EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (teine koda)
15. märts 2011(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Põhipuhkuse päevade ülekandmine – Personalieeskirjade V lisa artikkel 4 – Teenistusest sõltuvad põhjused – Personalieeskirjade artikkel 73 – Direktiiv 2003/88/EÜ – Õigus tasulisele põhipuhkusele – Haiguspuhkus
Kohtuasjas F‑120/07,
mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,
Guido Strack, endine Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Köln (Saksamaa), esindaja: advokaat H. Tettenborn,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja B. Eggers,
kostja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees H. Tagaras, kohtunikud S. Van Raepenbusch (ettekandja) ja M. I. Rofes i Pujol,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 5. mai 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 22. oktoobril 2007 faksi teel saabunud hagiavalduses (originaal esitati 30. oktoobril 2007) palub G. Strack:
– tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 30. mai 2005. aasta, 25. oktoobri 2005. aasta, 15. märtsi 2007. aasta ja 20. juuli 2007. aasta otsused osas, milles nendega seatakse 2004. aastal kasutamata põhipuhkuse päevade ülekandmise piiriks 12 puhkusepäeva ja piiratakse vastavalt teenistusest lahkumisel makstava hüvitise summat, ning
– kohustada komisjoni maksma hüvitist 26,5 põhipuhkuse päeva eest, millele lisandub alates 1. aprillist 2005 viivitusintress.
Õiguslik raamistik
Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 1e lõige 2 sätestab:
„Töötavatele ametnikele tagatakse sellised tervishoiu- ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega.”
3 Personalieeskirjade artikli 57 esimene lõik sätestab:
„Ametnikel on õigus saada igal kalendriaastal puhkust, mille pikkus on vähemalt 24 tööpäeva ja kõige rohkem 30 tööpäeva, vastavalt eeskirjadele, mis sätestatakse [liidu] institutsioonide ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega.”
4 Personalieeskirjade V lisa artikkel 1 näeb ette:
„Aastal, mil ametnik asub teenistusse või lahkub teenistusest, on tal õigus saada puhkust kaks tööpäeva iga töötatud täiskuu kohta, kaks tööpäeva iga mittetäieliku teenistuskuu kohta, mille kestel ta on olnud tööl üle 15 päeva, ja üks tööpäev mittetäieliku teenistuskuu kohta, mille kestel ta on olnud tööl kuni 15 päeva.”
5 Personalieeskirjade V lisa artikkel 3 täpsustab:
„Kui ametnik põhipuhkuse ajal haigestub ja see oleks teda takistanud oma kohustusi täitmast, kui ta poleks olnud puhkusel, pikendatakse arstitõendi esitamisel tema põhipuhkust töövõimetusaja võrra.”
6 Personalieeskirjade V lisa artikkel 4, mille saksakeelset versiooni parandati (ELT 2007 L 248, lk 26), näeb ette:
„Kui ametnik ei ole teenistusest sõltumatutel põhjustel kasutanud oma põhipuhkust ära enne asjaomase kalendriaasta lõppu, võib puhkust järgmisse aastasse üle kanda kuni 12 kalendripäeva ulatuses.
Kui ametnik pole teenistusest lahkumise ajaks kogu oma põhipuhkust ära kasutanud, makstakse talle iga kasutamata päeva eest hüvitist, mis võrdub ühe kolmekümnendikuga tema kuutasust teenistusest lahkumise ajal.
Eelmises lõigus sätestatud viisil arvutatud summa arvatakse maha palgast, mille saab teenistusest lahkuv ametnik, kes on võtnud välja pikema põhipuhkuse, kui tal oli selleks kuupäevaks õigus saada.”
7 Personali ja halduse peadirektoraadi 2. augusti 2002. aasta ringikiri, mis avaldati haldusteatajas Informations administratives nr 66‑2002, näeb ette järgmist:
„Kui kasutamata jäetud puhkusepäevade arv ületab 12 päeva, võib personalieeskirjades sätestatud 12 päevast rohkem puhkusepäevi järgmisse aastasse üle kanda ainult siis, kui ametnik ei saanud neid asjaomase kalendriaasta jooksul kasutada teenistusest sõltuvatel põhjustel.”
8 See ringkiri asendati 1. maist 2004 komisjoni 28. aprilli 2004. aasta otsusega K(2004) 1597, millega kehtestatakse rakendussätted puhkuste kohta, mis näeb muu hulgas ette järgmist:
„Rohkem kui 12 päeva ülekandmine on lubatud ainult siis, kui on tõendatud, et asjaomane isik ei saanud neid päevi käesoleva kalendriaasta jooksul ära kasutada teenistusest sõltuvatel põhjustel (mida tuleb sõnaselgelt põhjendada) ning need lisatakse järgmisesse kalendriaastasse [personaliametniku] otsusega;
[…]
Rohkem kui 12 päeva ülekandmine ei ole lubatud, kui puhkusepäevad on jäänud kasutamata muudel kui teenistusest sõltuvatel põhjustel (näiteks tervisega seonduvad põhjused: haigus, õnnetusjuhtum, põhipuhkuse tagasinõudmine puhkuse ajal toiminud õnnetusjuhtumi või haiguse tõttu, rasedus- ja sünnituspuhkus, lapsendamispuhkus, lapsehoolduspuhkus, perepuhkus, puhkus isiklikel põhjustel, palgata puhkus, puhkus seoses sõjaväeteenistusega jne);
[…]”.
