Esialgne tõlge

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(esimene koda)

23. mai 2016

Kohtuasi F‑65/09 DEP

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine

Ese:      Kohtukulude kindlaksmääramise taotlus, mille Euroopa Komisjon esitas pärast Avaliku Teenistuse Kohtu 23. novembri 2010. aasta otsust Marcuccio vs. komisjon (F‑65/09, EU:F:2010:149), mis tehti numbriga F‑65/09 registreeritud kohtuasjas.

Otsus:      Määrata Euroopa Komisjonile Luigi Marcuccio poolt kohtuasjas F‑65/09: Marcuccio vs. komisjon hüvitamisele kuuluvate kulude summaks 5000 eurot. Nimetatud summale lisandub alates käesoleva kohtumääruse kättetoimetamisest kuni tegeliku tasumiseni viivitusintress, mida makstakse Euroopa Keskpanga põhiliste refinantseerimistoimingute puhul kohaldatavas intressimääras, mis kehtib maksmise tähtpäevale vastava kuu esimesel kalendripäeval ja mida on suurendatud 3,5 protsendi võrra.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Kohtukulude kindlaksmääramine, tuginedes taotleja esitatud täpsetele andmetele või nende puudumisel liidu kohtu õiglasele hinnangule – Advokaadi tasu kindla määra alusel – Mõju puudumine kohtu kaalutlusõigusele

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 105 punkt c)

2.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Mõiste – Institutsiooni poolt oma advokaadile makstud tasu – Hõlmamine

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 esimene lõik ja I lisa artikli 7 lõige 1)

1.      Liidu kohus ei ole pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled peavad maksma oma advokaatidele, küll aga peab kohus määrama kindlaks summa, mille ulatuses saab kohtukulud sisse nõuda poolelt, kellelt need välja mõistetakse. Selleks et hinnata, kas menetlusega tegelikult seotud kulud on vältimatud, peab taotleja esitama täpseid andmeid. Samamoodi ei mõjuta see, et tasu on kindla määraga, hüvitatavate kulude summa hindamist Avaliku Teenistus Kohtu poolt, kuna kohus tugineb kohtupraktikas kindlalt väljakujunenud kriteeriumidele ning täpsetele andmetele, mida pooled peavad talle esitama. Kuigi selliste andmete puudumine ei takista Avaliku Teenistuse Kohtul määrata õiglaselt hinnates kindlaks hüvitatavate kulude summat, peab kohus andmete puudumisel taotleja väiteid hindama ilmtingimata kitsalt.

(vt punktid 24, 30 ja 34)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtumäärus 17.2.2004, DAI vs. ARAP jt, C‑321/99 P‑DEP, ei avaldata, EU:C:2004:103, punkt 23.

Euroopa Liidu Üldkohus: kohtumäärused, 31.3.2011, Tetra Laval vs. komisjon, T‑5/02 DEP ja T‑80/02 DEP, ei avaldata, EU:T:2011:129, punkt 68, ja 28.5.2013, Marcuccio vs. komisjon, T‑278/07 P‑DEP, EU:T:2013:269, punkt 16.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtumäärused, 10.11.2009, X vs. parlament, F‑14/08 DEP, EU:F:2009:149, punkt 22; 26.4.2010, Schönberger vs. parlament, F‑7/08 DEP, EU:F:2010:32, punkt 24, ja 27.9.2011, De Nicola vs. EIP, F‑55/08 DEP, EU:F:2011:155, punktid 40 ja 41.

2.      Üldkohus arvestab hüvitatavate kohtukulude summat kindlaks määrates kõigi kohtuasja asjaoludega kuni kohtukulude kindlaksmääramise kohtumääruse tegemiseni, sh kohtukulude kindlaksmääramise kohtumäärusega seotud vältimatute kuludega.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimesest lõigust, mida põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 kohaselt kohaldatakse Avaliku Teenistuse Kohtule, nähtub, et liidu institutsioonid võivad kasutada advokaadi abi. Advokaadi tasu on seega hõlmatud menetlusega seotud poolte vältimatute kulude mõistega, ilma et institutsioon peaks tõendama, et selline abi oli objektiivselt põhjendatud. Järelikult kuigi asjaolu, et institutsioon kasutas kahte esindajat ja ühte advokaati, ei mõjuta asjaomaste kulude võimalikku hüvitatavust, kuna miski ei võimalda neid kulusid põhimõtteliselt välistada, võib see mõjutada nende menetlusega seotud kulude summa kindlaksmääramist, mis lõpuks hüvitamisele kuuluvad.

(vt punktid 26 ja 27)

Viited:

Euroopa Liidu Üldkohus: kohtumäärused, 23.3.2012, Kerstens vs. komisjon, T‑498/09 P‑DEP, ei avaldata, EU:T:2012:147, punktid 15 ja 20, ning 28.5.2013, Marcuccio vs. komisjon, T‑278/07 P‑DEP, EU:T:2013:269, punkt 14.