Jaemüügi maksimumhindade vaba määramine – Liikmesriigi õigusnormid, millega on tootjale ja importijale pandud kohustus määrata iga tubakatoote ühtne jaemüügihind, mida väljendatakse 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana, ilma, et seda võiks muuta sõltuvalt tooteühikute kogusest tarbijapakendis
I. Sissejuhatus
1. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 2011/64/EL, tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta(2), artikli 15 tõlgendamist koosmõjus selle direktiivi artiklitega 2–5.
2. Taotlus seondub Prantsusmaa asutuse poolt tegevuslubasid omavatele tubakatoodete tarnijatele ja tootjatele saadetud ning Prantsusmaa emamaal tubakatoodete jaemüügihindade kinnitamist puudutava kahe kirja teatud sätete tühistamiseks esitatud kaebusega. Vastavalt neile kirjadele, milles korratakse üldise maksuseadustiku (code général des impôts) artikli 572 sätteid, määravad need ettevõtjad iga üksiku tubakatoote jaemüügihinna vabalt ja see tuleb väljendada 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana. Sellise süsteemi tagajärjel jääb toote ühikuhind samasuguseks, sõltumata toote kogusest pakendis, milles toodet tarbijale müügiks pakutakse. Niisiis ei saa tootjad ja importijad selliste toodete jaemüügihindu muuta sõltuvalt sellest, millises tarbijapakendis neid müüakse.
3. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline liikmesriigi õigusnorm nagu üldise maksuseadustiku artikkel 572, kuivõrd see toob kaasa eelnimetatud tagajärje, on kooskõlas direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1. Selle sätte kohaselt võivad tootjad või importijad vabalt määrata oma toote jaemüügi maksimumhinna, mille alusel arvutatakse proportsionaalne aktsiis, millega tubakatooted maksustatakse.
4. Leian oma analüüsi tulemusena, et selline liikmesriigi õigusnorm ei ole nimetatud direktiivi artikli 15 lõikega 1 vastuolus.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5. Direktiivi 2011/64 artikli 1 kohaselt kehtestatakse selles direktiivis „liikmesriikide tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoneerimise põhialused“.
6. Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi mõistes on tubakatooted:
a) sigaretid;
b) sigarid ja sigarillod;
c) suitsetamistubakas:
i) sigarettideks keeratav peeneks lõigatud valmistubakas,
ii) muu suitsetamistubakas.
7. Sigarettide, sigarite ja sigarillode ning suitsetamistubaka mõisted on defineeritud vastavalt direktiivi artiklites 3, 4 ja 5.
8. Direktiivi artikli 15 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Liidu tootjad, nende ühenduses asuvad müügiesindajad või volitatud esindajad ja kolmandatest riikidest tubakat importivad isikud võivad vabalt määrata oma toodete jaemüügi maksimumhinnad igas liikmesriigis, kus nende tooted on tarbimiseks kättesaadavad.
Esimeses lõigus sätestatu ei takista siiski hinnataseme kontrolli ja fikseeritud hindasid käsitlevate siseriiklike õigusaktide rakendamist, tingimusel et see on kooskõlas liidu õigusaktidega.“
B. Prantsuse õigus
9. Üldise maksuseadustiku artikli 572 redaktsioonis, mis tuleneb 26. jaanuari 2016. aasta seadusest tervishoiusüsteemi uuendamise kohta (loi du 26 janvier 2016 de modernisation du système de santé) on sätestatud:
„Toote jaemüügihind, mida väljendatakse 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana, on ühtne kogu territooriumil ning selle määrab tegevusluba omav tarnija või tootja vabalt. Seda kohaldatakse, kui see on riiginõukogu [Conseil d’État] dekreediga kindlaksmääratud tingimustel tervishoiu ja eelarve eest vastutavate ministrite ühise otsusega kinnitatud. Hinda ei kinnitata, kui see on madalam omahinna ja kõigi maksude summast.
[…]“.
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus
10. Äriühingud Japan Tobacco International SA ja Japan Tobacco International France SAS (edaspidi koos „Japan Tobacco äriühingud“) esitasid 30. septembril 2016 ja 20. jaanuaril 2017 Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebused, milles paluvad pädevuse ületamise tõttu tühistada kahe, vastavalt 6. aprilli 2016 ja 22. novembri 2016 kuupäevi kandva ja Prantsusmaa asutuse poolt tegevusluba omavatele tubakatoodete tarnijatele ja tootjatele saadetud kirja teatud sätted. Neis kirjades kajastatakse Prantsusmaa emamaal tubakatoodete jaemüügihindade kinnitamise korda, nagu see on sätestatud üldise maksuseadustiku artiklis 572.