9 Samuti nähtub haldusjuhtide 9. jaanuari 1970. aasta järeldusest nr 53A/70, et puhkuse ülekandmise piiriks tuleb seada 12 päeva, isegi kui tegemist on pikaajalise haigusega.
10 Personalieeskirjade artikli 73 lõige 1 sätestab:
„Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse- ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille [Euroopa Liidu] institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. […]
Kõnealustes eeskirjades täpsustatakse, milliseid riske ei kindlustata.”
Direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta
11 Euroopa parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9) põhjendus 6 sätestab:
„Arvesse tuleks võtta Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööaja korralduse põhimõtteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad öötööd.”
12 Direktiivi 2003/88 artikkel 1 näeb ette järgmist:
„Eesmärk ja kohaldamisala
1. Käesolev direktiiv sätestab tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse:
a) minimaalse […] põhipuhkuse […] suhtes [...]”.
13 Direktiivi artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:
„Põhipuhkus
1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”
14 Direktiivi 2003/88 artikkel 7 ei kuulu nende artiklite hulka, millest on vastavalt selle direktiivi artiklile 17 võimalik teha erandeid.
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
15 Hageja asus komisjoni teenistusse 1. septembril 1995. Alates sellest kuupäevast kuni 31. märtsini 2002 täitis ta oma töökohustusi Euroopa Ühenduste Väljaannete Talituses (OPOCE). 1. jaanuaril 2001 edutati ta palgaastmele A 6. Ta töötas 1. aprillist 2002 kuni 15. veebruarini 2003 komisjoni ettevõtluse peadirektoraadis ning alates 16. veebruarist 2003 nimetati ta ametisse Eurostati. Ta oli haiguspuhkusel alates 1. märtsist 2004 kuni 1. aprillini 2005, mil ta saadeti töövõimetuse tõttu pensionile.
16 Hageja palus 27. detsembril 2004 kanda 2005. aastasse üle 38,5 puhkusepäeva, märkides, et ta ei saanud neid kasutada eelkõige oma kutsehaiguse tõttu. Eurostati peadirektoraadi ressursside direktoraadi haldus- ja personaliasjade eest vastutava talituse juhataja jättis taotluse 30. mail 2005 rahuldamata osas, mis puudutas 12 automaatselt ülekantud päeva ületavat 26,5 päeva (edaspidi „30. mai 2005. aasta otsus”).
17 Hageja esitas 4. juulil 2005 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 30. mai 2005. aasta otsuse peale kaebuse, milles ta teise võimalusena taotleb selle otsuse kohaldamise peatamist kuni otsuse tegemiseni tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta vastavalt personalieeskirjade artiklile 73.
18 Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse rahuldamata 25. oktoobril 2005. Selles otsuses oli siiski täpsustatud järgmist:
„Kui ametisse nimetav asutus peaks hilisema taotluse tema haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta rahuldama, siis võiks [hageja] esitada uue taotluse 2004. aasta puhkusepäevade ülekandmise kohta. Ainult sellisel juhul peaks analüüsima küsimust, kas haiguse kutsehaiguseks tunnistamine tähendab seda, et on olemas teenistusest sõltuvad põhjused personalieeskirjade V lisa artikli 4 tähenduses, juhul kui põhipuhkuse kasutamata jätmise põhjus on kutsehaigus.”
19 Komisjon teavitas hagejat 8. novembri 2006. aasta kirjaga sellest, et ta tunnistab, et hageja tervislik seisund on hagejale tehtud arstlike läbivaatuste järel halvenenud ning seetõttu hüvitatakse selle seisundi halvenemisega otseselt seotud raviteenuste kulud vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 kuni tervisliku seisundi stabiliseerumiseni. Samuti nähtub institutsiooni määratud arsti järeldustest, mis on kirjale lisatud, et stabiliseerumine ei ole veel toimunud ning sellega seoses saab hinnangu anda alles pärast kaheaastase tähtaja möödumist.
20 Pärast kirja saamist esitas hageja 22. novembril 2006 uue taotluse 2004. aasta puhkusepäevade ülekandmise kohta, mille personali ja halduse peadirektoraadi B direktoraadis „Personalieeskirjad: poliitika, haldamine ja nõustamine” töötingimuste ja mitterahaliste õiguste ja kohustuste eest vastutava talituse juhataja jättis 15. märtsi 2007. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „15. märtsi 2007. aasta otsus”).
21 Hageja esitas 9. aprillil 2007 selle otsuse peale kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel. See kaebus jäeti ametisse nimetava asutuse 20. juuli 2007. aasta otsusega rahuldamata.
