Language of document :

Carlo Tognoli jt 12. septembril 2020 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 3. juuli 2020. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-395/19, T-396/19, T-405/19, T-408/19, T-419/19, T-423/19, T-424/19, T-428/19, T-433/19, T-437/19, T-443/19, T-455/19, T-458/19–T-462/19, T-464/19, T-469/19 ja T-477/19: Tognoli jt versus parlament

(kohtuasi C-431/20 P)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Carlo Tognoli, Emma Allione, Luigi Alberto Colajanni, Claudio Martelli, Luciana Sbarbati, Carla Dimatore Mario Rigo pärijana, Roberto Speciale, Loris Torbesi Eugenio Melandri pärijana, Luciano Pettinari, Pietro Di Prima, Carla Barbarella, Carlo Alberto Graziani, Giorgio Rossetti, Giacomo Porrazzini, Guido Podestà, Roberto Barzanti, Rita Medici, Aldo Arroni, Franco Malerba, Roberto Mezzaroma (esindajad: advokaadid M. Merola, L. Florio)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellantide nõuded

Tühistada vaidlustatud määrus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse sisuliseks läbivaatamiseks;

mõista parlamendilt välja apellatsiooniastme kohtukulud, jättes Üldkohtu kohtukulude otsustamise edaspidiseks.

Väited ja peamised argumendid

Apellandid paluvad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 256 ja Euroopa Liidu Kohtu kodukorra artikli 56 alusel tühistada Üldkohtu 3. juuli 2020. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-395/19, T-396/19, T-405/19, T-408/19, T-419/19, T-423/19, T-424/19, T-428/19, T-433/19, T-437/19, T-443/19, T-455/19, T-458/19–T-462/19, T-464/19, T-469/19 ja T-477/19, mis tehti teatavaks 3. juulil 2020 ja millega tunnistati nende hagid ilmselgelt vastuvõetamatuteks.

Apellatsioonkaebuse esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusalusel meetmel ei ole õiguslikke tagajärgi ELTL artikli 263 tähenduses. Õiguslik eksimus tulenes sellest, et ei olnud õiguslikku alust järeldamaks, et meede on ajutine, ning ei võetud arvesse meetme õiguslikke tagajärgi selle adressaatidele. Vaidlusalusel meetmel olid tegelikult kohesed õiguslikud tagajärjed apellantidele, riivates suures osas nende õigust pensionile.

Apellatsioonkaebuse teine väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, tõlgendades Üldkohtu kodukorra artiklit 86 vastupidi selle eesmärgile ja tõhususele. Selle normi eesmärk on tegelikult vähendada hagide tarbetut kohtuasjade arvu mitmekordistumist. Lisaks tegi Üldkohus teise vea, tunnistades vastuvõetamatuks nii hagi ja kui selle muutmisdokumendi, võttes sellega paradoksaalselt apellantidelt nende õiguse kohtulikuile kaitsele.

Apellatsioonkaebuse kolmas väide, et Üldkohus rikkus kahte menetlusnormi, mistõttu tuleks kohtumäärus tühistada: poolte vahelise võistlevuse põhimõtte rikkumine ja õigusnormi rikkumine Üldkohtu kodukorra artikli 126 kohaldamisel.

Esimese osas ei antud apellantidele võimalust vastata Euroopa Parlamendi väitele, et nende hagi muutmisdokument vastuvõetamatu. Peale selle läks Üldkohus sellest kaugemale, otsustades, et teine menetlusdokumentide vahetamine polnud vajalik, ega kutsunud pooli kohtuistungile asja arutama, võttes apellantidelt võimaluse väljendada oma seisukohta muutmisdokumendi vastuvõetamatuse küsimuses, vaatamata sellele, et apellandid olid ametlikult seda võimalust taotlenud.

Lisaks näitavad Üldkohtu vastukäivad menetluslikud valikud, et hagi vastuvõetamatus ei olnud kohe selge ja väljaspool kahtlust ehk ilmselge Üldkohtu kodukorra artikli 126 tähenduses. Seega ei olnud selle normi kohaldamiseks ette nähtud nõuded täidetud.

____________