11. Selle sättega pannakse tootjatele ja tarnijatele kohustus määrata igale oma tubakatootele ühtne jaemüügihind, mida väljendatakse 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana, sõltumata toote kogusest pakendis. 22. novembri 2016. aasta kirja kohaselt määratletakse toode selles tähenduses tootemargi ja kaubandusliku nimetuse kaudu. Nimetatud reegel, edaspidi „1000 ühiku hinna reegel“ nõuab, et toote hind jääks ühesuguseks ükskõik, millises tarbijapakendis (nii-öelda „kaubaartikkel“) seda müüakse. 1000 ühiku hinna reegli eesmärk on vältida tubaka tarbimise suurenemist, mis võiks kaasneda teatud toodete hinna langemisega, kui need tooted pakendatakse suuremate koguste kaupa.
12. Japan Tobacco äriühingud põhjendavad oma kaebusi muu hulgas väitega, et vaidlustatud kirjade aluseks olev üldise maksuseadustiku artikkel 572 on vastuolus direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikes 1 sätestatud jaemüügi maksimumhindade vaba määramise põhimõttega, kuna see ei võimalda hindade määramisel arvesse võtta selliseid pakendamise maksumuse erinevusi, mis on seotud pakendatavate kogustega.
13. Esiteks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul sellega seonduvalt kahtlus selle direktiivi kohaldamisala osas. Ta toob välja, et kõnealust direktiivi saab selle maksunduslikust eesmärgist lähtudes tõlgendada nii, et see reguleerib tubakatoodete kui aktsiisiga maksustatavate toodete hindu, see tähendab sama direktiivi artiklites 2–5 defineeritud sigarettide, sigarite, sigarillode ja suitsetatava tubaka hindu(3). Direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikest 1 tulenev põhimõte ei kuuluks niisiis kohaldamisele nende toodete tarbijapakendite suhtes. Sellest tulenevalt ei saa 1000 ühiku hinna reegel, mis keelab toodete hinna muutmise sõltuvalt toote kogusest tarbijapakendis, olla selle põhimõttega vastuolus.
14. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) toob aga välja, et kahes liikmesriigi kohustuste rikkumisega seotud kohtuotsuses, mis on tehtud 2002.(4) ja 2010.(5) aastal, leidis Euroopa Kohus, et selle sättega olid vastuolus kaks varasemat üldise maksuseadustiku artikli 572 redaktsiooni, millega oli lisaks 1000 ühiku hinna reeglile kehtestatud tubakatoodete jaemüügi kohustuslike miinimumhindade regulatsioon. Euroopa Kohus leidis, et selline regulatsioon kahjustas vaba konkurentsi, kuna teatud tootjatel ja importijatel ei olnud selle tõttu võimalik teenida kasumit sellelt, et nende toodete omahind oli konkurentide omast madalam. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas need kohtuotsused väljendavad Euroopa Kohtu tahet pidada vaba konkurentsi põhimõtet esimuslikuks direktiivi 2011/64 maksundusliku eesmärgi ees. Samuti küsib ta, kas tubakatoodete hindade määramine sõltuvalt nende pakendamisest kuulub selle direktiivi artiklites 2–5 sätestatud definitsioonidest hoolimata nimetatud määruse artikli 15 lõikega 1 tootjatele ja importijatele tagatud hindade määramise vabaduse kohaldamisalasse.
15. Teiseks, kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas üldise maksuseadustiku artikkel 572, mille kohaselt ei ole ettevõtjatel võimalik oma toodete jaemüügihindu muuta sõltuvalt toote kogusest pakendis, on kooskõlas direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1. Sellega seonduvalt rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 1000 ühiku hinna reegel ei keela neil kinnitamiseks esitatavates hindades üldiselt kajastada ükskõik millest tingitud omahindade erinevusi, vaid keelab üksnes hindade muutmise sõltuvalt pakendi suurusest.
16. Selles olukorras otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2011/64] tuleb selle direktiivi artiklites 2, 3 ja 4 sätestatud tubakatoodete mõistetest lähtudes tõlgendada nii, et see direktiiv reguleerib ka pakendatud tubakatoodete hinda?
2. Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, kas [direktiivi 2011/64] artiklit 15 tuleb osas, milles on sätestatud tubakatoodete hindade vaba kindlaksmääramise põhimõte, tõlgendada nii, et sellega on keelatud nende toodete hinna 1000 ühiku või 1000 grammi kohta kindlaksmääramise reegel, mille tagajärjel on tubakatoodete tootjatel keelatud oma hindu muuta lähtudes võimalikest erinevustest nende toodete pakendi maksumuses?“
17. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Japan Tobacco äriühingud, Prantsusmaa, Itaalia ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon.
18. Japan Tobacco äriühingute, Prantsusmaa valitsuse ja komisjoni esindajad osalesid kohtuistungil, mis toimus 5. septembril 2018.
IV. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
1. Eelotsuse küsimuste ulatus
19. Nende kahe küsimusega, mida ma käsitlen koos, soovib Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ennekõike teada, kas direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1 on kooskõlas selline liikmesriigi õigusnorm nagu üldise maksuseadustiku artikkel 572, mis paneb tootjatele ja importijatele kohustuse väljendada iga oma toote jaemüügihind 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana ning ei võimalda neil seetõttu hindu muuta sõltuvalt sellest, kui suur on toote kogus erinevates pakendites, milles neid tooteid tarbijale müügiks pakutakse.