Poolte nõuded ja menetlus
22 Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– tühistada komisjoni 30. mai 2005. aasta, 25. oktoobri 2005. aasta, 15. märtsi 2007. aasta ja 20. juuli 2007. aasta otsused osas, milles nendega seatakse 2004. aastal kasutamata põhipuhkuse päevade ülekandmise piiriks 12 puhkusepäeva ja piiratakse vastavalt teenistusest lahkumisel makstava hüvitise summat;
– „kohustada komisjoni maksma hagejale rahalist hüvitist kasutamata 26,5 põhipuhkuse päeva eest, mida ei olnud hüvitatud personalieeskirjade V lisa artikli 4 teise lõigu alusel, millele lisandub alates 1. aprillist 2005 Euroopa Keskpanga poolt peamistel refinantseerimistoimingutel rakendatav intressimäär, mida suurendatakse kahe protsendipunkti võrra”.
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
23 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata:
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
24 Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 16. novembri 2007. aasta otsusega määrati käesolev kohtuasi Avaliku Teenistuse Kohtu esimesele kojale.
25 Kohtusekretär kutsus 16. novembri 2007. aasta kirjaga pooli mitteametlikule kohtumisele 4. detsembril 2007 selleks, et lahendada käesolev ning teised Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olevad hageja ja komisjoni vahelised vaidlused kompromissiga.
26 Pärast 4. detsembri 2007. aasta mitteametlikku kohtumist esitasid pooled oma märkused kokkuleppe projekti kohta, mis sisaldus selle kohtumise protokollis, jõudmata samas sellise kokkuleppe tingimustes üksmeelele.
27 Pooled kutsuti 6. märtsil 2008 teisele mitteametlikule kohtumisele pärast hageja puhkuselt tagasitulekut. Viimane keeldus aga kutsest, kuna ta ei näinud komisjoni seisukohta arvestades uues mitteametlikus kohtumises mingit mõtet. Komisjon kahetses, et mitteametlik kohtumine ei saanud toimuda hageja keeldumise tõttu, kuid ta väljendas lootust, et leitakse kokkulepe ning ta näitas üles valmidust kompromissi saavutamiseks.
28 Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 8. oktoobri 2008. aasta otsusega määrati kohtuasi Avaliku Teenistuse Kohtu teisele kojale.
29 Hageja palus 15. jaanuari 2010. aasta kirjas käesoleva kohtuasja liitmist menetluses olevate hagidega, mis olid registreeritud numbrite all F‑118/07, F‑119/07, F‑121/07, F‑132/07 ja F‑62/09. Avaliku Teenistuse Kohus jättis selle taotluse 26. jaanuari 2010. aasta otsusega rahuldamata ning teavitas sellest hagejat kohtusekretäri 18. märtsi 2010. aasta kirjaga.
30 Hageja vaidlustas 30. märtsi 2010. aasta kirjas käesoleva kohtuasja määramise Avaliku Teenistuse Kohtu teisele kojale.
31 Kohtuistungil, mis toimus 5. mail 2010, kutsuti hagejat üles esitama Avaliku Teenistuse Kohtule dokumente, mis puudutavad menetluse läbiviimist personalieeskirjade artikli 73 alusel ning millele hageja oma kohtukõnes viitas.
32 Samal kohtuistungil palus Avaliku Teenistuse Kohus komisjonil esitada kirjalikud märkused selle kohta, millised on liidetud kohtuasjades C‑350/06 ja C‑520/06: Schultz-Hoff tehtud Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2009. aasta otsuse (edaspidi „kohtuotsus Schultz-Hoff”), millele hageja hagi põhjendamiseks oma suulistes märkustes viitas, võimalikud tagajärjed käesolevale kohtuvaidlusele.
33 Hageja ja komisjon täitsid need Avaliku Teenistuse Kohtu nõuded vastavalt 26. ja 31. mail 2010.
Õiguslik käsitlus
Tühistamisnõuded
Hagi ese
34 Peale 30. mai 2005. aasta otsuse ja 15. märtsi 2007. aasta otsuse tühistamise palub hageja tühistada 25. oktoobri 2005. aasta ja 20. juuli 2007. aasta otsused, millega jäetakse rahuldamata vastavalt 4. juulil 2005 ja 9. aprillil 2007 esitatud kaebused. Sellega seoses tuleb meenutada, et niisugused tühistamisnõuded, mis on formaalselt esitatud kaebuse rahuldamata jätmise peale, kujutavad endast nõudeid paluda Avaliku Teenistuse Kohtul tühistada akt, mille peale kaebus esitati ning neil puudub iseseisev sisu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, punkt 8; Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, punkt 43; Avaliku Teenistuse Kohtu 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑85/08: Notarnicola vs. kontrollikoda, punkt 14). Seega tuleb leida, et hagi on esitatud ainult 30. mai 2005. aasta ja 15. märtsi 2007. aasta otsuste peale.
Hagi vastuvõetavus osas, milles see on esitatud 30. mai 2005. aasta otsuse peale
35 Tuleb tõdeda, et 30. mai 2005. aasta otsuse peale, millega komisjon jättis esimest korda üle kandmata 26,5 põhipuhkuse päeva, mis ületasid automaatselt ülekantavad 12 põhipuhkuse päeva, ei esitatud vastavalt personalieeskirjade artikli 91 lõikele 3 hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse kolm kuud pärast selle otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmist 25. oktoobril 2005.
