Language of document : ECLI:EU:F:2011:55

AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

12. mai 2011

Kohtuasi F‑50/09

Livio Missir Mamachi di Lusignano

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Kahju hüvitamise nõue – Taotluse, kaebuse ja hagi vastavuse reegel kahju hüvitamise puhul – Menetluse võistlevus – Kohtumenetluses salastatuse kategooriaga „Restreint UE” konfidentsiaalse dokumendi kasutamine – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Süüline vastutus – Põhjuslik seos – Kahju põhjuste paljusus – Kolmanda isiku põhjustatud kahju – Mittesüüline vastutus – Abistamiskohustus – Institutsiooni kohustus tagada töötajate kaitse – Ametniku ja tema abikaasa mõrvamine kolmanda isiku poolt – Ellujäämisvõimaluse kaotamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega L. Missir Mamachi di Lusignano palub eelkõige esiteks tühistada 3. veebruari 2009. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata tema taotluse hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis tekitati tema poja ja minia tapmisega 18. septembril 2006 Rabatis (Maroko), ning teiseks mõista komisjonilt tema ja tema poja õigusjärglaste kasuks välja mitu summat toimepandud tapmistega põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Saata turvalisuse norme ja kriteeriume käsitleva 2006. aasta dokumendi väljavõtted, mis komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule menetluse käigus edastas, komisjonile viivitamata tagasi tähitud kirjaga, millel on märge „salastatuse kategooria Restreint UE”. Mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõude esitamine personalieeskirjade kohase kohtueelse menetluseta – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Kahjunõude suuruse kohandamine võrreldes kohtueelses nõudes märgitud summaga – Lubatavus – Tingimused

3.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Tööõnnetus – Personalieeskirjade alusel makstav hüvitis – Lisatoetuse taotlemine üldnormi alusel – Lubatavus – Tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 73)

4.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Alus – Töösuhe

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjade artiklid 90 ja 91)

5.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus

(EÜ artikkel 236)

6.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamine – Administratsiooni hoolitsemiskohustus – Ulatus

(EÜ artikkel 236; personalieeskirjade artiklid 90 ja 91)

7.      Ametnikud – Turvalisuse ja tervise kaitse – Institutsioonide kohustused – Ulatus – Direktiiv 89/391 töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 1; personalieeskirjad, artikli 1e lõige 2; nõukogu direktiiv nr 89/391)

8.      Menetlus – Menetlust korraldavad meetmed – Dokumendi esitamise taotlus – Konfidentsiaalsuse kontroll

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 44 lõiked 1 ja 2)

9.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Kolmandatesse riikidesse määratud personali eluruumide suhtes minimaalsete turvanõuete kehtestamata jätmine – Ametialane eksimus

10.    Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos

11.    Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Kahju – Põhjuslik seos

12.    Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Vastutus õiguspärase akti puhul – Liidu õiguses tunnustamata põhimõte

(EÜ artikkel 288)

13.    Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 24)

14.    Menetlus – Kohtukulud – Põhjendamatult või pahatahtlikult tekitatud kulud

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 87 lõige 2 ja artikkel 88)

1.      Ametniku hagi raames, millega nõutakse üksnes mitut liiki kahju hüvitamist, mis on väidetavalt põhjustatud korduvate rikkumiste või tegemata jätmistega, mida õiguslike tagajärgede puudumise tõttu ei saa pidada isikut kahjustavateks meetmeteks, on hüvitisnõuded Avaliku Teenistuse Kohtus vastuvõetavad vaid siis, kui varem on administratsioonile esitatud taotlus, millel on sama ese ja mille aluseks on samad hüvitisnõuded, ning hiljem kaebus administratsiooni otsuse peale, millega nimetatud taotlus otseselt või kaudselt lahendatakse. Kui personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemis esitatud hagiga taotletakse puhtalt kahju hüvitamist, peab huvitatud isik haldusmenetluse algatamiseks tingimata esitama ametisse nimetavale asutusele väidetava kahju hüvitamise nõude, mille järel võib nõude rahuldamata jätmise otsuse peale esitada kaebuse, kuna vastasel korral ei ole hilisem hagi vastuvõetav.

Liidu kohtule esitatud nõuetel peab lisaks olema sama ese mis kaebuses esitatud nõuetel ning hagis esitatud vastuväited peavad tuginema samale õiguslikule alusele mis kaebuses, kusjuures neid vastuväiteid võib kohtumenetluses edasi arendada, esitades väiteid ja argumente, mis küll kaebuses ei sisaldu, ent on sellega tihedalt seotud. Puhtalt kahju hüvitamise valdkonnas määratletakse mõistet „õiguslik alus”, mida tuleb tõlgendada laialt, viitena hüvitisnõuetele, millele asjassepuutuv ametnik oma kahju hüvitamise taotluses tugines. Hüvitisnõuded määravad kindlaks selle kahju, mille hüvitamist ametnik nõuab, ning järelikult selle taotluse eseme, mille administratsioon peab lahendama.