20. Esimese küsimuse sõnastuse kohaselt küsib see kohus Euroopa Kohtult, kas see direktiiv reguleerib pakendatud tubakatoodete hindade määramist. Nagu eelotsusetaotlusest tuleneb, puudutab see küsimus konkreetsemalt kõnealuse direktiivi artikli 15 lõikes 1 sätestatud tootjate ja importijate poolt oma toote jaemüügi maksimumhinna vaba määramise põhimõtte ulatust.
21. Ühelt poolt, nagu leiavad kõik huvitatud isikud peale Japan Tobacco äriühingute, võiks selle sättega tootjatele ja importijatele antud vabaduse esemeks olla vabadus määrata jaemüügihind „oma toodetele“, mille all peetakse silmas konkreetset marki ja tüüpi tubakatoodet, mis vastab mõnele kõnealuse direktiivi artiklites 2–5 sätestatud definitsioonile, sõltumata selle toote kogusest pakendis (näiteks üks sigaret, mille mark on X ja tüüp Y).(6)
22. Teiselt poolt võiks aga, nagu väidavad Japan Tobacco äriühingud, mõistet „oma toode“ tõlgendada nii, et see tähistab sellise toote konkreetset tarbijapakendit (näiteks sigaretipakk, kus on 20, 25 või 30 sigaretti, mille mark on X ja tüüp Y). Sel juhul tagab direktiivi 2011/64 artikli 15 lõige 1 tootjatele ja importijatele niisiis vabaduse määrata nende poolt turustatava kaubaartikli jaemüügihind.
23. Teine küsimus on Euroopa Kohtule esitatud üksnes juhuks, kui viimane peab esimesele küsimusele vastates õigeks tõlgendada direktiivi 2011/64 artikli 15 lõiget 1 eelmises punktis nimetatud viisil. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) küsib Euroopa Kohtult, kas sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev 1000 ühiku hinna reegel, on selle sättega vastuolus, kuivõrd ei võimalda tootjatel ja importijatel vabalt määrata erineva suurusega tarbijapakenditele erinevaid hindu.
24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et juhul kui Euroopa Kohus leiab, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 tähenduses peetakse mõiste „tooted“ all silmas tubakatooteid kui selliseid, sõltumata nende kogusest pakendis, siis ei saa üldise maksuseadustiku artikkel 572 seda sätet rikkuda. See on nii seetõttu, et ka üldise maksuseadustiku artikli 572 sõnastusest tuleneb, et selliselt määratletud toodete hinnad on vabalt määratavad.
25. Jagades küll viimati nimetatud seisukohta, täpsustan mõlemat eelotsuse küsimust puudutavas ühises käsitluses, miks sellised liikmesriigi õigusnormid nagu üldise maksuseadustiku artiklis 572 sätestatud 1000 ühiku hinna reegel, ei piira isegi mitte kaudselt direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1 tagatud vabadust. Iseäranis oluline on selgitada, mille poolest erinevad sellised õigusnormid üldise maksuseadustiku artikli 572 varasematest redaktsioonidest, mida Euroopa Kohus pidas seda vabadust piiravateks.(7)
2. Eelotsuse küsimustega seotud põhikohtuasjas vaidluse all olevate liikmesriigi õigusnormide mõju
26. Sissejuhatuseks näib mulle tarvilik rõhutada, et kuigi üldise maksuseadustiku artiklil 572 on mitu erinevat tubakatoodete tootjate ja importijate äritegevust piiravat mõju, puudutab käesolev eelotsusetaotlus vaid ühte neist. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) küsib Euroopa Kohtult, kas see liikmesriigi säte on direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1 vastuolus üksnes osas, milles paneb neile ettevõtjatele kohustuse väljendada oma toodete jaemüügihind 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinna, kuna see hind jääb samaks olenemata sellest, mitu tooteühikut on pakendis, milles see toode lubatakse tarbimisse.
27. Seevastu ei puuduta eelotsuse küsimused seda, kas üldise maksuseadustiku artikkel 572 on hindade vaba määramise põhimõttega kooskõlas, kuivõrd lisaks kehtestatakse esiteks nõue, et toote jaemüügihind peab olema ühtne kogu Prantsusmaa emamaa territooriumil, teiseks kehtestatakse jaemüügi miinimumhind(8) ning kolmandaks ei võimalda see tootjatel ja importijatel haldusorgani poolt kinnitatud hinda ei suurendada ega vähendada.
28. Oma seisukohtades kritiseerivad Japan Tobacco äriühingud seda sätet ka eelviidatud kolme mõjuga seonduvalt. Iseäranis leiavad nad, et üldise maksuseadustiku artikkel 572 on hindade vaba määramise põhimõttega vastuolus seetõttu, et selle sätte kohaselt kehtestatud jaemüügihind ei ole pärast kinnitamist mitte üksnes miinimum-, vaid samas ka maksimumhind ning seega fikseeritud edasimüügihind.