36 Personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebuse ja hagi esitamise tähtajad tulenevad aga avalikust huvist ning pooled või kohus ei saa neid muuta (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑54/90: Lacroix vs. komisjon, punkt 24, ning 17. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑95/04: Lavagnoli vs. komisjon, punkt 41).
37 Seetõttu tuleb hagi osas, milles see on esitatud 30. mai 2005. aasta otsuse peale, jätta läbi vaatamata, kuna see on esitatud hilinenult.
Sisulised küsimused
– Poolte argumendid
38 Hageja esitab ühe väite, et on rikutud personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimest ja teist lõiku. Selle artikli esimese lõigu kohaselt on just ametnikul, kes ei ole teenistusest sõltuvatel põhjustel kasutanud ära oma põhipuhkust, lubatud lasta kanda puhkust üle järgmisse aastasse rohkem kui 12 kalendripäeva ulatuses. Seda tõlgendust toetab komisjoni haldusteataja Informations administratives nr 66‑2002.
39 Hageja arvab, et käesolevas asjas tuleneb haigus, mis takistas tal kasutada oma puhkust, teenistusest sõltuvatest põhjustest just nimelt personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu tähenduses, kuna haiguse põhjus on töökohustuste täitmine ning seega on takistus tööst tingitud.
40 Esimese Astme Kohtu 9. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑80/04: Castets vs. komisjon ei ole selle tõlgendusega vastuolus, kuna see käsitleb töölt puudumist, mis ei ole tingitud kutsehaigusest. Asjas, milles nimetatud kohtuotsus tehti, takistasid põhipuhkuse kasutamist ametniku isikuga seotud asjaolud.
41 Hageja arvab, et personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimene ja teine lõik näevad ette hüvitamiskorra juhuks, kui ametnik ei saanud kasutada oma põhipuhkust asjaoludel, mis ei ole seotud ametniku isiku ega vääramatu jõuga, vaid teenistusest sõltuvatel põhjustel. Käesoleval juhul aga haigestus hageja teenistusega seotud asjaoludel.
42 Kohtuistungil tugines hageja kohtuotsusele Schultz-Hoff, mis tehti pärast käesoleva hagi esitamist, ning eelkõige selle kohtuotsuse punktidele 25, 44 ja 45, millest nähtub, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 on vastuolus, kui töötajalt, kes meditsiinilistel põhjustel esineva töövõimetuse tõttu ei saanud kasutada ära oma puhkust, võetaks ära igasugune õigus tasulisele põhipuhkusele.
43 Komisjon vaidleb vastu, et personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimene lõik keelab rohkem kui 12 põhipuhkuse päeva ülekandmise, kui ametnik ei ole teenistusest sõltumatutel põhjustel kasutanud oma põhipuhkust ära enne asjaomase kalendriaasta lõppu.
44 Komisjoni arvates nähtub kohtupraktikast (Euroopa Kohtu 9. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 32/69: Tortora vs. komisjon, punktid 13 ja 14; eespool viidatud kohtuotsus Castets vs. komisjon, punktid 28 ja 29), et õigus põhipuhkuse ülekandmisele on ainult siis, kui ametnik ei saanud oma põhipuhkust kasutada teenistusest sõltuvatel põhjustel ning seega juhul kui tema „ametialane tegevus” takistas ametnikul kogu oma põhipuhkust kasutamast. Siit tuleneb, et kui ametnik on haiguspuhkusel, on ta vastavalt selle mõiste määratlusele vabastatud oma töökohustuste täitmisest ega ole seega teenistuses personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu tähenduses. Kui ametnik ei ole teenistuses, siis ei saa teda seda enam pidada teenistusest sõltuvatel põhjustel töölt puuduvaks.
45 Asjaolu, et ametniku haigus tunnistatakse hiljem kutsehaiguseks, ei muuda midagi selles osas, et ametnik ei olnud eespool viidatud kohtupraktika tähenduses oma haiguspuhkuse ajal teenistuses ning seega ei takistanud tema põhipuhkuse kasutamist teenistusest sõltuvad põhjused.
46 Komisjon lisab, et igal juhul on ametniku õigused saada töövõimetuse tõttu hüvitist ammendavalt reguleeritud personalieeskirjade artikliga 73 ning need ei põhjenda mingit täiendavat hüvitamist meditsiinilistel põhjustel kasutamata jäetud puhkusepäevade eest.
47 Seda tõlgendust kinnitavad haldusteataja Informations administratives nr 66‑2002 ning rakendussätted puhkuste kohta.
48 Teise võimalusena väidab komisjon, et kuigi komisjoni arst leidis 8. novembri 2006. aasta otsusele lisatud aruandes, et hageja olemasoleva haiguse süvenemine toimus tema töökohustuste täitmise tõttu, märkis arst samuti, et haiguse süvenemist ei oleks toimunud, kui tal ei oleks olnud olemasolevat haigust. Komisjon lisab, et sellega seoses on lõplik otsus personalieeskirjade artikli 73 alusel veel tegemata. Käesoleval asjas aga ei saa Avaliku Teenistuse Kohus otsust teha, kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole liidu kohtud pädevad otsustama selle üle, kas esineb põhjuslik seos kutsetegevuse ning varalise ja mittevaralise kahju vahel, kui seda põhjuslikku seost paralleelselt menetletakse või põhimõtteliselt võiks menetleda personalieeskirjade artikli 73 alusel (vt selle kohta Avaliku Teenistuse Kohtu 2. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑23/05: Giraudy vs. komisjon, punkt 200).