(vt punktid 82–85)

Viited:

Euroopa Kohus: 23. aprill 2002, kohtuasi C‑62/01 P: Campogrande vs. komisjon (punkt 34).

Esimese Astme Kohus: 13. juuli 1995, kohtuasi T‑44/93: Saby vs. komisjon (punkt 31).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punkt 119).

2.      Kahju hüvitamise nõude raames võib ametnik administratsioonile esitatud taotluses sisalduvate nõuete summat hagiavalduses kohandada, eelkõige juhul kui kahju ulatus hiljem suureneb või kui kahju suurus selgub või seda saab hinnata alles pärast taotluse esitamist, kuid seda tingimusel, et hüvitisnõuded, mille alusel ametnik hüvitamist nõuab, oleksid kõnealuses taotluses ära toodud.

(vt punkt 86)

Viide:

Euroopa Kohus: 23. september 2004, kohtuasi C‑150/03 P: Hectors vs. parlament (punkt 62).

3.      Kuna surnud ametniku õigusjärglastele personalieeskirjades ette nähtud hüvitised on kindlasummalised hüvitised, võivad nimetatud isikud nõuda institutsioonilt täiendavat hüvitist juhul, kui institutsiooni saab pidada ametniku surma eest vastutavaks ja kui personalieeskirjades sätestatud hüvitised ei ole tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks piisavad.

(vt punkt 106)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. oktoober 1986, liidetud kohtuasjad 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon (punkt 13); 9. september 1999, kohtuasi C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (punktid 22 ja 23).

4.      Kahju hüvitamise vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses oli või on, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku ja institutsiooni sidunud või siduvast töösuhtest, EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse ega kuulu EÜ artiklite 235 ja 288 kohaldamisalasse. Sama kehtib vaidluse puhul, mille poolteks on surnud ametniku õigusjärglased või nende seaduslik esindaja ja institutsioon, kus asjaomane ametnik teenistuses oli, kuna niisugune vaidlus on tekkinud nimetatud isiku ja asjaomase institutsiooni vahelisest töösuhtest.

(vt punkt 116)

Viited:

Euroopa Kohus: 22. oktoober 1975, kohtuasi 9/75: Meyer-Burckhardt vs. komisjon (punkt 7); 17. veebruar 1977, kohtuasi 48/76: Reinarz vs. komisjon ja nõukogu (punkt 10); 10. juuni 1987, kohtuasi 317/85: Pomar vs. komisjon (punkt 7); 7. oktoober 1987, kohtuasi 401/85: Schina vs. komisjon (punkt 9).

Esimese Astme Kohus: 26. juuni 2009, kohtuasi T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon (punktid 12, 13 ja 24).

Avaliku Teenistuse Kohus: 11. mai 2010, kohtuasi F‑30/08: Nanopoulos vs. komisjon (punktid 130–133), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse (kohtuasi T‑308/10 P).

5.      Institutsiooni vastutuse tekkimiseks EÜ artikli 236 alusel on vajalik, et samal ajal esineksid teatavad tingimused, nimelt institutsiooni toimepandud ametialase eksimuse või rikkumise olemasolu, kindla ja hinnatava kahju tegelikkus ning põhjusliku seose olemasolu süülise käitumise ja väidetava kahju vahel.

Mis puudutab neist tingimustest esimest tingimust, peab liidu kohus võtma muude tema lahendada olevas asjas tähtsust omavate asjaolude hulgas arvesse kaalutlusruumi, mis administratsioonil vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal oli.

Kui institutsioonil on ulatuslik kaalutlusruum, eelkõige juhul, kui ta ei ole kohaldatava õigusliku raamistiku kohaselt sunnitud teataval viisil tegutsema, on esimese tingimuse täidetuks lugemisel otsustavaks kriteeriumiks see, et kaalutlusõiguse piire on ilmselgelt ja raskelt ületatud. Juhul kui administratsioon ei ole teinud ühtegi ilmset viga, ei saa talle ette heita mingisugust õigusvastast käitumist ja seega on tema vastutus välistatud.