29. Vältimaks mis tahes sellega seonduvat segadust, märgin esmalt, et see hinnapoliitikaga seonduv üldise maksuseadustiku artikli 572 aspekt on direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 seisukohast asjassepuutumatu. Nagu tagapool viidatud kohtupraktikast(9) nähtub, nõuab see säte üksnes seda, et tootjad või importijad saaksid vabalt määrata oma toodete jaemüügi maksimumhinna, kuivõrd see on väärtuselise aktsiisi arvutamise aluseks. Selle sättega ei ole vastuolus liikmesriigi norm, mille kohaselt peavad tootjad ja importijad lähtuma sellisest fikseeritud hinnast, mille nad on ise vabalt määranud.
30. Euroopa Kohus on sellega seoses sedastanud, et hinnapoliitika ei ole direktiiviga 2011/64 vastuolus, kui see ei lähe vastuollu direktiivi eesmärkidega, eelkõige eesmärgiga välistada samasse rühma kuuluvate eri tubakatoodete kategooriate konkurentsi moonutamine(10).
31. Seda arvesse võttes leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Etablissements Fr. Colruyt(11), et kõnealuse direktiivi artikli 15 lõikega 1 ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on jaemüüjatel keelatud tubakatooteid müüa madalama ühikuhinnaga kui hind, mille tootja või importija on näidanud toodetele kinnitatud maksumärgil, tingimusel, et viimased on selle hinna ise vabalt määranud. Euroopa Kohus leidis, et niisugune õigusnorm „ei puuduta […] direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikes 1 nimetatud olukorda“(12).
32. Samamoodi ei keela see säte liikmesriigi õigusnorme, milles nähakse ette kinnitatud ja ühtne jaemüügihind – see tähendab ühel ajal nii maksimum- kui miinimumhinnaks olev fikseeritud hind –, kui selle hinna on tootjad või importijad vabalt määranud.
B. Direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 tõlgendamine
33. Nagu eespool märgitud, palub Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtul otsustada, kas mõiste „oma tooted“ direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 tähenduses tähendab iga üksikut tootjate või importijate poolt turule lastud ning teatud marki ja tüüpi tubakatoodet või iga selliste tubakatoodete tarbijapakendit. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab Euroopa Kohtule selle küsimuse, et võtta seisukoht, kas 1000 ühiku hinna reegel on nimetatud sättega kooskõlas, kuivõrd selle reegli kohaselt ei ole võimalik iga üksiku sellise tubakatoote jaemüügihinda muuta sõltuvalt toote kogusest erinevates pakendites.
34. Kuna direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 sõnastuses kõnealuse väljendi ulatust täpsustatud ei ole, tuleb see välja selgitada, tõlgendades seda sätet nimetatud direktiivi üldise ülesehituse ning nii direktiivi üldise kui ka konkreetse sätte eesmärki silmas pidades(13).
1. Üldisest ülesehitusest lähtuv tõlgendamine
35. Direktiivis 2011/64 sätestatud aktsiisi struktuuri ühtlustamise eesmärgil arvutatakse tubakatoodete suhtes kohaldatava proportsionaalse aktsiisi suurus lähtudes tootjate või importijate iga toote jaemüügi maksimumhinnast, millele viidatakse direktiivi artikli 15 lõikes 1(14).
36. Mulle näib, et selles kontekstis tähendab selles sättes kasutatud mõiste „tooted“, mille jaemüügi maksimumhinna need ettevõtjad vabalt määrama peavad, aktsiisiga maksustatavaid tubakatooteid.
37. Direktiivi 2011/64 artikli 2 lõikes 1 on seejuures täpsustatud, et ühtlustatud aktsiisi kohaldamisalasse kuuluvateks „tubakatoodeteks“ on esiteks sigaretid, teiseks sigarid ja sigarillod ning kolmandaks suitsetatav tubakas. Direktiivi artiklites 3–5 on need kolm tubakatoodete liiki defineeritud nende omaduste ja kasutusviiside kaudu(15). Neis definitsioonides viidatakse üksnes „esmasele“ pakendile, mis võimaldab tubaka tarbimist(16), eristamata tubakatooteid nende „välise“ pakendi järgi(17).
38. Tubakatoodete välispakendite suhtes kohaldatakse seevastu, nagu ka Prantsusmaa valitsus ja komisjon esile tõid, direktiivis 2014/40 sätestatud ühtlustamismeetmeid. Selle direktiivi artikli 2 lõikes 4 on defineeritud mõiste „tubakatooted“. Mõisted „sigaret“ ja „sigar“ on selle artikli punktides 10 ja 11 defineeritud viitega direktiivi 2011/64 artiklile 3 ja artikli 4 lõikele 1. Neid mõisteid eristatakse mõistest „tarbijapakend“, mis on direktiivi 2014/40 artikli 2 punktis 30 defineeritud kui „kõige väiksem turuleviidava tubaka- või seonduva toote üksikpakend“. Seejuures on nimetatud direktiivi artikli 14 lõikes 1 reguleeritud teatud tubakatoodete puhul nende minimaalne hulk tarbijapakendis.