49 Lõpuks märgib komisjon, et hageja ei kinnita, et tema haigus tekkis kutsetegevust puudutavate sündmuste tõttu, mis leidsid aset ainult 2004. aastal. Vastupidi, ta märkis, et tema töövõimetuse põhjused tuginevad asjaoludele, mis toimusid 2002. ja 2003. aastal. Teenistusest sõltuvad põhjused personalieeskirjade V lisa artikli 4 tähenduses peavad aga esinema asjaomase kalendriaasta jooksul ning peavad takistama ametnikul tema põhipuhkuse kasutamist samal aastal.
50 Oma 31. mai 2010. aasta märkustes kohtuotsuse Schultz-Hoff ulatuse kohta märkis komisjon, et personalieeskirjade V lisa artikkel 4 on lex specialis, mis on ülimuslik võrreldes personalieeskirjade artikli 1e lõikega 2 ning seda ei saa direktiivi 2003/88 arvestades tõlgendada contra legem. Eespool viidatud artiklis sisalduv väljend „teenistusest sõltuv” ei hõlma haigust.
51 Komisjon lisab, et hageja ei ole esitanud õigusvastasuse väidet personalieeskirjade V lisa artikli 4 vastu seoses direktiivi 2003/88 artikliga 7 ning seetõttu ei saa Avaliku Teenistuse Kohus seda väidet omal algatusel analüüsida.
52 Teise võimalusena märgib komisjon, et direktiivi 2003/88 artikkel 7 käsitleb õigust põhipuhkusele, mitte selle puhkuse ülekandmise korda ning ei keela kustutada õigust põhipuhkusele, mida ei ole ära kasutatud puhkuseaastal või puhkuse ülekandmise tähtaja jooksul. Selline piirang säilitab Euroopa majandusliku konkurentsivõime.
53 Kohtuotsuses Schultz-Hoff leidis Euroopa Kohus ainult seda, et kui töötaja kaotab puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel kogu põhipuhkuse, kuna ta on viibinud haiguspuhkusel terve puhkuseaasta ja üle siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja, on see vastuolus direktiiviga 2003/88. See olukord ei sarnane käesoleva juhuga, kuna personalieeskirjade V lisa artikkel 4 just nimelt võimaldab kanda üle 12 päeva, mis vastab poolele põhipuhkusele, juhul kui põhipuhkust ei saadud meditsiinilistel põhjustel kasutada.
54 Komisjon lisab, et hageja sai teenistusest lahkumisel hüvitist, mis vastas poolele tema põhipuhkusest aastal 2004 ning võrdeliselt põhipuhkusele aastal 2005. Lisaks sellele ei olnud ta haige 2004. aastal ning ta ei oleks saanud kasutada oma põhipuhkuse päevi, eriti 2003. aasta puhkusepäevi, mis juba olid üle kantud.
– Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang
55 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 1e lõige 2 sätestab, et [t]„öötavatele ametnikele tagatakse sellised tervishoiu- ja ohutusnormidele vastavad töötingimused, mis on vähemalt samaväärsed asutamislepingute kohaselt neis valdkondades vastuvõetud meetmete alusel kohaldatavate miinimumnõuetega”.
56 Nagu nähtub direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikest 1 on selle EÜ artikli 137 lõike 2 alusel vastu võetud direktiivi eesmärk sätestada tööaja korralduse minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded.
57 Seega ilma, et selles etapis oleks vaja analüüsida viisi, kuidas tuleks lahendada võimalik konflikt personalieeskirjade sätte ning liidus vastu võetud töötajate minimaalsete ohutus- ja tervishoiunõuete vahel, tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas on komisjoni ülesanne tagada nendest nõuetest kinnipidamine hageja suhtes, kui ta kohaldab ja tõlgendab eriti põhipuhkust puudutavaid personalieeskirjade norme.
58 Enne kui käesoleva juhu asjaoludest tulenevalt analüüsida personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu ulatust, mille rikkumisele hageja viitab, tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvesse võttes uurida direktiivi 2003/88 asjakohaste minimaalsete nõuete ning eelkõige selle direktiivi artikli 7 sisu.
59 Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et töötaja õigus tasulisele põhipuhkusele kujutab endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõiguse põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama direktiivis endas sõnaselgelt sätestatud piirides (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑173/99: BECTU, punkt 43; 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑342/01: Merino Gómez, punkt 29, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑131/04 ja C‑257/04: Robinson-Steele jt, punkt 48, ning kohtuotsus Schultz-Hoff, punkt 22). Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõike 2 kohaselt on igal töötajal õigus iga-aastasele tasulisele puhkusele.