Seevastu juhul, kui administratsiooni kaalutlusruum on märkimisväärselt piiratud või lausa olematu, võib liidu õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu, mis võib kaasa tuua institutsiooni vastutuse. Seega juhul, kui administratsioon peab mingil viisil tegutsema, nagu talle on ette nähtud kehtivates õigusaktides, järgides üldpõhimõtteid või põhiõiguseid või siis tema enda kehtestatud reegleid, võib niisuguse kohustuse vähim rikkumine tuua kaasa asjassepuutuva institutsiooni vastutuse.

(vt punktid 117–120)

Viited:

Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Lucaccioni vs. komisjon (punkt 14); 4. juuli 2000, kohtuasi C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (punkt 44).

Esimese Astme Kohus: 13. detsember 1990, kohtuasi T‑20/89: Moritz vs. komisjon (punkt 19); 9. veebruar 1994, kohtuasi T‑82/91: Latham vs. komisjon (punkt 72); 21. veebruar 1995, kohtuasi T‑506/93: Moat vs. komisjon (punkt 46).

Avaliku Teenistuse Kohus: 2. mai 2007, kohtuasi F‑23/05: Giraudy vs. komisjon (punktid 104, 105 ja 167).

6.      EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel algatatud avaliku teenistuse vaidlustele, sealhulgas ametnikule või teenistujale tekitatud kahju hüvitamise vaidlustele kohaldatakse konkreetseid erinorme võrreldes nendega, mis tulenevad EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kohaselt liidu lepinguvälist vastutust reguleerivatest üldpõhimõtetest. Eelkõige nähtub personalieeskirjadest, et erinevalt teistest isikutest seob liidu ametnikku või teenistujat institutsiooniga, kus ta on teenistuses, töösuhe, mis hõlmab konkreetsete vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mis väljendub institutsiooni hoolitsemiskohustuses huvitatud isiku suhtes. Selline tasakaal on peaasjalikult mõeldud usaldusliku suhte säilitamiseks, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel valitsema, et tagada kodanikele üldiste huvidega seotud selliste ülesannete nõuetekohane täitmine, mis institutsioonidele on pandud. Sellest järeldub, et kui liit tegutseb tööandjana, on tal suurem vastutus, mis ilmneb kohustusest hüvitada kahju, mis ta oma töötajatele on õigusvastaste tegudega tööandjana tekitanud.

(vt punkt 123)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. juuni 1994, kohtuasi C‑298/93 P: Klinke vs. Euroopa Kohus (punkt 38); 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (punktid 44–47).

Esimese Astme Kohus: 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (punkt 74); 14. oktoober 2004, kohtuasi T‑1/02: Polinsky vs. Euroopa Kohus (punkt 47).

7.      Mis puudutab institutsiooni töötajate töötingimuste ohutust, siis institutsioonil on sarnaselt kõikide avaliku või erasektori tööandjatega tegutsemiskohustus. Kõnealused töötajad võivad tõepoolest tugineda õigusele töötada töötingimustes, mis on nende tervise, ohutuse ja väärikuse kohased, mida mainitakse muu hulgas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 1.

Samuti nähtub personalieeskirjade artikli 1e lõikest 2 ja paljudest Euroopa direktiividest, eelkõige direktiivist 89/391 töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta, et tööandja on kohustatud tagama töötajate ohutuse ja tervise kõikides tööga seotud aspektides. Selles valdkonnas tuleb institutsiooni kohustust tööandjana tagada oma töötajate turvalisus eriti rangelt järgida ning administratsiooni kaalutlusruum on selles valdkonnas piiratud, kuid mitte olematu.

Siiski ei saa töötajatele turvalisuse tagamise kohustus, sõltumata selle ulatusest, minna nii kaugele, et paneb asjassepuutuvale institutsioonile selle tulemuse saavutamiseks absoluutse kohustuse. Eelkõige ei saa kõrvale jätta eelarve, halduslikke ja tehnilisi piiranguid, millega administratsioon kokku puutub ja mis teevad kiireloomuliste ja vajalike abinõude lühikese aja jooksul rakendamise raskeks või isegi võimatuks, vaatamata pädevate ametiasutuste üles näidatud hoolsusele. Lisaks muudab kõnealuse turvalisuse tagamise kohustuse delikaatseks see, kui asjaomane ametnik, kes erinevalt ühes kindlaks määratud kohas töötavast töötajast peab täitma oma töökohustusi kolmandas riigis ja võtma endale diplomaatilise esindamisega võrreldava ülesande, mida ähvardavad mitmesugused ohud, mida on raskem tuvastada ja ära hoida.

