AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(teine koda)

17. veebruar 2011

Kohtuasjas F‑119/07

Guido Strack

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Lepitusmenetlus – Isikut kahjustav meede – Personalieeskirjade artikkel 73 – Tervisliku seisundi stabiliseerumine – Esialgne hüvitis

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles G. Strack palub esiteks tühistada komisjoni keeldumine kohaldada lepitusmenetlust ja maksta hagejale Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 19 lõike 4 alusel esialgset hüvitist ning tühistada ametisse nimetava asutuse 20. juuli 2007. aasta otsus, millega hageja kaebus rahuldamata jäeti; teiseks mõista komisjonilt varalise ja mittevaralise kahju ning hageja tervisele tekitatud kahju hüvitamiseks hageja kasuks välja kahjuhüvitis, millele lisandub viivitusintress.

Otsus:      Tühistada komisjoni 26. veebruari 2007. aasta otsus, milles keelduti hagejale maksmast ühiseeskirjade artikli 19 lõike 4 kohast esialgset hüvitist. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja pool hageja kohtukuludest. Jätta pool hageja kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Vaidlustatav akt – Lepitusmenetluse alustamisest keeldumise peale esitatud hagi – Väljajätmine

(ELTL artikkel 263)

2.      Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus

(Personalieeskirjad, artikkel 24)

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetus‑ ja kutsehaiguskindlustus – Töövõimetus – Hüvitis – Õigus hüvitise väljamaksmisele – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikli 73 lõike 2 punkt c; õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artiklid 18–20)

1.      Tühistamishagi ei ole vastuvõetav osas, milles see on esitatud kostja keeldumise peale alustada lepitusmenetlust.

Lepitusmenetlus on vabatahtlik vaidluste lahendamise kord, mille konkreetne eesmärk on anda pooltele võimalus lahendada vaidlus kohtuväliselt. Järelikult, isegi kui ühe poole keeldumine sellises menetluses osaleda võib vastaspoole huve kahjustada, eviks niisuguse keeldumise tühistamine üksnes hüpoteetilist huvi, kuna sellise tühistamisega ei saaks asjaomast poolt sundida lepitusmenetlusega nõustuma.

(vt punktid 65 ja 66)

2.      Hoolitsemiskohustusest tulenev vastutus on oluliselt suurem, kui tegemist on sellise ametniku olukorraga, kelle puhul on selgunud, et tal esinevad vaimse tervise häired. Taolisel juhtumil peab administratsioon selle isiku taotlused eriti avatud meelel läbi vaatama. Eriti oluline on see eelkõige siis, kui ametniku tervisliku seisundi halvenemist ei ole vaidlustatud ja tema tervislikku seisundit jälgiv psühhiaater juhib administratsiooni tähelepanu asjaolule, et meditsiinilisest seisukohast on vaja kiiresti võtta meetmeid selleks, et konflikti tekitanud olukordadele lahendus leida ja need lõpetada.

(vt punkt 85)

3.      Personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis c sätestatud püsiva osalise töövõimetuse hüvitise saamise õigus tekib alles pärast tervisliku seisundi stabiliseerumist, mis tähendab tervislikku seisundit, mille puhul on kannatanu vigastused kindlaks määratud sel moel, et vigastustest paranemine või nende leevendamine ei ole enam tõenäoline ja ravi sisuliselt ei jätkata, kui see ei ole mõeldud seisundi halvenemise ärahoidmiseks.

Ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 19 lõikes 4 on aga ette nähtud õigus saada esialgset hüvitist just nimelt põhjusel, et personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis c sätestatud hüvitist makstakse alles pärast tervisliku seisundi stabiliseerumist. Esialgse hüvitise määramine eeldab siiski „püsiva töövõimetuse määra vaidlustamata osa” olemasolu.

Juhul kui ametnik esitab esialgse hüvitise taotluse, peab administratsioon ja ametisse nimetav asutus enne taotluse tagasilükkamise otsustamist konsulteerima eelkõige meditsiiniekspertidega, institutsiooni arstiga ja vajadusel arstliku komisjoniga, tuginedes analoogia alusel ühiseeskirjade artiklitele 18−20. Ühiseeskirjade ülesehitusest ja eelkõige artikli 19 lõikest 3 ja artiklist 20 tuleneb, et meditsiinilise hinnangu annavad ainult arstid.

Peale selle, kui administratsioon lükkab esialgse hüvitise taotluse ilma arstiga konsulteerimata tagasi, rikub ta ühiseeskirjade artikli 19 lõiget 4 ja artiklit 20 ning hoolitsemiskohustust. Kui osutatud artikli 19 lõike 4 ja hoolitsemiskohustuse rikkumise tõttu haigus süveneb ja tervisliku seisundi stabiliseerumine aeglustub, tuleb tekitatud kahju hüvitada personalieeskirjade artikli 73 rakendamiseks ette nähtub menetluse raames.

(vt punktid 88, 89, 93, 95 ja 105)

Viited:

Euroopa Kohus: 4. oktoober 1991, kohtuasi C‑185/90 P: komisjon vs. Gill (punkt 24).

Esimese Astme Kohus: 21. mai 1996 kohtuasi T‑148/95: W vs. komisjon (punktid 36 ja 37).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2. mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (punkt 200).