39. Nii nagu direktiivi 2011/64 sätted ühtlustatud aktsiisi arvutamise kohta, ei viita tarbijapakendile, milles tubakatooteid müüakse, ka selle direktiivi artiklid 2–5.
40. Sigarettide puhul maksustatakse need selle direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt tollimaksu sisaldava jaemüügi maksimumhinna põhjal arvestatava väärtuselise aktsiisiga ning tooteühikult arvestatava eriaktsiisiga. Vastupidi Japan Tobacco äriühingute poolt väidetule, ei viita mõiste „jaemüügi maksimumhind“, vastandina mõistele „tooteühik“, selles kontekstis kuidagi tarbijapakendile. Mõisted „jaemüügi maksimumhind“ ja „tooteühik“ erinevad sel määral, et esimese alusel määratakse kindlaks maksubaas, mida maksustatakse proportsionaalse aktsiisiga, mille puhul kohaldatakse kõigi sigarettide hinna suhtes ühesugust maksumäära, samas kui teise alusel arvutatakse eriaktsiis, mille summa on kõigi sigarettide jaoks ühesugune(18).
41. Nagu ka Prantsusmaa valitsus märgib, ei ole sigaretipakk ühegi direktiivi 2011/64 sätte kohaselt aktsiisisumma ühe või teise komponendi arvutamise aluseks olevaks ühikuks. Veelgi enam, kuivõrd need komponendid peavad olema ühesugused kõigi sigarettide jaoks, siis ei saa väärtuselise aktsiisi määr ja eriaktsiisi summa varieeruda lähtuvalt toote kogusest tarbijapakendis.
42. Minu meelest leiavad Japan Tobacco äriühingud samuti ekslikult, et direktiivi 2011/64 artikli 8 lõikes 2 ja artiklis 10 kasutatud mõistel „kaalutud keskmine jaemüügihind“ oleks kasulik mõju vaid juhul, kui sigareti ühikuhind võiks paki suurusest sõltuvalt varieeruda. Seda mõistet kasutatakse tõepoolest selleks, et määrata kindlaks eriaktsiisi osakaal kogu maksukoormusest ning sigarettide minimaalne üldine aktsiis. Seejuures arvutatakse „kaalutud keskmine jaemüügihind“ kõigi tarbimisse lubatud sigarettide (kõik margid kokku) koguväärtuse alusel, jagades jaemüügihinna, mille hulka arvatakse kõik maksud, eelmisel kalendriaastal tarbimisse lubatud sigarettide koguarvuga. Niisiis ei sõltu selle mõiste kasulik mõju mingil moel sellest, kas sama sigareti hind võib erineda sõltuvalt sellest, millises tarbijapakendis seda müügiks pakutakse.
43. Direktiivi 2011/64 artikli 14 lõike 1 kohaselt maksustatakse muud tubakatooted peale sigarettide aktsiisiga, mis võib olla väärtuseline aktsiis (mis arvutatakse toote vabalt määratud maksimaalse jaemüügihinna alusel), koguseline maks (väljendatuna summana kilogrammi kohta või sigarite ja sigarillode puhul kindla ühikute arvu kohta) või nende kahe kombinatsioon. Ka selles kontekstis ei ole tarbijapakend aktsiisi arvutamise aluseks olevaks asjaoluks.
44. Lisaks on selles sättes täpsustatud, et väärtuselise aktsiisi või kombineeritud süsteemi puhul võivad liikmesriigid kehtestada minimaalse aktsiisisumma, samas kui selle artikli lõikes 2 on sätestatud teatud miinimummäärad või -summad, millega üldine aktsiis peab vähemalt võrdne olema. Vastavalt nimetatud artikli lõikele 3 kehtivad need määrad või summad kõigi asjasse puutuvasse tubakatoodete rühma kuuluvate toodete suhtes(19) ilma, et iga rühma piires tehtaks vahet, lähtudes iseäranis sellest, millises pakendis toode on. Nagu ka Prantsusmaa valitsus väitis, eeldab see säte, et aktsiisi miinimummäärad ja -summad ei saa varieeruda sõltuvalt sellest, millises pakendis konkreetsesse gruppi kuuluvaid tooteid müügiks pakutakse.
45. Kõik need kaalutlused näitavad, et ühtlustatud aktsiisiga maksustatavateks tubakatoodeteks ei ole mitte tubakatoodete tarbijapakendid, vaid sigaretid, sigarid, sigarillod ja suitsetatav tubakas, nagu need on defineeritud direktiivi 2011/64 artiklites 2–5, ning sõltumata nende kogusest pakendis.