60 Täpsemalt näeb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 1 ette kohustuse, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele. Samast artiklist tuleneb, et töötajale tuleb tema turvalisuse ja tervise kaitseks tagada tegeliku puhkuse andmine ning ainult töösuhte lõppemise korral lubab direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 iga-aastase tasulise puhkuse asendada hüvitisega (eespool viidatud kohtuotsus BECTU, punkt 44, kohtuotsus Merino Gómez, punkt 30, ning kohtuotsus Schultz-Hoff, punkt 23). Lisaks ei kuulu direktiivi 2003/88 artikkel 7 nende sätete hulka, millest on sama direktiivi artikli 17 alusel sõnaselgelt lubatud teha erandeid.
61 On samuti selge, et tasulise põhipuhkuse eesmärk on võimaldada töötajale puhkust ja vaba aega. See eesmärk erineb haiguspuhkuse eesmärgist, kuna haiguspuhkus antakse töötajale, et tal oleks võimalik haigusest taastuda (kohtuotsus Schultz-Hoff, punkt 25). Selles küsimuses tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2003/88 põhjendusele 6 selle direktiivi tõlgendamisel arvessevõetava Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta (muudetud) artikli 5 lõike 4 kohaselt tuleb „asjaomase töötaja tahtest sõltumatutel põhjustel – näiteks haigestumise […] tõttu – töölt puudutud aeg […] arvata tööaja hulka”.
62 Eeltoodust on Euroopa Kohus kohtuotsuses Schultz-Hoff (punkt 41) järeldanud, et nõuetekohaselt vormistatud haiguspuhkusel olevate töötajate suhtes ei saa direktiivist 2003/88 tulenevat iga töötaja õigust tasulisele põhipuhkusele seada liikmesriigi poolt sõltuvusse kohustusest, et töötaja oleks selle liikmesriigi õigusaktides kehtestatud puhkuseaasta jooksul tegelikult töötanud. Puhkuseaasta lõppedes kasutamata tasulise põhipuhkuse üleviimise tähtaja sätestava siseriikliku õigusnormi eesmärk on anda töötajatele, kellel ei olnud võimalik põhipuhkust võtta, täiendav võimalus põhipuhkust kasutada (kohtuotsus Schultz-Hoff, punkt 42).
63 Seega, isegi kui direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette tasulise põhipuhkuse õiguse kaotuse puhkuseaasta lõppedes või puhkuse üleviimise tähtaja möödumisel, on tingimuseks, et töötajal on olnud võimalus talle direktiivist tulenevat õigust asjaomasel ajavahemikul kasutada. See ei ole kindlasti nii töötaja puhul, kes osa või terve puhkuseaasta ja üle siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja on viibinud haiguspuhkusel.
64 Euroopa Kohus on kohtuotsuses Schultz-Hoff (punktid 45 ja 50) asunud seisukohale, et kui nõustuda väitega, et töövõimetusega seotud asjaolude korral võivad asjakohased siseriiklikud õigusnormid – eelkõige need, millega on kindlaks määratud puhkuse üleviimise tähtaeg – näha ette direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud tasulise põhipuhkuse õiguse lõppemise, ilma et kõnealusel töötajal oleks olnud tegelikult võimalust seda õigust tasulisele põhipuhkusele kasutada, siis kahjustavad need sätted nimetatud direktiivi artikliga 7 igale töötajale vahetult antud sotsiaalset õigust.
65 Kui töötaja ei saa oma põhipuhkuse saamise õigust teostada temast sõltumatutel asjaoludel, näeb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 ette rahalise hüvitise. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et talle maksmisele kuuluvat rahalist hüvitist tuleb arvestada nii, et see asetaks töötaja olukorda, mis on sarnane olukorraga, kui ta oleks töösuhte ajal kõnealust õigust kasutanud. Seega on töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis kuuluks talle maksmisele tasulise põhipuhkusega võrdse puhkuse korral, samuti määrava tähtsusega töösuhte lõpetamise korral kasutamata tasulise põhipuhkuse eest rahalise hüvitise arvutamisel (kohtuotsus Schultz-Hoff, punkt 61).
66 Selleks et kohaldada ja tõlgendada personalieeskirjade sätteid puhkuste kohta ja eelkõige personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimest ja teist lõiget, tuleb siinkohal käesoleva asja puhul kasutada juhisena Euroopa Kohtu antud tõlgendust direktiivile 2003/88.
67 Toimikust ning eriti komisjoni meditsiinitalituse 14. aprilli 2005. aasta kirjast hagejale ilmneb, et viimane oli katkematult haiguspuhkusel alates 2. märtsist 2004 kuni töövõimetuks jäämiseni 1. aprillil 2005.
68 Nii tuleb tõdeda, et hagejal oli peaaegu kogu 2004. aasta jooksul võimatu kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele. Asjaolu, et ta oleks võinud seda õigust kasutada 2004. aasta jaanuaris ja veebruaris, ei saa arvesse võtta, kuna muidu muutuks teoreetiliseks tasulise põhipuhkuse õiguse kaitse, nagu see on välja toodud Euroopa Kohtu praktikas. Euroopa Kohus nägi kohtuotsuses Schultz-Hoff (punktid 50 ja 51) sõnaselgelt ette olukorra, kus töötaja töötas enne pikaajalisele haiguspuhkusele jäämist teatud osa puhkuseaastast, ning samastas sellise olukorra sellise töötaja olukorraga, kes oli haiguspuhkusel terve puhkuseaasta ja üle siseriikliku õiguse alusel kehtestatud puhkuse üleviimise tähtaja.