Sellega seoses tuleb märkida, et eluruum, mis sellisele ametnikule on tema töökohustustega seoses antud ja mille suhtes kehtivad teatavates kolmandates riikides asuvates delegatsioonides kohaldatavad erilised kaitsemeetmed, ei ole täielikult võrdväärne töökohaga või töötamiskohaga direktiivi 89/391 tähenduses. Institutsioonile pandud turvalisuse tagamise kohustus tähendab antud kontekstis seda, et institutsioon hindab tema töötajaid ähvardavaid ohte ja kohaldab preventiivset integreeritud lähenemisviisi kõikidel teenistuse tasanditel, informeerib seejärel asjaomaseid töötajaid tuvastatud ohtudest ja teeb kindlaks, et töötajad on saanud nende turvalisusega seotud ohtude kohta kohased juhised, ning lõpuks võtab sobivad kaitsemeetmed ning viib ellu töökorralduse ja abinõud, mida ta vajalikuks peab.

(vt punktid 126, 127 ja 130–132)

Viited:

Euroopa Kohus: 14. juuni 2007, kohtuasi C‑127/05: komisjon vs. Ühendkuningriik.

Avaliku Teenistuse Kohus: 30. aprill 2009, kohtuasi F‑65/07: Aayhan jt vs. parlament (punkt 116).

8.      Juhul, kui pool edastab dokumendi Avaliku Teenistuse Kohtule selleks, et viimane saaks selle konfidentsiaalsust kontrollida vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 44 lõikele 2, võib dokumendi konfidentsiaalsuse kaitse eeldada seda, et teisel poolel on sellele dokumendile juurdepääs ainult Avaliku Teenistuse Kohtu koostatud lühikese kokkuvõtte vormis ning et menetlus ei ole seega täielikult võistlev. Teise poole õigust tõhusale kohtulikule kaitsele saab sellises olukorras siiski tagada vaid siis, kui Avaliku Teenistuse Kohus teeb erandi kodukorra artikli 44 lõikest 1 ja tugineb ise selle dokumendi asjassepuutuvatele väljavõtetele, et teha otsus kõiki asjaolusid teades, kuigi institutsioon edastas need väljavõtted Avaliku Teenistuse Kohtule vaid eesmärgil, et kohus kontrolliks asjaomase dokumendi konfidentsiaalsust.

(vt punkt 156)

9.      Kui institutsioon ei järgi kolmandates riikides töötava personali eluruumide suhtes minimaalseid turvanõudeid, on tegemist institutsiooni ametialase eksimusega, mis toob kaasa tema vastutuse. Ehkki erakordsetel asjaoludel, eelkõige hädaolukorras võib näha ajutiselt ette, et elatakse ajutises eluruumis, kus ei ole alalise eluruumiga samaväärseid turvamehhanisme, ei või administratsioon jätta rakendamata minimaalseid meetmeid, millega on võimalik ajutises eluruumis elava isiku turvalisust ähvardavaid peamisi ohte ära hoida või vähemalt nende tõenäosust piirata eelarveliselt ja halduslikult vastuvõetavatel tingimustel. See on nii seda enam, kui erakorralised asjaolud on institutsioonile teatavaks saanud.

(vt punktid 173, 174 ja 176)

10.    Institutsiooni vastutuse toob kaasa vaid selline süüline käitumine, millel on sellega tekitatud kahjuga otsene põhjuslik seos. Liitu saab seega pidada vastutavaks ainult niisuguse kahju eest, mis tuleneb asjassepuutuva institutsiooni õigusvastasest käitumisest piisavalt otseselt. Hageja peab selles osas tõendama, et ilma süülise käitumiseta ei oleks kahju tekkinud ja et selline käitumine on kahju tekkimisel otsustava tähtsusega. Juhul kui kahju on süülise käitumise vältimatu ja otsene tagajärg, on põhjuslik seos tõendatud. Pealegi võib otsese ja kindla kahju tekkimise aluseks olla mitte ainult üks põhjus, vaid selleks võib olla mitu põhjust, mis aitavad kahju tekkimisele otsustavalt kaasa.

Mis puudutab kolmandas riigis töötava ametniku eluruumi suhtes minimaalsete turvanõuete järgimata jätmises seisnevat rikkumist, siis põhjuslik seos selle süülise käitumise ja ametniku mõrva vahel on tuvastatud, kui on õiguslikult piisavalt tõendatud, et kui institutsioon oleks täitnud oma kohustuse tagada oma ametniku kaitse, ei oleks mõrva toimunud. Sama kehtib seoses süülise käitumise ja ametniku ellujäämise võimaluse kaotamise vahelise põhjusliku seosega.

(vt punktid 179–181, 183 ja 190)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. juuni 1986, kohtuasi 229/84: Sommerlatte vs. komisjon (punktid 24–27); 27. märts 1990, kohtuasi C‑308/87: Grifoni vs. Euroopa Aatomienergiaühendus (punktid 17 ja 18).

Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑149/96: Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon (punktid 116 ja 122); 9. juuli 1999, kohtuasi T‑231/97: New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon (punktid 57–60); 24. oktoober 2000, T‑178/98: Fresh Marine vs. komisjon (punkt 118 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Liidu Üldkohus: 19. märts 2010, kohtuasi T‑42/06: Gollnisch vs. parlament (punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

11.    Võib olla, et otsene ja kindel kahju ei teki ainult ühest põhjusest, vaid sellel on mitu põhjust, mis aitavad kahju tekkimisele otsustavalt kaasa. Kohtupraktikas ei ole administratsiooni vastutuse tekkimiseks tingimata nõutud, et institutsioon kannab kahju eest ainuvastutust. Juhul, kui eksimused on toime pannud nii institutsioon kui ka kolmandad isikud, peab institutsioon hüvitama ainult osa ohvrile tekitatud kahjust.

See on nii, kui institutsioon on loonud eeldused kahju tekkimiseks, jättes delegatsioonide ametniku isiklikku eluruumi ründaja sissetungimise takistamiseks piisavad turvameetmed võtmata. Sellise eksimuse vältimatuks ja otseseks tagajärjeks ei ole siiski mõrv ning institutsioon ei ole kahju põhitekitaja – tema vastutus on piiratud 30% tekitatud kahjust.

(vt punktid 181, 192–194)

Viited:

Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Sommerlatte vs. komisjon (punktid 24–27) ja eespool viidatud kohtuasi Grifoni vs. Euroopa Aatomienergiaühendus (punktid 17 ja 18).

12.    Kehtiva liidu õiguse kohaselt ei saa EÜ artiklit 288, mis viitab liikmesriikide õiguse ühistele üldpõhimõtetele, tõlgendada nii, et õiguspärase tegevuse või tegevusetuse korral võib tekkida liidu mittesüüline vastutus.

Seega ei tee liidu kohus vahet põhjustel, miks liidu institutsioonide vastutus võib suhetes oma töötajatega tekkida täiesti teistel tingimustel kui need, mis on ette nähtud EÜ artiklis 288, kaldudes seeläbi liikmesriikide õiguse ühistest üldpõhimõtetest kõrvale.

(vt punktid 209 ja 212)

13.    Personalieeskirjade artikli 24 eesmärk anda töötavatele ametnikele ja teenistujatele nii oleviku kui ka mineku osas kindlustunne, et nad saaksid oma töökohustusi teenistuse huvides paremini täita. Sellest artiklist ja sellega seonduvast kohtupraktikast tuleneb, et liidu institutsioonid on kohustatud selle sätte kohaselt oma ametnikke abistama ainult seoses kolmandate isikute tegevusega, mis puudutab ametnikke nende staatuse ja töökohustuste tõttu.

Seega juhul, kui ametnikku ei tapetud tema staatuse ja töökohustuste tõttu, ei saa ametniku õigusjärglane õiguspäraselt tugineda personalieeskirjade artikli 24 sätete kohaldamisele.

(vt punktid 220, 221, 224 ja 225)

Viited:

Euroopa Kohus: eespool viidatud kohtuasi Sommerlatte vs. komisjon (punkt 19); 5. oktoober 1988, kohtuasi 180/87: Hamill vs. komisjon (punkt 15).

Esimese Astme Kohus: 27. juuni 2000, kohtuasi T‑67/99: K vs. komisjon (punkt 32).

14.    Kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus, kui õiglus seda nõuab, otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse. Vastavalt kodukorra artiklile 88 võidakse poolelt, isegi kui asi lahendatakse tema kasuks, kohtukulud tervikuna või osaliselt välja mõista, kui see on õigustatud tema käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on kohtu arvates tekitanud teisele poolele kulusid põhjendamatult või pahatahtlikult.

Kui institutsioon venitas oluliselt kohtumenetluse käiku, keeldudes alguses Avaliku Teenistuse Kohtule teatud dokumentide ja andmete esitamisest, sundides Avaliku Teenistuse Kohut korraldama teise kohtuistungi ning andes Avaliku Teenistuse Kohtule ebatäpseid vastuseid, on käesoleva juhtumi asjaolusid õigesti hinnatud, kui lisaks institutsiooni enda kohtukulude kandmisele hüvitab institutsioon ka vastaspoole mõistlikud ja nõuetekohaselt põhjendatud kohtukulud.

(vt punktid 229, 230 ja 232)