46. Minu hinnangul piiritleb ühtlustatud aktsiisi eseme selline määratlus ka selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 kasutatud mõiste „toode“. Kuivõrd väärtuselise aktsiisi arvutamise aluseks on tootjate ja importijate iga toote jaemüügi maksimumhind, mille nad ise vabalt määravad, peetakse nende toodete all silmas tubakatooteid, mis vastavad eelmises punktis toodud definitsioonidele.
47. Selle tõlgenduse kohaselt, mida mina toetan, puudutab see säte üksnes ettevõtjate vabadust määrata oma konkreetset marki ja tüüpi sigarettide, sigarite ja sigarillode ühikuhind või suitsetatava tubaka hind massiühiku kohta, tagamata neile õigust neid hindu muuta sõltuvalt toote kogusest pakendis, milles neid tooteid müügiks pakutakse.
48. Direktiivi üldine ja konkreetselt selle artikli 15 lõike 1 eesmärk toetavad seda tõlgendust.
2. Teleoloogiline tõlgendamine
49. Nagu artiklis 1 sätestatud, on direktiivi 2011/64 eesmärk kehtestada liikmesriikide tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoneerimise põhialused. Nagu direktiivi põhjenduses 9 märgitud, on selle harmoneerimise eesmärk nimelt „[vältida] samasse rühma kuuluvate eri tubakatoodete kategooriate konkurentsi moonutamist maksustamisel ja ava[da] liikmesriikide turud“. Direktiivi põhjenduse 10 kohaselt „[k]onkurentsist tulenevad nõuded eeldavad kõikide tubakatoodete rühmade vabalt kujunenud hindade süsteemi“.
50. Seda silmas pidades on kohtupraktika kohaselt direktiivi 2011/64 artikli 15 lõike 1 eesmärk esiteks kindlustada, et tubakatoodete aktsiisi proportsionaalse arvutamise aluste määratlemine, st nende toodete jaemüügi maksimumhinna määramine, toimuks kõigis liikmesriikides samadest põhimõtetest lähtudes. Teisalt on selle sätte eesmärk kaitsta ülalnimetatud ettevõtjate vabadust, mis võimaldab neil tegelikult saada võimalikust madalamast omahinnast tuleneva konkurentsieelise selleks, et pakkuda atraktiivsemat jaemüügihinda(20).
51. Liiati on Euroopa Kohus täpsustanud, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõige 1 viitab tubaka maksustamise mehhanismi raames, et tootja või importija poolt määratud ja ametiasutuse poolt kinnitatud toote hind kehtib maksimumhinnana, mida tuleb sellisena järgida turustamise igas etapis kuni tarbijale müümiseni. See reegel võimaldab vältida seda, et kõnealuse hinna ületamisega kahjustatakse maksutulude terviklikku laekumist(21). See tagab, et tootjad ja importijad ei deklareeri maksu sissenõudmise ajal maksukoormuse vähendamise eesmärgil madalamat hinda kui see, millega tooteid hiljem müüakse(22).
52. Nende eesmärkide saavutamiseks on minu meelest vaja üksnes seda, et ettevõtjad saaksid vabalt määrata tarbijale müügiks pakutava konkreetset marki ja tüüpi sigarettide, sigarite ja sigarillode ühikuhinna või suitsetatava tubaka massiühiku hinna. See ei eelda, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et lisaks on nõutav, et viimased saaksid muuta iga oma toote jaemüügihinda sõltuvalt toote kogusest pakendis, milles neid tooteid müügiks pakutakse.
53. Mis puudutab konkreetselt vaba konkurentsiga seotud eesmärki, siis on Euroopa Kohus rõhutanud, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikes 1 on sätestatud, et tootjad ja importijad võivad määrata vabalt oma toodete jaemüügi maksimumhinna, „et oleks tagatud nende tegelik konkurents“ (kohtujuristi kursiiv)(23). Jaemüügi maksimumhinna vaba määramise põhimõte tagab niisiis, et direktiiviga 2011/64 ette nähtud maksustamissüsteem ei too kõrvalmõjuna kaasa konkurentsi moonutamist ja kaupade vaba liikumise piiramist.(24)
54. Mulle näib, et selles kontekstis on konkurentsieeliseks, mida kaitsta tuleb, mis tahes omahinnaga seonduv eelis, mis ühel tootjal või importijal on teiste tootjate ja importijate ees(25). Selle all ei peeta silmas konkurentsieelist, mille annab mingisugune teatud marki ja tüüpi tubakatoote teatud tarbijapakend sama ettevõtja poolt müüdava samasuguse tubaka teistsuguse tarbijapakendi ees.
55. Seda tõlgendust ei väära kohtuotsused, kus Euroopa Kohus tuvastas varem mitmes liikmesriigis, sealhulgas Prantsusmaal kehtinud tubakatoodete jaemüügi kohustusliku miinimumhinna regulatsioonide vastuolu hindade vaba määramise põhimõttega(26).