69 Seetõttu tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikest 2, et hagejalt, kelle meditsiiniliselt põhjendatud töövõimetus kestis kuni tema töövõimetuks tunnistamiseni 1. aprillil 2005, ei saa ära võtta võimalust saada rahalist hüvitist ära kasutamata põhipuhkuse eest.
70 Jääb üle analüüsida selle rahalise hüvitise suurust ning seda, kas nende põhipuhkuse päevade eest, mida ei ole kasutatud ja mis ületavad puhkusepäevad, mille ülekandmine on lubatud, käesoleval juhul rahalise hüvitise maksmine on personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimese lõigu endaga vastuolus, nagu väidab komisjon.
71 Komisjoni arvates võivad ainult teenistusest sõltuvad põhjused õigustada rohkem kui 12 puhkusepäeva ülekandmist järgmisesse aastasse.
72 Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et personalieeskirjade V lisa artikkel 4 ei reguleeri käesolevas asjas tõusetunud küsimust, kas tasulised põhipuhkuse päevad tuleb üle kanda, kui ametnik ei saanud puhkuseaastal ära kasutada oma põhipuhkuse päevi tema tahtest sõltumatutel põhjustel, milleks on näiteks meditsiinilised põhjused.
73 Selle tõdemusega ei ole vastuolus 29. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑368/04: Verheyden vs. komisjon (punktid 61–63), milles Esimese Astme Kohus leidis, et personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimeses lõigus kasutatud väljendit „teenistusest sõltuvad” ei saa tõlgendada nii, et see hõlmab teenistusest põhjendatud puudumist haiguspuhkuse tõttu ja seda isegi pikaajalise haiguse korral (vt samuti selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Castets vs. komisjon, punkt 33). Avaliku Teenistuse Kohtu seisukoht ei põhine haiguspuhkuse ja teenistusest sõltuvatel põhjustel õigustatud puudumise samastamisel, vaid kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud eespool viidatud kohtuotsuses Verheyden vs. komisjon erinevad käesoleva juhu asjaoludest, kus hagejal ei olnud peaaegu terve puhkuseaasta jooksul võimalik kasutada oma õigust tasulisele põhipuhkusele.
74 Lisaks tuleneb personalieeskirjade V lisa artiklist 3, mis reguleerib haiguspuhkuse ja põhipuhkuse omavahelise seose teist aspekti, st olukorda, kus ametnik põhipuhkuse ajal haigestub, et seadusandja nägi selgelt ette vahetegemise haiguspuhkuse ja põhipuhkuse vahel, mille vastavad eesmärgid on erinevad, nagu nähtub eespool punktist 61.
75 Neil asjaoludel tuleb leida, et minimaalsed ohutus- ja tervishoiunõuded, mis on ette nähtud personalieeskirjade artiklis 1e, ja eelkõige direktiivi 2003/88 artikli 7 sätted täiendavad personalieeskirjade enda sätteid puhkuste kohta.
76 On tõsi, et direktiivi 2003/88 artikkel 7 tagab minimaalse tasulise neljanädalase põhipuhkuse, samas kui põhipuhkus, millele liidu ametnikul on õigus vastavalt personalieeskirjade artikli 57 esimesele lõigule, on vähemalt 24 päeva. Käesoleval juhul puudutas hageja esialgne taotlus kanda 2005. aastasse üle 2004. aastal kasutamata puhkusepäevad isegi 38,5 päeva, kui võtta arvesse 2003. aastal kasutamata puhkusepäevade ülekandmist (vt eespool punkt 16).
77 Kuna liidu seadusandja on ametnike põhipuhkuseks määranud 24 päeva, on kohtuotsuses Schultz-Hoff direktiivi 2003/88 artiklile 7 antud Euroopa Kohtu tõlgendus, mis puudutab juhtu, kui töötaja ei saa pikaajalisest haigusest tuleneva puudumise tõttu kasutada põhipuhkust, seega täielikult ülekantav tervele põhipuhkusele, nagu see on kindlaks määratud personalieeskirjadega, kohaldades koostoimes personalieeskirjade artikleid 1e ja 57, ning seda vaatamata piirangutele, mis sisalduvad personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimeses lõigus seoses võimalusega kanda järgmisesse aastasse üle kasutamata puhkus.
78 Lõpuks, mis puudutab komisjoni argumenti Euroopa majandusliku konkurentsivõime säilitamise kohta, siis piisab kui tõdeda, et see argument ei ole kuidagi põhjendatud ning see ei ole käesoleval juhul tulemuslik.
79 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et kui komisjon keeldus käesoleva juhu asjaoludel personalieeskirjade V lisa artikli 4 esimest lõiku kohaldades kandmast üle puhkusepäevi, mis ületasid automaatselt ülekantavat 12 päeva ja milleks olid põhipuhkuse päevad, mida hageja ei olnud kasutanud pikaajalise haiguspuhkuse tõttu, tõlgendas ta nimetatud sätte ulatust valesti. Seetõttu tuleb 15. märtsi 2007. aasta otsus tühistada.
