EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(ainukohtunik)

4. juuni 2013

Kohtuasi F‑119/11

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Kodukorra artikli 34 lõige 1 – Faksi teel tähtaegselt esitatud hagiavaldus, mis on allkirjastatud advokaadi allkirjatempliga või on allkirja muul viisil reprodutseeritud – Hilinenult esitatud hagi

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega L. Marcuccio palub eelkõige, et Avaliku Teenistuse Kohus tuvastab õigustühisuse või tühistab Euroopa Komisjoni otsuse, millega jäeti rahuldamata tema 6. septembri 2010. aasta taotlus, ning otsuse, millega jäeti rahuldamata tema 20. märtsi 2011. aasta taotlus, tuvastab 14., 16. ja 19. märtsil 2002 asetleidnud teatud asjaolud, tuvastab nende õigusvastasuse, kohustab komisjoni teatud toiminguid tegema ja mõistab välja tekitatud kahju. Hagiavalduse saatmisele kirja teel eelnes faksi teel 11. novembril 2011 sellise dokumendi saatmine, millele viidati kui hagiavalduse originaali ärakirjale.

Otsus:      Jätta hagi osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Jätta L. Marcuccio kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Administratsiooni aktid – Õiguspärasuse eeldamine – Õigustühine akt – Mõiste – Otsus jätta ametniku kahju hüvitamise nõue rahuldamata – Põhjenduse puudumine – Selle mõiste alt väljajätmine

(ELTL artikkel 288)

2.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Advokaadi omakäeline allkiri – Rangelt kohaldatav oluline vorminõue – Puudumine – Vastuvõetamatus

(Euroopa Kohtu kodukord, artikli 19 kolmas lõik, artikli 21 esimene lõik ja artikli 32 esimene lõik ning I lisa artikli 7 lõige 1; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 34 lõike 1 esimene lõik, artikli 35 lõike 1 punkt b ning artikli 51 lõiked 3 ja 4; personalieeskirjad, artikli 91 lõige 3)

1.      Liidu institutsioonide aktide puhul eeldatakse reeglina seda, et need on õiguspärased ning loovad seega õiguslikke tagajärgi, isegi kui neis on puudusi, ja seda seni, kuni neid ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud. Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et liidu õiguskord ei või seda lubada, siiski mingeid õiguslikke tagajärgi. Liidu institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede tõsidus nõuab, et õiguskindluse tõttu on see võimalik vaid kõige ekstreemsematel juhtudel.

Igal juhul ei saa ekstreemseteks juhtudeks pidada kodu puutumatuse, õiguse eraelu austamisele ja põhjendamiskohustuse rikkumist, mille tõstatas ametnik sellise komisjoni otsuse vastu, millega vaikimisi jäeti rahuldamata tema nõue hüvitada kahju, mis väidetavalt tekkis, kuna komisjoni teenistujad tungisid tema ametikorterisse – olgu see siis esiteks põhjendusel, et kui komisjon ei vastanud nimetatud ametniku taotluse neljakuulise tähtaja jooksul, siis ei rikkunud ta kodu puudumatust ega õigust eraelu austamisele, ning teiseks põhjusel, et selle taotluse rahuldamata jätmise otsus ei olnud põhjendatud –, kuna selline rikkumine ei mõjuta sellise otsuse õiguspärasust, mille ainus tagajärg on võimaldada hagejal esitada Avaliku Teenistuse Kohtusse kahju hüvitamise nõue.

(vt punktid 25 ja 28)

Viide:

Euroopa Liidu Üldkohus: 24. november 2010, kohtuasi T‑9/09 P: Marcuccio vs. komisjon (punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandale lõigule ja artikli 21 esimesele lõigule peab hagejat esindama selleks volitatud isik ning seega saab õiguspäraselt liidu kohtutesse pöörduda vaid nimetatud isiku allkirjastatud hagiavaldusega.

Samuti ilmneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandast lõigust ning eelkõige sõna „esindama” kasutamisest, et „poolel” selle sätte tähenduses –sõltumata tema seisundist – ei ole lubatud tegutseda liidu kohtutes ise, vaid ta peab kasutama nende kolmandate isikute teenuseid, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus. Teised Euroopa Kohtu põhikirja sätted nagu artikli 21 esimene lõik ja artikkel 32 kinnitavad, et pool ja tema kaitsja ei saa olla üks ja sama isik. Neid põhikirja sätteid on Avaliku Teenistuse Kohtu puhul korratud eelkõige kodukorra artikli 32 lõike 1 esimeses lõigus, artikli 35 lõike 1 punktis b ning artikli 51 lõigetes 3 ja 4. Ei Euroopa Kohtu põhikiri ega Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord ei näe sellest kohustusest ette ühtegi kõrvalekallet või erandit.

Niisiis on Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu tähenduses omakäelise allkirja ülesanne tagada õiguskindluse eesmärki silmas pidades hagiavalduse autentsus ja välistada oht, et see tegelikult ei olegi selleks volitatud isiku koostatud. Seega tuleb seda nõuet käsitleda kui olulist vorminõuet, mida tuleb kohaldada rangelt ning mille järgimata jätmine toob kaasa hagi vastuvõetamatuse. Mis puudutab hagimenetluse algatusdokumendile hageja volitatud advokaadi allkirjatempli panemist või tema allkirja muul viisil reprodutseerimist, siis tuleb sedastada, et see kaudne ja mehaaniline „allkirjastamise” viis ei võimalda iseenesest tuvastada, et see oli just advokaat ise, kes kõnealuse menetlusdokumendi allkirjastas.

(vt punktid 30–32, 35 ja 36)

Viited:

Euroopa Kohus: 5. detsember 1996, kohtuasi C‑174/96 P: Lopes vs. Euroopa Kohus (punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esimese Astme Kohus: 23. mai 2007, kohtuasi T‑223/06 P: parlament vs. Eistrup (punktid 51 ja 52).