56. Euroopa Kohus leidis 27. veebruari 2002. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa(27), et üldise maksuseadustiku artikli 572 redaktsioon, mis kehtis enne põhikohtuasjas vaidluse all olevat, oli vastuolus direktiivi 95/59/EÜ(28) artikli 9 lõikega 1 (mille sisu võeti üle direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikesse 1). Võrreldes käesoleval juhul kohaldamisele kuuluva üldise maksuseadustiku artikliga 572 oli selles varasemas redaktsioonis sätestatud täiendav piirang, mis seisnes selles, et sigarettide kategooriasse kuuluva sama marki toote 1000 tooteühiku hind ei võinud pakendamise viisist ja tarbijapakendist sõltumata olla madalam selle tootemargi enim müüdud toote hinnast. Euroopa Kohus leidis, et kõnealuse liikmesriigi õigusnormiga kehtestati tegelikult sigarettide jaemüügi miinimumhind, kuigi see miinimumhind oli määratud vaid kaudselt. Euroopa Kohtu hinnangul piirab avaliku võimu poolt jaemüügi miinimumhinna kehtestamine vältimatult tootjate ja importijate vabadust määrata iga oma toote jaemüügi maksimumhind, kuna ühelgi juhul ei saaks see olla kohustuslikust miinimumhinnast madalam.
57. Euroopa Kohus leidis 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa(29), et üldise maksuseadustiku artikli 572 üks teine varasem sõnastus, millega kehtestati tootjatele ja importijatele sigarettide jaemüügi miinimumhind, mis vastas dekreediga kehtestatud teatud protsendimäärale sigarettide keskmisest turuhinnast, oli samuti hindade vaba määramise põhimõttega vastuolus. Sellise regulatsiooni korral oli võimalik, et konkureerivate toodete hinnaerinevused kaotatakse ja hinnad ühtlustatakse kõige kallima toote hinna järgi. Seeläbi kahjustas selline regulatsioon tootjate ja importijate vabadust määrata ise oma toodete jaemüügi maksimumhind. Samal päeval kritiseeris Euroopa Kohus ka Austrias ja Iirimaal kehtestatud sarnaseid regulatsioone(30) ning samal aastal Itaalias kehtestatud kohustusliku miinimumhinna regulatsiooni.(31)
58. Euroopa Kohus täpsustas neis neljas 2010. aastal tehtud kohtuotsuses, et hindade vaba määramise põhimõttega oleks seevastu kooskõlas miinimumhindade süsteem, mille puhul oleks kõikidel juhtudel välistatud teatud tootjate või importijate jaoks nende toodete madalamast omahinnast tuleneda võiva konkurentsieelise kahjustamine ja sellest tulenevalt konkurentsi kahjustamine(32).
59. Käesoleval juhul leiavad Japan Tobacco äriühingud, et 1000 ühiku hinna reegli mõju on samasugune nagu sellisel miinimumhinna süsteemil, mille Euroopa Kohus 27. veebruari 2002. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa hukka mõistis(33). Viimaste hinnangul on tootja või importija sunnitud valima iga teatud marki ja teatud kaubandusliku nimetusega tootele hinnaks ühe selle toote tarbijapakendi hinna ning juhinduma sellest hinnast ühtmoodi kõigi nimetatud toote tarbijapakendite puhul. Seetõttu nullitakse ära konkurentsieelis, mis sellel ettevõtjal võiks olla tulenevalt suuremat tubakatoodete kogust sisaldavate tarbijapakendite madalamast omahinnast. See takistab tõesti tarbijate suunamist nende toodete juurde, mille ühikuhind on madalam tulenevalt sellest, et nad on pakendatud suuremate koguste kaupa.
60. Need argumendid mind ei veena.
61. Tuletan sellega seoses meelde, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikega 1 taotletav eesmärk ei hõlma iga tootja või importija võimalust saada kasu madalamast omahinnast seoses oma toodete pakendamisega suuremate koguste kaupa, et suunata nõudlust suurematele pakkidele, milles tema vastavat marki ja tüüpi tubakatooteid müüakse. Oluline on vaid see, et ettevõtja saaks kasutada võimalikku konkurentsieelist, mis on seotud sellega, et tema toote omahind on madalam konkurentide omast(34).
62. Seda konkurentsieelist ei muudaks olematuks selle sätte tõlgendamine nii, et tootjatele ja importijatele ei ole tagatud vabadust määrata oma tubakatoodetele erinevaid hindu sõltuvalt toote kogusest pakendis ning et selline liikmesriigi regulatsioon nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev 1000 ühiku hinna reegel on lubatav.
63. Nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus esile toob, on sellest reeglist tulenevaks ainsaks piiranguks see, et sama marki ja sama kaubandusliku nimetusega toote puhul ei saa deklareerida erinevat jaemüügihinda sõltuvalt sellest, millises pakendis seda müügiks pakutakse. Asjasse puutuval tootjal või importijal on jätkuvalt vabadus määrata selle toote 1000 tooteühiku või 1000 grammi hind ilma, et enimmüüdud paki hind seda piiraks. 1000 ühiku hinna reegel ei piira tootjate ja importijate võimalusi üldiselt kajastada oma toodete jaemüügihindades konkurentide vastavate toodete omahindadega võrreldes võimalikke madalamaid omahindu.
64. Ühe konkreetset marki ja tüüpi sigareti, sigari või sigarillo hinnas ja suitsetatava tubaka massiühiku hinnas, mille need ettevõtjad vabalt määravad, sisaldubki üks osa kõigi vastavat marki ja tüüpi toodete kogu omahinnast. See hõlmab tootmiskulude hulka kuuluvaid pakendamise kulusid, mis on üheks osaks omahinnast. Nagu komisjon rõhutas, hõlmab tootjate ja importijate vabadus määrata iga oma tubakatoote ühikuhind ka vabadust kajastada selles hinnas oma valitud ulatuses ja oma metoodikast lähtudes kulusid, mis seonduvad erinevate pakenditega, milles neid tooteid turustatakse.
65. Need ettevõtjad võivad näiteks otsustada määrata ühele teatud marki ja tüüpi sigaretile hinna, milles kajastub keskmine pakendamiskulu, mis seondub kõigi pakkidega, milles seda sigaretti müüakse. Samuti on neil lubatud määrata hind, mis hõlmab pakendamiskulusid, mis on seotud pakkidega, mille puhul need kulud on suuremad või väiksemad.
66. Seetõttu ei takista 1000 ühiku hinna reegel tootjal või importijal kajastada iga oma tubakatoote hinnas võimalikku konkurentsieelist, mis tuleneb konkurentide omaga võrreldes madalamast omahinnast, sealhulgas madalamast pakendamiskulust. See konkurentsieelis tuleb siiski jagada kõigi konkreetset marki ja tüüpi toote tarbijapakendite vahel.
67. Nende mõttearenduste pinnalt on selge, et sellisel liikmesriigi regulatsioonil nagu 1000 ühiku hinna reegel, ei ole samasugust mõju nagu kohustuslike miinimumhindade süsteemil. Selline regulatsioon ei piira tootjate ja importijate vabadust määrata oma toodete jaemüügi maksimumhind ega kahjusta seetõttu nende ettevõtjate vahelist tõhusat konkurentsi.
3. Kokkuvõtvad märkused
68. Kõike eelnevat arvesse võttes leian, et direktiivi 2011/64 artikli 15 lõikes 1 sätestatud vabaduse sisuks on see, et tootjad ja importijad saavad määrata jaemüügi maksimumhinna igale oma tubakatootele, mis kuulub aktsiisiga maksustamisele. Nendeks toodeteks on konkreetset marki ja tüüpi sigaretid, sigarid, sigarillod ja suitsetatav tubakas, sõltumata sellise toote kogusest pakendis.
69. Sellest järeldub, et selle sättega ei ole vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu üldise maksuseadustiku artikkel 572, milles on sätestatud, et iga teatud marki ja tüüpi toote hind, mille ettevõtjad vabalt määrata saavad, tuleb väljendada 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana ning seetõttu ei saa varieeruda sõltuvalt toote kogusest tarbijapakendites, milles neid tooteid tarbijale müügiks pakutakse.
70. Ammendavuse huvides täpsustan, et see järeldus ei anna vastust küsimusele, kas direktiivi 2011/64 artikli 15 lõige 1, mis seda ei keela, ka nõuab, et iga toote jaemüügi maksimumhind, mis on väärtuselise aktsiisi arvutamise aluseks, oleks tooteühiku (või massiühiku) kohta ühesugune, sõltumata sellest, milline on toote kogus pakendis, milles seda müügiks pakutakse, nagu väidavad Itaalia valitsus ja komisjon(35).
71. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, mis võimaldab tal põhikohtuasja lahendada, piisab kui selgitada, et see säte ei taga tootjatele ja importijatele vabadust muuta oma toodete hindu sõltuvalt toote kogusest pakendis ning niisiis ei ole sellega vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis niisuguse muutmise välistavad. Analüüsida ei ole vaja seda, kas direktiivist 2011/64 tulenevat aktsiisi struktuuri harmoneerimist silmas pidades jääb liikmesriikidele õigus lubada neil ettevõtjatel määrata iga oma toote puhul mitu erinevat aktsiisi arvutamise aluseks olevat jaemüügi maksimumhinda sõltuvalt sellest, milline on toote kogus pakendis, milles seda müügiks pakutakse.
V. Ettepanek
72. Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
Nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta artikli 15 lõikega 1 ei ole vastuolus selline liikmesriigi säte nagu põhikohtuasjas käsitletav, milles on ette nähtud, et tootjad ja importijad määravad vabalt iga oma konkreetset marki ja tüüpi tubakatoote jaemüügi maksimumhinna, mida väljendatakse 1000 tooteühiku või 1000 grammi hinnana ja mida ei saa muuta sõltuvalt toote sisaldusest tarbijapakendis, milles konkreetseid tooteid tarbijale müügiks pakutakse.