Kahju hüvitamise nõue
Poolte argumendid
80 Hageja leiab, et tema kahju hüvitamise nõude vastuvõetavus tuleneb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale sellest, et see on võrreldes tühistamishagiga täiendav nõue.
81 Sisu osas väidab hageja, et ametialane viga seisneb käesoleval juhul selles, et vaidlusalused otsused rikuvad õigusnorme. Tekitatud kahju hõlmab seda, et ei ole makstud personalieeskirjade V lisa artikli 4 teises lõigus ette nähtud hüvitist vaidlusaluse 26,5 päeva eest, kui ka sellest ajast saamata jäänud intresse. Põhjuslik seos tuleneb asjaolust, et vaidlustatud otsuste tegemata jätmise korral oleks kostja tasumisele kuuluvad summad tasunud.
82 Kui Avaliku Teenistuse Kohus leiab, et vaidlusalused otsused on õiguspärased, palub hageja hüvitada kahju, mis tekitati muude komisjoni ametialaste vigadega, milleks on „muu hulgas komisjoni töötajate õigusvastased toimingud ning väljaannete talituses toimunud ahistamine, [Euroopa Pettustevastase Ameti] poolt läbi viidavas uurimismenetluses tehtud vead, eelkõige hagejale õigusvastaselt teabe andmata jätmine, mille [E]uroopa ombudsman on juba tuvastatud, hageja nõuetevastane hindamine ja edutamata jätmine, [OPOCE‑sse] ametisse nimetamine, mis kahjustas hageja huve, ning kaebuses ammendatavalt loetletud kostja õigusvastane tegevus”. Põhjuslik seos nende ametialaste vigade ja hageja haiguse vahel on meditsiiniliste aruannete ning kostja otsuste alusel tuvastatud. Kõnealune haigus on just nimelt see põhjus, miks hagejal oli takistatud põhipuhkuse kasutamine 2004. aastal. Seega tuleb hüvitada heaolu vähenemisest tulenev kahju, mis seisneb selles, et hageja oli haiguspuhkusel selle asemel, et tal oleks olnud võimalus põhipuhkuse ajal lõõgastuda, ning tal ei olnud võimalik teenistuskohast lahkuda. Tekitatud kahju on võimalik korvata kindlasummalise hüvitisega personalieeskirjade V lisa artikli 4 teise lõigu alusel.
83 Hageja täpsustab, et see täiendavalt esitatud taotlus esitati kohtueelse menetluse käigus ning et personalieeskirjade artikli 90 ja järgnevate artiklite nõuded on täidetud.
84 Komisjon vaidleb vastu, et hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel kahju hüvitamise taotluse puhkusepäevade eest, mille ta kaotas väidetava komisjoni süülise käitumise tõttu, mida ta kokkuvõtvalt kirjeldas ning mis tõi kaasa tema psüühilise haiguse.
85 Igal juhul tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata pooleliolevate kohtuasjade tõttu, kuna hageja haiguse väidetavaid põhjuseid käsitleti täielikult juba hagis, mis on registreeritud numbri all F‑118/07: Strack vs. komisjon.
86 Lõpuks tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, kuna eelisjärjekorras tuleb läbi viia menetlus personalieeskirjade artikli 73 alusel.
Avaliku Teenistus Kohtu hinnang
87 Kahju hüvitamise nõuetest nähtub, et hageja taotleb esimese võimalusena temale personalieeskirjade V lisa artikli 4 teise lõigu kohaldamist 26,5 põhipuhkuse päeva eest, mida ta 2004. aastal ei kasutanud.
88 Sellega seoses piisab tõdemisest, et nimetatud taotlus ühtib meetmetega, mille komisjon peab võtma käesoleva tühistamisotsuse täitmiseks.
89 Samuti ei tule teha otsust hageja poolt teise võimalusena esitatud kahju hüvitamise nõudes juhuks, kui Avaliku Teenistuse Kohus lükkab tagasi 15. märtsi 2007. aasta otsuse suhtes esitatud väited.
90 Seega tulevad kahju hüvitamise nõuded eseme puudumise tõttu jätta rahuldamata.
Kohtukulud
91 Kodukorra artikli 122 kohaselt kohaldatakse kodukorra II jaotise 8. peatüki sätteid kohtukulude ja asja läbivaatamise kulude kohta ainult nendele kohtuasjadele, mis esitatakse Avaliku Teenistuse Kohtule alates nimetatud kodukorra jõustumisest ehk 1. novembrist 2007. Kohtuasjadele, mis on Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses enne nimetatud kuupäeva, kohaldatakse mutatis mutandis Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra asjakohaseid sätteid
92 Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 15. märtsi 2007. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata G. Stracki taotlus tema 2004. aastal kasutamata puhkusepäevade ülekandmiseks.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja G. Stracki kohtukulud.
Tagaras | Van Raepenbusch | Rofes i Pujol |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. märtsil 2011 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |